⟩ Kultuurivedur Paavo Järvi: pead tundma alati natukene

Heili Sibrits, Postimees Nädal peatoimetaja

19. jaanuar 2024, 19:15

AK FOOKUS

konkurentsi

Dirigent Paavo Järvi tunnetas Postimehe Kultuuriveduri gabariite orkestriproovis, kui ta

valmistus 17. jaanuaril Eesti Festivaliorkestriga antavaks kontserdiks. Foto: Mihkel Maripuu

Kuula

28:30

 Paavo Järvi teab iga dirigeerimist ja oma reisilogistikat

sageli viis aastat ette.

 Eesti Festivaliorkestri juhatamine ja sellega harjutamine

on rahvusvahelise mehe jaoks auasi.

 Eelmisel aastal maailma hõivatuselt kolmas dirigent sai

turnee ajal kodumaal Kultuuriveduri auhinna.

Postimehe 2023. aasta Kultuurivedur, dirigent Paavo Järvi. Foto: Mihkel Maripuu

Ühel õhtul piiksus mul Messengeris sõnum: «Tere, Heili! Head

uut aastat! Rõõm sinust kuulda! Teeme kas või kohe! Olen

USAs praegu. Kas tunni aja pärast sobib?»

Olin seda sõnumit oodanud mitu nädalat, sest… Dirigent Paavo

Järvi kalendrisse on kirjutatud, mis kell tuleb ärgata, mis kell tuleb

auto järele, mis kell algab proov, millal ja kellega lõunat süüa,

kellele anda intervjuu või mingil muul põhjusel kohtuda. «See on

absoluutselt iga jumala päev niimoodi,» tunnistab ta.

Mehe hääles pole uhkust, veel vähem kõrkust, ta lihtsalt nendib

fakte. «Ma tean, mida ma teen viie aasta pärast, mida ja kus ma

mängin, millised kohustused mul seoses sellega on.»

Sellisest elugraafikust kuuldes mõistsin, miks oli Järvit nii keeruline

eelmise aasta lõpus tabada ja leppida kokku tema (või tema

assistendiga), millal ja kuidas Postimees saaks üle anda

Kultuuriveduri auhinna. Kui pole vähemalt aasta varem aega

broneerinud, veelgi parem, viis aastat varem, siis kahte tundi või ka

vaid 60 minutit vaba aega oli pea võimatu leida!

Et Järvil olid 2023. aasta viimastel kuudel kontserdid Lõuna-Koreas,

Jaapanis, Londonis, Bremenis, Zürichis, New Yorgis, seda saab

näha ta sotsiaalmeediaski, kuid kui tihe graafik on nende

kontsertide ümber, seda on tegelikult võimatu hoomata.

Eesti meedias jääb mulje, et Järvide muusikaperekond on väga

avatud meediasuhtlejad – eks nad ongi, aga nad on ka

megastaarid, seda maailma mastaabis. Mis omakorda tähendab, et

Paavo Järvi ümber on mitmesugused abimehed/naised, kes kõik

korraldavad tema elu. Vähetähtis pole ka fakt, et ta oli maailma

klassikalise muusika veebiajakirja Bachtrack andmetel eelmisel

aastal maailmas hõivatuselt kolmas dirigent.

Järvi on vägagi populaarne. Näiteks Jaapanis seisti tema

kontsertide järel kümnete meetrite pikkuses fännisabas, dirigendini

jõudes võib õnneseen saada autogrammi, aga pildistamine oli

keelatud, sest muidu ei lõppeks see niigi pikk allkirjade andmine

enne hommikut ära. Olen näinud, kuidas tema ümber Zürichis on

inimesed, kes kõik tahaksid temaga paar sõna vahetada… Nii et

täiesti loomulik, et ta lihtsalt ei jõuagi kõigiga tegeleda, ka nendega,

kes tahavad talle midagi öelda, anda, tänada.

Postimehe 2023. aasta Kultuurivedur, dirigent Paavo Järvi. Foto: Mihkel Maripuu

Ma tegelikult ei tea, kas ja kui palju Messengeri- või meilisõnumeid

loeb assistent enne Paavo Järvile edastamist läbi ja kui palju ta ise

jõuab kõige sellega tegeleda, ei jõudnud lihtsalt meie viimsel

vestlusel küsida, oli olulisematki, millest rääkida. Kusjuures

sotsiaalmeedias levib ka mitu libakontot, mis kõik näivad üsna päris

välja, jagavad Järvi kohta kõiksugu aktuaalset infot, aga ennekõike

õngitsevad raha. Õigel kontol on tema taustapildiks Estonia teater

(natuke ootamatu nurga alt, aga just nii seda maja võib Tallinnas

ühest aknast näha), profiilipilti ääristab punane ring kirjadega XI

Pärnu Music Festival ja loomulikult lehvib seal ka Ukraina lipp.

