Paavo Järvi: kui meil pole kultuuri, siis pole meil midagi kaitsta
Foto: Ken Mürk/ERR
21.10.2025
Kultuur
Dirigent Paavo Järvi ütles kultuurisaates "Plekktrumm", et kui päris julmalt rääkida, siis Eestit ei tea keegi ja see ei huvita ka kedagi, meie vastu tuntakse huvi vaid siis, kui keegi meid ründab või mingi katastroof juhtub.
Paavo Järvi sõnul on Arvo Pärdi nimi maailmas väga tuntud. Eriti inimeste seas, kes armastavad kunsti ja filmi, sest Pärdi muusikat kasutatakse filmides palju. "Meil on õnnestunud tänu sellele, et Arvo Pärti niivõrd armastatakse, see projekt ellu viia. Kui ma käisin Carnegie Halli inimestega rääkimas, siis nad ütlesid, et neil on väga palju tahtjaid, aga nad saavad ainult neli-viis projekti võtta. Kõikide muude projektide osas nad ei olnud väga kindlad, aga nii kui Arvo Pärdi juubeliprojektist kuulsid, ütlesid, et jah, selle võtame kohe," rääkis Järvi.
Turneel on dirigendi jaoks kaks poolt – üks on Pärdi muusika mängimine maailmas, teine see, et Eesti festivaliorkester saab tutvustada Eestit läbi meie kultuuri ja muusika. "Näha Estonian Festival Orchestra plakatit Carnegie Halli seinal, seda ei juhtu tihti," nentis Järvi ja tõi välja, et Eesti tutvustamine ongi orkestri missioon.
Järvi oli väike poiss, 5–6-aastane, kui Arvo Pärt esimest korda neil isa Neeme Järvi suure sõbrana külas käis. Siis ei olnud lastel arusaamist, millised suured muusikud nende kodus viibisid. "Nad olid lihtsalt vanemate tuttavad. Ükspäev oli meil külas Rostropovitš või Hatšaturjan või Arvo Pärt või isegi Oistrahh ja Šostakovitš. Kõik nõukogude eliitmuusikud, rääkimata suurtest eesti heliloojatest," rääkis Järvi. "Meil ei olnud sellest sooja ega külma, sest me ei teadnud, kes nad on. Me teadsime ainult, et see tädi sureb alati ära "Traviata" kolmandas vaatuses," naeris dirigent.
Turnee kavas on muu seas Pärdi kultusteos "Tabula rasa", kus kaks viiulimängijat – Hans Christian Aavik ja Jaapani-USA imelaps Midori – peavad kogu lugu vedama. Viiulimängijate omavaheline keemia on Järvi sõnul teoses üliloluline, sest see on kirjutatud ühele abielupaarile. "Gidon Kremer ja Tatjana Grindenko. Ta oli üks tema mitmest naisest, viiuldaja," märkis dirigent. Kui "Tabula rasa" esimest korda Tallinna ülikooli aulas ette kanti, oli saalis ka Paavo Järvi koos isaga. "Eri Klas juhatas, Grindenko ja Kremer mängisid. Kõige tähtsam ajalooline inimene selles saalis oli aga klaverimängija Alfred Schnittke," meenutas Järvi.
Kahe viiuli keemia on tähtis ka seepärast, et üldiselt on mängijad selles loos võrdsed. "Lugu on kirjutatud niimoodi, et üks võtab üle ja siis teine võtab sama liini üle. Sellist esimese ja teise viiuli vahet pole, aga samas, kuidas sa end maksma paned ja end näitad, tahes tahtmata tekib mingi konkurentsi küsimus," ütles Järvi, kelle sõnul on nii Aavik kui ka Midori väga tugevad, kuid täiesti erinevad isiksused.
