Monday, September 26, 2011

Grandioser Auftakt

Echo Online
Von Christian Chur
12.09.2011

Konzert: Das HR-Sinfonieorchester unter Paavo Järvi eröffnet die Saison in der Alten Oper

Mit aufrechter Körperhaltung und einem verschmitzten Lächeln auf den Lippen nimmt Paavo Järvi den frenetischen Applaus des Publikums in der Alten Oper entgegen. Völlig zu Recht, denn der Chefdirigent des HR-Sinfonieorchesters hat zum Auftakt der Saison seinen Klangkörper zu einer grandiosen Leistung angespornt.
Filigran entfalten sich die poetischen Gedanken im Kopfsatz der großen C-Dur Sinfonie Franz Schuberts, die in ihrer Fülle das Gesamtgefüge der Komposition schnell unübersichtlich werden lassen können. Die hervorragenden akustischen Gegebenheiten des Konzerthauses begünstigen aber eine gleichermaßen transparente und kraftvolle Interpretation des Werks. Lieblich umspielen die Streicher im zweiten Satz die Einsätze der Holzbläser, deren Instrumentaler Gesang Schuberts Nähe zum Lied nachvollziehbar macht. Beeindruckend ist die sehr reduzierte, aber dennoch äußerst effektive Körpersprache des estnischen Maestro: Ein kleiner Schlenker mit der Linken genügt, um die Musiker im folgenden Scherzo zu einer brachialen Klanggewalt anschwellen zu lassen. Eine furiose Einheit bilden Dirigent und Interpreten im Finale.
Auch die programmatisch und farbenfroh angelegten Werke der ersten Konzerthälfte spielen Järvi und HR-Orchester in die Hände. Der in jungen Jahren von Richard Strauss entworfene Variationszyklus „Don Quixote“ nutzt die Entfaltungsmöglichkeiten der Instrumente kongenial, um das aktive Treiben und trübsinnige Denken des verwirrten Ritters zu illustrieren. László Fenyö erhebt souverän mit dem Violoncello die Stimme des Ritters, Máté Szücs die Sancho Panzas mit der Bratsche.
Als letzte Kostbarkeit sei das Lied „A Mind of Winter“ für Sopran und Orchester von George Benjamin erwähnt, der in dieser Spielzeit als „Artist in Residence“ an der Alten Oper wirkt. Das Stück des Messiaen-Schülers lebt von der Gegensätzlichkeit atonaler Klangsphären, die durch punktuelle harmonische Wendungen Sinn erfahren. Sirrende Glissandi und pochende Bassrhythmen erzeugen das Bild eines Wintersturms, in dem sich die Sopranstimme der koreanischen Sängerin Yeree Suh in die Textur des Klangkörpers sinnig einfügt.

http://www.echo-online.de/freizeit/kunstkultur/musik/konzerte/Grandioser-Auftakt;art8472,2155266

Geist trifft Virtuosität

General-Anzeiger Online
Von Bernhard Hartmann
26.09.2011

Bonn. Was sich nicht einordnen lässt, hat es schwer. Ist Robert Schumanns op. 52 mit seinem etwas umständlichen Titel Ouvertüre, Scherzo und Finale nun eine verkappte Sinfonie oder doch nur eine Suite?

Paavo Järvi bei der Probe mit der Deutschen Kammerphilharmonie. Foto: Barbara Frommann

Paavo Järvi bei der Probe mit der Deutschen Kammerphilharmonie. Foto: Barbara Frommann

Die mögliche Antwort darauf erscheint allerdings unerheblich, wenn die drei Sätze so mitreißend gespielt werden wie von der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen unter ihrem Chefdirigenten Paavo Järvi. Mit ihrem Feuer entzündeten sie den in diesem Werk wohnenden romantischen Geist auf beeindruckende Weise.

Die Bremer, die als Residenzorchester regelmäßige Gäste des Beethovenfestes sind, setzten mit ihrem Gastspiel in der voll besetzten Beethovenhalle ihr Schumann-Projekt fort, das im vergangenen Jahr den sensationellen Beethoven-Zyklus ablöste. Dazu gehört auch ein Blick auf Schumanns größten Verehrer Johannes Brahms, dessen Violinkonzert im Mittelteil des Programms stand.

Die junge Japanerin Sayaka Shoji spielte den Solopart mit virtuoser Hingabe und ließ sich einfühlsam auf den von Paavo Järvi geführten Dialog mit dem Orchester ein. Nach einem mitreißenden Finale gab es als Bonus noch ein Präludium in g-Moll von Max Reger.

Im Anschluss spielten die Bremer Schumanns vierte Sinfonie in ihrer zweiten Fassung. Auch hier beeindruckten die Leichtigkeit des Klanges, die lebendige Gestaltung jedes Details selbst bei raschesten Tempi. Gerade die Stretta des Finales war ein Musterbeispiel für die Verbindung von Virtuosität und Geist, die sich auch in der Beethoven-Zugabe, Ouvertüre zu "Die Geschöpfe des Prometheus", wiederfand: Begeisterter Jubel.

http://www.general-anzeiger-bonn.de/index.php?k=loka&itemid=10003&detailid=943091

Tuesday, September 20, 2011

La rentrée tonique de l'Orchestre de Paris

Le Figaro.fr
Christian Merlin
19/09/2011

Dirigée par Paavo Järvi, la formation a lancé à Pleyel le programme de sa nouvelle saison.

Comme les écoliers, les orchestres ont leur rentrée. Au retour des vacances, les doigts des violonistes sont encore un peu gourds, les ­lèvres des hautboïstes encore un peu sèches: il s'agit de se remettre dans le bain, et de monter en puissance après un échauffement.

Rien de tel à l'Orchestre de Paris, qui se montre pressé d'en découdre dès le premier programme de la saison: entrée en matière pour le moins riche de promesses. L'énergie est là, déjà pleinement mobilisée, l'envie de jouer palpable du premier au dernier pupitre. Bref, la dynamique positive constatée lors de la première saison de Paavo Järvi comme directeur musical a survécu à l'été. Elle s'est réactivée quelques jours avant la rentrée parisienne, avec un concert donné à Tallinn, ville natale du chef estonien, moment émouvant prompt à souder un orchestre et son maestro.

On était curieux de ce que le tandem Järvi-OP allait donner dans la 5e de Beethoven, test pour un orchestre et un chef. Ce n'est pas encore l'accomplissement, mais quel chemin parcouru, déjà ! Järvi est habitué à jouer Beethoven avec les quarante musiciens de la Deutsche Kammerphilharmonie, dans une esthétique dégraissée. Avec l'OP, il conserve l'effectif symphonique (78 musiciens, dont 60 cordes), mais tente de retrouver la clarté et la tonicité de l'orchestre de chambre sans renier la puissance du grand orchestre.

Une phase d'accoutumance

Cette recherche se poursuivra: la disposition, avec les seconds violons à droite et les contrebasses à gauche, qui était encore la règle avant-guerre, nécessitera par exemple une phase d'accoutumance des musiciens. Mais d'ores et déjà, la qualité du travail est patente. L'ensemble a beaucoup d'élan et de finesse, même si l'on gagnera encore en liberté. Une fois de plus, on est admiratif de la versatilité stylistique de Paavo Järvi, beethovénien racé qui, en lever de rideau, avait donné une interprétation tout aussi juste de l'Ouverture du corsaire de Berlioz, rappelant que le style français ne lui était en rien étranger.

La découverte, pour le public parisien, fut la jeune pianiste géorgienne Khatia Buniatishvili. Retenez bien ce nom: après un disque Liszt digne de Martha Argerich (Sony), elle a donné avec Järvi et l'OP un 2e Concerto de Chopin formidablement ciselé, sans une once d'affectation ou de vulgarité. C'est une rythmicienne de tout premier ordre, sans que son jeu soit mécanique, son côté félin empêchant son énergie de devenir brutale. Il lui restera à oser davantage d'émotion et d'intériorité et à moins se griser elle-même de ses fabuleux moyens.

