Wednesday, April 25, 2012

Das besondere siebte Jahr

Soester-anzeiger.de
Von Klaus Ackermann
25.04.2012

Frankfurt - Messiaens monumentale Turangalia-Sinfonie, Goethes „Faust. Zweiter Teil“ und Mahlers „Sinfonie der Tausend“ im Doppelpack mit dem Schauspiel Frankfurt . Von Klaus Ackermann
Paavo Järvi und die hr-Sinfoniker musizieren unter anderem mit hochkarätigen Solisten wie Lang Lang und Rudolf Buchbinder.

Der türkische Pianist Fazil Say als „Artist in Residence“ und die Eröffnung eines sinfonischen Zyklus’ des Spätromantikers Franz Schmidt: Die siebte Spielzeit des hr-Sinfonieorchester unter Chefdirigent Paavo Järvi hat viele Besonderheiten. 70 Konzerte geben die Rundfunk-Sinfoniker allein in Hessen, hinzu kommen Sonderprojekte, Gastspiele – wie zum Auftakt des Rheingau Musik Festivals – und Tourneen.

Kein Geringerer als der chinesische Starpianist Lang Lang eröffnet die hr-Konzerte in der Alten Oper, mit Prokofjews technisch tückischem 3. Klavierkonzert. Neben Rachmaninows 3. Sinfonie macht Järvi auch auf ein neues Werk des Klarinettisten Jörg Widmann neugierig, „Armonica“ stellt die Glasharmonika in den Mittelpunkt.

Dazu wird der Chefdirigent mit der 4. Sinfonie von Carl Nielsen einen weiteren Zyklus beenden und ist wieder als passionierter Brahms-, Bruckner- Schubert, Sibelius- und Tschaikowsky-Interpret zu erleben. Auch für Schönbergs Sinfonische Dichtung „Pelleas und Melisande“ macht ich Järvi stark, seiner Ansicht nach viel zu wenig aufgeführt. Wie er eine Lanze für Paul Hindemith bricht, den modernen Klassiker aus Hanau.

Als Brückenbauer versteht sich der türkische Pianist und Komponist Fazil Say, dessen Universe Symphony beim „Artist in Residence Weekend“ als deutsche Erstaufführung erklingen und der sich zudem als Solist in Klavierkonzerten von Mozart, Beethoven, Ravel und in Gershwins „Rhapsody in Blue“ sowie als Kammermusiker profilieren wird.

Den Reigen hochkarätiger Solisten führt Rudolf Buchbinder an (1. Klavierkonzert von Brahms). Gespannt sein darf man auch auf Jörg Widmann (Klarinettenkonzert von Mozart), Janine Jansen (Tschaikowsky-Violinkonzert), Maria Joao Pires (4. Klavierkonzert von Beethoven) oder die Sopranistin Lisa Larsson, die Arien von Haydn gestalten wird.

Als Gastdirigent kehrt Herbert Blomstedt nach über 25 Jahren ans Pult des hr-Sinfonieorchesters zurück, eine lebende Legende, wie der fast 90-jährige Stanislaw Skrowaczewski, der Brahms’ 1. Sinfonie dirigiert. Die beliebte Konzertreihe „Barock plus“ werden Ton Koopman, die Dirigentin Emmanuelle Haim und Antonella Manacorda im hr-Sendesaal beflügeln, wo auch Neue Musik ertönt. Etwa Jolivets Mandala für Orgel mit Martin Lücker als Solisten und naturgemäß etliche Ur- und Erstaufführungen. Junge Dirigenten wie Julian Kuerti und Interpreten wie Kit Armstrong (Klavier) sind in der „Debüt“-Reihe zu erleben. Nimmt man dazu noch den Dirigierwettbewerb „Sir Georg Solti“, die Kinder- und Jugendprojekte sowie die wieder mit originellen Programmen aufwartenden Kammerkonzerte, so brauchen sich die Orchestermitglieder über mangelnden Einsatz nicht zu beschweren.

Das alles ist im Abonnement von drei bis zu zwölf Konzerten zu erleben. „Zu konkurrenzlos günstigen Preisen“, so die hr-Einschätzung. Noch preiswerter bietet es der eigene Youtube-Kanal, mit dem das Orchester des Hessischen Rundfunks wieder einmal voran prescht.

Quelle: op-online.de

http://www.soester-anzeiger.de/nachrichten/kultur/besondere-siebte-jahr-2290998.html

TÄISMAHUS: Estonias kõlas uhke ja kavalalt Stalini režiimi kritiseeriv muusika

Eesti Päevaleht
Mirje Mändla, Klassikaraadio toimetaja
23. aprill 2012


Paavo Järvi on ammu tahtnud teosed publiku ette tuua, kuid kartis seni, et need riivavad liiga valusasti eestlaste tundeid. Foto: Rene Suurkaev

ERSO esitas vangistamist kartnud Šostakovitši iroonilisi ja meelega ülepingutatud ülistuslaule Nõukogude võimule.

Reedel toimus Estonia kontserdisaalis süütu pealkirja, kuid sürreaalse eeskavaga kontsert „Laul metsadest”, kus tulid ettekandele Dmitri Šostakovitši aastail 1949–1964 valminud suurejoonelised teosed koorile ja orkestrile.

Teosed on kirjutatud ajal, mil heliloojate looming allutati kompartei suuniste järgi sotsialistlikule realismile. Selle probleemiga puutusid omal ajal kokku ka paljud eesti heliloojad, teiste seas Artur Uritamm, Eino Tamberg ja Arvo Pärt.

