Tuesday, August 28, 2012

Monday, August 27, 2012

Eine prefekte Sinfonie-Welt

Main-Spitze
Von Axel Zibulski
25/08/2012-Wiesbaden

Ein wandernder Klang zuerst, von den Glocken über die Harfe und das Klavier zu den ätherisch tremolierenden Violinen: „Clouds“ nennt Peter Ruzicka sein jüngstes Werk, „Wolken“.

Als Auftragskomposition des Hessischen Rundfunks eröffnete das zehnminütige Orchesterstück im Wiesbadener Kurhaus das zweite Programm, mit dem das Hr-Sinfonieorchester beim diesjährigen Rheingau Musik Festival zu Gast war.

Von „Feldern der Erinnerung“ spricht der 1948 geborene, bei der Uraufführung anwesende Ruzicka im Zusammenhang mit seinen „Clouds“. Und so bündeln sie zum Beispiel den Raumeffekt elektronischen Lautsprecher-Wummerns mit knappen romantischen Stilzitaten.

Järvi setzt Mahler-Zyklus fort

Zum weiteren Programm immerhin passte das nicht schlecht: Robert Schumanns einziges Klavierkonzert erklang mit der Solistin Khatia Buniatishvili, und Paavo Järvi, Chefdirigent des Hr-Sinfonieorchesters, setzte seinen über mehrere Festival-Sommer angelegten Mahler-Zyklus mit der Sinfonie Nr. 1 D-Dur und ihren Fernorchester-Effekten fort. Järvis Interpretation zeichnete sich durch eine fast haptisch erfahrbare Ausdrucksdeutlichkeit aus, wie sie typisch ist für seine Auseinandersetzungen mit der Sinfonik Mahlers.

Diese sinfonische Welt, die Järvi hier scharf konturiert nachzeichnete, weckte zugleich Assoziationen: Der sphärische Beginn des ersten Satzes erinnerte an Ruzickas „Clouds“, dessen Ende mit seiner überdruckvoll genommenen Beschleunigung an einen Zwang-Jubel im Stil Schostakowitschs.

Im besonders tumb-hinkenden Beginn des zweiten Satzes steckte viel Humor, im Trauer-Kondukt des dritten hingegen tiefer Ernst: Nichts fehlte in dieser Mahler-Welt; am Ende spielte die Hörner-Gruppe im Stehen, klanglich fast schneidend, eben haptisch erfahrbar. Die Begeisterung im ausverkauften Thiersch-Saal war zu Recht groß.

Pianistin mit Kraft und Kühle

Zuvor hatte Pianistin Khatia Buniatishvili den Solo-Part in Robert Schumanns Konzert für Klavier und Orchester a-Moll op. 54 übernommen.

Ihre Aufgabe erledigte sie weitgehend poesiefrei mit Kraft und Kühle in den Ecksätzen, dabei unscharf bereits im auftrumpfend eröffnenden Klavier-Lauf, weitgehend matt im Intermezzo des zweiten Satzes. Ihre Zugabe war ein „Liebestraum“ von Franz Liszt.

http://www.main-spitze.de/region/kultur/musik/12346545.htm

Wolken im Konzertsaal

Frankfurter
Von Matthias Gerhart
25 august 2012

Die georgische Pianistin Khatia Buntiashvili überzeugte beim Rheingau-Musik-Festival in Wiesbaden mit Schumanns Klavierkonzert.
Gleich in die Vollen zu gehen, das liegt Khatia Buntiashvili, die mit ihren 25 Jahren bereits eine optisch und künstlerisch imposante Persönlichkeit ist. Die ersten Takte des berühmten a-Moll-Konzerts von Robert Schumann sind für derartig kraftvolle Ambitionen genau das Richtige. Batiashvili zeigte eine beeindruckende Anschlagstechnik und große Virtuosität, die das von Chefdirigent Paavo Järvi zielstrebig geleitete HR-Sinfonieorchester mit dichtem Streicherteppich und kräftigen Bläsern zu erwidern wusste. Aber auch im langsamen zweiten Satz stimmte die Balance zwischen der selbstbewusst agierenden Solistin und dem sehr erfahrenen Orchester. Mit rhythmischer Präzision und effektvollem Dreh brachte man die Sache im Rondo schließlich zu einem erfolgreichen Ende, dem sich noch eine Zugabe der Künstlerin mit Franz Liszt anschloss. Begonnen hatte das Konzert im Kurhaus mit einer Uraufführung. Peter Ruzicka ließ in seinem Auftragswerk "Clouds" die Wolken durch den Saal ziehen. Es ist ein eher introvertiertes Werk, mit feinen klanglichen Nuancen, die vom Orchester auch angemessen herausgearbeitet wurden. Seinem langjährigen Ruf, ein "Mahler-Orchester" zu sein, kam der Klangkörper aus Frankfurt im zweiten Konzertteil nach. Die erste Sinfonie des Meisters ist seine kürzeste, allerdings wie kaum eine andere dicht und kompakt. Das Orchester zeigte einen souveränen Umgang mit allen dynamischen Kontrasten und konnte sich dabei auf hervorragend eingestellte Blechbläser verlassen. Besonders packend war das gewaltige Aufbäumen am Beginn des letzten Satzes ("Stürmisch bewegt") sowie das markante Ende mit seinem abrupten Abbruch. Zuvor aber war noch der berühmte "Bruder Jakob" durch seine schlaftrunkene Welt geschlendert. Auch hier dosierten die Streicher genau richtig und zeigten viel Gefühl und musikalische Anmut.
http://www.fnp.de/fnp/nachrichten/kultur/wolken-im-konzertsaal_rmn01.c.10099031.de.html

Saturday, August 18, 2012

Пааво Ярви - новый главный дирижер Симфонического оркестра NHK

Muzcentrum
13.08.2012



Пааво Ярви назначен новым главным дирижером токийского Симфонического оркестра NHK. Его трехлетний контракт вступит в силу с начала сезона 2015-16 гг.

