Pärnu muusikafestivalid 2023 ja 2024

 Temuki

TOOMAS VELMET

November 2024

Sissejuhatuseks

Olen jälginud Pärnu muusikafestivali selle algaastaist peale ja olnud kursis ka festivali kujunemisprotsessiga. Panen kirja oma mõtted kahest viimasest festivalist, järjekorranumbriga 13 ja 14, vastavalt siis aastatest 2023 ja 2024.

Võib arvata, et sellise ajalooga festival on nüüd juba oma väärtustes kristalliseerunud ja ta sihid on kindlalt paigas. Tegelikult olid need paigas juba algusest peale ja neist peetakse rangelt kinni. Festivali kunstiline juht Paavo Järvi ütles kohe, et selle festivali eesmärgiks ei ole mitte lõputult kvantitatiivselt paisuda, vaid areneda tõusvalt kvaliteedi suunas. Ka festivali aeg, koht, kontsertide arv ja sisu on olnud algusest peale muutumatu. Festival toimub iga aasta juulikuus Pärnus (üks kord on see toimunud ka augustis) ja kestab kümme päeva, sisaldades kontserdiprogrammi ning dirigeerimise ja instrumentalistide meistrikursusi ehk Järvi Akadeemiat. Noori dirigente on meistrikursustel juhendanud Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi ning Leonid Grin ja interpreete tippmuusikud festivali orkestrist kogu sümfooniaorkestri partituuri ulatuses. Selline skeem paistab töötavat laitmatult ja kannab head vilja.

Festivali  nähtavaim osa on kahtlemata kontsertprogramm ja selleski on omad mustrid. Igal aastal on kutsutud esinema paar legendaarset solisti maailma muusikute kõrgeimast klassist. Näiteks 2023. aastal olid nendeks viiuldaja Pinchas Zukerman (Iisrael, USA) ja pianist Fazil Say (Türgi), aastal 2024 oma parimas loomeeas ja legendi staatuses tšellist Alisa Weilerstein (USA) ning Nõukogude Liidus sündinud ja nüüd Berliinis elav USA kodanik, pianist Kirill Gerstein, virtuoos, kelle kohta „legendaarne” öelda on isegi vähevõitu. Eesti Festivaliorkestri (EFO) kohta on Paavo Järvi öelnud, et tema eesmärk panna koos mängima Euroopa tipporkestrite ja Eesti kõrgtasemel instrumentalistid on juba oodatud vilja kandnud. 13. festivalil oli nende vahekord juba 50/50 ja viiekümnest viisteist olid festivali meistrikursuste kasvandikud. 14. festivali orkestri koosseisus oli oma- ja välismaiste muusikute vahekord sama. Tung dirigentide meistrikursustele on suur, eelneva valiku põhjal pääseb neile osalema kuni kuusteist soovijat. Ka seal on aktiivsete osalejate hulgas olnud noori eesti dirigente, nt Valle Rasmus Roots või 16-aastane Kaspar Joel Nõgene. EFO on saavutanud maailma tipptaseme, mille tõenduseks on  kutsed sellistele lavadele nagu Londoni Royal Albert Hall ja Hamburgi Elb­philarmonie. Järgmiseks sihiks on New Yorgi Carnegie Hall. Saavutatud on USA orkestritele omane vaskpillide sametine kõla ja saksa orkestrite puupillide perfektsus; juba on ületatud vene orkestrite keelpillide tase. Seega esineb meil igal suvel suurepärases Pärnu kontserdimajas tõeline superorkester. Kas püstitatud eesmärk on saavutatud? Õnneks mitte, sest Paavo Järvi sõnul on kvaliteedikõvera tõus lõputu.

Järvide missioon tutvustada maailmale kõige kõrgemal tasemel eesti muusikat on üldteada ja väärib suurt tunnustust. Paavo Järvi on lülitanud festivali standardite hulka veel ühe teguri: eesti heliloojate teoste esiettekanded ja nende salvestused heliplaadile. 2023. aastal oli selleks Jüri Reinvere teos sümfooniaorkestrile „Auf dem Narrenschiff” („Narride laeval”), mille salvestas EFOga heliplaadile firma Alpha Classics. Heliplaati tutvustati tänavuse festivali ajal. 2024. aasta festivali lõppkontserdil tuli esiettekandele Helena Tulve teos „Wand’ring Bark” („Laev ulguveel”) ja seegi jõuab salvestusena heliplaadile. See on festivali hindamatu boonus. Täiesti uudne oli 2023. aasta festivalil filmi esilinastus. Selleks oli täismetraažiline film (90 min) „Neeme Järvi. Dirigent” (Umberto Productions, režissöör Erik Norkroos, produtsent Heidi Pruuli, kelle töö tulemus on vapustavalt hea), mis jälgib Neeme Järvi tegemisi viimase nelja aasta jooksul. Ja veel, võttis aega mis võttis, aga 2024. aastal olid festivali tippsolistide hulka arvatud ka meie omad rahvusvahelised tipud: pianist Tähe-Lee Liiv, viiulikunstnik Hans Christian Aavik ja tšellist Indrek Leivategija, kelle debüüdid festivalil olid suured õnnestumised. Samasse ritta tuleb seada veel üks tegija, kes on pääsenud pealavale, ja selleks on  Pärnu Linnaorkester koos oma värske peadirigendi Henri Christopher Aavi­kuga. Olles väga hästi kursis orkestri kujunemisega selle sünnist saadik, võin kindlalt öelda, et ka seekord näidatud tase oli igati festivali vääriline.