Il sera donc intéressant de l'entendre en récital et non avec orchestre, ce qui sera possible à la Cité de la musique, le 5 janvier 2012.

http://www.lefigaro.fr/musique/2011/09/19/03006-20110919ARTFIG00443-la-rentree-tonique-de-l-orchestre-de-paris.php

Monday, September 19, 2011

Adolescence d’un prodige

Altamusica.com
Claude HELLEU
15/09/2011

Sous la direction de Paavo Järvi, l’Orchestre de Paris a brillamment ouvert sa saison dans un programme des plus classiques, l’ouverture du Corsaire de Berlioz et la Cinquième Symphonie de Beethoven entourant le Premier Concerto de Chopin, étonnamment interprété par un adolescent génial de seize ans, Jan Lisiecki.

L’événement du concert d’ouverture de l’Orchestre de Paris, sous la direction de son chef attitré, Paavo Järvi, était la présence du jeune pianiste Jan Lisiecki, enfant prodige devenu un adolescent de seize ans. Ce grand, mince, blond et beau jeune homme en smoking a pris possession du clavier et de la salle avec une aisance de professionnel patenté pour un éblouissant moment de piano dans le Premier Concerto de Chopin.

La clarté du jeu, la finesse et la fermeté du toucher, les nuances de la sonorité, riche et variée, l’expressivité des voix qu’il fait chanter sur tout le piano, l’indépendance des mains ou leur fusion, la virtuosité lumineuse, le feu contrôlé, le jeu de pédales, léger, idéal, tout est déjà merveilleusement abouti. De temps en temps une fausse note nous rassure cependant que très droit, immobile, son engagement l’absorbe dans une sorte de tête-à-tête avec Chopin.

Qu’un orchestre soit son partenaire ne le concerne guère. Celui-ci s’affirme à l’occasion non sans une certaine pesanteur, mais Paavo Järvi semble plutôt compréhensif devant le narcissisme souvent débridé de son superbe soliste. Qui enchaîne en bis une valse de Chopin irrésistible, puis, malheureusement, une Arietta de Bach interprétée comme ses Chopin.

C’est dans l’ouverture du Corsaire de Berlioz que l’Orchestre de Paris avait fait feu de tous ses pupitres, visiblement heureux de commencer sa saison par une œuvre aussi virtuose, conquérante et jubilatoire sous la direction de Paavo Järvi. Et c’est dans une Cinquième Symphonie de Beethoven prodigieusement enlevée qu’il se retrouvera soudé à son chef.

Un unisson serré, fort, cravaché pour nous saisir, nous emporter et nous garder tout au long de l’œuvre irradiée par ces trois brèves une longue. Paavo Järvi alterne et mêle aussi bien émotions et protestations de l’œuvre sans jamais faillir à sa dynamique. Clacissisme et romantisme s’exaltent mutuellement, l’élan continu refuse tout effet dramatisant, le rythme impose sa tension jusque dans les pianissimi fascinants et la légèreté de l’Andante.

Et si certains cuivres parfois et pour une fois ont un peu déçu dans le Finale, la trajectoire triomphale de cette interprétation a donné tout à entendre de la passionnante aventure musicale voulue par son auteur – une aventure menée bien au-delà d’un simple combat contre un destin dont Beethoven entend rester le maître.

Concert de l’Orchestre de Paris sous la direction de Paavo Järvi, avec la participation de Jan Lisiecki à la salle Pleyel, Paris.
Hector Berlioz (1803-1869)
Le Corsaire, ouverture
Frédéric Chopin (1810-1849)
Concerto pour piano n° 1 en mi mineur op. 11
Jan Lisiecki, piano
Ludwig van Beethoven (1770-1827)
Symphonie n° 5 en ut mineur op. 67
Orchestre de Paris
direction : Paavo Järvi


http://www.altamusica.com/concerts/document.php?action=MoreDocument&DocRef=4721&DossierRef=4306


Friday, September 16, 2011

Paavo Järvi juhatusel kõlanud Pärdi „Silhouette” kerkis ja lummas

Eesti Päevaleht
Laura Välja
05. september, 2011

Neljapäeval oli võimalik nautida Orchestre de Paris’ ja taas kodupubliku ette jõudnud Paavo Järvi esinemist Estonias.

See õhtu oli avaürituseks Eesti Kontserdi uuele hooajale.
Orchestre de Paris on kollektiiv, mille ridadesse kuulub 119 tipptasemel muusikut. Sel aastal antud kontserte on samuti juba üle saja, järgmisel aastal tähistab orkester aga oma 45. tegutsemisaastat. Alates eelmise aasta septembrist töötab orkestri peadirigendina Paavo Järvi. Neljapäevaõhtuse kontserdi kava oli kokku pandud just mõeldes orkestrile ja selle koosluse arvukatele võimalustele, erinevatele kõlavärvidele. Kontserdi esimeses pooles kõlas Arvo Pärdi ja Igor Stravinski muusika, teises pooles Béla Bartóki looming.
Esimesena kõlanud Arvo Pärdi „Silhouette” on valminud 2009. aastal ning pühendatud Paavo Järvile ja Orchestre de Paris’le. Pärdi sõnul sai ta uue teose loomise esmase impulsi kuulates plaadilt ühe oma teose erakordset interpretatsiooni Paavo Järvi juhatusel. Teiseks oluliseks inspiratsiooniallikaks sai heliloojale Pariisi linna sümbol – Eiffeli torn. Teos on lühike ja kerge, just nagu tants, valss; natuke peapööritust tekitav, on helilooja öelnud. „Silhouette’i” kõlapilt oli veidi erinev sellest, mida oleme harjunud helilooja sulest kuulma. See teos algas eikusagilt ning ehitus järk-järgult üles, justkui torn. Olid näha ehitussegmendid, nende ühendused, konstruktsiooni läbipaistvus. Selles muusikas oli veidi veidrust, krutskeid, mis mõjusid prantslaste esituses väga veenvalt. Teos lõppes täielikku vaikusesse – kadus nagu torni tipp udusse – ning saalis olnud publik oli täielikus lummuses, julgemata isegi hingata. Kohal oli ka helilooja ise, kelle silmist võis välja lugeda härdust ja siirast heameelt, mida kinnitasid tema soe embus dirigendile ning sõbralikud käepigistused kontsertmeistritele.

Erksad prantslased

Pärast vähest boheemlikku sagimist laval tuli ettekandele Igor Stravinski „Petruška” (1911/1947). Selle esituse puhul tõstaksin esile eriti puupuhkpillide sektsiooni, just kontsertmeistreid. Prantslaste mängu iseloomustasid siin erksus ja kirglikkus, ka keelpillide unisoonid olid väga heakõlalised ja oli tunda tõelist ühtsust. Publik paistis samuti esitust nautivat, muusika lõppedes ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda.
Kontserdi teises pooles kõlas ungarlase Béla Bartóki orkestrikontsert op. 116, loodud 1943. aastal – see oli heliloojal muide viimane teos, mille ta jõudis lõpetada ning mille esiettekannet ta oma eluajal kuulis. Orkestrikontserdi nime kannab see sümfooniline teos üksikutele pillidele ja pillirühmadele antud kontsertlike soololõikude tõttu. Kõrva paitas keelpillide soe ja terviklik kõla ning taas suurepärane sooritus puupuhkpillidelt. Minu isikliku poolehoiu võitis tegelikult juba kontserdi esimeses pooles timpanimängija, kes ka Bartóki teosele palju juurde andis – nii kirglikku, entusiastlikku ja vaimukat löökpillimängijat on sellise suure orkestri keskele paigutatuna äärmiselt nauditav jälgida.
Tol õhtul Estonia kontserdisaali kogunenud inimesed jäid kindlasti rahule. Sellest andsid tunnistust nii aplaus, mis kuidagi vaibuda ei tahtnud, püsti seisev publik kui ka kaks mängitud lisapala.

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert
1. septembril Estonia kontserdisaalis Orchestre de Paris
Dirigent: Paavo Järvi
Arvo Pärt (1935) „Silhouette, Hommage à Gustave Eiffel” keelpillidele ja löökpillidele (2009); Igor Stra­vinski (1882–1971) „Petruška ehk Kentsakad stseenid neljas pildis” (1911/1947); Béla Bartók (1881–1945) orkestrikontsert op. 116 (1943)

http://www.epl.ee/news/kultuur/paavo-jarvi-juhatusel-kolanud-pardi-silhouette-kerkis-ja-lummas.d?id=57130244


Wednesday, September 14, 2011

Paavo Järvi avab oma Frankfurti ja Pariisi orkestrite hooaja 9. september 2011

Eesti Kontsert
Priit Kuusk, muusikaajakirjanik

Paavo Järvi juhatab kahel nädalalõpul tema peadirigendi käe all tegutsevate orkestrite uue hooaja avakontserte Frankfurtis ja Pariisis.

