Thursday, August 29, 2013

"La inextinguible' encaja con la voluntad de Donostia en 1813"

Noticias De Gipuzkoa
maialen ezquerro
24/08/2013

Paavo Järvi dirige la orquesta sinfónica de la radio de Fráncfort hoy en el kursaal. El estonio, deja el puesto en la formación tras siete años como director titular

El director titular de la Orquesta Sinfónica de la Radio de Frankfurt, Paavo Järvi, ayer.(Foto: Gorka Estrada)
Paavo Järvi Director
Donostia. La Orquesta Sinfónica de la Radio de Fráncfort, que ayer ofreció un concierto en el Auditorio Kursaal, volverá hoy al mismo escenario para interpretar un programa diferente. No es la primera vez que la formación viene a la Quincena Musical, ya que participó varias veces en ella en las décadas de los 80 y 90, y por última vez en el año 2011. A juicio de Michael Traub, gerente de la formación, Donostia se ha convertido "en una cita tradicional".
Mientras que en la función de ayer se escucharon el Concierto para piano número 20 en re menor de Mozart o La Sinfonía número 3 de Bruckner, hoy a las 20.00 horas sonarán las obras de Edvard Grieg, Piotr Ilich Tchaikovksy y Carl Nielsen.
La orquesta dará comienzo al concierto con Las danzas noruegas de Grieg, obra de estilo nacionalista dado el afán del compositor por explorar la música folclórica noruega y adaptarla a las estructuras de la música clásica.
También, se escuchará El concierto para violín de Tchaikovksy, una partitura muy exigente para los intérpretes, y que contará con la presencia de la intérprete rusa Alina Pogostikna. El colofón de la noche será la Sinfonía número 4 de Nielsen, conocida con el nombre de La Inextinguible, y que "encaja perfectamente", según el director de la orquesta, Paavo Järvi, con la voluntad humana que tuvo la población donostiarra para sobreponerse a la tragedia de la guerra en 1813 y reconstruir la ciudad. "Refleja un fuego que no se puede extinguir y que ensalza la voluntad de la población de vivir".
A juicio de Järvi, "Nielsen creó un lenguaje diferente y poderoso, que solamente un compositor consiguió alcanzar con un sonido tan poderoso en la música sinfónica: Ludwig van Beethoven".
despedida Järvi, una de las batutas más destacadas del panorama internacional, actual director de la Orquesta de París y a partir de la temporada 2015/2016 director de la Orquesta Sinfónica NHK de Tokio, será el encargado de dirigir a la formación. Serán los últimos conciertos que dirija el estonio con la Orquesta Sinfónica de la Radio de Fráncfort, ya que tras siete años como director titular, abandonará el puesto.
El maestro explicó ayer ante la prensa que en los siete años como director de la orquesta ha tenido muy claro las líneas de actuación que iba a seguir; por un lado, darle importancia al repertorio romántico, como el de Bruckner. Y, por otro, la necesidad de promover música nórdica, como Nielsen. Además, añadió, acaban de terminar de grabar las seis sinfonías del danés en discos que pronto verán la luz.
http://www.noticiasdegipuzkoa.com/2013/08/24/ocio-y-cultura/cultura/la-inextinguible39-encaja-con-la-voluntad-de-donostia-en-1813

Cúmulo de sensaciones Ciclo Auditorio

Noticias De Gipuzkoa
por iñigo arbiza
26/08/2013
Alina Pogotskina, acompañada de la Orquesta Sinfónica de la Radio de Frankfurt.
Alina Pogotskina, acompañada de la Orquesta Sinfónica de la Radio de Frankfurt. (Foto: iker azurmendi)
Intérpretes. Alina Pogotskina (violín), Orquesta Sinfónica de la Radio de Frankfurt, Paavo Järvi (director). Programa. E. Grieg: "Danzas noruegas Op. 35" P. I. Tchaikovsky: "Concierto para violín y orquesta en Re Mayor Op. 35" C. Nielsen: "Sinfonía nº 4 Inextinguible Op. 29". Fecha y lugar. 24/08/13. Auditorio Kursaal, Donostia. Incidencias. Aforo casi completo. Pogostkina ofreció a modo de bis Recitativo y scherzo capriccio de F. Kreisler y la orquesta por su parte la Danza húngara nº 6 de J. Brahms. Acudió la consejera de Cultura y Educación del Gobierno Vasco Cristina Uriarte acompañada por el viceconsejero de Cultura Joxean Muñoz. Y la primera parte la siguió con atención el director de la Orquesta de Cámara de Escocia Robin Ticciati.
EL resultado final del intenso segundo concierto ofrecido por la Orquesta Sinfónica de la Radio de Frankfurt en el Kursaal no pudo dejar mejor sabor de boca, con un público absolutamente entregado y con una grata sensación de haber disfrutado de la sabia batuta del estonio Paavo Järvi, director encumbrado que no ceja en su empeño en hacer que las orquestas que dirige muestren lo mejor de sí mismas, y en el caso que nos ocupa se esmeró en que los alemanes se movieran solo al nivel de la excelencia interpretativa a través de un programa complejo de tintes nórdicos.
Jäarvi se mostró exigente y preciso. Ya desde la iniciales Danzas noruegas de E. Grieg la orquesta en un perfecto ensamblaje mostró su amplia gama de capacidades técnicas y sonoras donde se apreció claramente ese sonido envolvente y redondo de la cuerda y el poderío del viento metal, que se mantuvo a lo largo de todo el concierto. La demostración de la excelencia se tornó en realidad ante la Sinfonía nº 4 del danés C. Nielsen. El paseo por los cuatro movimientos de La Inextinguible sonó espectacular, con una clara exposición de la "voluntad de vivir que no se extingue" que plantea el autor, desde la inicial sucesión de crescendos, fortissimos y súbitos pianissimos, el solo de oboe del segundo movimiento, la tensión del tercero, hasta el carácter épico del final, destacando la fuerza de la cellos, de los contrabajos, y los magníficos solos de oboe, clarinete así como la contundencia de los timbales.
La joven violinista Alina Pogostkina, a la sazón ganadora del emblemático Concurso de Violín Sibelius de Helsinki, se enfrentó al Concierto para violín y orquesta en Re Mayor Op. 35 de P. I. Tchaikovsky, y lo hizo con un Stradivarius de 1717. Aunque finalmente su trabajo encajó dentro del todo orquestal, en ocasiones se le notó tan metida en su propia interpretación que la batuta de Jäarvi fue más que necesaria para no incurrir en desajustes. Su versión de la obra fue curiosa, ya que mostró claras habilidades técnicas, pero a la vez cierta fragilidad sonora que si en un principio pudo llegar a despistar finalmente consiguió que su éxito estuviera basado justamente en la combinación de ambos factores. Pogostkina ofreció a modo de bis el Recitativo y scherzo capriccio de F. Kreisler, mientras que el concierto concluyó con la Danza húngara nº 6 de J. Brahms a modo de propina y con un gran cúmulo de sensaciones.
http://www.noticiasdegipuzkoa.com/2013/08/26/ocio-y-cultura/cultura/cumulo-de-sensaciones-ciclo-auditorio

La Orquesta de Radio de Frankfurt vuelve a Quincena con Bruckner y Nielsen

diariovasco.com
23/08/2013

Llevará la batuta el estonio Paavo Järvi, considerado como uno de los directores más interesantes del panorama internacional

La Orquesta de Radio de Frankfurt vuelve a Quincena con Bruckner y Nielsen
El director Paavo Järvi: / Usoz

La Orquesta de la Radio de Frankfurt cumple su casi tradicional cita con la Quincena Musical con dos conciertos que serán de los últimos que interprete bajo la batuta del estonio Paavo Järvi y que estarán centrados en la sinfonía número 4 de Bruckner y "La inextinguible" de Carl Nielsen.

