Kui muusika ühendab meid ja muid

02.08.24

Sirp

Pärnu muusikafestivali publik armastab Neeme Järvit palavalt, aga ilmselt jagab seda tunnet kogu Eesti klassikalise muusika austajaskond.

KAI KIIV

XIV Pärnu muusikafestival 10. – 19. VII, kunstiline juht Paavo Järvi.

Tänavuse Pärnu muusikafestivali avakontserdil 10. juulil Pärnu kontserdimajas ei olnud miski nii nagu tavaliselt. Enamasti algab kontsert ju avamängust või teosest, mis sellena kvalifitseerub. Seejärel tuleb kontsert solistile ja orkestrile, sellele järgneb aga omakorda teises pooles mõni suurema mahuga teos, kus solistist priiks saanud orkester, naljaga pooleks, saab ennast lõpuks kogu hiilguses näidata. Seevastu Pärnu festivali avakontserdil tuli esimesena esitusele kõige suurema koosseisuga teos, Ludwig van Beethoveni (1770–1827) sümfoonia nr 1, millele järgnes Schuberti „Lõpetamata sümfoonia“ ja sellele omakorda lisaloona Albinoni „Adagio“. Tõesti, ma ei mäleta teist sellist kontserti, kus lisalugu oleks kõlanud juba avapoole lõpus! Samamoodi üllatav (või siis ka mitte?) oli see, et publik aplodeeris püsti juba dirigendi lavale ilmudes, enne kui ükski noot oleks kõlanud. Jah, Pärnu muusikafestivali publik armastab Neeme Järvit palavalt, aga ilmselt ma ka ei eksi arvates, et seda tunnet jagab kogu Eesti klassikalise muusika austajaskond. Vahet ju pole, millise orkestriga Neeme Järvi kodupubliku ees esineb: ühtviisi hinnatud, austatud ja armastatud on ta kõikjal.

Pärnu muusikafestivali avakontserdil astus maestro Järvi käe all esimest korda festivali ajaloos üles Järvi Akadeemia Noorte Sümfoonia­orkester, mille ridades mängisid akadeemia meistrikursustel osalevad noored instrumentalistid 27 riigist. Noorte­orkestritega kipub olema nii, et oma napi koosmängukogemuse teevad nad entusiasmi ja mängurõõmuga kuhjaga tasa. Ka Järvi Akadeemia orkestriga oli nii: esimene sümfoonia, kus noor Beethoven alles otsib eelnenud sümfooniapärandi austamise ja n-ö oma hääle leidmise tasakaalu, oli mängitud noorusliku kerguse ja rõõmuga. Suuremaks proovi­kiviks, just sisulises mõttes, osutus Franz Schuberti (1797–1828) viimane, „Lõpetamata sümfoonia“, kus vaatamata näilisele lihtsusele kajastub helilooja kogu elukogemus. Ja viimane ütleb ka seda, et kui miski näib lihtne, siis ei pruugi see sugugi nii olla. Sestap oleksin I osa „Allegro moderato“ tšellode ja kontra­basside esitatud pea­teemast oodanud suuremat sügavust ning kõrval­teemas tšellodelt soojemat tooni. Seevastu II osas „Andante con moto“ kuulsime imelisi klarneti- ja oboe­soolosid, mille esitajaile julgen küll säravat orkestrandi­karjääri ennustada.

19. juulil andsid Helena Tulve ja Paavo Järvi Pärnu muusikafestivali teisel lõppkontserdil helilooja Erkki-Sven Tüürile (keskel) üle Eesti Autorite Ühingu ja Eesti Heliloojate Liidu algatatud Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia.

 Tõiv Jõul

Kontserdi teises pooles kõlanud Friedrich Gulda (1930–2000) tšello­kontserdis (1980) kõlavate žanride virvarr on ääretult kirju, sest helilooja on suutnud ühte teosesse põimida džässi ja rokki, aga ka Viini klassikalise stiili menuetti ja rahvamuusikat. Gulda autoriteete mitte tunnistavat kunstimeelsust silmas pidades ei ole säärane jultunud stiilide kõrvutamine sugugi üllatav – pälvis ta ju oma eluajal klassikalise muusika ringkondades lausa Terroristliku Pianisti hüüdnime.* Nõnda oli see stiililine segapudru autorile kindlasti fun ja publikule lust kuulata, aga seadis solisti üpris keerulise ülesande ette kõikide stiilidega säravalt hakkama saada ja tagatipuks veel improviseerida. Solistil on seega vabadust kui palju, iseasi, kas ta sellega toime tulla mõistab. Indrek Leivategija kahtlemata mõistis: punases pluusis tšellorüütel lõi kõikidel stiililohedel elegantselt pea maha, väljudes lahingust elu ja auga.

16. juuli galakontsert oli pühendatud Eesti Festivaliorkestri mängijatele, kes esitasid eri koosseisudes kammermuusikat. Esmapilgul tundus kava pisut kirju, koosnedes nii sümfoonilise muusika seadetest kui ka meil mitte väga sageli esitatavatest teostest, nagu Victor Ewaldi (1860–1935) puhkpilli­kvintett nr 2 (u 1905) ja Joachim Raffi (1822–1882) keelpillioktett C-duur (1872) Eesti uhiuue kammerloomeni välja. Anda EFO orkestrantidele, kellest mitmed töötavad oma n-ö päriselus Euroopa nimekates orkestrites, nagu Berliini ja Müncheni Filharmoonikud või Zürichi Tonhalle orkester, võimalus üles astuda ka märksa solistlikumas vormis, on kui mitte uus, siis igal juhul õnnestunud idee, sest nad kõik on kahtlemata suurepärased interpreedid.

