Eesti muusikatähtede pidu
postimees.ee
Elo Loonde (text), madis Sinivee (photos)
25.08.2017
Eesti Festivaliorkestris on ligi pooled muusikud Eesti juurtega.
Paavo Järvi sõnul on muusiku jaoks oluline lai silmaring ja välismaine kogemus.
Kuuest edukast muusikust viis on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis.
Täna hommikul saabub Põhjamaade tuurilt tagasi Paavo Järvi juhitud Eesti festivaliorkester, Eesti Vabariik 100 välisprogrammi üks lipulaevadest, mis aasta alguses jätkab Euroopa ja Aasia vallutamist. Tallinnas ja Pärnus proove teinud orkester koosneb maailma tippmuusikutest, kellest umbes pooled on Eesti juurtega välismaal õppivad noored. Tutvusime kuue särava muusikatähega, keda muidu kodumaal harva näha.
Paavo Järvi iseloomustab kõiki kuut muusikut nii: «Nad on erakordselt andekad! Fanaatikud, kes on erakordselt kõrgele tasemele jõudnud. Kuna nad on maailmas ringi rännanud, on neil avar silmaring ja palju mõjutajaid, mis kõik kokku teevad väga erilise muusikatunnetuse.»
Sel aastal Milano La Scala ooperiteatris debüteerinud ja tihti näiteks Tokyos orkestrit juhatav dirigent peab oluliseks välismaist kogemust: «Ei saa ainult ühes pisikeses maailmas elada, tuleb oma mõtlemist avardada. Ja see avar mõtlemine on neis kõigis muusikutes olemas.»
Elo Loonde (text), madis Sinivee (photos)
25.08.2017
Eesti Festivaliorkestris on ligi pooled muusikud Eesti juurtega.
Paavo Järvi sõnul on muusiku jaoks oluline lai silmaring ja välismaine kogemus.
Kuuest edukast muusikust viis on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis.
Täna hommikul saabub Põhjamaade tuurilt tagasi Paavo Järvi juhitud Eesti festivaliorkester, Eesti Vabariik 100 välisprogrammi üks lipulaevadest, mis aasta alguses jätkab Euroopa ja Aasia vallutamist. Tallinnas ja Pärnus proove teinud orkester koosneb maailma tippmuusikutest, kellest umbes pooled on Eesti juurtega välismaal õppivad noored. Tutvusime kuue särava muusikatähega, keda muidu kodumaal harva näha.
Paavo Järvi iseloomustab kõiki kuut muusikut nii: «Nad on erakordselt andekad! Fanaatikud, kes on erakordselt kõrgele tasemele jõudnud. Kuna nad on maailmas ringi rännanud, on neil avar silmaring ja palju mõjutajaid, mis kõik kokku teevad väga erilise muusikatunnetuse.»
Sel aastal Milano La Scala ooperiteatris debüteerinud ja tihti näiteks Tokyos orkestrit juhatav dirigent peab oluliseks välismaist kogemust: «Ei saa ainult ühes pisikeses maailmas elada, tuleb oma mõtlemist avardada. Ja see avar mõtlemine on neis kõigis muusikutes olemas.»
Sportlik flöödimängija
Festivaliorkestri flöödimängija Maria Luisk (24) on pärit Tallinnast. Bakalaureuseõpinguid alustas ta Saksamaal, kraadi omandas Šveitsis ja sügisest asub ennast täiendama USAs Yale’i muusikaülikoolis. Tema muusikutee sai alguse kaheksa-aastaselt Nõmme muusikakoolis ja jätkus üheksa aastat hiljem Otsa-koolis.
Oma kõige olulisemaks saavutuseks peab Maria seda, et ta on õppinud ennast ületama ja riskantseid otsuseid vastu võtma: välismaale õppima minek oli suur julgustükk, aga väärtuslikud kogemused kaaluvad hirmu kuhjaga üles. Eesti festivaliorkestrit peab ta parimaks orkestriks, kus seni on mänginud.
Vabal ajal meeldib Mariale sporti teha ja lugeda. Kui küsin, mis on tema lemmikraamat, lähevad noore muusiku silmad särama: ««Maag»! John Fowlesi oma!»
Pühendunud ERSO kontsertmeister
Viiuldaja Triin Ruubel (28) on Eesti publikule kõige paremini tuttav: alates 2015. aastast on ta ERSO kontsertmeister. Vaatamata noorele eale on Triinu karjäär lennutanud teda mööda maailma. Pärast Tallinna muusikakeskkooli lõpetamist täiendas ta oma tehnilisi oskusi ja muusikalist väljendust seitse aastat Saksamaal mitme hinnatud õppejõu juures.
