Mäng mägede ja mastaapidega
sirp.ee
Taavi Hark
30.08.2019
Rännakust Sumera kaudu Sibeliusest Straussini kujunes külluslik ja haarav helimatk, mille läbinut valdas põhjatu rahulolu, nagu ikka pärast pikka ja rasket matka.
Tšellist Theodor Sink on oma põhjalik-nõudliku muusikasse suhtumisega võitnud kolleegide sügava lugupidamise, kuulajad hindavad aga ennekõike tema väljendusrikkust ja karismat.
Martin Dremljuga
Kohati võib aduda sinfonia concertante printsiipi: soolopartii põimub läbi orkestri argumentidega, on suure terviku teenistuses. Teatavasti on Sergei Prokofjevi kontsertsümfooniast (op. 125) saanud nimetatud omadusest hoolimata tšellorepertuaari üks tugitaladest. Küllap annab aeg arutust Sumera tšellokontserdi kohast kaanonis või äärealal. Seekordne ettekanne pakkus igal juhul küllaga huviväärset.
Tšellist Theodor Sink on oma põhjalik-nõudliku muusikasse suhtumisega võitnud kolleegide sügava lugupidamise, kuulajad hindavad aga ennekõike tema väljendusrikkust ja karismat. Selgi korral ei pidanud pettuma. Esimene signaal solisti kindlast haardest oli tõik, et Sink sai hakkama noodita. Nüüdismuusika valda kuuluvat soolokontserti esitatakse peast harva. Aga kui aated kohustavad, siis polegi teist teed! Suure ja tüseda kõla eest peab lisaks solistile tunnustama ka Eesti Pillifondi. Sink mängib XIX sajandi tšellol, mille on teinud prantsuse meister Auguste Bernardel. Sedavõrd head pillid ei jõua meie muusikute kätte iseenesest. (Kõiki lugejaid pillidesse investeerima meelitada siinkohal muidugi ei saa, aga huvi fondi tegevuse vastu võiks tunda küll.) Tõsi, nii suure ruumi puhul võib isegi väga hea pilli ja meisterliku solisti summast väheks jääda. Varem mainitud põhjustel teravduvad Sumera kontserdis iseäranis kõlalise tasakaalu küsimused: viimastesse ridadesse olevat olnud detaile osaliselt vähe kuulda. Dirigendilgi on kõla ülimalt keeruline sättida, sest tema positsioonist kuuldu erineb küllalt palju tagarea tunnetusest.
Tšellokontserdi avaosa valitseb ärev ja valulik tundetoon, mis kulmineerub kohati üsna äkilistes vihapursetes. Solistil avaneb siin võimalus tunnetada oma rammu. Meloodika on rikas pooltoonidest, ulatuselt sageli kitsapoolne. Mingi motoorne jõud kisub tšellot pööristena ikka ja jälle kõrgeimasse registrisse tõusma. Harva antakse solistile mahti pika kantileeni näitamiseks. Kui antaksegi, siis läbistatakse laulvus järsu katkestusega: orkestri agressiivne sekkumine ei lase nagu hinge pealt kõike ära öelda. Nii jääbki õhku mingi saladus, väljaütlemata tõe paine. Küsimärgi lisab kellamängu ja vibrafoni müstiline repliik enne avataktidest juba tuttavat arpedžeeritud sekstoolides kõrgustesse kihutamist, mis ka osa lõpetab.
Saladuslikkus jätkub teises osas, kus solisti suunavad sageli juhised „misterioso“ või „susurrando“ (sosistades), orkester jääb delikaatseks ja dünaamikas tagasihoituks. Keelpillide hellad klastrid saadavad solisti napisõnalisi kaebeid (üldse on kogu teoses rohkelt ohkavaid kujundeid). Tšello nagu otsib õiget ütlemise viisi, pagedes ühelt kromaatiliselt käigult teisele. Abituse kasvuga kaasneb dünaamiline tõus, lisandub vaoshoitud raev, mis viimaks siiski vaibub. Küsimus on ikka lahendamata! Alles finaal toob esimest korda sisse ka helgemaid toone. Äkitsi saavad metsasarved voli alustada džässiliku ilmega sünkopeeritud meloodiat, mille võtavad peagi üle tromboonid. Pärast orkestri tutti’t jõutakse solisti kadentsini, orkestri taashaakumine viib peatamatu tõusuni nii harmooniliselt kui ka dünaamikas. Aplaus! Dramaatilistest pööristest tulvil tšellokontserdi kandis Theodor Sink saali toeka sisendusjõu ja vapra veenvusega. Võitlus akustilise paratamatusega möödus suuremate kaotusteta kõlailus või fraaside nõtkuses.