On fakt, et festivali vöörikuju on selle kunstiline juht Paavo Järvi koos EFOga. Kuid kohe tema järel tuleb hindamatu väärtusega mees, kes on peaaegu kõikidel festivalidel laval olnud — orkestri kontsertmeister, saksa viiulikunstnik Florian Donderer. Donderer on tohutu kogemustepagasiga dirigent, kammermuusik ja solist ning on eriti tuntuks saanud kui kontsertmeister, kellega orkester saab suurepäraselt hakkama ka ilma dirigendita. Sellise tunnustuse pälvinud mehi on vähe, kui üldse.

Ja veel. Paavo Järvi on ainukese üksikisikuna 2015. aastal asutatud Eesti Pillifondi asutajaliige. On absoluutselt loomulik, et festivali programmi on arvatud kontsert nimega „Eesti Pillifondi gala”, kus on, mida kuulata ja ka vaadata. Piisab, kui mainida selle  kvaliteedimärgina, et 2023. aastal oli gala kava koostaja ja kunstiline juht Florian Donderer ning 2024. aastal noor Hans Christian Aavik.

Heietades mõtteid kahel viimasel festivalil kuuldust-nähtust, kasutan suurepärast võimalust värskendada oma mälu festivali TV abil. Juhin huviliste tähelepanu sellele, et Pärnu muusikafestivali TVs on täies mahus üleval viie viimase festivali kontserdid, aga ka olulisi sündmusi aastatest 2012–2019. Võtan paralleelselt vaatluse alla kahe viimase festivali kontserdid — mitte liiga sügavalt ja põhjalikult analüüsides, vaid pigem oma emotsionaalset mälu rakendades.

 

Järvi Akadeemia Arvo Pärdi keskuses ja Tallinna Jaani kirikus

Mõlemal aastal alustati kontserdiga Arvo Pärdi keskuses, kus Järvi Akadeemia Sinfoniettat juhatasid dirigeerimiskursustel osalejad. 2023. aastal oli lisaks Pärdi teostele kavas veel Erkki-Sven Tüüri „Rada ja jäljed”, mis on pühendatud Arvo Pärdile, ja Galina Grigorjeva „Palve”, solist Theodor Sink. Kontserdikavasse kuulus ka keskuse töötaja Ardo Västriku sõnavõtt, milles tutvustati uurimust Pärdi teose „Mein Weg” („Minu tee”) valmimisest. Minu veidi ehk kallutatud mälu hoiab selle kontserdi puhul kinni siiski Grigorjeva „Palve” esitusest ja üldisest meeleolust ning keelpilliorkestri kõrgest kõlakultuurist, mida toetas keskuse saali suurepärane akustika. Siin tekib hea võrdlus tänavuse festivali sama kontserdiga, mis sisaldas ainult Pärdi teoseid, sh „L’abbé Agathoni” uut versiooni viiulisoologa (solist Birgit Katriin Born). Teost tutvustas muusikateadlane Kai Kutman Arvo Pärdi keskusest. Mõlemal aastal oli pärast sõnalist ettekannet võimalus kuulata ka teose esimese versiooni esitust, kus soleeris metsosopran Tuuri Dede. Pean toonitama kontserdi arengut kvaliteedis: sinfonietta kõlakultuur oli tänavu harvakuuldavalt kõrgel tasemel. Kontserdile Arvo Pärdi keskuses järgnes kohe kursuslaste kontsert Tallinna Jaani kirikus, kuid juba oluliselt laiendatud kavaga. 2023. aastal lisandusid kavasse Wolfgang Amadeus Mozarti Sümfoonia nr 21 A-duur (KW 134) ja põnevust tekitanud Charles Gounod’ Sümfoonia nr 1 D-duur (1855). Siin sai juba hea ülevaate akadeemia kursuslastest, kuna kava võimaldas lavale astuda kümnel dirigendil. Sama põhimõtte järgi oli üles ehitatud ka 2024. aasta Jaani kiriku kontserdi kava, s.t taas oli laval järgemööda kümme dirigenti. Tallinna kontserdil lisati kavasse nüüd Joseph Haydni Sümfoonia nr 94 G-duur, „Üllatussümfoonia”(Hob. 1:94) ja Wolfgang Amadeus Mozarti Sümfoonia nr 39 Es-duur (KV 543). Tahan veelkord rõhutada tänavuse Järvi Akadeemia Sinfonietta erakordselt kõrget taset ja seda noorte, koolitatavate dirigentide juhatusel.