Precisamente la Sinfonía nº 4 de Nielsen (1835-1931), "La inextinguible", la más conocida y dramática del compositor danés, es una de las obras con las que el ciclo musical donostiarra ha querido rendir homenaje al bicentenario de la quema de San Sebastián en 1813.
Según ha explicado el director de la Quincena, Patrick Alfaya, Nielsen dedicó la partitura a la "voluntad de vivir", una manifestación "inextinguible" que encaja con la capacidad de sobreponerse a los momentos difíciles que demostró el pueblo de San Sebastián tras la destrucción de la ciudad.
Al ser preguntado sobre la obra Järvi, considerado uno de los directores más interesantes del panorama internacional y conocido por su interés en difundir la música nórdica, ha traslucido su pasión por esta creación que, ha asegurado, "tiene un lenguaje propio".
"Es una música muy poderosa y solo Beethoven ha alcanzado un sonido tan poderoso en la música sinfónica", ha sentenciado el director, que tiene previsto abandonar en breve la titularidad de la formación de Frankfurt tras siete años de trabajo.
Järvi ha situado a Nielsen en el grupo de músicos que quiso continuar con la tradición sinfónica europea una vez que el romanticismo había llegado a su fin y ha señalado que fue Leonard Berstein, del que el director fue alumno, quien dio a conocer al compositor danés incluso en la propia Dinamarca.
"Un estonio que dirige un grupo alemán e interpreta un compositor danés: interesante combinación", ha señalado Järvi que ha concluido la grabación de la integral de las sinfonías de Nielsen para el sello Sony.
Sabor escandinavo
La obra de Nielsen centrará la segunda parte del concierto de mañana, marcado por el sabor escandinavo ya que además sonarán "Las Danzas noruegas" de Grieg, inspiradas en el folclore de ese país.
La segunda obra de la velada será el "Concierto para violín" de Tchaikovsky, una partitura de difícil ejecución de la que dará cuenta la rusa Alina Pogostkina, que tocó en enero en San Sebastián con la Orquesta de Euskadi.
El primer concierto de la orquesta alemana en esta edición de la Quincena, una participación que es "casi en una pequeña tradición" según ha señalado el gerente de la formación, Micahel Traub, arrancará hoy en la Palacio del Kursaal.
Abrirá la velada el Concierto nº 20 de Mozart, una de las piezas más populares del director austríaco, con la interpretación del pianista alemán de origen coreano Christopher Park.
El plato fuerte del concierto será la Sinfonía nº 4 de Bruckner, un autor en el que Järvi también es experto y del que ha grabado la integral de sus extensas sinfonías.
Con esta obra, la Quincena rinde un pequeño homenaje a Wagner con motivo del segundo centenario de su nacimiento, ya que Bruckner dedicó la obra al autor de "El anillo de los Nibelungos".
http://www.diariovasco.com/20130823/mas-actualidad/cultura/orquesta-radio-frankfurt-vuelve-201308231343.html

La Orquesta de Radio de Frankfurt, fiel a su cita con San Sebastián

Terra.es
 23/08/2013

La Orquesta de la Radio de Frankfurt cumple su casi tradicional cita con la Quincena Musical con dos conciertos que serán de los últimos que interprete bajo la batuta del estonio Paavo Järvi y que estarán centrados en la sinfonía número 4 de Bruckner y "La inextinguible" de Carl Nielsen.
Precisamente la Sinfonía nº 4 de Nielsen (1835-1931), "La inextinguible", la más conocida y dramática del compositor danés, es una de las obras con las que el ciclo musical donostiarra ha querido rendir homenaje al bicentenario de la quema de San Sebastián en 1813.
Según ha explicado el director de la Quincena, Patrick Alfaya, Nielsen dedicó la partitura a la "voluntad de vivir", una manifestación "inextinguible" que encaja con la capacidad de sobreponerse a los momentos difíciles que demostró el pueblo de San Sebastián tras la destrucción de la ciudad.
Al ser preguntado sobre la obra Järvi, considerado uno de los directores más interesantes del panorama internacional y conocido por su interés en difundir la música nórdica, ha traslucido su pasión por esta creación que, ha asegurado, "tiene un lenguaje propio".
"Es una música muy poderosa y solo Beethoven ha alcanzado un sonido tan poderoso en la música sinfónica", ha sentenciado el director, que tiene previsto abandonar en breve la titularidad de la formación de Frankfurt tras siete años de trabajo.
Järvi ha situado a Nielsen en el grupo de músicos que quiso continuar con la tradición sinfónica europea una vez que el romanticismo había llegado a su fin y ha señalado que fue Leonard Berstein, del que el director fue alumno, quien dio a conocer al compositor danés incluso en la propia Dinamarca.
"Un estonio que dirige un grupo alemán e interpreta un compositor danés: interesante combinación", ha señalado Järvi que ha concluido la grabación de la integral de las sinfonías de Nielsen para el sello Sony.
La obra de Nielsen centrará la segunda parte del concierto de mañana, marcado por el sabor escandinavo ya que además sonarán "Las Danzas noruegas" de Grieg, inspiradas en el folclore de ese país.
La segunda obra de la velada será el "Concierto para violín" de Tchaikovsky, una partitura de difícil ejecución de la que dará cuenta la rusa Alina Pogostkina, que tocó en enero en San Sebastián con la Orquesta de Euskadi.
El primer concierto de la orquesta alemana en esta edición de la Quincena, una participación que es "casi en una pequeña tradición" según ha señalado el gerente de la formación, Micahel Traub, arrancará hoy en la Palacio del Kursaal.
Abrirá la velada el Concierto nº 20 de Mozart, una de las piezas más populares del director austríaco, con la interpretación del pianista alemán de origen coreano Christopher Park.
El plato fuerte del concierto será la Sinfonía nº 4 de Bruckner, un autor en el que Järvi también es experto y del que ha grabado la integral de sus extensas sinfonías.
Con esta obra, la Quincena rinde un pequeño homenaje a Wagner con motivo del segundo centenario de su nacimiento, ya que Bruckner dedicó la obra al autor de "El anillo de los Nibelungos".

http://entretenimiento.terra.es/musica/la-orquesta-de-radio-de-frankfurt-fiel-a-su-cita-con-san-sebastian,8f4cd4b1997a0410VgnCLD2000000dc6eb0aRCRD.html

Saturday, August 24, 2013

'La Inextinguible' para el Bicentenario

diariovasco.com
TERESA FLAÑO
24.08.13

La Orquesta de Frankfurt ofrece hoy su segundo concierto en esta edición en el Kursaal. El programa dirigido por Paavo Järvi incluye además de la 4º Sinfonía de Nielsen, obras de Grieg y Tchaikovsky
La pasión del director estonio Paavo Järvi por el compositor danés Carl Nielsen es algo que heredó de su maestro y mentor Leonard Bernstein. Ayer recordaba que «en Dinamarca, de donde era Nielsen, lo tenían bastante olvidado y no lo redescubrieron hasta que Bernstein fue a ese país a interpretar sus obras».

Por esa razón, Järvi se declaraba entusiasmado por dirigir hoy a la Orquesta Sinfónica de Frankfurt en su segundo concierto en esta edición de la Quincena, en el que se interpretará la cuarta sinfonía del compositor danés también denominada 'La Inextinguible'. «Considero a Nielsen uno de los mejores autores del siglo XX. Cuando a finales del XIX los románticos llegaron al límite, la música tomó dos caminos. Por una lado estaba por el que optaron los alemanes con dodecafonismo y por otro el de los rusos que como los franceses se decantaron por el color. Pero había gente que quería seguir componiendo sinfonías como el finlandés Sibelius o el propio Nielsen. Éste consiguió un sonido nuevo y diferente. Tiene un lenguaje propio, peculiar y con mucho poderío. Yo creo que solo hay otro compositor que supo dar esa fuerza a sus obras y era Beethoven».

Para esta ocasión, entre las seis sinfonías del danés, la Orquesta de Frankfurt ofrecerá la cuarta -interpretó la quinta hace unos años también dentro de la Quincena-. Se le denomina 'La Inextinguible'. No se trata de una elección hecha al azar sino que se ha decidido interpretar esta obra para enmarcarla dentro del homenaje que el festival donostiarra está realizando al Bicentenario de la quema y reconstrucción de la ciudad. Järvi cree que la decisión no puede ser más acertada: «Ayer (por el jueves) estuve paseando por La Concha con Patrick (Alfaya, el director de la Quincena) y reflexionamos sobre el tema. Nielsen dijo que la obra obedecía a un decidido propósito de representar la voluntad de vivir, a una verdadera manifestación inextinguible de la vida. Por eso creo que representa muy bien esa actitud de los habitantes de esta ciudad de volver a levantarla a los pocos días del incendio»

Nielsen estrenó la obra el 1 de febrero de 1916 en Copenhague y la obra obedece, en propias palabras de su autor, a un decidido propósito de representar la voluntad de vivir, a una verdadera manifestación inextinguible de la vida. Esta sinfonía suscitó en él una nueva fe en las formas de la vida tras la desgarradora sensación que le estaba produciendo la Primera Guerra Mundial.

El resto del programa que ofrecerán hoy cuenta con 'Concierto para violín op. 35' de Tchaikovsky, con la solista rusa Alina Pogostkina, y 'Danzas noruegas op. 35' de Edvard Grieg. «El primer concierto -el que la orquesta ofreció ayer- es más romántico al incluir a Mozart y Bruckner, en cambio para el segundo -el de hoy- hemos pensado darle un aire nórdico». Con tan variada oferta la Orquesta de Frankfurt quiere mostrar que tiene un repertorio muy amplio.

Respecto a la Quincena Musical tanto el director estonio y el gerente de la Orquesta de Frankfurt Michael Traub no tenían más que buenas palabras. «Es un festival que nos gusta porque tiene un gran programa. Nos sentimos muy honrados de que cuenten con nosotros. Hemos venido varias veces y dentro de nuestro calendario la visita a San Sebastián se ha convertido casi en una tradición».