Frankfurti Raadio Sümfooniaorkestri hooaja avakontserdid planeeriti 8. ja 9. septembrile orkestri residentsis Alte Operis, mõlemal õhtul kõlas sama kava. Selle avas brittide nimeka meistri Goerge Benjamini teos sopranile kammerorkestriga „A Mind of Winter“, kus solistiks oli Koreast pärit noor sopran Yeree Suh. Õhtu esipooles kõlas ka Richard Straussi ulatuslik sümfooniline jutustus „Don Quijote“, mida Tallinnas oma avakontserdil ERSO ees dirigeeris ka Neeme Järvi. Frankfurtis olid solistideks ungari muusikud Máté Szűcs (vioola) ja László Fenyő (tšello). Kava teises pooles kõlas Viini klassiku Franz Schuberti „opus magnum“, tema „Suur sümfoonia“ C-duur. Septembrikuu lõpul juhatab Paavo Frankfurtis teist kava, mis on pühendatud Ferenc Lisztile ja Anton Brucknerile. Paavo Järvi on peadirigent Frankfurtis alates 2006. aastast.

14., 15. ja 17. septembril toimuvad Paavo Järvil teise hooaja avakontserdid Orchestre de Paris' ees Salle Pleyelis. Kava põhiteosteks on Hector Berliozi avamäng „Korsaar“ ning Ludwig van Beethoveni Viies sümfoonia. Ainult need kõlavad 17. septembri hommikusel kontserdil lastele ja noortele. Paavol on alati head, seekord aga veel üpris noored solistid. 14. septembril tuleb Berliozile ja Beethovenile lisaks ettekandele Fryderyk Chopini Klaverikontsert nr 1 noore poola-kanada tähtpianisti Jan Lisieckiga solistina, 15. septembril esitab Chopini Klaverikontserdi nr 2 24-aastane grusiinlanna Khatia Buniatišvili. 16-aastane Jan Lisiecki teeb oma debüüdi maailmakuulsa Pariisi orkestriga, olles tänavu esinenud juba kümnetel väljamüüdud kontsertidel Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Äsja astus ta üles kuulsatel rahvusvahelistel festivalidel Šveitsis Verbier's ning Prantsusmaal La Roque d'Anthéronis.

Paavo Järvil on enne Frankfurti naasmist ees kontserdid veel Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie'ga Beethoveni festivalil Bonnis ning Dresdeni kuulsas Frauenkirches.

http://www.concert.ee/uus/paavo-jarvi-avab-oma-frankfurti-ja-pariisi-orkestrite-hooaja9-september-2011

Monday, September 12, 2011

Uus hooaeg - kaks avakontserti, kaks Järvit

SIRP
Lembi Mets
09.09.2011

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert: 1. IX Estonia kontserdisaalis Orchestre de Paris, dirigent Paavo Järvi. Kavas A. Pärdi „Silhouette. Hommage à Gustave Eiffel”, I. Stravinski „Petruška”, B. Bartóki Orkestrikontsert op. 116.

Paavo Järvi on Orchestre de Paris’ ees muusikajuhina hooajast 2010/2011. Kontaktid orkestriga, keda on juhtinud ja juhatanud ka sellised korüfeed nagu Karajan ja Solti, ulatuvad tagasi aastasse 2004, mil P. Järvi oli juba nii Cincinnati SO kui Frankfurdi hr-Sinfonieorchesteri kunstiline juht. (Ka praegu juhib ta neid, lisaks on ta Bremeni Deutsche Kammerfilharmonie’ peadirigent.) Sibeliuse „Kullervo” esitus koos Eesti Rahvusmeeskooriga oli menukas ja viis uuele koostööle orkestriga aastal 2006 Bartóki ja Kodály muusika tähe all. 2007. aastast peale on koostöö olnud õige tihe ja repertuaarimahukas; 2010. aastal anti välja esimene ühine CD Bizet’ teostega.

Kontserdiõhtu Tallinnas oli rajatud värvidele, rütmile ja äkilistele muutustele muusikas. Pärdi „Silhouette …” on valminud 2009. aastal spetsiaalselt selle orkestri ja Paavo Järvi jaoks, olles ühtlasi austusavaldus ka Eiffeli torni arhitektile. (Mezzo kanali salvestatud teose maailmaesiettekanne on olemas ka veebis.) Nukralt hõljuv, karusselliliku tõusuga valsilaadne teos erineb seni kuuldud Pärdi teostest päris palju. Keelpillide akordika harmoneeringud ja pikad helistikus püsimised on küll tuttavlikud, ent helipilti on ilmunud ka midagi pöörasemat ja maisemat. Orchestre de Paris’ muusikute tase on nii kõrge, et võimaldab neile täielikku helides mõnulemist – samal ajal säilib äärmine erksus. Prantslased tõid teose kuulajate ette gurmaanliku naudinguga, iga heli justkui maitstes. Keelpillide pizzicato’d kerkisid õhku kergelt ja säravalt. Nii võtsid mängijad esimestest nootidest peale rõõmsalt kaasa ka kuulaja, pakkudes talle parimaid palu oma helilaualt – aga kõlama jäi teosest viimaks ikka šansoonilikult nukker meeleolu.

Stravinski „Petruška” on tujukas, kuulaja tähelepanu nõudlevaid karaktereid ja äkilisi muutusi täis pikitud lugu. „Petruška” ettekande puhul sai nautida kõigi nende tujude osavat käsitsemist dirigendi poolt ja soolopillide täiuslikku mängu (mainigem kas või flööti, oboed, fagotte, trompeteid, sooloviiulit). Eriti rabas aga mängijate ümberkehastumisvõime uute karakterite ilmumisel – toon, tempomuutused. Kuidas on võimalik selliste välkkiirete pöörete puhul olla nii koos – rühmadena ja ka pillirühmade vahel? Sama kehtib ka kava II pooles kõlanud Bartóki Orkestrikontserdi kohta. Elegantsed (ent mitte maneerlikud) vihjed dirigendilt sõrmeotstega, kummardusega, pilgu või naeratusega mõne mängija suunas kutsusid esile eheda reageeringu ja andsid tunnistust tõelisest sünergiast. Kihiline ja keerukas faktuur oli diferentseeritud läbipaistvaks. Orkestrisoolodest jäid meelde eriti fagotid, klarnetid ja trompetid balletilik-iroonilisest II osast. Teose traagiline raskuspunkt, III osa Elegia mõjus peaaegu kummituslikuna oma paratamatus kulgemises.

Ma pole vist kuulnud kunagi selle teose nii värvikat, elavat ja seejuures tõsist esitust. Tundub, et Paavo Järvi on leidnud hea koostööbalansi prantslastega, jagades viimastega oma akadeemilist tõsidust ja saades vastu nende rahvuslikku ésprit’d. Teise lisapalana esitatud Sibeliuse „Valse triste” aga pakkus vaikseimat piano’t, mida eales kujutleda võib.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12970:uus-hooaeg-kaks-avakontserti-kaks-jaervit-&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3358

Friday, September 09, 2011

Album: Paavo Järvi, Orchestre de Paris, Fauré: Requiem (Virgin Classics)

The Independent
Reviewed by Andy Gill
Friday, 9 september 2011

Paavo Järvi's recent recordings of Beethoven's 9th Symphony and Brahms' Ein Deutsches Requiem have demonstrated his ability to marshall grand forces – the latter comparison is most pertinent here, in another beautifully-balanced Requiem of shorter, gentler, Gallic persuasion.

