Friday, August 26, 2011

La même chose, s'il vous plaît

SIRP
Maris Podekrat
26.08.2011

Orchestre de Paris, pärastlõunane proov. Sada väga suurt isiksust harjutab väga umbses saalis Bartóki „Orkestrikontserti” ja Stravinski „Petruškat”, neidsamu, mis kõlavad 1. septembril Tallinna kontserdil. Mõtlesin tükk aega, mis keeles peadirigent Paavo Järvi muusikutega suhtleb. Aga palun: ta räägib oma orkestriga lindude, loomade ja inglise keeles. Nad saavad teineteisest suurepäraselt aru.

„Jagataga, tagataga, jaa-a-AMM !”

„Tiihvamm, tiihvamm?” küsib vuntsidega kontrabassimängija vastu.

„La même chose, s’il vous plaît.” (See tähendab: „Sama koht uuesti, palun.”) Seda lauset kuuleb proovi jooksul veel umbes sada korda. Eestikeelne „jah!” käib aegajalt vahele. Seda on väga armas kuulda. Viiulid itsitavad omavahel. Naerukajakad. No ei saa pidama. Esimene proov pärast pikka puhkust. Nagu lapsed, kes uut kooliaastat alustavad. Trallallaa. Järvi teab, et kõik suve jooksul kadunu tuleb väga kiiresti tagasi. Vähemalt lootuskiir on olemas.

„Lets take the third phrase. Jah! Good. Bravo! Trioles – not too fast. Diminuendo,” – ja ta veab käega heli järjest vaiksemaks, vaiksemaks, vaiksemaks, kuni rohkem enam ei saa. Siis äkki – plaff! – vaikus. Ja mitte üks piuks. Oled sel hetkel nagu hüpnoosi all ega suuda liigutada enne, kui ta oma võlukepiga selleks loa annab. *„Pam, pa-pa-paam paam. Teeme siin ühe eksperimendi.

Kõik glissandod on erootilised.” Orkester teeb viuviuviu.

„Ei, see on liiga mehaaniline. More sexy!” Kiukiukiu. „Ikka pole piisavalt ühtlane. Veel, veel!” Kiuviukiu.

„Tehke siin väike crescendo.” Iuiuiuiuiu.

„Yes! Yes! Tatatamm!” Viiulid ei saa kokku mängitud. Imelik rütm ja hunnik kiireid noote. Isegi Orchestre de Paris’ viiulid loksuvad! „Ma tahan, et see koht ikka välja tuleks. Subito piano ei ole praegu koos!”

Proovivad. Proovivad veel. Midagi ei aita. Tuleb jälle ussisõnad peale lugeda:

„Tugutugu-tugutugu. Fraseerige. La même chose, s’il vous plaît.”

Mõjus! Sai kohe parem. Mõnikord polegi vaja ühte kohta lõpmatuseni nühkida ega aega raisata. Öö jooksul töötab see kuskil ajusopis edasi, läheb iseenesest paika. Seedib ära. Järgmises proovis tuleb juba palju paremini. Järvi koostöö prantslastega näeb hoopis teistmoodi välja kui sakslastega. Töökultuur on täiesti erinev. Prantslased on impulsiivsemad. Improvisaatorid. Mängivad väga värvirikkalt ja ilusti, aga mõnikord prantslaslikult kergelt, pealiskaudselt, või järgivad mõne vana salvestuse šablooni, eriti kui tegemist on mõne tuntud teosega. Rahvamuusikat nad eriti tõsiselt ei võta. Pole harjunud. Juudi või ungari teemad või viini valss ... Paavo Järvi harjutab nad ümber. Kui tundlikule loomeinimesele märkus teha, siis tuleb alustada kõigepealt komplimendist.

„Very good! Väga hea.” Pai. Pai. „Ainult üks asi veel. See koht peaks olema didi-jaa-aaAAMMM !”

„Olete te kindel?” Järvi nõuab viiuldajalt mustlastrikki, seda, kus nad neljanda keele peal kõrgelt mängivad. Ütleb, et seda on hästi raske teha.

„Proovige!” Viiuldaja proovib. Pole veel päris see. Naerukajakad kihistavad selja taga:

„Sa ei saa sellega hakkama! Ei saa! Ei saa!” „Proovige ise!” Keegi ei taha proovida. Peab hakkama saama! Bartók oli suremas, kui ta selle teose kirjutas! Tal polnud isegi üüriraha, korterist visati välja! Mõistate? Paavo Järvil on sellest rääkides niisugune nägu peas, nagu elaks ta ise silla all. Murtud mehena vajub ta puldi kohale küüru ja äigab rusikaga. See pole mingi concerto grosso! Sellel muusikal on tähendus! Ja see tähendus tuleb siis välja, kui seda kohta mängida didi-jaa-aa-AAMMM . Kogu õnnetus ja äng on just selles AAMM is sees. Sest didit rõhutades oleks see hoopis teine asi.

*
Järvi ei lase oma orkestril mugavat rada käia. Tema teeb teistmoodi. Uutmoodi. Proovis ütles ta umbes nii:

„Kõigepealt peame harjuma. Ja kui ära harjume, siis saame hakkama!”

Orkestris ei saadud aru. Keegi tõlgib selle prantsuse keelde:

„Ta ütles, et me saame sellega hakkama, kui me selle lehma maha murrame.” „Oo, nii jõuline hooaja algus ...”

Üks prillide ja lokkis peaga poiss orkestri keskelt vaatab unistades kaugusse ja haigutab magusalt. Kuidas ta küll haigutada saab nii huvitavas proovis. Ja veel üks unimüts ... Ja tema seal tagareas ...

„Paavo Järvi, miks nad teil proovis haigutavad?! Kas neil on igav?”

„Nad ei haiguta alati igavuse pärast, vaid siis, kui õhust jääb puudu. Eriti puhkpillimängijad.” Kui on emotsionaalne koht, ongi inimesel rohkem õhku vaja. Aga saalis on lämbe, palav, higi voolab. Nagu sportlased teeksid trenni. Õhtuks lõhnab saalis tugevalt võimla järele.

*
Kuskil seal saja tuhande noodikribu seas on SEE noot, mis peab välja kostma ja SEE teema, mis ei tohi kaotsi minna. Kui seda üksipulgi läbi ei tööta, siis võib orkester selle lihtsalt maha vuristada. Aga kuidas sa seletad lõunamaalasele, missuguse intonatsiooniga peaks ugrilase lugu mängima? Järvi ütleb neile:

„Ungari, eesti ja soome keel on suhteliselt sarnased. Kuulake. Paavo. Bartók. Pekka.” Taa-da, taa-da. Ei ole ju Paa-voo, on Paavo. Muusikas on ka niimoodi.

*
Orchestre de Paris Tallinna tuua oli Paavo Järvi idee. „Kas nad ikka tahavad siia tulla?”

Tahavad, muidugi tahavad! Väga ootavad seda. Isegi rohkem kui Viini minekut.

„Mida need muusikud on pidanud tegema, et selles orkestris mängida?”

