Nad tulid, nad nägid, nad võitsid
postimees.ee
Riina Luik
3.09.2017
Kui ma ülimenuka Pärnu kontserdi järgsel hommikul Tallinna sadamas muusikuid oodanud Paavo Järvilt küsisin, kas tal on nüüd lõpuks tõesti käes oma unistuste bänd, oli vastus kiire ja heatujuline: jah!
Olles näinud ja kuulanud viiest turnee jooksul antud kontserdist kolme, võib kindlalt väita: niisugust musitseerimisrõõmu kombinatsioonis ülikõrge mängutasemega ei kohta kohe kindlasti mitte iga päev isegi maailma parimates kontserdisaalides.
Igal Eesti Festivaliorkestri (EFO) kontserdil, alates Pärnust, Jūrmala, Turu, Kopenhaageni ja kuni Stockholmi lõppkontserdini välja, oli orkestri tase eelmisega võrreldes veel paari pügala võrra lihvitum, nüansseeritum ja emotsionaalselt köitvam.
Öelda, et tegu on ülimalt andekatest muusikutest koosneva fantastilise kollektiiviga, pole piisav. See orkester on omaette nähtus! Järvi on suutnud luua muusikalise perekonna, kel on olemas meie-tunne, mis kasvas mühinal ja sõna otseses mõttes kõigi silme all, vaid kahenädalase kontserditurnee käigus.
Selle orkestri mängus on see miski, mis mõjub publikule kui fluidum, ning selle järgi seatakse latt, millega omakorda mõõta hiljem teiste orkestrite taset. Ja milline nakatav musitseerimisrõõm! Naeratus ei kadunud orkestrantide suunurkadest hetkekski, kuigi pole kahtlust, et kaks nädalat on piisav aeg, et väsimus end lõpuks tunda annaks. Publik märkab seda kohe, kui laval ei käi enam proovisaali ränk töö, vaid seal ollakse selleks, et jagada selle töö vaimustavaid vilju.
«Igal järgmisel kontserdil läks see ühistunne aina paremaks, tajusin kõige paremas mõttes omanditunnet: see on meie asi, me peame seda hästi tegema. See, et kõik on ühe asja eest väljas, oli mulle dirigendina äärmiselt liigutav tõdemus,» ütles Järvi kontserdijärgsel meeleolukal muusikute peol Stockholmi Eesti Majas. «Kõik on võimekad, kõigil on tahe, ja nii peaks see ideaalis olema iga orkestri puhul ja kogu aeg. Just see tahe: olla koos ja teha muusikat nii hästi kui võimalik – see on unikaalne!»
Järvi toonitab, et ta ei lähtu EFO puhul põhimõttest: nüüd teeme lõpuks muusikat, nagu mina seda tahan. «Ei! Me teeme muusikat koos ja nii, nagu muusikat peab tegema. Ma ei kannata sellist suhtumist, et mina nüüd juhatan ja sinu (muusiku) asi on mängida. See on mulle võõras, sest see pole hingestatud muusika tegemine.»
Seda, et Järvi on dirigendina äärmiselt inspireeriv, märkisid absoluutselt kõik muusikud, kellega rääkima juhtusin. «Tundeks, mil muusik tahab endast anda kõik ja võib-olla isegi veel rohkem, peab ta esmalt kirglikult muusikat armastama, teisalt peab olema soov sellega midagi teistele öelda. Sinu ümber peavad olema inimesed, kes lasevad seda teha ja kes mõjuvad inspireerivalt. Paavo on dirigendina väga inspireeriv, ja julgen arvata, et paljud tulevadki siia selleks, et temaga koos mängida,» ütleb vioolamängija Andres Kaljuste.
Tallinna Kammerorkestris töötav vioolamängija Karin Sarv tõdeb, et kui ta üldse mõnes suures orkestris mängida tahaks, siis just EFOs. «Paavo on dirigendina muusikule nagu partner: kui dirigent muusikuid usaldab, usaldavad muusikud ka dirigenti. Oluline on, et dirigent mõistab: ka muusikute jaoks sünnib muusika siin ja praegu.»
