Paavo Järvi: kui me ei unista, siis kindla peale midagi ei toimu

Postimees
Heili Sibrits
30.07.2021

«Pärnus pole midagi ­võltsi,» ­ütleb Paavo Järvi põhjenduseks, miks ­Pärnu muusikafestival ­külastajaid ­lummab. Foto: Kaupo Kikkas

See on veelgi parem kui Salzburgi festival, nii kõlasid kommentaarid maailma number üks klassikalise muusika püsikundedelt, kes esmakordselt külastasid Eestit. «Pärnus pole midagi võltsi,» ütleb Paavo Järvi põhjenduseks, miks Pärnu muusikafestival šveitslaste südame võitis.


Vaatamata ovatsioonidele saalis, kiitvale kriitikale, tahab Järvi rohkem, tal on veel suuremad unistused. Samas möönab dirigent: «Olla Salzburgi festivaliga ühes nimekirjas, issand jumal, on väga eriline.»

Eesti Festivaliorkestriga andsid kontserdi tippude tipud - Lars Vogt (klaver), Joshua Bell (viiul), Emmanuel Pahud (flööt). Pärnu festivalile iseloomulik lust koosmängust, pühendumine ja professionaalsus ei puudunud ka tänavu. Dirigent Paavo Järvi kokku kutsutud orkester tuletab meelde, et ainult koostöös ja ideaali poole püüeldes võib sündida ime, et kui habras on hetk ja kui lummav võib olla jäägitu enese andmine, oma ego allutamine millelegi suurele. Kunstile, muusikale. Elule. Sel kolmapäeval Postimehe kultuurikülgedel ilmunud Haapsalu vanamuusikafestivali ülevaates kirjutas Tõnu Õnnepalu, et teda lummas ELAV muusika. Kirjanik nendib, et kõrvaklappide ajastul, kus meil on kõike ja kõikjal kuulata, on just elusa esituse kuulamine midagi erilist. «Peale kõige muu aitab muusika meil ennast mäletada ja ühtlasi vabaneda mälestuste valust. Muusika on kui universaalne puhastusvahend.» Õnnepalust paremini kokku võtta muusika olemust, mõju inimesele ja vajalikkust on peaaegu võimatu, nii et Pärnu muusikafestivali kontsertide analüüsi asemel keskendugem Paavo Järvi intervjuule. Ja Pärnusse minge järgmisel aastal ise kohale, sest need kontserdid on Eesti muusikaelu eredaimad energiaplahvatused. 

Paavo Järvi, kumb hetk teile rohkem meeldib, kas hetk enne või pärast kontserti? Lavale tulles on mul sama tunne, mis lennukis - kui sa oled veel ratastega maa peal, kuid lennuk võtab hoogu ja kohe-kohe oled sa õhus. Ma tõesti ei oska öelda, kumb mulle rohkem meeldib. Ootan alati lavale minekut, sest esinemismoment on minu jaoks jube põnev. Teisalt on aga midagi väga rahuldavat selles, kui kõlab viimane akord. Mis seal vahepeal toimub, mul pole aimu.

Mis mõttes? Olen siis täielikult muusika sees, minu jaoks kogu muud maailma sel hetkel enam ei eksisteeri, tegelen ainult minu ees oleva universumiga. Ma ei mõtle publikule, ma ei mõtle iseendale - mõnikord on olnud enne kontserti peavalu vms, aga lavale astudes valu kaob, see tund aega lihtsalt pea ei valuta. Hoopiski väga hea on olla. See pole spirituaalne asi, vaid kontsentreerumine, inimlik pühendumine.

Festivali lõpukõnes ütlesite, et kuna teil Pärnus on saalis dirigeerimiskursuse õpilased, siis peate siin iseend ületama, peate rohkem pingutama. On see tõesti nii? Öeldud on see naljaga pooleks, aga see on ka samas tõsi. Kui ma õpilastele ütlen, et tee seda või ära seda tee, siis ise pulti astudes ei tohi ma eksida. Pean olema eeskuju. Tegelikult on õpilaste juhendamine tohutult arendav. Ikka ju juhtub, et tekivad mugavused, halvad harjumused tekivad tasahilju, sa ei märkagi neid, aga kui pead oma liigutusi põhjendama, pead õpetama, siis annab see võimaluse iseend analüüsida ja muutuda paremaks. Õpetamine puhastab ja õpetab. 

Kuidas teil viimane aasta on läinud, kuidas on koroonapiirangud mõjutanud teie tegevust dirigendina?