Järvi sõnul tunneb ta oma tööd tehes tihti ebakindlust, kas lood ikka tulevad välja. Eriti on seda muusikaga, mis on end juba tõestanud. "Mul ei ole kunagi sellist tunnet, et ma olen midagi väga hästi teinud. Mozarti sümfooniat või Mahleri sümfooniat või Brahmsi sümfooniat teha on väga raske. Ma võib-olla vihastan heliloojaid, aga kõikide nende heliloojate muusikat, kes praegu elus on, on väga lihtne teha võrreldes näiteks Mozarti sümfooniaga," ütles Järvi. Dirigendi sõnul ei ole näiteks Mozarti või Haydeni sümfoonia teises osas end kuskile peita. "Lihtsalt üks liin ja terve rühm peab mängima ühtemoodi, hingama ühtemoodi, saama sellest toonikvaliteedist niimoodi aru, et sellest tuleks üks ilus liin. Seda on palju raskem teha kui kõike muud, mida on välja mõeldud," nentis Järvi, lisades et uuel muusikal on omad probleemid, aga tihti pole interpretatsiooniküsimusi ega ka ajaloolist vastutust, et seda on paremini tehtud. "See on tühi paber. Võid algusest peale hakata ja öelda, et niimoodi tehakse."
Läbi juhuste maailma tippu
Järvi astus esimest korda avalikult dirigendina orkestri ees üles 40 aastat tagasi ehk aastal 1985. Esimene professionaalne kontsert oli Trondheimis Norras ja kavas oli Arvo Pärdi esimene sümfoonia ning Sibeliuse esimene sümfoonia. Enda sõnul mäletab ta seda hetke päevselgelt. "Tavaliselt käib see nii, et keegi jääb alati haigeks. Ma õppisin samal ajal ülikoolis ja minu õpetaja oli selle orkestri peadirigent. Ta jäi haigeks ja tema käest küsiti, kas on kedagi, keda soovitate. Ta ütles, jah, mul on üks hea õpilane Paavo siin. Ma mõtlesin, et tõesti või. Kava oli juba tema poolt valmis tehtud, nii et ma pidin selle üle võtma," meenutas Järvi ja tõi välja, kuidas sellised juhused on ennegi dirigentidele võimalusi andnud – näiteks Leonard Bernsteini debüüt New Yorgi filharmoonikute ees oli tänu sellele, et Bruno Walter jäi haigeks. "Pärast seda ühte õhtut oli ta staar."
Järvi teadis juba väiksest peale, et tahab dirigendiks saada. "See oli sellepärast, et isa oli dirigent. Ega ma ei teadnud, mis see dirigeerimine on, tükk aega ei teadnud, alles hiljuti ei teadnud," muigas ta. Vahepeal õppis Järvi ka löökpille, sest isa ütles, et nii on võimalik orkestris varem osaleda.
Esimesel kontserdil Trondheimis märgati Järvit kohe. Orkestrite mänedžeride võrgustik on lai ja sealt saigi Järvi oma esimesed soovitused. Edasi sai Järvi end noore dirigendina näidata noortekontsertidel. "Skandinaavia on omavahel hästi seotud ja kõik teavad täpselt, mis toimub. Kõik mänedžerid räägivad omavahel. Esimesed kümme aastat ma olin praktiliselt ainult Skandinaavias," rääkis Järvi.
Samal perioodil juhatas ka isa Neeme Järvi, kes oli oma parimates aastates. See andis ühest küljest Paavo Järvile võimalusi, sest nimi oli tuntud, aga tegi elu ka raskemaks. "Alati on kergelt skeptitsism, kui oled kellegi tuntud inimese poeg või tütar. See on natuke selline onupojapoliitika, selle vastu on kerge umbusaldus. Sa pidid ikkagi minema näitama, et sa oskad juhatada," nentis dirigent.
