Oleviku kõrghetki muusikakultuuri tuleviku nimel

Sirp
Toomas Velmet
12.08.2011

Esimene rahvusvaheline Järvi suvefestival 28. VII – 4. VIII .

Pärnu kas Tallinna või Riia suunalt saabumisel võtsid teid vastu lahkelt naeratavad isa ja poeg Neeme ja Paavo Järvi, teatades, et linnas toimub Järvi festival. Reklaami ja turundusega oli vaeva nähtud ja tulemuslikult, sest vabu kohti polnud ka elitaarsetel kammerkontsertidel sugugi palju pakkuda.

Korraldajate sõnul on festival välja kasvanud Neeme Järvi meistrikursustest ning iseseisvunud täisvereliseks interpreedikeskseks sümfoonilise- ja kammermuusika festivaliks. Festivali interpreedikesksust toonitab asjaolu, et ennekõike kutsutakse osalema need eesti esitajad, kes töötavad välismaal, ja neid on rohkem, kui oleksime iial osanud arvata. Festivalil esines pisut rohkem kui kolm sümfooniaorkestrit. Erilisim oli avakontserdi andnud umbes 70liikmega sümfooniaorkester, kus istusid peaaegu kõik saabunud külalisesinejad, nende hulgas kontsertmeistrina Florian Donderer (Deutsche Kammerphilharmonie kontsertmeister), Fabio di Casola (klarnet, Abbado, Rostropovitši ja Kremeri festivalide külaline), Gareth Lubbe (Gewandhausi SO kontsertmeister), Mircea Mocanita (viiul, Kölni WDR SO), Simone Sommerhalden (oboe, Gewandhaus), Mihhail Zemtsov (altviiul, Haagi Residentie Orkest) ning meil hästi tuntud Kalev Kuljus (oboe) ja Martin Kuuskmann (fagott). Keelpillirühmas polnud sugugi 60 mängijat, pigem 35, kuid see kõlas sellise intensiivsusega (seal, kus vaja) ja täpsusega, et polegi siin kuuldutest kellegagi võrrelda.

Avakontserdi kava oli kõige akadeemilisem, koosnedes Tõnu Kõrvitsa, Sibeliuse ja Schumanni teostest, solist oli Anna-Liisa Bezrodny ja juhatas Paavo Järvi. Kontserti alustati Tõnu Kõrvitsa teosega „Tuulde lauldud” (2006, Põhjamaade SO tellimus), mis on arvatavasti värvikamaid eesti sümfoonilise muusika teoseid üldse. Saal võttis selle esituse vastu väga soosivalt, mis pole nüüdismuusika puhul üldsegi mitte igapäevane nähtus – Kõrvitsa looming ongi nimetatud kontekstis erandlik nähtus. Anna-Liisa Bezrodny Sibeliuse Viiulikontserdi ettekanne on näide, kuidas järjepidev ja tasakaalukas töö viivad sihile, õigemini tasemele, kuhu meie noorema viiulikunsti interpreetidel veel seni asja pole olnud. Kontserdi I osa Allegro moderato oli esitatud veenva isikupäraga, ütleks isegi improvisatsiooniliselt, ja teose raskuspunkt lasus II osal Adagio di molto – monumentaalselt mõjuv dramaturgiline kulminatsioon, mille lahenduseks sai efektne III Allegro ma non tanto. Suurepärane interpretatsioon koos haruldase orkestri ja dirigendiga jääb märgina kehtima meie muusikakultuuris. Avakontserdi lõpetas Schumanni sümfoonia nr 1 „Kevadine”. Olen kunagi varem ajakirjanduses deklareerinud, et Schumanni sümfooniad mulle ei meeldi, lisamata, miks, tõenäoliselt põhjust ka enesele täpsustamata. Festivaliorkester ja Paavo Järvi muutsid mu arvamust kardinaalselt, aga selleks tuli sümfoonia esitada täpselt igas aspektis (kuni keelpillistrihhideni) ja perfektselt tasakaalustatud partituuriga. Nüüd on mulle absoluutselt mõistetav ka Paavo Järvi edu Saksamaal. See oli sündmus, mis jäigi sel festivalil ületamata, kuid andis avanguna parima võimalikest atestaatidest jätkule.