Minu esialgse skepsise sümfoonilise muusika kammervormide vastu (milleks esitada sama repertuaari, mida muusikud orkestrantidena oma igapäevatöös niigi nõrkemiseni mängivad?) hajutas kuuest tšellost koosneva ansambli naudi­tavas esituses kõlanud IV osa „Adagietto“ Mahleri viiendast sümfooniast ja IV osa „Urlicht“ teisest sümfooniast Thomas Ruge seades, mis oli kahtlemata kantud Berliini Filharmoonikute 12 tšellisti omaaegsest projektist, kus Ruge aastail 1989–1998 ise kaasa mängis. Sellele vaatamata kujunes minu arvates õhtu üheks eredamaks hetkeks Andres Kaljuste ja Sophia Rahmani erilise selguse ja läbitunnetatusega mängitud Tõnu Kõrvitsa sonaat vioolale ja klaverile „Sketches of Solitude“ ehk „Üksinduse visandid“ (2023), mille helilooja ongi sellele duole kirjutanud-pühendanud. Ehkki sõnale „üksindus“ võib kuulaja meeleseisundist lähtuvalt omistada lõputul hulgal varjundeid, näib, et kuni need kaks koos musitseerivad, ei saa üksindust küll kuidagi üksildusena tõlgitseda.

Tõnu Kõrvitsa sonaadi mõtteliseks jätkuks võis pidada ka õhtu ainsat esi­ettekannet, Martine Värniku (oboe), Paula Ernesaksa (metsasarv) ja Kärt Ruubeli (klaver) mängitud Maria Kõrvitsa (1987) triot „irdumine/sulam“. Ma ei oska öelda, mis heliloojal täpselt meeles mõlkus, kuid pealkirja mitmetähendus­likkus, isegi intrigeeritus võimaldab kuulajal seda tahes-tahtmata mitut moodi mõista. Miks mitte tõlgitseda seda siis ka isikliku identiteedi või arengu teekonnana, kus inimene võib kogeda nii üksindust kui ka sulandumist suuremasse tervikusse? Kindlasti tuleb ära märkida ka kontserdi lõputeosena kõlanud Raffi oktett keelpillidele, mis võlus eelkõige oma sädelevalt virtuoosse natuuri ja sellele vastava esitusega.

Festivali esimese lõppkontserdi (18. VII) formaat oli taas comme il faut: õhtu avati esiettekandega, Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestri tellimusel kirjutatud ning neile pühendatud Helena Tulve teosega „Wand’ring Bark“ ehk „Laev ulguveel“. Olin vaimu valmis pannud taas üheks intellektuaalseks-abstraktseks looks, nagu nüüdislooming valdavalt kipub olema, ent esmakuulamisel kõlas Tulve teos üllatavalt ekspressiivselt ja intensiivselt, et mitte öelda romantiliselt. Ja kui sisust lähtuda (helilooja leidis inspiratsiooni William Shakespeare’i 116. sonetist, mis võiks vabas vormis tõlgendatuna kõlada nii, et armastus on kui eksinud laevale teed näitav täht), siis muusikas liikus fookus nagu teed näitav täht tõepoolest ühelt instrumendilt teisele.

Alisa Weilersteini soleerimisel õhtu teise teosena kõlanud Edward Elgari (1857–1934) tšellokontsert e-moll (1919) süüvis mällu erakordse sisemise intensiivsusega, mis ei andnud järele isegi kõige vaiksemates piano’des. Võib-olla just seetõttu oli oma hapruses eriti meeldejääv III osa „Adagio“. Weiler­steini interpretatsioonis tõusis teos justkui kõrgemasse dimensiooni ega olnud enam pelgalt vananeva helilooja elu melanhoolne meenutus või inimelu kaduvuse tunnetamine filosoofilises mõttes, vaid südantlõhestav reekviem sõjast purustatud ajastule.

Kontsert päädis Felix Mendelssohn-Bartholdy kolmanda „Šoti sümfooniaga“, kus EFO täielik potentsiaal valla pääses: sümfoonia lummas oma majesteetlikkuse, õilsuse ja suursugususega. Kohe I osa alguse „Andante con moto“ sissejuhatav teema võlus viiulite sooja ja ühtlase tooniga, II osa „Vivace non troppo“ aga alguse elurõõmsate klarneti- ja oboesoolodega, mille kergus kestis osa lõpuni. III osa „Adagio“ teema I viiulite ja hiljem repriisis tšellode esituses kõlas eriti õrnalt ja poeetiliselt. On selge, et selline kõlanõtkus on omane ainult väga heade mängijate ja koosmängijatega orkestritele, mida XIV Pärnu muusikafestivalil kuuldud EFO koosseis kahtlemata on.

Lõpetuseks tuleb nentida, et Pärnu muusikafestival vääriks palju pikemat ja sügavamat analüüsi, kui siinne maht võimaldab. Ja ehkki minul õnnestus festivali programmist kuulata vaid osa, võin ka selle põhjal kindlalt väita, et see maailm, mis Pärnus kohtub, on tõesti i-me-li-ne!

* Georg Predota, The Terrorist Pianist Friedrich Gulda: Concerto for Cello. Interlude 10. X 2014. https://interlude.hk/terrorist-pianist-friedrich-gulda-concerto-cello/

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/kui-muusika-uhendab-meid-ja-muid/