He's assisted here by equally sensitive contributions from baritone Matthias Goerne in the "Offertorium" and "Libera Me" sections, and countertenor Philippe Jaroussky, breathtakingly angelic in what Saint-Saëns considered the only "Pie Jesu" worth performing. But it's Järvi's uncanny knack to somehow derive spiritual uplift from the gloomiest of subjects that most impresses here, a talent tailored to fit such needs.

http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/classical/reviews/album-paavo-jrvi-orchestre-de-paris-faur-requiem-virgin-classics-2351388.html

Thursday, September 08, 2011

Fauré-Requiem mit Jaroussky

NDR.de
05.09.2011

Gabriel Fauré: "Messe de Requiem" op. 48 für Sopran, Bariton, Chor, Orgel und Orchester in d-Moll; "Cantique de Jean Racine" op. 11 für Chor und Orchester in Des-Dur; "Elégie" op. 24 für Cello und Orchester in c-Moll; "Pavane" op. 50 für Chor und Orchester in fis-Moll; "Super flumina Babylonis" für Chor und Orchester
Philippe Jaroussky, Countertenor
Matthias Goerne, Bariton
Eric Picard, Cello
Choeur de l'Orchestre de Paris, Orchestre de Paris
Leitung : Paavo Järvi

Vorgestellt von Friederike Westerhaus

Seit einem Jahr ist Paavo Järvi Chefdirigent des Orchestre de Paris. Nach einer CD mit Werken von Georges Bizet liegt jetzt ganz frisch eine zweite gemeinsame CD vor. Dieses Mal ist zudem der Chor des Orchestre de Paris beteiligt. Auch diese CD ist einem französischen Komponisten gewidmet: Gabriel Fauré. Neben einigen Chorwerken und der berühmten "Pavane" in der Fassung für Chor und Orchester erklingt die "Elégie" für Cello.

Im Zentrum der CD steht aber das wohl berühmteste Werk von Fauré: sein Requiem. Als Solisten sind Bariton Matthias Goerne und Philippe Jaroussky dabei, einer der weltweit führenden Countertenöre. Eine ungewöhnliche und mutige Entscheidung, denn die Partie wird üblicherweise von einem Knaben oder einer Sopranistin gesungen.

"Ein sehr idealistisches Stück"

Wie aus dem Himmel scheint diese Musik herabzuschweben, die Bitte um ewige Ruhe für die Toten. Das "Pie Jesu" ist der zentrale Satz im Requiem von Fauré. Diese Arie zu singen, erlebte der Countertenor Philippe Jaroussky als immense Herausforderung: "Das war ein Traum, diese Arie aufzunehmen, aber ich hatte ein bisschen Angst. Denn diese Arie ist für ein Kind geschrieben, und natürlich ist sie ein bisschen hoch für einen Countertenor. Was diese Arie so schwierig macht: Wenn Sie zu viel machen, töten Sie die Musik. Aber wenn Sie nicht genug machen, töten Sie die Musik auch."

Nur dreieinhalb Minuten lang ist das "Pie Jesu", aber wenn sich bei diesem Stück keine Gänsehaut einstellt, stimmt etwas nicht mit der Interpretation. Gerade in der ungeheuren Schlichtheit dieser Musik liegt ihr Reiz. Trotzdem: Auch die tiefen Emotionen, die mit dem Requiem-Text verbunden sind, müssen erfasst sein. "Es ist ein sehr idealistisches Stück mit vielen Farben, aber nicht rot oder sehr aggressiv, sondern es ist ein Blau", erklärt Jaroussky. "Es klingt ein bisschen traurig, aber auch mit Hoffnung darin, mit Licht."

Wunderbare Harmonie

Jarousskys Gesang berührt unmittelbar die Seele, er gibt seiner Stimme einen knabenhaften, reinen Klang. Äußerst kontrolliert setzt er Vibrato ein, um einzelnen Wörtern Nachdruck zu verleihen. Es ist die Symbiose zwischen der Farbe eines Kindes und der reifen Durchdringung eines Erwachsenen. Jaroussky erweist sich als Idealbesetzung. Dass er sich so einfühlen konnte in die Musik, habe auch am Dirigenten gelegen, sagt der 33-Jährige: "Paavo Järvi ist ein wunderbarer Dirigent. Er war wunderbar mit mir, er hat mir vertraut, und es war toll, dass ich seine Energie fühlen konnte. Er war mit mir."

Auch die Energie zwischen Järvi und dem Orchestre de Paris scheint zu stimmen. Das Orchester wächst mit seinem neuen Chef offenbar immer besser zusammen, folgt ihm in seiner fast durchgängig intimen, innigen Gestaltung des Requiems. Gerade in den dunklen Klängen mit geteilten Bratschen und Celli besticht das Orchester, und in den sanften, weich fließenden Melodien. Der Bariton Matthias Goerne fügt sich mit seiner dunklen, warmen Tongebung bestens ein.

Eine gelungene Aufnahme

Den Rhythmus aus dem "Libera me" des Requiems hatte Fauré schon in einem anderen Werk verwendet, das sich auf der CD findet: "Super flumina Babylonis" - ein selten zu hörendes Frühwerk aus der Feder des 18-jährigen Komponisten.

Der musikalische Weg, den Fauré bis zur Komposition des Requiems durchschritten hat, lässt sich anhand der weiteren Werke auf der CD nachvollziehen. Insgesamt eine äußerst gelungene CD, wenngleich der Choeur de l'Orchestre de Paris mit leichten Intonations- und Ensemble-Schwächen nicht so überzeugt wie das Orchester.

http://www.ndr.de/kultur/klassik/ncdsrequiem105.html

Monday, September 05, 2011

Gabriel Fauré: "Requiem op.48" u.a.

Kulturradio
Astrid Belschner
05.09.2011

Fesselnde Einspielung mit Philippe Jaroussky und Matthias Goerne

Seit der vergangenen Spielzeit ist der aus Estland stammende Paavo Järvi Chefdirigent des renommierten Orchestre de Paris. Zunächst hat er mit Orchesterwerken von Bizet Aufsehen erregt, nun hat er einen weiteren französischen Komponisten aufgelegt: Gabriel Fauré, und dessen Requiem op. 48 sowie ein paar kleinere Werke als CD herausgegeben.

Trost statt Schreckensbildern
Das Requiem von Gabriel Fauré ist ein interessantes Werk, weil es – wie manch anderes Requiem auch – von einem nichtchristlichen Komponisten geschrieben wurde und weil dieser sich nicht an die übliche Form gehalten hat. Fauré wollte eine besondere Sicht auf den Tod vermitteln: Statt der Schreckensbilder des Endes wird der Tod hier als friedvolle Befreiung angesehen und es ist dem Komponisten ein Anliegen, den Hinterbliebenen Trost zu spenden. So gibt es kein Dies Irae (Tag des Zornes), sondern nur das Pie Jesu aus dessen letzten Versen ("Gütiger Jesus, Herr, gib ihnen Ruhe"). Dagegen fügte Fauré das In paradisum hinzu ("Ins Paradies mögen die Engel dich geleiten").

Viel Einfühlungsvermögen und technische Eleganz
Die CD entstand aus den Konzertmitschnitten im Februar dieses Jahres im Pleyel-Saal in Paris. Man spürt bei dieser sehr gelungenen Aufnahme die Spannung der Live-Atmosphäre. Zunächst fällt auf, mit wie viel Einfühlungsvermögen und technischer Eleganz die beiden Solisten agieren: der Countertenor Philippe Jaroussky, der in Frankreich ein Star ist, und seinen Part nahezu ätherisch, engelhaft singt und der Bariton Matthias Goerne, der mit weichen, eindringlichen Tönen die Zuhörer tief anzusprechen versteht. Auch der professionell klingende Chor singt stilistisch einwandfrei und klangschön.

Viele Klangfarben und Facetten
Das Orchester trägt die Aufnahme mit seinem edlen Ton. Paavo Järvi versteht es, alle Interpreten zu einem homogenen Klangkörper zu vereinen, die Tiefe des Werkes herauszuarbeiten und viele Klangfarben und Facetten zu finden, die den Zuhörer ansprechen und fesseln.
Astrid Belschner, kulturradio

Bewertung:

Stand vom 05.09.2011

Mehr Informationen zum Thema:

Gabriel Fauré
"Requiem op. 48"
Cantique de Jean Racine op. 11
Elégie op. 24, Pavane op. 50
Super flumina Babylonis

Philippe Jaroussky, Countertenor
Matthias Goerne, Bariton
Eric Picard, Violoncello (Elegie)
Choeur de Orchestre de Paris
Orchestre de Paris
Paavo Järvi
Virgin Classics
500999 070921-2

http://www.kulturradio.de/rezensionen/cd/2011/gabriel_faure__requiem.listall.on.printView.true.html


Tallinnas dirigeerivad Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi

ERR uudised
Mari Rebane
01.09.2011
Algab kontserdihooaeg ja Tallinnas algab see üsna haruldasel moel: neljal õhtul näeb lausa kolme dirigenti Järvit oma orkestritega kuulajate meeli kosutamas.