Kui ma vanasti juhatasin umbes 200 kontserti aastas, siis nüüd on olnud 50. Olen saanud juhatada oma orkestreid Zürichis ja Tōkyōs, olen saanud anda palju kontserte, seega olen õnnelik. Ma pääsesin isegi Jaapanisse, üheks kontserdiks (Paavo Järvi on Tōkyō NHK sümfooniaorkestri peadirigent - H. S.)! Miks ainult üheks? Mul oli aega kolm nädalat, aga Jaapanis pidi karantiinis olema kaks nädalat, istusin siis seal hotellis. Nii lihtsalt on.

Kuidas te end koroonapausi olukordades tunnete?

Kui päris aus olla, siis tunnen end hästi. Aga mul on halb seda välja öelda, sest tean, et paljud minu kolleegid ja sõbrad on tohutult kannatanud, nad on kaotanud töö, sissetuleku... Suurem osa muusikutest elab palgapäevast palgapäevani. Minul oli natuke kergem, sest ma võin lubada endale paar nädalat tööta olemist. Ma tunnen tohutult kaasa neile, kellele see oli raske, aga minule isiklikult oli aja maha võtmine väga vajalik. Enne koroonat tundsin, et olen vastu seina jooksnud, olin endale liiga palju võtnud. Ja nii juba aastaid. Järsku polnud mul kohustust midagi ära öelda - siin on teine nüanss, sest kui ise ära öelda, siis võid end tunda kehvasti, aga kui kõikidel teistel jääb ka ära, siis ma ei tundnud süümepiinu. Sain olla lastega. See fakt, et sain ärgata oma voodis, ma ei pidanud õhtul uurima, et mis kellani ikka see breakfast (hommikusöök hotellis - H. S.) lahti on, ma sain ise omale kohvi teha, oli lummav. Sain mõelda elu üle järele, sain lastega rääkida nende elust, kunstist. Ma sõin iga õhtu lastega koos, see on tõeline luksus.

Pärnu festivaliga on teil suured unistused, tahate festivaliga linna muuta. Ent nakatumisnäitajad tõusevad, uued piirangud võivad kultuurielu peatada. Me ei tea, kas kunagine reisimisvabadus taastub. Kuidas teile see teadmatus ja ebakindlus mõjub?

Me tõesti ei tea praegu mitte midagi, aga kui meil pole ambitsioonikaid plaane, kui me ei unista, siis kindla peale midagi ei toimu. Kogu aeg peab olema mingisugune asi, mille poole püüelda, midagi sellist, mis on peaaegu võimatu. Näiteks Pärnu festivaliga seotult ma unistan, et kui ma ühel päeval olen ära surnud - ma loodan, et sinna on ikka väga-väga pikk aeg -, siis toimub siin ikka üks suur ja tähtis festival. Ma tahan, et see festival teeb Pärnu ja Eesti suureks, ma tahan, et see festival oleks nii hea, et ilma selleta ei kujutataks maailma muusikaelu enam ette. Esimese festivali kammermuusikakontserdil oli kaheksa inimest, nüüd müüakse saal täis kava ja esinejate nimesid teadmata. 15 inimest oli laval ja kaheksa saalis, aga ma teadsin, et see nii ei jää. Kui sa hakkad midagi nullist peale ehitama, siis peab olema kannatust. Las Vegas oli kõrb, aga siis tuli üks mees ja ütles, et teeme siia kõige suurema meelelahutuskompleksi.

Pärnu muusikafestivalil on saalid täis, see on äge, aga veel ägedam on ju see, et Eesti Festivaliorkestriga koos esinevad solistidena maailma kõige kõvemad nimed, kuidas teil õnnestub neid Eestisse saada?

Nad on mu sõbrad. Ka kõik inimesed orkestris on minu sõbrad ja nad tulevad siia sellepärast, et nad usaldavad mind, tõsi, alguses oli neid siia küll raske saada, aga kui nad juba on korra Pärnus käinud, siis nad armuvad linna, sõbralikku koos musitseerimisse, kõike sellesse, mis siin on. Ma pole näinud kedagi, kes ei tahaks siia tagasi tulla. Nad ei tule siia tööle, nad tulevad siia praktiliselt tasuta - see peaks muutuma, nad peaksid saama väärika tasu, aga praegu pole see võimalik - ja tunde pärast, nad tahavad siin ühiselt muusikat teha. Nad armuvad festivali, eriti pärast Passioni (Pärnu üsna tähelepandamatu baar, mis polnud aastaid tagasi turistide seas eriti populaarne, kuid tänu sellele mahtus sinna pidutsema kogu orkester ning nüüdseks on Passionist saanud Pärnu kontserdimaja kõrval kõige olulisem paik muusikutele, eriti öötundidel - H. S.) külastamist, sest see pole selline peenutsev koht. Maailmas on natuke puudu lihtsusest ja aususest, väga palju on meie ümber võltsi, eputavat, ülepingutatut, aga see ei pea nii olema. Passion ongi selline lihtne koht, kus kõik muusikud on võrdsed, nad saavad kõik seal omavahel tutvuda, rääkida, lobiseda, veini juua. Pole vahet, kus orkestris sa mängid, kas oled solist, noor või vana, seal oleme kõik üks kamp.