Muusika tuli tema juurde loomulikku teed pidi – kui Triin ja tema kaksikõde Kärt olid nelja-aastased, küsis muusikust ema, kas tütred tahaksid mõnd pilli mängida, ja Triin valis viiuli. «Kui ma olin pilli kätte võtnud, ei olnud enam mingit kahtlust – see on minu asi,» ütleb viiuldaja. Kõhklusi ja kahtlusi õpingute ajal olnud ei ole, pillimäng on tema vaieldamatu kirg.
Vabal ajal meeldib Triinule lugeda ja kinos käia. «Hiljuti nägin kinos ühte Tarkovski filmi – «Ohver». Väga suur elamus oli!» Tõsisemast klassist on ka Triinu lemmikraamat – Dostojevski «Vennad Karamazovid».
Jalgpalliarmastajast vioolamängija
Andres Kaljuste (35) on mitmekülgne muusik, kes sel aastal istub festivaliorkestris vioolapuldis, kuid on sama kõrgel tasemel ka viiulimängus ja dirigendiametis. Viimased 15 aastat on ta veetnud Rootsis, Inglismaal, Saksamaal ja Soomes kõiki neid erialasid õppides, sügisest naaseb aga Eestisse, et hakata muusika- ja teatriakadeemias keelpillimängijaid õpetama.
Nagu juba Andrese perekonnanimest aimata võib, sai muusikahuvi alguse kodust, hiljem süvenes see Tallinna muusikakeskkoolis viiulit õppides. Vioolat hakkas ta mängima alles 21-aastaselt, kui ühes Rootsi kvartetis oli seda pilli hädasti vaja. Dirigendikarjäär algas Soomes, kui Andresel oli võimalus Oulu Sinfonia orkestris viiulit mängida ja kontsertmeister olla. «Ühel hetkel avastasin, et jagan orkestrile nõuandeid sama palju kui dirigent. Seda viirust tuli siis kuidagi ravima hakata,» naerab Andres. Seejärel astuski ta Helsingisse Sibeliuse akadeemiasse dirigeerimise erialale.
Mida aga Andres Kaljuste vabal ajal teeb? Talle meeldib jalgpalli vaadata ja jalutamas käia, ning tulevikus sooviks partituuride lugemise kõrvalt ka raamatutele rohkem aega leida.
Gurmaanist dirigent-viiuldaja
Mikk Murdvee (37) on orkestris viiuldaja, aga sarnaselt Andres Kaljustega hoiab ka tema lisaks poognale dirigendikeppi. Ta on juhatanud kõiki Eesti tuntumaid orkestreid ning välismaiste orkestrite nimekirja lugedes läheb silme eest kirjuks. Kui mõni neist välja tuua, siis näiteks Royal College of Musicu orkester Londonis ja Helsingi ülikooli sümfooniaorkester, mille peadirigent on ta olnud kümme aastat.
Muusikute dünastia võsuna oli loogiline alustada kooliteed Tallinna muusikakeskkoolis, kus Miku ema on viiuliõpetaja. «Ma ei olnud kunagi eriline imelaps, aga eks olen vist näide sellest, et tasa sõuad, kaugele jõuad,» räägib Mikk. Edasi õppis ta aasta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kust suundus Helsingisse Sibeliuse akadeemiasse, seal lõpetas õpingud korraga kahel erialal: viiulimäng ja dirigeerimine. Praegu juhatab ta orkestreid Soome lahe mõlemal kaldal.
Miku teine kirg muusika kõrval on toidutegemine – maitsete kombineerimine on ju nagu hea muusika tegemine. Oluline on leida õige tasakaal ja dünaamika, et kõik sobiks harmooniliselt kokku.
Noor viiulitalent
Robert Traksmann (22) on Eesti festivaliorkestri viiuldaja ja üks selle nooremaid liikmeid. Vaid kolm aastat tagasi Tallinna muusikakeskkoolis gümnaasiumi lõpetanud Robert õpib Saksamaal Berliinis. Vaatamata noorele eale on ta jõudnud solistina esineda näiteks Tallinna kammerorkestri ja Saksa noorte sümfooniaorkestri ees, koos Harry Traksmanniga soleeris aga Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni ühisprojektis «Aadama passioon».
Viiuli võttis Robert kätte nelja-aastaselt ja teistsugust karjääri pole ta sellest ajast ette kujutanud. Mõnda aega harib Robert ennast veel välismaal, aga edaspidi tahab ta kindlasti Eestisse tagasi tulla: «Mulle lihtsalt meeldib siin.»
Küsimuse peale «Mida sa vabal ajal teed?» hakkab Robert naerma ja nendib, et palju seda just ei ole. Kui aga hetk tekib, siis meeldib talle nagu paljudele noortele sõpradega väljas käia ja telesarju vaadata. Absoluutne lemmik on «Kaardimaja».