„Harjutama, harjutama. Lapsest peale.”

Konkurents on hästi kõva. Mõnikord läbivad kandidaadid kolm vooru ja lõpptulemusena ei võeta kedagi. Raske on sinna pääseda, aga kui esimene prooviaasta läbi, siis on töökoht kogu eluks kindel. Kas dirigendi koht on ka kogu eluks? Paavo Järvi lepingut pikendati. Need suured isiksused ei pistnudki pärast esimest kondiproovi nahka. Ma arvan, et ta on lihtsalt mittesöödavast materjalist. Tõenäoliselt rauast. Ja kividest. Isegi mõtted on teravaks ihutud.

*
Aeg-ajalt löövad muusikutel silmad särama. U mbes nagu lastel, kes äkki hasarti satuvad. Vuntsidega kontrabassimängija muutub keset „Petruškat” karuks ja ta kõigubki nagu karu koos oma pilliga ja tal on endal väga lõbus. Muusika kerib ja kerib ja kerib, kuni pillid hakkavad üksteisest üle mängima. Järvi kopsab taktikepiga vastu pulti:

„Sorry, meil pole siin crescendo’t ette nähtud. La même chose, s’il vous plaît.”

Saavad jälle hoo sisse. Katkestavad uuesti. Ja veel. Ja veel kord. Võib-olla teeb ta seda nimelt? Ei lase neil end proovis välja elada. Hoiab kogu mahla kontserdiks. 17.30. Proov on läbi. Noodid kokku.

„Thank you very much, see you tomorrow! Suur tänu, homseni!”

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12901:la-meme-chose-sil-vous-plait-&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3356

Saturday, August 20, 2011

«Esta crisis en el negocio musical es algo positivo que debería continuar»

Gara.net
Mikel Chamizo/Donostia
17 Aout 2011

Paavo Järvi

Director de orquesta

La Quincena Musical donostiarra reanuda esta tarde su programación sinfónica en el Kursaal con la presencia de la Orquesta Sinfónica de la Radio de Frankfurt, una de las grandes orquestas alemanas, que interpretará obras de Jean Sibelius y Carl Nielsen bajo la batuta de uno de los directores más prestigiosos en Europa, el estonio Paavo Järvi.

Paavo Järvi, hijo del también célebre director Neeme Järvi, llega hasta la Quincena Musical con un programa basado en música de compositores del norte de Europa, con los que comparte fuertes lazos geográficos, estéticos y sentimentales. No obstante, se muestra convencido de que todo amante de la música en cualquier lugar del mundo puede acceder y comprender estas músicas de factura puramente nórdica.

Llegan con un programa cien por cien nórdico. ¿Qué es lo que el público de Donostia debería buscar para comprender y apreciar al máximo estas músicas?

El problema con Sibelius y con Nielsen no es tanto un problema de entendimiento, sino de haber estado expuesto a su música. Muchos grandes directores en el pasado simplemente no dirigían estas músicas, de forma que nunca llegaron a convertirse en parte del gran repertorio. En mi opinión, no tiene nada que ver con la calidad ni la originalidad de la música, es simplemente el hecho de que es desconocida. Tenemos mucho más opinión y comprensión de Brahms, Tchaikosqui y otros compositores centroeuropeos porque los escuchamos mucho. Sin embargo, en Inglaterra Sibelius y Nielsen son populares. En Alemania no lo son tanto, y en los países mediterráneos prácticamente nadie los toca.

Especialmente poco conocida es la obra y la figura de Carl Nielsen. Quizá nos cuesta un poco entrar en su mundo estético. ¿Por qué razones debemos aceptar que se trata de un gran compositor?

Para mí hay muy pocos compositores del siglo XX que hayan sido grandes sinfonistas. Si dejamos a un lado a compositores alemanes de principios del siglo como Mahler, los grandes sinfonistas del siglo XX son Prokofiev, Shostakovich, Nielsen y Sibelius, en parte porque otros compositores importantes de la época estaban escribiendo poemas sinfónicos y alejándose de las formas tradicionales de la sinfonía. Cuando te paras a analizar a los sinfonistas de pura cepa, descubres que Nielsen posee un lenguaje distinto y original. Escuchas tres compases y sabes que se trata de Nielsen, no se parece a nadie más, tiene un lenguaje específico y consistente, algo muy difícil de conseguir. Ocurre algo parecido con Prokofiev y, en ocasiones, con Shostakovich.

El «Concierto para violín» de Sibelius fue polémico desde el día de su estreno, y aunque hoy es una obra central del repertorio para violín y orquesta, todavía hay gente que la considera una obra musicalmente mediocre.

Es una pregunta compleja, porque una de las críticas que más se le hizo a Sibelius en la prensa, especialmente en Alemania, fue que no comprendía cómo dar forma correctamente a una obra musical. Es una tontería, porque Sibelius precisamente estaba buscando variar ligeramente las formas establecidas, no rompiendo con ellas como pudieron hacerlo Debussy o Ravel, sino partiendo de las estructuras clásicas para modernizarlas. En cuanto al «Concierto para violín», hubo una gran confusión entre los musicólogos, especialmente por parte de Adorno, que lo tachó de erróneo porque no se correspondía con la forma clásica de una sonata. Por este tipo de juicios mucha gente terminó pensando que Sibelius no era lo suficientemente profesional, bien formado o inteligente. Pero es que, precisamente, Sibelius con este concierto estaba experimentando con nuevas estructuras. La gente no lo llegó a comprender y se generaron muchas malinterpretaciones sobre el concierto y sobre Sibelius en general. Pero no hay mejor juez que el paso del tiempo, y hoy en día este es, junto con los de Beethoven, Brahms y Tchaikovsky, el concierto para violín más importante del repertorio, y ningún solista de violín puede prescindir de tocarlo.

Nació usted en Tallin. Desde fuera asociamos musicalmente a Estonia con la figura de Arvo Pärt. ¿Qué tendencias dominan en la música contemporánea en Estonia, además de Pärt?

Estonia es un país pequeño, con millón y medio de habitantes, pero en la relación a su tamaño tiene una vida musical bastante importante. En compositores, y además de Arvo Pärt, tenemos a Eduard Tubin, Lepo Sumera o Veljo Tormis, nombres que son relativamente bien conocidos a nivel internacional. Ahora hay toda una nueva generación de jóvenes compositores que están trabajando muy activamente, y tengo la sensación de que, en relación al tamaño que tenemos, muchos países más grandes podrían tenernos envidia. Una de las razones de toda esta creatividad, tanto para lo bueno como para lo malo, es que no tenemos una gran tradición musical. Cualquier joven compositor alemán, aunque sea inconscientemente, no puede dejar de entroncarse en una línea que se remonta a Bach, Beethoven y todos los grandes autores que ha tenido el país. Pero en Estonia la tradición musical no se remonta más allá de un siglo. No hay mucho donde mirar atrás, y esta falta de referentes hace que los compositores actuales se sientan un poco más valientes a la hora de no preocuparse por el pasado. Por eso, muchos de nuestros jóvenes creadores vienen del terreno de la música rock, y tienen una fascinación por los compositores más coloristas del siglo XX, como Stravinsky, Debussy o Ravel.