Reklaamitud oli, et festivalil osaleb kümme interpreeti, kelle perenimi on Järvi, ja see vastas tõele. 28. VII raekoja saalis toimunud kontserdil „Järvide klassika” osales kuus Järvit: Marius, Maarika, Miina, Madis, Mihkel ja Martin Järvi. Ette kanti Schumanni Klaverikvintett Es-duur op. 44, Kodály Duo viiulile ja tšellole ning Weberi Trio g-moll flöödile, tšellole ja klaverile. Sellest kontserdist on kahju, sest esinemistingimused ei lubanud esitajail end maksimaalselt avada. Raekoja saal on äärmiselt sõltuv õhu- ja mitte ainult õhuniiskusest, vaid ka lausa veest, mis soojade-niiskete ilmadega kondenseerub meetripaksustele kiviseintele, ja sel juhul ei päästa keelpille mitte miski. Keeled on niisked (märjad), poognajõhvid venivad välja, pillikorpused on märjad ja parata pole midagi. Suvel palavaga tuleb vältida Pärnu raekojas keelpillidel mängimist, kuni pole paigaldatud konditsioneere vältimaks liigniiskust. Puhkpillidele ja klaverile ei ole need tingimused liiga katastroofilised, mis kostis ka eredalt Weberi Trio esitusest võrdluses eelnenud teostega. Neljale keelpilli-Järvile tuleks aga anda medal ülesnäidatud vapruse eest Schumanni ja Kodály teoste esitamisel.

Loodus armastab tasakaalu ja 30. VII oli festivali kammerkõrgpunkt, kui kolmeosalisel kontserdil kontserdimaja suures saalis astus lavale kogu festivalil osalejate koorekiht, mida ei saa jätta üles lugemata: Fabio di Casola (klarnet, Šveits), Kalev Kuljus (oboe), Florian Donderer (Saksamaa), Mircea Mocanita (Saksamaa), Juta Õunapuu, Mari-Liis Päkk, Triin Ruubel, Andres Kaljuste, Elar Kuiv, Anna-Liisa Bezrodny, Mari Targo, Viivika Sapori-Sudemäe, Kaija Lukas (viiulid), Gareth Lubbe, Iisa Kostiainen, Anne Ilves, Helen Kedik (altviiulid), Silver Ainomäe, Henry-David Varema, Villu Vihermäe, Andreas Lend (tšellod) ja Irina Zahharenkova (klaver, klavessiin). See seltskond kandis ette üheksa kammerteost eri suurusega koosseisus järgmistelt autoritelt: Heinrich Ignaz Franz von Biber, Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Erwin Schulhoff, Johan Halvorsen, Maurice Ravel, Gustav Mahler, Bernhard Henrik Crusell ja Carl Maria von Weber. Kontsert teostati tasemel, mida võiks ja peaks kadestama iga kammermuusika festival maailmas.

Kogu kava esitus oli kõrgtasemel, kuid ka sellel taustal tuleb tunnustada eriti suuri õnnestumisi – kolme tippu kolmeosalises kavas. Esimese ja kõrgeima hinnangu saab Schulhoffi Keelpilliseksteti ettekanne, siis Raveli Trio ja Weberi Klarnetikvinteti esitus. Mul on kahju, et ma ei saa üles lugeda seksteti ja kvinteti liikmeid, sest esinejate soovil oli suur saal illumineeritud intiimsesse hämarusse ning kavas polnud lugeda, kes mida esitab. Siiski olid olulisemad tegijad tuvastatavad ka pimeduses. Esiteks on Schulhoffi Sekstett väga-väga hea muusika ja ka esitati erakordselt hästi, milles olulist rolli mängis „bandleader” Andres Kaljuste. Vähe (kui üldse) on meie kammermuusikas ansambliliidreid, kes on sel määral võimelised mobiliseerima kogu koosseisu ja ettekannet lausa, kuigi mitte pealetükkivalt, dirigeerima. See omadus pole üldjuhul õpitav ja on seda enam väärtuslik. Seetõttu tunnistangi Seksteti ettekande kogu galakontserdi parimaks. Raveli Trio esitas koosseis, mis ei vaja kommentaare: Anna-Liisa Bezrodny, Henry-David Varema ja Irina Zahharenkova. Kolmetunnisele kammergalakontserdile pandi väärikalt virtuoosne hüüumärk Weberi Klarnetikvintetiga, liidriks Fabio di Casola. '