Cuando termine la gira que la formación alemana está realizado en estos meses, Järvi abandonará el puesto de director musical en el que lleva siete años, aunque no rompe la relación con la orquesta porque continuará como principal director invitado».

http://www.diariovasco.com/v/20130824/cultura/inextinguible-para-bicentenario-20130824.html

Wednesday, August 21, 2013

Knisternde Spannung im Järvi-Bruckner

Pizzicato
Remy Franck
17/08/2013
Anton Bruckner: Symphonie Nr. 5 (Ed. Nowak); hr-sinfonieorchester, Paavo Järvi; 1 CD RCA Red Seal 88765492432; Live 5/09 (69'47)
Paavo Järvi hatte mit seiner Aufnahme der Siebten Symphonie Anton Bruckners im Pizzicato die Supersonic-Auszeichnung bekommen. Wie mein Kollege Alain Steffen damals feststellte, geht Järvi keine neuen Wege. Einen derart leichten und transparenten Bruckner hat es in der Tat schon vor ihm gegeben. Aber es ist nicht der Ansatz selber, der Begeisterung auslöst, in der Siebten wie auch in dieser Fünften, sondern die Klangverwirklichung dieses Konzepts. Und da ist die Spannung in der Musik eine dominante Charakteristik, sei es in der Feinzeichnung oder in den Blechchorälen, die durchaus wuchtig, aber nie schwer klingen. Statt klanglicher Hypertrophie extreme Klarheit!Järvis Hände sind überall in der Musik, um zu formen, zu betonen, zu phrasieren. Und dieser Gestaltungswille resultiert eben in dieser packenden, oft knisternden Spannung. Bei anderen Aposteln der Transparenz ist Bruckners Musik auch schon mal in einzelne Episoden auseinandergefallen. Bei Järvi passiert das nicht, er bindet, bei allen Kontrasten, die er kreiert, die Musik mit relativ zügigen Tempi zum Ganzen und lässt so keinen Leerlauf zu, weshalb die Steigerungen nie aufgesetzt wirken, sondern ganz logisch erfolgen. Großes Lob verdienen die Musik des ‘hr-sinfonieorchesters’, die Järvi perfekt zusammengeschweißt hat. In einer ausgewogenen Klanglichkeit stellen sie erneut ihren herausragenden Rang unter Beweis.
This is a thrilling performance of Bruckner’s Fifth Symphony. Paavo Järvi obtains from his excellent orchestra a light and transparent playing without sacrificing any of the fundamental elements of Bruckner’s music.
Paavo Järvi dirige cette Cinquième de Bruckner sans pathos, sans lourdeur, en privilégiant la transparence et la clarté. Et puis, quelle électricité n’y a-t-il pas dans cette interprétation….
http://www.pizzicato.lu/knisternde-spannung-im-jarvi-bruckner/

Wednesday, August 14, 2013

Järvide Festival tõstab suvefestivalide lati Eestis väga kõrgele

Eesti Elu
Sirje Vihma-Normet
02/08/2013
www.facebook.com







Pärnus toimus 16.−23. juulini Järvide suvefestival, mis tänavu kandis nime "Pärnu muusikafestival. Järvi Akadeemia". Seekord astusid üles kõik Järvide perekonna dirigendid, kes publiku poolt väga soojalt vastu võeti.

Avakontserdil esines Kristjan Järvi koos orkestriga Sinfonietta Riga. Muusikaliseks partneriks oli neile USA viiuldaja Anne Akiko-Meyers, kes mängis haruldaselt kauni kõlaga Guarneri meistripillil aastast 1741. Paavo Järvi käe all mängis 21. juulil teinegi viiulistaar − ameeriklanna Hilary Hahn. Tema esituses kõlanud Henri Vieuxtempsi Neljas viiulikontsert viis publiku lausa ekstaasi. Viiuldajat ei tahetud kuidagi lavalt minema lasta ja nii pidi ta esitama mitu lisapala. Kontserdi tegi eriliseks seegi, et esiettekandes kõlas eesti helilooja Ülo Kriguli äärmiselt põnev orkestriteos "Chordae". Festivalile pani efektse punkti maestro Neeme Järvi, kes astus üles koos noorte dirigentidega, kes osalesid meistrikursustel Järvi Akadeemia. Järvi kursustele oli tulnud orkestrijuhte lausa 13 riigist! Dirigentide meistrikursuste kõrval toimusid tänavu kursused ka keel- ja puhkpillimängijatele. Kuna kogu festival on üles ehitatud meistrikursustele, mis toob kokku andekaid noori kogu maailmast, siis on võimalik kokku panna kõrgetasemeline festivaliorkester. Koos noortega mängivad seal ka meistrikursuste juhendajad, kõik oma ala tipptegijad. Professor Tõnu Reimann rääkis mulle, et festivaliorkestris mängisid kuue Euroopa tipporkestri kontsertmeistrid, kes Paavo Järvi kutsel olid Pärnusse sõitnud. Puhkpillide meistrikursust juhendas fagotivirtuoos Martin Kuuskmann, kes väga menukalt ka solistina üles astus. Haruldaselt meeleolukas oli ka festivali muusikute laste kontsert Ammende villas, kes rõõmustasid publikut oma muusikaliste edusammudega. Lapsed võtsid esinemist väga tõsiselt, sest saalis olid kuulajate seas ka maestro Neeme Järvi ja festivali kunstiline juht Paavo Järvi.

Järvide Festival Pärnus on meie suvefestivalide lati väga kõrgele tõstnud. Süvamuusikasõpradele on see festival tõeline kingitus − sa ei peagi Viini või Pariisi sõitma, et Hilary Hahni masti superstaaride esitust nautida. Festivali kunstiline juht Paavo Järvi on eesti muusikapubliku ja meedia absoluutne lemmik. Tema juba tundmatuna Eestis ringi liikuda ei saa. Ka viimase Eesti Päevalehe Laupäevalisa esikaanelt naeratab meile Paavo vastu. Hiigelpika intervjuu juures on rohkesti häid fotosid, aga üks Martin Dremljuga foto tõuseb lausa kõrgkunsti tasemele. Tumedal taustal Paavo vaatab mõtlikult maamaja aknast välja. Tema tõsises ilmes on midagi sibeliuslikku. Võibolla on ta mõtted juba Lõuna-Ameerika turnee juures, kus koos Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie orkestriga kantakse ette kõik Beethoveni üheksa sümfooniat. Sama orkestri kontsertmeister viiuldaja Florian Donderer oli ka Pärnu festivaliorkestri kontsertmeister. Lõuna-Ameerika turneele oli plaanis kaasa võtta ka viiuldaja Hilary Hahn, kes aga temast olenemata põhjustel sõita ei saanud. See tõstab 21. juuli kontserdi elamuste väärtust veelgi ja paneb mõtlema selle üle, kui keeruline on tegelikult ühe kõrgklassi festivali korraldamine. Sinu head ideed võivad takerduda kõiksuguste muusikaväliste komistuskivide taha. Tundub, et Pärnu festival on üles ehitatud õnneliku käega, sest siia on kõik kutsutud muusikud alati kohale tulnud. Ilmselgelt tänu Järvide prestiižile muusikamaailmas ja − last but not least − ka tänu 175-aastase kuurortlinna Pärnu mõnusalt lahedale atmosfäärile.
http://www.eestielu.ca/et/kultuur/173-muusika/1886-jaervide-festival-tostab-suvefestivalide-lati-eestis-vaega-korgele

Saturday, August 10, 2013

Neil päevil oli Pärnu maailma muusikalinn

Sirp
Nele-Eva Steinfeld
08/08/2013
Pärnus käib suviti tihe puhkamistöö. Linnaruum on hoolitsetud. Tänavatel tunnetab hilisõhtuni erksat elurütmi. On soe ja ilus. Ühel pool meri, teisel jõgi. Keset kõike seda asetseb aga Eesti parim kontserdimaja ja lisaks suveilule annab Pärnu võimaluse kaevuda muusikakultuuri süvakihtidesse. Tänavu kolmandat aastat peetud festival, mis kahel eelmisel korral kandis Järvi suvefestivali nime, on nüüdseks saanud Pärnu muusikafestival ja Järvi akadeemia. See ütleb olulisema ja väljendab muusikasündmuse kahte poolust. Iga aastaga on festivali fookus selginenud ning kontsertide ühtlaselt kõrge tase lubab öelda, et Pärnu muusikafestivalist on kujunenud Eesti kõige silmapaistvam muusikasündmus. Ja mitte ainult Eesti.

