Saturday, July 30, 2011

Auspicious Debut for Estonia’s Järvi Festival

Concerto.Net
Mary Ellyn Hutton
July 28, 2011

Pärnu
Pärnu Concert Hall
07/28/2011 -
Tõnu Korvits:
Sung into the Wind
Robert Schumann:
Symphony No. 1 in B-flat Major, Opus 38
Jean Sibelius:
Violin Concerto in D Minor, Opus 47

Anna-Liisa Bezrodny (violin)
Järvi Festival Orchestra, Paavo Järvi (conductor)

Newest arrival on the festival scene, the International Järvi Summer Festival, blew into Pärnu, Estonia July 28. Named for the Järvi family of Estonian musicians, the mixed symphonic and chamber music event features an impressive array of artists (more than 40) including ten with the patronymic Järvi.


It arrived, appropriately enough, with Estonian composer Tõnu Korvits’ Sung into the Wind, a 2006 tone poem that culls the breezes to ravishing effect. With festival artistic adviser Paavo Järvi conducting the Järvi Festival Orchestra, the jewel-like Pärnu Concert Hall – situated on the banks of the Pärnu River as it flows into the Baltic Sea – also rang with Finnish neighbor Sibelius’ Violin Concerto in an exquisite performance by Anna-Liisa Bezrodny and Robert Schumann’s Symphony No. 1 (“Spring”).


Stars of the show, along with Bezrodny and Järvi, were the members of the Järvi Festival Orchestra, an all-star band comprising mostly Estonian musicians, some from the Estonian National Orchestra, some returning from studies abroad, plus guests and friends such as concertmaster Florian Donderer, concertmaster of the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen (which Paavo Järvi heads) and Swiss clarinetist Fabio di Casola. Playing principal flute was Maarika Järvi (Paavo’s sister), with cousin Marius Järvi joining the cello section. Energized by their conductor, the ensemble made a distinguished debut, playing with passion, commitment and the kind of “something extra” that youth and inspiration own.


Kõrvits’ inspiration for Sung into the Wind came from Estonia’s natural environment and native folk songs. The neo-impressionistic work is drenched with color, from the subtlest hint of percussion to full brass. Through-composed, it has six images built into it: “Wind Harp,“ “A Gust of Winds,“ “Wind Fairy,“ “Wind Harp II,“ “Sung into the Wind“ and “The Winds Have Arrived.“ Opening with woodwind and percussion, there were rustling trills and string arpeggios before a touch of cymbal brought a gust, gentle at first, then growing heavier. There were “fairy“ sounds, like glockenspiel, flute, harp and string harmonics, and a spot where Tõrvits conjures Debussy’s La Mer and its winds. The brasses blew through their mouthpieces at the end followed by soft wood chimes. Tõrvits took a well-deserved bow.


Bezrodny, 29, showed herself a consummate musician in the Sibelius. Rarely has the reviewer heard this concerto performed with such beauty of tone and artistic sensitivity, from the hushed beginning to the electrifying finale. Her controlled, expressive vibrato, sometimes stopped for effect, played a large part in this, as did her focused bowing. Whether gauzy, silvery, gutsy or downright refulgent, her sound was breathtaking. Here is a violinist who knows how to traverse the lowest string of the violin, as she did in the opening statement of the second movement, with never a harsh or throaty sound but fine spun, like silk, even in the highest register. There was total silence in the hall after she brushed a feathery harmonic, anticipating the bustling finale. Järvi attended fully both to the symphonic and accompanimental aspects of the concerto, crafting juicy orchestral tuttis in the first and final movements and a lovely, contemplative introduction to the second.


Järvi led the Schumann from memory (he is in the midst of a Schumann cycle with the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen). There was uncommon energy and unalloyed joy in his conducting, a kind of optimism that bodes well for the fledgling festival. It was a “Spring” rife with enthusiasm, rich and red-blooded, with a lovely stream of sound in the Larghetto. He attended to every detail, with finely woven textures and balances, hauling the musicians to their feet, individually and as a whole, to bask in the ovation at the end. Response was such that Järvi led them in a repeat of the finale as an encore, which brought the audience to its feet, as well.


The Järvi Festival continues through August 4 in Pärnu, with an “encore“ at Leigo Lakes in South Estonia Aug. 6 (Beethoven and Johann Strauss, Jr.) where Neeme Järvi will conduct the Estonian National Youth Symphony Orchestra on a barge on the lake, complete with onshore fire and color effects.

http://www.concertonet.com/scripts/review.php?ID_review=7664

Paavo Järvi: Kui te näeksite, kui läbi võib olla üks dirigent pärast proovi või pärast kontserti. Nii läbimärg, et ühtki kuiva kohta pole.

Pärnu Postimees
Silja Joon, kultuuritoimetuse juht
30.07.2011

Järvi suvefestivali kunstiline juht ning muusikamaailma suurkuju Paavo Järvi märgib, et on uhke selle üle, mis tal Pärnus välismaalastele näidata on.
foto: Ants Liigus

Oma isa Neeme Järvi jälgedes muusikamaailma gigandiks kasvanud Paavo Järvit nimetatakse Saksa ajakirjanduses meie aja üheks põnevamaks dirigendiks.

Varem Jean Sibeliuse kantaatide plaadi eest (firma Virgin Classics) Grammy pälvinud dirigent Paavo Järvi pärjati tänavu maailma nimekaima klassikaauhinnaga “ECHO Klassik 2010”: Phono-Akademie Saksamaal valis Järvi aasta dirigendiks.

Tunnustus tuli Ludwig van Beethoveni sümfooniate 2 ja 6 lindistuste eest koos Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie orkestriga.

Sel nädalal alanud esimest korda Pärnus toimuv Järvi suvefestival on välja kasvanud juba aastaid edukalt peetud Neeme Järvi dirigentide kursustest. Festivalil on kandev roll Järvide suguvõsal, kes vähemal-rohkemal määral olnud pikka aega Pärnuga seotud. Festivali avakontserti dirigeeris Paavo Järvi, lõppkontserdil seisab orkestri ees Neeme Järvi.

Järvi suvefestival

Täna, 30. juulil

Pärnu kontserdimajas

Kammermuusika galakontsert.

Esinevad parimad Eesti muusikud üle maailma ja välismaa tippmuusikud, kokku üle 20 esineja.

Homme

Pärnu Eliisabeti kirikus

“Kümme dirigenti”.

Pärnu linnaorkester. Dirigeerivad meistrikursusel osalejad.

Ammende villas

“Õhtumuusika Järvidega”.

1. augustil

Pärnu kontserdimaja kammersaalis

“Prantsuse impressioonid”.

2. augustil

Pärnu konserdimajas

“Ivry Gitlis ja sõbrad”.

3. augustil

Pärnu Eliisabeti kirikus

“Ööklassika kirikus”.

4. augustil

Pärnu kontserdimajas

“Festivali lõppkontsert”.