Richard Straussi „Alpisümfoonia“ (1915) on sümfoonia vaid pealkirja poolest. Tegelikult rullub kuulajate ees lahti pildirikas ja muusikalise motiivistiku abil tervikuks seotud sümfooniline poeem. Tõsi, žanrimääratluste omapäraselt eritlev mitmekesisus pole võõras Straussi varasemaski loomingus. Nii on sümfooniline poeem „Don Quijote“ saanud sildi „Fantastilised variatsioonid rüütelliku karakteriga teemale“. Ooperidki said liiginimeks küll „Singgedicht“, küll „Musikdrama“ jne, alles „Ariadne Naxoselt“ sobis Straussil ristida ooperiks. Olulisem täpsest määratlusest või žanrisildist on aga Straussi filosoofiaga läbi põimunud sõnum. Olgugi et „Alpisümfoonia“ on palgejoontelt programmiline, ei maksa siiski oodata väga selget jutustust ega kantslist maha hõigatavat ühest moraali. Mõtteainet pakub aga „Alpisümfoonia“ ka pikaks ajaks pärast kuulamist.
Alpide suurejooneline ilu väljendab vahest kujukaimalt ülevuse kogemust, mida võib pakkuda Maa loodus. Miks küll kiikab abitu inimene aina taevastesse kõrgustesse, otsib jumalate tuge kusagilt kaugest laotusest? Kõik on siinsamas: maas, mullas, kivis, puudes, suur vägi peitub inimeses endaski. Milleks karta või oodata jumala(te) apokalüptilist tahteavaldust? Purskav vulkaan või laviin mägedes – jääb siis sellest väheks, et aduda loodusjõudude stiihiat ja valitsemise vägevust?
Straussi mastaapselt kaarduva vormi arengut veavad erinevad juhtteemad, mis rännaku kulmineerudes naasevad vastupidises järjestuses. Nii tekib otse pildiline seos hiiglasliku mäemassiiviga. Aga mitte mäestikku ennast ei ole vahendatud maalilise täpsusega helidesse. Oluline on inimese aktiivne roll, tema teekond, eksimine, ohtlikud hetked, ilmutuslikud momendid. Seiklus väljendub helides vaimustavalt virtuoosse orkestratsiooni kaudu, milleks vajalik kõlakehand hõlmab üle saja mängija. Kummatigi on Strauss andnud võimaluse särada ka üksikutel pillidel. Eriliselt jäid meelde mõlkuma Guido Gualandi esitatud oboesoolod, mis lummasid kirkalt laulva tooniga ja meisterliku vabadusega fraaside kujundamisel.
Seekordne võimalus sulada kõlamassiivi embusse või kuulatada hõrke helipeensusi, tunda inimliku mõõdu tühisust ja samas ülevat suurust just läbi nende teoste kõlailma oli ainuline ja kordumatu kogemus. Jääb vaid üle oodata tulevasi suurteoste ettekandeid mastaapses Noblessneri valukojas. Rännakust Sumera kaudu Sibeliusest Straussini kujunes igal juhul külluslik ja haarav helimatk, mille läbinut valdas põhjatu rahulolu, nagu ikka pärast pikka ja rasket matka.
Taavi Hark
30.08.2019
Rännakust Sumera kaudu Sibeliusest Straussini kujunes külluslik ja haarav helimatk, mille läbinut valdas põhjatu rahulolu, nagu ikka pärast pikka ja rasket matka.
ERSO kontsert „Alpisümfoonia“ 16. VIII Noblessneri valukojas. Theodor Sink (tšello), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Paavo Järvi. Kavas Jean Sibeliuse sümfooniline poeem „Tapiola“, Lepo Sumera tšellokontsert ja Richard Straussi „Alpisümfoonia“.
Teeb rõõmu, et põhjaliku uutmise tulemusel on Noblessneri valukoda saanud värske näo: seinad seisavad ja krohvi ei kuku, katuski näib kindel. Tänu sellele võis ajaloolises laevaehitustsehhis üle aastate taas muusikalisel suursündmusel osaleda. Sealses akustilises avaruses on varem menuga esitatud Wagneri ja Pärdi loomingut, korraldatud suurejoonelisi kontsertetendusi. Sedakorda viis 16. augusti soojal suveõhtul Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Paavo Järvi eestvõtmisel kuulajad helirännakule, mis kulges põhjamaisest metsast Alpide avarusteni, vahepeatuseks kodumaine tšellokontsert Theodor Singi, meie noorema põlvkonna ühe silmapaistvama tšellisti soleerimisel. Mastaapse ja ambitsioonika kava jaoks paslikult paisutati ERSO kõlaväed lisajõudude abiga üle saja piiri.