Kui Järvide peres on tavaline, et samal ajahetkel on Neeme Haagis, Paavo Pariisis ja Kristjan Leipzigis, siis kolmandal festivalisuvel saadi esimest korda kolmekesi Pärnus kokku ja esineti Pärnu kontserdimajas. Muusikutena on need kolm maailmalavade dirigenti väga erinevad, ent ühenduslüliks on parim dirigeerimiskool ja teadmised, mille edasiandmist noortele ametivendadele Pärnus juba aastaid korraldatakse.
Festivali avakontsert anti 16. juulil, kuid kursuslased olid kohal varem. Õppida oli palju, kuulati proove, salvestati ja koguti endasse informatsiooni. Osa sai võtta isegi orkestratsiooni meistriklassist, mida juhendas Lyoni kõrgema muusika- ja tantsuakadeemia professor Luca Antignani. Kes noortest dirigentidest Paavo ja Neeme Järvi ning Leonid Grini nõuannetest aru sai, oli Pärnusse tulles üks ja lahkudes teine inimene. Märgatavad muudatused toimusid kohati minutitega ning kursuslaste juhatatud kontsertidel sai kuulda arengu vilju. Pole kerge esineda täissaalile, kus publiku seas viibivad peale Järvide ja Leonid Grini veel Gennadi Roždestvenski ja Eri Klas.
Roždestvenski ilmumine Pärnusse koos pianistist abikaasa Viktoria Postnikovaga tekitas elevust. Maestro külastas meistriklasse ja kontserte ning osales vestlusringis koos Neeme Järvi ja Leonid Griniga. Kuulajad said aimu, millised olid Roždestvenski kokkupuuted Prokofjevi, Šostakovitši ja Schnittkega. Räägiti Auftakt’ist, tempodest, kogemuste saamisest ja muusikutee loogilisest arengust. Tihti rahvusvahelistes žüriides osalev Roždestvenski tõi välja tendentsi, mis on ütlemata omane tänapäeva maailma kiirele saavutusvajadusele ja edukultusele. Konkursivõitjad küsivad tihti, kuidas saada dirigeerima Berliini Filharmoonikuid või siis „vähemalt” Amsterdami Concertgebouw’ orkestrit. Keegi ei ole huvitatud teise koormeistri ametist Saksamaa väikelinnas. Maestro rääkis oma muusikuteest, mis sai alguse Moskva Suure teatri noodikogus räbaldunud partituure kleepides, abidirigendi tööst. Lõpuks terendas Suure teatri peadirigendi amet. Küsimuse peale, mida noor dirigent taseme tõstmiseks tegema peaks, vastas ta, et kõige tähtsam on armastada fanaatiliselt muusikat. Kui aga uuriti, kas peaks juba noorena teatud ajastu repertuaarile spetsialiseeruma, lisas Neeme Järvi, et sellise küsimuse üle juurdlemiseks ei tohiks üldse aega jääda, sest õppida tuleb kõike, hommikust õhtuni.
Kui vaadata muusikaelu viimasele poolsajandile, siis muutunud on mõndagi. Kas või see, et üha sagedamini kirjutavad naised muusikat, juhatavad orkestrit ning mängivad suuri ja raskeid vaskpille. Järvigi pani tänavu rõhku naisdirigentide kaasamisele. Festivali kunstilise juhi sõnul olla väga õpetlik vaadata, milline on naiselik vaatepunkt dirigeerimisele ja kuidas kasutavad naised dirigeerimisel oma füüsist. Kursuslaste hulgas oli mitu naist, nende seas Colombiast kohale sõitnud Paola Avila, kes õpib dirigeerimist Bogotá konservatooriumis, kus asub Olav Rootsi nimeline auditoorium. Seal aastaid elanud Olav Roots tõi muusikakultuuri värsket verd ning muutis linna muusikaelu ja orkestri taset tundmatuseni. Värske vere paralleeli võib tõmmata Leipzigi linnaga, kus Kristjan Järvi lõpetas kevadel peadirigendina Kesk-Saksamaa Ringhäälingu Sümfooniaorkestri juures oma esimese hooaja. Mul õnnestus kuulata Leipzigi Bachi festivalil tema juhatatud originaalse kavaga kontserti, mida saatis tohutu menu. Gewandhausi saal oli rahvast tulvil ja aplaus tormiline.
Kristjan Järvi tugevat mõju saalisviibijaile võis tunda ka Pärnu festivali avakontserdil, kus tema juhatada oli kõrgetasemeline, kiire reageeringuga ja paindlik Sinfonietta Rīga. Kavas olid Gene Pritskeri „40 muutuvat orbiiti” ja „Variatsioonid jaapani meloodiatele”. Isegi klassikalisest muusikast kaugem inimene tuleb Pritskeri nime peale ilmselt kohale, lootes teada saada, mida möödunud aastal linale tulnud menufilmi „Pilveatlas” muusika autor veel on kirjutanud. Kontserdi solist Anne Akiko Meyers esitas Bachi Viiulikontserdi a-moll, tehes seda maailma ühel hinnalisemal Guarneri del Gesu viiulil, mida kasutas omal ajal Henri Vieuxtemps. Pillikõla oli suursugune, solisti tõlgendus jäi aga veidi staatiliseks ning muusikaline joonis ühes temposuhetega ebalevaks. Kava teises pooles kõlas Beethoveni Kaheksas sümfoonia. Tempod olid tormilised, laval pulbitsev energia tohutu ja igav ei hakanud. Isegi kui interpretatsioonis kõigega lõpuni mitte nõustuda, peab tunnistama, et Kristjan Järvil on olemas omadused, mis teevad heast dirigendist väljapaistva. Ta suudab inspireerida ja innustada ning tal on alati oma sõnum.
Kohapeal tegutses kolm orkestrit, neist parim mõistagi Pärnu festivali orkester, mis on näidanud kõrgtaset juba kahel eelmisel aastal. Kuigi paljud orkestrandid on samad, on festivaliorkestril olnud igal aastal kõlaliselt oma nägu. Orkester ongi tundlik, pidevas muutumises ja arengus organism. Eriliseks teeb Pärnu festivali orkestri aga see, et sinna on koondunud palju muusikuid, kes töötavad mitmel pool maailmas rühmakontsertmeistrina. Näiteks kontsertmeister Florian Donderer ja klarnetite kontsertmeister Matthew Hunt (Die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen), László Fenyö (Frankfurdi Raadio SO esitšellist aastani 2012), Mihhail Zemtsov (Haagi Residentie Orkesti vioolarühma kontsertmeister), Nikita Naumov (Šoti Kammerorkestri kontrabassirühma kontsertmeister), Lasse Joamets (Oulu Sinfonia), Maano Männi (Vaasa Linnaorkester), lisaks veel Arvo Leibur ja Harry Traksmann. Lisaks mängisid orkestris solistikvaliteediga muusikud. Paljud neist juhendasid kursusi ning iseäranis pandi rõhku keelpilliõppele.
Kunstilise juhi Paavo Järvi soov oli panna festivalikavasse teosed, mis puudutavad kuulajaid-mängijaid hingeliselt ja emotsionaalselt. Nende kvaliteetide esiletoomiseks tehti proovides suure kirega tööd. Eriti ilmnes see Mozarti muusika puhul. Paavo Järvi kujundas fraasid ja kulminatsioonid särisevaks. Kontsertmeister Florian Donderer tõusis proovis püsti, mängides lõigu ette nii, et muusikalise iseloomu kujundamisest võttis osa kogu tema keha. Orkester reageeris ja kõla muutus silmapilk. Saja mängija vahel toimus pidev ja selge dialoog, faktuur ja karakterid läksid iga minutiga üha enam paika ja tulemus oli mõlemal kontserdil meeldejääv. Mängiti orkestriklassikat: 18. juulil olid kavas Beethoveni Kolmas sümfoonia ja avamäng „Prometheus”, nende vahel Richard Straussi „Metamorfoosid”. Kõik on tuntud teosed, ent avanesid täiesti uuest küljest. Beethoveni „Eroica” mõningad libastumised kolmandas osas võib kirjutada musitseerimisõhina arvele. Vigu saab parandada, aga orkestri inspireerimine on raskemini saavutatav kunst.
Pärnu festivali orkestri teisel kontserdil 21. juulil kõlasid Mozarti Sümfooniad nr 33 B-duur ja nr 35 D-duur „Haffner”. Mozarti muusika kontsert oli parim nii mulluses kavas kui nüüdki. Kontserdil tegi Eesti debüüdi USA viiuldaja ja festivali peaesineja Hilary Hahn. Paavo Järviga esinevad nad tihti koos ja Vieuxtemps’i Neljandas viiulikontserdis oli tunda head teineteisemõistmist. Hahni esinemine oli veatu, romantiline muusika oli mängitud bachiliku selgusega ja kõik teosesse kätketu pääses mõjule. Muusika on helivõngete kunst ajas ja Hahni ajakasutus lähenes täiuslikkusele. Perfektsusele vaatamata oli esiplaanil inimlik soojus ja orkester tuli sellega vaistlikult kaasa. Hahni muusikalised tõekspidamised ja väärtused annavad mõtlemisainet pikaks ajaks. Kavas oli veel Ülo Kriguli uudisteos „Chordae”, mis valmis festivali tellimusel. See oli suurepärane kontserdi avateos: tihe, energiline ja kompaktne. Helilooja vihjab pealkirjas mitmele tähendusväljale nagu kokkulepe, nõusolek või lihtsalt kooskõla ehk akord. Kuuldud muusika väljendas hästi ideed, et miski ei püsi liikumatu või muutumatuna.
Pikkadele orkestriproovidele ja meistriklassidele vaatamata suutsid muusikud õhtuti särada kammerlavadelgi. Muusikute tahe kõneleda kammermuusika keeles tõi need kvaliteedid omakorda ringiga tagasi orkestrimängu. Meeldejäävaid kammerlikke hetki oli palju: näiteks Ernest Chaussoni Kontsert viiulile, klaverile ja keelpillikvartetile (Peeter Laul, Anna-Liisa Bezrodny, Lasse Joamets, Vivika Sapori-Sudemäe, Johanna Vahermägi, Leho Karin), kontsert Jean Sibeliuse kammermuusikast (Miina, Marius ja Mihkel Järvi, Folke Gräsbeck), Francis Poulenci Sonaat fagotile ja klarnetile (Martin Kuuskmann, Matthew Hunt) või öökontserdil kuuldud Arnold Schönbergi „Kirgastunud öö” ja Mihkel Keremi „Rahutu öö”.
Kui Pärnu festivali orkester paigutas oma tasemega lati kõrgustesse, siis ei jäänud ülejäänud kaks orkestrit sugugi kehva rolli. Järvi akadeemia kammerorkestri kõla oli ühtne ja esmakordselt festivali ajaloos anti kontsert kursuslaste juhatusel ka Tallinna Jaani kirikus. Kammerorkestri Pärnu kontserdil oli põnevaimaks hetkeks Christopher Theofanidise Kontsert fagotile ja kammerorkestrile, kus soleeris Martin Kuuskmann. Meeldejääv oli Franz Schuberti Teise sümfoonia I osa nõtke ja sisukas kulgemine Florian Dondereri juhatusel. Järvi akadeemia noorte sümfooniaorkester, kelle noorim liige oli 16aastane, esines lõppkontserdil 23. juulil ning tuli raske kavaga tublilt toime. Camille Saint-Saënsi Kolmas sümfoonia (orelil Ulla Krigul) õnnestus Neeme Järvi ökonoomsel ja täpsel juhatusel väga hästi. Eduard Tubina Kontrabassikontserdis soleeris eredalt Nikita Naumov ja esitust juhatas kursustel suuri edusamme teinud Kaspar Mänd. Vaatamata kõigele vajaksid noorimad orkestrandid siiski rohkem proove ja süvenemisaega, et end laval kindlamalt tunda ja kogemusest rohkem õppida.
Vaadates läbi nende kolme orkestri prisma, jõuab ühe ja sama keskse ideeni, et festivalikontserdid pole ainult ühekordne nauding. Kunstiline juht ja meeskond panevad rõhku tugevale alussüsteemile ja hariduse järjepidevusele, mis võimaldavad osa saada muusikute teadmiste kasvamisest saadud viljadest nii järgmistel Pärnu festivalidel kui mujalgi. Publiku järelkasvu peale oli samuti mõeldud ning Ammende villas esinesid 21. juulil muusikuteel esimesi samme tegevad lapsed ja kus kogenud mängijad esitasid Saint-Saënsi „Loomade karnevali”. Noor publik ei tahtnud villasse kuidagi ära mahtuda ja menu oli suur.
2013. aasta on Eestis pühendatud kultuuripärandile. Mis see kultuuripärand siis on ja kuidas see meid puudutab? Neile küsimustele andis hea vastuse Pärnu muusikafestivalil kogetu. Kui on pärand, peab olema ka pärija ehk inimeste kontakt, meister ja õpipoiss. Seda pakkusid kohtumine Gennadi Roždestvenskiga, õppimine tippdirigentide ja -muusikute juhendamisel, parimad solistid ning sõbralik ja inspireeriv muusikaline õhkkond. Kahju ainult, et meie päevalehtede ja kultuurikanalite ajakirjanikud Pärnus toimunu vastu suhteliselt leiget huvi üles näitasid. Kas mitte just kultuuripärandi aastal ei tuleks rohkem intervjueerida, jäädvustada, arvustada ja väärtuslikku esile tuua? Neil päevil oli Pärnu maailma muusikalinn ja rahvusvahelise mõõtmega kultuurikeskus. On suur rõõm käia avastamas muude maade muusikaelu ja sealset tipptaset. Veelgi suurem on rõõm, kui see kõik tuleb sulle koju kätte.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18816:neil-paeevil-oli-paernu-maailma-muusikalinn&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3450