31. VII Eliisabeti kirikus juhatas Pärnu LOd kümme valitud dirigenti Järvi meistrikursustelt. Kümne peale oli jaotatud Haydni neljaosaline sümfoonia „Kuninganna”, Respighi orkestrisüit „Linnud” ja Mendelssohni sümfoonia nr 4 „Itaalia”. Dirigendid olid kõik professionaalid, kes Neeme ja Paavo Järvi ning Leonid Grini juhendamisel kindlasti palju enesekindlust kogunud.

Kiitmata ei saa jätta vaprat linnaorkestrit, sest ega kursuste laboratooriumiks olemine pole meelakkumine, pigem vastupidi. Samal päeval veidi hiljem toimus Ammende villas „Õhtumuusika Järvidega”, kus esinejaiks kaheksa Järvit + Tatjana Bermann (viiul) ja Elizabet Paavel (sopran). On ju vabandatav, et ma sinna ei jõudnud, kuid olla olnud kena õhtupoolik hea kammermuusikaga, omamoodi intermetso festivali keskpunktis.

Kontsert, mis toimus 1. VIII kontserdimaja kammersaalis, kandis pealkirja „Impressioonid” ja seisab pingereas peaaegu võrdsena kammermuusika galakontserdiga või ehk selle kvaliteetse jätkuna. Debussy Sonaat tšellole ja klaverile kõlas Silver Ainomäe ja Sofia Rahmani (Inglismaa) meisterlikus ettekandes ja sama võib öelda Saint-Saënsi Sonaadi esitajate Simone Sommerhalderi (oboe) ja Maksim Štšura (klaver) kohta. Huvitav kuulata oli Delibes’i ooperi „Lakmé” kuulsa „Lilledueti” seadet flöödile, oboele ja klaverile, kus esitajana lisandus Oksana Sinkova (flööt). Miks järgnevas Prokofjevi Sonaadis flöödile ja klaverile oli kaks esimest osa kärbitud, jääb esitajate teada, kuid III -IV olid esitatud meeldivalt. Kontserdi finaal oli seekord eesti klassikalise kammermuusika vallast – Eduard Oja Klaverikvintett – ning esitajaiks rahvusvaheline seltskond Mari-Liis Päkk (USA), Marge Uus (Soome), Andres Kaljuste (Saksamaa), Teet Järvi (Soome) ja Sophia Rahman (Inglismaa). Oja teos kõlas äärmiselt emotsionaalselt ja võeti vastu ovatsioonidega. Tasub märkida, et Andres Kaljuste oli seekord laval altviiuldaja rollis.

2. augustil oli festivali planeeritud kulminatsioon, sest peakülaline – legendaarne viiulikunstnik Ivry Gitlis (s 1922, Iisrael-Prantsusmaa) tuli lavale koos valitud viiuldajate ja Paavo Järviga. Gitlis on sellest põlvkonnast, kes on õppinud Thibaud’, Enescu ja Fleschi juures, teinud koostööd Mehta, Barenboimi, Ormandy ja Szélliga ning tema debüütplaat oli Alban Bergi Viiulikontserdi salvestis. Aastast 1990 ka UNE SCO hea tahte saadik, on ta mänginud stradivaariusel „Chant du Cygne” (a-st 1737) ja Guarneri del Gesù „Ysaÿe’l”, talle endale kuulub Stradivari „Sancy” (1713). Õnnelikeks, kes koos maestroga said musitseerida, olid Anna-Liisa Bezrodny, Mari-Liis Päkk, Mari-Liis Uibo, Triin Ruubel, Miina Järvi ja Tatjana Berman. Nende tund saabus, kui Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri kammerorkester oli esitanud