Üle-eestiline noorte sümfooniaorkester.

Dirigent Neeme Järvi ja Järvi meistrikursuse parimad osalejad.

http://www.parnupostimees.ee/514394/paavo-jarvi-kui-te-naeksite-kui-labi-voib-olla-uks-dirigent-parast-proovi-voi-parast-kontserti-nii-labimarg-et-uhtki-kuiva-kohta-pole/

Sunday, July 24, 2011

Paavo Järvi: "Dirigendi amet on väga kahtlane, natuke šarlatanide amet."

Ohtuleht.ee
Rainer Kerge
23. juuli, 2011


Kas teil vahel – näiteks AC/DC-t kuulates – kripeldab kah, et popbändi trummari karjääri asemel valisite igava dirigenditee?

Ei kripelda. Esiteks ma AC/DC-t eriti ei kuula. Teiseks on trummimängimine olnud mulle alati pigem lõbus vaheldus. Sest kui hakata päriselt rokkmuusikat tegema, on see hästi raske ja peenike töö. Imago, et rokkarid on jube spontaansed inimesed, kes millestki ei hooli ja keda kellegi arvamus ei huvita, on müüt.

Hea rokimees on samasugune professionaal nagu mina, samasugune perfektsionist. Ma tunnen palju tuntud rokkmuusikuid, kes on nii fanaatiliselt oma alas sees, et ei salli ainsatki sekundit spontaansust.

Rokkbänd planeerib täpselt ette, millal kontserdil trummid põlema panna või kitarr puruks peksta?

Terve šõu on välja arvestatud! Samamoodi nagu väga andeka koomiku šõu: iga silmavaade, iga paus on täpselt planeeritud.

Teine asi on see, et teha hästi rokkmuusikat on sama raske kui teha hästi klassikalist muusikat.

Minule ei olnud trummide õppimine kunagi tõsine eesmärk. Ma algusest peale teadsin... ma üldse ei mäleta kah, millal ma selle peale mõtlema hakkasin, et ma tahan saada dirigendiks. Ma teadsin alati, et dirigendiamet on õige tee. Eks vist poisid tahavad ikka olla väga isa moodi.

Mingil ajal tahab ju noor muusik ikka teha punkbändi ja kogu maailma põrgu saata!

Minul pole kunagi seda tahtmist olnud. Aga mulle meeldib siiamaani kuulata head keerulist rokkmuusikat.

Mõni näide?

Led Zeppelin, Kiss, vana Genesis – bändid, kes tegid muusikat, mida sa ikka naljalt järele ei tee, kui sa ei harjuta korralikult, ei valda oma instrumenti.

Praegust popmuusikat on võimalik väga lihtsalt järele teha. Ja isegi need mehed, kes vanasti tegid keerulisemat muusikat, teevad nüüd kergemat, sest see keerulisem ei müü lihtsalt. Muusika, tegelikult kogu meelelahutus on muutunud pinnapealseks. Kõige rohkem müüdavad filmid on pinnapealsed, ja nii edasi.

Lõbus märul on ju lõõgastamiseks väga hea!

Ega mul midagi selle vastu ole, aga kui see on ainukene meelelahutus, siis võtab natukene kõhedaks küll.

Milles seisneb dirigendi töö? Professionaalsed muusikud mängiks sümfoonia või ooperi dirigendita kah ära.

Sümfoonia mängiks, ooperit mitte. Ooperis on vaja teha palju politseitööd: kus on vaja oodata, jälgida, kus lauljad ei kuule mõnikord orkestrit ja koor on nii kaugel lava taga, et ei näe või ei kuule tempot.

Aga tegelikult on dirigendi amet ausalt öeldes üks väga kahtlane, natuke šarlatanide amet.

Viiulimängija võib minna orkestri ette ja kõik saavad kohe aru: okei, tehniliselt fantastiline, aga natuke kogenematu. Või vastupidi: jube musikaalne, aga tehniliselt veel mitte küps. See on kohe selge, siin ei ole midagi rääkida.

Sest see on töö, mida saab mõõta?

Just nimelt. Aga dirigendi ametit on väga raske mõõta. Ja siis on meil kohe kahtlus – mis see siis on?

Mis see siis on?

Miks on vaja kellelgi tõlgendada Shakespeare’i teksti? Me ju kõik teame seda, me oleme seda koolis õppinud! Milleks on vaja lavastajat, kes hakkab professionaalsetele kuulsatele näitlejatele ütlema: "Oota, "to be or not to be" küll, seda sa tead, aga tegelikult arvan ma sellest hoopis niimoodi..."

Dirigent peab samamoodi orkestrile ära selgitama oma kontseptsiooni loost. Tuntud loo puhul iseäranis on oma kontseptsioon väga tähtis.

Millest see tuleb, et kui Eri Klas dirigeerib, siis tal käed peaaegu ei liigu, teinekord juhatab ta orkestrit kulmuga? Aga näiteks Valeri Gergijev võimleb ja tantsib iga noodi ette?

Igal inimesel on oma käekiri, mis oleneb tema füüsisest, tema isiksusest, tema rahvuslikust kultuurist, tema koolitusest – kõigest.

Selleks, et ennast selgeks teha, ei pea jubedalt vehkima. Kõige paremad ja tuntumad dirigendid – Eri Klas näiteks, või ka minu isa Neeme Järvi – dirigeerivad nii, et mida vähem sa vehid, seda parem, aga iga liigutus peab maksma!

Kui halb peab olema dirigendi iseloom, et ta suudaks ennast kehtestada sajaliikmelise orkestri ees, kus viimane kui viiul on enda meelest maailma kõige parem muusik?

Mitte kui halb, vaid – kui osav. Meil on selline arusaamine, et sa võid ennast maksma panna ainult siis, kui sa oled hästi negatiivne ja raske tüüp. Tegelikult need inimesed, kes tõeliselt midagi saavutavad, saavutavad seda ikka armastusega ja lugupidamisega.

Hea dirigent mitte ainult ei nõua lugupidamist enda vastu, vaid peab lugu ka muusikute ja kõikide teiste tööst.

Ja see on üks peenike mäng. Mõni noor mängib Brahmsi sümfooniat esimest korda, aga tema kõrval istub inimene, kes on seda mänginud 30 aastat, ja väga heade dirigentidega. No ja siis tuleb tema juurde 25aastane poiss ja ütleb: "Kuule, mul on oma arvamus sellest loost!" Siin tekib moment, kuidas ei tohi oma nägemust peale suruda, vaid pead selle selgeks tegema.

Mina ei kehtesta ennast kunagi, ma lähen ja ütlen: "Tere hommikust! Mängime Brahmsi nüüd! Hakkame peale."

Kas teie parimad dirigendiaastad on seljataga, parajasti käsil või ees?

Ees! See on selline teise elupoole amet.

Esimesed 30 aastat õpitakse?

