Paavo Järvi: soovin, et Eesti nimi kõlaks maailmas veelgi võimsamalt

Postimees
Riina Luik
13 mai 2016

Tõsiasi, et juba viis aastat tegutsenud Pärnu Festivaliorkester on muutnud nime – sellest on saanud Eesti Festivaliorkester (EFO) – ning et riik on sellele rahaliselt õla alla pannud, on tekitanud muusikaringkondades elevust ja kergitanud ka küsimuse, kas riigil on võimekust pidada ülal veel üht orkestrit.

-Kuidas sellega siis on, Paavo Järvi?
Tegu ei ole uue orkestriga, Pärnu Festivaliorkester tegutseb juba viis aastat ning sündis eksperimentaalse ideena, et näha, kas oleks võimalik tuua Järvi Akadeemia raames suvel Pärnusse kokku minu juhatatavate orkestrite parimad mängijad. Eesti Festivaliorkester ei konkureeri mingil moel Eesti esindusorkestri ERSOga.

Maailmas on festivaliorkestrid laialt levinud praktika ning enamasti jäävadki need n-ö projektiorkestriteks. Pärnu Festivaliorkester hakkas aga väga hästi toimima, sellel oli suurepärane kvaliteet, ja ma tundsin, et see on üks parimaid orkestreid, mida üldse juhatanud olen. See kvaliteet ei tulene ainult sellest, et kõik mängijad on tõesti erakordselt kõrgel tasemel, mängides maailma mainekamates orkestrites, vaid neile on omane ka missioonitunne – nad tahavad selles mängida. Mul oli kahju, et selline orkester tuleb kokku vaid kord aastas ja seda kvaliteeti ei saa Eestist väljapoole pakkuda. Mõte, millelt end tihti tabasin, oli see, et kogu Eesti muusikute anderohkuse juures ja püüdluste taustal saame rahvusvahelisest läbimurdest rääkida vaid kahe-kolme muusiku näol, kuid me pole suutnud teha võimsat läbimurret rahvusvahelistel lavadel, kus jääks kõlama ka sõna Eesti. See on justkui klaaskuppel meie pea kohal, millest ma vähemalt üritaks läbi murda, ja ma näen just selles orkestris selleks potentsiaali.

Mõte luua Eesti Festivaliorkester sündis kord Viinis Musikvereini ees hiiglaslikku kuldset plakatit nähes, mis reklaamis Budapest Festival Orchestrat. Mõtlesin, et miks me ei näe kunagi maailmas ringi liikudes samasugust plakatit mõne Eesti orkestri kohta. Kui ERSO mõned turneed välja jätta, siis paraku sellist orkestrit meil pole. Idee oli lihtne: luua tipptasemel rahvusvaheline Eestit tutvustav orkester, mis teeb lisaks suvistele kontsertidele Pärnus aastas kaks turneed, sõltuvalt sellest, kus ja millal parasjagu festivalid on. Nimevahetus sai ette võetud põhjusel, et kohe torkaks silma ja oleks arusaadav, et tegu on Eesti orkestriga.

-Kuidas uut orkestrit rahastama hakatakse?

EV100 ja ELi eesistumise raames on käivitunud programm, millega toetatakse suuri rahvusvahelisi kultuuriprojekte, mis aitavad tutvustada Eestit välisriikides (projekti algab 2017. aasta sügisel ja kestab 2018. aasta lõpuni – R. L.). Kui ma sellisest võimalusest kuulsin, tekkiski mõte, et see oleks orkestrile tuule tiibadesse andmiseks parim võimalus, mille pinnalt hiljem rahvusvaheliste esinemistega saadud honoraride toel edasi minna.

Eesti on tuntud kui start-up’ide maa ja just seda start-up’i olekski meie orkestrile vaja. Tegu ei ole riigi rahaga püsti pandava uue orkestriga, vaid Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamise raames Eestit ja eesti kultuuri laias maailmas tutvustavatele suurprojektidele eraldatud rahaga. Seega ei võta me üheltki tegutsevalt orkestrilt raha ära.

Maailmas kohtab sellist asja, nagu praktiseerib Eesti riik, toetades otseselt ja rahaliselt oma kultuuri, järjest vähem ja see on väga unikaalne. Me ei saa endale muidugi lubada seda, mida tegi Claudio Abbado oma Lucerne Festival Orchestraga, lihtsalt kokku ostes maailma parimad muusikud. Eesti Festivaliorkestris (EFO) aga tahavad maailma parimad muusikud ise mängida, sest neile meeldib see.