También es americano: estudió en Estados Unidos y ha desarrollado una parte muy importente de su carrera allí. Como músico que se mueve entre el viejo y el nuevo mundo, ¿sigue habiendo grandes diferencias entre dirigir orquestas americanas y europeas y, en general, en la vida musical de ambos continentes?

Sí, sigue habiendo grandes diferencias, pero no sólo entre orquestas europeas y americanas, también entre las orquestas alemanas, francesas, españolas o rusas. Digamos que el modelo americano de orquesta se basa en una gran perfección técnica, en que la orquesta sea una maquinaria brillante. Esto, por un lado, permite lograr resultados artísticos extraordinarios, pero la sociedad americana no está demasiado implicada con la música clásica, no la consume ni tiene el rol social que sí tiene en Europa. No me refiero a que aquí estemos siempre escuchando música clásica, pero es un hecho que en Alemania existe una comprensión básica de la música de tradición clásica que no existe en América, que es una cultura mucho más joven. Pero esta identificación con la música clásica también varía en grados muy diversos dentro de la propia Europa, y si vas a la República Checa, a Hungría o a Rusia te encuentras con repertorios y visiones muy diferentes de los que te puedes encontrar en la Europa occidental.

Su padre, Neeme Järvi, ha sido un director que ha destacado, entre otras cosas, por grabar infinidad de discos. A usted le está tocando vivir una época en la que la industria discográfica está sufriendo convulsiones muy profundas. ¿Cómo cree que está afectando, y afectará, al mundo de la música clásica?

Yo creo que esta crisis de cambio en el negocio musical es, en realidad, algo positivo que debería continuar. Algunas de las grandes estructuras que han estado controlando la música durante décadas deberían desaparecer, porque no te puedes imaginar lo difícil que era antes realizar una grabación. Sin embargo, fíjate en cuántas grabaciones se hacen hoy en día y cuántos músicos interesantes podemos escuchar, a los que jamás hubiéramos tenido acceso si se siguiera manteniendo el monopolio de esas tres o cuatro grandes compañías que sólo están interesadas en las estrellas con glamour. Hoy en día las opciones para grabar se han diversificado, y prácticamente todos los conjuntos tienen la oportunidad de grabar discos y de difundirlos por medio de internet. En iTunes y similares puedes conseguir prácticamente cualquier cosa, por lo que el criterio está pasando de ser el de los intereses de la compañía discográfica al de la pura calidad de las interpretaciones. En el mundo de las orquestas, por ejemplo, hoy en día cada vez son más las que prescinden de las grandes compañías discográficas para apostar por su propio sello discográfico, y les va muy bien. Además, con un poco de imaginación y voluntad, los sellos pequeños realizan proyectos más interesantes, sin tanta presión por conseguir un gran éxito de ventas.

El violín más joven para Sibelius

La parte solista en el “Concierto para violín” de Sibelius que se podrá escuchar esta tarde ha sido encargada a Vilde Frang, una de las más recientes estrellas juveniles de la división clásica de EMI. En 2010, con sólo 24 años de edad, Frang presentó su primer disco con los conciertos de Sibelius y Prokofiev, por el que recibió buenas críticas. Aunque haya caído en esta carrera de las discográficas por vendernos cada vez a estrellas más jóvenes y carismáticas, Frang posee un sólido pasado como niña prodigio del violín, debutando con tan sólo 10 años con la Orquesta de la Radio de Noruega, su país natal. Dos años más tarde el director Mariss Jansons le dio su gran oportunidad y desde entonces ha encontrado la protección de grandes nombres del violín como Anne-Sophie Mutter o Gidon Kremer, que le han abierto las puertas para actuar con las mejores orquestas europeas. M. C.

http://www.gara.net/paperezkoa/20110817/285330/es/Esta-crisis-negocio-musical-es-algo-positivo-que-deberia-continuar

Oleviku kõrghetki muusikakultuuri tuleviku nimel

Sirp
Toomas Velmet
12.08.2011

Esimene rahvusvaheline Järvi suvefestival 28. VII – 4. VIII .

Pärnu kas Tallinna või Riia suunalt saabumisel võtsid teid vastu lahkelt naeratavad isa ja poeg Neeme ja Paavo Järvi, teatades, et linnas toimub Järvi festival. Reklaami ja turundusega oli vaeva nähtud ja tulemuslikult, sest vabu kohti polnud ka elitaarsetel kammerkontsertidel sugugi palju pakkuda.

Korraldajate sõnul on festival välja kasvanud Neeme Järvi meistrikursustest ning iseseisvunud täisvereliseks interpreedikeskseks sümfoonilise- ja kammermuusika festivaliks. Festivali interpreedikesksust toonitab asjaolu, et ennekõike kutsutakse osalema need eesti esitajad, kes töötavad välismaal, ja neid on rohkem, kui oleksime iial osanud arvata. Festivalil esines pisut rohkem kui kolm sümfooniaorkestrit. Erilisim oli avakontserdi andnud umbes 70liikmega sümfooniaorkester, kus istusid peaaegu kõik saabunud külalisesinejad, nende hulgas kontsertmeistrina Florian Donderer (Deutsche Kammerphilharmonie kontsertmeister), Fabio di Casola (klarnet, Abbado, Rostropovitši ja Kremeri festivalide külaline), Gareth Lubbe (Gewandhausi SO kontsertmeister), Mircea Mocanita (viiul, Kölni WDR SO), Simone Sommerhalden (oboe, Gewandhaus), Mihhail Zemtsov (altviiul, Haagi Residentie Orkest) ning meil hästi tuntud Kalev Kuljus (oboe) ja Martin Kuuskmann (fagott). Keelpillirühmas polnud sugugi 60 mängijat, pigem 35, kuid see kõlas sellise intensiivsusega (seal, kus vaja) ja täpsusega, et polegi siin kuuldutest kellegagi võrrelda.