Rohkemgi! Jube palju on repertuaari, mis tuleb lihtsalt ära õppida. Repertuaari maht on niivõrd suur, et kui sa ka kaks elu elad, ikka sa ei saa teada poolestki sellest, mida tegelikult vaja oleks.

Aga – siis sa pead mingisuguse valiku tegema. Kui ma olin hästi noor dirigent, siis ma juhatasin kõike impulsiivselt, tahtsin natukene kõike katsuda, et teada saada, mis on rohkem minu liin.

Ja mis see on?

Igav ja raske muusika, mis hästi pikalt venib ja mille arhitektuuriga peab vaeva nägema: Brahmsi sümfooniad, Bruckneri sümfooniad; Schubert, Mahler. Ma ei armasta värvirikast, illustratiivset muusikat nagu näiteks "Pildid näituselt". Õigemini: ma armastan väga sellist muusikat kuulata, aga mitte ise teha.

Kõige raskemad on Brahmsi sümfooniad, mina ei ole ühtegi head Brahmsi sümfooniat juhatanud. Ma olen neid eluaeg juhatanud ja nad kõik on viletsalt välja kukkunud.

Mis on dirigenditöö juures kõige tüütum kohustus, mis tuleb hambad risti üle elada?

Ma olen kümme aasta olnud Cincinnati sümfooniaorkestri peadirigent, Ameerikas tähendab see amet rahakogumist. Sada protsenti, iga jumala päev: sa sööd kaks hommikusööki, kaks õhtusööki, kaks lõunasööki – kõik eri sponsoritega.

Pärast kontserti sa ei saa kunagi minna sõpradega kuskile restorani või kellegi juurde külla, et end lõdvaks lasta. Sa lähed ikka rääkima mingi firma esindajaga.

Iga päev topelt sööja kohta olete silmatorkavalt heas vormis!

Nojaa, dirigeerimine on hea sport tegelikult!

Üks vaatus ja üks särk?

Vähemalt! Proovi vaheajal vahetan kuni aluspüksteni kõik välja.

Õhtul lähete kontserdile kolme särgiga?

Absoluutselt! See oli minu isa esimene nõuanne: "Ära kunagi jäta endale märga särki selga, muidu sa ei pea vastu – külmetad ja saad seljavalud!"

Kui mugav tööriie on frakk?

Väga ebamugav! Selle pärast ma enam frakiga ei juhatagi. Üks Frankfurdi disainer tegi mulle fraki ja pintsaku vahepealse kuue, millega ma nüüd juhatan. Lipsu sinna alla ei käi, mis on väga hea, sest lipsud lähevad hästi kiiresti mustaks. Ja seda pintsakut on natuke kergem ka reisile kaasa võtta, ma reisin ju iga nädal.

Kui iga viiuldaja unistab mängida stradivaariusel ja pianist Steinwayl, siis milline on unelmate dirigendikepp?

Teate, see on müüt. Dirigendikepp on üks kõige lihtsam puutükk. Mulle on ka räägitud: "Oi, mul on jube kallis heast puust dirigendikepp!" Minu dirigendikepid maksavad 10 dollarit: kõige lihtsamad, kõige kindlamad.

Neid läheb vastu pulti jube palju katki...

Kogemata või vihaga virutate?

Ei-ei, kogemata!

Üksainus asi on tähtis – käepide, millest ma kinni hoian, peab olema korgist, nagu veinipudeli kork, siis püsib dirigendikepp käes.

Kas seda juhtub tihti, et te tulete puldist maha: "Andke see viiul siia, ma näitan, kuidas peab mängima"?

Absoluutselt mitte! Kõik muusikud minu orkestris on oma pilli alal suuremad spetsialistid kui mina. Mõnikord ma ütlen keelpillirühmale: "See peaks kõlama umbes niimoodi! Kuidas te seda teeksite?" Ja siis head kontsertmeistrid näitavad. Aga tehnilisi asju ei räägi ma kunagi.

Mida te kodus kuulate? Kui te olete päev otsa teinud tööd tehniliselt keerulise sümfooniaga, kas te kodus pigem kuulate vaikust, või te panete peale Manowari plaadi?

Tihti püüan ma pärast tööd üldse mitte midagi kuulata. Või siis kuulata midagi sellist, mis on huvitav, aga pole minu tööga seotud – tavaliselt džässi. Ma olen suur džässi armastaja.

Mulle meeldib live-džäss, elus muusika, kus inimesed mängivad ja sa näed, kuidas nad seda teevad, sest sa istud lähedal.

Kas Eesti popmuusikaga olete kursis?

Natukene, ma püüan kuulata, aga väga palju ma sellest ei tea.

Kumb teile rohkem meeldib: Gerli Padar või Tanel Padar?

Nad on nii erinevad, aga ausalt öeldes meeldivad mulle mõlemad.

Mulle meeldib väga, et Tanel Padar võtab oma järgmisele esinemisele kaasa orkestri. See näitab orkestrit ka paljudele sellistele noortele, kes muidu orkestrikontserdil ei käi. Aga nüüd nad võib-olla avastavad enda jaoks, et see on ilus ja uhke asi, kui 50 või 60 inimest mängivad koos.

Keegi peab selle ukse avama, ja see on väga hea, et Tanel Padar paneb orkestri saundi kokku oma lugudega.

Maailmatasemel dirigendi ameti pidamine on vist suhteliselt tulus?

Dirigendid olid juba 1850ndatel viiuli- või klaverimängijaga võrreldes suhteliselt hästi tasustatud.

Ansipi kuupalga teenite teie ainsa õhtuga?

Palka makstakse nii palju, kui keegi maksta tahab. Kui keegi tahab sind tööle kutsuda, on küsimus selles, kas te leiate kokkuleppe. Väga palju on situatsioone, kus öeldakse: "Me väga tahaks teid saada dirigeerima, aga me ei suuda lihtsalt sellist raha maksta." Edasine on läbirääkimiste küsimus.

Teil on hinnakiri, millest allapoole te tööd ei tee?

Ei ole! Siin Pärnus tehtava töö eest ei saa ma näiteks mitte pennigi.

Hotell makstakse loodetavasti ikka kinni?

Muidugi, aga palka ei maksta.

Kas te eelmisel aastal ööbisite rohkem kodus või hotellis?

Hotellis. Ma ainult hotellis ööbingi, kodus olen väga harva.

Teie kodu on kus?

Septembrist on ta Pariisis. Praegu olen ma näiteks Frankfurdis tihedamini kui Pariisis.

Cincinnatis olin ma iga hooaeg 15 nädalat, aga leping Cincinnati orkestriga lõppes ära, nüüd ma olen rohkem Frankfurdis, Pariisis, Londonis.

Kui inimene teeb kodust eemal rasket tööd, on täiesti loomulik, et tal on kindlad standardid elukoha suhtes. Mis nõudmisi te oma hotellitoale esitate?

Ma püüan leida toad, mis on vaiksed, mitte tänava poole. Ja ma tahan, et magamistoas oleks absoluutselt pime.

