Paavo Järvi: oma inimestelt tunnustust saada on eriline
Eesti Päaevaleht
Mirje Mändla
2.jaanuar 2012
Paavo Järvi Foto: Martin Dremljuga
30. detsembril 50. sünnipäeva tähistanud Paavo Järvi pälvis tänavu Eesti rahvusringhäälingu aasta muusiku tiitli.
Eesti rahvusringhääling andis aasta muusiku tiitli Paavo Järvile üle eilsel kontserdil Estonia kontserdisaalis, kus maailmakuulus dirigent juhatas Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit.
29. detsembril õnnestus mul Järviga kohtuda, et isiklikult talle õnne soovida. Järvi tänas ja lisas: „Aasta muusiku tiitel on määratud Eestis, minu kodus. See tunnustab minu tegevust ja on seetõttu minu jaoks väga tähtis ja liigutav. See on eriline tunne, kui tunnustus tuleb oma inimestelt. Me teame ju küll, et eestlased on väga nõudlikud ja väga kergesti ei tunnustata.”
Järvi loodab, et auhind juhib tähelepanu tema muusikalisele tegevusele Eestis. „Kuna ma väga tihti Eestis ei käi ja minu põhiline tegevus on suvel Pärnus (kus peetakse Järvi suvefestivali – toim), siis võibolla see auhind aitab natukene kaasa sellele, mida me püüame suviti teha. Eestlased tulevad rahvusvaheliselt kokku, toovad Eestisse oma välismaal omandatud kogemusi ja jagavad seda Eesti noorte muusikutega. Peale koosmusitseerimise rõõmu on see võimalus ennast täiendada. Lõppkokkuvõttes, kui muusikute sümbioos toimib, siis tajub publik orkestri head mängukvaliteeti. Tegelikult on muusikute põhiline ülesanne musitseerida paremini kui eile.”
Järvi loodab, et alanud aastal tuleb rohkem inimesi Pärnusse festivali kuulama ja rohkem eesti muusikuid sinna mängima. „Ja ma soovin, et ERSO areneks ja tõstaks kogu aeg oma kvaliteeti. Juba praegu on tunda, et orkester on väga lühikese ajaga progressi läbi teinud. See potentsiaal on siin väga suur ning tegemist on ikkagi Eesti esindusorkestriga,” lisab Järvi.
Igal orkestril oma nägu
Järvi on Orchestre de Paris’ peadirigent 2016. aastani. Pariis on olnud 20. sajandi alguse muusikaloos märgilise tähendusega linn. Milline on Pariisi muusikaelu 21. sajandi alguses? „Pariis on siiamaani hästi aktiivne muusikakeskus: iga päev on huvitavad kontserdid. On palju muusikuid mujalt, kes kõik tahavad esineda Pariisis. Ma mäletan, kui olin Cincinnatis (Järvi oli kümme aastat USA-s Cincinnati sümfooniaorkestri muusikadirektor – toim), siis oli väga raske sinna saada muusikuid, sest see koht neid väga ei huvitanud, neid huvitasid suurlinnad – New York jne,” räägib Järvi. „Keegi pole keeldunud Pariisi esinema tulemast. Millegipärast on sellel linnal mingisugune eriline külgetõmbejõud. Tänu sellele on seal niivõrd palju erakordselt häid muusikuid, üldse kunstnikke, ka eesti loomeinimesi.”
Paljud lähevad Pariisi õppima, ka noored eesti muusikud, kellega Järvil on kontakt, kuna nad käivad Orchestre de Paris’ proove kuulamas.
Järvi sõnul on iga orkester oma nägu. „Pead ise otsustama, kuidas soovid orkestrit arendada – näiteks Frankfurdis (Järvi on Frankfurdi raadio sümfooniaorkestri peadirigent – toim) on Bruckneri teema käsil ja tegime kõik tema sümfooniad plaati. Orchestre de Paris’st ei ole mõtet teha järjekordset Bruckneri-orkestrit. Orchestre de Paris on romantilise kõlapildiga orkester, millel on ilus toon, nad mängivad raskelt, mahlaselt. Klassikaline muusika – Haydn, Mozart, Beethoven – on ainus valdkond, mida nad natukene kardavad, sest nad pole kaasaegset stiilikoolitust saanud. Püüan arendada neil vähem mängitud prantsuse heliloojate repertuaari – Chabrier, Dukas, Duruflé, Chausson. Me oleme juba plaadistanud Bizet’d, Fauréd ja Poulenci muusikat. Ilmumas on Rahmaninovi album.”