Eesti Kontserdi hooaja avavad täna õhtul Paavo Järvi ja Pariisi Orkester (Orchestre de Paris), mille muusikaline juht on Järvi olnud nüüd aastapäevad. Stravinski ja Bartoki kõrval kõlab täna õhtul ka Arvo Pärdi looming, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"See on meelega tehtud, aga mitte ainult sellepärast, et me Tallinna tuleme orkestriga, vaid see lugu "Silhouettes", on kirjutatud sellele orkestrile, minule, on pühendatud sellele orkestrile ja minule. Selle esiettekanne oli sügisel ja Arvo oli seal ise kohal. Nüüd tuleb sellest Eesti esiettekanne," rääkis Paavo Järvi.

Kontserdijärje võtab homme õhtul üle Neeme Järvi, kes Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kunstilise juhina ka hooaja avab. Kavas on sihilikult klassikaline klassika, kui nii saab öelda - Villem Kapp, Robert Schumann ja Richard Strauss.

"Me peame hakkama mängima traditsioonilist head sümfoonilist muusikat, et orkester saaks omale repertuaari tagasi, et oleks Beethovenid, Brahmsid, Schumannid, Brucknerid, Mahlerid - sellised asjad, mida terve maailm mängib," ütles Neeme Järvi.

Et kaks Järvit satuvad samal ajal ühte linna, on juba piisavalt haruldane. Nädalavahetusel lisandub aga kolmaski, kui Kristjan Järvi tuleb Pärdi päevadega seoses Balti Noori Filharmoonikuid dirigeerima.

"Mulle see väga meeldib. Mulle meeldib, et esiteks näen ma oma vanemaid, näen oma venda, mida juhtub väga-väga harva, sest me oleme alati kusagil eri kohtades maailmas," ütles Paavo Järvi.

See võiks huvitav olla publikulegi - vaadata kaht põlvkonda Järvisid dirigeerimas ja neid võrrelda, usub Pariisi Orkestri dirigent. Järvid ise hindavad oma perekondlikku kokkusaamist väga ja seda mitmes mõttes.

"Kui me räägime, siis ikka väga tihti muusikast. Mitte ainult muusikast, aga see on selline teema, millest ei saa mööda kuidagi. Me oleme muusikud, ja muidugi, kui sul on selline isa, kellel on niivõrd palju kogemust - kuidas sa ei küsi midagi, kuidas sa ei võta sealt mingisugust nõuannet," rääkis Paavo Järvi.
http://uudised.err.ee/index.php?06233633

Festivalide tagatubadest

SIRP
Niina Murdvee
02.09.2011

Muusikafestivalide suvi hakkab lõpule jõudma. Ilmselt üks eredamaid ja omanäolisemaid oli seekord Järvi suvefestival, mida Toomas Velmet ka kenasti kajastas 12. augustil selle ajalehe veergudel. Ometigi ajendas just see artikkel mind omakorda sõna võtma.

Võõrsõnade leksikoni järgi tähendab festival perioodilist pidulikku kunstisaavutuste esitamist muusika, teatri jm alal. Jagaksin meil toimuvad muusikafestivalid tinglikult kaheks. Esimestel keskendutakse läbivalt kontsertidele ja muudele esituskunstidele, mis on kas temaatiliselt omavahel seotud või siis esitajakesksed. Teised jällegi on need, kus kontsertide varjus (või siis vastavalt festivali kaldenurgast – põhiosana) toimuvad tunnid, kursused, meistriklassid, mis on suunatud noortele, kes ise aktiivselt osalevad festivali tegevuses. Just nendel kursustega festivalidel tahangi natuke peatuda. Meistriklasside läbiviijad on sellistel kursustel tavaliselt muusikafestivali põhiesinejad.

Seega on õppuril võimalik kuulata-nautidahinnata nii oma õppejõu mängu kui ka saada tunde. Seesuguse ühenduse tulemi kvaliteet on ülikõrge mitmes mõttes. Isegi kui jätta kõrvale tavapärane ütlemine, et muusik peab harjutama ka suvel, on innustus kohtumisest meistritega hindamatu väärtusega ja annab kauaks positiivse emotsionaalse tõuke. Selle toob välja ka Velmet festivali kajastavas artiklis: „... tõeline festivali tipp oli muidugi Beethoveni Seitsmes Neeme Järviga. Meie, kes me saalis istusime, oskasime tajuda hetke väärtust, kuid vaevalt et oskame tajuda seda, mis salvestus saja noore muusiku mällu, kes musitseerivad koos maestroga ja kannavad seda endas kogu eelseisva karjääri jooksul. Siin on Järvi festivali idee ja tulemus – väärtus, mis kannab meie kultuuri tulevikku” (Sirp 12. VIII). Lisan siinkohal, et samamoodi, olgugi natuke teisel lainepikkusel, salvestuvad noorte hinge nende meistrite tunnid, kelle mängu lähipäevil imetleti.

Festival-kursus või kursus-festival

Ka imetlemist peab õppima maast madalast. „Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea” kehtib ka siin. Muusikaõppuritel on õnne. Meie alal on võimalik väljuda koolisüsteemis tavapärasest tunnisaamise ja -andmise tegevusest suvisesse ühistegemisse, kus mängitakse läbi palju uut repertuaari, õpitakse nautima koosmängu ja omandatakse oskus kuulata muusikat ja teisi esinejaid ning mille kava valmistatakse valdavalt ette (nagu ka Järvi festivalil) kursuse jooksul. Ning muidugi on sellisel kursusel tavaliselt võimalik esineda ka solistina, kas siis varem õpitud või laagris omandatud kavaga pingevabas (s.t mitte eksami või konkursi) õhkkonnas. Selleks on niisugused festivalid (kursused, laagrid) ideaalsed. Mõne seda laadi ürituse traditsioon on tublisti üle kümne aasta vana.

Kui rääkida keelpillikesksetest suvetegemistest, siis nüüdseks on Eestis kujunenud olukord, kus noortel on võimalik liikuda asteastmelt mööda suvekursusi (loe: festivale) kuni tipuni, s.t mängijate kõrgtasemel toimuvate kursusteni välja. Seda alates Värskas toimuvast laagrist, mis oma 14aastase traditsiooniga ja enam kui saja osavõtjaga (vanuses muusikakoolide keskklassidest kuni gümnaasiumi lõpuni) on kujunenud viiel õhtul toimuvate kontsertidega omamoodi minifestivaliks. Lastega töötavad seal TMKK , EM TA, VHK ja Ellerinimeline MK nimekad õppejõud, nende kõrval aga ka värskelt oma õppimistega mitmetes maailma muusikakõrgkoolides lõpule jõudvad noored pillimängijad. Laagris esinevad nii külalised kui ka oma kursuse õppejõud ning muidugi kursuslased ise. Kas nimetame neid kontserte laagrikontsertideks või teisiti, sellel on antud kontekstis vähe tähtsust. Õppejõudude ja külalisesinejate kontserdid on siin noorematele tähiseks – eeskujuks, kuhu võiks jõuda. Kontserdid toimuvad Värska gümnaasiumi ruumes ja Värska kultuurimajas. Galakontsert antakse nüüd juba traditsiooniliselt Põlva kultuurikeskuses, kus astuvad üles kõik kursusel tegutsenud neli orkestrit (laval käivad seega kõik osalejad) ning solistid. Vanemate õpilaste orkester on kujunenud nn festivaliorkestriks (dirigent Mart Laas), millega koos saavad solistidena esineda tublimad mängijad.

Samalaadseks minifestivaliks-kursuseks võime pidada 17 aastat järjest Põltsamaal toimuvat keelpillimängijate ansambli- ja orkestrilaagrit, mille sihtgrupiks on muusikakoolide õpilased ning mille lõpptulemuseks on mitu huvitava ja nõudliku kavaga kontserti Põltsamaa kirikus ja Põltsamaa kultuurikeskuses. Ka siin on traditsiooniks saanud laagri õppejõudude esinemine.