Dirigent Paavo Järvi selgitas enne kontserti, et Šostakovitši kantaatide esitamise mõte oli tal olnud juba mõnda aega, ent varem ei söandanud ta sotsialistlike tekstidega eesti publiku ja orkestri ette tulla. Nüüd tundus talle, et just eestlased, kes seda režiimi nii hästi tundsid ja kogu südamest põlgasid, on võimelised teote irooniat mõistma.

Suurushullustuse peegel

Šostakovitši teoseid, mis kontserdil kõlasid, kannab mõte peegeldada muusikas suurushullustuses vaevleva Stalini „geniaalseid” ideid ning on kirjutatud võimu meeleheaks, et helilooja saaks selle kõrval oma põhiloomingule keskenduda ja ellu jääda. „Ma mäletan, et David Oistrahh rääkis, kuidas perekonnad panid voodi alla valmis väikese kohvri, milles olid sees hädavajalikud asjad juhuks, kui öösel järele tullakse. Ka Šostakovitš kuulatas igal ööl trepil kõlavaid samme ning kirjutas samal ajal muusikat sõnadele „kommunistid edasi” või „meie maad juhivad geeniused”. Absurdselt ülistavad ja naiivsed sõnad pidid massidele hästi peale minema,” sõnab Paavo Järvi.

Muide, oratooriumi „Laul metsadest” eest anti Šostakovitšile 1950. aastal Stalini preemia. Kui teksti mitte süüvida, jätab teose muusika siira üleva meeleolu mulje ja ilmselt meeldiks paljudele. Kontserdikülastaja jaoks oli tekst siiski eesti keelde tõlgitud ning nad said lugeda kliima ümberkujundamisest ja sellest, kuidas pioneerid istutasid kõrbesse kolme rea kaupa papleid.

Ka esituskoosseisuga on Šostakovitš meelega üle pingutanud. Kontserdil esinesid Narva koorikooli poistekoor, Eesti kontsertkoor, kaks solisti Venemaalt – suurepärase häälega bass Aleksei Tanovitski, kes laulab nii Peterburi Maria teatris kui ka maailma olulistes ooperimajades Metropolitan Operas ja Covent Gardenis ning tenor Kostantin Andrejev –, orkestrikoosseisus oli laval üheaegselt üheksa trompetit ja trombooni. Kontserdi avateos „Meie kodumaa kohal särab päike” ja „Laul metsadest” on kirjutatud Jevgeni Dolmatovski tekstile.

Õhtu teises pooles esitati veelgi kavalamalt lahendatud režiimikriitiline teos, Jevgeni Jevtušenko tekstile loodud „Stepan Razini hukkamine”, mille sõnad „ei ole häid kuningaid” viitasid loomulikult Stalinile. Muide, pärast Stalini surma tehti kõnealustesse teostesse muudatusi, Stalini nimi asendati Leniniga. Nüüd Eestis kõlasid need teosed taas algversioonis. Šostakovitš on Stepan Razini hukkamist muusikas üksikasjalikult kujutanud. Meelde sööbisid grotesksed hetked, kus kirjeldati peiarite tardumist, Razini pea veeremist tumeda kellahelina saatel, õigeusu pappide lõdisemist, mida illustreerisid meeskoor ja flöötide frullato’d ning õõvastav tekstirida teose lõpus, kus Stenka surnud pea naerab tsaari üle.
„Stepan Razini hukkamisele” ei järgnenud Stalini preemiate loorberid, teost ennast on ERSO Eestis esitanud alates 1965. aastast.

Akustiliselt võimsa kõlaga kontsert meenutas, kuivõrd hästi me mõistame Šostakovitši muusikalist sõnumit. Õnneks jääb selle sõnumi sisu kajastama üht kaugusesse taanduvat reaalsust, millest ei peaks vaikima. Teostest on salvestuse kujul tehtud ka haruldane ajalooline dokument, mis tõenäoliselt antakse plaadina välja. Aga mäletamisest kõneleb juba teistsugune muusika, Jüri Reinvere ooper „Puhastus”.

Kontsert „Laul metsadest” sarjast „Saaga"
Toimus 20. Aprillil 2012 Estonia kontserdisaalis
Esinsesid: Konstantin Andrejev (tenor), Aleksei Tanovitski (bass), Narva koorikooli poistekoor, Eesti kontsertkoor ja Eesti riiklik sümfooniaorkester
Dirigeeris: Paavo Järvi
Esitati: Dmitri Šostakovitši kantaat „Meie kodumaa kohal särab päike” ja oratoorium „Laul metsadest” ning poeem „Stepan Razini hukkamine”

http://www.epl.ee/news/kultuur/taismahus-estonias-kolas-uhke-ja-kavalalt-stalini-reziimi-kritiseeriv-muusika.d?id=64290563

Friday, April 20, 2012

Stalini ülistamine kohutas Narva kooripoiste vanemaid

Postimees
Hanneli Rudi, reporter
Merike Teder, reporter
19.04.2012

Dirigent Paavo Järvi
Dirigent Paavo Järvi Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Et Narva poistekoor saaks homme Estonias esitada Dmitri Šostakovitši Stalinit ülistavat kantaati ja oratooriumi, tuli dirigent Paavo Järvil allkirjastada dokument, milles kinnitas, et tegu on puhtalt kunsti, mitte poliitilise propagandaga. Just viimast pelgasid noorte lauljate vanemad.

Estonia kontserdisaali laval esitab ERSO, Eesti Kontsertkoor ja Narva Koorikooli poistekoor Šostakovitši kantaati «Meie kodumaa kohal särab päike», oratooriumi «Laul metsadest» ning poeemi «Stepan Razini hukkamine».