Erkki-Sven Tüüri teose „Action. Passion. Illusion” ja Aaron Coplandi süidi balletist „Kevad Apalatšides”. Siis esitati koos maestroga Vivaldi Kontsert neljale viiulile ja Bachi Kontsert kahele viiulile; viimases vahetus Gitlise partner igas osas. Kui proovis oli nii näha kui tunda, et tegu on vana ja väsinud mehega, siis õhtul oli laval noor ja kepsakas artist, kes ühe haardega tõmbas endale kogu saalitäie publiku tähelepanu ning pööras selle loomulikult ja galantselt oma veetlevatele kaaslastele. Planeeritud lisapaladena kõlasid Fritz Kreisleri „Armupiin” ja „Imeilus Rosmarin”. See oli näitlik õppetund, kuidas kohale kutsuda möödunud sajandi alguse Viini kohvikute imposantne atmosfäär. Päris lisapalana kõlas aga Bachi a-moll Kontserdi II osa. On ju selge, et tegemist pole oma tippaegade vormis mehega, kuid ime selle sõna kõige otsesemas tähenduse on see, et kolme nädala pärast 89aastaseks saav viiulikunstnik soostus tulema Pärnusse, festivalil aktiivselt osalema ning jagama lahkelt oma kogemusi ja aurat meie noorte viiuldajannadega.

Järgmisel ööl algusega kell 22 esines rahvusvaheline seltskond Eliisabeti kirikus kahe teosega, mis täitsid aja kuni keskööni. Dvořáki Sekstett A-duur ja Schuberti Oktett F-duur (D 803) olid teosed, mis Arvo Leiburi eesistumisel ette kanti. Schuberti kuueosaline tunniajaline Oktett (1824) on pähkel, mida igaüks lahti ei hammusta. Ega seegi kord olnud erand ning seega polegi põhjust ehmatada esitajaid, kes tegid oma töö ju perfektselt – ehk on teos lihtsalt pikk ja igav ... Huvitavam on teada, et ideed käivad ikka paralleelselt, sest samal päeval esitati Schuberti Oktett ka Tartu Jaani kirikus. Teose varasemaid ettekandeid Eestis ei mäletata. Ja jõudiski kätte festivali lõppkontsert 4. augustil Pärnu kontserdimajas. Kavas olid Tšaikovski „Variatsioonid rokokoo teemale“ (Teet Järvi), Ernst Blochi Kontsertiino flöödile, vioolale ja keelpillidele (Maarika Järvi ja Mihhail Zemtsov) ja Mozarti Kontsert fagotile (Martin Kuuskmann), juhatasid dirigentide kursuse valitud osavõtjad.

Ja siis grand finale, kui u saja liikmega Üleeestilise Noorte SO ette tõusis Neeme Järvi, et juhatada Beethoveni Sümfooniat nr 7 A-duur op. 92. Kõik eelnev oli tasemel esitatud, mõni paremini, mõni vähem hästi, aga tõeline festivali tipp oli muidugi Beethoveni Seitsmes Neeme Järviga. Meie, kes me saalis istusime, oskasime tajuda hetke väärtust, kuid vaevalt et oskame tajuda seda, mis salvestus saja noore muusiku mällu, kes musitseerisid koos maestroga ja kannavad seda endas kogu oma eelseisva pika karjääri jooksul. Siin on Järvi festivali idee ja tulemus – väärtus, mis kannab meie muusikakultuuri tulevikku.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12812:oleviku-korghetki-muusikakultuuri-tuleviku-nimel&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3354