Praha kevade eelmäng Eestis

Postimees
Rein Veidemann
14 märts 2016

Ovatsioonitorm pilgeni täis saalis, braavohüüded, jalgade müdin, viis korda orkestri ette tagasi plaksutatud – nii lõppes Paavo Järvi juhatatud ERSO seekordne etteaste Estonia kontserdisaalis.

Kahe kuu pärast, 12. mail, Bedřich Smetana (1824–1884) surma-aastapäeval avatakse rahvusvaheline muusikafestival Praha Kevad Smetana rahvusromantilise suurteosega. Nii on see olnud juba 70 korda. Seekord juhatab Tšehhi filharmoonia orkestrit Paavo Järvi. Koht, kus ta seda teeb, Praha Smetana-nimeline kontserdisaal, on tšehhidele sama sümboolne nagu eestlastele Estonia. 1918. aastal kuulutasid tšehhid seal välja oma vabariigi. Estonia kontserdisaalis kogunes 23. aprillil 1919 avaistungile aga Asutav Kogu, et vastu võtta Eesti iseseisvusdeklaratsioon ning kehtestada Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord.

Need kahe rahva saatusühtsuse paralleelid pole ainsad, mis etteaste tausta juurde kuuluvad. Tšehhidele on kuuest sümfoonilisest poeemis koosnev tsükkel «Minu kodumaa» ning eriti selle teine osa «Vltava» nende muusikaline tüvitekst, nagu seda eestlastele on Heino Elleri «Kodumaine viis» ja Rudolf Tobiase oratoorium «Joonase lähetamine» alates 1989. aastast, mil see tuli taasesiettekandele vabanemise teele asunud Eestis.

Nii et kui Paavo Järvi nüüd eestlasena, koos ERSOga Smetanat esitas, siis tegi ta samas seda ka tšehhi patrioodina. Nii võimas ja veenev oli dirigendi sisseelamine teosesse.

Ma ei valda muusikast kirjutamise metakeelt, mistõttu pean piirduma üksnes elamuse vahendamisega. Õnneks võib  muude allikate kõrval ka kavalehelt (koostajaks muusikateadlane Liisi Laanemets) lugeda «Minu kodumaa» lugu. Kõik teose  kuus poeemi olid algselt mõeldud eraldi ettekandmiseks ja need valmisidki ajavahemikus 1875–1880.

Üksnes esimest poeemi sai autor ise kuulda, ülejäänud valmisid juba kurdiks jäänud helilooja sisekõrvas. Kurtus tabas ka Beethovenit, kelle sümfooniate ülevust ja dramatismi on tunda  Smetana poeemideski. See on ootuspärane, sest Beethoven oli romantikutele suureks eeskujuks.

Iga Smetana poeem on lugu tšehhide pärimusest ning ajaloost. See, kes ei pruugi neid teada, naudib, nagu siinkirjutajagi, vaheldusrikkaid helimaalinguid. ERSO, mida Paavo Järvi mõni tund enne kontserti Eesti Raadiole antud intervjuus nimetas kõrgprofessionaalseks, oligi dirigendi käe all korraga nii palett kui ka pintslikomplekt.

Paavo Järvi dirigendina on muidugi omaette fenomen. Tema stiili iseloomustab löögi punktuaalsus ja nakatav kirg. Ta mitte ainult ei juhata pillirühmi teksti sisse ega seo neid tervikuks, vaid ka fokuseerib või siis peegeldab nagu prisma.

See oli ikka vaatepilt, kuidas ta voogavate passioonide ajal otsekui haaras esimese viiulirühma endale sülle; kuidas üht tantsulugu (polka olevatki, nimele vaatamata, tšehhi päritolu) sisse juhatades tegi seda niisuguse ägedusega, et taktikepp klõpsus vastu partituuripulti, rääkimata jalaga kaasa tatsumisest. Ja kuidas ta finaalis otsekui kõiksuse valitseja kandis kogu orkestri ülevasse totaalsusse.

Smetana sümfoonilisi poeeme on üksiti võttes esitatud varemgi, tervikuna kõlas see ERSO esituses Eestis esimest korda. Nii et need, kes Tartus ja Tallinnas kontserdil käisid, olid ühtlasi ajaloolise hetke elavad tunnistajad. Praha Kevadele endale oli see aga Eesti eelmäng.

KONTSERT

ERSO: «Suurlinna tuled II. Praha»

Kavas Bedřich Smetana sümfooniliste poeemide tsükkel «Minu kodumaa» (1874–1879)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel

12. märtsil Estonia kontserdisaalis