Järvi tõdeb, et äsja lõppenud turnee oli nii mõneski mõttes testturnee, et vaadata, kuidas orkester ja meeskond toimib. «Hoidsime mõnes mõttes kodule lähemale,» ütleb Järvi, kuid rõhutab, et see ei tähendanud allahindlust ei orkestrile ega kutsujatele. «Ei Turu, Kopenhaagen ega Stockholm pole mingid n-ö proovimise kohad – tegu on Põhjamaades oluliste, ümmarguselt tuhande- ja enamakohaliste kontserdisaalidega.»
Vastutus oli seda suurem, et EFO-le usaldati nii Turu muusikafestivali lõpetamise kui väga mainekal Läänemere festivalil esinemise au. Järvi sõnul toimis kõik paremini, kui ta loota julges. «Alati saab asju veel paremini teha, kuid lõppkokkuvõttes tuli kõik väga hästi välja,» väljendab ta siirast tänu ka orkestri taustatiimile.
Juba jaanuaris ootab orkestrit Järvi sõnul ees äärmiselt vastutusrikas kontserditurnee, mis haarab Berliini, Viini, Brüsseli, Zürichi, Kölni ja Luxembourgi kontserdimaju. Need on saalid, kuhu ei pääse Järvi sõnul ligi isegi kõik tuntud orkestrid. «Meid aitas see, et olen kõigis neis saalides eri orkestritega korduvalt esinenud,» ütleb Järvi.
Järvi nimi müüb, pole kahtlustki, kuid teisalt on tegu väga noore ja nime poolest tundmatu orkestriga. Seda, et EFO suutis endast juba esimesel välisturneel muljet avaldava jälje maha jätta, näitab väljamüüdud saalide ja publiku vaimustunud vastuvõtu kõrval seegi, et kõikidelt kontserdimajadelt järgnes kohe uus kutse. Turu muusikafestivali direktor Lisa Ketomäki oli valmis isegi festivali aega muutma: kui vaid orkester tagasi tuleks. Sama lootust avaldas ka Läänemere festivali peakorraldaja Michael Tydén.
«Tõsi,» tõdeb Järvi, kuid lisab, et määravaks ei saa nende soov või kontserdigraafik, vaid see, et orkester on saanud kolmeks aastaks kontserditurnee korraldamiseks toetust Eesti Vabariik 100 kultuuriprogrammist ja kultuuriministeeriumilt ning neil on kohustus anda igal aastal turnee eri paigas.
Tänavu Põhjamaad, järgmisel aastal Lääne-Euroopa, seejärel Aasia. «Kui ma EFO mõttega lähimas sõpraderingis välja tulin, öeldi mulle, et kui tahad tuntust, pead alustama Ameerikast. Me läheme Ameerikasse, sest tahan seda kõike teha nii suurelt kui võimalik, et orkestrit muusikaliselt kehtestada. Kuid häid orkestreid on maailmas palju, häid kontserdikorraldajaid samuti, kuid ma olen veendunud, et maksma ei saa end panna mingi haibiga, vaid ainult muusikaliselt. Kui suudad end muusikaliselt maksma panna, siis kõik muu tuleb ise järele.»
**
KONTSERDIMULJED
See on üks neist kordadest, kus võib tõesti öelda, et on uhke tunne olla eestlane. Kuulasin EFOt esimest korda Pärnus, olin väga liigutatud ja mul on orkestri üle siiralt hea meel. Kuid kodust eemal on see tunne veel erilisem ja kõik, kes ka täna Berwaldhallenis olid, tajusid seda. Eriti sellistel õhtutel nagu täna, ma usun, oleme kõik veendunud selles, et kunst võib päästa maailma.