Tihti on hotellides sellised kardinad, kust tuleb valgus läbi. Ja kui sul on üks vaba hommik, siis... Kui ma magan, siis ma tahan, et oleks absoluutselt pime, et ühtegi valguskiirt ei tuleks läbi, muidu ma ärkan kohe üles. Ma olen lihtsalt väga tundlik valgusele. Mul on niikuinii alati magades silmade peal klapid ja kõrvades tropid.

Päris raske elu.

Ei ole raske. Issand jumal! Minu elu on väga privilegeeritud, üldsegi mitte raske.

Kuidas te puhkate – kui te tööga seoses aina reisite mööda metropole?

Kui ma puhkan, siis ma ei taha olla hotellis, ma ei taha olla kohas, mida ma ei tunne. Sellepärast me käime tihti Pärnus, see on minu jaoks tähtis koht, sest kui ma väike olin, olime perega igal suvel kolm kuud Kirbu jõe ääres. Ujusid üle jõe ja olid kahe minuti pärast rannas. See on siiamaani fantastiline koht. Ja nüüd on terve meie Järvide kamp seal.

Talvel, kui on jõuluvaheaeg, oleme Floridas, sest seal on ookean ja... Me oleme seal 20 aastat olnud, seal on kõik tuttav ja ei ole hotellitunnet. See on tähtis, et ei oleks hotellitunnet.

Kui te pensionile lähete, siis te eelistate...

Ma ei lähe pensionile!

Dirigent ei lähe kunagi pensionile?

Ei! Milleks?

Dirigent lahkub puldis?

Noh, ma loodan, et päris nii mitte, aga kuskil puldi kõrval küll.

Laval suremine oleks jube... Selliseid asju on juhtunud, aga niisugust unistust mul küll ei ole. See oleks liiga romantiline.

Aga see on selline amet, et kui sa füüsiliselt vastu pead, siis milleks päris ära lõpetada? Eks muidugi näeb, kuidas elu läheb.

Kuidas te keskendute õhtuseks kontserdiks? Mediteerite enne esinemist või võtate pulti minnes pitsi konjakit?

Ma ei joo kunagi enne proovi või kontserti! Aga kontsentratsiooniküsimus on tähtis.

On teil mingi rituaal?

Absoluutselt!

Kontserdipäev on ette teada. Hommikul on tavaliselt proov, see lõpeb kell üks ära. Umbes kahest ma söön – midagi hästi tugevat: kas mingi suure pasta või midagi sellist. Rohkem ma enne kontserti enam ei söö.

Kuskil neljast ma lähen magama ja magan seitsmeni. Isegi mu lapsed teavad: isa magab sel ajal! Seitse tulen üles, käin duši all ja lähen – kui vähegi võimalik – jala kontserdimajja. Hotell peab olema saalile lähedal, Tokyos see muidugi ei toimi – seal on hästi pikad sõidud. Aga kui saab jala minna, kõnnin ma hästi rahulikult kontserdimajja, panen ennast riidesse ja lähen kohe lavale.

Sellest hetkest, kui ma üles tõusen, läheb kõik energia kontserdi peale.

Seda muret pole, et nii suur närv on sees, et und ei tule?

Absoluutselt ei! Ja see on ikka selline magamine, nagu läheksid öösel voodisse. Ning peab olema absoluutselt pime.

Pärast kontserti eelistate end premeerida pigem viski, pigem konjaki või pigem veiniga?

Mul on selline rituaal, et kui ma lavalt maha tulen, tuuakse mulle kohe üks külm õlu. Ja see on hästi hea moment. Kui sa oled 85 minutit järjest juhatanud suurt sümfooniat, siis üks hea külm õlu on väga hea.

Te ennast ära ei külmeta sedasi, särk on ju seljas märg?

Ei, siis oled sa nii kuum, et ei külmeta.

Ma tean, mis nüüd järgmine küsimus on, see jätke vahele. Las see jääb, nagu oli.

(Paavo Järvi vihjab siin kahe aasta tagusele sündmusele, kui USA kohus mõistis ta süüdi joobes auto juhtimise eest – R.K.)

Rist teie kaelas on ehe või midagi rohkemat?

Midagi rohkemat.

Te usute mingisse suuremasse jõudu?

Jah, aga see ei ole midagi sellist, mis on maa pealt organiseeritud.

Oma lastele julgete dirigendikarjääri soovitada? (Paavo Järvi tütred Ingrid (4) ja Lea (7) käivad sageli isa kontsertidel, ja väidetavalt ei igavle – R.K.)

Soovitan! Ükskord Lea küsis minu käest enne magama jäämist, kui ta oli juba hästi unine: "Kuule, kas tüdrukud kah võivad dirigeerida?" Ma ütlesin: "Muidugi!" Siis ta tegi "Mhühühh" ja jäi magama.

http://www.ohtuleht.ee/436223

Thursday, July 21, 2011

Гусары от Шумана В Петербурге проходит фестиваль "Звезды белых ночей"

Российская Газета
Владимир Дудин
20.07.2011

Уиллард Уайт подготовил сольный концерт, представивший богатую палитру красок своего творчества - от Моцарта до мюзикла и спиричуэл. Фото: ИТАР-ТАСС

На последнюю декаду фестиваля "Звезды белых ночей" в Мариинском театре пришлись два сильных зарубежных акцента - сольный концерт британского баса-баритона Уилларда Уайта и два вечера Немецкого камерного филармонического оркестра Бремена под управлением Пааво Ярви, одного из лучших дирижеров современности с циклом всех четырех симфоний Роберта Шумана.

Появлению Уилларда Уайта в России мы должны быть обязаны маэстро Валерию Гергиеву, который был знаком с ним по работе в Лондоне, в частности над записью оперы "Замок герцога Синяя борода" Бартока с Лондонским симфоническим оркестром. Прошлым летом Уайт предстал в премьере этой оперы Бартока на фестивале "Звезды белых ночей" в постановке Даниэла Креймера, а чуть позже выступил уже на фестивальном показе этого спектакля на "Золотой маске" в Москве.

Петербургская публика могла ближе познакомиться с творчеством певца в рамках проекта "Артист месяца" в Концертном зале Мариинского театра, когда Уиллард Уайт появлялся в нескольких концертах, в том числе в партии Вотана в "Золоте Рейна" Вагнера и Мефистофеля в "Осуждении Фауста" Берлиоза. На сей раз Уиллард Уайт подготовил большой сольный концерт, представивший богатую палитру красок своего творчества - от Моцарта до мюзикла и спиричуэл.

Концертмейстером певца выступил Юджин Асти, многоопытный профессионал своего дела, в послужном списке которого значится сотрудничество с такими оперными звездами, как Анжелика Киршлагер, Сара Коннолли, Кэйт Роял и многими другими. Мастерство Асти нельзя было не услышать с первых же тактов "Четырех гусарских песен" Шумана. Пианист, задав стилистически верный настрой на романтическую риторику, установил идеальный звуковой баланс, при котором солист предстал как камерный певец в максимально выигрышном освещении.