Elurõõmus kontrabassimängija
Siret Lust (27) on kontrabassimängija, kes viimased kaheksa aastat elanud Londonis. Ta on töötanud vabakutselise mängijana maailma tipporkestrites, nagu Londoni sümfooniaorkester ja Kuninglik Concertgebouw orkester, praegu esineb koos Londoni kuningliku filharmooniaorkestriga. Temaga suheldes ei ole võimalik naeratust tagasi hoida, sest noorest naisest lausa kiirgab positiivsust.
Siret käis samuti Tallinna muusikakeskkoolis, kus alustas viiuli ja klaveri õppimisega. Kontrabassi hakkas ta õppima 13-aastaselt ja gümnaasiumi lõpetaski sel erialal. Londonisse Guildhalli ülikooli minemine oli Siretile suur samm, mis vajas kõvasti julgust ja palju paberite ajamist. Hiljem omandas ta seal nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi. Nüüd peab ta seda kõige õigemaks sammuks oma karjääris.
Vabal ajal käib Siret jooksmas ja ujumas, kuulab jazz’i, indie-muusikat ja rokki ning loeb raamatuid. Ainus, mis talle kirjandusest huvi ei paku, on ulme, muidu on põnev kõik alates filosoofiast kuni kergemate romaanideni.
Paavo Järvi: «Nad on erakordselt andekad! Fanaatikud, kes on erakordselt kõrgele tasemele jõudnud. Kuna nad on maailmas ringi rännanud, on neil avar silmaring ja palju mõjutajaid, mis kõik kokku teevad väga erilise muusikatunnetuse.»
Festivaliorkestri flöödimängija Maria Luisk (24) on pärit Tallinnast. Bakalaureuseõpinguid alustas ta Saksamaal, kraadi omandas Šveitsis ja sügisest asub ennast täiendama USAs Yale’i muusikaülikoolis. Tema muusikutee sai alguse kaheksa-aastaselt Nõmme muusikakoolis ja jätkus üheksa aastat hiljem Otsa-koolis.
Oma kõige olulisemaks saavutuseks peab Maria seda, et ta on õppinud ennast ületama ja riskantseid otsuseid vastu võtma: välismaale õppima minek oli suur julgustükk, aga väärtuslikud kogemused kaaluvad hirmu kuhjaga üles. Eesti festivaliorkestrit peab ta parimaks orkestriks, kus seni on mänginud.
Vabal ajal meeldib Mariale sporti teha ja lugeda. Kui küsin, mis on tema lemmikraamat, lähevad noore muusiku silmad särama: ««Maag»! John Fowlesi oma!»
Pühendunud ERSO kontsertmeister
Viiuldaja Triin Ruubel (28) on Eesti publikule kõige paremini tuttav: alates 2015. aastast on ta ERSO kontsertmeister. Vaatamata noorele eale on Triinu karjäär lennutanud teda mööda maailma. Pärast Tallinna muusikakeskkooli lõpetamist täiendas ta oma tehnilisi oskusi ja muusikalist väljendust seitse aastat Saksamaal mitme hinnatud õppejõu juures.
Muusika tuli tema juurde loomulikku teed pidi – kui Triin ja tema kaksikõde Kärt olid nelja-aastased, küsis muusikust ema, kas tütred tahaksid mõnd pilli mängida, ja Triin valis viiuli. «Kui ma olin pilli kätte võtnud, ei olnud enam mingit kahtlust – see on minu asi,» ütleb viiuldaja. Kõhklusi ja kahtlusi õpingute ajal olnud ei ole, pillimäng on tema vaieldamatu kirg.
Vabal ajal meeldib Triinule lugeda ja kinos käia. «Hiljuti nägin kinos ühte Tarkovski filmi – «Ohver». Väga suur elamus oli!» Tõsisemast klassist on ka Triinu lemmikraamat – Dostojevski «Vennad Karamazovid».
Jalgpalliarmastajast vioolamängija
Andres Kaljuste (35) on mitmekülgne muusik, kes sel aastal istub festivaliorkestris vioolapuldis, kuid on sama kõrgel tasemel ka viiulimängus ja dirigendiametis. Viimased 15 aastat on ta veetnud Rootsis, Inglismaal, Saksamaal ja Soomes kõiki neid erialasid õppides, sügisest naaseb aga Eestisse, et hakata muusika- ja teatriakadeemias keelpillimängijaid õpetama.