Paavo Järvi sõnul palusid Narva poistekoori juhid kirjutada dirigendil tõend või dokument selleks, et koorijuhte ei hakataks süüdistama Eesti-vastases poliitilises propagandas.

«Šostakovitšil on sõnad Leninist ja Stalinist, parteist. See kõik on meile väga tuntud teema, aga nad kartsid, et neid võidakse hakata pärast süüdistama mingisuguses Eesti- vastases või nõukogude poliitilise propaganda ajamises. Ma ütlesin, loomulikult, see ju Šostakovitši kirjutatud, see pole propaganda, vaid kunst. Aga see [hirm] näitab, kui lähedal me sellele ajastule oleme ja kui värsked need haavad on.»

«See oli aeg, kus geniaalsed inimesed nagu Šostakovitš pidid kirjutama selleks, et ellu jääda,» meenutas Järvi. «Ta on üks 20. sajandi geniaalsemaid heliloojaid, kes oli tuntud selle poolest, et ta oli väga kriitiline nõukogude süsteemi suhtes. Aga pidi kirjutama ülistavaid kantaate, et teda Siberisse ei viidaks.»

Paavo Järvi Narva koori jaoks sellise dokumendi ka koostas. «Aga ma usun, et meil on nii intelligentsed inimesed, et sellest esitusest on võimatu valesti aru saada. See on meie ajaloole pilgu viskamine vaba Eesti positsioonilt.»

Vanemad olid mures


Narva koorikooli poistekoori dirigendi Mihhail Gorjušini sõnul olid laste vanemad mures, et äkki tekib probleeme, kui lapsed laulavad Leninist ja ülistavad kommunistlikku parteid.

«Me selgitasime, et me mingil juhul ei ülista neid, aga andsime vanemate palve korraldajatele edasi ja nemad meile ka vastasid,» sõnas dirigent.

Gorjušin rääkis, et küsimusi tekkis ka lastel. «Paljud ei tea, mis oli enne ja pärast isamaasõda. Meil tuli neile selgitada, kes on Lenin ja kes on Stalin, milline oli ajalugu.» Noortele lauljatele näidati filme selle aja kohta ja selgitati, miks toona nii ülistati. «Poisid said aru, millest teos räägib,» kinnitas koorijuht.

Võimas vaatemäng
Miks tuleb praegu esitusele just see kantaat? «Sellepärast, et meil on siiski veel side selle ajaga. Kui me esitaks seda Pariisis või Londonis või ükskõik kus, mängitaks seda nii, nagu ilusat Šostakovitši muusikat. Muusika iseenesest on geniaalne, kuigi tekst on banaalne ja võlts, nagu need sel ajal olid. Kõik teadsid, et käib küüditamine, aga tekstides ülistati, kui hea on elada,» rääkis Järvi. «Meil on selle projektiga intellektuaalne ja emotsionaalne side. Kui seda teha Ameerikas või mujal, nad ei saaks sellest aru.»

Ehkki ka väikestel Narva koorikooli poistel ei saa mälestust sellest ajast olla, on Järvi sõnul enamik neist Stalini nime kuulnud. «Kui ma küsisin neilt, kas teate, kes Stalin on, vastasid nad: «Da, diktator» (Jah, diktaator - vene keeles, toim). See tähendab, et neid on õigesti õpetatud, nad on Eestis üles kasvanud ja elavad Eesti reaalsuses,» leidis Järvi.

«Elada vabas Eestis ja kuulda, kuidas terve koor laulab «kommunistõ, vperjod»(edasi, kommunistid, toim) - see on geniaalne. Seda peab nägema! Kuskil mujal ei saadaks sellest aru, aga meie saame sellest irooniast, absurdsusest ja sürreaalist aru.»

Mis emotsioone see publikus tekitada võib? «Usun, et publik saab aru sellest irooniast ja mõnitavast toonist, mida Šostakovitš kasutab. Noorem publik saab ilmselt teistmoodi aru kui vanem publik, kes on küüditamise läbi elanud – võib-olla on see nende jaoks vastuvõetamatu,» mõtiskles dirigent. Järvi lootis siiski, et publik mõistab tema programmi mõtet - vastandada kantaadi «Meie kodumaa kohal särab päike» absurdsus poliitilise ja selgelt nõukogudevastase poeemi «Stepan Razini hukkamine» siiralt hea muusikaga. «See poliitiline paradoks teeb asja veel teravamaks ja huvitavamaks,» leidis ta.

Paavo Järvi ise ootab homset ainulaadset kontserti äärmise elevusega. «Kes homme kontserdile ei tule, seda läbi elada ei saa. Meil on kokku vähemalt 200 inimest laval, see on terve spektaakel, täielik teater! Muusikaliselt on kõik lood fantastiliselt kõrgel tasemel, geniaalsed!» jätkus tal ohtralt kiidusõnu.
http://www.postimees.ee/814026/stalini-ulistamine-kohutas-narva-kooripoiste-vanemaid/

ERSO esitab Šostakovitši Stalinit ülistavaid teoseid

ERR uudised
Mari Rebane
18.04.2012

Helilooja Dmitri Šostakovitš oli tuntud kui Nõukogude Liidu vastane, kuid ta on ometi kirjutanud mitugi Stalinit, Nõukogude Liitu ja kommunismi ülistavat teost. Tänapäeval on neid enam kui imelik ette kanda ja just seepärast Paavo Järvi koos ERSOga seda reedel teebki.
Oratoorium "Laul metsadest" ja kantaat "Meie kodumaa kohal särab päike" on loodud paar aastat enne Nõukogude Liidu diktaatori Jossif Stalini surma. Teosed on kirjutatud paljude kuulsate patriootlike laulusõnade autori Jevgeni Dolmatovski naiiv-poliitilistele tekstidele, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Tegelikult kui seda teksti kuulata, see on nagu mingisuguse Fellini film, sürrealistlik /.../ Mõnikord on endal selline tunne, et juhatades ma ei tea, kuhu vaadata, sest see tekst on niivõrd võikalt absurdne," rääkis Paavo Järvi.

