La même chose, s'il vous plaît
Maris Podekrat
26.08.2011
Orchestre de Paris, pärastlõunane proov. Sada väga suurt isiksust harjutab väga umbses saalis Bartóki „Orkestrikontserti” ja Stravinski „Petruškat”, neidsamu, mis kõlavad 1. septembril Tallinna kontserdil. Mõtlesin tükk aega, mis keeles peadirigent Paavo Järvi muusikutega suhtleb. Aga palun: ta räägib oma orkestriga lindude, loomade ja inglise keeles. Nad saavad teineteisest suurepäraselt aru.
„Jagataga, tagataga, jaa-a-AMM !”
„Tiihvamm, tiihvamm?” küsib vuntsidega kontrabassimängija vastu.
„La même chose, s’il vous plaît.” (See tähendab: „Sama koht uuesti, palun.”) Seda lauset kuuleb proovi jooksul veel umbes sada korda. Eestikeelne „jah!” käib aegajalt vahele. Seda on väga armas kuulda. Viiulid itsitavad omavahel. Naerukajakad. No ei saa pidama. Esimene proov pärast pikka puhkust. Nagu lapsed, kes uut kooliaastat alustavad. Trallallaa. Järvi teab, et kõik suve jooksul kadunu tuleb väga kiiresti tagasi. Vähemalt lootuskiir on olemas.
„Lets take the third phrase. Jah! Good. Bravo! Trioles – not too fast. Diminuendo,” – ja ta veab käega heli järjest vaiksemaks, vaiksemaks, vaiksemaks, kuni rohkem enam ei saa. Siis äkki – plaff! – vaikus. Ja mitte üks piuks. Oled sel hetkel nagu hüpnoosi all ega suuda liigutada enne, kui ta oma võlukepiga selleks loa annab. *„Pam, pa-pa-paam paam. Teeme siin ühe eksperimendi.
Kõik glissandod on erootilised.” Orkester teeb viuviuviu.
„Ei, see on liiga mehaaniline. More sexy!” Kiukiukiu. „Ikka pole piisavalt ühtlane. Veel, veel!” Kiuviukiu.
„Tehke siin väike crescendo.” Iuiuiuiuiu.
„Yes! Yes! Tatatamm!” Viiulid ei saa kokku mängitud. Imelik rütm ja hunnik kiireid noote. Isegi Orchestre de Paris’ viiulid loksuvad! „Ma tahan, et see koht ikka välja tuleks. Subito piano ei ole praegu koos!”
Proovivad. Proovivad veel. Midagi ei aita. Tuleb jälle ussisõnad peale lugeda:
„Tugutugu-tugutugu. Fraseerige. La même chose, s’il vous plaît.”
Mõjus! Sai kohe parem. Mõnikord polegi vaja ühte kohta lõpmatuseni nühkida ega aega raisata. Öö jooksul töötab see kuskil ajusopis edasi, läheb iseenesest paika. Seedib ära. Järgmises proovis tuleb juba palju paremini. Järvi koostöö prantslastega näeb hoopis teistmoodi välja kui sakslastega. Töökultuur on täiesti erinev. Prantslased on impulsiivsemad. Improvisaatorid. Mängivad väga värvirikkalt ja ilusti, aga mõnikord prantslaslikult kergelt, pealiskaudselt, või järgivad mõne vana salvestuse šablooni, eriti kui tegemist on mõne tuntud teosega. Rahvamuusikat nad eriti tõsiselt ei võta. Pole harjunud. Juudi või ungari teemad või viini valss ... Paavo Järvi harjutab nad ümber. Kui tundlikule loomeinimesele märkus teha, siis tuleb alustada kõigepealt komplimendist.
„Very good! Väga hea.” Pai. Pai. „Ainult üks asi veel. See koht peaks olema didi-jaa-aaAAMMM !”
„Olete te kindel?” Järvi nõuab viiuldajalt mustlastrikki, seda, kus nad neljanda keele peal kõrgelt mängivad. Ütleb, et seda on hästi raske teha.