Muusika mängulisus
Järvi meenutas, kuidas isa muusikat kuulas ja tema ning õde Maarika väikeste lastena seda alati mänguna võtsid. "Ta vaatas partituuri ja küsis, kus me praegu oleme ja kes mängib. Ma ütlesin, kus ja et mängib oboe ja oboe on siin. Meil oli see mänguna kõik selge. Siis ta ütles, et mine seisa seal ja juhata, ranne võiks olla natukene kõrgem ja küünarnükk natuke madalam, käed kumeramad," rääkis Järvi, kelle meelest ongi muusika üks suur mäng. "Siiamaani on see mängulisus minu jaoks väga tähtis muusikas.
Dirigeerimine iseenesest ei ole mitte ainult visuaalne plastika, vaid sellel on mingi eesmärk. Laulja saab hingata siis, kui sa annad talle võimalust hingata, aga kõik inimesed peavad hingama, viiulimängijad isegi peavad oskama hingata. Kõik see, mida sa dirigendi juures märkad, peab mitte ainult elegantne välja nägema, vaid mingisugust praktilist mõju omama kas toonile, mis orkester mängib või täpsusele või jõulisusele või pehmusele. See on selline sõnadeta keel tegelikult," ütles ta.
Järvi sõnul on dirigentidel kahte moodi karjääre. Ühed on sellised, kellel õnnestub noorest peast väga heade orkestrite ette saada. "Need on ühest küljest väga õnnelikud inimesed, teisest küljest õnnetud. Kui sa lähed väga-väga hea orkestri ette ja sa oled 20–25-aastane, jube hästi tuleb kõik välja, siis sa tegelikult ei tea, kas see tuleb sinu pärast hästi välja või orkester lihtsalt mängib ilusti," lausus Järvi ja lisas, et kui mitte nii head orkestrit juhtida, teab dirigent täpselt, kuidas see kõlab, kuidas seda paremaks saab teha ja kui palju on see dirigendi teene. "Kui sa lähed Londoni filharmoonia ette noorena, siis nad peavad nagunii hästi mängima, sest see on nii hea orkester," ütles dirigent.
Arengu jaoks on kõik orkestrid Järvile tähtsad. Tema esimene peadirigendi koht oli Malmös Rootsis. "See oli võib-olla kõige tähtsam, sest seal sa tunned, et sul on mingi vastutus, sa pead orkestri eest vastutama ja selleks hetkeks repertuaari ei olnud, kõik lood olid uued," ütles ta. Järvi on muu hulgas dirigent olnud Stockholmi ja Birminghami filharmoonikutele, Frankfurdi raadios seitse aastat ja Cincinnati orkestris kümme aastat töötanud, ka Pariisis ja Jaapanis seitse-kaheksa aastat ja praegu ka Zürichis juba seitse aastat. Lisaks on ta üle 20 aasta olnud ERSO kunstiline nõustaja.
Kui orkestris jääb peadirigendi koht vabaks, otsitakse tihti mingit vastandit eelmisele peadirigendile. "Kui 20 aastat on üks kuri kiilakas onu sind õpetanud, siis nad tahavad ühte sõbralikku juustega onu sinna. Siis nad saavad aru, et ta on sõbralikum küll, aga ei tunne oma asja nii hästi ja lähevad jälle teise äärmusesse," rääkis Järvi. Näiteks Euroopas on oluline, et peadirigent oleks eelkõige hea muusik, Ameerikas otsitakse vähemuste esindajaid. "Seal on natuke teine arusaamine, mis see peadirigent ja orkester endast kujutavad. See on selline community service. Ma olin kümme aastat USA-s peadirigent. Inimesed, kes andsid raha, ei olnud muusikahuvilised. Nad teadsid, et ühes heas linnas peab olema orkester ja jalgpallimeeskond, võib-olla pesapalli tiim ka ja mõne suure firma peakontor," ütles dirigent.