Tokyo NHK sümfooniaorkestriga on Järvil kavas Richard Straussi projekt. „NHK sümfooniaorkester on saksapärane orkester. Jaapanis on klassikalise muusika fenomen küllaltki uus nähtus. Nende maitse on väga traditsiooniline ja arusaam on seotud saksa orkestrite ja muusikaga. Orkester on tööd teinud saksa dirigentidega – Wolfgang Sawallisch, Herbert von Karajan – ning nende koolitus on saksa repertuaari põhjal,” selgitab Järvi.
„Esimeseks tutvumisprojektiks olen valinud Straussi teoste esitamise. Ma kipun üldiselt rohkem Bruckneri ja Mahleri poole, aga olen leidnud mõned endale meeldivad Straussi teosed. Edasi tuleb ettekandele 20. sajandi muusika – Šostakovitš, Stravinski, Debussy. Lisaks on see ideaalne Bruckneri-orkester, eesti muusikast peaks neile sobima Tüür, Kõrvits, Pärt, Tubin,” ütleb Järvi.
Paavo JärviSündinud 30. detsembril 1962 Tallinnas
Orchestre de Paris’ peadirigent
Frankfurdi raadio sümfooniaorkestri peadirigent
Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni peadirigent
Eesti riikliku sümfooniaorkestri kunstiline nõustaja
Pärnus peetava Järvi festivali kunstiline juht
Hooajast 2015/2016 alustab tööd Tokyo NHK sümfooniaorkestri peadirigendina.
Pälvinud Chevalier des Arts et des Lettres’i ordeni ja Commandeur des Arts et des Lettres’i medali oma panuse eest Prantsuse muusikaelus.Järvi Pariisi muusikaelustNoored julgevad luua meloodilist muusikat
„Praegu on Pariisis huvitav aeg, sest serialism, mis on Pariisis prevaleerinud umbes neljakümne aasta vältel ja milles Pierre Boulez on olnud tooniandev figuur, on hakanud vaikselt oma mõjujõudu kaotama. Serialismi pooldajad on natuke vanemaks saanud.
Esile on kerkinud uus põlvkond heliloojaid, kes julgevad kirjutada muusikat, millel on rütm, harmoonia ja mõnikord isegi meloodia, mis on Pariisi kontekstis omamoodi skandaal. Meloodia eest sai vanasti Prantsusmaal karistada. Leidub noori heliloojaid, kes ei karda olla omamoodi, näiteks Richard Dubugnon või Karol Beffa. Ma tõin esiettekandele Richard Dubugnoni kontserdi kahele klaverile, soleerisid õed Labèque’id. Dirigeerisin Beffa klaverikontserdi esiettekannet, tema muusikat esitasime Saksamaal ja see pääses mõjule, sest see muusika on emotsionaalne, piltlik ja jutustav.
Ekstremistide meelest on see arengus tagasiminek, samal ajal on see vastulöök varasemale. Ajaloos on alati niimoodi olnud, et ekstreemselt suunalt võtab teine, esialgu vanamoodsana tunduv suund arengu üle ja viib uuele tasandile. Näiteks Sibeliust peeti tema eluajal vanamoodsaks, Rahmaninovi üle naerdi, Richard Straussi muusikat eriti ei austatud. Aga aeg ütleb sulle täpselt ära, mis on päris muusika ja mis ei ole, ja praegu mängime nende loomingut. Värvi ja kõlade peal eksisteeriv muusika hakkab oma jõudu kaotama. Ma arvan, et Dubugnoni ja Beffa looming võiks Eestis mõjule pääseda.”
http://www.epl.ee/news/eesti/paavo-jarvi-oma-inimestelt-tunnustust-saada-on-eriline.d?id=65475064
Mirje Mändla
2.jaanuar 2012
Paavo Järvi Foto: Martin Dremljuga
30. detsembril 50. sünnipäeva tähistanud Paavo Järvi pälvis tänavu Eesti rahvusringhäälingu aasta muusiku tiitli.