Основной интригой первой части концерта было слушать то, как Уиллард Уайт с его чувственным, насыщенным обертонами тембром контролирует свои порывы в костюме строгого европейского фасона. В особенности "Четыре строгих напева" Брамса с их медитативностью и глубокой духовной концентрацией были сумрачным контрастом к яркому, бесшабашному, искрящемуся иронией второму отделению, где певец сполна продемонстрировал свои выдающиеся актерские способности. В популярных ариях из опер Моцарта он воплощал в жест движение каждого слова. Шквал оваций он сорвал после песни "Если бы я был богачом" из мюзикла "Скрипач на крыше" с ее фирменными национальными припевками "ди-би-ди-би-ди-би-ду". Но полным откровением стала спетая на бис многокуплетная "Эй, ухнем", которая разом напомнила и тоску негритянского спиричуэла, и манеру легендарного русского баса Федора Шаляпина.

Как концерт Уилларда Уайта, так и оба вечера "бременских музыкантов" во главе с дирижером Пааво Ярви, к сожалению, не испытали температуры переполненного зала, хотя оба ее стоили. Правда, на втором концерте оркестра Ярви публики заметно прибавилось: молва, судя по всему, сделала свое дело, и в Концертный зал пришли, вероятно, друзья и знакомые тех, кто услышал музыкантов в первый вечер. Публики было немного, зато она была избранной - не хлопала между частями, не контузила мобильниками.

Такие слушатели не могли не оценить не просто высокий европейский уровень оркестра, но и его индивидуальное самобытное лицо, которое, казалось, уже невозможно найти в современном стандартизованном мире. Было слышно, что дирижер не наследует какой-либо сложившейся традиции исполнения этой музыки, но исходит, прежде всего, из собственного очень чуткого, интуитивного слышания партитур немецкого гения. Камерный состав пришелся как нельзя кстати фактуре творений Шумана, хотя звучали они ничуть не менее сочно, как если бы их исполнял большой симфонический оркестр. Чистота, ясность, точность, удивительная слаженность звучания, причиной чему было абсолютное растворение оркестра в дирижере, позволили Пааво Ярви создать четыре романтических взгляда на мир, оказавшиеся очень энергичными, бодрыми и оптимистичными.

Этот оптимизм оба вечера оттенялся бисом - меланхоличным "Грустным вальсом" Сибелиуса, в котором оркестр поразил фантастическим пианиссимо на грани небытия. Сегодня на фестивале "Звезды белых ночей" в Концертном зале Мариинского театра покажут последнюю премьеру сезона - оперу "Сон в летнюю ночь" Бриттена в постановке Клаудии Шолти, дочери знаменитого дирижера сэра Георга Шолти, которая дебютирует в жанре оперы.

http://www.rg.ru/2011/07/20/zvezdy.html

First International Järvi Festival Taking Place in Estonia

Music in Cincinnati
Mary Ellyn Hutton
July 4, 2011

The first International Järvi Summer Festival, to be held in Pärnu, Estonia July 28-August 4, has Järvi written all over it.

There will be a lot of Järvi’s on the roster, nine to be exact, including Neeme, Paavo, Maarika, Teet, Marius, Miina, Madis, Mihkel and Martin, all members of the prodigious Järvi clan of Estonia. Artistic director is Paavo Järvi.

The Järvi’s, the Järvi Festival Orchestra, Estonian National Youth Symphony and Chamber Orchestras, Pärnu City Orchestra, conductors from the 2011 Järvi Summer Academy and a bevy of guest artists, will participate in nine concerts of symphonic and chamber music in this summer resort on the Baltic Sea. Followup events will take place in Otepää and on nearby Leigo Lakes in South Estonia as part of the annual Leigo Lakes Music Days.

The Järvi Festival is an outgrowth of the Järvi Summer Academy, an annual master course in conducting, begun by Neeme Järvi in Pärnu in 2000. The Festival and the 2011 Summer Academy, with master classes taught this year by Neeme Järvi, Paavo Järvi and Leonid Grin, will run concurrently. There will be master classes in strings and winds led by Festival guest artists and participants, also.

Paavo Järvi opens the Järvi Festival July 28 in Pärnu Concert Hall with the Järvi Festival Orchestra and violinist Anna-Liisa Bezrodny in the Sibelius Violin Concerto.

Summer Academy participants will conduct the Pärnu City Orchestra in Tori Church July 29 and Elisabeth Church July 31 in works by Haydn, Mendelssohn and Respighi. They will join Paavo Järvi in the final concert of the Summer Academy August 2 in Pärnu Concert Hall with violinists Ivry Gitlis, Anna-Liisa Bezrodny, Mari-Liis Uibo, Triin Ruubel, Tatiana Berman and the Estonian National Youth Chamber Orchestra performing music by Bach Erkki-Sven Tüür and Vivaldi.

Neeme Järvi and selected conductors from the Academy will close the Järvi Festival August 4 in Pärnu Concert Hall with flutist Maarika Järvi, cellist Teet Järvi, violist Mikhail Zemtsov, bassoonist Martin Kuuskmann and the Estonian National Youth Symphony Orchestra in works by Bloch, Tchaikovsky, Mozart and Beethoven.

There will be an all-Järvi chamber music concert July 29 in Pärnu Town Hall and July 31 in Ammende Villa, chamber music concerts August 1 in Pärnu Central Library, August 3 in Elisabeth Church and a Chamber Music Gala July 30 in Pärnu Concert Hall. The latter will feature, among others, clarinetist Fabio di Casola, oboist Kalev Kuljus, flutist Oksana Sinkova, violinist Florian Donderer, violist Gareth Lubbe, cellist Silver Ainomäe, pianist Sophia Rahman and harpsichordist Reinut Tepp, 21 musicians in all. The wide-ranging program includes Heinrich Biber’s “Battalia” for three violins, four violas, two double basses and keyboard, plus music by Tüür, Arvo Pärt, Erwin Schulhoff, Saint-Saens and Mahler.

As an encore to the Järvi Festival, there will be a chamber music concert August 5 in Maarja Church in Otepää and a pair of concerts at nearby Leigo Lakes August 6. The evening concert August 6 will close Leigo Lakes Music Days, an annual festival held in the outdoor venue in South Estonia. Neeme Järvi will conduct the Estonian National Youth Symphony Orchestra in waltzes, polkas and marches by the Strauss family and Beethoven’s Symphony No. 7, to be accompanied by Leigo’s traditional bonfires and color and light show.

The 2011 Järvi Summer Festival

July 28. Pärnu Concert Hall. Järvi Festival Orchestra. Anna-Liisa Bezrodny, violin. Paavo Järvi, conductor. Program: Tõnu Kõrvits, Passacaglia. Jean Sibelius, Violin Concerto. Robert Schumann, Symphony No. 1.