Маэстро в настоящее время является музыкальным директором Оркестра де Пари (Orchestre de Paris), Симфонического оркестра Франкфуртского радио и почетным музыкальным директором Симфонического оркестра Цинциннати.

Ярви впервые дирижировал Оркестром NHK в январе 2002 года и в следующий раз сделает это в феврале 2015 года, прежде чем в сентябре вступит в силу его контракт. Он известная фигура в Японии благодаря выступлениям с гастролирующими оркестрами, последнее по времени из которых – с Оркестром Франкфуртского радио - состоялось в июне.

Оркестр NHK в прошлом возглавляли видные музыканты, в частности, Владимир Ашкенази, который был музыкальным директором в 2004-2007 гг., а ныне является почетным дирижером, и Андре Превин, который до августа 2012 г. остается главным приглашенным дирижером.

С апреля 2013 года новым главным приглашенным дирижером Токийского симфонического оркестра станет 29-летний польский маэстро Кшиштоф Урбанский.

http://www.muzcentrum.ru/news/2012/08/item6722.html

«Пярну: солнце, море, музыка…»

Muzcentrum
30.07.2012

Второй международный Летний фестиваль Ярви продолжается в Пярну, одном из красивейших курортных уголков на юго-западе Эстонии. Пару часов езды из Таллинна на автобусе, и вы попадаете на Балтийское побережье, окруженное зелеными парками и старинными улицами городка Пярну. С 1996 года за городом закрепился статус летней столицы Эстонии.

Действительно, сюда любят приезжать туристы со всех уголков земного шара. Какую только речь не услышишь, проходя по набережной или центральной улице города. Публика здесь настроена весьма дружелюбно и приветливо. Кому-то ближе морская идиллия, свежий легкий бриз и жаркое июльское солнце, другие предпочитают культурный досуг – концерты Второго международного Летнего фестиваля Ярви, который открылся в Пярну 26 июля.
Эстонский курортный город всегда пользовался вниманием великих деятелей культуры и искусства. Вспомним хотя бы знаменитый фестиваль Давида Ойстраха, ведущий свою историю с начала 1970-х годов. Давид Ойстрах каждое лето любил бывать в Пярну, приглашал сюда своих друзей-музыкантов и учеников, чтобы вместе музицировать и обмениваться опытом.

В Эстонии есть своя именитая династия артистов, главой которой является патриарх современной дирижерской школы Неэме Ярви. Вместе со своим старшим сыном Пааво Ярви он в последние годы превратил Пярну в летний центр культурной музыкальной жизни страны.

2012 год юбилейный для Неэме Ярви. В начале июня маэстро отметил свое 75-летие, весь концертный сезон проходит под знаком этой знаменательной даты. Так в фойе Концертхауса Пярну, главной концертной площадки фестиваля, открыта выставка концертных афиш Неэме Ярви, представляющая обширную ретроспективу творческой жизни артиста, его сотрудничества с разными оркестрами мира на протяжении нескольких десятилетий.

Сам Неэме Ярви восхищен событиями фестиваля и вниманием со стороны публики.

Неэме Ярви: «Так как моя мама из Пярну, я провел детские годы и молодость в этом городе. Мы старались сделать все возможное, чтобы построить этот прекрасный концертный зал, и теперь у нас есть место для занятий музыкой. В Пярну мы приглашаем музыкантов со всего мира, ведь дирижирование привлекает молодых артистов. С другой стороны, в программах фестиваля участвуют наши близкие друзья из многих стран, в основном инструменталисты…»

В фестивале участвуют около трехсот музыкантов. Уже состоялись серии мастер-классов для дирижеров, а также для оркестрантов струнных и духовых инструментов. В рамках летней академии свое мастерство показали молодые дирижеры из десяти стран мира.

Отдельным событием программы станет день Ярви. 30 июля перед слушателями выступят Теэт Ярви, Маарика Ярви, Мариус Ярви, Мийна Ярви и другие представители легендарной семьи.

В программах Второго международного Летнего фестиваля Ярви задействованы три оркестра: Симфонический оркестр Пярну, Эстонский молодежный симфонический оркестр и Фестивальный оркестр Пярну, художественным руководителем которого является Пааво Ярви. В этом оркестре наряду с эстонскими исполнителями играют музыканты лучших коллективов Европы, специально приезжающие на фестиваль. Пааво Ярви считает такую практику успешным залогом для развития и приумножения оркестровых традиций фестивальной жизни.



С Пярну у Пааво связаны светлые впечатления детства.