Eesti rahvusringhääling andis aasta muusiku tiitli Paavo Järvile üle eilsel kontserdil Estonia kontserdisaalis, kus maailmakuulus dirigent juhatas Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit.
29. detsembril õnnestus mul Järviga kohtuda, et isiklikult talle õnne soovida. Järvi tänas ja lisas: „Aasta muusiku tiitel on määratud Eestis, minu kodus. See tunnustab minu tegevust ja on seetõttu minu jaoks väga tähtis ja liigutav. See on eriline tunne, kui tunnustus tuleb oma inimestelt. Me teame ju küll, et eestlased on väga nõudlikud ja väga kergesti ei tunnustata.”
Järvi loodab, et auhind juhib tähelepanu tema muusikalisele tegevusele Eestis. „Kuna ma väga tihti Eestis ei käi ja minu põhiline tegevus on suvel Pärnus (kus peetakse Järvi suvefestivali – toim), siis võibolla see auhind aitab natukene kaasa sellele, mida me püüame suviti teha. Eestlased tulevad rahvusvaheliselt kokku, toovad Eestisse oma välismaal omandatud kogemusi ja jagavad seda Eesti noorte muusikutega. Peale koosmusitseerimise rõõmu on see võimalus ennast täiendada. Lõppkokkuvõttes, kui muusikute sümbioos toimib, siis tajub publik orkestri head mängukvaliteeti. Tegelikult on muusikute põhiline ülesanne musitseerida paremini kui eile.”
Järvi loodab, et alanud aastal tuleb rohkem inimesi Pärnusse festivali kuulama ja rohkem eesti muusikuid sinna mängima. „Ja ma soovin, et ERSO areneks ja tõstaks kogu aeg oma kvaliteeti. Juba praegu on tunda, et orkester on väga lühikese ajaga progressi läbi teinud. See potentsiaal on siin väga suur ning tegemist on ikkagi Eesti esindusorkestriga,” lisab Järvi.
Igal orkestril oma nägu
Järvi on Orchestre de Paris’ peadirigent 2016. aastani. Pariis on olnud 20. sajandi alguse muusikaloos märgilise tähendusega linn. Milline on Pariisi muusikaelu 21. sajandi alguses? „Pariis on siiamaani hästi aktiivne muusikakeskus: iga päev on huvitavad kontserdid. On palju muusikuid mujalt, kes kõik tahavad esineda Pariisis. Ma mäletan, kui olin Cincinnatis (Järvi oli kümme aastat USA-s Cincinnati sümfooniaorkestri muusikadirektor – toim), siis oli väga raske sinna saada muusikuid, sest see koht neid väga ei huvitanud, neid huvitasid suurlinnad – New York jne,” räägib Järvi. „Keegi pole keeldunud Pariisi esinema tulemast. Millegipärast on sellel linnal mingisugune eriline külgetõmbejõud. Tänu sellele on seal niivõrd palju erakordselt häid muusikuid, üldse kunstnikke, ka eesti loomeinimesi.”
Paljud lähevad Pariisi õppima, ka noored eesti muusikud, kellega Järvil on kontakt, kuna nad käivad Orchestre de Paris’ proove kuulamas.
Järvi sõnul on iga orkester oma nägu. „Pead ise otsustama, kuidas soovid orkestrit arendada – näiteks Frankfurdis (Järvi on Frankfurdi raadio sümfooniaorkestri peadirigent – toim) on Bruckneri teema käsil ja tegime kõik tema sümfooniad plaati. Orchestre de Paris’st ei ole mõtet teha järjekordset Bruckneri-orkestrit. Orchestre de Paris on romantilise kõlapildiga orkester, millel on ilus toon, nad mängivad raskelt, mahlaselt. Klassikaline muusika – Haydn, Mozart, Beethoven – on ainus valdkond, mida nad natukene kardavad, sest nad pole kaasaegset stiilikoolitust saanud. Püüan arendada neil vähem mängitud prantsuse heliloojate repertuaari – Chabrier, Dukas, Duruflé, Chausson. Me oleme juba plaadistanud Bizet’d, Fauréd ja Poulenci muusikat. Ilmumas on Rahmaninovi album.”