Ka minul õnnestus üks vestlus libakontoga maha pidada, just siis,

kui ootasin natuke murelikult intervjuu kohta vastust, siis kirjutas

mulle vale Paavo Järvi. Aga kui küsisin tema algatatud vestlusel

Kultuurivedurit puutuvaid küsimusi, siis otsustas õngitsusrobot

vaikida.

Olen Järviga teinud mitmeid intervjuusid, ta on alati väga sõbralik,

loomulik, hästi avatud ja väga vahetu, on tunda, et ta tahab oma

asjadest rääkida, eriti Eesti Festivaliorkestri tegemisest. Seega ei

osanud ma arvata, et tema tabamine Postimehe kultuuriauhinna

üleandmiseks võib olla sedavõrd keeruline, sest Järvi on kõike

muud kui nina püstiajaja, vähemalt kõikidel kokkupuudetel on ta

jätnud sellise mulje, ja vahet pole, kas oleme kohtunud Pärnus,

Tokyos, Londonis või Tallinnas.

Kuid kui ma neid vestlusi meenutan, siis ainult üks on toimunud nn

normaalsel ajal – ikka on ta näpistanud intervjuu andmiseks aega

kas varavalgest või hilisööst, kas enne kontserte-proove või siis

pärast festivali lõppu, kui orkester ja dirigent on saanud esinemisi

tähistada. Järvi peab oma inimestega õnnestunud esinemise

pühitsemist oluliseks, sest Eesti Festivaliorkester pole tavaline

orkester, vaid eriline, ning erilisi kohtumisi ja koostegemisi tuleb

tähistada, omavahel rääkida, võtta aega, et klaasegi kokku lüüa,

aga ennekõike vestelda ja muljetada, plaane pidada. Kusjuures

maailmas hõivatusel kolmandal dirigendil pole mingit probleemi

anda intervjuu näiteks trepikojas või mõnes muus nurgataguses, et

diktofonile jääks võimalikult vähe segavat müra.

Intervjuuks on Järvi alati võtnud aega iseenda arvelt, ka nüüd, selle

vestluse tegemiseks. Jõulupühadest jaanuari esimese-teise

nädalani püüab ta alati aja maha võtta ja olla perekonnaga, puhata,

sest see aeg ja kaks nädalat augustis on tal ainus vaba aeg aastas.

Kultuuriveduri intervjuu sai tehtud Messengeris videokõnena, sest

vahetult enne Eestisse tulekut veetis ta aega Floridas.

Selles mereäärses paigas on Järvid puhanud üle 30 aasta,

kõigepealt isa-ema Neeme ja Liilia koos lastega, nüüd on ka Paavol

seal oma kodu, nagu ka ta vanematel. «Siin on väga mõnus,»

nendib dirigent ja lisab, et varem oli jaanuari algus seal siiski

soojem.

Järvi tunnistab, et puhkuse esimesel nädalal ta tavaliselt ei oska nii

olla. «Püüan end veenda, et mitte midagi teha on täiesti okei, sest

elan ju ettekirjutatud graafikute järgi. Ma olen sellega ära nii ära

harjunud, et kui seda ei ole, siis tuleb paanikatunne peale. Mis nüüd

siis saab?»

Järvi on tähele pannud, et esimese nädalaga see ärevus hajub,

mingi hetk tabab ta end mõttelt, et ei mõtlegi enam sellele, mis kõik

peaks ära tegema ja siis algab see tegelik puhkus. «Ma ei tea, kui

rahulik siin on,» naerab ta vastuseks, kui küsin vaikuse ja rahu

kohta, sest sel aastal oli Floridas koos pea kõik Järvid ning nende

väiksemad ja suuremad lapsed. «Kõigil on omad soovid, keegi kogu

aeg tahab midagi, aga see ongi äge ja see aeg on minu jaoks hästi-

hästi vajalik.»