-Mis motiveerib maailma tasemel muusikuid tulema Pärnusse ja mängima just selles orkestris?

Neile meeldib mängida väga heas orkestris! Ja muidugi see suvine Pärnu atmosfäär, selles on midagi väga maagilist.

-Kes EFOs mängivad?
Meil on muusikuid nii ERSOst kui Tallinna Kammerorkestrist, aga ka eestlasi, kes mängivad välismaa orkestrites, ning muusikud paljudest maailma orkestritest, mida olen juhatanud või juhatan tänaseni. Ja seda ei tule võtta kui konkurentsi tekitamist, vastupidi, muusikutele on see võimalus igapäevatöö kõrval, mis võib vahel, olgem ausad, muutuda ka veidi rutiinseks, suurepärane kirgastav kogemus – mängida kõrvuti teiste maailma parimate muusikutega.

Ning naastes oma igapäevatöö juurde, toovad nad selle hea energia enesega kaasa. On ka selliseid muusikuid, kes ei ole ega tahagi olla igapäevaselt nii hõivatud, vaid eelistavadki mängida festivaliorkestris. Orkestri arvuline koosseis jääb 60–80 vahele, sõltudes repertuaarist.

Muusikud on enamasti Euroopa orkestritest, samuti Venemaalt ja USAst. Orkestril on noorte eesti muusikute jaoks oluline praktiline pool: tänu orkestri rahvusvahelisele kooslusele tekivad uued koostöövormid, -kontaktid ja esinemisvõimalused. Orkester annab võimaluse koos musitseerida, kuid ka õppida oma kogenud välismaa kolleegidelt, ja seda Eestis. See on tase, mida muidu saab kogeda vaid välismaal ülikallitel meistrikursustel, sedagi juhul, kui neile üldse löögile pääsetakse. Näitena tooksin ERSO kontsertmeistri, viiuldaja Triin Ruubeli ja viiuldaja Mari Polli, kuid neid noori on palju rohkem.

-Kas orkestri vastu on juba huvi tuntud või on sellest veel vara rääkida?

Huvi on juba üles näidanud Viini Musikvereini, Luksemburgi, Brüsseli, Berliini ja Amsterdami kontserdimajad. Kuna kontserte hakkab korraldama rahvusvaheline klassikakontsertide korraldamise ja muusikuid esindav agentuur HarrisonParrott, mis esindab artistina ka mind, võin öelda, et need on juba sisuliselt ära korraldatud. Lisaks mainitud Euroopa kultuurimetropolidele tahaksin väga viia orkestri ka Lätti, Leetu, Soome, kindlasti Ukrainasse, Gruusiasse, Armeeniasse, võib-olla isegi Moldovasse.

-Kus hakkab olema orkestri kodusaal?
Pärnus, ja prooviperioodid hakkavad samuti olema Eestis. See annab ka mulle võimaluse olla rohkem Eestis.

-Kas te näete selles mingit vastuolu, et olles EFO asutaja, peadirigent ja kunstiline juht, olete endiselt ka ERSO kunstiline nõustaja?

Ei, ma ei näe selles vastuolu, sest ERSO kunstilise nõustaja kohal olen olnud enam kui kümme aastat ja selle töö sisu on väga lihtne: olla orkestri jaoks alati olemas, kui vajatakse minu abi ja nõu. See töö on täiesti eraldiseisev isegi sellest, kas ja kui palju ma ERSOt juhatan. Minu jaoks on ERSO kunstilise nõustaja koht eelkõige auasi, sest sellega ei ole kunagi kaasnenud mingit rahalist poolt ning see ei eelda, et ma ei võiks teha selle kõrvalt midagi muud.

KOMMENTAARID

Juko-Mart Kõlar, kultuuriministeeriumi muusikanõunik

-Miks otsustas riik EFOd rahaliselt toetada?
Meil on tekkinud unikaalne kombinatsioon äärmiselt võimekatest osapooltest, mille moodustavad rahvusvaheliselt ehk tuntuim eesti dirigent, mitmed eesti tippinterpreedid ja heliloojad ning mainekas välispartner, Londoni agentuur HarrisonParrott. Ma usun, et EFO-l on jumet kasvada mõjukaks eesti kultuuri ja laiemalt kogu riiki tutvustavaks algatuseks. Oluline, et me ei pea nullist alustama, vaid anname väikese tõuke juurde sellele, mis põhiolemuselt juba niigi toimib.