Avakontserdi kava oli kõige akadeemilisem, koosnedes Tõnu Kõrvitsa, Sibeliuse ja Schumanni teostest, solist oli Anna-Liisa Bezrodny ja juhatas Paavo Järvi. Kontserti alustati Tõnu Kõrvitsa teosega „Tuulde lauldud” (2006, Põhjamaade SO tellimus), mis on arvatavasti värvikamaid eesti sümfoonilise muusika teoseid üldse. Saal võttis selle esituse vastu väga soosivalt, mis pole nüüdismuusika puhul üldsegi mitte igapäevane nähtus – Kõrvitsa looming ongi nimetatud kontekstis erandlik nähtus. Anna-Liisa Bezrodny Sibeliuse Viiulikontserdi ettekanne on näide, kuidas järjepidev ja tasakaalukas töö viivad sihile, õigemini tasemele, kuhu meie noorema viiulikunsti interpreetidel veel seni asja pole olnud. Kontserdi I osa Allegro moderato oli esitatud veenva isikupäraga, ütleks isegi improvisatsiooniliselt, ja teose raskuspunkt lasus II osal Adagio di molto – monumentaalselt mõjuv dramaturgiline kulminatsioon, mille lahenduseks sai efektne III Allegro ma non tanto. Suurepärane interpretatsioon koos haruldase orkestri ja dirigendiga jääb märgina kehtima meie muusikakultuuris. Avakontserdi lõpetas Schumanni sümfoonia nr 1 „Kevadine”. Olen kunagi varem ajakirjanduses deklareerinud, et Schumanni sümfooniad mulle ei meeldi, lisamata, miks, tõenäoliselt põhjust ka enesele täpsustamata. Festivaliorkester ja Paavo Järvi muutsid mu arvamust kardinaalselt, aga selleks tuli sümfoonia esitada täpselt igas aspektis (kuni keelpillistrihhideni) ja perfektselt tasakaalustatud partituuriga. Nüüd on mulle absoluutselt mõistetav ka Paavo Järvi edu Saksamaal. See oli sündmus, mis jäigi sel festivalil ületamata, kuid andis avanguna parima võimalikest atestaatidest jätkule.

Reklaamitud oli, et festivalil osaleb kümme interpreeti, kelle perenimi on Järvi, ja see vastas tõele. 28. VII raekoja saalis toimunud kontserdil „Järvide klassika” osales kuus Järvit: Marius, Maarika, Miina, Madis, Mihkel ja Martin Järvi. Ette kanti Schumanni Klaverikvintett Es-duur op. 44, Kodály Duo viiulile ja tšellole ning Weberi Trio g-moll flöödile, tšellole ja klaverile. Sellest kontserdist on kahju, sest esinemistingimused ei lubanud esitajail end maksimaalselt avada. Raekoja saal on äärmiselt sõltuv õhu- ja mitte ainult õhuniiskusest, vaid ka lausa veest, mis soojade-niiskete ilmadega kondenseerub meetripaksustele kiviseintele, ja sel juhul ei päästa keelpille mitte miski. Keeled on niisked (märjad), poognajõhvid venivad välja, pillikorpused on märjad ja parata pole midagi. Suvel palavaga tuleb vältida Pärnu raekojas keelpillidel mängimist, kuni pole paigaldatud konditsioneere vältimaks liigniiskust. Puhkpillidele ja klaverile ei ole need tingimused liiga katastroofilised, mis kostis ka eredalt Weberi Trio esitusest võrdluses eelnenud teostega. Neljale keelpilli-Järvile tuleks aga anda medal ülesnäidatud vapruse eest Schumanni ja Kodály teoste esitamisel.

Loodus armastab tasakaalu ja 30. VII oli festivali kammerkõrgpunkt, kui kolmeosalisel kontserdil kontserdimaja suures saalis astus lavale kogu festivalil osalejate koorekiht, mida ei saa jätta üles lugemata: Fabio di Casola (klarnet, Šveits), Kalev Kuljus (oboe), Florian Donderer (Saksamaa), Mircea Mocanita (Saksamaa), Juta Õunapuu, Mari-Liis Päkk, Triin Ruubel, Andres Kaljuste, Elar Kuiv, Anna-Liisa Bezrodny, Mari Targo, Viivika Sapori-Sudemäe, Kaija Lukas (viiulid), Gareth Lubbe, Iisa Kostiainen, Anne Ilves, Helen Kedik (altviiulid), Silver Ainomäe, Henry-David Varema, Villu Vihermäe, Andreas Lend (tšellod) ja Irina Zahharenkova (klaver, klavessiin). See seltskond kandis ette üheksa kammerteost eri suurusega koosseisus järgmistelt autoritelt: Heinrich Ignaz Franz von Biber, Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Erwin Schulhoff, Johan Halvorsen, Maurice Ravel, Gustav Mahler, Bernhard Henrik Crusell ja Carl Maria von Weber. Kontsert teostati tasemel, mida võiks ja peaks kadestama iga kammermuusika festival maailmas.

Kogu kava esitus oli kõrgtasemel, kuid ka sellel taustal tuleb tunnustada eriti suuri õnnestumisi – kolme tippu kolmeosalises kavas. Esimese ja kõrgeima hinnangu saab Schulhoffi Keelpilliseksteti ettekanne, siis Raveli Trio ja Weberi Klarnetikvinteti esitus. Mul on kahju, et ma ei saa üles lugeda seksteti ja kvinteti liikmeid, sest esinejate soovil oli suur saal illumineeritud intiimsesse hämarusse ning kavas polnud lugeda, kes mida esitab. Siiski olid olulisemad tegijad tuvastatavad ka pimeduses. Esiteks on Schulhoffi Sekstett väga-väga hea muusika ja ka esitati erakordselt hästi, milles olulist rolli mängis „bandleader” Andres Kaljuste. Vähe (kui üldse) on meie kammermuusikas ansambliliidreid, kes on sel määral võimelised mobiliseerima kogu koosseisu ja ettekannet lausa, kuigi mitte pealetükkivalt, dirigeerima. See omadus pole üldjuhul õpitav ja on seda enam väärtuslik. Seetõttu tunnistangi Seksteti ettekande kogu galakontserdi parimaks. Raveli Trio esitas koosseis, mis ei vaja kommentaare: Anna-Liisa Bezrodny, Henry-David Varema ja Irina Zahharenkova. Kolmetunnisele kammergalakontserdile pandi väärikalt virtuoosne hüüumärk Weberi Klarnetikvintetiga, liidriks Fabio di Casola. '

31. VII Eliisabeti kirikus juhatas Pärnu LOd kümme valitud dirigenti Järvi meistrikursustelt. Kümne peale oli jaotatud Haydni neljaosaline sümfoonia „Kuninganna”, Respighi orkestrisüit „Linnud” ja Mendelssohni sümfoonia nr 4 „Itaalia”. Dirigendid olid kõik professionaalid, kes Neeme ja Paavo Järvi ning Leonid Grini juhendamisel kindlasti palju enesekindlust kogunud.

Kiitmata ei saa jätta vaprat linnaorkestrit, sest ega kursuste laboratooriumiks olemine pole meelakkumine, pigem vastupidi. Samal päeval veidi hiljem toimus Ammende villas „Õhtumuusika Järvidega”, kus esinejaiks kaheksa Järvit + Tatjana Bermann (viiul) ja Elizabet Paavel (sopran). On ju vabandatav, et ma sinna ei jõudnud, kuid olla olnud kena õhtupoolik hea kammermuusikaga, omamoodi intermetso festivali keskpunktis.