Järvi kõige südamelähedasem projekt on Pärnu Muusikafestival ja

Eesti Festivaliorkester. Nagu ta ise ütleb, on see kontrahita

koostöö, loodetavasti kõige pikaajalisem ja mõnes mõttes ka kõige

tähtsam. «Meil on suured plaanid, edaspidi on plaanis mitmed

turneed, aga ma ei saa sellest kõigest veel rääkida.»

Dirigent usub, et kui ühel päeval teda enam pole, kestab Eesti

Festivaliorkester ja festival ise Pärnus edasi. «Ma loodan, et oleme

eesti kultuurile kasulikud, nii saame Eestit ja eesti kultuuri

tutvustada. Just seepärast pole orkestri nimes minu nime või

Pärnut, vaid just Eesti. Ma tahan, et Eesti nimi kõlaks igal pool ja

just positiivsena!»

Järvi on võtnud oma südameasjaks eesti muusika maailma viimise;

kui teda kutsutakse maailma tipplavadele, siis teeb ta ettepaneku

mängida eesti heliloojate teoseid. Näiteks Zürichi Tonhalle orkestri

– mille peadirigent ta on – juures oli Erkki-Sven Tüür resideeriv

helilooja, mis aga tähendas, et see väga mainekas saal pööras

erilist tähelepanu Hiiumaa mehe muusikale.

Erkki-Sven Tüür Foto: Eero Vabamägi

Eesti Festivaliorkester on tõeline Eesti edulugu, sest väga napi aja

jooksul on nad end tõestanud kui tugeva tasemega orkester, kes on

oodatud suurtesse kontserdisaalidesse üle maailma. Orkestri

veduriks on Paavo Järvi ja just Eesti Festivaliorkestri tegemiste, aga

ka kirgliku suhtumise eest eesti kultuuri, eesti loojatesse ja Eestisse

väärib ta Postimehe Kultuuriveduri auhinda. Uhke puidust vedur sai

talle üle antud kolmapäeval, vahetult enne Eesti Festivaliorkestri

Tallinna kontserti Estonia kontserdisaalis, kus publik tänas esinejaid

muinasjutulise kontserdi eest loomulikult püsti seistes.

Kusjuures, et mitte lõpetada kontserti vene helilooja Tšaikovski

imelise sümfooniaga nr 1, kõlas lisaloona eriliselt hõrk teos

«Õhtuserenaad» tsüklist «Vaikne muusika» Ukraina

nüüdisheliloojalt Valentõn Sõlvestrovilt. «Minu jaoks on oluline

mängida ka Ukraina heliloojaid, eriti kui nad on suurepärased,»

tunnistab Järvi. Sama teos kõlab Eesti Festivaliorkestri

jaanuarikuisel Euroopa-tuuril ning ka näiteks selle nädala alguses

avakontserdil Pärnus.

Täna, laupäevaks on Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester jõudnud

Stuttgarti, et õhtul sealsele publikule elamusi pakkuda, pühapäeval

jõutakse Zürichisse, edasi suundutakse Viini ja Münchenisse, selja

taga on lisaks esinemine Dortmundis.

***

Kõnelesime viimati pikemalt 2021. aastal, pärast suuremate

koroonapiirangute lõppemist. Siis tunnistasid, et tahad võtta

rohkem vaba aega.

Tegin otsuse, et kui elu uuesti peale hakkab, siis võtan natukene

vaiksemalt. Kahjuks pole üheski sellisest otsusest kinni pidanud.

Kõik jätkub sama hooga või isegi kiiremalt. Ma ei ole selle üle eriti

õnnelik, sest koroona ajal sain maitsta rahulikumat elu ja see

hakkas meeldima.

Miks siis kõik jätkub?

Sest on kohustused, mis kõik olen varem võtnud. Ma tegelikult ei

teegi lühikese lepinguga töid, mulle need ei meeldi. Tonhallega

(Zürichi samanimelises kontserdimajas tegutsev mainekas orkester

– H. S.) olen nüüd viies aasta ja just pikendasime veel viieks

aastaks lepingut. Järgmised viis aastat on mul nüüd täpselt täis

kirjutatud, ma tean isegi, milliseid kavu ma järgmisel viiel aastal

mängin ja kus on turneed ja mis kohustused on nendega seotud,

millal pean olema Pariisis, Baden-Badenis või Viinis neid

tutvustamas, millal neid ette valmistan, millal on ärilõunad ja millal

mingid teised kohtumised. See kõik on täpselt kirjas.