See muusika on tema sõnul ühe geeniuse kaks erinevat palet ja just seepärast ta seda esitada tahabki. See on Stalini terrori muusika, mille Šostakovitš kirjutas, et ellu jääda. Helilooja oli väga kriitiline Stalini ja kommunismi suhtes, mis tõi talle kaasa hoiatuse. Nii ei jäänudki üle muud kui kirjutada vihatud režiimi ülistavaid teoseid.

"Mida ta teeb muidugi jube kavalalt. Seal on mõned erakordselt vaimukad ja samas banaalsed muusikalised käigud, ma olen kindel, et ta natukene seesmiselt naeris kindlasti, aga väljastpoolt pidi olema väga tõsine, sest muidu oleks lõpp," sõnas Järvi.

Ta kahetseb, et on selle kontserdiga hiljaks jäänud, sest kas või kontserdil kaasategeva Eesti kontsertkoori lauljad, rääkimata Narva poistekoorist, on juba sellises eas, et ei mäleta sellest ajast midagi ega mõista õieti vene keeltki. Kes aga mõistab, saab oma äraspidise mõnu ilmselt kätte.

"Mina vähemalt saan sellest mingisuguse väga suure mõnu, sest see on midagi erakordselt absurdset. Meil on Narva poistekoor, väiksed vene poisid, ja meil paluti alla kirjutada paber, et neil ei tuleks poliitilisi probleeme Narvas, sest nad laulavad Stalinist," ütles dirigent.

Paavo Järvi on kindel, et sellist muusikat nagu reedel vähemalt Eestimaa pinnal enam ei kuule. Kui üldse kusagil.

http://uudised.err.ee/index.php?06250885

Stalini ülistamine kohutas Narva kooripoiste vanemaid


Ohtuleht
Toimetas Sander Silm
19. aprill 2012
Foto: Aldo Luud

Et Narva poistekoor saaks homme Estonias esitada Dmitri Šostakovitši Stalinit ülistavat kantaati ja oratooriumi, tuli dirigent Paavo Järvil allkirjastada dokument, milles kinnitas, et tegu on puhtalt kunsti, mitte poliitilise propagandaga.

Estonia kontserdisaali laval esitab ERSO, Eesti Kontsertkoor ja Narva Koorikooli poistekoor Šostakovitši kantaati "Meie kodumaa kohal särab päike", oratooriumi "Laul metsadest" ning poeemi "Stepan Razini hukkamine", kirjutas Postimees.
Paavo Järvi sõnul palusid Narva poistekoori juhid kirjutada dirigendil tõend või dokument selleks, et koorijuhte ei hakataks süüdistama Eesti-vastases poliitilises propagandas.
"Šostakovitšil on sõnad Leninist ja Stalinist, parteist. See kõik on meile väga tuntud teema, aga nad kartsid, et neid võidakse hakata pärast süüdistama mingisuguses Eesti vastases või nõukogude poliitilise propaganda ajamises. Ma ütlesin, loomulikult, see ju Šostakovitši kirjutatud, see pole propaganda, vaid kunst. Aga see [hirm] näitab, kui lähedal me sellele ajastule oleme ja kui värsked need haavad on," rääkis Järvi.

http://www.ohtuleht.ee/473555

Paavo Järvi dirigeerib Eestis kiitust Stalinile

Eesti Ekspress
19. aprill 2012


Foto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht
"Edasi, kõikvõimas kommunistlik partei! Au Stalinile, üllale juhile," kostab sel reedel Estonia kontserdisaalis, kui teoks saab Eesti ilmselt kõige skandaalsema kontsertkava ettekanne.

Maailmanimega dirigent Paavo Järvitoob koos ERSO ja kooridega lavale kaks sügavalt nõukoguliku sisuga oratooriumi 20. sajandi ühe suurima sümfonistiDmitri Šostakovitši sulest. Oratoorium "Laul metsadest" ja kantaat "Meie kodumaa kohal särab päike" on loodud paar aastat enne Nõukogude Liidu diktaator Jossif Stalini surma ning kirjutatud paljude kuulsate
patriootlike laulusõnade autori Jevgeni Dolmatovski naiiv-poliitilistele tekstidele. Hoopis teises stiilis on kontserdi lõputeos, 1964. aastal Jevgeni Jevtušenko tekstile loodud poeem "Stepan Razini hukkamine", mis kirjeldab detailselt kasakate liidri Stepan Razini hukkamist 1671.
aastal.