Minu koostöö Paavoga algas Bremeni Deutsche Kammerphilharmonies, jätkus Pärnu muusikafestivali ja nüüd EFO kontsertmeistrina. Olen Eestis käinud ja musitseerinud väga palju ning Eestil on minu südames väga eriline koht. Ma ei kahelnud hetkegi, et Paavo oma idee teoks teeb, sest kui ta sellest rääkis, oli tal algusest lõpuni kõik selge. Ma olen õnnelik, et saan kontsertmeistrina anda oma panuse sellesse, et orkester kõlab, nagu ta kõlab. Muusikule on suurim väljakutse suuta kõrvale heita kõik välised tegurid ja olla oma musitseerimises läbinisti aus.
Eesti ja Gruusia vahel on väga erilised sidemed, see on alati selgelt tunnetatav. Paavoga kohtusime muide koos Hollywoodis musitseerides umbes kakskümmend aastat tagasi. Alati kui me kohtume, et koos musitseerida, räägime oma kodumaadest. A l a t i! Selline inimlik kontakt ja soojus kandub alati üle ka muusikasse ja on seetõttu väga oluline. Ma olin algusest peale kindel, et Paavo teeb oma unistuse teoks, ning ma olen absoluutselt veendunud, et kõik, kes siin orkestris on, on siin armastusest muusika ja Eesti vastu. Seda on laval olles tunda kõiges ja see on nii haruldane.
See oli täna imeline tunne – tunne, mida iga muusik ihkab kogeda: energia, mida sa lavalt saali saadad, voogab sealt laetuna tagasi. Andsime täna endast kõik, nagu mängiks viimast korda.
Kindlasti pole see mingi tavaline orkester, sest juba selle sünnilugu on ebatavaline – see on kokku pandud liikmeid hoolikalt valides, nagu rätsepatöö. N-ö võtmemängijad on kutsunud Paavo Järvi ja ülejäänud on saanud siia vaid väga heade soovituste või varasemate õnnestunud koostöökogemuste alusel. Selle tulemuseks on hoopis teistsugune musitseerimine kui tavalises orkestris.
**
Orkester tuli esimest korda Paavo Järvi käe all kokku 2011. aastal Järvi suvefestivalil, kandes toona nime Pärnu Festivaliorkester.
EFO koosnes sel aastal 76 parimast Eesti orkestrites töötavast muusikust, välisriikides edukat karjääri tegevatest eestlastest ja paljudest Euroopa orkestrite solistidest. Orkestri tuumiku moodustavad Tallinna Kammerorkestri (peadirigent Risto Joost) 15 liiget.
Orkestrit rahastavad EV100 programmi, kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.
Tänavu EFO kontserdid Pärnu muusikafestivalil ning esimese välisturnee käigus Jūrmalas, Turus, Kopenhaagenis ja Stockholmis.
2018. aastal ootavad ees kontserdid Berliinis, Brüsselis, Viinis, Kölnis, Luxembourgis ja Zürichis.
Ajakirjaniku reisi Turusse ja Stockholmi rahastas Kkltuuriministerium.
**
http://kultuur.postimees.ee/4229687/nad-tulid-nad-nagid-nad-voitsid?_ga=2.65417773.2014096963.1504513368-1519649283.1504513366
Riina Luik
3.09.2017
Pärnu muusikafestivalil paljulubavalt alustanud Eesti Festivaliorkestri esimene kontserditurnee viis tõusvas joones läbi Põhjamaade ning andis kindla veendumuse: sündinud on uus ja erakordne muusikaline kollektiiv.
Kui ma ülimenuka Pärnu kontserdi järgsel hommikul Tallinna sadamas muusikuid oodanud Paavo Järvilt küsisin, kas tal on nüüd lõpuks tõesti käes oma unistuste bänd, oli vastus kiire ja heatujuline: jah!
Olles näinud ja kuulanud viiest turnee jooksul antud kontserdist kolme, võib kindlalt väita: niisugust musitseerimisrõõmu kombinatsioonis ülikõrge mängutasemega ei kohta kohe kindlasti mitte iga päev isegi maailma parimates kontserdisaalides.