July 29. Tori Church. Pärnu City Orchestra. Conductors of the 2011 Järvi Summer Academy. Program: Joseph Haydn, Symphony No. 85. Respighi, "The Birds." Felix Mendelssohn, Symphony No. 4.

July 29. Pärnu Town Hall. "Järvi Classics." Miina and Martin Järvi, violin. Madis Järvi, viola. Marius and Teet Järvi, cello. Maarika Järvi, flute. Mari and Mihkel Järvi, piano. Program: Robert Schumann, Piano Quintet. Zoltan Kodaly, Duo for Violin and Cello. Carl Maria von Weber, Trio for Flute, Cello and Piano.

July 30. Pärnu Concert Hall. Chamber Music Gala. Fabio di Casola, clarinet. Kalev Kuljus, oboe. Oksana Sinkova, flute. Florian Donderer, Mircea Mocanita, Juta Õunapuu, Mari-Liis Päkk, Triin Ruubel, Kaija Lukas, Andres Kaljuste, Anna-Liisa Bezrodny, Mari Targo, violin. Gareth Lube, Anne Ilves, Helen Kedik, viola. Silver Ainomäe, Henry-David Varema, Villu Vihermäe, cello. Sophia Rahman, Irina Zahharenkova, piano. Reinut Tepp, harpsichord. Program: Heinrich Biber, “Battalia.” Arvo Pärt, Summa. Erkki-Sven Tüür, Symbiosis.“ Erwin Schulhoff, String Sextet. Camille Saint-Saens, Piano Trio No. 1. Johan Halvorsen, Passacaglia for Violin and Viola. Maurice Ravel, Piano Trio. Gustav Mahler, Piano Quartet. Bernhard Henrik Crussell, Divertimento for Oboe and Strings. Carl Maria von Weber, Clarinet Quintet.

July 31. Elisabeth Church. Pärnu City Orchestra. Conductors of the 2011 Järvi Summer Academy. Program: Joseph Haydn, Symphony No. 85. Respighi, "The Birds." Felix Mendelssohn, Symphony No. 4.

July 31. Ammende Villa. "Night Music with the Järvi's." Miina and Martin Järvi, Tatiana Berman, violin. Madis Järvi, viola. Marius and Teet Järvi, cello. Maarika Järvi, flute. Mari and Mihkel Järvi, piano. Elisabeth Paavel, soprano. Program: Amy Beach, Theme and Variations for Flute and String Quartet. Einar Englund, Introduzione e toccata. Balance of program to be announced.

August 1. Pärnu Central Library. "French Impressions." Mari-Liis Päkk, Marge Uus, Andres Kaljuste, violin. Teet Järvi, Henry-David Varema, Silver Ainomäe, cello. Oksana Sinkova, flute. Sophia Rahman, piano. Program: Claude Debussy, Sonata for Cello and Piano. Eduard Oja, Piano Quintet. Balance of program tba.

August 2. Pärnu Concert Hall. Final concert of Järvi Summer Academy. "Ivry Gitlis and Friends." Ivry Gitlis, Anna-Liisa Bezrodny, Mari-Liis Uibo, Triin Ruubel, Tatiana Berman, violin. Estonian National Youth Chamber Orchestra. Paavo Järvi and conductors of 2011 Järvi Summer Academy. Program: Johann Sebastian Bach, Concerto for Two Violins. Erkki-Sven Tüür, “Action, Passion, Illusion.” Vivaldi, Concerto for Four Violins. Balance of program tba.

August 3. Elisabeth Church, Pärnu. "Night Classics in Church." Arvo Leibur, Elar Kuiv, violin. Mikhail Zemtsov, Anne Ilves, viola. Teet and Marius Järvi, cello. Oskari Hannula, double bass. Toomas Vavilov, clarinet. Martin Kuuskmann, bassoon. Program: Antonin Dvorak, String Sextet. Franz Schubert, Octet.

August 4. Pärnu Concert Hall. Final concert of Järvi Summer Festival. Maarika Järvi, flute. Mikhail Zemtsov, viola. Teet Järvi, cello. Martin Kuuskmann, bassoon. Estonian National Youth Symphony Orchestra. Neeme Järvi and selected conductors of 2011 Järvi Summer Academy. Program: Ernst Bloch, Concertino for Flute and Viola. Peter Tchaikovsky, Variations on a Rococo Theme. Wolfgang Amadeus Mozart, Bassoon Concerto. Ludwig van Beethoven, Symphony No. 7.

August 5. Maarja Church, Otepää. Chamber music. Arvo Leibur, Elar Kuiv, Ulrike Danhofer, violin. Mikhail Zemtsov, Anne Ilves, viola. Marius and Teet Järvi, cello. Program tba.

August 6. Leigo Lakes.

Small lake podium. Ivry Gitlis, violin. Maarika Jarvi, flute. Martin Kuuskmann, bassoon. Program tba.

Large lake podium. Estonian National Youth Symphony Orchestra. Neeme Järvi, conductor. Program: “Strauss in St. Petersburg” (waltzes, polkas, marches). Ludwig van Beethoven, Symphony No. 7.

For further information, see www.jarvifestival.ee

http://www.musicincincinnati.com/site/news/First_International_J_rvi_Festival_Taking_Place_in_Estonia.html

Wednesday, July 20, 2011

Dirigent Paavo Järvi võtab Tervises aja maha

Pärnu Postimees
Silja Joon
20.07.2011

Kolmandat päeva Pärnus Tervise sanatooriumis koos tütardega puhkust nautiv dirigent Paavo Järvi käivitab tuleva nädala lõpus Pärnus rahvusvahelise Järvi suvefestivali.

28. juulist 4. augustini toimub suvepealinnas esimest korda rahvusvaheline Järvi suvefestival. Festivali kunstiline nõustaja on Paavo Järvi, kes nimetab Pärnut kodulinnaks ja on rahul, et saab siin enne tiheda kontserdihooaja algust puhata.

Dirigent sõitis Pärnusse Peterburist, kus andis Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie orkestriga kaks kontserti. “Tütred sõitsid Ameerikast neid kontserte kuulama, et siis koos minuga Pärnusse sõita. Minu jaoks on see eriline, sest esimest korda kogu elu jooksul olen üksinda kahe lapsega terve nädala,” seletas ta ja lisas, et astus just pool tundi tagasi välja sanatooriumi Türgi saunast.

“Minu hommikud algavad laste kiljumisega, õhtuti ei taha nad kuidagi magama minna. Päeval sõidame rattaga, ujume meres ja basseinis. Minu lapsed tunnevad mind jälle ära,” rääkis töö tõttu kodunt vahel kuid eemal viibiv dirigent rahulolevalt. Tütardest noorem on neljane ja vanem seitsmene.