Avang tehti Jean Sibeliuse paeluva sümfoonilise poeemiga „Tapiola“, soomlaste suurmeistri viimase ulatusliku helitööga. Pealkiri osutab põhjanaabrite eeposele „Kalevala“, kus Tapiola tähistab metsajumal Tapio elupaika, ent eepose aines otseselt muusika kulgu ei suuna. Pigem on Sibelius loonud metsa ideest lähtudes läbinisti abstraktse helimaali, mis ei anna edasi kindlat sündmustikku. Loodust inspiratsiooniallikana mainides peab targu rõhutama, et tänapäeva linnainimese lihtsameelset imetlust, mis piirneb botaanikaaias ahhetamise või metsatuka kaemisega, sealt otsida ei maksa. Siin kajab vastu hoopis looduse ürgne ülevus, sügav salapära, tunderõhk on tumedamatel hoovustel.
Tinglikult võiks „Tapiolat“ vaadelda ka ülimalt kokkusurutud sümfooniana, kus Sibelius on oma muusikalise mõtlemise taandanud vaid põhilisele. Kitsa ulatusega tuumikmotiivist areneb ärev rännak läbi erisuguste kõlavärvide. Meisterliku orkestratsiooni abiga viiakse kuulaja hõredalt kaeblevast faktuurist kõhedavõitu kõrgustesse, teisal paisatakse raevutseva pikse eest madala mätta varjust kaitset otsima. Üle kõige hõljub üksilduse nukrus, äng, mingi olemise kitsus, mis ei luba korrakski tunda rahu ega rõõmu, vaimustusest rääkimata. Mažoorne lõpuakordki mõjub pigem vaibuva rahunemisena, pika väljahingamisena. Paavo Järvi kujundas Sibeliuse helipoeemi selge dramaturgiaga eredaks elamuseks, kus leidus nii kõlamassiivi suruvat suurust kui ka kammerlikult peeni nüansse.
Tšellokontsert, Lepo Sumera hilise loomeperioodi tippteos ja üks väheseid selle žanri esindajaid Eesti muusikaloos, kõlas ERSO esituses viimati selle sajandi alguses. Harvast mängitavusest on omajagu kahjugi, sest teose sisemised sügavused ei lahustu rohkema kuulamise järel ju sugugi. Natuke lohutab see, et taies on plaadile püütud ja noodimaterjal kirjastatunakättesaadav. Pöörast edu laia maailma lavadel pärsivad ilmselt mõned muusikalised omapärad. Nimelt pole Sumera tšellokontsert esmajoones solistikeskne.
Teeb rõõmu, et põhjaliku uutmise tulemusel on Noblessneri valukoda saanud värske näo: seinad seisavad ja krohvi ei kuku, katuski näib kindel. Tänu sellele võis ajaloolises laevaehitustsehhis üle aastate taas muusikalisel suursündmusel osaleda. Sealses akustilises avaruses on varem menuga esitatud Wagneri ja Pärdi loomingut, korraldatud suurejoonelisi kontsertetendusi. Sedakorda viis 16. augusti soojal suveõhtul Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Paavo Järvi eestvõtmisel kuulajad helirännakule, mis kulges põhjamaisest metsast Alpide avarusteni, vahepeatuseks kodumaine tšellokontsert Theodor Singi, meie noorema põlvkonna ühe silmapaistvama tšellisti soleerimisel. Mastaapse ja ambitsioonika kava jaoks paslikult paisutati ERSO kõlaväed lisajõudude abiga üle saja piiri.
Avang tehti Jean Sibeliuse paeluva sümfoonilise poeemiga „Tapiola“, soomlaste suurmeistri viimase ulatusliku helitööga. Pealkiri osutab põhjanaabrite eeposele „Kalevala“, kus Tapiola tähistab metsajumal Tapio elupaika, ent eepose aines otseselt muusika kulgu ei suuna. Pigem on Sibelius loonud metsa ideest lähtudes läbinisti abstraktse helimaali, mis ei anna edasi kindlat sündmustikku. Loodust inspiratsiooniallikana mainides peab targu rõhutama, et tänapäeva linnainimese lihtsameelset imetlust, mis piirneb botaanikaaias ahhetamise või metsatuka kaemisega, sealt otsida ei maksa. Siin kajab vastu hoopis looduse ürgne ülevus, sügav salapära, tunderõhk on tumedamatel hoovustel.