Kontsert, mis toimus 1. VIII kontserdimaja kammersaalis, kandis pealkirja „Impressioonid” ja seisab pingereas peaaegu võrdsena kammermuusika galakontserdiga või ehk selle kvaliteetse jätkuna. Debussy Sonaat tšellole ja klaverile kõlas Silver Ainomäe ja Sofia Rahmani (Inglismaa) meisterlikus ettekandes ja sama võib öelda Saint-Saënsi Sonaadi esitajate Simone Sommerhalderi (oboe) ja Maksim Štšura (klaver) kohta. Huvitav kuulata oli Delibes’i ooperi „Lakmé” kuulsa „Lilledueti” seadet flöödile, oboele ja klaverile, kus esitajana lisandus Oksana Sinkova (flööt). Miks järgnevas Prokofjevi Sonaadis flöödile ja klaverile oli kaks esimest osa kärbitud, jääb esitajate teada, kuid III -IV olid esitatud meeldivalt. Kontserdi finaal oli seekord eesti klassikalise kammermuusika vallast – Eduard Oja Klaverikvintett – ning esitajaiks rahvusvaheline seltskond Mari-Liis Päkk (USA), Marge Uus (Soome), Andres Kaljuste (Saksamaa), Teet Järvi (Soome) ja Sophia Rahman (Inglismaa). Oja teos kõlas äärmiselt emotsionaalselt ja võeti vastu ovatsioonidega. Tasub märkida, et Andres Kaljuste oli seekord laval altviiuldaja rollis.

2. augustil oli festivali planeeritud kulminatsioon, sest peakülaline – legendaarne viiulikunstnik Ivry Gitlis (s 1922, Iisrael-Prantsusmaa) tuli lavale koos valitud viiuldajate ja Paavo Järviga. Gitlis on sellest põlvkonnast, kes on õppinud Thibaud’, Enescu ja Fleschi juures, teinud koostööd Mehta, Barenboimi, Ormandy ja Szélliga ning tema debüütplaat oli Alban Bergi Viiulikontserdi salvestis. Aastast 1990 ka UNE SCO hea tahte saadik, on ta mänginud stradivaariusel „Chant du Cygne” (a-st 1737) ja Guarneri del Gesù „Ysaÿe’l”, talle endale kuulub Stradivari „Sancy” (1713). Õnnelikeks, kes koos maestroga said musitseerida, olid Anna-Liisa Bezrodny, Mari-Liis Päkk, Mari-Liis Uibo, Triin Ruubel, Miina Järvi ja Tatjana Berman. Nende tund saabus, kui Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri kammerorkester oli esitanud

Erkki-Sven Tüüri teose „Action. Passion. Illusion” ja Aaron Coplandi süidi balletist „Kevad Apalatšides”. Siis esitati koos maestroga Vivaldi Kontsert neljale viiulile ja Bachi Kontsert kahele viiulile; viimases vahetus Gitlise partner igas osas. Kui proovis oli nii näha kui tunda, et tegu on vana ja väsinud mehega, siis õhtul oli laval noor ja kepsakas artist, kes ühe haardega tõmbas endale kogu saalitäie publiku tähelepanu ning pööras selle loomulikult ja galantselt oma veetlevatele kaaslastele. Planeeritud lisapaladena kõlasid Fritz Kreisleri „Armupiin” ja „Imeilus Rosmarin”. See oli näitlik õppetund, kuidas kohale kutsuda möödunud sajandi alguse Viini kohvikute imposantne atmosfäär. Päris lisapalana kõlas aga Bachi a-moll Kontserdi II osa. On ju selge, et tegemist pole oma tippaegade vormis mehega, kuid ime selle sõna kõige otsesemas tähenduse on see, et kolme nädala pärast 89aastaseks saav viiulikunstnik soostus tulema Pärnusse, festivalil aktiivselt osalema ning jagama lahkelt oma kogemusi ja aurat meie noorte viiuldajannadega.

Järgmisel ööl algusega kell 22 esines rahvusvaheline seltskond Eliisabeti kirikus kahe teosega, mis täitsid aja kuni keskööni. Dvořáki Sekstett A-duur ja Schuberti Oktett F-duur (D 803) olid teosed, mis Arvo Leiburi eesistumisel ette kanti. Schuberti kuueosaline tunniajaline Oktett (1824) on pähkel, mida igaüks lahti ei hammusta. Ega seegi kord olnud erand ning seega polegi põhjust ehmatada esitajaid, kes tegid oma töö ju perfektselt – ehk on teos lihtsalt pikk ja igav ... Huvitavam on teada, et ideed käivad ikka paralleelselt, sest samal päeval esitati Schuberti Oktett ka Tartu Jaani kirikus. Teose varasemaid ettekandeid Eestis ei mäletata. Ja jõudiski kätte festivali lõppkontsert 4. augustil Pärnu kontserdimajas. Kavas olid Tšaikovski „Variatsioonid rokokoo teemale“ (Teet Järvi), Ernst Blochi Kontsertiino flöödile, vioolale ja keelpillidele (Maarika Järvi ja Mihhail Zemtsov) ja Mozarti Kontsert fagotile (Martin Kuuskmann), juhatasid dirigentide kursuse valitud osavõtjad.

Ja siis grand finale, kui u saja liikmega Üleeestilise Noorte SO ette tõusis Neeme Järvi, et juhatada Beethoveni Sümfooniat nr 7 A-duur op. 92. Kõik eelnev oli tasemel esitatud, mõni paremini, mõni vähem hästi, aga tõeline festivali tipp oli muidugi Beethoveni Seitsmes Neeme Järviga. Meie, kes me saalis istusime, oskasime tajuda hetke väärtust, kuid vaevalt et oskame tajuda seda, mis salvestus saja noore muusiku mällu, kes musitseerisid koos maestroga ja kannavad seda endas kogu oma eelseisva pika karjääri jooksul. Siin on Järvi festivali idee ja tulemus – väärtus, mis kannab meie muusikakultuuri tulevikku.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12812:oleviku-korghetki-muusikakultuuri-tuleviku-nimel&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3354


Monday, August 15, 2011

Estonia's Järvi Festival Promises Big Future

MusicInCincinnati.com
Mary Ellyn Hutton
Aug 12, 2011

jarvi_festival_opening_concert_re-sized.jpg
Paavo Järvi conducting Järvi Festival Orchestra and violinist Anna-Liisa Bezrodny in opening concert of 2011 Järvi Summer Festival in Pärnu, Estonia July 28 (photo by Tea Tuhkur

Estonia is a small country (population 1.34 million) with a very large musical footprint.

This was demonstrated at the first International Järvi Summer Festival in Pärnu, Estonia, a picture book seaside resort on the Baltic, July 28-August 4.

The newly organized Festival, named for Estonia’s first family of music headed by conductor Neeme Järvi, brought together an outstanding Festival Orchestra, a master course for conductors (the Järvi Conducting Academy), famed violinist Ivry Gitlis, master classes for string and wind players and an ambitious calendar that packed ten concerts into eight days.

P__rnu_Concert_Hall__P__rnu__Estonia_2.jpg
Pärnu Kontserdimaja (Concert Hall), Pärnu, Estonia (photo by Mary Ellyn Hutton)
Performances took place in Pärnu’s jewel-like Concert Hall and other venues including Town Hall, Elisabeth Church and Ammende Villa.

Plans are already underway for the next Järvi Festival, to be held during last two weeks in July, 2012.