Friday, August 09, 2013

Clássico moderno - Paavo Järvi traz ao Brasil leitura contemporânea das nove sinfonias de Beethoven

O Estado de S.Paulo
João Luiz Sampaio
01/08/2013
Dos acordes iniciais da Quinta - tocados em uma sala de concertos ou em um comercial de lâminas de barbear - à mensagem de paz e união da Ode à Alegria que encerra a Nona, as sinfonias de Beethoven tornaram-se parte indissociável da cultura ocidental. Testemunhos disso não faltam. Uma rápida pesquisa no site Amazon indica mais de 20 mil registros - e, mesmo com uma indústria fonográfica em frangalhos, sete novas gravações das nove sinfonias do compositor foram lançadas nos últimos cinco anos.
Maestro rege as nove sinfonias de Beethoven - Julie Baier/Divulgação
Maestro rege as nove sinfonias de Beethoven (Julie Baier/Divulgação)
Mas, em meio ao que pode parecer um mercado saturado, um maestro e um grupo de músicos de Bremen resolveram, no início dos anos 2000, que tinham algo de novo a dizer sobre essas peças. Por trás do projeto, uma ideia: a história de uma obra de arte é também a história da interpretação que determinada época dá a ela; e, sendo assim, por que não acreditar que bastaria ouvir os primeiros acordes de uma sinfonia para entender o mundo em que aquele som é produzido?
É com essa premissa nada modesta que o maestro estoniano Paavo Järvi desembarca hoje em São Paulo para quatro concertos em que vai interpretar, à frente da Filarmônica Alemã de Câmara de Bremen, as nove sinfonias de Beethoven, no Teatro Municipal e na Sala São Paulo, pela temporada do Mozarteum Brasileiro.
É um dos eventos mais esperados do ano musical paulistano. Primeiro, claro, pelas próprias sinfonias. Mas também pela expectativa em torno da interpretação de Järvi e seus músicos, que tem sido celebrada mundo afora.
Essa história de sucesso começa com uma nova edição da partitura, assinada por Jonathan del Mar, pesquisador que voltou aos originais de Beethoven, os cotejou com versões feitas por copistas e se deu conta de que havia, nas partituras utilizadas ao longo dos séculos 19 e 20, notas e indicações erradas. Ao mesmo tempo, entrava em cena um segundo ator: o chamado movimento da música historicamente informada, que pesquisava as técnicas de interpretação da época de Beethoven.
O que Järvi fez foi misturar esses dois elementos com um outro diferencial: a utilização de uma orquestra de câmara, com menos músicos do que uma sinfônica tradicional. Menos, clichê ou não, poderia significar mais: mais transparência, clareza - e um recomeço no modo como entendemos essa música.
"Foi uma pergunta da qual não pudemos fugir: por que gravar mais uma vez as sinfonias de Beethoven?", diz o maestro ao Estado, pouco antes de embarcar para o Brasil. "Mas já havíamos tocado juntos essas peças e então surgiu naturalmente o desejo de levar essa parceria mais adiante, com as gravações", explica.
O maestro conta que foram muitas as conversas com os músicos ao longo desse processo. E ressalta que a orquestra funciona de modo diferente: é gerida pelos próprios músicos, ou seja, cada projeto nasce com a participação e o desejo deles. "O grupo estava disposto a tentar algo diferente e, claro, isso já dá uma vantagem logo de cara. Mas o tamanho da orquestra nos pareceu pouco para justificar o projeto. Não poderia ser só isso, precisaríamos de uma nova maneira de pensar essa música, absorvendo os ensinamentos do passado, mas assumindo que somos um grupo de hoje, que pensa e reflete de acordo com a nossa época. Estabelecer uma ponte entre esses dois tempos foi o ponto de partida."
Para tanto, algumas regras foram colocadas. A mais importante delas: interpretar as sinfonias em conjunto antes de levá-las ao estúdio. "Quando você toca a quinta sinfonia sozinha, ou a sétima, a nona, enfim, você perde o contexto. A terceira, por exemplo, é um ponto de mudança na carreira de Beethoven. Mas, se você a toca depois da primeira e da segunda, já percebe essa mudança se estabelecendo. Estilisticamente, o ganho é gigantesco. E você começa a criar argumentos para acabar com alguns estereótipos."
E que estereótipos são esses? Mais do que identificar um ou outro, Järvi fala de modo geral. Beethoven viveu na passagem - ou ajudou na transição - do classicismo, em que a forma era predominante, ao romantismo, em que a emoção passa a ser indissociável da investigação estética. "Ele não foi um autor clássico ou romântico, mas, sim, viveu entre dois mundos e ambos se manifestam na sua criação. E é preciso aceitar essa dualidade para identificar por que suas obras são tão importantes na cultura ocidental."
É a partir daí que Järvi identifica aquela que considera a grande contribuição do compositor para a história da música. Com Haydn e Mozart, diz ele, uma sinfonia era apenas uma sinfonia, a música era apenas música. "Mas, com Beethoven, ela passa a ser uma ferramenta para expressar emoções humanas, conceitos, ideias. Essa é a grande mudança e não apenas elementos técnicos novos."
É em torno dessa essência, continua o maestro, que um intérprete deve agir. E é por isso que ele não dispensa a tradição. Filho e irmão de maestros - seu pai é o experiente Neeme Järvi; seu irmão, Kristian, um dos principais nomes da nova geração de maestros - ele brinca que nasceu no meio da música. "A tradição é algo muito familiar para mim. Quando penso em gravações de maestros como Wilhelm Furtwängler ou Otto Klemperer, com suas orquestras gigantescas e tempos mais lentos, o que me parece é que viveram em uma época na qual o diálogo com as ideias de Beethoven se dava pelo excesso, pela megalomania herdada de Richard Wagner no fim do século 19."
Ali, era preciso tocar mais alto, de forma mais solene, "em busca de uma profundidade que não é mais a nossa". "O que o nosso tempo exige é a transparência, a clareza, de forma que as ideias se articulem de modo mais claro, oferecendo ao ouvinte a apreensão de novos significados. Então, se você quer, por exemplo, ressaltar o som dos instrumentos de sopro, não coloca mais deles para tocar. Em vez disso, diminui o número de cordas."

http://www.estadao.com.br/noticias/impresso,classico-moderno,1059400,0.htm

Monday, August 05, 2013

Projeto traz a São Paulo as nove sinfonias de Beethoven durante quatro dias

Folha de S. Paulo
Sidney Molina
22/07/2013
Julia Baier/Divulgação
Filarmônica de Câmara Alemã de Bremen, que executará as nove sinfonias de Beethoven
Filarmônica de Câmara Alemã de Bremen, que executará as nove sinfonias de Beethoven

"Nós sempre precisamos de um novo ciclo das sinfonias." A frase do regente estoniano Paavo Järvi faz parte de um documentário sobre o Projeto Beethoven --integral das nove sinfonias do inventor da modernidade musical--, que chega a São Paulo na próxima semana.