Kui oled kellelegi jah öelnud, siis midagi ära jätta ei saa. Palju

sellest, mis ma praegu teen, oleme kokku leppinud viis aastat

tagasi.

Lisaks Zürichile on mul pikaajalised muusikalised suhted ja

kohustused seotud orkestritega, kus olen olnud peadirigent, näiteks

Pariisi Orchestre de Paris’ga, Jaapani NHK sümfooniaorkestriga või

Berliini filharmoonikutega. Neil on nüüd omad uued peadirigendid,

aga nad tahavad, et käiksin teatava regulaarsusega juhatamas.

Igas orkestris käin iga kahe aasta tagant kaks nädalat, see aga

tähendabki, et tegelikult on mul hooajad kõik täis.

Mind aga huvitaks ka midagi natuke uuemat, mõni uus orkester,

näiteks tänavu käin rohkem New Yorgis ja Los Angeleses,

Chicagos ja Philadelphias. Viimased kaheksa aastat olen Ameerikat

vältinud, mulle pole nende poliitika istunud, aga nüüd olen

otsustanud, et võiks uuesti Ameerika poole vaadata, sest natuke

vaheldust on ka vaja.

Koroonapausi järel vesteldes möönsid, et Euroopa orkestri- ja

klassikalise muusika kultuur on rammusamal pinnasel

kasvanud, paus ei mõju nii valusalt kui Ameerikas, kus

kihistus on õhem ja seega kõik palju haavatum. Kuidas on seal

koroonast taastumine toimunud?

Kõik on vaikselt hakanud tagasi tulema, ent kõike püütakse nüüd

teha võimalikult populaarses, natuke nagu meelelahutuslikumas

võtmes. Piletite müük on igal pool tähtis, aga kui Euroopas

otsitakse võimalust teha kunsti, siis Ameerikas on

repertuaarivalikus tunda kalduvust kergemale ja lihtsamalt

arusaadavale muusikale. Tehakse seda, mis rahvale meeldib.

Keda publik armastab?

Maailma tippklassika ikka, näiteks Šostakovitš, Tšaikovski,

Beethoven, Mahler. Väga raske on teha uuema muusika kava, võib

ju proovida ära peita uue helilooja teose väga-väga hea rasvase

tüki vahele, nii et seda nagu eriti näha ei ole.

Lisaks on ookeani taga küllaltki populaarsed mõned Ameerika enda

heliloojad, näiteks John Adams, keda väga propageeritakse, ta ongi

väga hea helilooja. Aga minul kui Eesti dirigendil pole mõtet minna

New Yorgi filharmoonikutesse ameeriklast mängima, ma tahan ikka,

et kavas oleks kirjas Eesti. Eesti muusika tutvustamine on minu

missioon.

Kas Arvo Pärti peab peitma või tema teoseid oodatakse?

Teda ei pea peitma, teda palutakse kavasse võtta, sest ta müüb.

Arvo Pärt on klassikalise muusika laest läbi läinud, teda tunnevad

ka need, kes tavaliselt klassikalist muusikat eriti ei kuula, näiteks

uue muusika spetsialistid, filmi- ja kunstiinimesed, sest teda

mängitakse ka filmides ja ta on ka popkultuuri esindaja. Tal on oma

publik, fännid. Ehk siis Pärti armastatakse ja selles mõttes on

muidugi väga uhke tunne.

Aga kui veel rääkida trendidest, siis Ameerikas on väga tugevalt

tunda woke-liikumist, ja minu jaoks on see natuke problemaatiline,

sest seda surutakse praegu hästi palju peale. Näiteks tahan

mängida Mahleri sümfooniat, siis öeldakse, et okei, aga mängi selle

kõrvale mõnda naisheliloojat, veel parem, kui see naine ei oleks

valge rassi esindaja.

Mul ei ole otseselt selle vastu midagi, saan aru, miks see kõik nii

on, aga samas selline suhtumine iseenesest on natuke imelik, sest

üldse ei vaadata, kas see stiililiselt kavaga sobiks, kuidas see

mõjutab tervikut – aitab lihtsalt sellest, et ta on naine ja et ta poleks

valge. See tuletab natuke meelde Nõukogude Liitu, kus pidi

mängima alati ühte nõukogude helilooja teost, soovitavalt vene

heliloojalt, kuigi siin on teistsugused nüansid. Samas saan

põhjendustest väga hästi aru.