Пааво Ярви: «Я очень люблю Пярну. Это для меня рай. Моя молодость прошла в этом городе, и я прекрасно помню лучшие моменты жизни: с Давидом Ойстрахом, когда мне было семь лет, мы вместе катались на лодке, я видел в нашей семье Шостаковича, Рождественского, Ростроповича, Гилельса, Кремера. Идея сделать здесь свой фестиваль родилась очень естественно. Никто нам это не подсказывал. Вместе с моим отцом мы хотели сделать такой фестиваль, где молодой дирижер сможет свободно научиться элементам дирижирования. Это все сделано на дружбе и энтузиазме. Ведь музыка – это еще и образование».

В программе концерта-открытия прозвучали Пятая «Реформационная» симфония Феликса Мендельсона и литургические произведения французского композитора Франсиса Пуленка: кантата «Стабат Матер», а также мистическое сочинение для хора и оркестра «Литании к черной Рокамадурской богоматери».

Вместе с Фестивальным оркестром Пярну выступил Государственный академический хор «Латвия» (хормейстер Марис Сирмайс).

Музыка современных эстонских композиторов – одна из доминант фестивальной программы Пярну. В этом году композитором-резидентом избрана молодая Хелена Тульве, ученица Эррки-Свен Тююра, представителя старшего поколения эстонской композиторской школы.

Специально для фестиваля Хелена Тульве подготовила композицию для альта, двух виолончелей и струнного оркестра «Тень за тобой». Произведение написано для Таллиннского камерного оркестра. Эта музыка, по признанию Хелены Тульве, была создана ею под воздействием сиюминутных озарений.

Хелена Тульве: «Везде в мире, если смотреть на солнце, тень остается позади тебя. Все время мы ищем этот луч. В жизни очень важно найти, куда смотреть, и мы обязательно должны иметь право выбора…»

Без сочинений Арво Пярта не обходится ни один из фестивалей классической музыки в Эстонии. Фестивальный оркестр Пярну под управлением Пааво Ярви исполнил композицию «Wenn Bach Bienen gezuchtet hatte» («Если бы Бах разводил пчёл…») для фортепиано, духового квинтета и струнных. Пааво Ярви убежден в актуальности этого сочинения Пярта сегодня.

Пааво Ярви: «Арво Пярт для меня – гуру эстонской музыки. Он большой друг нашей семьи, очень часто бывает летом у нас в Пярну на даче. Его музыка по-прежнему свежа. Для меня сегодня эта пьеса была по-настоящему интересна, логична и понятна по форме».

Остается лишь добавить, что Второй международный летний фестиваль Ярви продлится в Пярну до 2 августа и завершится большим концертом Эстонского молодежного симфонического оркестра под руководством Неэме Ярви.

http://www.muzcentrum.ru/news/2012/08/item6722.html

Serene and sensuous Debussy

Classic FM

Jane Jones takes the time to indulge in Debussy's sublime multi-layered orchestral music.
Composer: Debussy
Repertoire: Orchestral works
Artists: Cincinnatti SO/Paavo Järvi
Rating: 4/5
Genre: Orchestral
Label: Telarc CD-80617

Moods and emotions are served by serene and sensuous music and Debussy’s orchestral works take time to reveal their beauty, but peeling away the layers is part of the experience. The Cincinnati SO adds depth and texture to confound those critics who dismiss Debussy’s ethereal, impressionistic sound as insubstantial romanticism. The rare recording of the Berceuse héroique eschews notions of nationalism in favour of a more sombre eulogy.
http://www.classicfm.com/composers/debussy/album-reviews/serene-and-sensuous-debussy/

Festivaliorkester!

Sirp
Mirje Mändla
17.08.2012

Tänavuse Järvi suvefestivali raames esines traditsiooniliselt mitmeid orkestreid, kuid kõige huvitavam suund on kindlasti Paavo Järvi 2011. aastal asutatud Järvi Festivaliorkester (JFO). Orkestri kontsertmeistrina tegutseb Florian Donderer Paavo Järvi koduorkestrist Deutsche Kammerphilharmonia Bremen. JFOs mängivad kõrvuti eesti parimad muusikud, eestlased, kes tegutsevad üle maailma, ning nimekad muusikud maailma tuntud orkestritest. Ivry Gitlise mõõtu legendi tänavu küll ei olnud, aga muusikute ja publiku üldiseks lemmikuks kujunes ungari päritolu ja praegu Berliini Filharmoonikute esivioolana tegutsev Máté Szűcs. Szűcs suutis ennast veenvalt tõestada nii solistina kui orkestris, kus tänu temale muutusid muusikalise koe sisemehhanismid kuuldavaks ja arusaadavaks.

JFO andis seekord kaks kontserti. Festivali kunstiline juht Paavo Järvi, kelle ideaal pole mitte tegutseda külalisdirigendina, vaid omada mitmeid koduorkestreid üle maailma, on tekitanud endale ühe orkestri ka armsasse Pärnu linna. Sinna on hea kutsuda oma muusikutest sõpru, kuna siin on suurepärase akustikaga Pärnu kontserdimaja. Järvi on tunnistanud, et „nii head tulemust kui oma orkestri käest ei saa külalisdirigendina mitte ühegi orkestriga. Isegi kui teed orkestriga regulaarselt koostööd, on nad su iga kord unustanud. Peadirigendiga püütakse leida ühine keel ja see on muusikas kohe tunda”. Pärnu festival on dirigendile heas mõttes laboratoorium, kus saab katsetada omapäraseid kavu, mille teoste interpretatsiooni on võimalus muusikalembese festivali kontekstis lihvida ja struktuurile värve lisada. Järvi tunnistab, et teostega hinnaliste plaadistusteni jõudmiseks tuleb neid hooaja jooksul mitmeid kordi esitada, et interpretatsiooni loogiliselt edasi arendada. Pärnu publikule annab see haruldase võimaluse nautida muusikat, elamusrikkas kontsertolukorras, mitte steriilsel kõvakettal.