 

Festivali avakontsert Pärnu Kontserdimajas

Avakontserti juhatab traditsiooniliselt Neeme Järvi. 13. festivali esimesel kontserdil oli Neeme Järviga laval Sinfonietta Rīga. Kohe kõlas ka selline pähkel nagu Wolfgang Amadeus Mozarti Divertisment nr 17 D-duur (KV 334/320b). See on pikk teos, viie­osaline (kestus 50 min), ning sellest tulenevalt isegi „igav”, täbara koosseisuga — keelpillid ja kaks metsasarve — ning intonatsiooni osas komplitseeritud. Seetõttu esitatakse seda teost harva, v.a üks Menuetto-osa, mis on kontsertide ülipopulaarne lisapala. Kuid kuna laval olid Grammyga pärjatud Sinfonietta Rīga ja Neeme Järvi, siis sündis festivali esimene ime: viiskümmend minutit tundus nagu kümme ning kõik eelpool nimetatu taandus võhiklikuks eelarvamuseks ja rõõmsaks naudinguks. Selline õnnestumine pani aga kergelt kahvatuma järgnevalt kõlanud Haydni Sümfoonia nr 45 fis-moll, „Lahkumissümfoonia” (Hob. I:45), mida oli sarkastilis-humoorikalt täiendatud helilooja Madis Järvi teostega „Haydn läks hulluks…” ja „Haydn karjub”, mis olid paigutatud Haydni sümfoonia osade vahele.

Ka tänavu juhatas avakontserti Neeme Järvi, ainult et nüüd oli orkestriks Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkester, mis koosneb instrumentalistide  meistrikursustest osavõtjatest ja on üks dirigentide õppeorkestreid. Avakontserdi solistiks oli eesti tšellist Indrek Leivategija (snd 1986), kes on juba teinud edukat karjääri Euroopas ja on nüüd taas kodumaal, realiseerimas oma talenti soolotšellistina ja ERSO tšellorühma kontsertmeistrina. Leivategija täitis kontserdi teise poole Friedrich Gulda Kontserdiga tšellole ja puhkpilliorkestrile (1980). See on üsna iseäralik kontsert, alates üksnes puhkpillidest koosnevast saateorkestrist ning lõpetades läbinisti eklektilise helikeele ja stiiliga —  läbi roki, džässi ja baroki, polka ja marsi —, aga mis võitis publiku absoluutse poolehoiu. Olin kuulnud sama esitust ka Haapsalu lossihoovi vabaõhulaval, kuid Pärnu esitus oli palju efektsem ja ka meisterlikum (orkester) ning sobis hästi kavva Beethoveni ja Schuberti sümfooniate järele. Muide, Schuberti Sümfooia h-moll, „Lõpetamata sümfoonia” (D 759) esitus oli minu jaoks eriliselt nostalgiline elamus, sest mäletan noore üliõpilase Neeme Järvi muljetavaldavat esitust Eesti Raadio sümfooniaorkestriga möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõpust. Nüüd oli siis vastupidi — noored tudengid ja nooruslik maestro. Ma ei väsi kunagi nautimast ja imetlemast maestro Neeme Järvi osavust näiteks Beethoveni 1. sümfoonia finaali Allegro molto käivitamisel. Selle esitamisel on ju krampis kõik peale Neeme Järvi. Noorte muusikute vähesele orkestripraktikale vaatamata suutis maestro korraldada vahva ja menuka kontserdi — milline kogemus noortele!

 

Järvi Akadeemia gala

Järvi Akadeemia gala on sisuliselt Tallinna Jaani kiriku kontserdi kordus festivali pealaval, Pärnu kontserdimaja suures saalis. 2023. aastal Pärnus oli Tallinna kontserdi orkestrikavale lisandunud kontserdi esimeses osas Järvi Akadeemia õpetajate kammerkava, kus leidus tõelisi pärle, näiteks Tõnu Kõrvitsa „Allikas” altsaksofonile ja vibrafonile Hollandi-Taani duo Johan van der Linden (altsaksofon) ja Henrik Knarborg Larsen (vibrafon) esituses ja Paul Hindemithi „Väike kammermuusika nr 2”, op. 24 puhkpillikvintetilt koosseisus Niamh McKenna (flööt, Iirimaa), Kyeong Ham (oboe, Lõuna-Korea), Tuulia Ylönen (klarnet, Soome), Björn Olsson (metsasarv, Rootsi) ja Jesús Villa Ordóñez (fagott, Hispaania), mille esitus oli vapustavalt hea. Kava teises, orkestri pooles kuulsime veel kord Mozarti 31. sümfooniat ja Gounod’ 1. sümfooniat Järvi Akadeemia dirigentide juhatusel.

2024. aasta gala kava oli Jaani kirikus toimunu täpne koopia, ainult dirigendid ei kordunud ja Mozarti 39. sümfoonia finaali juhatas menukalt Kaspar Joel Nõgene (Eesti).

 

Kristjan Järvi „Babylon Pärnu” ja „Põhjala luiged”

Ja olemegi Pärnu festivali vürtsikaima kontserdi juures, mis on alati esimesena välja müüdud ja kutsunud esile erinevaid arvamusi ja hinnanguid, kuid leidnud publikult üsnagi üksmeelse heakskiidu. Tegemist on Kristjan Järvi „lapsega”, mis on teistest absoluutselt erineva iseloomuga, kuid selgelt talendikas.