Tähtis ei ole Järvi hinnangul mitte see, milliste tipporkestrite juures dirigent töötab, vaid see, kui palju ta saab teha seda, mida ise soovib. "Seda on palju raskem läbi viia, kui inimesed arvavad, et sa saad muusikaliselt teha seda, mis on sinu jaoks tähtis, mitte olema mingi kohaliku traditsiooni ori. Niikuinii on arusaamine, et kui sa oled Saksamaal, pead tegema mingit saksa uut muusikat. Prantsusmaal tegin palju prantsuse uut muusikat, Eestis me teeme eesti uut muusikat, aga see on natuke rohkem südameasi, sest ma olen eestlane. Ameerikas pidi tegema ameerika muusikat. Aga et ei oleks sellist diktaati, et sa kogu aeg pead oma kavu tegema selleks, et publik saali tuleks," nentis Järvi ja lisas, et piletimüük on muutumas kõige tähtsamaks asjaks, sest kui rahvas saalis ei käi, ei ole kellelegi muusikat teha.
Alati ei ole peadirigentidel vabadust teha asju enda südame järgi. "Berliini filharmoonikutes on peadirigent, kes armastab teha palju sellist muusikat, mis ei ole väga standardne. See on väga hea tegelikult, aga nad näevad seda, et nende publik ei ole sellest tihti huvitatud ja paluvad, et teeme Brahmsi sümfooniat või midagi sellist, et oleks rohkem publikut. Või siis, järgmine kord, kui ma lähen Berliini, paari kuu pärast, minu solist on Lang Lang. Sa võid ükskõik mida mängida, sest rahvas on nagunii saalis, kõik tulevad teda kuulama," rääkis Järvi.
Dirigentide väljenduslaadid on erinevad. Järvile show tegemine ei istu. "Kui sa tunned, et keegi on sul lava ees ja teeb show'd, see on juba halb. Kui see väljendusviis on nii orgaaniline ja loomulik, et see käib selle inimese isiksuse juurde ja see ei ole üks asi, mis sinna kunstlikult on peale ehitatud, siis on see loomulik," nentis dirigent.
ERSO käekäik
Järvile läksid Olari Eltsi sõnad uue hooaja avakontserdil, et ERSO ei tule enam toime, väga südamesse. "Kui hakata neid numbreid vaatama, siis see ei anna õiget pilti. See on statistika. Rahvusorkester on eesti muusikale ja kultuurile, heliloojatele ja noortele solistidele nii palju toeks olnud. Nende ülesanne on eesti muusikat oma käes hoida ja arendada. Neil peaks olema mingi eriline positsioon. Ma ei räägi üüratutest summadest, aga nii, et inimesed ei peaks nelja tööd korraga tegema selleks, et ära elada. Mina olen loomulikult väga suur toetaja ja tunnen, et see on väga tõsine teema ja selle peab õigesti ära seletama inimesele, kes selle sees päriselt ei ole," rääkis Järvi. Ta lisas, et kui hakatakse lihtsalt võrdlema riigikaitset ja muusikat, siis võiks ju kõik kinni panna. "Aga siis ei ole meil midagi ka kaitsta, kui meil kultuuri pole. See, mida ERSO on teinud eesti muusikale, on niivõrd tähtis. Ilma nendeta ja ilma eesti muusikata ei oleks Arvo Pärti olemaski. See on see taimelava, sealt tulevad kõik meie tulevased Pärdid ka," sõnas Järvi.
Järvi arvates on oluline otsustajatele ära seletada, et tuntud eesti helilooja ja orkester, mis seda heliloojat maailmas tutvustab, toob riigile ainult kasu. "Aga kui seda niimoodi serveerida, et kas me lähme Vene agressiooni ohvriks või mängime Mozartit, siis võib sellest valesti aru saada ja siis inimesed ütlevad, et mis te kääksutate seal," nentis dirigent.
Meie arvamus sellest, kuidas mujal maailmas Eestit tuntakse ja milline on tegelik reaalsus, on Järvi sõnutsi kaks eriasja. "Kui päris julmalt rääkida, siis Eestit ei tea keegi ja see ei huvita ka kedagi. Me oleme uhke ja vägev maa, ma olen eestlane ja väga uhke selle üle, aga kedagi see ei huvita mujal. Eesti vastu tuntakse huvi ainult siis, kui keegi teda ründab või mingisugune katastroof juhtub. Soome president teeb seda väga ilusti, on ka väike maa, aga ta oskab seda niiviisi serveerida, et ta ei astu kellelegi jalgade peale ja oskab kavalalt olla mängus. Eestit ma pean kogu aeg seletama," tõdes Järvi.