Tokyo NHK sümfooniaorkestriga on Järvil kavas Richard Straussi projekt. „NHK sümfooniaorkester on saksapärane orkester. Jaapanis on klassikalise muusika fenomen küllaltki uus nähtus. Nende maitse on väga traditsiooniline ja arusaam on seotud saksa orkestrite ja muusikaga. Orkester on tööd teinud saksa dirigentidega – Wolfgang Sawallisch, Herbert von Karajan – ning nende koolitus on saksa repertuaari põhjal,” selgitab Järvi.
„Esimeseks tutvumisprojektiks olen valinud Straussi teoste esitamise. Ma kipun üldiselt rohkem Bruckneri ja Mahleri poole, aga olen leidnud mõned endale meeldivad Straussi teosed. Edasi tuleb ettekandele 20. sajandi muusika – Šostakovitš, Stravinski, Debussy. Lisaks on see ideaalne Bruckneri-orkester, eesti muusikast peaks neile sobima Tüür, Kõrvits, Pärt, Tubin,” ütleb Järvi.
Paavo JärviSündinud 30. detsembril 1962 Tallinnas
Orchestre de Paris’ peadirigent
Frankfurdi raadio sümfooniaorkestri peadirigent
Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni peadirigent
Eesti riikliku sümfooniaorkestri kunstiline nõustaja
Pärnus peetava Järvi festivali kunstiline juht
Hooajast 2015/2016 alustab tööd Tokyo NHK sümfooniaorkestri peadirigendina.
Pälvinud Chevalier des Arts et des Lettres’i ordeni ja Commandeur des Arts et des Lettres’i medali oma panuse eest Prantsuse muusikaelus.Järvi Pariisi muusikaelustNoored julgevad luua meloodilist muusikat
„Praegu on Pariisis huvitav aeg, sest serialism, mis on Pariisis prevaleerinud umbes neljakümne aasta vältel ja milles Pierre Boulez on olnud tooniandev figuur, on hakanud vaikselt oma mõjujõudu kaotama. Serialismi pooldajad on natuke vanemaks saanud.
Esile on kerkinud uus põlvkond heliloojaid, kes julgevad kirjutada muusikat, millel on rütm, harmoonia ja mõnikord isegi meloodia, mis on Pariisi kontekstis omamoodi skandaal. Meloodia eest sai vanasti Prantsusmaal karistada. Leidub noori heliloojaid, kes ei karda olla omamoodi, näiteks Richard Dubugnon või Karol Beffa. Ma tõin esiettekandele Richard Dubugnoni kontserdi kahele klaverile, soleerisid õed Labèque’id. Dirigeerisin Beffa klaverikontserdi esiettekannet, tema muusikat esitasime Saksamaal ja see pääses mõjule, sest see muusika on emotsionaalne, piltlik ja jutustav.
Ekstremistide meelest on see arengus tagasiminek, samal ajal on see vastulöök varasemale. Ajaloos on alati niimoodi olnud, et ekstreemselt suunalt võtab teine, esialgu vanamoodsana tunduv suund arengu üle ja viib uuele tasandile. Näiteks Sibeliust peeti tema eluajal vanamoodsaks, Rahmaninovi üle naerdi, Richard Straussi muusikat eriti ei austatud. Aga aeg ütleb sulle täpselt ära, mis on päris muusika ja mis ei ole, ja praegu mängime nende loomingut. Värvi ja kõlade peal eksisteeriv muusika hakkab oma jõudu kaotama. Ma arvan, et Dubugnoni ja Beffa looming võiks Eestis mõjule pääseda.”
http://www.epl.ee/news/eesti/paavo-jarvi-oma-inimestelt-tunnustust-saada-on-eriline.d?id=65475064
Comments