„Proovige!” Viiuldaja proovib. Pole veel päris see. Naerukajakad kihistavad selja taga:
„Sa ei saa sellega hakkama! Ei saa! Ei saa!” „Proovige ise!” Keegi ei taha proovida. Peab hakkama saama! Bartók oli suremas, kui ta selle teose kirjutas! Tal polnud isegi üüriraha, korterist visati välja! Mõistate? Paavo Järvil on sellest rääkides niisugune nägu peas, nagu elaks ta ise silla all. Murtud mehena vajub ta puldi kohale küüru ja äigab rusikaga. See pole mingi concerto grosso! Sellel muusikal on tähendus! Ja see tähendus tuleb siis välja, kui seda kohta mängida didi-jaa-aa-AAMMM . Kogu õnnetus ja äng on just selles AAMM is sees. Sest didit rõhutades oleks see hoopis teine asi.
*
Järvi ei lase oma orkestril mugavat rada käia. Tema teeb teistmoodi. Uutmoodi. Proovis ütles ta umbes nii:
„Kõigepealt peame harjuma. Ja kui ära harjume, siis saame hakkama!”
Orkestris ei saadud aru. Keegi tõlgib selle prantsuse keelde:
„Ta ütles, et me saame sellega hakkama, kui me selle lehma maha murrame.” „Oo, nii jõuline hooaja algus ...”
Üks prillide ja lokkis peaga poiss orkestri keskelt vaatab unistades kaugusse ja haigutab magusalt. Kuidas ta küll haigutada saab nii huvitavas proovis. Ja veel üks unimüts ... Ja tema seal tagareas ...
„Paavo Järvi, miks nad teil proovis haigutavad?! Kas neil on igav?”
„Nad ei haiguta alati igavuse pärast, vaid siis, kui õhust jääb puudu. Eriti puhkpillimängijad.” Kui on emotsionaalne koht, ongi inimesel rohkem õhku vaja. Aga saalis on lämbe, palav, higi voolab. Nagu sportlased teeksid trenni. Õhtuks lõhnab saalis tugevalt võimla järele.
*
Kuskil seal saja tuhande noodikribu seas on SEE noot, mis peab välja kostma ja SEE teema, mis ei tohi kaotsi minna. Kui seda üksipulgi läbi ei tööta, siis võib orkester selle lihtsalt maha vuristada. Aga kuidas sa seletad lõunamaalasele, missuguse intonatsiooniga peaks ugrilase lugu mängima? Järvi ütleb neile:
„Ungari, eesti ja soome keel on suhteliselt sarnased. Kuulake. Paavo. Bartók. Pekka.” Taa-da, taa-da. Ei ole ju Paa-voo, on Paavo. Muusikas on ka niimoodi.
*
Orchestre de Paris Tallinna tuua oli Paavo Järvi idee. „Kas nad ikka tahavad siia tulla?”
Tahavad, muidugi tahavad! Väga ootavad seda. Isegi rohkem kui Viini minekut.
„Mida need muusikud on pidanud tegema, et selles orkestris mängida?”
„Harjutama, harjutama. Lapsest peale.”
Konkurents on hästi kõva. Mõnikord läbivad kandidaadid kolm vooru ja lõpptulemusena ei võeta kedagi. Raske on sinna pääseda, aga kui esimene prooviaasta läbi, siis on töökoht kogu eluks kindel. Kas dirigendi koht on ka kogu eluks? Paavo Järvi lepingut pikendati. Need suured isiksused ei pistnudki pärast esimest kondiproovi nahka. Ma arvan, et ta on lihtsalt mittesöödavast materjalist. Tõenäoliselt rauast. Ja kividest. Isegi mõtted on teravaks ihutud.
*
Aeg-ajalt löövad muusikutel silmad särama. U mbes nagu lastel, kes äkki hasarti satuvad. Vuntsidega kontrabassimängija muutub keset „Petruškat” karuks ja ta kõigubki nagu karu koos oma pilliga ja tal on endal väga lõbus. Muusika kerib ja kerib ja kerib, kuni pillid hakkavad üksteisest üle mängima. Järvi kopsab taktikepiga vastu pulti:
„Sorry, meil pole siin crescendo’t ette nähtud. La même chose, s’il vous plaît.”
Saavad jälle hoo sisse. Katkestavad uuesti. Ja veel. Ja veel kord. Võib-olla teeb ta seda nimelt? Ei lase neil end proovis välja elada. Hoiab kogu mahla kontserdiks. 17.30. Proov on läbi. Noodid kokku.
„Thank you very much, see you tomorrow! Suur tänu, homseni!”
Comments