Järgneb samuti juba 17 aastat järjepanu toimunud Haapsalu rahvusvaheline keelpillifestival, mis on kasvanud välja kunagisest „Viiulimängude” nime kandnud festivalist ja kus toimuvate kursuste sihtgrupiks on valdavalt keskastme muusikakoolide õpilased. Kursustel õpetavad TMKK , EM TA, G. Otsa nimeline MK õppejõud ja kutsutud külalispedagoogid mõnelt muult maalt. Seekord oli meistriklasside õppejõuks Réka Szilvay Helsingi Sibeliuse akadeemiast. Haapsalu toomkirik avas nagu ikka lahkelt oma uksed nii festivali ava- kui ka galakontserdiks. Avakontserdil oli Haapsalu rahval võimalik kuulda Réka Szilvay soleerimisel Vivaldi viiulikontsertide tsüklit „Aastaajad”, saateks festivali õppejõududest moodustatud ansambel. Galakontserdil esines kursuse õppejõudude ja Haapsalu linnaorkestri baasil moodustatud festivaliorkester ja solistid, kes olid valitud Eestis toimunud konkurssidel ja festivalidel esile tõstetud mängijate hulgast. Kursuse õppejõudude esinduslik kontsert, mille kava moodustus mitmete autorite duettidest ja oktetist, oli viidud Uuemõisa saali. Festivali lõpetas traditsiooniliselt Haapsalu kuursaalis suvekursuse orkester Mikk Murdvee juhatusel, kavas kaks Vivaldi kontserti neljale viiulile ning Veljo Tormise tsükkel „Suvemotiivid” (kuulamas ka Tormis ise).

PLMFi eestvõtmisel toimus II Rapla Suveakadeemia ning koostöös C-Jam CelloFestiga esimene tšellistide laager Eestis, kuid nende positsioneerumine suvelaagrite-festivalide ketis on alles kujunemas. Ja siit tuleb juba otsetee Järvi festivalikursuse juurde. Selle eellugu algas juba paari aasta eest, kui Neeme Järvi juhatusel toimuva dirigentide kursuse baasorkestriks sai ÜEN SO, kuhu koguti tublimad noored mängijad. Sinna juurde moodustus kammermuusika festival ja ka noortele mõeldud kursus. Kui seni puudus Eestis kõrgema tasemega mängijatele mõeldud kursus, siis see üritus täitis selle tühimiku. Pärast tänavust Järvi festivali vestlesin ühe peakorraldaja Kristjan Hallikuga, kes on läbinud ise kogu kursuste-festivalide rea, olnud nii õppur, õppejõud kui korraldaja. Arutlusel oli kogu festivali idee ja korraldus. Ja siit siis mõned üldistavad mõtted.

Idee tuua suvel kokku meie parimad noored muusikud, kes kas töötavad või õpivad välismaal, pole uus. Sellest on meediaväljaannetes juba aastaid kirjutatud. Seekord õnnestus idee (küll mitte 100%) ka ellu viia. Lisaks festivaliorkestris mängimisele astusid kohaletulnud noored üles kammermuusika kontserdil, andes eesti kuulajale võimaluse mitmeidki üle aastate esimest korda kuulda. Tahan aga toonitada, et ka sellel kursusel rakendus osa neist pedagoogidena, et jagada oma kogemusi noorematele mängijatele antud tundides. Kindlasti võib selle meie noorte muusikute kokkutoomise ühele festivalile lugeda aasta üheks olulisemaks kultuurisündmuseks, millel võiks ja peaks kindlasti olema ka järg.

Muusikalis-hariv-inspireeriv pool. Nagu juba nimetatud, peaks Järvi festivali raames toimuvatest kursustest osavõtjate mängutase olema kas tugev keskastme muusikakoolide või kõrgkooli tase. Sellisena toimib pakutav järjepidevus suunaga Värska, Haapsalu, Pärnu kursus. Eespool sai juba nimetatud, et see tugeva mänguoskusega interpreetidele adresseeritud kursus täitis senise tühimiku, ja tuleb nentida, et täidetud sai see võimsalt. Järvi festivali üks eesmärke on tuua siia esinema ja õpetama väljapaistvad muusikud-pedagoogid üle Euroopa ja kaugemaltki. Nii viis meistriklassi läbi, kõrvuti meie ER SO kontsertmeistrite ja EM TA õppejõudude ning festivaliorkestris osalenud kõrgtaseme muusikutega, juba teist aastat Viini viiuliprofessor Ulrike Danhofer (Universität für Musik und darstellende Kunst). Danhofer ise on suurepärane mängija ning meistriklassi juhendamisele lisaks esines ta ise Järvi festivaliga seotud kammerkontserdil Otepääl. Ning lisan, loobudes hetkeks keelpillikesksusest, et meistriklassi tunde viisid läbi ka festivaliorkestris osalenud puhkpillimängijad.

Veel üks tahk: noorele mängijale vägagi muljetavaldav ja hingejääv on seegi, kui meistriklassi õppejõud istuvad noorteorkestri (s.t ÜENSO) proovis mõne kursuslase kõrvale ja mängivad temaga n-ö võrdsetel alustel Beethoveni 7. sümfooniat Neeme Järvi juhatusel. Mõistagi tuleb eraldi välja tuua festivali eliitkülalise, legendaarse Ivry Gitlise lahtised meistriklassi tunnid, kus kuulamas saalitäis rahvast ja maestro Neeme Järvi isiklikult. Festivaliorkestris peavad olema parimad mängijad – see Paavo Järvi nõue määras ka festivaliorkestri komplekteerimise, külalisesinejate, sh kontsertmeistrite kutsumise ning kogu töö üldise toonuse. Ainult selline suhtumine võimaldabki saada sellise tulemuse, nagu sedastas Toomas Velmeti artikli pealkiri: „Oleviku kõrghetki muusikakultuuri tuleviku nimel”. Nendeks kõrghetkedeks valmistumisel tuleb läbi käia pikk ja mitmekesine tee, millest suur osa jääb kontserdikuulaja eest tavaliselt varju.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12921:festivalide-tagatubadest-&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3357


Kontserdihooaeg algas gurmeega

Postimees
Rein Veidemann
05.09.2011

Paavo Järvi ja Orchestre de Paris. Foto: Mihkel Maripuu

Just naudingutega täidetud muusikalise gurmeena tuleks kirjeldada seda, mida pakuti 1. ja 2. septembril Estonia kontserdisaalis, kus hooaja avasid nii Eesti Kontsert kui ka ERSO. Nüüd on sedagi siis kuuldud ja nähtud – maailmakuulsat Orchestre de Paris’d.

Pariisi sümfoonikute visiiti Eestisse võib pidada loteriivõiduks. Kindlasti mängis siin otsustavat rolli see, et esimese põhjamaalasena on prantslaste muusikakultuuri au ja uhkust kehastava orkestri peadirigent eestlane Paavo Järvi.

Kava valikus oli tunda tahtmist näidata, milleks on võimeline Järvi Eestisse toodud inim­orel. Esimene pala, Gustave Eiffelile pühendatud Pärdi «Silhouette» (2009) tõestas taas kord Pärdi ühes intervjuus öeldut: muusika algab vaikusest.

Kusagilt kostub kellalöök, pizzicato loob kujutluse, nagu astuksime kikivarvul mööda bulvarit Eiffeli torni poole. Kulminatsiooniks on silmitsi seismine selle suursuguse siluetiga.

Järgneb vaikne imetlus – pala vaibub taas vaikusesse.

Neelatud pisarad

Uskumatult imelisi pianis­simo’sid võlus Paavo Järvi välja oma orkestrilt. Kunagi varem pole ma kuulnud küllap siinsele publikule aukummardusena mõeldud ja lisapalana esitatud Sibeliuse «Kurva valsi» lõpus juhtmotiivi nii vaikseks timmimist, et sündis kujutlus, nagu jõuaks see helidesse valatud lein sinuni Soome kaugete laante tagant. Mina igatahes neelatasin liigutuspisaraid.

Stravinski kiirete tempovahetuste ja sooloderohkusega (ikkagi vastlakarneval!) silma paistev muusikaline narratiiv nõuab juhatamisel ülimat täpsust.

Paavo Järvi dirigeerimist iseloomustavad õlavöö kõrgusel liikuvad ja nõnda orkestri kaugemas nurgaski nähtavad käed, viimset detaili vormiv löök, kohati rütmi matkimine kogu kehaga.