"Ma tahan selle kontserdiga näidata ühe geeniuse kaht täiesti erinevat poolt, ning olukorra jäledust ja absurdi, milles me kõik veel üsna hiljuti Nõukogude Liidus pidime elama," selgitab Järvi, kes ka
tekstides tehtud hilisemad muudatused (pärast Stalini surma muudeti osaliselt teksti, näiteks sai Stalingradist Volgograd) tagasi algupäraseks pööras. Ta möönab, et kohati on tekst nii võigas ja julm, et seda on kuulatagi õudne ning osad muusikud on juba teatanud, et keelduvad teose esitusel kaasa löömast. "Ma mõistan täiesti - kui su vanemad on vangilaagris tapetud, siis selle kõige peasüüdlasele oodi laulda lihtsalt pole võimalik," nõustub Järvi. Kuidas aga just tema, kes koos vanematega 1980. aastal elu kaalule pannes Nõukogude Liidust Läände põgenes, sellised teosed ette võttis? "Just mina saangi seda teha ja ma tahan seda teha just Eestis, sest meil on selle ajaga side! Sellepärast tahan ma teha seda Eestis, pärast seda kui eestlasi on küüditatud ja suurem osa neist suri Siberis. Võibolla me oleme selle projektiga isegi hiljaks jäänud," möönab ta. Suure esituskoosseisuga teostes teevad kaasa Eesti Kontsertkoor ja Narva Koorikooli poistekoor.
"Küsisin Narva poistelt, kes oli Stalin. Diktaator, vastasid nad."

Dmitri Šostakovitši loomingust rääkides rõhutabki Järvi geeniuse keerulist olukorda Stalini juhitud Nõukogude Liidus. "Ühelt poolt pidi ta oma teostega näitama, et on ustav kodanik, vältimaks Siberisse saatmist, aga kui kuulda tema helikeelt, tunned seda, et ta tegelikult nii ei arva - iseäranis tema sümfooniates saab selgeks, kui nõukogudevastaselt ta meeletatud oli. See on geniaalselt loodud muusika," räägib Järvi. "Kõigil tol ajal tegutsenud heliloojatel ei jäänud muud üle kui kirjutada teoseid Nõukogude võimu ülistuseks. Nad pidid seda tegema selleks, et ellu jääda. Keegi polnud püha, igal õhtul võis NKVD uksele koputada. David Oistrahh rääkis, kuidas
ta toona magas, pakitud kohver pesu ja raamatutega voodi all juhuks, kui öösel ära peaks viidama."

Mida teeb tippdirigent aga siis, kui saalis puhkeb skandaal ja vihased inimesed hakkavad teda ja esinejaid näiteks millegiga loopima? "Püüan mitte pihta saada," muigab Järvi. "Aga mu mõte pole mitte stalinismi ülistada, vaid näidata aastal 2012 vabas Eestis kui absurdne ja jäle see aeg tegelikult oli ning kuidas pidi geniaalne helilooja püüdma võimu surve all ellu jääda," selgitab Järvi, kes Dmitri Šostakovitši kantaadid ka plaadiks vormida plaanib.

Thursday, April 19, 2012

Schumann’s Complete Symphonies, Second Night

Beethoven.org.pl
Krzysztof Komarnicki
27 March 2012

Two years after the triumphant presentation of Ludwig van Beethoven’s complete symphonies, Paavo Järvi and the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen orchestra returned to Warsaw to perform another complete set during the Ludwig van Beethoven Easter Festival – this time of Robert Schumann’s symphonies. The announcement of this event had electrified the audience, and it must be said that the Estonian conductor and his orchestra did not disappoint.
After two years, it seems that the German Chamber Philharmonic from Bremen has taken a step forward. This orchestra is even better than two years ago. Especially the strings – with a balanced sound and a rich timbral palette, shimmering with a wealth of nuances of articulation.
The orchestra’s musicians are ready to go through fire and water for Paavo Järvi, and the concertmaster loves his musicians. Despite the orchestra’s rather large size, the epithet “chamber” conveys its character perfectly: these people admire and respect one another very much. They like each other very much. As simple as that. In such an environment, joint music making becomes a beautiful artistic adventure and brings with it fantastic results.
During the second Schumann evening, the Bremen orchestra performed the Second and the Third Symphony. The orchestra’s virtuosity allowed it to show the distinctive contours of particular motifs, bringing the parts from the background to the fore (yet without exaggeration), and finally, to perform truly piano-like rallentandi in the Scherzo movement of Symphony No. 2. It seems that such a sharp and capricious deceleration of the tempo can be fully harnessed only by a single musician. And this is exactly what happened: the reins were held by Paavo Järvi; he had – as conductors put it – the orchestra on the tip of his baton, and it played what it was supposed to in perfect synchronisation. This should not have succeeded, it should have fallen apart; but the conductor, with confidence in his musicians, repeated the same thing each time, with every return of the phrase. And each time with the same excellent result.
The woodwind section also deserve a mention – an excellent group of musicians of a wonderful timbre, who put their heart and soul into the melodies entrusted to them by the composer. They were particularly poignant in the extraordinary fourth movement of the Third Symphony – in the rarely used key E flat minor key, evoking the dark interiors of the Cologne cathedral.
As an answer to the enthusiastic reception of both symphonies, Järvi proposed two encores: both are the orchestra’s favourite showpieces. In the first one – Edvard Grieg’s Anitra’s Dance – the audience was enraptured again by the wonderful sound of the string section (and obviously by the subtlety of the triangle). For the second encore the orchestra played Valse Triste by Jean Sibelius. Here too, Järvi enchanted the audience with expressive pianos, flexible phrases, rich articulation and rhythmic precision.
Paavo Järvi and the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen leave Warsaw seen off as good friends – and it is thus, as one looks forward to the return of a good friend, that we shall await their return.