Sel ja järgmisel nädalal hakkavad Pärnusse saabuma festivalil osalevad muusikud, sealhulgas Järvide perekonnaliikmed. “Iga paari tunni tagant tuleb mõni Järvi juurde,” naljatles Paavo Järvi.

http://www.parnupostimees.ee/503858/dirigent-paavo-jarvi-votab-tervises-aja-maha/

Sunday, July 17, 2011

Järvide muusikaperekond teeb oma festivali

Eesti Päevaleht
Mart Niineste
14. juuli, 2011

28. juulist 4. augustini toimub Pärnus esimest korda rahvusvaheline Järvi suvefestival.

Festivali kunstiline nõustaja on Paavo Järvi. Dirigendile tähendab see veel üht mainekat, ent nõudlikku tööotsa. Nimelt peale selle, et ta tegutseb ERSO kunstilise nõustajana, pikendati kevadel tema kunstilise juhi lepingut Orchestre de Paris’ juures – esialgu pidi see kestma kuus kuud 2012/13. hooajal, nüüd jagub tööd 2015/16. hooajani.

Järvi suvefestival on juba aastaid toimunud ja järjest suuremaks kasvanud Neeme Järvi dirigentide kursuse edasiarendus. Festivalil on kandev roll Järvide suguvõsal, mille liikmetest astuvad kontsertidel solistina üles näiteks Teet Järvi, Maarika Järvi, Marius Järvi ja Miina Järvi. Festivali avakontserti dirigeerib Paavo Järvi, lõppkontserti Neeme Järvi. Kokku antakse kümme kontserti.

http://www.epl.ee/artikkel/600724#lower_vote

Wednesday, July 13, 2011

Paavo Järvi viib Saksa orkestri „Valgete ööde“ festivalile Peterburis

Eesti Päevaleht
Priit Kuusik
12. juuli 2011

Dirigent Paavo Järvi on kutsutud koos tema käe all tegutseva Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie´ga Peterburi „Valgete ööde“ festivalile.

Eesti dirigendi ja Saksa orkestri kutsujaks on „Valgete ööde“ kunstiline juht, maailmanimega dirigent Valeri Gergiev. Kontserdid toimuvad Peterburi Filharmoonia suures saalis täna ja homme õhtul.

Paavo Järvi kavas on Robert Schumanni kõik neli sümfooniat, millega tähistatakse veel saksa helilooja-klassiku läinud aastal möödunud 200. sünniaastapäeva.

Nii nagu see on olnud Beethoveni sümfooniate puhul, on Paavo Järvi saanud kõrgelt tunnustatud ka Schumanni sümfooniate tõlgendajana. Mõlema helilooja loomingu tippteoseid on Paavo muusikamaailmale tutvustanud just Deutsche Kammerphilharmonie'ga, neid ette kandes mainekates saalides ja festivalidel ning ka plaadistades.

Täna tulevad ettekandele Schumanni Sümfoonia nr 4 ja Sümfoonia nr 1 („Kevad“), homme on kavas Sümfoonia nr 2 ja Sümfoonia nr 3 („Reini sümfoonia“). Meistri neli sümfooniat on loodud ajavahemikul 1841. aastast kuni 1851. aastani.

Paavo Järvit ja kõiki kolme dirigenti Järvit on Valeri Gergiev kutsunud „Valgete ööde“ festivalile juhatama ka varem, aga siis Peterburi oma orkestrite ette.

13. juuli kontsert on Paavole viimane sel hooajapoolel ja ta jääb Euroopa orkestritest eemale umbes kuuks ajaks. 28. juulil algab Pärnus tema kunstilisel juhtimisel uus, rahvusvaheline Järvide festival, kus ta juhatab avakontserti ning juhendab Neeme Järvi Suveakadeemia noori dirigente.
http://www.epl.ee/artikkel/600623

Thursday, July 07, 2011

Bundespräsident Wulff beginnt Italien-Besuch

Focus Online
International
07.07.2011

Bundespräsident Christian Wulff hat am Donnerstag in Rom einen zweitägigen Italien-Besuch begonnen. Europäische Fragen, Beethoven-Musik zu Ehren Italiens und eine Diskussion mit jungen Vertretern beider Länder stehen im Mittelpunkt der Visite.


Bundespräsident Christian Wulff will Italien besuchen. (Archiv)


Anlass sind die Feierlichkeiten zu 150 Jahren italienischer Einheit: Der Bundespräsident schenkt dem Jubilar Italien ein Konzert. Es ist bereits der dritte Besuch Wulffs in seinem ersten Amtsjahr bei dem engen Partner.

Die Beziehung zwischen Deutschland und Italien sei einer der „Pfeiler Europas“, sagte Wulff im Gespräch mit der rechtsliberalen Mailänder Zeitung „Corriere della Sera“ vorab zum Besuch. Europas Zukunft hänge davon ab, dass es sich im globalen Wettbewerb behaupte, und ein Land könne allein nicht stark genug sein, um seinen Bürgern Wohlstand und Stabilität zu garantieren. Deshalb hätten Deutschland und Italien, Gründungsmitglieder der Union, eine „besondere Verantwortung“, erklärte Wulff in dem am Donnerstag veröffentlichten Gespräch: „Die Europäer müssen vereint sein.“

Wulff begann seinen Besuch mit einem Bummel durch das historische Zentrum der Ewigen Stadt und einem Gang zusammen mit Gattin Bettina über die Spanische Treppe. Am späten Nachmittag wollte er mit seinem italienischen Amtskollegen Giorgio Napolitano über europäische und bilaterale Fragen sprechen. Am Abend stand dann ein festliches Konzert der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen mit Musik von Ludwig van Beethoven auf dem Kapitolshügel auf dem Programm. Maestro Paavo Järvi hatte eine Ballett-Ouvertüre und die 7. Sinfonie ausgesucht.

Am Freitag diskutieren die beiden Staatschefs in dem deutsch-italienischen Zentrum „Villa Vigoni“ in Loveno di Menaggio am Comer See mit 24 jungen Nachwuchswissenschaftlern und Berufstätigen ihrer Länder über die in einer Schuldenkrise steckende EU. Auch dabei sollen die internationale Bedeutung der Union, die Zukunft des Euro und die europäische Rolle Berlins und Roms im Zentrum stehen.
http://www.focus.de/politik/ausland/international-bundespraesident-wulff-beginnt-italien-besuch_aid_643585.html

Wednesday, July 06, 2011

Beethovenfest Bonn Der Klassiker als Anarchist

Zeit Online
2009

Der wunderbare estnische Dirigent Paavo Järvi schöpft aus einem tiefen Stausee kultureller Einflüsse: Russische Seele, skandinavische Herbheit, europäischer Reichtum.
Paavo Järvi, geboren 1962 in Tallinn, gehört zu einer neuen  Musikerdynastie

Paavo Järvi, geboren 1962 in Tallinn, gehört zu einer neuen Musikerdynastie

In diesem Sommer wurde Salzburg für ein paar Tage zur Hansestadt. Die Festspielbesucher sagten ihrem Hotelportier nicht, sie gingen zu den Wiener Philharmonikern, sondern: »Sind heute wieder bei den Bremern.« Im Zyklus hörten sie alle neun Sinfonien von Ludwig van Beethoven, gespielt von der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen unter Paavo Pärvi, und nicht wenige kamen nachts ins Hotel zurück, waren völlig durcheinander und brauchten einen Schlummertrunk. So überrumpelnd rhythmisch, dramatisch durchpulst und zugleich rhetorisch geschärft war der Beethoven, den sie gehört hatten – eine sinfonische Sensation bei den diesjährigen Festspielen.