Samas te ise tahate ju ka, et Pärnu muusikafestival oleks võrdne Salzburgi festivaliga, kus pärliteta saali ei pääse, soovite, et Pärnus oleks vähemalt üks neljatärnihotell jne.

Salzburg pole kõigile kättesaadav, aga ka sealne publik tahab kuulata muusikat, mis on tehtud selle energiaga, mis meil Pärnus on. Seega Pärnus võiks ja peaks vähemalt üks neljatärnihotell olema, sest maailmas on kultuuripublikut, kes on harjunud teatavate standarditega. Minu arvates oleks tähtis, et Pärnu linnal oleks ambitsioon siia saada kultuurituristi, kes hindab kvaliteeti nii hotellis kui ka restoranides. Madala tasemega turismi on igal pool, ka Pärnust ei kao massivärk kunagi, aga selle kõrval peaks olema midagi muud, midagi, mida me suudame teha paremini kui keegi teine. Eesti Festivaliorkester on maailmatasemel ja selliseid on väga vähe.

Kas selline rikas turist ei muuda festivali võltsiks?

Nii kaua kui mina elus olen, seda ohtu pole.

Tänavuses kavas kõlas Eduard Tubina looming. Kui nägin kavas Tubina nime, siis ma vaimustusest õhku ei hüpanud, kuid pärast Eesti Festivaliorkestri esitusi ootan suure huviga Eesti Festivaliorkestri salvestatud Tubina plaati. Tubin kõlas sama põnevalt ja mitmekihiliselt kui Beethoven, Sibelius või Mozart. Aga ikkagi, miks Tubin?

Teie küsimus andis ka vastuse. Eesti kultuuris on Tubin samasuguse tähtsusega nagu soomlastele Sibelius, aga Tubina muusikaline keel on sündinud mornil ajal ja see pole «sexy», aga minu jaoks pole see tähtis. Minu jaoks on tähis, et Tubin on meie sümfoonilise kultuuri suurkuju. Eesti noored muusikud pole teda kuulanud, teda ei tunta, teatakse, aga ei tunta, ja seetõttu ei osata ka hinnata. Kui meie, eesti muusikud teda ei tea, siis ei saa ka maailm teada. Maailmas tuntakse Pärti, natuke Tüüri ka, aga festivaliorkestri muusikud, kes iga päev mängivad maailma kõige olulisemates orkestrites - Berliinis, Frankfurdis, Zürichis, Hamburgis jne - teavad nüüd Tubinat. See on minu missioon, et mitte ainult välismaalastele meie muusikat tutvustada, vaid ka meile endile. Minu jaoks on Tubina «Kratt» võrdne 20. sajandi suurte ballettidega. Tubina «Muusika keelpillidele» on minu jaoks täiesti geniaalne lugu. Tubina muusika pole happy end'iga, I feel good (õnneliku lõpuga, ma tunnen end hästi - H. S.). «Muusika keelpillidele» kirjutas ta siis, kui eesti rahvast viidi Siberisse, see teos on küüditamisest. Võibki öelda, et Tubina muusika on ajaloo jäädvustamine muusikas. Kindlasti peaksime Tubina teoseid rohkem tundma, seepärast peab ta looming olema salvestatud, ja mida paremate muusikute esituses, seda huvitavam. Arvan, et maailm ütleb nagu teie, et Tubina nimi ei tekita vaimustust, aga kui teda suurepärase orkestri esituses kuulata, siis tekib huvi. Mis väärtus oleks selles, kui me esitaks ainult Brahmsi, Schuberti ja Tšaikovski sümfooniaid? Eesti, siinse kultuuri tutvustamine ongi minu missioon, minu soov selle festivali ja orkestriga, tegelikult kogu mu tegevuse eesmärk. Pealegi, meil on ainult üks elu ja tuleb elada huvitavalt. Ma ei taha end kogu aeg korrata, tahan, et ka mul oleks põnev.

Oskate juba öelda, mida põnevat on teil pärast Pärnut juhtumas?