Schumann’s Complete Symphonies, First night

Beethoven.org.pl
Marcin Majchrowski (Polish Radio)
26 March 2012

Two years ago, the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen and Paavo Järvi enchanted and roused the Warsaw audience with their visions of Beethoven’s symphonies. Those concerts turned into an unprecedented event – they went beyond the context of one festival and became embedded in our memory. Therefore, the very announcement of the return of the Bremen orchestra whetted my appetite for new and unusual artistic impressions. This time it is Robert Schumann’s symphonic music – four pieces of the genre and the Cello Concerto within two evenings. The ensemble has begun its new record project, referring to the 200th anniversary in 2010 of the author of Carnaval. The first results can already be seen – an album with the Rhenish and Spring Symphonies, recorded in 2009 and 2010. I suppose it is an even greater challenge than facing up to all Beethoven’s symphonies, as one needs to find a slightly different key to perform Schumann. Where can this be found? It is not easy to answer this question.
Paavo Järvi and the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen approached this new artistic task with the utmost care. Again, they read the score very carefully, emphasised and highlighted the details and polished the nuances. The virtuosity of each of the musicians, the excellent harmony within each instrumental group and within the entire orchestra are the elements of a perfectly functioning organism.
And its strength goes way beyond a simple sum of the particular elements. For this reason the proposed interpretations are so convincing – starting from the precise rendition of the score. This is merely a starting point for painting an emotionally rich picture of Robert Schumann’s music.
The evening opened with Symphony No. 4 in D minor, Op. 120. This, probably the most innovative of his scores, evolved over ten long years to reach its final version. The Symphony in D minor is woven with closely related thematic threads. Järvi gave it fluency and made its texture clear; however, he did not deny it the necessary density. The sound of the orchestra was exquisitely soft and at the same time warm, with the right dose of sweetness. As a result, the Romanza second movement reached the right emotional temperature – a fantastic breath of spiritual freedom, a kind of almost amorous abandon.
The dream-like and pensive character of the Fourth Symphony was greatly contrasted with the interpretation of the Symphony No. 1 in B Flat major, Op. 38. Here, the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen sounded as an embodiment of the title spring. The verve and vigour of the first movement, followed by the Larghetto of a refined dramatic tension, the swayed Scherzo and finally an explosion of impetuosity in the fantastic Finale – I had no idea that so many various moods could be shown in one symphony. The timbre of the orchestra was a bit brighter here, and the sound a touch sharper than in the Fourth Symphony – but this was exactly the thing! Spring bursts forth – Schumann himself pointed to Adolf Böttger’s poetry as the source of inspiration. It seems, however, that Paavo Järvi and his perfectionist orchestra were needed to show this poetic idea in a convincing and innovative way. And in addition, all this to be served in a fresh manner, with a smile and joy that was bound to infect the audience.
Between the two symphonies we also listened to the Cello Concerto in A minor, Op. 129. One of the most outstanding cellists of our times, Truls Mørk, proved to be a in a class of his own. After serious health problems he made his triumphant return to concert stages and proved his great performance artistry and unquestioned mastery. The refined dialogue with the orchestra instruments (e.g. in the middle movement with the bassoon, clarinet and cello) must have brought him great satisfaction and joy. I am curious how many soloists dream about performing with the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen. It is currently one of the best orchestras in the field of concerto repertoire. It knows how to give the necessary room to the soloist, but also how to enter with them into a musical discourse, how to support, and when necessary also oppose them.
The Deutsche Kammerphilharmonie Bremen has developed into an orchestra that does not accept compromise. When listening to their playing and watching the musicians on the stage, one comes to the conclusion that they put maximum effort into every performance. There is no question of any calculation, sparing oneself or half measures. Maybe it is here that the key to their fascinating and rousing interpretations lies. It is a pity that we had only two evenings, because there would be enough of Schumann’s symphonic music to fill a third one. We had a semblance of this in the second encore: after the fabulously swaying Anitra’s Dance by Edvard Grieg (the strings and triangle were marvellous!) we also listened to the Finale from Schumann’s Overture, Scherzo and Finale, Op. 52. I can only dream of, for instance, Konzertstück for four French horns. Maybe one day my dream will come true? I will be waiting.

http://www.beethoven.org.pl/en/festiwalewielkanocne/xviwielkanocnyfestiwallvb/reviews/schumannscompletesymphoniesfirstnight26march730pm

Ein raffinierter Artist auf dem Tanzboden

Deutsche Kammerphilharmonie Bremen begeisterte





Wednesday, April 11, 2012

Tuesday, April 10, 2012

Elans brahmsiens

ConcertoNet
Sébastien Gauthier

Paris
Salle Pleyel
04/04/2012 - et 5* avril 2012
Joseph Haydn : Symphonie n° 85 en si bémol majeur «La Reine de France»
Johannes Brahms : Concerto pour piano et orchestre n° 1 en ré mineur, opus 15 – Symphonie n° 4 en mi mineur, opus 98


Radu Lupu
(piano)
Orchestre de Paris, Paavo Järvi (direction)


P. Järvi (© Ixi Chen)

Après un
premier concert qui, il y a quelques semaines, avait déjà associé une des Symphonies «Parisiennes» de Haydn et des œuvres de Brahms, voici un programme similaire au cours duquel Paavo Järvi et l’Orchestre de Paris donnent les sœurs aînées des pièces jouées précédemment.