Näiteks Mustkunstniku nukkude tantsus oleks nagu dirigent ise üks selle osalisi. Bartóki tuntuima, viimaseks lõpetatud teoseks jäänud «Orkestrikontserdi» elujaatav finaal oli nii plahvatuslikult võimas, et kui Paavo Järvi selle lõpunoodis käed kõrgele üles sirutas, tekkis mulje, nagu avaneks kontserdisaali lagi. Publikut puupüsti täis saali vastuseks oli mitu minutit kestnud aplaus.

Meie rahvuslik uhkus

ERSO avakontserdile minnes valitses hinges kõhklus, et kuulnud-näinud Orchestre de Paris’d, pean äkki tunnistama orkestrite erinevaid kaalukategooriaid. Ei midagi niisugust!

ERSO kõlamaht, plastilisus, värviküllus ja meisterlikkus on vähemalt minusuguse tavalise muusikast innustuva inimese arvates samast klassist, kus triumfeerivad prantslased. Antagu neile vaid võimalus end näidata.

Avalooks valitud Villem Kapi «Põhjarannik» paistab saavat Neeme Järvile juba eesti muusika visiitkaardiks. Viimati esitati seda Järvi Akadeemia alustusena Nokia kontserdisaalis. Kui seal kippus meeskoor hajuma taustaks – põhjuseks saali sobimatus vokaalsete suurvormide esitamiseks ilma elektroonilise võimenduseta –, siis nüüd oldi taas õiges paigas. Olen Kersti Merilaasi luuletuses «Põhjarannik» näinud üht eestiliku kohavaimu võimsamat avaldust. Pärast seda kui Villem Kapp 1970. lõpus selle vokaalsümfooniliseks poeemiks vormis, on sellel teosel meile samasugune sakraal­ne tähendus nagu Elleri «Kodumaisel viisil».

Schumanni «Reini sümfoonia» suursugune voogavus võimaldas näha Neeme Järvis dirigendina seda, mida võivad lubada endale legendid: tema on jumal. Ta seisab orkestri ees kui meedium orkestri ja publiku vahel. Kogu ruum täidetakse muusikaga, publikustki peab saama osa orkestrist. Juba suvisel kontserdil märkasin, et maestro võib juhatada ka kulmukergitusega, rääkimata õla- ja küünarnukiliigutustest.

On hetki, kus ta lihtsalt jälgib (naudib koos publikuga!) orkestri loomingut. See poleks võimalik, kui tal poleks kasutada ERSO-taolist pilli. Üks katarsis oli Richard Straussi Quijote surmastseeni edasiandmine Jan-Erik Gustaffsoni tšellosoolos. Milline kaasaelamisvõime muusikult, kelle tehniline virtuoossus võimaldaski anduda vabalt edasiantavale sõnumile!

Kui lisapalana pani Neeme Järvi Straussi (kumma neist, seda ma ei teagi) polkaga laulma ka publiku, oli tunne, nagu oleksin Viini uusaastakontserdil. Braavo, maestro! Braavo, ERSO!

Kontserdid
Orchestre de Paris

Dirigent Paavo Järvi
Kavas: A. Pärt «Silhouette», I. Stravinski «Petruška», B. Bartók «Orkestrikontsert op 116»
1. septembril Estonia kontserdi­saalis

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Neeme Järvi
Kavas: V. Kapp «Põhjarannik»,
R. Schumann «Reini sümfoonia»,
R. Strauss «Don Quijote»
Solistid: Aleksandr Zemtsov (vioola), Jan-Erik Gustafsson (tšello)
Eesti Rahvusmeeskoor
2. septembril Estonia kontserdi­saalis

http://www.postimees.ee/553406/kontserdihooaeg-algas-gurmeega/


Große Musikfilmproduktion mit der Deutschen Kammerphilharmonie in Bremen

Klassik Heute
5. September 2011

Kritiker und Publikum auf der ganzen Welt waren sich einig, dass der Beethoven-Zyklus der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen unter der Leitung ihres Chefdirigenten Paavo Järvi Musikgeschichte geschrieben hat. Gemeinsam mit ARTE und Radio Bremen planen die erfolgreichen Partner nun das nächste große Filmprojekt: Die Einspielung aller Sinfonien Robert Schumanns. War die Beethoven-Dokumentation am Rande bereits ein wunderbarer Bremen-Werbe-Film, wird die Freie Hansestadt Bremen nun sogar zum Schauplatz der gesamten Produktion. Protagonisten sind die Musiker der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen und Stardirigent Paavo Järvi, deren Schumann- Interpretationen in Japan bereits als Epoche machend eingeordnet werden: „Järvis Schumann dürfte eine Musikaufführung gewesen sein, die in die Schumann-Konzertgeschichte eingehen wird.“(Mostly Classic, Japan).

Vom 19.-22. September dieses Jahres werden im Pier 2 an vier Tagen die Filmaufnahmen für eine Musikdokumentation und vier Konzertmitschnitte entstehen. Dabei erlebt er die musikalischen Höhepunkte der Werke, erfährt die Begeisterung der Musiker und erhält wichtige Informationen zum besseren Verständnis der Sinfonien. „Der Bremer Schumann“ ist ein Musikfilm, der Unterhaltung und Bildung gleichzeitig auf höchstem Niveau realisiert, so dass nicht nur Klassikexperten voll auf ihre Kosten kommen. Zentraler Handlungsstrang der Dreharbeiten sind vier exklusive „Konzerte“ vor kleinem Publikum. Ähnlich einer öffentlichen Probe, besteht ein solches „Konzert“ aus einem kompletten Durchlauf der einzelnen Sätze,sowie der Detailarbeit, die zur Optimierung des Aufnahmeergebnisses erforderlich ist. Um diese Situation möglichst authentisch zu gestalten und gleichzeitig dem treuen Bremer Publikum die Möglichkeit der Teilnahme zu bieten, gibt es für diesen Teil der Dreharbeiten ein exklusives und limitiertes Kartenkontingent.

Für alle Musikliebhaber und Freunde der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen böte sich dadurch die Chance, im Publikum Mitwirkender an der Bremer Filmproduktion zu werden. Sie erleben die faszinierende Situation der Dreh- und Aufnahmearbeiten vor Ort, vis-à-vis mit Paavo Järvi und seinem Orchester. Doch es sollen auch junge und sozialbenachteiligte Menschen an diesem Erlebnis partizipieren. Die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen möchte zusammen mit ihrem Publikum jungen Zuhörern die Möglichkeit geben, die Entstehung des Films live mit zu verfolgen. Der Kauf einer Eintrittskarte ermöglicht gleichzeitig die Teilnahme je eines jungen Zuhörers an den Konzerten.

Eingeladen sind Schülerinnen und Schüler ab der 10. Klasse. Einzelpersonen und interessierte Lehrer können sich mit ihrer Klasse für eine Teilnahme an den Dreharbeiten bis zum 10. September 2011 bewerben. Die Teilnahme für Schulklassen ist kostenlos. Da die Teilnehmerzahl eng begrenzt ist, behält sich die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen eine Auswahl der Teilnehmer vor. Weitere Informationen und Bewerbungen unter: education@kammerphilharmonie.com

TV- und DVD-Produktion "Der Bremer Schumann" in Bremen

Datum: 19.9. – 22.09.2011

19.09.2011: Sinfonie Nr. 2, Beginn 19.00 Uhr

20.09.2011: Sinfonie Nr. 4, Beginn 19.00 Uhr

21.09.2011: Sinfonie Nr. 3, Beginn 19.00 Uhr

22.09.2011: Sinfonie Nr. 1, Beginn 14.30 Uhr

Ort: Pier 2, Gröpelinger Fährweg 6, 28237 Bremen

Eine Karte kostet 111,- Euro bei freier Platzwahl. Im Preis enthalten ist eine DVD mit der an dem Tag aufgenommenen Sinfonie. Diese wird nach Fertigstellungzugeschickt.Der Kauf der Eintrittskarte unterstützt außerdem die Teilnahme von Schulklassen und interessierter Jugendlicheraus benachteiligten Bremer Stadtteilen, wie zum Beispiel Osterholz-Tenever.