Igal Eesti Festivaliorkestri (EFO) kontserdil, alates Pärnust, Jūrmala, Turu, Kopenhaageni ja kuni Stockholmi lõppkontserdini välja, oli orkestri tase eelmisega võrreldes veel paari pügala võrra lihvitum, nüansseeritum ja emotsionaalselt köitvam.
Öelda, et tegu on ülimalt andekatest muusikutest koosneva fantastilise kollektiiviga, pole piisav. See orkester on omaette nähtus! Järvi on suutnud luua muusikalise perekonna, kel on olemas meie-tunne, mis kasvas mühinal ja sõna otseses mõttes kõigi silme all, vaid kahenädalase kontserditurnee käigus.
Selle orkestri mängus on see miski, mis mõjub publikule kui fluidum, ning selle järgi seatakse latt, millega omakorda mõõta hiljem teiste orkestrite taset. Ja milline nakatav musitseerimisrõõm! Naeratus ei kadunud orkestrantide suunurkadest hetkekski, kuigi pole kahtlust, et kaks nädalat on piisav aeg, et väsimus end lõpuks tunda annaks. Publik märkab seda kohe, kui laval ei käi enam proovisaali ränk töö, vaid seal ollakse selleks, et jagada selle töö vaimustavaid vilju.
«Igal järgmisel kontserdil läks see ühistunne aina paremaks, tajusin kõige paremas mõttes omanditunnet: see on meie asi, me peame seda hästi tegema. See, et kõik on ühe asja eest väljas, oli mulle dirigendina äärmiselt liigutav tõdemus,» ütles Järvi kontserdijärgsel meeleolukal muusikute peol Stockholmi Eesti Majas. «Kõik on võimekad, kõigil on tahe, ja nii peaks see ideaalis olema iga orkestri puhul ja kogu aeg. Just see tahe: olla koos ja teha muusikat nii hästi kui võimalik – see on unikaalne!»
Soov anda endast kõik
Järvi toonitab, et ta ei lähtu EFO puhul põhimõttest: nüüd teeme lõpuks muusikat, nagu mina seda tahan. «Ei! Me teeme muusikat koos ja nii, nagu muusikat peab tegema. Ma ei kannata sellist suhtumist, et mina nüüd juhatan ja sinu (muusiku) asi on mängida. See on mulle võõras, sest see pole hingestatud muusika tegemine.»
Seda, et Järvi on dirigendina äärmiselt inspireeriv, märkisid absoluutselt kõik muusikud, kellega rääkima juhtusin. «Tundeks, mil muusik tahab endast anda kõik ja võib-olla isegi veel rohkem, peab ta esmalt kirglikult muusikat armastama, teisalt peab olema soov sellega midagi teistele öelda. Sinu ümber peavad olema inimesed, kes lasevad seda teha ja kes mõjuvad inspireerivalt. Paavo on dirigendina väga inspireeriv, ja julgen arvata, et paljud tulevadki siia selleks, et temaga koos mängida,» ütleb vioolamängija Andres Kaljuste.
Tallinna Kammerorkestris töötav vioolamängija Karin Sarv tõdeb, et kui ta üldse mõnes suures orkestris mängida tahaks, siis just EFOs. «Paavo on dirigendina muusikule nagu partner: kui dirigent muusikuid usaldab, usaldavad muusikud ka dirigenti. Oluline on, et dirigent mõistab: ka muusikute jaoks sünnib muusika siin ja praegu.»
Järvi tõdeb, et äsja lõppenud turnee oli nii mõneski mõttes testturnee, et vaadata, kuidas orkester ja meeskond toimib. «Hoidsime mõnes mõttes kodule lähemale,» ütleb Järvi, kuid rõhutab, et see ei tähendanud allahindlust ei orkestrile ega kutsujatele. «Ei Turu, Kopenhaagen ega Stockholm pole mingid n-ö proovimise kohad – tegu on Põhjamaades oluliste, ümmarguselt tuhande- ja enamakohaliste kontserdisaalidega.»