13. festivalil kandis see kontsert pealkirja „Babylon Pärnu”. Kontserdi muusika pärineb saksa menuseriaalist „Babylon Berliin”, selle autoriteks on Johnny Klimek, Tom Tykwer ja Kristjan Järvi ning esitajaks Baltic Sea Philharmonic, orkester, mis koosneb Põhja-Euroopa kümne riigi muusikutest ja on asutatud aastal 2008. 2015. aastal pälvis see orkester kultuurifondi Pro Europe maineka kultuuripreemia. Nendega on esinenud maailma mainekaimad muusikud, nagu Kurt Masur, Gidon Kremer, Julia Fischer, aga ka Briti indie’-popi bänd Bastille. Orkestril on ilmunud terve rida plaadialbumeid, sh Max Richteri „Exiles”, mis oli orkestri esimene album Deutsche Grammophoni märgi all. Baltic Sea Philharmonic on eriline selle poolest, et nad mängivad püsti ja peast(!) ning lakkamatult liikudes. Orkester on pälvinud tähelepanu ka aspektist, mille on sõnastanud Angela Merkel: „Orkestri liikmed kehastavad rahvastevahelist üksteisemõistmist; nad kasutavad muusikat aegumatu keelena, mis on mõistetav piirideüleselt.”

Pärnu kontserdil olid ka põnevad solistid: Hanna-Liina Võsa, Sandra Uusberg, Erkki Otsman, Oliver Kuusik, Henri Zibo ja erikülalisena Elina Nechayeva. Minu hinnangul jäi erikülaline siiski üsnagi silmapaistmatusse rolli, solistidest tõusis esile pigem tenor Oliver Kuusik. Kogu etendus mõjus jõuliselt ja kirglikult ning kulges ladusalt, kuid oli pisut venitatud lõpuga. Igal juhul oli see omanäoline sündmus festivali raames.

Kristjan Järvi talent, nii vaimne kui füüsiline, on selline, mida kohe kuidagi ei anna varjata. Tänavu toimus tema kontsert pealkirjaga „Põhjala luiged”, esitajaks Nordic Pulse Orchestra. Orkestri ja esitatava teose kohta on festivalibukletis tähelepanu vääriv tekst, mida tasub lugeda ka pärast kontserti. Seal on kirjas: „NPO ja šamaanist maestro Kristjan Järvi loovad oma äsjasest triumfist (UKs) innustatuna transformeeriva teekonna müstikasse. Esitatakse teedrajavaid kompositsioone andekatelt muusikutelt, kelle hulgas on ka Kristjan Järvi, ja esiettekandele tuleb „The Drum is his Boat”, mille on NPOle komponeerinud legendaarne eesti helilooja Rein Rannap.”  Nagu öeldakse, ennast kiitmast nad ei väsi, aga nii on ju tänapäeval kombeks. Üks asi mind siiski häiris. Autoreid oli välja kuulutatud seitse ja eraldi teosega Rein Rannap. Ma siiski sooviksin ja arvan publikul olevat õiguse teada, kes on mida loonud. Usun küll, et Rannapi lugu kõlas siis, kui autor lavale ilmus, aga mine sa tea neid tänapäeva  loojaid… Minu hinnangul jäi tänavune Kristjan Järvi etendus alla möödunud aasta show’le, kuigi oli vist pisut lühem ja mitte enam nii kõrvulukustav — mis on hea. Ja menu ei olnud varasemast sugugi väiksem.

2023. aastal toimus show’ järel ka afterglow (meeldiv meenutus) Amende Villas, kus muusikat tegid DJd Martin Saar, Marmisch Berliinist ja Kristjan Järvi. (Sinna ma ei jõudnud, kuna olin eelnenud etendusest juba puruväsinud.)

 

EFO esimene ja teine kontsert 

2023. aasta EFO esimesel kontserdil tuli esiettekandele Jüri Reinvere teos „Auf dem Narrenschiff”. See on loodud suurele (kolmese koosseisuga) sümfooniaorkestrile koos kõigi tuntud ja ka paljude tundmatute löökpillidega, millel on teoses ka vormiliselt tähelepanuväärne osa. Eelkõige jäi meelde partituuri tume toon, mis arvatavasti ka aja kulgedes meelest ei lähe, ja viiulisoolod (Florian Donderer). See toon laienes ka teistele pillidele. Kindlasti jäävad meelde ka teose keskel üksi jäävad löökpillid, mille mängimine ei mõju löömisena ja mis haaravad oma rütmide ja kõlavärvidega. Igal juhul on see teos väärtuslik lisa eesti väärtmuusikasse. Järgnes Richard Straussi sümfooniline poeem „Tod und Verklärung” („Surm ja kirgastumine”) op. 24. See oli hästi omavahel suhestuv kava suurele orkestrile — Reinvere ja Strauss — ning ekstra heal tasemel ette kantud.

Kontserdi teises pooles oli järg oodatud külaliste Amanda Forsythi (tšello) ja Pinchas Zukermani (altviiul) käes. Amanda Forsyth on Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud, aga Kanadas kolmeaastasena muusikaõpinguid alustanud tšellist, kes on jõudnud kõikjale, kuhu on võimalik muusikuna jõuda. Tema pill on üliharuldane, Carlo Giuseppe Testore valmistatud tšello aastast 1699. Forsythi esituses kuulsime tšellistide lemmikteoseks kujunenud Max Bruchi teost „Kol Nidrei” op. 47.

