CONCERT REVIEW: Elus Ludwig, riukalik Jean
24.08.2005 00:01
Evi Arujärv, muusikakriitik
Häid ja suurepäraseid orkestreid mitmest ilmakaarest on meil tänaseks juba palju käinud. See seab ootuste lati kõrgele. Aga ikka ja jälle leidub üllatajaid.
Beethoveni veel Haydni ja Mozarti vaimu kandva «Esimese sümfoonia» (1800) sissejuhatus Bremeni Saksa Kammerfilharmoonialt Paavo Järvi juhatusel üllatas, meenutades oma sooja ning tihke kõla ning aegluubis voolamisega pehmet kooreiirist.
Seda ikka heas mõttes: muusika loob helisevat tõeluseillusiooni; peale kuulmise ka teisi meeli hõlmates on see tõeluseillusioon täielikum kui muidu.
Mitu üheskoos
Aga läbi kava üllatas kammerorkestri nimetust kandev kollektiiv ka sellega, et kehastas järgemööda ja läbisegi otsekui mitut erinevat orkestrit ja orkestristiili. Ka Beethoveni ja Sibeliuse romansse esitanud endine imelaps ja nüüdne menukas lavapersoon Baiba Skride tundub olevat muusik, kes eelistab tavapärasele erilist.
Tema väljenduslaadi kannab tugev, ekstrovertne ja ennastnautiv artistlikkus. Ehk seepärast ei domineerinudki Beethoveni romanssides see soe, ennastunustav hingus, mis üht armulaulu täitma peaks, vaid muud küljed: viiulikõla sära ja sensuaalsus ning pingevaba vormikujundus.
Näib, et enamasti turvalise koraaliharmoonia lainetel liikuvad romansid ei andnud solisti fantaasialennule suuri võimalusi. Sibeliuse humoreskides oli selleks enam ainet: ettekande tegid põnevaks eri stiilide põrkumised ning sundimatu huumor.
Rõõmus ja loov
Kontserdi keskpunktiks võiks siiski pidada Beethoveni sümfooniate ülimalt värskeid tõlgendusi.
Esimese sümfoonia aegluubis sissejuhatusele järgnesid Allegro con brios mati kõlaga kammerlike dialoogide ja säriseva täiskõla kontrastid. Teine osa (Andante cantabile con moto) oli tõeline graatsia õpetus. Kolmanda osa (Menuett) tuulehoona mõjuvatesse liikumistesse sekkus karm vasekõla. Ka neljandale andsid ilmet õhkõrna ja mahlaka kõla kontrastid.
Individualiseeritud, kammerliku muusikakõne juurest võimuka üldistava retoorika poole – selline on väga sageli klassikalise sümfoonia üldine siht. Järvi käe all said «väikese» ja «suure» retoorika kontrastid väga detailirikka ja veenva vormistuse.
Rõõmus ja loov oli kuuldud kontserdi klassikatõlgendus tervenisti – väga elus Beethoven ja riukalik Sibelius.
Kontsert
Bremeni Saksa Kammerfilharmoonia
Dirigent Paavo Järvi, solist Baiba Skride (viiul)
16. augustil Estonia kontserdisaalis
Evi Arujärv, muusikakriitik
Häid ja suurepäraseid orkestreid mitmest ilmakaarest on meil tänaseks juba palju käinud. See seab ootuste lati kõrgele. Aga ikka ja jälle leidub üllatajaid.
Beethoveni veel Haydni ja Mozarti vaimu kandva «Esimese sümfoonia» (1800) sissejuhatus Bremeni Saksa Kammerfilharmoonialt Paavo Järvi juhatusel üllatas, meenutades oma sooja ning tihke kõla ning aegluubis voolamisega pehmet kooreiirist.
Seda ikka heas mõttes: muusika loob helisevat tõeluseillusiooni; peale kuulmise ka teisi meeli hõlmates on see tõeluseillusioon täielikum kui muidu.
Mitu üheskoos
Aga läbi kava üllatas kammerorkestri nimetust kandev kollektiiv ka sellega, et kehastas järgemööda ja läbisegi otsekui mitut erinevat orkestrit ja orkestristiili. Ka Beethoveni ja Sibeliuse romansse esitanud endine imelaps ja nüüdne menukas lavapersoon Baiba Skride tundub olevat muusik, kes eelistab tavapärasele erilist.
Tema väljenduslaadi kannab tugev, ekstrovertne ja ennastnautiv artistlikkus. Ehk seepärast ei domineerinudki Beethoveni romanssides see soe, ennastunustav hingus, mis üht armulaulu täitma peaks, vaid muud küljed: viiulikõla sära ja sensuaalsus ning pingevaba vormikujundus.
Näib, et enamasti turvalise koraaliharmoonia lainetel liikuvad romansid ei andnud solisti fantaasialennule suuri võimalusi. Sibeliuse humoreskides oli selleks enam ainet: ettekande tegid põnevaks eri stiilide põrkumised ning sundimatu huumor.
Rõõmus ja loov
Kontserdi keskpunktiks võiks siiski pidada Beethoveni sümfooniate ülimalt värskeid tõlgendusi.
Esimese sümfoonia aegluubis sissejuhatusele järgnesid Allegro con brios mati kõlaga kammerlike dialoogide ja säriseva täiskõla kontrastid. Teine osa (Andante cantabile con moto) oli tõeline graatsia õpetus. Kolmanda osa (Menuett) tuulehoona mõjuvatesse liikumistesse sekkus karm vasekõla. Ka neljandale andsid ilmet õhkõrna ja mahlaka kõla kontrastid.
Individualiseeritud, kammerliku muusikakõne juurest võimuka üldistava retoorika poole – selline on väga sageli klassikalise sümfoonia üldine siht. Järvi käe all said «väikese» ja «suure» retoorika kontrastid väga detailirikka ja veenva vormistuse.
Rõõmus ja loov oli kuuldud kontserdi klassikatõlgendus tervenisti – väga elus Beethoven ja riukalik Sibelius.
Kontsert
Bremeni Saksa Kammerfilharmoonia
Dirigent Paavo Järvi, solist Baiba Skride (viiul)
16. augustil Estonia kontserdisaalis
Comments