Desenvolvido ao longo de seis anos por Järvi e a Filarmônica de Câmara Alemã de Bremen, o projeto já foi apresentado em cidades como Paris, Tóquio e Nova York.
Em São Paulo, as obras serão interpretadas --com os próprios músicos de Bremen comandados por Järvi-- no início de agosto.

Acompanhar cronologicamente a sequência das sinfonias de Beethoven (1770-1827), da primeira, de 1800, à nona, de 1825, é testemunhar uma trajetória que injetou sonhos e agonias demasiadamente humanas no estilo clássico, e que levou o gênero a um impasse.
Se já há ironias nas duas primeiras obras da série, é de fato com a "Sinfonia nº 3" que o artista conquista sua voz madura. Tal como nos poemas de Wordsworth (1770-1850), na "Eroica" os sentidos são construídos também com lacunas e hesitações.
Além da chance de ouvir a pouco lembrada "Sinfonia nº 4" ao lado da célebre "Quinta", o programa do segundo dia será completado com o "Concerto nº 4" para violino do belga Henri Vieuxtemps (1820-1881), tendo como solista a virtuose Hilary Hahn.
Segue-se a "Pastoral" justaposta à "Sétima" --cujo caráter dançante parece ser enfatizado na interpretação do maestro estoniano-- e, finalmente, no encerramento, a genialidade profana da "Oitava" ao lado da "Nona", que contará com destacado elenco de solistas.
Não é comum uma orquestra preparar quatro programas diferentes para apresentar em dias consecutivos. Integrada por 40 músicos, a Filarmônica de Bremen é um grupo pequeno capaz de grandes proezas, e que tem na química com Järvi o seu principal trunfo.
Trazido pelo Mozarteum Brasileiro, o Projeto Beethoven responde à tendência de conceber temporadas a partir de recortes temáticos. É o que aproxima o mundo da música das mostras de arte, cinema e literatura.


FILARMÔNICA DE CÂMARA ALEMÃ DE BREMEN
QUANDO 1, 2, 3 e 4/8, às 21h
ONDE Theatro Municipal de São Paulo (pça. Praça Ramos de Azevedo, s/n; tel. 0/xx/11/3397-0300), 1 e 2/8; e Sala São Paulo (pça. Júlio Prestes, 16, tel. 0/xx/11/3367-9500), 3 e 4/8
QUANTO de R$ 160 a R$ 380
CLASSIFICAÇÃO 7 anos


http://www1.folha.uol.com.br/ilustrada/2013/07/1314461-projeto-traz-a-sao-paulo-as-nove-sinfonias-de-beethoven-durante-quatro-dias.shtml


Maestro Paavo Järvi se apresenta no Teatro Municipal

O Estado de S Paulo
Joao Luiz Sampaio
1/08/2013
Dos acordes iniciais da Quinta - tocados em uma sala de concertos ou em um comercial de lâminas de barbear - à mensagem de paz e união da Ode à Alegria que encerra a Nona, as sinfonias de Beethoven tornaram-se parte indissociável da cultura ocidental. Testemunhos disso não faltam. Uma rápida pesquisa no site Amazon indica mais de 20 mil registros - e, mesmo com uma indústria fonográfica em frangalhos, sete novas gravações das nove sinfonias do compositor foram lançadas nos últimos cinco anos.
Mas, em meio ao que pode parecer um mercado saturado, um maestro e um grupo de músicos de Bremen resolveram, no início dos anos 2000, que tinham algo de novo a dizer sobre essas peças. Por trás do projeto, uma ideia: a história de uma obra de arte é também a história da interpretação que determinada época dá a ela; e, sendo assim, por que não acreditar que bastaria ouvir os primeiros acordes de uma sinfonia para entender o mundo em que aquele som é produzido?

É com essa premissa nada modesta que o maestro estoniano Paavo Järvi desembarca nesta quinta-feira, 1º, em São Paulo para quatro concertos em que vai interpretar, à frente da Filarmônica Alemã de Câmara de Bremen, as nove sinfonias de Beethoven, no Teatro Municipal e na Sala São Paulo, pela temporada do Mozarteum Brasileiro.
É um dos eventos mais esperados do ano musical paulistano. Primeiro, claro, pelas próprias sinfonias. Mas também pela expectativa em torno da interpretação de Järvi e seus músicos, que tem sido celebrada mundo afora.
PAAVO JÄRVI - Teatro Municipal. Pça. Ramos de Azevedo, s/nº, 3397- 0300. 5ª e 6ª, 21 h. Sala São Paulo. Pça. Júlio Prestes, 16, 3367-9500. Sáb. e dom., 21 h.
As informações são do jornal O Estado de S. Paulo.

http://br.noticias.yahoo.com/maestro-paavo-järvi-se-apresenta-teatro-municipal-132800826.html

Paavo Järvi: on asju, mida ei saagi õpetada

Eesti Päevaleht
Piret Kooli
27.07.2013



Pidev reisimine ja lastest eemal olemine on raske. Punutud ehte Paavo Järvi randmel meisterdas talle tütar Lea, ning isa lubas, et ära ta seda ei võtagi - kannab, kuni punutis käelt maha kulub.(foto:Martin Dremljuga"



Paavo Järvi, kelle elu kulgeb sünnimaalt kaugel, ratastel ja lavadel, igatseb kõige rohkem Eestile omast mere lõhna. 

„Vaat see on tõesti kaunis pilt," õhkab Paavo Järvi (50) Tallinna lahe kaldal päikeseloojangut vaadates. Ta on jälle Eestis käimas, sest toob igal suvel oma tütred Lea (9) ja Ingridi (6) kuuks ajaks siia eesti keelt praktiseerima. Muide, Pärnus äsja lõppenud Järvi akadeemia ja suvefestival just sellepärast sündiski, et kogu pere endale nii olulises linnas kokku saaks ning et keel püsiks