«Aînées» de peu en vérité, du moins pour ce qui est de Joseph Haydn (1732-1809) puisque les six
Symphonies «Parisiennes» ont toutes été composées sur une période assez brève, les années 1785 et 1786 en l’occurrence. Le surnom de Reine de France (qui n’est pas de Haydn) attribué à la Quatre-vingt cinquième Symphonie demeure encore aujourd’hui sujet à controverses et interrogations: s’agit-il de rendre hommage à Marie-Antoinette, dont on sait qu’elle était une mélomane avertie? S’agit-il de rendre plus largement hommage à la France, les six symphonies étant regroupées sous le titre de Parisiennes et le deuxième mouvement «Romance: Allegretto» étant fondé sur la mélodie de la chanson populaire La gentille et jeune Lisette? En tout cas, on ne peut que saluer l’idée de donner cette œuvre fort agréable qui ne figure pourtant pas parmi les symphonies de Haydn les plus fréquemment jouées. Servi par de très belles cordes, Paavo Järvi dirige l’œuvre avec un véritable élan, conférant notamment auVivace du premier mouvement tout son entrain. L’Allegretto et le Trio du troisième mouvement sont extrêmement soignés, alliant idéalement finesse et humour et bénéficiant de bois superlatifs (Vincent Lucas à la flûte, Marc Trénel au basson). Le dernier mouvement (Presto) est enlevé avec un vrai panache, de quoi souhaiter que l’Orchestre de Paris et son actuel directeur musical multiplient les symphonies de «Papa Haydn».

Après la légèreté de Haydn, le
Premier Concerto pour piano de Johannes Brahms (1833-1897) fait figure de monument, écrasant par sa taille (près de cinquante minutes), par sa dimension musicale (plus qu’un concerto, il s’agit véritablement d’une symphonie avec piano obligé). Fin connaisseur de l’œuvre, c’est le pianiste roumain Radu Lupu, un habitué de l’Orchestre de Paris avec lequel il avait notamment donné un assez décevant Empereur voilà près de deux ans, qui entre ce soir sur scène. Impassible à son habitude, assis bien au fond de sa chaise, patientant calmement les mains croisées pendant la longue introduction orchestrale du premier mouvement (Maestoso), le soliste laisse, dans un premier temps, une impression mitigée. Les doigts n’étant peut-être plus aussi véloces qu’il y a quelques années, les fausses notes émaillent quelque peu une partition qu’il joue sans aucune effusion, privilégiant la délicatesse du toucher et la simplicité de l’approche sur le grandiloquent, tournant donc résolument le dos à toute effusion. C’est d’ailleurs là un point commun avec Paavo Järvi qui, également avare de tout sentimentalisme, dirige magnifiquement l’Orchestre de Paris même si celui-ci pourrait se montrer plus ample (les attaques des cordes ou le jeu des timbales au début du mouvement) et plus volontaire. Le deuxième mouvement est plus convaincant, Radu Lupu préférant visiblement ces pages où il peut se laisser aller à quelque alanguissement sans pour autant tomber dans la sensiblerie. A l’image de l’irréprochable pupitre de clarinettes (les solos de Philippe Berrod!), Radu Lupu éclaire cet Adagio de couleurs mélancoliques et rêveuses qui en font un moment de grâce absolue. Enchaînant immédiatement avec l’Allegro ma non troppo, le pianiste, qui commet là encore quelques fausses notes, conclut néanmoins l’œuvre avec une vraie réussite, saluée par une ovation du public.

Sollicité par de nombreux rappels, il donne deux bis consacrés à l’un de ses compositeurs favoris, Franz Schubert: l’Andante
de la Sonate en fa mineur D 625 et l’Andantino en la bémol tiré des Moments musicaux D 780. En dépit des inévitables perturbations du public (papier de bonbon voisinant avec sonnerie de téléphone portable), l’interprétation fut exceptionnelle, le pianiste se réfugiant de manière imperceptible dans un monde en apesanteur où plus rien d’autre ne semblait exister. Signalons à ses admirateurs que Radu Lupu sera de nouveau sur la scène de la Salle Pleyel dans le Concerto pour piano de Schumann, le 5 juin prochain, sous la direction de Claudio Abbado.

La seconde partie de ce concert aux proportions plus que généreuses était dédiée à la célèbre
Quatrième Symphoniede Brahms, sommet de ce postromantisme qu’il symbolisait peut-être mieux que n’importe quel autre compositeur de son temps. Là encore, il ne faut pas demander à Paavo Järvi d’insister sur le legato, sur l’ampleur des basses ou sur le lyrisme de la partition. Attaquant l’œuvre dans un climat presqu’aride, servi par un orchestre en très grande forme (on signalera notamment la justesse du pupitre de cors et de la petite harmonie, les trombones ne faisant en revanche pas véritablement preuve de leur unité notamment lors des attaques), le chef américano-estonien livre néanmoins une interprétation de tout premier ordre, quitte à bousculer quelque peu les habitudes de nos oreilles. Si le premier mouvement (Allegro non troppo) brille par ses sonorités flatteuses, le deuxième mouvement frappe par son caractère retenu, Paavo Järvi témoignant à cette occasion d’un sens subtil des équilibres au sein de l’orchestre. Le troisième mouvement (Allegro giocoso) est le plus réussi, bondissant et rayonnant à souhait. Si l’on peut regretter un certain manque d’élan dans la fin du dernier mouvement, on ne peut qu’applaudir à l’ensemble: nouveau témoignage de la parfaite entente qui règne entre l’Orchestre de Paris et son directeur musical.