Festivali avakontserdi kava koosnes Mendelssohni ja Poulenci vaimulikust muusikast. Mendelssohn on kirjutanud, et erinevalt üldlevinud arvamusest on sõna väljendusvahendina ebaselge ja mitmeti tõlgendatav, seevastu muusika esitab kindlaid väiteid ja mõjutab inimese hinge. See mõte kõneleb Mendelssohnist kui silmapaistvast instrumentaalmuusika loojast. Avakontserdil esitati 1830. aasta mais Berliinis suure entusiasmiga valminud Augsburgi usurahu 300. aastapäevale pühendatud sümfoonia nr 5 „Reformatsioon”, mille finaalis kõlab Lutheri tuntud „Ein’ feste Burg is unser Gott” ning teose esimeses osas „Dresden Amen”, mida Wagner kasutab hiljem „Parsifalis”. Paavo Järvi, kelle pagasis on Beethoveni sümfooniate tervikplaadistus (orkestriga Deutsche Kammerphilharmonie Bremen) ning mitmed kontserdisalvestused, liigub loogilist liini pidi edasi Mendelssohni loomingu interpeteerimise juurde. Siinkohal tasub meenutada ka möödunud aastal kõlanud Schumanni orkestripannood. Mendelssohni sümfoonia esitust iseloomustas detailitäpsus ja energeetilisus. Finaalis joonistusid polüfoonilise faktuuri selged jooned, esile tõusis keelpillide kõla, puupillide ansamblite musikaalsus ning orkestri-tutti ümar ja väljapeetud kõla, mida ilmestasid erksad rütmilised aktsendid. Rõhutada tuleks meloodiakaarte mahedat voolavust, oli tunda muusikute omavahelist koostööd, kus õhku heidetud mõte sama rafineeritult üles nopiti ja leidlikult edasi arendati. Tõenäoliselt tuleks edaspidi kaaluda orkestri koosseisu täispika nimekirja lisamist festivali kodulehele ja kavaraamatusse, siinkohal läheks suurepäraste solistide üleslugemine liiale.

Kontserdi teises pooles jätkas Paavo Järvi koostööd segakooriga Latvija ja sopran Aile Asszonyiga, kõlasid Poulenci „Litaaniad Mustale Neitsile, Roc-Amadouri Jumalaemale” ja „Stabat Mater”. Kuna Poulenci muusikat kuulates võisid, nagu Paavo Järvi kontserdi eel lootis, saada suure naudingu Pärdi loomingu austajad, siis loogilise jätkuna avas JFO järgmise, 29. juuli kontserdi „Viva! Mozart” Arvo Pärdi looming. Kõlas Arvo Pärdi 1976. aastal valminud „Kui Bach oleks mesilasi pidanud” uus korrigeeritud versioon ning ettekandele tuli Helena Tulve teose „Vari sinu selja taga” („L’ombre derriere toi”) uus versioon vioolale, kahele tšellole ja keelpilliorkestrile. Soleerisid Máté Szűcs, Indrek Leivategija ja Marius Järvi.

Kava „Viva! Mozart” oli kokku pandud erakordse tarkuse ja kirega, publik kesksuvises Pärnus nautis suure rõõmuga kontserti, kus tähelepanu keskpunktis oli perekond Randalu: Kalle Randalu, kelle musitseerimist me seostame Mozarti loomingu interpreteerimisega, ja tema poeg Kristjan Randalu, kes tegutseb rohkem jazzmuusika vallas. Seekord tõid nad ettekandele Mozarti toreda kontserdi kahele klaverile. See Wolfgangi ja tema õe Nannerli koosmusitseerimiseks loodud teos võttis Randalude esituses sädeleva, vaimuka ja lennuka diskussiooni kuju.

Paavo Järvi jätkas tänavusel festivalil koostööd metsosopran Annely Peeboga, kellega ta on varem korduvalt esitanud Beethoveni Sümfooniat nr 9. Peebo lummaval soleerimisel kõlasid Wagneri „Wesendoncki laulud”. Kontserti kroonis Mozarti „Linzi sümfoonia” (nr 36 K425). Tundub, et Paavo Järvil on õnnestunud festivaliorkestri kõla tõsta uuele tasemele, mis paneb põnevusega ootama muusikute sünergia tulemit järgmisel suvel.