Carnegie Hall on turneeks välja müüdud. Seda on Järvi sõnul väga raske saavutada isegi siis, kui väga head orkestrid esinevad. "Kultuursetes ja intellektuaalsetes kihtides Eestit kohutavalt armastatakse ja teatakse kui kultuurimaad ja IT-maad. Tihti on minu juurde tuldud ja öeldud, et teil on niivõrd šarmantne naine Kaja Kallas, nii tugev. Pärdist räägitakse ja meie IT-saavutustest. Räägitakse nendest asjadest, mis kuidagimoodi tõstavad üldist pilti, kultuur ja muusika, eriti muusika on võib-olla kõige suurem lipukandja," rääkis dirigent.
Järvi hinnangul on prioriteetide küsimus, mille peale inimene raha kulutab. Kui teda huvitab muusika, leiab ta võimaluse seda kuulama tulla. "Kui sa tahad kuulata Taylor Swifti, saalid on puupüsti täis, inimesed ei saa sisse lihtsalt, kui sind huvitab sport, siis piletid Ameerikas on poole kallimad kui orkestripiletid. Võib-olla kõige kallimad piletid Carnegie Hallis on 200–300 dollarit, aga on ka 50 ja 70 dollarit maksvad piletid," märkis Järvi.
Järvide dünastia missioon on olnud maailmale eesti muusika tutvustamine. Kui on vähegi võimalust eesti muusikat mängida, siis seda Järvi ka teeb. "Alles eelmine aasta tegime Erkki-Sven Tüüri flöödikontserdi esiettekande, Berliini filharmoonikud oli üks tellijatest. Concertgebouw's tegime Ester Mägi. See oli vist esimene kord, kui Ester Mägi nime seal kuuldud," sõnas dirigent.
Klassikaline muusika konkureerib kõige muuga, mida tänapäeval ajaviiteks pakutakse. Järvi ütles, et inimeste sisemised maailmad on erinevad – üks vajab aja veetmiseks vaikust ja loodust, teine mõnda meditatsioonivormi. "Bruckneri sümfoonia on kõige parem muusika meditatsiooni jaoks. Seal on oma sisu, oma narratiiv, kõik see, millega üks inimhing tegeleb. Juba see fakt, et sind keegi ei sega tund aega, telefon on välja lülitatud, on väga hea. Põhimõtteliselt on see umbes sama, kui sa otsustad minna teatrisse ja vaatad midagi väga tõsist, psühholoogilist, filosoofilist. Eestlased ju armastavad teatrit ja see ei ole ainult selline kerge ajaviide, seal on mõnikord väga sügavad teemad," rääkis Järvi. Ta nentis, et pinnapealset müra on väga palju ja inimestel tekib vajadus millegi sügavama järele. "Mul on palju tuttavaid, kes ütlevad, et loe üks artikkel lehest, aga loe see tervelt läbi, mitte ainult viit esimest rida. See on täpselt samamoodi muusikas."
Kultuurisoovitus. "Kindlasti käige ERSO kontsertidel. Eesti riiklik sümfooniaorkester, fantastiline orkester, väga hea peadirigent Olari Elts, huvitavad programmid, rahvast puupüsti täis, palju noori. Teine soovitus, kõige ilusam linn Eestis, suviti eriti, on Pärnu. Juulis toimub Pärnu festival," soovitas Paavo Järvi.
Toimetaja: Kaspar Viilup / Karoliina Tammel
Allikas: "Plekktrumm"
https://kultuur.err.ee/1609835433/paavo-jarvi-kui-meil-pole-kultuuri-siis-pole-meil-midagi-kaitsta
Comments