“The hope is that it will be what it is now on a very high international level,” said artistic adviser Paavo Järvi (son of Neeme Järvi). “Number one, the Festival Orchestra is something I hope to see develop into a really world class orchestra. It is possible, I think. There are phenomenal young players and not only Estonian. Of course, an Estonian festival will want to have Estonian players, but an orchestra that can pretty much play as well as the best orchestras in the world.”

maarika_jarvi_performing_in_jf_orchestra_1.jpg
Maarika Järvi performing with the Järvi Festival Orchestra (photo by Tea Tuhkur)
marius_jarvi.jpg
Marius Järvi performing with the Järvi Festival Orchestra (photo by Tea Tuhkur)
The 2011 inaugural Järvi Festival opened July 28 with Paavo Järvi conducting the Järvi Festival Orchestra in Pärnu Concert Hall. The 53-piece orchestra comprised mostly Estonians (from inside and outside the country, including principal flute Maarika Järvi, violinist Miina Järvi, violist Madis Järvi, cellist Marius Järvi and members of the Estonian National Symphony Orchestra). But there were also non-Estonians.

florian_donderer.jpg
Florian Donderer (photo by Tea Tuhkur)





Concertmaster was Florian Donderer from Germany, concertmaster of the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen (Donderer was also a student in the master course for conductors). Principal clarinet was Fabio di Casola, professor at the Zürich Hochschule. On the program were Estonian composer Tõnu Kõrvits’ exquisitely scored tone poem “Sung into the Wind,” Sibelius’ Violin Concerto with soloist Anna-Liisa Bezrodny and Schumann’s “Spring” Symphony (No. 1).

neeme_leading_final_concert_of_jarvi_festival_80811_re-sized.jpg
Neeme Järvi leading final concert of 2011 Järvi Summer Festival, Pärnu Concert Hall, Pärnu, Estonia (photo by Tea Tuhkur)

Neeme Järvi (who has multiple commitments, including artistic director of the Estonian National Symphony Orchestra in Tallinn) closed the Festival August 4 with the Estonian National Youth Symphony Orchestra performing Beethoven’s Symphony No. 7. On the same concert, students from the Järvi Conducting Academy led Tchaikovsky’s “Variations on a Rococo Theme” with cellist Teet Järvi, Concertino for Flute, Viola and String Orchestra with flutist Maarika Järvi and violist Mikhail Zemtsov (principal viola of the Hague Residentie Orchestra), and Mozart’s Bassoon Concerto with noted bassoonist Martin Kuuskmann (a native of Estonia now living in the United States).

Chamber music concerts were outstanding, including two all-Järvi concerts featuring family members Teet and Maarika, violinists Miina and Martin, pianists Mari and Mihkel, violist/composer Madis and cellist Marius.

ammende_villa_small_1.jpg
Ammende Villa, Pärnu, Estonia
“Night Music with Järvi’s,” took place July 31 at Ammende Villa, an Art Nouveau landmark built by a wealthy German merchant in 1905. Another major event was the July 30 Chamber Music Gala at the Concert Hall with 22 Festival artists (none of them Järvi’s) in a generous evening of music, including Erwin Schulhoff’s haunting Sextet for Two Violins, Violas and Cellos, Ravel’s Piano Trio in A Minor, Weber’s Clarinet Quintet, Op. 34, Mahler’s Piano Quartet and more.

A major highlight was the August 2 concert in Pärnu Concert Hall featuring Gitlis and six other violinists in Bach’s Double Concerto in D Minor and Vivaldi’s Concerto for Four Violins, Op. 10, No. 3.

paavo_conducting_ivry_gitlis.jpg
Paavo Järvi and violinist Ivry Gitlis at 2011 Järvi Summer Festival, Pärnu Concert Hall, Pärnu, Estonia (photo by Tea Tuhkur)
Gitlis, who held the crowd in the palm of his hand, also performed Kreisler’s “Liebesleid” and “Schön Rosmarin.” Paavo Järvi conducted the Estonian National Youth Chamber Orchestra, with Academy students sharing works by Estonian composer Erkki-Sven Tüür and Aaron Copland.

In a kind of extension of the Festival, there were two concerts on Leigo Lakes in South Estonia Aug. 6. Twelve Academy students conducted the Estonian National Youth Symphony Orchestra on a barge in the lake in waltzes, polkas and marches by Johann Strauss Jr., and as the grand finale, Neeme Järvi led Beethoven’s Symphony No. 7, accompanied by onshore bonfires and fire and color effects.

Paavo Järvi intends to build the Festival Orchestra by “identifying the best players,” he said. “I don't mean the most famous players, I mean the best players. Invite them, then invite them back and create an atmosphere where they will want to come back. Conceptually, it’s the same thing as the Lucerne Festival Orchestra, where quality is more important than anything else.”

Estonia doesn’t have the financial resources of Switzerland, Järvi conceded, but “once the word gets around, I know we can attract world class players.”

One thing Estonia has is a prime location. “The place itself (Pärnu) should be a major draw for people,” said Järvi. “It is kind of a magic location in many ways. I like the fact that it is not too big (Pärnu is about 45,000 people), that it is near the sea and that in Estonia, there is interest. By that I mean people are in the hall to hear the concert.”

Estonia is a music-loving country and even in rural venues like Tori Church just outside Pärnu (where Estonian independence was declared in 1918), people invariably come for the music. This year’s concert in Tori featured eight conductors of the Järvi Conducting Academy who led the Pärnu City Orchestra in Haydn’s Symphony No. 85, Respighi’s “The Birds” and Mendelssohn’s Symphony No. 4 (“Italian”).

The Conducting Academy also has the potential to “grow into something major,” said Järvi, who coaches Academy students along with his father and conductor Leonid Grin (Paavo’s own teacher). “It is not impossible in the future to create some sort of a competition for conductors,” he said.
leonid_grin_coaching_rachel_grubb.jpg
Leonid Grin coaching conductor/Järvi Academy student Rachel Grubb (photo by Mary Ellyn Hutton)

An annual master course begun by Neeme Järvi in 2000 and originally aligned with the David Oistrakh Festival in Pärnu, the Järvi Conducting Academy became independent in 2009, and is now under the aegis of the Järvi Festival.

There were 16 students in the 2011 class, selected from among applicants from the United States, Australia, China, Japan, Germany, France, Spain and the United Kingdom. Academy students rehearse Festival orchestras and are assigned to conduct portions of Festival concerts under the tutelage of Neeme and Paavo Järvi and Grin. This year, they rehearsed and conducted the Pärnu City Orchestra and the Estonian National Youth Symphony and Chamber Orchestras. Students also attend lectures (Grin's are masterful) and there are video sessions where their work is critiqued by the instructors.

“I would not be surprised if they double or triple the number of applicants for next year, because now one can point at something,” said Järvi. “You can say, ‘Look at that web site. This was the first Festival. These are the contacts.’ The precedent has been made. Right now, judging by what most of these people have told me, they can’t wait to come back.”