 Ja siis tuli festivali teine ime, Hector Berliozi sümfoonia „Harold Itaalias” op. 16, kus solistiroll on kanda altviiulil. Pinchas Zukermani saavutused on ka meil üldteada, kuid  ülim nauding oli tema musitseerimist vahetult jälgida. Berliozi „Harold Itaalias” ei esine just sageli kontserdikavades, eelkõige seetõttu, et vajab altviiuli solisti. Ei olegi palju soliste, kes söandavad seda teost esitada. Zukerman on aga parimatest parim — see oli sündmus, mis läheb ajalukku!

Pinchas Zukerman ja EFO.

Sama kontsert aastal 2024 oli koostatud vastavalt standardile ja algas Ester Mägi teosega „Vesper”, mis on algselt loodud viiulile ja klaverile (1990) ning inspireeritud õhtusest jumalateenistusest Tallinna Jaani kirikus. Seade keelpilliorkestrile valmis 1998. aastal Rootsi ansambli Eurythmia tellimusel. Seejärel tuli esiettekandele Tõnu Kõrvitsa akordionikontsert „Tantsud”, mis oli omamoodi ilus vihje eelnenud teose autorile Ester Mägile, täpsemalt tema teosele „Kadents ja teema”. Ka Kõrvitsa kontsert algab mittetavapäraselt kadentsiga [I osa „Pimedus (cadenza). Cajuni kuuvalguses”], mis viib kuulaja Lousianas elavate etniliste prantslaste cajun’ide muusika juurde, nii nagu see peegeldub läbi autori prisma. Kontserdi järgnevad tantsud olid pärit barokiajast ja kõik kokku moodustas vaheldusrikka, mõjuvalt täiusliku vormiga terviku.

Akordionisolist Ksenija Sidorova on läti interpreet ja meile juba tuttav samalt festivalilt, kus ta aastaid tagasi esitas Erkki-Sven Tüüri Akordionikontserdi. Sidorova on Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia liige ja klassikalise akordioni külalisprofessor.  
Ei pea vist lisama, et teose vastuvõtt oli ülihea. Sidorova osalusel tuli ettekandele veel läti helilooja Pēteris Vasksi teos „The Fruit of Silence” („Vaikuse vili”), mille pealkirjaga vihjab autor ema Teresa rahupalve tekstile. Seade akordionile, vibrafonile  (Heigo Rosin) ja keelpillidele (2024) on teinud George Morton. Kontserdi teine pool kuulus Georges Bizet’ 2. sümfooniale C-duur, „Rooma”. Autor viimistles oma teost üksteist aastat ja see tuli ettekandele osade kaupa. Bizet jätkas ka hiljem selle täiendamist ja parandamist — ei tea, kas see just sellepärast parem on kui tudengipõlves ühe hoobiga loodud 1. sümfoonia, aga nauditavad on mõlemad.

2023. aasta festivali teisel EFO kontserdil korrati standardikohaselt Jüri Reinvere uudisteost, millele järgnes Alban Bergi väga põnev heliteos „Sieben frühe Lieder” („Seitse varajast laulu”), kus solistiks oli Baieri Riigiteatri eestlannast sopran Mirjam Mesak. Mesak on laulnud ennast kindlalt Euroopa muusikakaardile, unustama­ta samas oma kodumaad, kus teda ka päris sageli kuulda on olnud. Eriline tänu talle Alban Bergi vokaaltsükli esituse eest ja muidugi ka Richard Straussi laulu „Morgen”(„Hommik”) op.27, nr 4 lisamise eest. Jääb vaid konstateerida, et Eestis on suurepäraseid lauljaid ja Mesak on nende esireas. Orkester lisas veel Richard Straussi poeemi „Tod und Verklärung” („Surm ja kirgastumine”) op. 24 ja Josef Straussi valsi „Delirien” („Deliirium”).

2024. aasta festivali teine EFO kontsert oli erakordne sündmus, sest lisaks eesti muusikale oli kavas ka Max Bru­chi Viiulikontsert g-moll op. 26. Teose esitas meie noor, aga juba rahvusvaheliselt läbi löönud viiulikunstnik Hans Christian Aavik. On oluline märkida, et Aavik mängib Eesti Pillifondi viiulil, mille annetas fondile Vladimir Sapožnini perekond. Viiuli on valmistanud itaalia meister Giovanni Paolo Maggini aastal 1610. Aavik esines selle viiuliga aastal 2022 mainekal Carl Nielseni nimelisel konkursil ja võitis suveräänselt I preemia. Sama kontserdi esitas siin, 2022. aasta festivalil, maailma kõige kõrgemasse tippu kuuluv USA viiuldaja Joshua Bell meister Stradivari 1713. aastal valmistatud viiulil nimega Golden Era. Kõigil on tänu Pärnu muusikafestivali TVle võimalus neid esitusi võrdluseks kuulata. Mõlemad on väga kõrgetasemelised, ent ütleksin, et Aaviku tõlgendus sellest kontserdist oli isikupärasem ja loomingulisem. Publik võttis Aaviku  vastu tormiliselt aplodeerides ja lisapalaks tuli esitusele Ester Mägi „Kadents ja teema”, millest sobivamat teost poleks saanudki olla, seda enam et kadents suubub ülipopulaarsesse soome laulu „Yksi ruusu on kasvanut laaksossa”.  Lõpetuseks kõlas siis veel kord Bizet’ 2. sümfoonia C-duur, „Rooma” orkestri ja Paavo Järvi filigraanses esituses.