Oi, väga palju. Mis kindlasti edasi läheb, on plaanid, ja need on mul tehtud järgmiseks neljaks aastaks. Mis tegelikult toimuma hakkab, seda ma ei tea. Plaanis on näiteks Zürichi renoveeritud kontserdimaja avamine, selles saalis on maagiline, Viini Musikvereiniga võrdne akustika. Kui maailm lubab, siis saan taas Tōkyōsse, plaanis on ka kontsert Berliini Filharmoonikutega, kontserdid Münchenis, Pariisis ja New Yorgis.

Milliseid tagajärgi toob koroona klassikalise muusika ja orkestrikultuurile?

Kriisiaega on populistlikel poliitikutel väga lihtne ära kasutada. Kultuurist on alati väga lihtne raha ära võtta, kärpida. Väga raske on vastu vaielda, kui öeldakse, et valijal on valida kas kultuuri või meditsiini rahastamise vahel, aga tegelikult pole see nii, mõlemad on vajalikud, haiglatel peab olema oma eelarve ja kultuuril oma, meile on mõlemaid vaja. Peab olema ettevaatlik, et me kavala sõnademänguga poliitikute õnge ei läheks. Raha on alati vähe, aga lõppude lõpuks Eesti on kultuur. Start-up on vajalik, aga IT ei tee meid eestlasteks, see on bisnis, ja bisnis on bisnis, ja bisnis peab selleks eksisteerima, et me saaksime hoida elus Eesti kultuuri. Ka kaitseväge on meil vaja selleks, et Eesti kultuuri hoida. Me oleme kohutavalt andekas ja intelligente ja võimas, väike, aga võimas rahvas. Meie võimsus tuleb juurtest, kultuurist: meid teeb eriliseks meie kultuur, mitte bisnis-geen, vaid meie juured, meie kultuurijõud. Kui kultuuri pole, siis pole ka Eestit. Kui sa ütled välismaal Eesti, siis ei teata ühtegi meie rock-bändi, aga Arvo Pärti teatakse. Nii et meie rock-staar on klassikaline muusika ja Pärt. Ma loodan, et kunagi tuleb bänd, mis on üle maailma tuntud, mul pole popmuusika vastu midagi - kodus kuulan lastega Eesti räppi, räppar nublu on absurdselt naljakas, andekas ja äge - aga praegu on olukord selline, et meie klassikaline muusika on Eesti visiitkaart. Me peame selle üle uhked olema!

* * *

Pärnu muusikafestivali lõppkontserdil astus Eesti Festivaliorkestriga lavale flöödisolist Emmanuel Pahud. Lõppkontserdil, kus Eesti Festivaliorkestri esiettekandel kõlas Ülo Kriguli «The Bow», anti heliloojale üle Lepo Sumera nimeline heliloomingu preemia. Ülo Kriguli poeetiline uudisteos «The Bow» on sama habras kui tuules lendlev õitsenud võilille ehmespall - iseseisvatest osadest koosnev tervik, mis on eriline just oma ajutisuses, mööduvuses. Tänast maailma iseloomustama sobiv orkestriteos püüdleb harmoonia ja ilu poole, kuid pidev katkestus, teatav rahutus, skrolliv uudisnälg ei lase sel püüdlusel lõpuni teostuda. Orkestri tellimusel valminud teose ingliskeelset pealkirja «The Bow» on helilooja põhjendanud teoses peituvate viidetega maailmamuusikale. Sõna «bow» saab tõlkida eesti keelde vibuna ja just vibu kinkis Krigul õnnestunud esiettekande järel Eesti Festivaliorkestri dirigendile Paavo Järvile. Krigul põhjendas, et nii nagu vibu käsitlemisel, tuleb ka muusikas treenida, keskenduda, sihtida ja siis õigel hetkel vabaks lasta, sest vaid nii võib tabada märki. Ülo Kriguli teoseid iseloomustab julge ja jõuline kõlakäsitlus. Muusikalised kujundid on reljeefsed ja nende ajas lahtirullumine põhineb sageli selgel lineaarsel arenguloogikal. «Kriguli muusikas on mingit tumedust, mis aga paradoksaalselt säilitab nõtkuse ja ei muutu seetõttu raskepäraseks. Ühtlasi on selles viiteid erinevatele muusikalistele mõtlemisviisidele, kuid see ei lõhu muusika kõlalist ja stiililist homogeensust,» iseloomustab žüriiliige Kerri Kotta tänavust žürii valikut. «Erinevaid mõtteviise sünteesivana ja sümfoonilise lähenemisviisi poolest võib Krigulit tänases eesti muusikas pidada Sumera muusikaga sarnase esteetika üheks omanäolisemaks väljendajaks.» 

https://kultuur.postimees.ee/7305031/paavo-jarvi-kui-me-ei-unista-siis-kindla-peale-midagi-ei-toimu