Vastutus oli seda suurem, et EFO-le usaldati nii Turu muusikafestivali lõpetamise kui väga mainekal Läänemere festivalil esinemise au. Järvi sõnul toimis kõik paremini, kui ta loota julges. «Alati saab asju veel paremini teha, kuid lõppkokkuvõttes tuli kõik väga hästi välja,» väljendab ta siirast tänu ka orkestri taustatiimile.
Ees ootab Euroopa vallutamine
Juba jaanuaris ootab orkestrit Järvi sõnul ees äärmiselt vastutusrikas kontserditurnee, mis haarab Berliini, Viini, Brüsseli, Zürichi, Kölni ja Luxembourgi kontserdimaju. Need on saalid, kuhu ei pääse Järvi sõnul ligi isegi kõik tuntud orkestrid. «Meid aitas see, et olen kõigis neis saalides eri orkestritega korduvalt esinenud,» ütleb Järvi.
Järvi nimi müüb, pole kahtlustki, kuid teisalt on tegu väga noore ja nime poolest tundmatu orkestriga. Seda, et EFO suutis endast juba esimesel välisturneel muljet avaldava jälje maha jätta, näitab väljamüüdud saalide ja publiku vaimustunud vastuvõtu kõrval seegi, et kõikidelt kontserdimajadelt järgnes kohe uus kutse. Turu muusikafestivali direktor Lisa Ketomäki oli valmis isegi festivali aega muutma: kui vaid orkester tagasi tuleks. Sama lootust avaldas ka Läänemere festivali peakorraldaja Michael Tydén.
«Tõsi,» tõdeb Järvi, kuid lisab, et määravaks ei saa nende soov või kontserdigraafik, vaid see, et orkester on saanud kolmeks aastaks kontserditurnee korraldamiseks toetust Eesti Vabariik 100 kultuuriprogrammist ja kultuuriministeeriumilt ning neil on kohustus anda igal aastal turnee eri paigas.
Tänavu Põhjamaad, järgmisel aastal Lääne-Euroopa, seejärel Aasia. «Kui ma EFO mõttega lähimas sõpraderingis välja tulin, öeldi mulle, et kui tahad tuntust, pead alustama Ameerikast. Me läheme Ameerikasse, sest tahan seda kõike teha nii suurelt kui võimalik, et orkestrit muusikaliselt kehtestada. Kuid häid orkestreid on maailmas palju, häid kontserdikorraldajaid samuti, kuid ma olen veendunud, et maksma ei saa end panna mingi haibiga, vaid ainult muusikaliselt. Kui suudad end muusikaliselt maksma panna, siis kõik muu tuleb ise järele.»
**
KONTSERDIMULJED
Indrek Saar, kultuuriminister
See on üks neist kordadest, kus võib tõesti öelda, et on uhke tunne olla eestlane. Kuulasin EFOt esimest korda Pärnus, olin väga liigutatud ja mul on orkestri üle siiralt hea meel. Kuid kodust eemal on see tunne veel erilisem ja kõik, kes ka täna Berwaldhallenis olid, tajusid seda. Eriti sellistel õhtutel nagu täna, ma usun, oleme kõik veendunud selles, et kunst võib päästa maailma.
Merle Pajula, Eesti Vabariigi suursaadik Rootsis
Minu meelehärmiks astuvad eesti muusikud Rootsis üles liialt harva. Rootsi on iseenesest suurepärane tanner, et tulla siia professionaalsete muusikutega ja publikut üllatada. Rootsi on muusikamaa ja meil on kõik eeldused, et olla siin pildil. Kõik, kellega jõudsin pärast tänase kontserdi esimest poolt rääkida, on öelnud, et see jättis neile väga sügava mulje – mõlemad teosed olid just tänu oma suurele erinevusele äärmiselt köitvad.Michael Tydén, Läänemere festivali asutaja ja tegevjuht
Paavo rääkis mulle oma orkestri ideest viis-kuus aastat tagasi ühel meie kohtumisel Peterburis. Juba siis ütlesin talle, et kui sa selle asja ära teed, oled kohe oodatud Stockholmi. Ja siin nad nüüd on. Olen väga õnnelik nähes, et mitu aastat tagasi sündinud idee viljad on jõudnud välja nii toreda koostööni ja pälvinud publikult ülimalt sooja vastuvõtu. Orkester on võrratu, millised muusikud! Olen uhke, et saime orkestrit Stockholmis võõrustada, ja teie Eestis peaksite samuti nende üle uhked olema.