Tinglikult võiks „Tapiolat“ vaadelda ka ülimalt kokkusurutud sümfooniana, kus Sibelius on oma muusikalise mõtlemise taandanud vaid põhilisele. Kitsa ulatusega tuumikmotiivist areneb ärev rännak läbi erisuguste kõlavärvide. Meisterliku orkestratsiooni abiga viiakse kuulaja hõredalt kaeblevast faktuurist kõhedavõitu kõrgustesse, teisal paisatakse raevutseva pikse eest madala mätta varjust kaitset otsima. Üle kõige hõljub üksilduse nukrus, äng, mingi olemise kitsus, mis ei luba korrakski tunda rahu ega rõõmu, vaimustusest rääkimata. Mažoorne lõpuakordki mõjub pigem vaibuva rahunemisena, pika väljahingamisena. Paavo Järvi kujundas Sibeliuse helipoeemi selge dramaturgiaga eredaks elamuseks, kus leidus nii kõlamassiivi suruvat suurust kui ka kammerlikult peeni nüansse.
Tšellokontsert, Lepo Sumera hilise loomeperioodi tippteos ja üks väheseid selle žanri esindajaid Eesti muusikaloos, kõlas ERSO esituses viimati selle sajandi alguses. Harvast mängitavusest on omajagu kahjugi, sest teose sisemised sügavused ei lahustu rohkema kuulamise järel ju sugugi. Natuke lohutab see, et taies on plaadile püütud ja noodimaterjal kirjastatunakättesaadav. Pöörast edu laia maailma lavadel pärsivad ilmselt mõned muusikalised omapärad. Nimelt pole Sumera tšellokontsert esmajoones solistikeskne.
Tšellist Theodor Sink on oma põhjalik-nõudliku muusikasse suhtumisega võitnud kolleegide sügava lugupidamise, kuulajad hindavad aga ennekõike tema väljendusrikkust ja karismat.
Martin Dremljuga
Kohati võib aduda sinfonia concertante printsiipi: soolopartii põimub läbi orkestri argumentidega, on suure terviku teenistuses. Teatavasti on Sergei Prokofjevi kontsertsümfooniast (op. 125) saanud nimetatud omadusest hoolimata tšellorepertuaari üks tugitaladest. Küllap annab aeg arutust Sumera tšellokontserdi kohast kaanonis või äärealal. Seekordne ettekanne pakkus igal juhul küllaga huviväärset.
Tšellist Theodor Sink on oma põhjalik-nõudliku muusikasse suhtumisega võitnud kolleegide sügava lugupidamise, kuulajad hindavad aga ennekõike tema väljendusrikkust ja karismat. Selgi korral ei pidanud pettuma. Esimene signaal solisti kindlast haardest oli tõik, et Sink sai hakkama noodita. Nüüdismuusika valda kuuluvat soolokontserti esitatakse peast harva. Aga kui aated kohustavad, siis polegi teist teed! Suure ja tüseda kõla eest peab lisaks solistile tunnustama ka Eesti Pillifondi. Sink mängib XIX sajandi tšellol, mille on teinud prantsuse meister Auguste Bernardel. Sedavõrd head pillid ei jõua meie muusikute kätte iseenesest. (Kõiki lugejaid pillidesse investeerima meelitada siinkohal muidugi ei saa, aga huvi fondi tegevuse vastu võiks tunda küll.) Tõsi, nii suure ruumi puhul võib isegi väga hea pilli ja meisterliku solisti summast väheks jääda. Varem mainitud põhjustel teravduvad Sumera kontserdis iseäranis kõlalise tasakaalu küsimused: viimastesse ridadesse olevat olnud detaile osaliselt vähe kuulda. Dirigendilgi on kõla ülimalt keeruline sättida, sest tema positsioonist kuuldu erineb küllalt palju tagarea tunnetusest.
Tšellokontserdi avaosa valitseb ärev ja valulik tundetoon, mis kulmineerub kohati üsna äkilistes vihapursetes. Solistil avaneb siin võimalus tunnetada oma rammu. Meloodika on rikas pooltoonidest, ulatuselt sageli kitsapoolne. Mingi motoorne jõud kisub tšellot pööristena ikka ja jälle kõrgeimasse registrisse tõusma. Harva antakse solistile mahti pika kantileeni näitamiseks. Kui antaksegi, siis läbistatakse laulvus järsu katkestusega: orkestri agressiivne sekkumine ei lase nagu hinge pealt kõike ära öelda. Nii jääbki õhku mingi saladus, väljaütlemata tõe paine. Küsimärgi lisab kellamängu ja vibrafoni müstiline repliik enne avataktidest juba tuttavat arpedžeeritud sekstoolides kõrgustesse kihutamist, mis ka osa lõpetab.