As part of the Festival, string and wind master classes are taught by Festival artists, this year including Gitlis, Bezrodny, Zemtsov, Kuuskmann, oboist Kalev Kuljus, violinists Ulrike Danhofer (University of Music and Performing Arts, Vienna), Tõnu Reimann (Estonian Academy of Music), Arvo Leibur and Elar Kuiv (concertmasters of the Estonian National Symphony Orchestra), violist Gareth Lubbe (Leipzig Gewandhaus Orchestra) and Miina, Teet and Maarika Järvi (Miina and Teet teach at the Lahti Conservatory in Finland, Maarika is based in Geneva).

In addition to “a hand-picked orchestra, with the top players one can get,” Järvi wants to “continue bringing some very special guest artists” to Pärnu. “This year we have Ivry (the legendary Gitlis, now 88, captivated everyone at the Festival). Maybe we can have two next time, maybe one really great old master and somebody from a younger generation.”

Järvi also wants to feature Estonian soloists. “I want to make sure that Estonia as a culture benefits from what’s going on here. If you bring a very interesting, internationally important artist and that artist sits next to an Estonian artist, one can learn from them. Every time you have a young person playing next to an established artist it can be a life-changing experience.“

The Järvi Festival will continue to be a mix of symphonic and chamber music (there were five concerts each this year). However, Järvi plans more concerts in the future for the Festival Orchestra, which performed only the opening concert this year. He would like to diversify the orchestral repertoire, as well. “There is so much interesting repertoire that simply doesn’t find its way to the normal concert season. This is an opportunity to play these pieces and bring them back, at least to the conducting participants, so they are in contact with not just the obvious box office hits.“

One of the world’s busiest conductors, Estonian-born Järvi (who lives in Paris, where he is music director of L'Orchestre de Paris in addition to posts in Frankfurt and Bremen) is involved with the Järvi Festival for personal reasons, too. “This is maybe the primary reason to be here. First of all, it is in Estonia, the place where I spent all my summers. I bring my kids here now. It is a chance to connect with them again and for them to connect with the language again, because they live away from Estonia (daughters Lea and Ingrid, 7 and 5, live with Järvi’s former wife Tatiana Berman in Cincinnati, Ohio). Also, my father and my mother, my sister and brother’s families – we have a very large extended family as well – all come here (to Pärnu) during the summer. All of a sudden it’s a chance to re-unite the family. It’s a big reunion.”

For further information about the Järvi Festival, visit www.järvifestival.ee

Monday, August 08, 2011

Ivry Gitlis and Friends

Concerto.Net
08.02.2011
Mary Ellyn Hutton

Estonia
Pärnu (Concert Hall)
08/02/2011 -
Johann Sebastian Bach: Concerto for Two Violins and String Orchestra in D Minor, BWV 1043
Erkki-Sven Tüür: Action.Passion.Illusion
Aaron Copland: Suite from “Appalachian Spring” for 13 Instruments
Fritz Kreisler: Liebesleid – Schön Rosmarin
Antonio Vivaldi: Concerto for Four Violins and String Orchestra in B Minor, Op. 3, No. 10

Ivry Gitlis, Anna-Liisa Bezrodny, Mari-Liis Ubio, Triin Ruubel, Tatjana Berman, Miina Järvi, Mari-Liis Päkk (Violin)
Estonian National Youth Chamber Orchestra, Paavo Järvi, Naoki Tokuoka, Martin Sildos, Edward Farmer, Rachel Grubb, Jie Li, Antoine López, Kaspar Mind, Florian Donderer (Conductors)
It is doubtful that anyone who heard violinist Ivry Gitlis perform Fritz Kreisler’s Liebesleid with the Estonian National Youth Chamber Orchestra August 2 in Pärnu, Estonia will soon forget it.


It was a program number and an encore – an encore of an encore – since the audience in Pärnu’s intimate (896-seat) Concert Hall simply would not let him go. The concert, part of the first International Järvi Summer Festival, was titled “Ivry Gitlis and Friends,” and the 88-year-old virtuoso shared the stage with six young violinists (“friends”) in a program that also included Vivaldi’sConcerto for Four Violins in B Minor and Bach’sConcerto for Two Violins in D Minor. The conductor was Paavo Järvi.


The event also marked the final concert of the annual Järvi International Conductors Academy with students of the Academy conducting Estonian composer Erkki-Sven Tüür’s 1993 Action.Passion.Illusion for string orchestra and the Suite from Aaron Copland’s Appalachian Springarranged for 13 instruments (1945).


Israeli-born Gitlis is a much-revered figure, legendary as one of the 20th century’s greatest violinists. Though slower now walking on and off the stage, there was nothing diminished in his musicianship or his ability to communicate a musical message. He took his place in the Vivaldi with violinists Tatiana Berman, Miina Järvi, and Mari-Liis Päkk in a May-December demonstration unique to behold. It had propulsion and finesse, neither stylistically baroque nor romantic, but something in between, a kind of meeting of personalities that made its case and proved satisfying to the crowd. At the conclusion, Gitlis kissed each soloist’s hand and blew kisses to Järvi on the podium.


In the Bach Double Concerto, Gitlis partnered with a different violinist in each movement: Mari-Liis Uibo in theVivace, Anna-Liisa Bezrodny in the Largo and Triin Ruubel in the Allegro finale. Of the three, Bezrodny was the most successful in conforming her sound and interpretation to his, though stylistic differences ultimately mattered little. There were flowers for all as they returned to the stage to share a corporate bow.


The Conducting Academy students performed successive movements of the Tüür and Copland, each approaching the podium and taking over from the previous conductor without losing a beat. Naoki Tokuoka of Taiwan opened the concert with Tüür’s Action, giving the music a visual dimension with baton-less boxing and corkscrew gestures. Estonian Martin Sildos followed him, stealing into Passionalmost noiselessly. The movement, written in Tüür’s earlier, Arvo Pärt-influenced style, bears comparison to Samuel Barber’s Adagio for strings, and Sildos built it to almost unbearable intensity. Edward Farmer of the U.K. crafted Illusion with strong, emphatic beats, bringing the work to a fully-rounded conclusion. The three conductors called Tüür, who lives on Hiiumaa Island off the coast of Estonia the Baltic, to the stage for a bow.


Appalachian Spring was led by, in order, Rachel Grubb (U.S.A.), Jie Li (China), Antoine López (U.S.A.), Kaspar Mind (Estonia) and Florian Donderer (Germany). Each invested life and color into the music and yielded the baton smoothly to her/his successor.


It was Gitlis, however, who made the evening unforgettable. He played two pieces by Kreisler, Liebesleidand Schön Rosmarin, treating each with the utmost affection. He worked hand-in-glove with Järvi, approaching the podium for close communication and bending each piece with sly ritards and lifts of the bow, as if inviting a conversation with his listeners. Järvi accomodated every nuance, beaming smiles at both Gitlis and the audience.


In response to rhythmic clapping and a standing ovation, Gitlis played the second movement of Bach’s Violin Concerto in E Major. He played it slowly and beautifully, seeming to suspend time, prompting a second encore:Liebesleid redux and rarefied.

