Sunday, May 31, 2015

Kas on narril süüd?

sirp.ee
Kerri Kotta
29/05/2015

Solomon Volkov kirjutab Dmitri Šostakovitši „Tunnistuse“ eessõnas, et pärast 1948. aasta 10. veebruari kommunistliku partei keskkomitee otsust, kus teiste heliloojate kõrval rünnati otseselt ka Šostakovitšit, tõmbus helilooja endasse ning tema jagunemine kaheks isikuks, avalikuks ja privaatseks, oli nüüdsest täielik.1 Mõneti peegeldab sellist arusaama ka helilooja sõjajärgsete stalinistlike aastate looming, kus Andrew Huthi sõnul võib selgelt eristada kolme stiilikategooriat: rahateenimiseks kirjutatud filmimuusikat (eelmainitud otsusest tingitud helilooja vallandamine Leningradi konservatooriumist tõi kaasa majanduslikud raskused), sisemise vajaduse sunnil sahtlisse kirjutatud teoseid ning sotsrealismi kaanonitel põhinevaid ja helilooja väidetavat riigitruudust demonstreerivaid n-ö ametlikke teoseid.2

„Laul metsadest“ (1949) ja „Meie kodumaa kohal särab päike“ (1952), kaks sellist ametlikku teost, on nüüdseks Eesti Kontsertkoori, Narva poistekoori, ERSO ja Paavo Järvi suurepärases esituses ka plaadistatud.3 Mainitud teoseid kuulates võib tõdeda, et muusikas puudub helilooja tavapärasele stiilile nii omane ambivalentsus. Samuti võib öelda, et primitiivne rahvusromantism, mida stiililises plaanis tulekski ehk pidada sotsrealismi kõige täpsemaks muusikaliseks vasteks, suhestub siin materjaliga ühemõõtmeliselt, peamiselt eufoorilis-optimistlikul pinnal.

Siiski näib, et erinevalt Šostako­vitšist kui kõrgest ametiisikust, kelleks ta pärast heliloojate liidu peasekretäri koha saamist ja parteisseastumist 1960ndatest saadik paratamatult kujunema hakkas, ei võõrandunud helilooja muusikat kirjutades oma loomingulisest minast kunagi täielikult. Kui ameti­isikuna kirjutas Šostakovitš korduvalt alla tekstidele, mille sisu oli sageli teravas kontrastis tema enese vaadetega ja mida ta tõtt-öelda sageli ei lugenudki (juhtus sedagi, et trükis ilmunud propagandistlikele sõnavõttudele ja nupukestele lisati Šostakovitši nimi heliloojat sellest informeerimata), siis muusikas jääb suhe loomingulise minaga alles ka ametlikke tellimusi täites.

Teatavasti põrkusid helilooja ja nõukogude võimu teed esimest korda tõsisemalt 1930ndatel, stalinliku võimu lõpliku kinnistumise ja sõjaeelset terrorit tähistaval aastakümnel. Kõige selgemini avaldub see 1936. aasta kuulsas Stalinist inspireeritud Pravda artiklis „Segapuder muusika asemel“, kus helilooja ooper „Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast“ sai hävitava hinnangu, kuid võimu survet oli helilooja saanud tunda ka varem. Mainitud kokkupõrgetel oli mõju helilooja tollal veel üsna modernistlikule stiilile, mis oli hakanud teisenema juba 1920ndate lõpus. Teatavas mõttes jõudis teisenemine lõpule helilooja V sümfoonias (1937), kus võib näha mitte ainult ametlikus, vaid ka isiklikus plaanis leitud lahendust kriitikale, mis oli osaks saanud helilooja ooperile ja teistele teostele. Volkovile viidates võib öelda, et just selles teoses kinnistub lõplikult helilooja kui jurodivõi, ullikese positsioon. Helilooja hakkab kasutama keelt, milles objekt viitab oma vastandile ehk kus asjad kaotavad oma esialgse tähenduse. „Kuninga narri“ mängimine võimaldab Šostakovitšil ühelt poolt tulla näiliselt vastu ametlikule ideoloogiale, teiselt poolt aga säilitada loomingulise autonoomsuse.