 

Eesti Pillifondi gala

Eesti Pillifondi on asutanud 2015. aastal Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, SA Eesti Rahvuskultuurifond, Swedbank ja Paavo Järvi, et missioonitundest kantud investorite toel tuua Eestisse kallihinnalisi rariteetseid keelpille (viiul, altviiul, tšello) ja anda need kasutamiseks meie noortele talentidele. Paavo Järvi on olnud ürituse erakordselt aktiivne toetaja ja autoriteetne nõuandja. Muidugi on gala lülitamine festivali kavva meie talentidele harukordne võimalus  näidata ennast suurel rahvusvahelisel areenil.

13. festivali Eesti Pillifondi gala kava koostaja ja esituse kureerija oli Florian Donderer. Kava oli ülipõnev, lisaks Antonio Vivaldi kontsertidele olid seal Pietro Antonio Locatelli (1695–1764) vähemängitud kontserdid, mis muutusid Dondereri juhatusel lausa domineerivaks. 14. festivalil oli aga liidrirollis Hans Christian Aavik ja kavas lõi särama selline autor nagu Heinrich Ignaz Franz von Biber (1644–1704) oma humoorika kaheksaosalise teosega „Battalia” (1673). Kindlasti ei tea paljud, et Eesti Pillifondi Maggini viiul, millel Aavik mängib, on valmistatud enne Franz von Biberi sündi. Igatahes olid pillifondi pillide kasutajad oma instrumentide väärilised. Samal kontserdil andsid pillifondi juhatuse liige Marje Lohuaru ja Maestro Paavo Järvi üle viiulid ka uutele noortele talentidele. Itaalia meistrite Nicola ja Giuseppe Gagliano 1723. aastal valmistatud viiuli kasutusõiguse sai Birgit Katariina Born ja Tomaso Eberle samal sajandil valmistatud viiuli sai enda käsutusse viieteistaastane talent Anna Katrin Tralla. Kaks meie andekat viiuldajat, Triinu Piirsalu ja Miia Ruubel, said Eesti Pillifondilt 3 500 euro suuruse stipendiumi õpinguteks välismaal. Elu on näidanud, et meie talendid, kes õpivad välismaal, ei lähe meile kaduma, vaid tõstavad meie muusikakultuuri maailmatasemele. Selle tõestuseks ongi Pärnu muusikafestival.

 

Öökontserdid ja kammermuusika

Kammermuusika kontsertidest on eriti huvitav „Öökontsert,” mis pakub ühel suveõhtul, algusega kell 22. 00, põnevat kammermuusikat. 13. festivalil oli kavas huvitav kombinatsioon kahe samal ajal elanud helilooja loomingust: Sergei Rahmaninov, kelle sünnist möödus 150 ja surmast 80 aastat, ning USA pianist ja helilooja Amy Beach (1867–1944). Ettekandele tulid Rahmaninovi Sonaat tšellole ja klaverile g-moll, op. 19 (1901) ja  Beachi  Klaverikvintett fis-moll op. 67 (1906). Amy Beach oma Klaverikvintetiga oli mulle suur avastus ja teose esitus oli väga nauditav. Üks meid külastanud tipp-pianiste, kolme suure konkursi võitja, Berliinis elav Hiina-USA päritolu pianist Zee Zee (Zhang Zuo, snd 1988) on meile tuttav oma varasemast koostööst ERSO ja Neeme Järviga. Rahmaninovi Sonaat tšellole ja klaverile Marcel Johannes Kitse ja Zee Zee esituses oli  põnev ja Beachi Klaveri­kvintett koos sama pianistiga pani ööle kontserdimajas majesteetliku punkti. Ka kvinteti keelpillid olid väga kõrgel tasemel: Artur Podlesniy (I viiul, Frankfurt), Sha Katsouris (II viiul, Hiina), Andres Kaljuste (vioola, Eesti), Benjamin Nyffenegger (tšello, Berliin).

14. festivalil oli aga „Öökontsert” kontserdimaja suures saalis usaldatud hoopis Pärnu Linnaorkestrile (PLO) ja sellest sai olulisim tähtsündmus orkestri ajaloos. Põneva kava oli komponeerinud festivali värske peadirigent Henri Christopher Aavik ja sealne valik erinevate autorite meeleolukatest teostest tabas väga täpselt öist atmosfääri. Astor Piazzolla „Kevad” (L. Desyatnikovi seades) teosest „Buenos Airese neli aastaaega” solist Maarika Järvi (flööt) esituses kutsus esile publiku ovatsioonid. Järgmine autor oli Miezcysłav Weinberg, keda meie siin mäletame veel kui heliloojat Moissei Vainbergi, kellelt oli kavas 1950. aastal kirjutatud „Süit”. Teose I osa „Romanss” on tuttav muusika, mille esitusel hiilgas suurepärase soologa PLO I trompet Chris Sommer. 1950. aastal kirjutasid sellist bulvarimuusikat kõik nõukogude heliloojad, kes tundsid kuklas KGB hingust, sh Dmitri Šostakovitš. Muide, Šostakovitš hindas Vainbergi loomingut väga kõrgelt ja püüdis igati aidata seda teatri- ja kontserdilavadele. Kontsert lõppes Valentin Sõlvestrovi „Palvega Ukraina eest” (Eduard Resatschi seades), tuletades meelde, et me oleme oma mõtetes ukrainlastega.