Kindlasti ei maksa karta, et EFO hakkab konkureerima ERSO või TKOga – nende tegutsemisvorm on lihtsalt väga erinev. Projekti rahastamine Eesti riigi poolt on jagatud peamiselt kolme osapoole vahel: kultuuriministeerium, riigikantselei (EV 100) ja EAS, kuid suur osa tuleb välispartnerilt HarrisonParrottilt.

Samuti on riigi toetus kavandatud selliselt, et see hakkab teatud aja pärast järk-järgult vähenema selle võrra, kuidas välispartneri osakaal eelarves suureneb. Teiseks, omatulude suurusjärk, mida EFO välismaalt teenib, on võrreldav maailma tipporkestrite honoraridega ning see raha jõuab maksudena tagasi Eestisse.

Aga rahalisest poolest veelgi olulisem on sisuline pool ja kogemus, mida see meie interpreetidele annab: maailma tippudega külg külje kõrval mängimisest võidavad nii interpreedid ise kui ka orkestrid, kus nad enda igapäevast leiba teenivad. Minu ootused EFO suhtes on suured ja ma usun, et sellest kujuneb väga oluline ettevõtmine, mis pälvib ülemaailmset tähelepanu ja huvi meie riigi ning kultuuri vastu.

Triin Ruubel, ERSO kontsertmeister

-Mida tähendab teie jaoks EFOs mängimine?

EFOs mängimine ja Pärnu festival on mulle ning paljudele teistele eesti ning välismaa muusikutele üks aasta enim oodatud sündmus. Kui erinevad inimesed eri riikidest ja erineva taustaga kohtuvad, et sarnase jäägitu pühendumuse ja kirega koos muusikat teha, tekib erakordselt intensiivne suhtlus, kus avanevad uued vaatenurgad ning sulanduvad tekkinud ideed.

Olen igal aastal kohanud seal arvukalt kolleege, kelle tundmaõppimine on nii muusikaliselt, kultuuriliselt kui inimlikult avanud arvukaid kirkaid maailmu ning loonud nende maailmadega intensiivse ühenduse, mis on oluliselt kujundanud minu arusaamu muusikast ja muusikategemisest.

EFO ja Paavo Järvi on meie juurde Pärnusse meelitanud maailmakuulsaid soliste nagu Hilary Hahn, Steven Isserlis, Khatia Buniatishvili, Viktoria Mullova jt ning orkestriliikmeid mitmetest nimekatest orkestritest. See on olnud ja on absoluutselt imeline lava, kus õppida, kuulda, kuulata ja näha. Olen õnnelik, et saan olla osa sellisest koosseisust, ja mul on hea meel nende pealekasvavate noorte eesti muusikute üle, kelle kujunemisloos see orkester olulist rolli mängida võib. Just seal kuulsin esmakordselt vabast kontsertmeistri kohast ERSOs: otsustasin kandideerida, et naasta Eestisse.

Erkki-Sven Tüür, helilooja

-Mis teeb teie arvates selle orkestri nii eriliseks?

Mul on olnud suur rõõm jälgida selle orkestri arengut algusest peale. Viimaste aastate koosmusitseerimise tase on igas mõttes võrratu ja seega igati loogiline, et edasise arengu huvides ei tuleks piirduda vaid kord aastas Pärnus kogunemistega. Neil tõepoolest on, mida jagada ka kõige nõudlikumale publikule. Paavol on õnnestunud sellesse orkestrisse liita tippmuusikuid erinevatest kollektiividest, aga neid kõiki ühendab ehe kirg parima võimaliku koosmusitseerimise nimel panustada järjest enam ja teha seda kasvava rõõmu ning pühendumisega.

Lisaks sellele, et need muusikud on oma ala parimad, sobivad nad inimestena teineteisega ja tahavad mängida just selle dirigendiga. Nii tuletab see õhkkond mulle meelde kõige paremas mõttes üht ühise tunnetusega sõpruskonda, sarnaselt mõne tõeliselt hea rock- või jazzbändiga.