Kantaadid „Laul metsadest“ ja „Meie kodumaa kohal särab päike“ tähistaksid justkui järgmist faasi, kus narri positsioon nähtavalt hüljatakse: mõlemad teosed näivad olevat stiililt oportunistlikud ja edastavat täpselt seda, milleks nad on loodud. Tegelikult on iroonia­tasand siin nihkunud vaid sügavamale. See saab ilmseks, kui projitseerida kantaatide esmapilgul pretensioonitult lihtne helikeel klassikalise harmoonia taustale. Mõlemas teoses kasutatakse ohtralt n-ö tertsisuhtelisi (kolme diatoonilise astme kaugusel) harmooniaühendusi (näiteks C–A, C–A, C–E või C–E jne, kus kõik tähed viitavad vastavatelt helidelt üles ehitatud duurkolmkõladele). Ühelt poolt on muidugi tegemist spetsiifilise võttega, mis annab muusikale (eriti kindla rütmi ja ettekandekoosseisu puhul) sobivalt heroilise karakteri ja mida on seetõttu seda laadi teostes ka üsna arvukalt kasutatud. Teiselt poolt peetakse selliseid ühendusi funktsionaalselt kõige neutraalsemaks, sest ühiste helide (diatooniliste astmete) osakaal on nende puhul kõige suurem. Seetõttu käsitletakse tertsisuhtelisi liikumisi funktsionaalharmoonia seisukohalt sageli ka n-ö näilistena. Ühelt poolt mõjuvad tertsisuhtelised harmooniad mõjusate muusikaliste energiasööstudena, kuid ühtlasi „lukustavad“ need muusika ka ühe kindla harmoonia4 lõksu. Eriti just teose „Meie kodumaa kohal särab päike“ kuulamisel hakkab kujunema mulje omalaadsest muusikalisest vanglast, kus nüri järjekindlusega võetakse mehaaniliselt korduvaid poose (läbitakse analoogilisi harmooniajärgnevusi) sisuliselt kuhugi liikumata. Tehnilises plaanis on see kõik aga väga professionaalselt teostatud.

Seega leiab Šostakovitš ajal, kus helilooja sai kasutada ülimalt piiratud sõnavara, ikka veel võimaluse oma suhtumine kuidagi kuuldavaks teha. Iseasi muidugi, kui paljudeni see peenelt stiliseeritud maitsetus ja juhmus üldse jõudis (ja jõuab). Just põhjusel, et muusikas ei idealiseeri Šostakovitš teda ümbritsevat tegelikkust kunagi, ei peaks rääkima ka ülalnimetatud kantaatidest kui helilooja „süüst“, kui tõendusmaterjalist tema väidetavale lojaalsusele, millest alles tema päris teosed ta „lunastavad“. Erinevalt Martin Heideggerist või Knut Hamsunist ei tee Šostakovitš ühtegi katset süsteemi sisuliselt õigustada (või kritiseerida): ta suhestub sellega puht­isiklikult, omaksvõetud jurodivõi positsioonilt, kuna too võis Volkovi sõnul „trotsida inimesi, mitte olusid“ ning „esitada proteste inimsuse, [kuid] mitte poliitiliste muudatuste nimel.“5

1 Dmitri Šostakovitš, Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused. Kirja pannud Solomon Volkov. Vagabund, 2002, lk 25.

2 Andrew Hut, Shostakovich. Cantatas. Saatetekst CD-le „Shostakovich. Cantatas“. Estonian Concert Choir. Estonian National Symphony Orchestra. Paavo Järvi. Erato, 2015, lk 5.

3 „Shostakovich. Cantatas“: Estonian Concert Choir. Estonian National Symphony Orchestra. Paavo Järvi. Erato, 2015.

4 Just nimelt harmoonia ja mitte helistiku, sest helistiku tekkimiseks on vajalik liikumine ühelt funktsioonilt teisele, tavaliselt suunaga dominandile.