Saladuslikkus jätkub teises osas, kus solisti suunavad sageli juhised „misterioso“ või „susurrando“ (sosistades), orkester jääb delikaatseks ja dünaamikas tagasihoituks. Keelpillide hellad klastrid saadavad solisti napisõnalisi kaebeid (üldse on kogu teoses rohkelt ohkavaid kujundeid). Tšello nagu otsib õiget ütlemise viisi, pagedes ühelt kromaatiliselt käigult teisele. Abituse kasvuga kaasneb dünaamiline tõus, lisandub vaoshoitud raev, mis viimaks siiski vaibub. Küsimus on ikka lahendamata! Alles finaal toob esimest korda sisse ka helgemaid toone. Äkitsi saavad metsasarved voli alustada džässiliku ilmega sünkopeeritud meloodiat, mille võtavad peagi üle tromboonid. Pärast orkestri tutti’t jõutakse solisti kadentsini, orkestri taashaakumine viib peatamatu tõusuni nii harmooniliselt kui ka dünaamikas. Aplaus! Dramaatilistest pööristest tulvil tšellokontserdi kandis Theodor Sink saali toeka sisendusjõu ja vapra veenvusega. Võitlus akustilise paratamatusega möödus suuremate kaotusteta kõlailus või fraaside nõtkuses.
Richard Straussi „Alpisümfoonia“ (1915) on sümfoonia vaid pealkirja poolest. Tegelikult rullub kuulajate ees lahti pildirikas ja muusikalise motiivistiku abil tervikuks seotud sümfooniline poeem. Tõsi, žanrimääratluste omapäraselt eritlev mitmekesisus pole võõras Straussi varasemaski loomingus. Nii on sümfooniline poeem „Don Quijote“ saanud sildi „Fantastilised variatsioonid rüütelliku karakteriga teemale“. Ooperidki said liiginimeks küll „Singgedicht“, küll „Musikdrama“ jne, alles „Ariadne Naxoselt“ sobis Straussil ristida ooperiks. Olulisem täpsest määratlusest või žanrisildist on aga Straussi filosoofiaga läbi põimunud sõnum. Olgugi et „Alpisümfoonia“ on palgejoontelt programmiline, ei maksa siiski oodata väga selget jutustust ega kantslist maha hõigatavat ühest moraali. Mõtteainet pakub aga „Alpisümfoonia“ ka pikaks ajaks pärast kuulamist.
Alpide suurejooneline ilu väljendab vahest kujukaimalt ülevuse kogemust, mida võib pakkuda Maa loodus. Miks küll kiikab abitu inimene aina taevastesse kõrgustesse, otsib jumalate tuge kusagilt kaugest laotusest? Kõik on siinsamas: maas, mullas, kivis, puudes, suur vägi peitub inimeses endaski. Milleks karta või oodata jumala(te) apokalüptilist tahteavaldust? Purskav vulkaan või laviin mägedes – jääb siis sellest väheks, et aduda loodusjõudude stiihiat ja valitsemise vägevust?
Straussi mastaapselt kaarduva vormi arengut veavad erinevad juhtteemad, mis rännaku kulmineerudes naasevad vastupidises järjestuses. Nii tekib otse pildiline seos hiiglasliku mäemassiiviga. Aga mitte mäestikku ennast ei ole vahendatud maalilise täpsusega helidesse. Oluline on inimese aktiivne roll, tema teekond, eksimine, ohtlikud hetked, ilmutuslikud momendid. Seiklus väljendub helides vaimustavalt virtuoosse orkestratsiooni kaudu, milleks vajalik kõlakehand hõlmab üle saja mängija. Kummatigi on Strauss andnud võimaluse särada ka üksikutel pillidel. Eriliselt jäid meelde mõlkuma Guido Gualandi esitatud oboesoolod, mis lummasid kirkalt laulva tooniga ja meisterliku vabadusega fraaside kujundamisel.
Seekordne võimalus sulada kõlamassiivi embusse või kuulatada hõrke helipeensusi, tunda inimliku mõõdu tühisust ja samas ülevat suurust just läbi nende teoste kõlailma oli ainuline ja kordumatu kogemus. Jääb vaid üle oodata tulevasi suurteoste ettekandeid mastaapses Noblessneri valukojas. Rännakust Sumera kaudu Sibeliusest Straussini kujunes igal juhul külluslik ja haarav helimatk, mille läbinut valdas põhjatu rahulolu, nagu ikka pärast pikka ja rasket matka.
Comments