Olen mõelnud ja mul on plaan: kavatsen hakata tellima Eesti

naisheliloojatelt teoseid. Teen Pärnu festivalile selleks uue

programmi, sest ma ei taha hakata mängima lihtsalt naisheliloojate

teoseid.

Paavo Järvi ja Arvo Pärt 2018. aastal Pärnu festivalil. Foto: Kaupo Kikkas

Kas eesti naishelilooja sobib sinna kategooriasse?

No vähemalt oleks siis minule ka mingi muu põhjendus, läheks

minu missiooniga kokku. Olen iseenesest väga selle poolt, et

naisheliloojaid tuleb mängida, toetan seda ideed. Eestis on meil

väga palju tugevaid heliloojaid naisi, nii et ma tahan hakata neilt

tellima teoseid, et saaksin neid mängida ka väljaspool Eestit.

Väga äge! Sinu kavades on palju vene heliloojaid. Milline on

praegu maailma kontserdisaalides suhtumine neisse?

Mida lähemale Venemaale, seda teravam on Venemaa heliloojate

küsimus ja saan väga hästi aru, miks Eestis, Poolas, Lätis või

Leedus ei soovita vene muusikat mängida või kuulata. Aga mida

kaugemale Venemaa piirist, näiteks Viinis, Pariisis või Londonis,

seda vähem see teema päevakorras on olnud.

Teine asi on muusikud, solistid, kes on avaldanud Vladimir Putinile

toetust, nendesse on suhtumine teine, siin pole sallivust või

mõistmist, neid ei kutsuta kuhugi. Aga kaks eri asja on praegune

Putini toetaja ja näiteks 50 aastat enne Putini sündi Venemaal

elanud ja surnud helilooja teos. See on suur vahe minu jaoks.

Olen hästi palju sellele mõelnud ja tulnud järeldusele, et mina

isiklikult ei saa minna kaasa poliitikaga, et me ühtegi vene heliloojat

ei mängi. Saan aru neist, kes ütlevad, et võimsaid teoseid

mängides tuuakse esile parim osa Venemaast, see aga aitab

natukene summutada jubedust, vägivalda ja terrorit, mida

venelased praegu Ukrainas toime panevad. Ma saan aru, miks

inimesed nii mõtlevad, aga ma ei arva nii. Loomulikult ei võta ma

praegu kavasse ühtegi prosovetlikku heliloojat.

Kui Vene heliloojate või kultuuritegijate elulugusid uurida, siis paljud

on ise olnud oma kodumaal taga kiusatud, nad on venelastelt peksa

saanud isiksused, elanud eksiilis või kannatanud terrorit.

Eesti Festivaliorkestri Euroopa-tuuril mängime näiteks Pärdi

esimest sümfooniat ja Šostakovitši esimest sümfooniat. Šostakovitš

käis Pärnus, kirjutas muusikat Pärnus, need mõlemad lood on kahe

geniaalse helilooja noorpõlve geniaalsed heliteosed ja nad

mõlemad on Eestiga seotud, see on mulle oluline. Ma saa neid

siduda Ukrainas toimuvaga.

Leian, et Tšaikovski või Šostakovitši teosed, mis on lendu läinud, on

suuremad kui Venemaa, nad on maailma kultuuri osa, nii nagu

Beethoven pole sakslaste oma, nii ka nemad pole venelaste omad.

Neid teoseid ei ole õige siduda ühegi poliitikaga.

Venemaa Ukrainasse tungimise kolmandal päeval dirigeerisid

Moskvas Venemaa noorteorkestrit. Kuidas sa praegu hindad

oma toonast otsust?

Toona ma tundsin, et pole õige, et ma sinna noorte ette ei lähe, et

ma keeran neile selja. Praegu, mil me teame seda, mida me teame,

pole ma kindel, et ajas tagasi minnes ma otsustaks samamoodi. Ma

ju ei tea. Tagantjärele on kõike lihtsam vaadata. Toona ma ei

saanud aru selle konflikti suurusest, nagu paljud teised. Arvasin, et

see rünnak kohe peatatakse. Tahtsin siis näidata, et oleme

muusikud ja muusikud hoiavad kokku.

Paljud, kellega ma seal siis kohtusin, on nüüdseks Venemaalt

põgenenud, need on muusikud, kes on selle jõleda sõja vastu ja

nad on öelnud, et nad hindavad seda sammu, näevad selles

inimlikku solidaarsust. Ma arvan, et muusikud ja kunstnikud peaksid

kokku hoidma, eriti need, kes tegelevad noortega.

