CONCERT REVIEW: Pulbitsev “Magma” Berwaldhalleni koopas

Photo: Ott Vaiknemets Thanks to the Estonian culture magazine, SIRP, we have this review by Mirje Mändla of the ERSO's recent Baltic Sea concert with superstar percussionist Evelyn Glennie. And, of course, it is in Estonian:

ERSO ja EVELYN GLENNIE (löökpillid)
Läänemere festivalil Berwaldhallenis (Rootsi) PAAVO JÄRVI dirigeerimisel 25. VIII.

25. augustiks sõitis üle Läänemere samanimelisele festivalile Berwaldhalleni kaljukoopasse kontserti andma Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Festivali kunstiline juht Esa-Pekka Salonen ootas juba aastaid festivalile dirigent Paavo Järvit, rootslased ilmselt aga igatsesid näha oma silmaga laval legendaarset löökpillimängijat Evelyn Glennie’t. Orkester sai taas tuule tiibadesse ja võimaluse ennast proovile panna eriliselt keeruka kavaga. Paavo Järvi soovis kõrvutada XX sajandi tuntud meistrite Debussy ja Stravinski loomingut eesti heliloojate Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera teostega.

Millegipärast usun, et kontserdi ettevaatlikule algusele vaatamata suutis lummata ERSO rootsi publikut Läänemere festivalil nii klassika kui eesti muusikaga. Usun, et suureks abiliseks oli siin ka löökpillivirtuoosi Evelyn Glennie särav ja mitmekülgne löökpillipartii, kuid orkestri võime esitada tipptasemel interpretatsioonis ja viimistletud soolode ning ansamblimänguga niivõrd kuulsat teost, nagu seda on Igor Stravinski “Tulilind”, on omaette saavutus.

Paavo Järvi dirigenditee on tõepoolest arenemas sügavuti. Üha vähem mängib rolli väline kirkus ja sära, pigem on rõhk kammerlikul täpsusel. Sellest annab tunnistust enamik viimasel ajal valminud plaate, see on omadus, mida eriliselt toovad esile kriitikud üle maailma. Tundub, et põhirõhk on üha enam süvenemisel igasse fraasi ja sel kombel on järjest kasvanud nõudlikkus ka orkestri suhtes – kuulata ära iga fraasi tekkemoment ning areng. Võimet tasakaalustada orkestrit kriitilisel hetkel oli tunda selgi kontserdil, kui dirigent andis orkestrile hingetõmbepausi Debussy “Fauni pärastlõunas”, mis võimaldas muusikutel ennast koguda, et viia kontsert edasi täiusliku finaalini.

Berwaldhalleni saalis näis olevat ka nooruslikke rock-muusikat austava taustaga kuulajaid, kelle jaoks oli nauditav kuulata Tüüri sümfooniat “Magma”, mille Glennie’le kirjutatud löökpillisoolo annab virtuoosil võimaluse näidata ennast parimast küljest. Nii võis ka Berwaldhalleni laval näha eestlastele juba tuttavat paljasjalgset liuglemist ühe löökpilli juurest teise juurde, mis moodustas laval ka visuaalseid efekte. Sellele lisandus rock’ilikult temperamentne soolo esimese osa kulminatsioonihetkel, mil paljude rootslaste silmiski peegeldus lavalt kiirgav ekstaas. See kõik muidugi tiheda orkestripartiiga paralleelselt, milles Tüür on ette võtnud keerulise ülesande eriliselt rõhku panna tämbriharmooniale ja sonoristliku kontseptsiooni ühildamisele harmoonilise tunglevuse kontseptsiooniga. Usun, et rootslased said elamuse. Tahan aga lohutuseks öelda, et need, kes kuulsid teose Eesti esiettekannet 2004. aastal Estonia kontserdisaalis Olari Eltsi dirigeerimisel, said tõenäolisel osa teose täpsemast versioonist. Täpsem interpretatsioon jõuab kindlasti ka albumile, mille salvestamisega tegi orkester tööd tänavu juunis, ja seda jäämegi ootama. Samas mõjus solisti energia ja publiku soe vastuvõtt lõpuks ka orkestrile nii sulatavalt, et kontsert hakkas Tüüri “Magmast” kulgema n-ö tõusvas joones.

Sumera keeruline, suhteliselt vaoshoitud toonides ja kindlasti ka rootsi publikule suhteliselt tundmatu teose kõlavärvid helilooja viimases, VI sümfoonias moodustasid intensiivse piano-toonides imelise terviku, milles logisevaid kivikesi ei märganud teraseimgi kõrv. Elamus ka valla paiskuvatest forte’dest, mis dirigendi kindla käe all olid ikkagi sordiiniga näidatud, et mitte takistada teose loomulikku arengut ning salapärast meditatiivset meeleolu, andis teosest hea kõlaelamuse. Ja puudutas hinge.

Ning siis saabus kontserdi finaal. Muinasjutulise kirkusega jutustatud lugu Tulilinnust, Kaštšeist, kaunitest vangistatud tütarlastest ja kangelasest Ivan Tsareevitšist ei vajanud mitte mingisugust koreograafiat. Muusika pildilisus ja dramaturgia oli antud edasi niisuguse täpsuse ning meloodiad sellise vene temperamendiga, et tahaks ettekannet võrrelda hiljuti kogetud elamusega Šostakovitši “Mtsenski maakonna leedi Macbethi” partituurist Helikoni orkestri esituses. Kui võrrelda “Tulilinnu” augustikuiseid maailma ettekandeid, siis sarnast sära nagu äsja Berwaldhallenis ei suutnud näiteks sugugi esile tuua BBC Šoti SO käesoleva aasta ühel tippfestivalil BBC Prom’sil.

Tähtsusetu pole ka fakt, mis juba ajakirjandusest läbi käinud, et see kontsert jõudis Euroraadio vahendusel neljateistkümnesse rahvusraadiosse, ja milline element selles valemis – kas Evelyn Glennie, Paavo Järvi, ERSO või kava – seda kõige rohkem mõjutada võis, jääb juba igaühele endale sobivas variandis ära arvata.

Ja lõpetuseks ei tasu unustada festivali algset ideed, mille tähendus läheb aasta-aastalt lausa koormavalt raskeks. Nimelt avastas Salonen ennast 1999. aastal selgitamas oma lastele, miks nad ei tohi Läänemeres ujuda. Just sel hetkel sündis idee pöörata muusikaliste vahenditega tähelepanu Läänemere olukorrale ja tuua selle ääres elavad inimesed üksteisele lähemale. Ja muide, festivali aegu toimusid kontsertide eel ka rahvusvahelisel tasemel keskkonnateemalised seminarid. Ning kontserdijärgses pidulikuski õhkkonnas toonitati veel kord, et kahjuks näitavad mereanalüüsid seda, et Läänemeres suurenevad nn surnud piirkonnad, kus elusorganisme enam ei leia.