Thursday, August 04, 2011

Kokain

Süddeutche Zeitung Nr 176
02. August 2011
Egbert Tholl

Paavo Järvi und seine Deutsche Kammerphilharmonie Bremen mit Schumanns Sinfonien in Sankt Petersburg
"Sie ist das erste Werk der Gegenwart."
Das schrieb im April 1849 der damalige
Chefredakteur der Neuen Zeitschrift für
Musik, Franz Brendel, in Kenntnis des
vierhändigen Klavierauszugs von Robert
Schumanns zweiter Symphonie. Heute
mutet diese Aussage etwas befremdlich
an, begegnet einem dieses Werk im Konzertbetrieb
doch eher in einer Gestalt von
homogener, klassizistischer Schönheit -
erlesene, meist falsch verstandene Romantik.
Um zu begreifen, dass Schumanns
Zweite und mit ihr alle seine vier
Symphonien eine noch heute gültige Modernität
besitzen, musste man jetzt nach
St. Petersburg reisen. Denn dort, im Konzertsaal
des Mariinsky- Theaters, spielte
die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen
beim "White Nights Festival" als einziges
ausländisches Orchester unter ihrem
Chefdirigenten Paavo Järvi an zwei
Abenden die vier Symphonien - ein radikaler
Bruch mit einer in Schönheit erstarrten
Schumann-Tradition.
Järvi ist nicht der erste, der in Schumanns
symphonischen Schaffen das Zerrissene,
das Disparate entdeckt - zu nennen ist etwa
die Einspielung der Symphonien durch
Fabio Luisi und den Wiener Symphonikern.
Aber Järvi geht viel weiter, ist viel radikaler.
Ein Eindruck, den die schonungslose,
jede Verzauberung einer gleichzeitigen
Analyse unterwerfenden Akustik des
Mariinsky-Saals sicherlich befördert. Aber
die eigentliche Ursache liegt woanders: Im
ungemein organischen Zusammenspiel
der rund 40 Musiker (in Russland waren
noch etwa zehn Gäste dabei), die als Gesellschafter
ihre künstlerischen Geschicke
selbst bestimmen und dabei 60 Prozent
ihres Etats selbst erwirtschaften. Dieses
Orchester ist ein selbstbewusst verschworenes
Häuflein, in dem jeder auf jeden
reagiert, in dem regelmäßig die ersten mit
den zweiten Geigen den Platz tauschen,
um Frische und Spontanität zu erhalten.
Mit Järvi arbeiten sie in größeren inhaltlichen
Zusammenhängen. Vor zwei Jahren
machten sie so mit einem abenteuerlich
frischen Beethoven- Zyklus nicht nur bei
diversen Festivals Furore; das aktuelle
Schumann- Projekt wird im Herbst dieses
Jahres seinen Abschluss finden in der
Aufnahme der zweiten und vierten Symphonie.
Und vielleicht werden die vier
Symphonien dann auch einmal als Zyklus
in Deutschland zu hören sein.
Paavo Järvi ist seit 2004 Chef in Bremen,
folgte auf Thomas Hengelbrock und Daniel
Harding, und ist einer jener Dirigenten,
die scheinbar den Hals nicht vollkriegen.
Der gebürtige Este ist Chef des Symphonieorchesters
des Hessischen Rundfunks,
des Orchestre de Paris, leitete bis
vor kurzem auch noch das Cincinnati
Symphony Orchestra und ist künstlerischer
Berater des estischen Nationalorchesters.
Doch was wie hybrider Arbeitswahn
wirkt, ist künstlerisch kalkuliert: Bei
jedem Orchester versucht er, so sagt er
zumindest, das zu diesem passende Repertoire
zu dirigieren. Bei den Bremern
fühlt er sich dabei vielleicht an seine (sehr
kurze und sehr frühe) Zeit als Schlagzeuger
in der experimentellen Rock-Band von
Erkki- Sven Tüür erinnert. Jedenfalls ist
das Ergebnis von einer atemberaubenden
musikantischen Intensität, von grandioser,
unmittelbarer Lebendigkeit, versehen mit
erhellenden analytischen Entdeckungen.
Järvis symphonische Abenteuer mit der
Kammerphilharmonie wirken wie Kokain.
Einschließlich der Suchtgefahr.
In St. Petersburg paarte Järvi die Erste
mit der Vierten, die Zweite mit der Dritten.
Das ist korrekt nach der Entstehungsgeschichte,
die offizielle Zählung berücksichtigt
die Drucklegung der Partituren. Entscheidender
ist aber, dass so der eine
Abend den anderen vorbereitet, die Heterogenität
fortschreitet. Am Ende klingt
selbst Schumanns dritte Symphonie, die
"Rheinische", die einzige, die von den vieren
wirklich populär geworden ist, als flösse
der breite Strom quer durch die Stadt
Köln und hinterließe eine sehr große Unordnung,
aus der eigensinnig Bedeutungsvolles
herausragt.
Bei Järvis Schumann gibt es keine bequemen
Gewissheiten mehr. Die Erste und
die Vierte sind bei ihm voll schwebender
Rätsel, die auf Wagner und auch Bruckner
verweisen, aufs Kommende also. In
unglaublicher Spannung steht hier rokokoartiger
Streicherglanz neben Biertischlärm,
wird jede Wiederholung zu einer
dramatischen Steigerung des Vorangegangenen,
nicht zu dessen Manifestation.
Man mag Järvi vorwerfen, er betone
den einzelnen Moment auf Kosten der
großen Bögen; doch nie verliert er den
dramatischen Verlauf aus dem Blick. Im
Grunde breitet er nacheinander und für
sich völlig durchgestaltet das aus, was 50,
60 Jahre später Gustav Mahler verdichtet
und gleichzeitig episch zum Ausdruck
bringt: das Sehnen nach etwas Höherem,
derbe Erdverbundenheit, Schmerz und
herrliche Süße.
Am Beeindruckendsten in der Zweiten, die
Schumann auf dem Krankenlager zu komponieren
begann, nach einem physischen
und psychischen Zusammenbruch. Järvi
zeichnet das Psychogramm eines Zerrissenen,
bedient sich voller Vertrauen der
elastischen Qualitäten der Bremer, stellt
die einzelnen Phrasen hart gegeneinander,
verschleift nichts. Die schlanke Besetzung
und die enormen solistischen Qualitäten
der Musiker tun ein Übriges, um in
erstaunlicher Transparenz Schichten und
Formen bloßzulegen. Das Ergebnis ist
durchaus beklemmend, wäre stellenweise
gar schwer zu ertragen - aber darum geht
es ja in dieser Symphonie -, wäre da nicht
die herrliche Ruhe des Adagio. Ein Trost
dann doch.
EGBERT THOLL
SZdigital: Alle Rechte vorbehalten - Süddeutsche
Zeitung GmbH, München Jegliche
Veröffentlichung und nicht- private
Nutzung exklusiv über www.sz-content.de