 

Pärnu muusikafestivali (kammer)gala

13. festivali kammergalal oli suur hulk eesti muusikuid: Signe Sõmer (klarnet), Lisanne Altrov (viiul), Liisa Randalu (altviiul), Theodor Sink (tšello), Paula Ernesaks (metsasarv), Kärt Ruubel (klaver), Triinu Piirsalu (viiul), Andres Kaljuste (altviiul), Marius Järvi (tšello), Maria Luisk (flööt) ja Triin Ruubel (viiul). Kõik need kõrgetasemelised muusikud esitasid erinevates koosseisudes suurepärast kammermuusikat. Aga väga heade esituste seas on alati üks, mis eriti esile tõuseb. Selleks osutus Tšaikovski sekstett „Mälestusi Firenzest” — saksa tippmuusikutest koosneva ansambli liidriks oli eestlanna Triin Ruubel. See oli esituse poolest festivali kolmas ime.

14. festivali galal kõlas palju eesti muusikat, sh Arvo Pärdi ülimalt vaimukas miniatuurne trio piccolo „Scala cromatica”, mis on pühendatud Universal Editioni kauaaegsele töötajale Balint Andras Vargale ja loodud maagilisel päeval, 7. VII 2007 Laulasmaal. Veel kõlas Tõnu Kõrvitsa Sonaat altviiulile ja klaverile Andres Kaljuste ja Sophia Rahmani esituses ning värskeima heliloojana oli festivalil esindatud Maria Kõrvits (1987) teosega „irdumine/sulam” oboele, metsasarvele ja klaverile (esiettekanne). Aktsentiteks galal olid suurteosed: Victor Evaldi (1860–1935) Vaskpillikvintett nr 2 ja Joachim Raffi (1822–1882) Keelpillioktett EFO muusikute kõrgetasemelises esituses. Muidugi on vaja märkida tšellist Thomas Ruge fantastilisi seadeid tšellode kvintetile ja harfile: Gustav Mahleri Adagietto tema 5. sümfooniast ja „Urlicht” („Ürgvalgus”) 2. sümfooniast.

 

Järvi Akadeemia lõppkontsert

13. festivali Järvi Akadeemia lõppkontserdil tulid veel kord lavale, Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkestri ette, kursuse läbi teinud dirigendid, kelle hulgas olid eestlased Valle-Rasmus Roots, Kaspar Joel Nõgene ja Arp Reindla. Väga inspireeriva ja vaimuka kõnega juhatas kontserdi sisse Järvi Akadeemia „isa” Neeme Järvi.

14. festivali samal kontserdil oli aga laval hoopis Pärnu Linnaorkester, niisiis juba teist korda festivali pea­laval. Ma tahan kohe alla kriipsutada, et see oli orkestrile väga tõsine väljakutse ja viidud läbi suure meisterlikkusega, seda enam et dirigendipuldis olid noored kursuslased. Erilise saavutusena märgin ära Fryderyk Chopini Klaverikontserdi nr 1 c-moll op. 11 ettekande, kus soleeris Tähe-Lee Liiv. Et meie väikelinnas Pärnus on statsionaarne orkester, mis pääseb koos eesti pianistiga suure rahvusvahelise festivali pealavale, on imede ime. PLO demonstreeris ülimat professionaalsust kogu kontserdi ulatuses, mille finaalis kõlas Antonín Dvořáki Sümfoonia nr 7 d-moll, op. 70!

 

Pärnu muusikafestivali lõppkontserdid 

Reeglina lõpetavad festivali kaks lõppkontserti, mille kava erineb ainult solisti poolest. Loomulikult on laval alati EFO ja dirigendipuldis Paavo Järvi. 13. festivali esimese lõppkontserdi solist oli maailma parimaks oboemängijaks tituleeritud François Leleux, kes ehtprantslaslikult lausa põles oma esitatavas muusikas, milleks oli Richard Straussi Oboekontsert D-duur. Leleux küttis publiku sedavõrd kuumaks, et ei pääsenud lisapalata, milleks oli üllatavalt Öökuninganna aaria „Der Hölle Rache knacht in meinem Herzen” W. A. Mozarti  ooperist „Võluflööt”, mille seade autoriks oboele oli ka esitaja. Sellele järgnenu kannab traditsiooniliselt nime standing ovation — lõppkontserdi sensatsioon oli sündinud. Kontsert algas Arvo Pärdi teosega „Collage teemal B-A-C-H” ja lõppes mastaapse, viiskümmend minutit kestva Pjor Tšaikovski Sümfooniaga nr 1 g-moll op. 13, „Talveunelmad”. Need teosed kordusid ka teisel lõppkontserdil, kus aga solisti rollis oli maailmanimega türgi pianist Fazil Say. Mehe iseloomustuseks piisab väljavõttest tema diskograafiast: CD-sid on tal ilmunud üle viiekümne, auhindadeks neli Echo Klassiku preemiat ja üks Gramophone’i auhind klassika kategoorias. Plaadifirma Warner Classics on andnud tema esituses välja kõik Beethoveni klaverisonaadid. Lõppkontserdil esitas Say Beethoveni Klaverikontserdi nr 3 c-moll, op. 37, millele järgnes kaks päris ulatuslikku lisapala. Neist esimene oli pianisti enda teos „Black Earth” („Must maa”), milles olid sugereerivad kordused ja selgelt tuntav idamaine koloriit — väga nauditav teos. Teine oli väga isikupärane džässimprovisatsioon Gershwini „Summertime’i” teemal. Mis võikski veel paremini sobida suvisesse Pärnusse, seda enam et kontserdi teises pooles järgnes Tšaikovski 1. sümfoonia alapealkirjaga „Talveunelmad”.