Festivali lõppkontserdil dirigeeris Neeme Järvi Üle-eestilist Noorte Sümfooniaorkestrit, mille kontsertmeister oli Hanna-Liis Nahkur. Kontserdi avas Tšaikovski Klaverikontsert nr 2, soleerimas Aleksandr Markovitš, Marius ja Miina Järvi. Pianistides on teose esimene osa tekitanud vormi osas segadust ning trios viiuli ja tšelloga kammerlikult lahendatud II osa ei näi piisavalt virtuoosne – tänapäeval leidub pianiste, kes redigeerivad teise osa materjali, tõstes viiuli- ja tšellofraase ümber klaveripartiisse. Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri koosseisus mängivad ja koguvad kogemusi umbes 14–25aastased muusikud, kel oli festivali jooksul võimalus end täiendada nimekate muusikute meistrikursustel. Tõenäoliselt on noortele muusikutele Beethoveni Viienda sümfoonia esitamine suur väljakutse, samuti kui inspireeriv koostöö nimeka maestro juubelikontserdil ja sellele eelnenud detaile viimistlevates proovides. Kontserdil orkestri mänguenergia ja vastastikku inspireeriv koosmusitseerimine dirigendiga toimis. Festivali lõppkontserdil kõlas ka Vardo Rumesseni soleerimisel Eduard Tubina Kontsertiino.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15530%3Afestivaliorkester&catid=5%3Amuusika&Itemid=12&issue=3404

Saturday, August 11, 2012

Sinfonische Entdeckung


KLN.NHA.38
6. August 2012
Werner Fritsch

Unser CD-Tipp



Sinfonische Entdeckung
Anton Bruckner und Gustav Mahler stehen für mit ihren Sinfonien für gegensätzliche Ausdruckswelten.
Nicht von ungefähr werden Bruckners Werke in ihrer groß angelegten Architektur mit Kathedralen verglichen, während Mahlers Sinfonien eher großen Dramen gleichen.
Erst mit der posthumen Uraufführung von Hans Rotts erster Sinfonie im Jahr 1989 wurde klar, dass beide sinfonischen Welten durchaus verbunden sind. Rott (1858–1884) war Schüler Bruckners und Studienkollege
Mahlers am Wiener Konservatorium - und in seiner Musik verbinden sich Einflüsse Wagners und Bruckners mit Elementen einer neuen Musiksprache, die Mahler in seinen Sinfonien voll entwickeln sollte. Rotts tragisches persönliches Schicksal - er wurde 1880 schwer psychisch krank und starb vier Jahre später in einer Anstalt an Tuberkulose - hatte zur Folge, dass sein Werk zu Lebzeiten nicht bekannt wurde. Mahler wusste aber, was er Rott verdankte und nannte ihn den „Begründer der neuen Symphonie, wie ich sie verstehe“.
Seit ihrer Wiederentdeckung in den 1980ern hat Rotts fast einstündige Sinfonie viel Anerkennung erfahren. Mit der neuen Einspielung durch Paavo Järvi und das Radio-Sinfonieorchester Frankfurt liegt sie nun endlich auch in einer erstklassigen Interpretation vor, die den ganzen farblichen, aber auch formalen Reichtum dieser Musik zur Geltung bringt.
Als Ersteinspielung enthält das Album außerdem zwei Sätze einer auf vier Sätze angelegten Orchestersuite in B-dur. Der Musikwissenschaftler Johannes Volker Schmidt hat eine spielbare Fassung der beiden großen Satzfragmente erstellt. Insbesondere der letzte Satz, eine Fuge, zeigt, wie intensiv sich Rott auch mit
der Barockmusik auseinandergesetzt hat. WERNER FRITSCH
Hans Rott: Sinfonie Nr. 1,
Suite für Orchester. RSO Frankfurt,
Paavo Järvi. Rca Red Seal
(Sony). Wertung: *****

Glanz

Fono Forum
08/12

Shostakovich Piano concerto nr 1 & 2


Piano News 
4-2012


Hans Rott Erste Sinfonie

InfoRadio.de
Jens Lehmann
03.08.2012

Auch Hans Rott ist eine echte Entdeckung. Der Österreicher studierte gemeinsam mit Gustav Mahler - Anton Bruckner war sein größter Förderer - und seine Musik vereint das Beste aus beiden Welten. Doch das brachte ihm kein Glück, weigerte sich doch das Konservatorium, ihm für seine Erste Symphonie das Diplom zu geben. Die Kommission soll sogar in höhnisches Gelächter ausgebrochen sein. Der Altherrenriege war das Werk wohl zu modern.

In der vorzüglichen neuen Einspielung des HR-Sinfonieorchesters unter Paavo Järvi kann man nachhören, was die Kommission so verstört hat. Rott schrieb Musik, die sich sein berühmter Kollege Mahler erst Jahre später mühevoll abringen sollte. Kein Wunder, dass Rott als "Begründer der neuen Sinfonie" galt.

Als aber auch der allmächtige Brahms seine Erste ablehnte, drehte der junge Komponist durch. Auf einer Reise nach Frankreich fuchtelte er mit einem Revolver herum und schrie, Brahms wolle den Zug in die Luft sprengen. Rott kam in die Irrenanstalt, wo er mit 25 Jahren starb. Hätte Brahms doch bloß die Orchester-Suite gehört, die so sehr nach ihm klingt - vielleicht hätten wir noch viel mehr von Rott gehört.

Paavo Järvi setzt sich jedenfalls mit umsichtiger Lesart und warmem Ton für den Komponisten ein und macht klar: Hans Rott wurde zu unrecht vergessen.

http://www.inforadio.de/programm/schema/sendungen/kultur/201208/175939.html

Thursday, August 02, 2012

Estonia's new classic music festival hits high note

Wort.lu
3O.07.2012

300 musicians from over a dozen countries

Parnu concert hall

(AFP) Estonia's new Jarvi Summer Festival of classical music kicked off this week promising to draw some 300 musicians from over a dozen countries to the Baltic coast city of Parnu in the south.