Nagu juba Andrese perekonnanimest aimata võib, sai muusikahuvi alguse kodust, hiljem süvenes see Tallinna muusikakeskkoolis viiulit õppides. Vioolat hakkas ta mängima alles 21-aastaselt, kui ühes Rootsi kvartetis oli seda pilli hädasti vaja. Dirigendikarjäär algas Soomes, kui Andresel oli võimalus Oulu Sinfonia orkestris viiulit mängida ja kontsertmeister olla. «Ühel hetkel avastasin, et jagan orkestrile nõuandeid sama palju kui dirigent. Seda viirust tuli siis kuidagi ravima hakata,» naerab Andres. Seejärel astuski ta Helsingisse Sibeliuse akadeemiasse dirigeerimise erialale.
Mida aga Andres Kaljuste vabal ajal teeb? Talle meeldib jalgpalli vaadata ja jalutamas käia, ning tulevikus sooviks partituuride lugemise kõrvalt ka raamatutele rohkem aega leida.
Gurmaanist dirigent-viiuldaja
Mikk Murdvee (37) on orkestris viiuldaja, aga sarnaselt Andres Kaljustega hoiab ka tema lisaks poognale dirigendikeppi. Ta on juhatanud kõiki Eesti tuntumaid orkestreid ning välismaiste orkestrite nimekirja lugedes läheb silme eest kirjuks. Kui mõni neist välja tuua, siis näiteks Royal College of Musicu orkester Londonis ja Helsingi ülikooli sümfooniaorkester, mille peadirigent on ta olnud kümme aastat.
Muusikute dünastia võsuna oli loogiline alustada kooliteed Tallinna muusikakeskkoolis, kus Miku ema on viiuliõpetaja. «Ma ei olnud kunagi eriline imelaps, aga eks olen vist näide sellest, et tasa sõuad, kaugele jõuad,» räägib Mikk. Edasi õppis ta aasta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kust suundus Helsingisse Sibeliuse akadeemiasse, seal lõpetas õpingud korraga kahel erialal: viiulimäng ja dirigeerimine. Praegu juhatab ta orkestreid Soome lahe mõlemal kaldal.
Miku teine kirg muusika kõrval on toidutegemine – maitsete kombineerimine on ju nagu hea muusika tegemine. Oluline on leida õige tasakaal ja dünaamika, et kõik sobiks harmooniliselt kokku.
Noor viiulitalent
Robert Traksmann (22) on Eesti festivaliorkestri viiuldaja ja üks selle nooremaid liikmeid. Vaid kolm aastat tagasi Tallinna muusikakeskkoolis gümnaasiumi lõpetanud Robert õpib Saksamaal Berliinis. Vaatamata noorele eale on ta jõudnud solistina esineda näiteks Tallinna kammerorkestri ja Saksa noorte sümfooniaorkestri ees, koos Harry Traksmanniga soleeris aga Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni ühisprojektis «Aadama passioon».
Viiuli võttis Robert kätte nelja-aastaselt ja teistsugust karjääri pole ta sellest ajast ette kujutanud. Mõnda aega harib Robert ennast veel välismaal, aga edaspidi tahab ta kindlasti Eestisse tagasi tulla: «Mulle lihtsalt meeldib siin.»
Küsimuse peale «Mida sa vabal ajal teed?» hakkab Robert naerma ja nendib, et palju seda just ei ole. Kui aga hetk tekib, siis meeldib talle nagu paljudele noortele sõpradega väljas käia ja telesarju vaadata. Absoluutne lemmik on «Kaardimaja».
Elurõõmus kontrabassimängija
Siret Lust (27) on kontrabassimängija, kes viimased kaheksa aastat elanud Londonis. Ta on töötanud vabakutselise mängijana maailma tipporkestrites, nagu Londoni sümfooniaorkester ja Kuninglik Concertgebouw orkester, praegu esineb koos Londoni kuningliku filharmooniaorkestriga. Temaga suheldes ei ole võimalik naeratust tagasi hoida, sest noorest naisest lausa kiirgab positiivsust.
Siret käis samuti Tallinna muusikakeskkoolis, kus alustas viiuli ja klaveri õppimisega. Kontrabassi hakkas ta õppima 13-aastaselt ja gümnaasiumi lõpetaski sel erialal. Londonisse Guildhalli ülikooli minemine oli Siretile suur samm, mis vajas kõvasti julgust ja palju paberite ajamist. Hiljem omandas ta seal nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi. Nüüd peab ta seda kõige õigemaks sammuks oma karjääris.
Vabal ajal käib Siret jooksmas ja ujumas, kuulab jazz’i, indie-muusikat ja rokki ning loeb raamatuid. Ainus, mis talle kirjandusest huvi ei paku, on ulme, muidu on põnev kõik alates filosoofiast kuni kergemate romaanideni.
Comments