Beethoven, von Järvi interpretiert, ist mehr Anarchist als Klassiker-Autorität. Einer, der nur spielen will und so reden, dass ihn wirklich jeder versteht. Eine New Yorker Zeitung schrieb, dies sei »der endgültige Beethoven«. Wer diese Bremer Eroberung von Salzburg verpasst hat, kann sie jetzt an einem ähnlich erhabenen Ort nachholen: in Beethovens Heimatstadt Bonn, beim Beethovenfest. Vom 9. bis 12. September stehen wieder alle Neune auf dem Programm.

Musikkundige Portiers hören es beim Namen Järvi nicht klingeln, sie hören das Geläut eines nordischen Doms. Da ist Neeme Järvi, der estnische Altmeister unter den Pultstars, Schüler des legendären Jewgeni Mrawinski und ein Herkules im Aufnehmen unbekannter Literatur. Und da sind seine beiden dirigierenden Söhne Paavo (geboren 1962) und Kristjan (geboren 1972).

Paavo, der Grammy-Gewinner, macht an mehreren Ort zugleich Karriere. Er ist Chefdirigent in Bremen, beim Sinfonieorchester des Hessischen Rundfunks in Frankfurt und beim Cincinnati Symphony Orchestra. 2010 wird er obendrein Nachfolger von Christoph Eschenbach beim Orchestre de Paris. Alle großen Orchester reißen sich um ihn und seine eine einzige Klage ist: »Dass ich diese schweren Partituren durch die Welt schleppen muss!«

Ob Paavo seinem Vater Neeme an Popularität den Rang abgelaufen hat, ist die falsche Frage bei einem beinahe innigen Familienbetrieb; die Järvis sind nicht die Kleibers. Vom Vater habe er fast alles gelernt, erzählt Paavo Järvi: »Vor allem begriff ich, dass man als Dirigent, auch wenn man ein Werk wie im Schlaf beherrscht, nie den Autopiloten einschalten darf. Das hat mein Vater auch nie gemacht.«

Beide verbindet die fast manische Neigung, selbst in der Anspielprobe kurz vor dem Konzert noch den Teufel im Detail zu suchen. Außerdem warnte ihn der Papa, dass er, der Sohn, es irgendwann mit Beethoven zu tun haben werde: »Beethoven ist der ultimative Test für einen Dirigenten. Mit Beethoven wird man nie fertig.« Deshalb wolle er bei Beethoven, bekennt Järvi im ironischen Brustton der Überzeugung, »alles richtig machen«. Das klingt langweilig, als müsse ein patenter Lernerfolg bewiesen und eine Art Rückversicherung auf den Vater und die Tradition gegeben werden. In Wirklichkeit macht Paavo Järvis Beethoven nichts als spirituelles Vergnügen.

Estland ist für ihn ein Taufbecken, auf dessen Grund keiner so leicht sieht. Vieles kommt in dem kleinen Land zusammen: russische Seele, skandinavische Herbheit, europäischer Reichtum und heimische Individualität, die jedes Kolonialdenken erfinderisch abwehrt. Fortwährend bringt es bedeutende Komponisten hervor, die bekanntesten sind Arvo Pärt und Erkki-Sven Tüür. Es herrscht ein Klima aus Aufbruch und Eigensinn. Järvi lächelt: »Bei nur einer Million Einwohner haben wir sieben bis acht berühmte Komponistennamen zu bieten. Nennen Sie mir acht belgische Komponisten, die ich kenne!«

Dass er Dirigent werden und darin seinem Vater folgen wollte, hatte für Paavo Järvi schon früh festgestanden. Als Segen erwies sich die Übersiedlung der Familie in die USA, damit Paavo am Curtis Institute und in Los Angeles bei Leonard Bernstein weiterstudieren konnte. Es war die Begegnung mit Bernstein, die ihm die Gewissheit gab, nicht umkehren zu müssen. Dass Järvi selbst früh als fabelhafter Rhythmiker identifiziert wurde, lag an seinem zweiten Studienfach – Schlagzeug. Wenn immer es das Heimweh, die Semesterferien und die Flugpläne zuließen, reiste Järvi nach Tallinn, saß hinten in Tüürs Rockmusik-Gruppe In Spe und trommelte verzwickte Rhythmen, so stoisch und gelassen, wie man es von einem Perkussionisten erwartet. Das ist lang her.

In diesem Herbst wird Paavo Järvis Beethoven-Sinfonien-Zyklus mit der Bremer Kammerphilharmonie auch komplett auf CD vorliegen. Aber auf Beethoven festgelegt werden möchte er trotzdem nicht. Seine Diskografie beschreitet den üblichen Parcours von Chefstücken, die sich keiner entgehen lässt: Strawinskys Sacre du Printemps, Bruckners 7. Symphonie E-Dur, Tschaikowskis 6. Symphonie h-moll, die Konzerte für Orchester von Bela Bartók und Witold Lutoslawski.


Demnächst will er sich an Schumann probieren, »da haben wir exzessive, neurotische Ausdrucksbereiche, die sehr weit von Beethoven entfernt sind«. Fraglos ist es für den klangsinnlichen Dirigenten komfortabel, ja luxuriös, drei Orchester zu leiten: hier die selbstverwalteten Bremer, die mit historischer Aufführungspraxis vertraut sind und jedes Instrument wie einen Solitär führen; dort das trotz seiner Virtuosität etwas unterschätzte, extrem offene Orchester des Hessischen Rundfunks; schließlich das Orchestra aus Cincinnati, das Järvi eine »Lokomotive« nennt, die perfekt und etwas zu unpersönlich funktioniere. Die Musiker hätten zu wenig eigene Meinung, »sie wollen immer Anweisungen von mir«.

Anders an der Weser. »Meine Bremer wollen alles verstehen, sie wollen Musik radikal auf den Grund gehen«, sagt Järvi, »und manchmal unterbrechen sie mich, nicht ich sie.« Birgt sein Repertoire nicht trotzdem die Gefahr der Gleichförmigkeit? Gefahr erkannt, beteuert der Este mit dem US-amerikanischen Pass: »Es wird keinen Järvi-Sound geben. Der Sound entsteht aus den Partituren.«

http://www.zeit.de/2009/38/Portraet-Jaervi