Veidi enne kokkulepitud aega on ta ikka veel teel, sest viib lapsed oma sõprade juurde. „Tüdrukud on suured loomaarmastajad ning seal on kass, koer ja suur aed," seletab ta naeratades.  Ta on üleni mustas, kannab triiksärki ja teksasid ning tunnistab, et kiire elutempo tõttu on ta mõne korra täpselt nii ka orkestri ees seisnud ja kontserti andnud. Kohtume Viimsi vabaõhumuuseumis vanas kaluritares, sest see on parim koht, et rääkida Paavo lapsepõlvest, lastest, vanematest ja sellest, mida õppida ei saa. Liiatigi on just siin midagi, mida maa ja ilma läbi lennanud rändur kusagilt mujalt leidnud ei ole...
Kuidas teie tütred omale nimed said?
Tahtsin, et lastel oleks eesti nimed ja et oleks olnud Lea ja Liina. Minu klassis oli kolm Lead ja see on ju ilus nimi. Mõtlesin ka sellele, et nime oleks maailmas lihtne hääldada. Tüdrukutel on tegelikult kummalgi kolm nime: Lea Sofia India ja Ingrid Raaja Liina. Kolm nime on seepärast, et neli oleks liiga palju olnud.
Kas see oli nüüd juudi veri, mis teis sedasi kõneles?
Oi, te olete internetikommentaare lugenud. (naerab) Minu soontes ei ole tilkagi juudi verd, ehkki on arvatud, et mu ema on juut. Tegelikult pole, see on legend. 
Aga millest see legend alguse sai?
Kui mu vanemad abiellusid ning Eestisse tulid, läks jutt lahti, et Järvi abiellus juudi tüdrukuga. Mitte ükski seletus ei aidanud. Väike ja tume, järelikult juut. Kui tuli Nõukogude Liidu juutide migratsiooniküsimus, pööras ema jutu oma kasuks: „Muidugi olen ma juut, ise olete kogu aeg rääkinud." Tõsiselt rääkides, rahvus ei ole valetamise koht ja kui oleks teisiti, oleks ma juudi päritolu üle uhke.
Teil on praegu viis suurt orkestrit: Prantsusmaal, Saksamaal, Ameerikas, kohe ka Jaapanis ja veel ERSO. Kus on teie kodused neli seina?
Mul on paar seina, nelja pole, kolm on kindlasti, see sobib mulle hästi. Pariisis näiteks, Pärnuski.
Milline teie elu välja näeb?
Kogu aeg teel, kuid see ei ole tegelikult üldse romantiline. Mul on väga hästi organiseeritud elu, kõik käib raudse plaani järgi. Igal nädalal on kirjas, mis kell on proov, millal tuleb auto järele, millal toimuvad kohtumised. Kindlasti on suurelt punasega kirjas ka, et kaks tundi enne kontserti on mul vaba aeg, siis ma magan. Mida plaanis pole, seda lihtsalt mu elus ei ole. 
Olete öelnud, et isa oli justkui jõuluvana, kelle tulekut alati ootasite ja kes kinke kaasa tõi. Nüüd olete ise jõuluvana...
Isa tulek ise oli kui kingitus. Eks minu lastel on sama tunne, aga ma ei tunne end hea jõuluvanana. (vaikib kaua, siis osutab värvilisele punutisele oma randmel)Lea tegi selle pool aastat tagasi enne mu järjekordset ärasõitu. Lubasin talle, et ma ei võta seda ise ära, ootan, kuni kuludes kukub...  Soovin väga, et minu tulekud ja minekud oleks loomulikud. Püüan, et need oleks võimalikult vähe erilised, see on ju emotsionaalselt raske. Kui sa pead seda kogu aeg kogema, pole see lapsele hea. Enne minekut ütlen, et homme lähen ära ja et varsti tulen tagasi. Lahkume lihtsalt, et hoida neid ja ehk pisut ennastki.
Äsja Pärnus lõppenud Järvi festivalile tulid noored dirigendid õppima teie töödest ja kogemustest. Kas te selliseid asju ka neile räägite ja õpetate?
Neile oleks tõesti vaja õpetada, mis neid ees ootab. Ent ametioskused - partituuri lugemine, dirigeerimise tehnika - on esmatähtsad. Kohe seejärel tuleb õpetada, kuidas juhtida ja muusikutega ümber käia. On ka asju, mida õpetada ei saa, näiteks, kuidas orkestri ette minna. Üks mu õpilane, Venezuela noormees Jose helistab mulle sageli ja küsib, mida teha. Siis annan nõu, tal on juba põhi olemas. 
Kas teid õpetas elu?
Isa õpetas, õpetab siiani. Ta on andnud mulle kõik ja teab väga hästi, millest on jutt, kui räägin. Oma isa ütleb ju ikka seda, mida paljud teised iial ei ütle.
Kas isa teie kontserte ka vahel vaadata saab?
Oi, ta teeb seda kogu aeg. Ta vaatab Arte kanalilt ja kohe pärast kontserti helistab ka. Ta ei ütle karmilt... Või vahel ehk ikka. Mõnikord ütleb, et „näe, seal ei olnud viiuleid kuulda" või et „b-osas ei hakanud õigesti kõlama". Küsisin: „Kas sa kuulad kõrvaklappidega või?"„Jaa," ütles ta selle peale. (naerab) Isa on hästi asja juures ja vaatab hoolega meie kõigi kontserte. Mulle tundub, et ta kiidab õpilasi vahel ka siis, kui ei peaks. Aga eks see on taktika ka, sest armastusega saab rohkem saavutada kui hirmuga. Kui inimene ei ole veel päris valmis ja sa hakkad laitma, siis läheb noor inimene kinni. Mõistlik on öelda näiteks, et „tegelikult ära muretse, see oli tõesti hea". 
Teile oli selline ütleja ka maailmakuulus dirigent ja helilooja Leonard Bernstein.
Jaa, ma olin temaga kohtudes 22-aastane. Ta teadis, kuidas kellelegi midagi öelda ja millal. On veel üks asi, mida ma temalt õppisin ja mis minu meelest üheski teises keeles sellist sisu ja jõudu edasi ei anna, see on timing - ajastus. See tuleb välja neil inimestel, kes sellele justkui ei mõtle. Seda ei saa sättida, harjutada küll, kuid tunnetusega saabub täius. Kui ajastus on vale, siis tõdeme, et näe, ei olnud õige. Aga ei oska öelda, miks. Minagi olin kuulanud eluaeg muusikat ja uskusin mõistvat. Kuid keegi pidi minu jaoks avama selle ukse, et ma oskaks kuulata rohkemat, kui kõik nagunii kuulevad.
Selle lihtsuse pärast saabki mõni pala kiiremini tuntuks kui teised?
Tõsi, popmuusika on sellele üles ehitatud - me saame kätte selle, mida on kõige kergem saada. Tegelikult on põnev, kuidas väga andekad ja huvitavad muusikud istuvad koos ja murravad pead selle üle, kuidas võimalikult lihtsat muusikat kirjutada, et see tarbijale mingit pingutust ei pakuks, kuid müüks.
Te olete väikesest peale kohtunud klassikalise muusika staaridega, alustades Ernesaksa ja Pärdiga ning lõpetades Hatšaturjani, Šostakovitši ja Rostropovitšiga. Kui palju te nende võimeid ja kuulsust lapsena tajusite? 
Ma teadsin neid, aga mitte kui suuri heliloojaid või staare. Pärt oli minu jaoks onu Arvo, kel oli alati nokkamüts peas ja teksapüksid jalas. Meil käis kodus sageli ka onu Lennart [Meri]. Olid ka Oistrahh, Rostropovitš, Gilels, Maiste, Voites, Krumm jt. Gustav Ernesaks tõi Dmitri Šostakovitši meile, Aram Hatšaturjanile mängisin ma ksülofonil tema kuulsat „Mõõkade tantsu" ja sellest kohtumisest on mul pilt, millele on kirjutatud: „Paavo, tõ genii!" (Paavo, sa oled geenius). See foto on mul alles.
(paus)
Kui me (Järvide perekond emigeerus Nõukogude Liidust 1980. aasta jaanuaris - P. K.) ära läksime, siis lubati meil kaasa võtta kaks kohvrit inimese peale ja terve pere peale saime valuutaks vahetada 100 rubla. Läksime esmalt rongiga Viini ja siis oli kaks varianti: kas minna Iisraeli või jääda paigale. Põgenikelaagris ootamine võis võtta aastaid, kuid Viinist võis minna ka Rooma - need olid toona kaks punkti, mille kaudu emigreerumine toimus. Üks võimalus oli veel: leida perekond, kes võtab sinu eest vastutuse. Meie eest andis allkirja üks Ameerikas elav eesti perekond. Kui olime nädal aega Viinis, tuli see naine, kirjutas alla ja me läksime New Yorki. 20. jaanuaril 1980 jõudsime Ameerikasse.
Mida sellisele teele kaasa võetakse?
Olin detsembri lõpus saanud just 17-aastaseks. Meil, lastel, ei olnud midagi rääkida, vanemad täitsid kõik lubatud kohvrid. Kaasa võtsime kõik fotoalbumid ja elementaarsed kolm särki ja kaks püksipaari. Mälestuste kaasavõtmine oli kõige tähtsam. Täna on need kõik vanematekodus Floridas. Osa on nüüd ka juba siin raamatukogus, meil on seal oma nn osakond, siia saadetakse ka kõik mu kontserdikavad.
Kas emigreerumine oli peres kaua ette teada?
Ma arvan ja mul on tunne, et mu vanemad mõtlesid seda juba tükk aega. Eriti ema. Paljud ei saanud meist aru, sest „Neeme Järvil oli siin ju kõik olemas". Võib-olla, kui ta oleks elanud Moskvas või Leningradis ja saanud n-ö oma inimeseks, siis oleks ehk veidi lihtsam olnud. 
Eri Klasil on see ometigi õnnestunud. Või oli tõesti üheks Neeme Järvi lahkumise põhjuseks see, et kaks suurt tegijat ei mahtunud samale lavale ära?
Ei, midagi sellist ei ole kunagi olnud. Olen sedagi legendi kuulnud. Eri ja isa on siiani väga suured sõbrad. Eri otsustas lihtsalt siia jääda. Ta on kord isegi väga vaimukalt öelnud, et tema otsustas eestlasena siia jääda ja Neeme sõitis juudina Iisraeli - minu meelest on see väga hästi öeldud. Jah, Eri on haruldane inimene.
Umbes samal ajal lahkusid ka pianist Kalle Randalu ja helilooja Arvo Pärdi perekonnad. Kas see oli ühiselt plaanitud minek?
Pärt oli nädal hiljem samas hotellis Viinis... Ma ei tea täpselt. Olime ju lapsed ja meile neid asju ei räägitud. 
Kuid kes te oleksite siiajäänuna?
Ühest küljest sama nagu praegu, aga nüansid oleksid kindlasti erinevad. Olen paljusid orkestreid juhatanud, teinud paljut, mida siin ei oleks saanud teha. Kogemuserikkus on suurim erinevus. Minust on praegu rohkem kasu.
1985. aastal oli mu esimene kontsert, Norras. Sellest ajast alates juhatasin kümme aastat ainult Skandinaavias, olin Malmös ja Stockholmis peadirigent ja paljudes kohtades külalisdirigent. See aitas mul olla n-ö valmisolekus. Kui sa oled ainult oma orkestri juures, siis tekib tunne, et oledki keegi. Liikudes olin kogu aeg poisike. See on ebameeldiv, aga sunnib arenema.
See õpipoisi roll ei tulnud ju ka niisama, või oletegi geenius nagu Hatšaturjan ütles?
Mahler ja Mozart on geeniused. Kõik teised on lihtsalt inimesed, inimväärikuses võrdsed. Andeid on meile vaid ebaõiglaselt  jagatud - seda kogedes tunned ära oma õige koha. Ema ei võrrelnud meid (Paavol on õde Maarika ja vend Kristjan - P. K.) kunagi, ka professionaalsel tasandil mitte. Oma elu ei saa elada teiste inimestega võrreldes, muidu pole see enam elu.
Eliit on teie elu osa olnud: tippdirigendid, pianistid jne. Kas te olete osanud neilt kohtumistelt oma võtta ja õppida?
Vanemana küll, väiksena mitte. Isa ütles küll, et istu siin ja kuula, see on väga huvitav inimene. Tore, aga mul oli oma toas palju huvitavamaid asju teha. 
Tegin ühe kontserdi legendaarse tšellisti Mstislav Rostropovitšiga. Missugune isiksus! Ja nüüd olime koos laval. Mina seisin puldis, kuid tegelikult tema juhatas - kogu tema olemine oli täis suurt sisemist jõudu. Ta oli nagu magnet meile kõigile. Jälgisime iga liigutust, mida ta tegi. Ta oli karm - kui ei olnud õige, siis jäi mäng seisma. Meeletult andekas mees.
Huvitav, et me räägime pidevalt meestest?
Jah, tõesti, kuid tugevuse ja ande puhul ei mängi sugu rolli.
Räägime siis naistest ka, teid on kasvatanud tugevad naised. Mammapoega pole teist saanud?
Ei ole vist jah, aga ma tea ka, mida see tähendab. (muigab) Ema vaatab veebist mu koduleheküljelt, kus ma parasjagu olen, ja siis me räägime. Palju. Oleme emaga väga lähedased.
Rääkige palun oma isa emast, vanaema Elsust.
Ta olin erakordne naine, hea huumorimeelega ja otsekohene, tugev isiksus. Ta ei öelnud kunagi pahasti. Vanaema armastas meeletult muusikat, me laulsime kogu aeg - vanu eesti laule, nagu „Siidilipp ja hõbepurjed" jt. Tal oli laual tumesiniste kaantega eestiaegne laulusõnadega raamat, lõpuks teadsime neid kõiki peast. Ta õpetas meid kogu aeg - võttis aga raamatu lahti, et „noh, laulame nüüd", siis hakkasime laulma. Laulsimegi, meie, väiksed poisid - minu õde ju ei ole poiss, aga isa hüüab siiani kõiki poisteks!
Aga vanaema rääkis palju mõistujutte, pani meid mõtlema ja vaatas, kuidas me reageerime. Temaga oli alati huvitav.
Ta mängis mandoliini, kitarret, balalaikat. Tal oli oma repertuaar. Mina mängisin ka neid pille pisut, ta õpetas. Vanaema oskas suurte ilusate žestidega asju teha. Näiteks ütles ta, et „tule sööme nüüd torti". See tähendas, et leivakäärule pandi võid ja pohlamoosi. Ta ei öelnud kunagi, et nüüd sööme võileiba pohlamoosiga. On ju lahe! Meil oli siis selline pidu, et oh, armas aeg.
Vanaemal oli väga suur plekist kommikarp, mis oli ammu tühjaks söödud, kuid seal olid alati kommid sees. Kõik need, mida tollal osta sai. Jooksime Kirbul [Järvide maakodu] ringi, äkki hakkas vanaema hästi kõrge ja valju häälega äkki leelotama: „Meie issanda Jeesuse Kristuse pühakallist ihu ja verd võtab vastu jumala sulane Paavo ja jumala ümmardaja Mari [Paavo õde Maarika]..." Siis jätsime kõik otsekohe pooleli ja jooksime vanaema juurde, sest teadsime, et kommi saab! Religiooni ja kommuniste ta ei sallinud. Ütles, et miski pole ilmas rohkem inimesi tapnud kui usk.
Kui te 1980-ndal lahkusite, siis jäi vanaema siia.
Jah, ta keeldus kaasa tulemast. Neli aastat hiljem ei lastud isa ta matustele.
Kas olete vanematele etteheiteid ka teinud?
Ei ole, kuigi nad oleksid võinud mind rohkem sundida pilli harjutama ja keeli õppima. Väikesel lapsel on oskus ja võimalus haarata palju suurem. Ma vaatan oma tüdrukuid praegu, veel mõni aasta ja siis on see aeg läbi. 
Lea oli viieaastasena Jaapanis ja ma nägin, kuidas ta kõike justkui talletas. Ma tajusin ta arengut. Aega peab õigesti kasutama, sa oled lapsena nagu svamm, kes kõik endasse imeb.
Millest te unistate?
Minu unistus on teha üks selline festival või koostööprojekt mõne Eesti linnaga, kus saaks kaasa aidata inimeste integreerumisele, näiteks Narvas. Praegu on selle kandiga tupik, on meie ja nemad. Ainus viis lähendada on kultuur. Ma ei ole naiivne, sellest ei ole muidugi küllalt, kuid see oleks hea algus. Muidu on Tallinn, Tartu ja Pärnu, aga Eesti on ju palju suurem. Pärnu festival võiks sellele kaasa aidata.
Mida te igatsete?
(mõtleb) Mere lõhna, sellist, mida ainult Eestis tunneb. Ka mujal maailmas on vesi ja liiv ja päike läheb looja ikka ühtemoodi. Sellist lõhna nagu on kas või siin Viimsi vabaõhumuuseumi rannas praegu, seda ei ole mitte kusagil mujal. 
Paavo Järvi
Neeme ja Liilia poeg 
dirigent Kristjani (40) ja flötist Maarika (48) vend
Paavo Järvi abikaasa Tatiana ja Kristjan Järvi abikaasa Hayleyn on muusikud
 