Tickets über: Kunden-Service der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen

Kulturhaus Stadtwaage, Langenstr. 13

28195 Bremen

Tel.: 0421 – 32 19 19

Fax: 0421 – 95885-11

info@kammerphilharmonie.com


Sunday, September 04, 2011

Paavo Järvi avab hooaja Pariisi orkestriga

Postimees
Kristel Kossar
30.08.2011

Eesti Kontserdi hooaja ülehomne avalöök tuleb võimas: Paavo Järvi, Orchestre de Paris’ peadirigent, toob ilmakuulsa kollektiivi esinema oma kodumaale. Järvi võttis orkestri kunstilise juhtimise mullu sügisel üle kümme aastat Orchestre de Paris’ eesotsas olnud sakslaselt Christoph Es­chenbachilt. Kõik seitse varasemat peadirigenti on olnud legendid: Charles Munch, Christoph von Dohnányi, Herbert von Karajan, Sir Georg Solti, Daniel Barenboim, Semjon Bõtškov ja Cristoph Eschenbach.
Paavo Järvi ja Orchestre de Paris esinevad neljapäeval esimest korda Eestis.
«Muidugi on sel orkestril erakordne minevik ja mul on au olla sellises nimekirjas,» möönab Järvi. «Ühest küljest pole sellest pääsu, samas ei saa edasi minna end pidevalt kellegagi võrreldes. Pead ikka olema ise keegi ja minema oma teed,» räägib dirigent, kes enda sõnul on alati tahtnud naasta Euroopasse. «Poleks aga arvanud, et see juhtub Pariisis.»

Seitsme aasta eest, kui Paavo Järvi esimest korda Prantsusmaa pealinnas Orchestre de Paris’ ees käed tõstis, oli seesuguse kollektiivi kunstiline juhtimine pelgalt pöörane unistus. «Kavas olid Sibeliuse «Pelléas et Mélisande», Alban Bergi «Sieben frühe Lieder» ja Nielseni teine sümfoonia, sugugi mitte prantsusepärane kava. Pärast kontserdi lõppu tulin lavalt alla – lava kõrval seisis mu abikaasa Tanja, süles meie esimene laps, toona ühekuune tütar Lea – ja mäletan, kuidas ütlesin: vaat see on orkester, mida ma tahaksin juhatada,» meenutab Järvi. «Siis kutsuti mind tagasi, veel ja veel... kuni ühel hetkel anti teada, et nad on otsustanud mind kutsuda peadirigendiks. Üllatus oli varasematele headele suhetele vaatamata muidugi suur!»

Prantsuse-armastus

Järvi sõnul on tal kollektiiviga tekkinud väga hea side. «See tundub ehk isegi esmapilgul uskumatu, sest eesti ja prantsuse kultuuril pole just palju ühist, geograafiliselt pole ka naabrid, aga mõistame selle orkestriga teineteist suurepäraselt.»

«Loomulikult on orkester hoopis teistsugune kui Karajani ajal, muusikaline kollektiiv on ju muutuv organism,» seletab Järvi. «Palju on noori võimekaid mängijaid ning taoline pilt avaneb kõigis tipporkestrites – generatsioonid vahetuvad. Need on tänapäeva muusikud, kes tahavad teha muusikat, mis nende jaoks on vastuvõetav ja õige. Ehk ka seetõttu on meil hea klapp.» Järvi sõnul tuleb talle just praegu eriti kasuks armastus prantsuse muusika vastu.

«Mulle on prantsuse muusika alati südamelähedane olnud,» ütleb Järvi. «Eriti selline romantiline prantsuse muusikatraditsioon: Bizet, Saint-Saëns, niisugune muusika, mida praegu ka Prantsusmaal kuigi palju ei mängita. Orkestri esimene tšellist näiteks tänas mind, et tõin prantsuse muusika tagasi prantsuse orkestrisse, ja eestlasena on seda hea kuulda.»

Plaadistustega silma paistev Paavo Järvi on aga uue koduorkestriga prantsuse muusika ka helikandjaile salvestanud. «Oleme teinud Bizet’ plaadi, plaadistanud Faure’i, plaane on veel palju,» avaldab dirigent. Tulemas on ka turneed Jaapanis, USAs ja üle Euroopa ning reisiplaanidesse mahub ka dirigendi kodumaa.

Eesti Pariisis

Paavo Järvi sõnul oli kollektiiv Eestiga tuttavaks saanud ennekõike tema isa Neeme Järvi kaudu. «Ikka teati, et olen eestlane ja oma isa poeg, samuti teatakse venda Kristjan Järvit.» Peadirigendi sõnul on orkester Eesti-sõidu eel ääretult elevil. «Igasugu küsimusi küsitakse – näiteks kas seal on kohutavalt külm. Nende jaoks on Skandinaavia, mille alla nad meid loevad, tohutu eksootika.»

Eestis kannab maailmanimega kollektiiv Igor Stravinski «Petruška» ning Béla Bartóki orkestrikontserdi kõrval ette ka Arvo Pärdi «Silhouette’i», mille maailmaesiettekannet juhatas Järvi Pariisis Salle Pleyelis mullu novembris. Teos on Paavo Järvi tellimus ning Pärt pühendas selle Paavo Järvile ja Or­chestre de Paris’le nende pideva koostöö alguse puhul. «Silhouette, hommage à Gustave Eiffel» on pala keelpilliorkestrile ja löökpillidele, mille loomisele on heliloojat inspireerinud üks Pariisi imposantsemaid mälestusmärke ja sümboleid.

Sügisel leiab aga Prantsusmaal aset kahekuine eesti kultuuri festival, ka Orchestre de Paris on lubanud oma kava festivali ajaks meie muusikaga täiendada.

Kontsert
Orchestre de Paris

dirigent Paavo Järvi
kavas:
Arvo Pärdi «Silhouette» (2009)
Igor Stravinski «Petruška» (1947)
Béla Bartóki orkestrikontsert (1943)
1. septembril
Tallinnas Estonia kontserdisaalis

http://www.postimees.ee/546598/paavo-jarvi-avab-hooaja-pariisi-orkestriga/


Rheingau Musik Festival mit 91 Prozent Auslastung

Klassik.com

Oestrich-Winkel, 31.08.2011. Die 24. Saison des Rheingau Musik Festivals ist am vergangenen Sonntag nach neun Wochen zu Ende gegangen. Mit 111.500 Besuchern konnten die Veranstalter eine Gesamtauslastung von 91 Prozent und damit eine etwas geringere Auslastung als in den Vorjahren (93 bzw. 95 Prozent) erzielen. Dennoch waren von den 153 Veranstaltungen des Festivals 105 komplett ausverkauft. Mit einer Eigenfinanzierungsquote von 99,6 Prozent zählt das Rheingau Musik Festival zu den größten europäischen Festivals und verfügte wie im Vorjahr über einen Etat von 7,0 Millionen Euro.

Michael Herrmann, der Intendant des Festivals, zählt unter Anderem die Aufführungen der Mahler-Sinfonien Nr. 5 und 7 durch das hr-Sinfonieorchester unter der Leitung von Paavo Järvi, das Rheingau-Wochenende mit dem Countertenor Andreas Scholl, Wolfgang Rihms Violinkonzert "Lichtes Spiel" in europäischer Erstaufführung durch Anne-Sophie Mutter sowie das Mozart-Requiem mit Enoch zu Guttenberg und Mendelssohns "Elias" mit der Gächinger Kantorei unter der Leitung von Helmuth Rilling zu den Höhepunkten der diesjährigen Saison.

Das Rheingau Musik Festival besteht seit 1988 und findet jedes Jahr in der Region zwischen Wiesbaden und Lorch statt. Neben dem Schwerpunkt Klassik finden im Rahmen des Festivals auch zahlreiche Veranstaltungen aus den Bereichen Jazz, Kabarett und Literatur Platz im Programm. Hauptveranstaltungsort ist das Kloster Eberbach, das auch erste Spielstätte der Veranstaltungsreihe war. Mittlerweile zählt das Rheingau Musik Festival dank der privaten Initiative seines Gründers Michael Herrmann zu den führenden Musikfestivals in Deutschland.

http://aktuell.klassik.com/news/teaser.cfm?ID=8860&nachricht=Rheingau%20Musik%20Festival%20mit%2091%20Prozent%20Auslastung