The festival was founded last year under the baton of globally renowned Estonian conductors Paavo Jarvi and his father Neeme Jarvi.

"Parnu is the town where our grandmother lived," Paavo Jarvi told AFP on Friday. "I have tried to come back for holiday to Parnu and this festival is kind of ode to our childhood," he added.

"Around 300 musicians from over a dozen countries, including Germany, the US, Britain and France will perform here this year," festival spokesperson Elis Vesik explained.

"We also have 21 young conductors attending the associated Jarvi Academy to learn with both maestros," she added.

Paavo Jarvi is currently chief conductor of the Orchestre de Paris, Frankfurt Radio Symphony Orchestra, Deutsche Kammerphilharmonie and was recently announced to become also chief conductor of Japan's leading NHK Symphony in 2015.

The festival's gala concert on Saturday has an outstanding list of well-known musicians including viola player Mate Szuecs, violinist Florian Donderer and French horn player Fritz Pahlmann, all from Germany.

England's Matthew Hunt will play clarinet alongside compatriot pianist Sophia Rahman. The concert will also feature Norway's Gunilla Suessmann on piano, American Jason Calloway on cello and Austrian Ulrike Danhofer on violin.

Sunday's concert stars are Estonian soprano Anneli Peebo from Vienna Volksoper and Estonian pianists Kalle Randalu and his son Kristjan Randalu.

The festival runs July 26 to August 2.

http://www.wort.lu/en/view/estonia-s-new-classic-music-festival-hits-high-note-501692bbe4b0c058fb267cbf

Wednesday, August 01, 2012

Järvide peres kõlab elav muusika unelaulukski

Pärnu Postimees
Anu Jürisson
31.07.2012


Nokkmütsis ja päikeseprillidega Paavo Järvi tunnistas pärast armsat tundi pere ja lähedastega Pärnus Ammende villa aia vanade tammede all, et pole kunagi nii pabistanud kui nüüd, kui üles astusid kõik noored Järvid viieaastastest alates.
Kes mängis klaverit, kes viiulit. Paavo Järvi ja Tatiana Bermani vanem tütar Lea istus kontserdil klaveri taga, kuid isa kinnitusel mängib ta väga hästi juba tšellot.
Väiksem, viieaastane Ingrid õppis oma esimese pala, Beethoveni ”Ood rõõmule” ära kuulmise järgi ja selle ettekandmise eest teenis ta publikult ühe marulisema aplausi. Isa Paavo poetas, et ema oli tütrekest natuke juhendanud ja kui mõni koht välja ei tulnud, mõne käigu ette näidanud.
Viis last, kõik muusikud
Ühel käes triangel, teisel linnuvile, kolmandal käohäält tegev pill ja neljandal käristi või pasun, esitasid Järvi suvefestivali muusikute kõige pisemad võsud solistidena ja juba tõsisemaid muusikaõpinguid lõpetamas noortest Järvidest keelpillikvartett lastekontserdi lõpetuseks Leopold Mozarti kolmeosalise “Lastesümfoonia”.
Järvi suvefestivalil olid Järvi pere eri riikidest kohale tulnud kõige nooremad võsud harjutanud koos iga päev sümfooniat, mis seotud mänguasjadega.
Põlvepikkusi soliste, Paavo Järvi tütreid Lead ja Ingridit ning tema õe, flötist Maarika Järvi lapsi Adelet ja August Alricit juhatas lustlikult dirigeerides Neeme Järvi vennapoja, tšellist Teet Järvi poeg Madis.
Kvartetis mängisid pille Madise õed-vennad Marius, Mihkel, Martin ja Miina.
Kõik nad mängivad eri instrumente, isa Teet on aga orkestrant ja pedagoog Lahti muusikakõrgkoolis.
Nüüd juba täismehe mõõtu Madise enda kinnitust mööda vastab tõele kontserdil mainitud legend, et seesama “Lastesümfoonia” oli esimene teos, mida ta õppis dirigeerima, olles vaid 11aastane. Tema õpetajaks oli toona praegugi Järvi suvefestivalil kaasa lööv üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri looja Jüri Ruut-Kangur.
Algul mängis Madis hoopis viiulit. Kui ta natuke suurem juba oli, käis isa Teet Hiinas kontsertreisil ja tõi sealt meeneks vioola. “Proovisin ja vioola kõla ja tämber nii meeldisid, et otsustasin: hakkangi hoopis seda mängima,” meenutas ta.
Paralleelselt vioolamänguga on Madis Eesti muusikaakadeemias õppinud Jüri Alperteni käe all dirigeerimist.
Teet ja Mari Järvi pere viis last on sünnist saati muusika sees olnud ning see on ilmselt kõlanud unelaulukski. On loomulik jätk, et kõik nüüd pille mängivad.
“Eks ta nii on olnud, et kui mina hakkasin kasvama, siis Miina ja Marius juba harjutasid õhtud läbi, sagimine käis, muusika on olnud kogu aeg ümberringi,” tõdes Madis.
Noormees ise õpib ja töötab vaheldumisi, Miina on lõpetanud Sibeliuse akadeemia, mängib viiulit ja töötab Lahtis, tšellist Marius mängib Eesti riiklikus sümfooniaorkestris.
Paarkümmend aastat tagasi Soome kolinud pere liikmed hakkavad nüüd riburada pidi Eestisse tagasi tulema.
“Terve suure Järvide perega saame Pärnus kokku ja Paavo hoolitseb selle eest, et meil siin põnev oleks,” rääkis Madis.
“Et oleme muusikud, on meie jaoks muusika sees elamine väga loogiline. Vanasti mängiti alati kodudes pilli. Isegi kui inimene teenis hiljem oma igapäevast leiba mingi muu ametiga, käis instrumendi õppimine normaalse hariduse juurde,” selgitas Paavo Järvi.
“See ei tähendanud, et pidid pillimeheks hakkama, aga sul oli kontakt pilliga,“ möönis maailma üks tippdirigente. „See õpetab sulle midagi, mida sa ilma selleta kunagi ei õpi. Tunnen alati ära need inimesed, kes ei ole maast madalast pilliga kontaktis olnud – paindlikkus puudub.”
Paavo pere pesamuna Ingrid otsib ise juba välja viisi, uurib ja pusib mõnikord tükk aega. Klaver on elutoas. Vanasti kuulus see maja hariliku sisustuse juurde.
Elavad üle ilma laiali
Neeme Järvil ja tema abikaasal Liilial on kolm last, dirigendid Paavo ja Kristjan Järvi ning flötist Maarika Järvi, ning kuus lapselast.
Muusikud on ka Neeme Järvi venna Vallo lapsed, tšellist Teet ja vioolat mängiv Andrus Järvi. Teet ja Mari Järvil on omakorda viis last, Maarika Järvil kaks ning Paavo Järvil ja Tatiana Bermanil samuti kaks.
Kõik nad elavad üle ilma laiali eri riikides. Paavo elab perega Pariisis, suur osa Järvidest Soomes, mõni Eestis, isa Neeme Järvi ja vend Kristjan Ameerikas, õde Maarika Genfis.
“Pärnu on tõesti see koht, kus kokku saame. Sellepärast tähistamegi seda festivaliga, sest see on koht, kus tunneme ennast koduselt, siin on mõnus olla. Olen siin ju üles kasvanud, veetnud kolm suvekuud igal aastal,” avaldas Paavo Järvi.
“Kui neid kõiki siin ei oleks, polekski Järvi festivali. Ega ainult kahe nime järgi saa festivali teha,” tähendas Neeme Järvi. Eile oligi suvefestivalil Järvide päev, kus kontsertidel astusid üles suured Järvid.
Festivali kunstilise juhina eest vedav ja korraldav Paavo tunnistas nii nagu tema isa Neeme, et ajakava on olnud nii tihe, et rannas mõnuleda või niisama Pärnu rohelust nautida ja puhata pole nad veel jõudnud. Meistrikursustel on vaja juhendada 21 dirigenti ja valmistada ette kontserte. Kui vaja, võetakse ööst lisa, poetas Neeme Järvi.