5 Dmitri Šostakovitš, Tunnistus. Lk 28.


Saturday, May 30, 2015

Orchestre de Paris, Paavo Järvi Andreas Häfliger Klavier

european-news-agency.de
Léonard Wüst
29/5/2015


Luzern [ENA] Konzertreihe Migros - Kulturprozent Klassik im KKL Luzern am Vierwaldstättersee. Orchestre de Paris, Leitung: Paavo Järvi, Solist: Andreas Häfliger, Klavier geplant war das Programm mit Werken von Maurice Ravel, Wolfgang Amadeus Mozart und zum Abschluss Igor Strawinsky.
. Kurzfristig wurde dann aber Claude Debussy`s prélude à l`après – midi d`un faune, anstelle Ravel gespielt. wobei hier gespielt wohl eher eine Untertreibung ist. Ich jedenfalls, kam bisher noch nie den Genuss einer besseren Wiedergabe dieses Oeuvres. sanft, ein bisschen neckisch und vorwitzig zu Beginn die Bläser, von Järvi mit sparsamen Gesten zu den weichen Streichern begleitet und in perfekte Symbiose gebracht, dies alles fast schon auffällig unauffällig. das Publikum jedenfalls hatte das Orchester unter ihrem estnischen Chefdirigenten schon im Sack und erntete dafür auch den gebührenden Applaus. dann hatte der, vor allem in den USA frenetisch gefeierte, Pianist Andreas Häfliger seinen grossen Auftritt.
Mit Mozarts Konzert für Klavier und Orchester Nr. 24 in c – moll KV 491 wählte er ein optimales werk, um seine Einfühlsamkeit und Subtilität unter Beweis zu stellen. Zur Überraschung zelebrierten die Protagonisten dann noch eine Uraufführung von Karol Beffa (*1973), das der junge französische Komponist und Arrangeur, eigens für das orchestre de paris und Andreas Häfliger geschrieben hat. auch mit diesem zeitgenössischen Zusatz Geschenk überzeugten die Künstler voll und ganz und baten den anwesenden Komponisten für einen Extra Applaus ebenfalls auf die Bühne, bevor dann Häfliger bei der geforderten Zugabe sein, natürlich unbestrittenes, perfektes technisches Können nochmals unter Beweis stellte.

So ging man beglückt kurz in die Pause, angeregt diskutierend und schon gespannt, wie das orchestre de paris jetzt den doch furioseren Igor Strawinsky interpretieren würde. Na und wie die das taten, da wurde aus dem sacre du printemps schon mal ein sacre feu du novembre, Strawinsky wie er leibte und lebte, so frisch, wirr und revolutionär wie anfangs des 20. Jahrhunderts, als der Komponist ebenso umstritten, wie gefeiert war. zusammengefasst ein Hochgenuss, sowohl die geschickte Werk Auswahl für das Programm, wie auch die Interpretation desselben.



Thursday, May 28, 2015

Paavo Järvi: Tallinnas pidin Šostakovitši kahe pala dirigeerimiseks turvamehe palkama

ohtuleht.ee
Aigi Viira
27/05/2015



Kui Paavo Järvi mõned aastad tagasi Tallinnas Dmitri Šostakovitši kaht nõukogulikku oratooriumit juhatas, pidi ta endale selleks ajaks hankima turvamehe. Ähvarduste tõttu. Piisas muusikast, et rahvavaenlase tiitel välja teenida. "Kui ma otsustasin seda teha, aimasin, et live-kontsert tekitab kindlasti rohkem kära kui plaat," meenutab Järvi.

"Teadsin, et paljudest kohalolijatest või nende lähedastest olid kannatada saanud Stalini režiimi ajal ning nende reaktsioon võib olla väga tugev. Turvamehe vajalikkust soovitati mulle, sest nõukogude ja Stalini teema on paljudele väga valulik ja ettearvamatuid emotsioone tekitav ning seega oli antud olukorras turvamehe palkamine loogiline samm," kõneleb Paavo Järvi, kes kirjeldas turvamehe vajalikkust ka 15. mail ilmunud The Guardiani artiklis. Tõsi, vaid paari lausega. Väga delikaatselt.