Eesti Festivaliorkestris on varem mänginud Venemaalt pärit

muusikud. On praegu uks nende ees kinni?

Vene juurtega inimesi mängib praegu ja tulevikuski, aga oleme

otsustanud, et kõik inimesed, kes elavad ja töötavad Venemaal, ei

saa meie juures mängida. Isegi kui nad on geniaalsed muusikud,

siis nii kaua, kui sõda kestab, ei tee ma nendega koostööd.

Kõik, kes on teadliku otsuse teinud ja Venemaalt lahkunud, kas

nüüd viimasel aastal Putini poliitika pärast, või ka varem, need, kes

kolinud läände ja kel on tööload, kes mängivad Viini või Berliini või

mõnes muus Euroopa orkestris, siis nendega koostöö on võimalik.

See on printsipiaalne otsus. Välistatud on loomulikult koostöö Putini

toetajatega.

Eesti Festivaliorkester tegutseb 2011. aastast. Tõsi, siis oli

selle nimi Pärnu Festivaliorkester. Kuidas sa nüüd, 2024. aasta

alguses hindad – kas sinu unistus orkestrist on täitunud?

Kuidas nüüd niimoodi diplomaatiliselt öelda… Unistused on järk-

järgult ja vaikselt täitumas, aga veel on palju teha. Oluline on, et

oleme olemas, meid toetatakse, meie saalid on välja müüdud nii

Eestis kui ka mujal, meid tuntakse ja see on geniaalne.

Minu unistus oli ja on kokku kutsuda üks tipporkester, mida üle

maailma teatakse ja mis mängib maailma kõige olulisemates

saalides ja festivalidel. Ma tahaks, et oleksime näiteks Salzburgi

festivalil, et meil oleks Carnegie Hallis kontserdid, et esineksime

BBC Promsil (maailma suurimal klassikafestivalil – toim).

Helena Tulve Foto: Marco Giugliarelli

Minu unistus on, et Pärnu Muusikafestival oleks maailma

tippfestival. Kõik liigub selles suunas. Võrreldes kümme aastat

tagasi olnuga on hästi suur samm edasi tehtud. Saan öelda, et on

palju tehtud, aga palju on sellist, mida me veel ei ole teinud.

Tähtis on näiteks see, et meil ilmuvad plaadid. Viimane on näiteks

Alpha Classicsi juures välja antud «Kratt», plaat, kus kõlab Eduard

Tubina muusika koos [poola heliloojate] Grażyna Bacewiczi ja

Witold Lutosławski teostega. Aga meil on ilmunud Erkki-Sven Tüüri

muusikaga «Mythos», mis on võitnud auhindu. Kohe varsti

ilmub Jüri Reinvere muusikaga plaat, lisaks oleme salvestanud

Tõnu Kõrvitsa, Ülo Kriguli, Helena Tulve, Tauno Aintsi ja Lepo

Sumera muusikat.

Minu eesmärk ongi Eesti heliloojate teoseid tutvustada, neid

mängida ja plaadistada.

Kas see kõik võiks veel suurem olla, veel suurema kella küljes, siis

loomulikult võib!

Mullusel Pärnu Muusikafestivali lõppkontserdil suvepealinnas kontserdimajas seisis

festivaliorkestri ees dirigent Paavo Järvi ja klaveril musitseeris Fazıl Say. FOTO:

Kaupo Kikkas. Foto: Kaupo Kikkas

Mis sa arvad, kas Eesti Festivaliorkester oleks ka siis edukas

olnud, kui see poleks rahvusvaheline, vaid oleks koosnenud

ainult Eesti muusikutest?

Arvan, et üsna pea koosnemegi suuresti Eesti muusikutest, sest kui

vaatan, kui palju noori on praegu orkestris, kui paljud noored õpivad

väljaspool Eestit, siis andekaid muusikuid on väga palju juurde

tulnud. Mõned aastad tagasi ei osanuks lootagi, et meil võiks olla

eestlasest tuuba- ja timpanimängija.