Neeme Järvi
“See on juba niisugune ahelreaktsioon. Geenid on mängus. Ma ei tea, kust need geenid on tulnud, aga minu ema ja isa ei olnud professionaalsed muusikud, ometi mängisid nad pille – mandoliini, kitarri – ja kodus oli alati muusika. Siis ei olnud ju veel televiisoreid ega raadioid, nad ise tegid muusikat.
Ema oli järjekindel, sundis oma esimest poega, minu venda Vallot professionaalseks. Tema õppis Tallinnas dirigeerimist ja löökpille mängima, oli Eesti parimaid džässkitarriste, energiline kuju. Temal sündis kaks last, Teet ja Andrus, kes lõid perekonnad ja tulid lapsed. Neil on kokku kaheksa last, kes kõik on muusikud.
Instrumendidki on pereliikmete vahel ära jaotatud. Nad on praegu kõik Pärnus.”

http://www.parnupostimees.ee/924124/jarvide-peres-kolab-elav-muusika-unelaulukski/

Hans Rott’s First Symphony

Prestoclassical.co.uk
Katherine Cooper
30th July 2012


“It is completely impossible to estimate what music has lost in him: His genius soars to such heights even in this first symphony, written at the age of twenty. It makes him – without exaggeration – the founder of the new symphony as I understand it.”

Hans Rott

Thus wrote Gustav Mahler in a letter to Natalie Bauer-Lechner, reflecting on the legacy of his former room-mate and fellow student at the Vienna Conservatoire, Hans Rott (1858-84). An unstable young man, Rott was already prone to paranoia and delusion, but the two students grew close: ideas were shared and fragments of scores exchanged for comment, including the early drafts of the staggeringly precocious Symphony which Rott began in 1878 and which has been described as both ‘Bruckner’s 10th’ and ‘Mahler’s 0th’. But whilst Mahler would bide his time and go on to produce nine fully-fledged symphonies which were eventually acclaimed as masterworks, Rott would complete just one before dying tragically young in obscurity and insanity.

It has come to my attention this week thanks to a terrific new recording from Paavo Järvi and the Frankfurt Radio Symphony Orchestra. This is by no means the first recording of the work but is certainly a well-performed and recorded account which I found both fascinating and hugely enjoyable.