Florian Donderer, viiuldaja / orkestri kontsertmeister
Minu koostöö Paavoga algas Bremeni Deutsche Kammerphilharmonies, jätkus Pärnu muusikafestivali ja nüüd EFO kontsertmeistrina. Olen Eestis käinud ja musitseerinud väga palju ning Eestil on minu südames väga eriline koht. Ma ei kahelnud hetkegi, et Paavo oma idee teoks teeb, sest kui ta sellest rääkis, oli tal algusest lõpuni kõik selge. Ma olen õnnelik, et saan kontsertmeistrina anda oma panuse sellesse, et orkester kõlab, nagu ta kõlab. Muusikule on suurim väljakutse suuta kõrvale heita kõik välised tegurid ja olla oma musitseerimises läbinisti aus.Erkki-Sven Tüür, helilooja
Pärast esiettekannet on akordionikontserti «Prophecy» mängitud enam kui kahekümnel korral ja sel hooajal mängib Ksenija seda veel Monte Carlo ja Luxembourgi filharmoonikutega. Tulin Stockholmi, et kogeda kontserti kui tervikut, ning teiseks seetõttu, et EFO on mulle väga südamelähedane ja ma hoolin selle käekäigust. Tahtsin tajuda, mida sellise väikese turnee lõppkontsert endast kujutab, ja kuulata, kuidas «Prophecy» Ksenija esituses kõlab. Olen tohutult rõõmus, et siin sündis täna niisugune ilus tervik nii kava kui esituse osas. Sibeliuse «Teine sümfoonia» oli imeline, see kõlas vaimustavalt! Olen Berwaldhallenis ka varem käinud ja tean, et siinne publik juba naljalt püsti ei tõuse. Täna oli nende vastuvõtt ülimalt soe. Minu jaoks oli see sündmus.
Lisa Batiashvili, viiulisolist (Gruusia/Saksamaa)
Eesti ja Gruusia vahel on väga erilised sidemed, see on alati selgelt tunnetatav. Paavoga kohtusime muide koos Hollywoodis musitseerides umbes kakskümmend aastat tagasi. Alati kui me kohtume, et koos musitseerida, räägime oma kodumaadest. A l a t i! Selline inimlik kontakt ja soojus kandub alati üle ka muusikasse ja on seetõttu väga oluline. Ma olin algusest peale kindel, et Paavo teeb oma unistuse teoks, ning ma olen absoluutselt veendunud, et kõik, kes siin orkestris on, on siin armastusest muusika ja Eesti vastu. Seda on laval olles tunda kõiges ja see on nii haruldane.Ksenija Sidorova, akordionist (Läti)
Mulle on see kõik väga imeline kogemus – me oleme selle lühikese ajaga saanud justkui perekonnaks. Esimest korda pakuti mulle «Prophecyt» mängida, kui olin 22-aastane. Ütlesin kohe jah, olemata näinud ühtegi nooti. Kui partituuri nägin, olin šokis – see oli niiiii… keeruline. Õppisin ja lihvisin seda pool aastat. Ma ei mäleta sellest kontserdist suure pinge tõttu mitte midagi, teadsin ainult, et Erkki-Sven on saalis. See teos on igale akordionistile ülim väljakutse. Ja siis ühel päeval helistas mulle Paavo Järvi (tema ise!) ja küsis, kas tahaksin seda mängida Pärnus. Ütlesin kohe jah, olemata temaga kunagi laval kohtunud.Toomas Tuulse, arhitekt, helilooja, koorijuht (Rootsi)
Olles kuulanud ära alles esimese kontserdi osa, võin öelda, et olen juba vaimustatud – Šostakovitši «Esimene» võlus mind tohutult. Paavo Järvi dirigeerimine on lihtsalt geniaalne ja orkester on nii paindlik ja tundlik. Ja see läti akordionist – Ksenija Sidorova – on tõeline akordionistaar. Jälgin tema esinemisi isegi Facebookis, ta mängib väga eriilmelist muusikat, ja alati suurepäraselt.