Aga mulle tegelikult meeldib, et koos on rahvusvaheline kamp ja ma

ei tahaks seda ära kaotada. Väikeses ühiskonnas on vaja vahel

tõuget, väljastpoolt tulevat energiat. See pole ainult eestlastel nii,

vaid igal pool. Vahel on vaja näha teist lähenemist, see ei tee mitte

ainult elu huvitavamaks, vaid annab võimaluse õppida. Kuidas nüüd

öelda, aga ma ei taha, et keegi oleks rahul oma tööga.

Et keegi ei saaks olla kindel, et ta ka järgmine kord

kutsutakse?

Ei, mitte nii. Paljud ikka kutsutakse tagasi.

Lihtsalt ma mõtlen, et kui inimene – näiteks ka mina – on oma

tegemistega väga rahul, siis tean, et midagi on tegelikult korrast

ära. Pead tundma natukene konkurentsi. Kui enam ei püüa, siis on

tavaliselt latt alla lastud.

Aga kui noore muusiku kõrval istub keegi, kes muidu mängib iga

päev Viini filharmoonikutes, siis sa ei saa ju mängida niimoodi

rahulikult, nagu tavaliselt, vaid püüad ikka natuke paremini kõlada,

et suurmeistri kõrvale sobida. Nii on see meil kõigil, ükskõik kui hea

sa oled, sa pead ikkagi olema veelgi parem. Öeldakse, et kui oled

kõige targem inimene ruumis, siis oled vales ruumis.

Mis on Eesti Festivaliorkestri idee sinu jaoks?

Neid on kaks. Eestile juurde kasvatada maailmatasemega

muusikuid, kes hakkaksid Eestis muusikalist elu juhtima, juhtima

ses mõttes, et mängida maailma tasemel. Seda on võimalik siis

saavutada, kui kujutad ette, mida kujutab endast maailmatasemel

orkestris mängimine, kui sa oled istunud orkestris, kus pooled,

vähemalt pooled on maailma tipud. See tõstab sind.

Teine on see, et Eesti Festivaliorkester peab maailmaturul

saavutama sellise positsiooni, et oleme kogu aeg suurte oluliste

orkestrite nimekirjas, meid kutsutaks mõjukatele festivalidele ja

suurtesse kontserdisaalidesse. Et sõna EESTI figureeriks kogu aeg

suurtes saalides, ja mitte ainult siis, kui on mingid spetsiifilised

festivalid, vaid oleksime kogu aeg igal pool olemas.

Ma tahan, et meil oleks tõeliselt rahvusvahelise tasemega orkester,

mida kutsutaks igale poole lihtsalt oma headuse pärast. Olen suur

ERSO patrioot, ERSO on väga hea, aga ERSO põhiline töö on

siiski Eestis kontsertide andmine, festivaliorkester oleks maailma

orkester.

Arvan ka seda, et kui muusikud, kes mängivad Eesti

Festivaliorkestris, mängivad ka ERSOs või mõnes teises kohalikus

orkestris, siis kõigi tase tõuseb, lõppkokkuvõttes võidavad kõik. See

ongi tegelikult see mõte.

Triin Ruubel Foto: Krööt Tarkmeel

Ka ERSO saalid on viimasel ajal täis, ERSO on väga heas

hoos. Meil on palju ägedaid noori muusikuid, aga keda sina

esile tõstad?

Meil on esimest korda ajaloos väga tugevad rahvusvahelised

keelpillimängijad. Näiteks Triin Ruubel, Marcel Johannes Kits, Hans

Christian Aavik on geniaalne oma viiuliga, muidugi Theodor Sink.

Lisaks veel näiteks Mari Poll, Kalev Kuljus. Neid on veel, aga

nimetatud tulevad kohe meelde ja nad on väga tugev kamp

tippmuusikuid. Seega on, kelle üle uhkust tunda, aga noori

muusikuid peab kogu aeg juurde kasvatama. Aga neid meil tulebki

juurde!

Pärast Eesti kontserte lähete kohe Euroopa-tuurile, annate

kontserte Dortmundis, Stuttgardis, Zürichi Tonhalles, Viini

Konzerthausis ja Müncheni Isarphilharmonies. Mis kontserdid

on need kõige olulisemad?

Viin on võib-olla kõige tähtsam koht, sest seal käib iga päev niivõrd

häid orkestreid, seal on väga suur ja kriitiline publik. München on

üks tähtis koht, sest see on vana ja väga tuntud muusikapealinn

Saksamaal, seal tegutseb kolm väga head orkestrit ja seal on kõik

suured ja tähtsad dirigendid.