The first movement was first presented in piano reduction as Rott’s entry for a conservatoire competition and met with howls of derisory laughter from the adjudicators, who included Brahms: what was this callow upstart thinking of, with his grandiose attempts to out-Wagner Wagner and out-Bruckner Bruckner? The latter (Rott’s former organ teacher) was in fact on the panel and rebuked his colleagues, exclaiming "Do not laugh, gentlemen, of this man you will hear great things yet!" but to no avail – Rott’s work was the only entry not to be awarded a prize at all, and though the young composer was dreadfully demoralised he pressed on with the remaining three movements.

Rott would never hear any of his symphony performed by an orchestra, and it’s entirely possible that he may have revised some of the brasher elements of the orchestration had he been given the chance. Though the scathing cruelty of Brahms & Co. was inexcusable, it’s easy to see why the first movement was dismissed as derivative, if accomplished, juvenilia: the influence of Rott’s recent trip to the first-ever Bayreuth Festival hangs heavy in the air, with the shimmering strings and brass chorale-writing evoking the opening of Lohengrin, and later passages bearing a striking thematic resemblance to the Transformation Music from Parsifal.

The third movement, though, is something else: on first hearing this manic landler, with its stopped horns, folksily sinister violin solos and klezmer overtones, I assumed that Rott had ‘borrowed’ liberally from his former room-mate’s First, Second and Fourth Symphonies ... until I checked the dates and realised that Mahler would not start work on his First Symphony for another seven years. That said, the song on which the scherzo was based is almost directly contemporaneous with Rott’s scherzo.

Rott’s material fortunes appeared to take a turn for the better in 1880 when he was offered and accepted a conducting job in Alsace, but en route he suffered a psychotic episode and was arrested for pointing a gun at a fellow traveller to prevent him from lighting a cigar: defending his actions to the apprehending officers, Rott raved that Brahms had booby-trapped the carriage with dynamite, and was committed to the Lower Austria State Asylum (the institution where Hugo Wolf would also spend time some fifteen years later). He died there aged just 26 from tuberculosis, following three years of hallucinations and delusions.

The score languished unperformed for over a century after his death – Mahler’s correspondence reveals good intentions to perform it in full, but these came to nothing. It was eventually premiered in 1989 following archive work by the musicologist Paul Banks, whose interest was piqued by Mahler’s letter to Bauer-Lechner. As a stepping-stone between the symphonies of Rott’s teacher and those of his one-time room-mate, it’s fascinating; in its own right and as a tantalising glimpse of What Might Have Been, it’s provocative and poignant – do give it a try!
http://www.prestoclassical.co.uk/news.php?date=2012-07-30

Paavo Järvi et Hans Rott le génie fauché


Resmusica.com
Pierre-Jean Tribot
Le 19 juillet 2012

Hans Rott (1858-1884) : Symphonie n°1 en mi majeur ; Suite pour orchestre (premier enregistrement mondial). Frankfurt Radio Symphony Orchestra, direction : Paavo Järvi. 1 CD RCA. Référence : 886919631920. Enregistré en 2010. Notice de présentation en : allemand et anglais. Durée : 59’38.


Peu à peu, les œuvres de Hans Rott sortent du purgatoire de l’oubli. Fauché à 26 ans dans le fond miteux et moisi d’un asile psychiatrique, le génial jeune homme laisse une poignée d’œuvres très personnelles et marquées du sceau du génie. Admiré par Mahler et encouragé par Bruckner, Rott s’était heurté au mur du refus. Même Brahms, de sa haute stature avait balayé, d’un sévère revers de la main, son unique Symphonie, renvoyant cet auteur incompris à ses études. La santé mentale du musicien ne se releva jamais de cette série d’échecs.

Redécouverte à la fin des années 1980, dans les collections de la bibliothèque nationale autrichienne, cette Symphonie connaît ici son cinquième enregistrement et de loin le meilleur. Bien que composée lors de ses années d’études, la symphonie témoigne certes de l’influence de Wagner et de Bruckner, mais elle montre aussi un sens naturel du brio orchestral et ses alliages instrumentaux. La difficulté réside pour le chef à trouver une voie juste entre le sens de la mobilité des thèmes et la gestion d’une masse orchestrale très impressionnante qui ne demande qu’à sonner. Dennis Russel Davies et l’orchestre de la radio de Vienne étaient tombés dans ce piège (CPO) d’une lecture bruyante. Le charisme percussif de Paavo Järvi emporte cette partition dans un tourbillon brillant et maîtrisé. Le chef estonien impacte plus l’orchestration qu’il ne cherche à souligner l’ampleur des tuttis. Sa direction se fait altière et bondissante mais n’écrase pas les dynamiques restituées avec un respect des gradations. C’est stylistiquement parfait et l’orchestre de la radio de Francfort sonne avec l’éclat et les couleurs requises. Aucun des autres interprètes de cette partition : Weigle-Arte Nova, Segerstam-Bis, Samuel-Hyperion ne peut rivaliser avec l’intelligence artistique de Paavo Järvi, ni avec la plastique séduisante de son orchestre.

En complément, Paavo Järvi et ses forces de la Hesse enregistrent, en première mondiale, la belle Suite pour orchestre.

Ce disque est sans contestation la meilleure porte d’entrée à cet univers.

http://www.resmusica.com/2012/07/19/paavo-jarvi-et-le-genie-fauche/