François Leleux, Paavo Järvi ja EFO. 
Kaupo Kikkase fotod

Paavo Järvi, Fazil Say ja EFO. 
Tõiv Jõulu foto

14. festivali kahest lõppkontserdist esimesel oli staariks USA tšellist Alisa Weilerstein (1982), kes mängis oma staarirolli välja juba õige varakult — teda võrreldi legendaarse Jacqueline du Préga ja võrdlejaks ei olnud keegi muu kui du Pré kunagine abikaasa, pianist ja dirigent Daniel Barenboim. Pärnu kontserdil oligi kavas Jacqueline du Pré 16-aastaselt legendiks tõstnud Edward Elgari Tšellokontsert e-moll, op. 85. Weilersteini karjäär on praegu haripunktis; tema eeskujuks on 20. sajandi tšellogeenius Mstislav Rostropovitš. Ajakirjanduse tohutu tähelepanu on pälvinud Weilersteini multisesoonne kontserdiprojekt „Fragmendid”. See koosneb kuuest tunnipikkusest kavast, mis kõik sisaldavad ühte Ba­chi soolosüitidest ja kahtekümmend seitset mõne nüüdishelilooja sooloteost tšellole, meenutades ka Rostropovitši vägitükke. Elgari tšellokontserdi ettekanne oli traagilises võtmes ja vägagi mõjuv. Weilerstein mängib inglise meistri William Forsteri 1790. aastal valmistatud, väga suure kõlajõuga tšellol. Lisapalaks kõlas J. S. Ba­chi Sarabande Süidist soolotšellole nr 4 Es-duur (BWV 1010). Festivali hea tava nõuab, et lõppkontserdil kõlaks ka mõne eesti helilooja looming, ja veel parem, kui toimuks ka esiettekanne. Seekord oli kavas Helena Tulve uudisteos „Wand’ring Bark”, mille autor pühendas EFOle ja Paavo Järvile. Helena Tulve on saanud selle teose loomiseks inspiratsiooni Shakespeare’i 116. soneti ridadest: „Armastus on täht, mis juhib eksinut merel”. Kui otsustada teose vastuvõtu järgi, puudutasid selle ootamatult romantilise heliteose esitused publikut tugevasti. Tavaks on saanud anda lõppkontserdil üle ka Lepo Sumera loomeauhind, mille on ellu kutsunud Eesti Heliloojate Liit ja Eesti Autorite Ühing. Tore oli see, et auhinna andis Erkki-Sven Tüürile üle Helena Tulve. Tüür on Sumera õpilane ja Tulve jällegi Tüüri õpilane. Kontserdi lõpus kõlas Felix Mendelssohni Sümfoonia nr 3. op. 56, „Šoti sümfoonia”. See oli kõigist aspektidest absoluutselt täiuslik ettekanne ja ilusaks punktiks Pärnu muusikafestivalile 2024. Publiku nõudmisel esitati ka kaks lisapala: Brahmsi „Ungari tants nr 1” ja Johan Svendseni „Rootsi rahvalaul nr 1”.

2024. aasta festivali teisel lõppkontserdil oli varuks veel üks superstaarist solist, Berliinis resideeriv pianist-virtuoos Kirill Gerstein, kes soleeris Rahmaninovi „Rapsoodias Paganini teemale” op. 43. Gerstein demonstreeris ülimat tehnilist osavust ning ka klaveri suurepärast kõlalist valitsemist, viies publiku vaat et lausa transsi. Lisapalaks oli aga päris ootamatult Fritz Kreisleri viiuliteose „Liebesleid” („Armuunelm”) Rahmaninovi seade klaverile — huvitav, salongilikus maneeris kirjutatud ja ka samamoodi esitatud teos pani publiku püsti tõusma. Ka sel õhtul esitatud Mendelssohni „Šoti sümfoonia” oli nauditav. Täiesti eriliselt kõlavad keelpillid ületasid kõik, mida ma varem kuulnud olen. Väike, aga festivalile iseloomulik seik — sel õhtul istus orkestri tšellorühmas ei keegi muu kui Alisa Weilerstein. Publik teadis seekord ette, mida lisaks mängitakse, sest seegi oli kontserdi mustris olemas: esmalt Hugo Alfeni humoorikas „Karjasetüdruku tants” ja siis melanhoolne, aga lootusrikas Lepo Sumera Valss animafilmist „Kevadine kärbes”.

Kirill Gerstein, Paavo Järvi ja EFO. 
Kaupo Kikkase foto

Pärnu muusikafestival on erakordne nähtus ja seda mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa ja maailma mastaabis. Festivali TVs on üleval kõik kontserdid, väga hea kvaliteediga. Nautige!

https://www.temuki.ee/archives/10848