Kolme peale on neil kokku kuus last
Paavo Järvi onu oli samuti dirigent, Vallo Järvi (1923–1994)
 
Onupoeg Teet on tšellistist ja abielus pianistist Mariga. Teedul ja Maril on viis last.
Miks on muusikutele dirigenti vaja?
„Dirigendil on tõesti pisut absurdne amet,” naerab Paavo Järvi, kuid tõsineb taas. „Kui seda inimest ees ei ole, siis ei ole kõik vajalik lihtsalt sees. Probleem oleks ka siis, kui muusikute ees seisaks inimene, kes oma tööd ei tunne, kellel pole autoriteeti ja kellel ei ole orkestriga mingit sidet. Selle tunneb kohe ära, kui orkester ei austa kedagi – siis on tõesti juba parem ilma mängida.”
Mis teeb siis dirigendist hea dirigendi? „See pole ainult muusika tundmine, sest dirigeerimist võivad õppida kõik. Töös on murdosa, mida ei ole võimalik õppida, ja selle näeb kõrvalt kohe ära. Muide, paljud nimekad dirigendid just seepärast ei õpetagi oma eriala, nad teavad midagi, mida õppida ei ole võimalik – see on naturaalsus.”
Raamatute asemel partituurid
Kõrvaltvaatajale võib jääda kergesti mulje, et Paavo Järvi elu koosneb peamiselt reisimisest ja lõputust dirigeerimisest. See on tõsi, kuid sekka mahub ka lõputuid tunde noodilugemist, sest enesearendamise töö on dirigendiametis kõige olulisem.
„Suurem osa tööst tuleb mul teha tegelikult hoopis laua taga partituuri lugedes. Need analüüsid võtavad ligi neli tundi päevast ja lõpuks on silmad nii väsinud, et näiteks raamatuid ei suuda ma enam eriti lugeda. Aga ma kuulan palju mitte-muusikat, informatiivseid asju, sest me elame ju 21. sajandil,” muigab Järvi ja tunnistab, et tegelikult on palju eluvaldkondi, millega ta kursis ei ole.
„Üldine informeeritus muidugi on, aga et spetsiifiliselt mõnda teist ala tunda, peab suur hasart või siis lihtsalt professionaalne huvi olema. Mina näiteks ei tea kirurgidest eriti midagi. Hollywoodi ja popkultuuriga on muidugi teine teema – sel alal tehakse ju kõik selleks, et maailm teaks. Minu isa teab väga hästi, kes on Tina Turner, kuid ma ei ole kinde
l, kas ta teab ka tema laule. Need on kaks eri spetsiifikat,” selgitab Järvi.
Filme jõuab ta siiski vaadata, lennukites. „Jaapani lennul vaatan viis filmi järjest. Olen kõigele avatud, kuid eks ma ikka valin ka. Vahel on Fellini, mõnikord Spielberg, vahel on ka ulmekad – oleneb tujust.”