Sunday, April 08, 2012

Radu Lupu a offert avec l’Orchestre de Paris et Paavo Järvi un grandiose Concerto n° 1 pour piano de Brahms

Bruno Serrou blogspot
By Bruno Serrou
Le 5 avril 2012

Salle Pleyel, mercredi 4 avril 2012

Radu Lupu - Photo : DR

Johannes Brahms convient décidément à la perfection à l’Orchestre de Paris et à son directeur musical Paavo Järvi. A l’instar du concert du 25 janvier, où étaient inscrites deux autres œuvres de Brahms, le Concerto pour violon et la Symphonie n° 2, Järvi a disposé premiers et seconds violons de chaque côté du plateau, violoncelles entre les premiers et les altos et les contrebasses derrière les premiers. Comme voilà deux mois, le chef estonien a ouvert la soirée sur l’une des symphonies parisiennes de Joseph Haydn. Cette fois, dix semaines après « La Poule », c’était au tour de « La Reine de France », en fait la Symphonie n° 85 en si bémol majeur surnommée ainsi dès la première publication du cursus des six symphonies dites Parisiennes en 1788 parce que celle-ci comptait parmi les partitions favorites de Marie-Antoinette, qui, selon la légende, aurait eu pour habitude d’en jouer tous les jours dans sa cellule de la prison du Temple une transcription pour clavecin. En effectif réduit conforme à la formation type Mannheim, l’Orchestre de Paris a donné une interprétation alerte, virevoltante, dans l’esprit « Ancien Régime » que Haydn célèbre ici tout en restant dans le style classique qu’il a lui-même cristallisé et que Johannes Brahms a repris pour le porter en apothéose.

Le moment le plus attendu du concert a été la plus développée des partitions pour piano et orchestre de l’histoire de la musique, après celle faisant en outre appel à un chœur d’hommes de Ferruccio Busoni, le Concerto n° 1 en ré mineur op. 15 de Brahms. Envisagé tout d’abord comme une symphonie qui allait rester inaboutie, le compositeur de vingt ans ne parvenant pas à dégager de son esprit la référence beethovenienne attendra vingt années encore pour écrire et achever la première de ses symphonies, et à l’instar du second, terminé en 1881, ce premier concerto pour piano se présente davantage comme une symphonie concertante avec piano obligé que comme une partition pour soliste et orchestre, le piano sonnant à lui seul comme un orchestre entier tandis que l’orchestre est traité en virtuose. D’une vigoureuse jeunesse, noble et généreux de souffle, grondant avec une énergie chatoyante et féline, les trois mouvements de ce vaste vaisseau forment un incomparable chef-d’œuvre. Assis comme pour une conversation intime sur une chaise, le dos confortablement appuyé sur le dossier, les bras souplement pliés, regardant avec complicité le chef et les solistes de l’orchestre avec qui il instaurait un authentique dialogue, n’utilisant que fort peu la pédale tonale, les doigts courant sur la clavier l’air de rien comme en état d’apesanteur, présence discrète mais imposante, Radu Lupu, chez qui Brahms occupe une place aussi importante que Mozart, Beethoven, Schubert et Schumann, a donné la quintessence de cette partition avec un spontanéité confondante. Extraordinairement calme et serein, le pianiste roumain a donné une lecture souveraine mais bouillonnante de ce grandiose chef-d’œuvre. Intègre dans son approche, toucher étincelant et fluide de ses doigts d’airain galvanisant de chaudes et profondes sonorités en parfaite adéquation avec les couleurs polychromes et tout en reliefs marbrés de l’écriture brahmsienne, la respiration ample, mobile et aérienne, mais ferme et percussive, en péréquation avec la longue respiration des phrases en état d’apesanteur caractéristiques du style de Brahms, qui avait aussi la tête dans les timbales, le pianiste roumain est à 66 ans au sommet de son art. Son jeu et son approche de l’œuvre sont en parfaite communion avec la vision de Paavo Järvi, que le pianiste côtoie depuis longtemps, et les timbres de l’Orchestre de Paris se sont avérés comme le prolongement naturel de ceux du piano, les deux « instruments » chantant ensemble sur les mêmes cimes. Après un bref moment d’hésitation, Lupu s’est volontiers laissé convaincre par le public d’un bis, proposant un Schumann apaisé, d’une ineffable poésie, toute en retenue et en mystère.

La deuxième partie du concert était entièrement occupée par la dernière des partitions pour orchestre seul de Brahms, la Symphonie n° 4 en mi mineur op. 98. Créée à Meiningen le 25 octobre 1885 sous la direction de son auteur, l’ami Hans von Bülow, alors patron de l’orchestre du théâtre franconien, et Richard Strauss, son jeune chef assistant, tenant la partie de percussion et se rendant « coupables d’un nombre important de mauvaises entrées », cette œuvre dans laquelle Antonin Dvořák puisera son inspiration dans deux de ses grandes partitions de la maturité, la Symphonie « du Nouveau Monde » et le secondConcerto pour violoncelle et orchestre, est à la fois la plus classique des symphonies de Brahms, se concluant à l’instar des Variations sur un thème de Haydn op. 56a sur une immense chaconne puisée dans le chœur final de la Cantate BWV.150 de Jean-Sébastien Bach qui donne lieu à d’impressionnantes variations, et la plus éperdue et fébrile. Dirigé avec retenue et intériorité, ce qui peut apparaître pour certains comme un excès de gravité, particulièrement dans les moments d’introspection, mais exaltant le charme des deux mouvements initiaux et la vitalité de l’Allegro giocoso avant de conclure avec une énergie suffocante dans le monumental finale, l’Orchestre de Paris s’est avéré d’une virtuosité singulière, magnifiant une orchestration continuellement renouvelée, particulièrement les instruments à vent et les timbales.



Wednesday, April 04, 2012