Loomulikult ka Zürich, kus käivad olulised orkestrid mängimas ja

asub minu Tonhalle orkestri kodu.

Aga kui rääkida üldse, mis saalid on olnud meil tähtsad, siis BBC

Proms, Elbphilharmonie Hamburgis ja Suntory Hall Tokyos, need

on olnud kõik verstapostid.

Paavo Järvi viimasel koroonaeelsel sügisel Tonhalle orkestri ees. Foto: Gaëtan Bally

Suvel tuleb taas Pärnu festival ja mängite Eestis. Aga mis

edasi saab?

Vot seda ei saa veel avalikustada, aga meil on suuri plaane.

Esinemised Eestis on meile väga tähtsad! Tänavusel festivalil tuleb

ettekandele Tõnu Kõrvitsa uudisteos Eesti Festivaliorkestrile ja

Ksenija Sidorovale valminud akordionikontsert. Algab ka

naisheliloojate uudisteoste sari – Eesti Festivaliorkestri esituses

kõlab Helena Tulve uudisteos ning kammermuusikat on kavas

tellida Maria Kõrvitsalt.

Maria Kõrvits Foto: Eero Vabamägi

Soovid, et eesti keel igal pool kõlaks. Avastasingi, et Šveitsis

reklaamitakse sinu nime ja näoga nahast kotte, portfellimõõtu

suure koti nimeks on Kooskõla, väiksem on Kaja ja üks kott on

Keeltepaun. Kuidas see juhtus?

Zürichis võttis minuga ühendust üks väga šarmantne eesti naine ja

tutvustas ideed, et võiks teha nahast kotte. Šveits on suur

jahindusemaa, aga mingi osa nahka jääb kasutamata ja nemad siis

teevad sellest nahast kotte ning muid tooteid, küsisid, kas mul oleks

midagi nahast vaja. No mul tõesti on vaja kotti, kuhu mahuks ära

suured partituurid, näiteks Erkki-Sven Tüüri noodid.

Mulle meeldib nende ökoloogiline lähenemine, nad ei kasuta

kemikaale ja nahk on käe all mõnusalt krobeline.

Aga eestikeelsed nimed, nende puhul kotimeistritel kõhklusi

polnud?

See on ju äge! Näiteks nagu IKEA, kõik me ei suuda neid hääldada,

aga ütleme ikka. Nii et miks mitte, kui nii saab Eestit ja eesti keelt

promoda, siis ju miks mitte!

Eesti Festivaliorkestri tuur lõppeb Münchenis uue nädala

neljapäeval. Mis sind siis ees ootab?

Lähen Zürichisse, kus alustan üht väga-väga suurt uut tsüklit. Kui

mulle tehti ettepanek olla veel viis aastat sealse orkestri

peadirigent, siis minu tingimuseks oli salvestada Mahleri

sümfooniate plaadistamine, alustame siis seal sellega.

Ülinõutud dirigent tegevuses

 Grammy auhinna saanud dirigent Paavo Järvi (61) on

laialdaselt tunnustatud kui üks tänapäeva silmapaistvamaid

dirigente, kellel on tihe koostöö maailma parimate

orkestritega. Ta on Tonhalle Orchester-Zürichi peadirigent,

alates 2004. aastast Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni

kauaaegne kunstiline juht ning Eesti Festivaliorkestri asutaja

ja kunstiline juht.

 Lisaks alalistele ametikohtadele on Järvi nõutud

külalisdirigendina, esinedes regulaarselt Berliini

filharmoonikute, Royal Concertgebouw Orchestra ja New

Yorgi filharmoonikutega. Sel hooajal juhatab Järvi Chicago

sümfooniaorkestrit, Philadelphia orkestrit, Londoni

filharmooniaorkestrit, Orchestra dell’Accademia Nazionale di

Santa Ceciliat, Budapesti festivaliorkestrit, Müncheni

filharmoonikuid ja Hongkongi filharmoonikuid. Samuti on tal

tihedad suhted paljude orkestritega, mille muusikajuht ta

varem oli, sealhulgas Orchestre de Paris’, Frankfurdi Raadio

sümfooniaorkestri ja NHK sümfooniaorkestriga Tokyos.

 Paavo Järvi iga hooaeg lõpeb nädal aega esinemistega ja

dirigeerimise meistrikursustega 2011. aastast peetaval Pärnu

muusikafestivalil (selle residentkoosseis ongi Eesti

Festivaliorkester).