Aga nii see olevat olnud, kui ta otsustas Eestis juhatada Šostkovitši teoseid, mis olid omas ajas kirjutatud Stalini kiituseks. Ning see ajas eestlastel harja punaseks. Muusika, millest jutt käib, ilmus plaadina õige hiljuti – see on ERSO ja Järvi uus heliplaat Prantsuse plaadifirmalt ERATO. Plaadi "Shostakovich Cantatas" saatesõnades küsib Järvi: "Kust läheb piir moraalse ja moraalituse, aktsepteeritava ja mitteaktsepteeritava, patriotismi ja silmakirjalikkuse vahel?" ja lisab: "Selle plaadi tagamõte on näidata äärmuslikku reaalsust, millega üks suur helilooja oma elus kokku puutus: tema vajadus kirjutada muusikat oma kodumaal, samal ajal kui selle totalitaarne režiim ei võimaldanud loomingulist vabadust. /.../


Kuidas tuleb kunstnik toime olukorras, kus ta on sunnitud elama kaksikelu? Kust läheb piir moraalse ja moraalituse, aktsepteeritava ja mitteaktsepteeritava, patriotismi ja silmakirjalikkuse vahel? Need fundamentaalse tähtsusega teosed on tänapäeval sama ajakohased kui omal ajal stalinistlikul Venemaal."

"Minu jaoks on tähtis see, et selliseid asju mäletatakse ja et seda aega, nii raske ja ebaõiglane, kui see ka oli, maha ei vaikitaks, nagu seda tehakse praegu Venemaal," lausub Järvi. "See oli aeg, millal paljud loomeinimesed – kunstnikud, kirjanikud, muusikud – pidid oma loomingut nii avaldama, et ellu jääda ja oma loomingulist tööd jätkata. Loodan, et selline projekt toob mineviku reaalsuse rohkem meie silme ette."

"Peaasi, et seda aega maha ei vaikitaks."

Järvi lisab, et peab Šostakovitšist ja tema loomingust väga lugu. "Tegemist on geniaalse heliloojaga ja on huvitav, millist muusikat ta suutis luua sellisele tekstile," mõtiskleb ta. "Kuigi võhikule võib see tunduda nagu Stalinit ülistav, siis tegelikult on sinna peidetud palju enamat, sõnade taustaks loodud muusika sisse on kirjutatud pigem iroonilist tooni."

Kaks aastat tagasi, kui Järvi juhatas Šostakovitšit Tallinnas, juhtus see, et Eesti ajalehed tegid tema elu kibedaks. Jutt käis sellest, et maailmanimega dirigent Paavo Järvi toob koos ERSO ja kooridega lavale kaks sügavalt nõukoguliku sisuga oratooriumi 20. sajandi ühe suurima sümfonisti Dmitri Šostakovitši sulest. Kuulajateni jõudis oratoorium "Laul metsadest" ja kantaat "Meie kodumaa kohal särab päike", mis loodi paar aastat enne Nõukogude Liidu diktaatori Jossif Stalini surma ning kirjutati kuulsate patriootlike laulusõnade autori Jevgeni Dolmatovski naiivpoliitilistele tekstidele.

"Selle plaadi eesmärk ei olnud Stalinit ülistada."

Hoopis teises stiilis oli kontserdi lõputeos, 1964. aastal Jevgeni Jevtušenko tekstile loodud poeem "Stepan Razini hukkamine", mis kirjeldas kasakate liidri Stepan Razini hukkamist 1671. aastal. Dirigendimeelt ei mõistetud. "Paavo Järvi dirigeerib Eestis kiitust Stalinile!" karjatas näiteks Eesti Ekspress. "Minust on kirjutatud nii häid kui negatiivseid artikleid, ka Õhtulehes," muigab Järvi.

"Kindlasti pole ma seega üllatunud ega solvunud negatiivsete kommentaaride või artiklite peale. Usun, et iga terve mõistusega inimene Eestis saab aru, et selle plaadi eesmärk ei olnud Stalinit ülistada."