Georgi Anichenko, tšellomängija (Hispaania)
See oli täna imeline tunne – tunne, mida iga muusik ihkab kogeda: energia, mida sa lavalt saali saadad, voogab sealt laetuna tagasi. Andsime täna endast kõik, nagu mängiks viimast korda.
Andres Kaljuste, viiuldaja ja vioolamängija
Kindlasti pole see mingi tavaline orkester, sest juba selle sünnilugu on ebatavaline – see on kokku pandud liikmeid hoolikalt valides, nagu rätsepatöö. N-ö võtmemängijad on kutsunud Paavo Järvi ja ülejäänud on saanud siia vaid väga heade soovituste või varasemate õnnestunud koostöökogemuste alusel. Selle tulemuseks on hoopis teistsugune musitseerimine kui tavalises orkestris.Toomas Vavilov, klarnetist
Projektiorkestri puhul tuleb vaadata kaht aspekti: alati saab veel paremini ja alati ongi keegi kusagil veel parem. Seda tuleb eriti meeles pidada tähetunnihetkedel, kui tundub, et kogu maailm on sinu. Projektipõhisel orkestril pole traditsioone ja see on nii hea kui halb. Teisalt annab see, et dirigent saab ise valida ja mõelda, kes tema orkestris mängima hakkavad, tohutu eelise.Julien Beaudiment, flöödimängija (Prantsusmaa)
Minu jaoks on see esmakogemus koos Paavo Järviga musitseerida. Sattusin sellesse võrratusse kollektiivi sõbra kaudu, kes mind soovitas. Olin EFO tuuri ajaks kavandanud puhkuse, kuid selle kogemuse nimel olin valmis sellest loobuma, ja ma pole hetkegi oma otsust kahetsenud – need on olnud võrratud nädalad! Orkester on suurepärane, niisamuti meie dirigent!Peijun Xu, vioolamängija (Hiina/Saksamaa, viibis turneel koos 6-kuuse poja Lianiga)
Andsin nõusoleku EFOs mängida enne, kui jäin beebiootele, eelmisel aastal Pärnus musitseerisime juba koos (naerab). Ma ei suutnud ega näinud ka põhjust turneest loobuda, seda enam, et mul on väga hea lapsehoidja. Ta saab mu pojaga suurepäraselt hakkama, kui mina harjutan või olen laval. Kuna minu abikaasa on ka tegevmuusik, sai ta minust väga hästi aru. Naudin iga hetke koos selle suurepärase orkestriga.**
Eesti Festivaliorkester
Orkester tuli esimest korda Paavo Järvi käe all kokku 2011. aastal Järvi suvefestivalil, kandes toona nime Pärnu Festivaliorkester.
EFO koosnes sel aastal 76 parimast Eesti orkestrites töötavast muusikust, välisriikides edukat karjääri tegevatest eestlastest ja paljudest Euroopa orkestrite solistidest. Orkestri tuumiku moodustavad Tallinna Kammerorkestri (peadirigent Risto Joost) 15 liiget.
Orkestrit rahastavad EV100 programmi, kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.
Tänavu EFO kontserdid Pärnu muusikafestivalil ning esimese välisturnee käigus Jūrmalas, Turus, Kopenhaagenis ja Stockholmis.
2018. aastal ootavad ees kontserdid Berliinis, Brüsselis, Viinis, Kölnis, Luxembourgis ja Zürichis.
Ajakirjaniku reisi Turusse ja Stockholmi rahastas Kkltuuriministerium.
**
http://kultuur.postimees.ee/4229687/nad-tulid-nad-nagid-nad-voitsid?_ga=2.65417773.2014096963.1504513368-1519649283.1504513366
Comments