October 17, 2008
ERSO – Paavo Järvi – Silver Ainomäe
Toomas Velmet
Toomas Velmet
Silver Ainomäe jõudis Haydni kergusele päris lähedale. eesti kontsert
Eelmisel reedel olid meil Estonia kontserdisaalis ja ERSO ees külas austatud ja armastatud maestro Paavo Järvi ning veel eesti solist, tšellist Silver Ainomäe. Silver Ainomäe sooritab siin vägitükke, sest pole veel nelja nädalatki möödas, kui ta esitas meile kogu Beethoveni kammersarja ning nüüd siis Haydni C-duur Tšellokontsert Hob.VIIb:1. Ja ega siis Paavo Järvigi meil kadunud poeg ole: alles augusti alul oli ta ju Leigol koos kõigi Järvidega. Kuid ERSO ees on intervall ikkagi pikem.
Kogu kontserdi kava oli põnev ja enim mängitud oli programmis juba nimetatud Haydni tšellokontsert. Selle kontserdiga on siiski ka Eestil ja ERSO-l võimalik uhkustada, kuna teadaolevalt oli pärast kontserdi nn taasavastamist (1961) teose esiettekanne 1962. aastal Prahas ja juba 1966. aastal esitas tol ajal hiilgevormis Mstislav Rostropovitš koos Neeme Järviga kontserdi Tallinnas.
Haydni tšellokontsertide kohta on nii mõndagi veel lisada. Neid on Haydni loomingu nimekirjades ikkagi rohkem kui kaks. Hobokeni kataloog fikseerib neid lausa kuus numbritega VIIb:1–5 ja veel VIIb:g1. Tõele au andes ootavad VIIb:3 ja VIIb:g1 veel leidmist-avastamist ning ettekandmist, kuid D-duur Hob.VIIb:4 ja C-duur HobVIIb:5 on täiesti olemas koos orkestrimaterjalidega ning leidnud maailmas ka üsna palju ettekandmist. Siinjuures on asjatundjad avaldanud mõtteid, et esimene neist, s.t Kontsert D-duur Hob.VIIb:4 on hoopis tšellist Giovanni Battista Costanzi (1704–1778) looming ja teine tšellist David Popperi (1843–1913) sulest. Kes teab, kes teab?
Vaieldamatu on küll asjaolu, et seekord ette kantud C-duur Kontsert Hob.VIIb:1 on oluliselt usutavamalt Haydni sulest, samuti kui ka varem tuntud D-duur Kontsert Hob.VIIb:2. Keeruline on kataloogides see märkide süsteem, seetõttu on ikka parem otse muusikaga tutvuda – jääb kindlasti paremini meelde.
Kõnealune muusikaõhtu algas teatava murega meie tänapäeva pärast ja ettekandele tuli Benjamin Britteni „Sinfonia da requiem” op. 20 (1940). Teose esiettekanne toimus New Yorgis 1941. aastal ja on tegelikult Jaapani valitsuse tellimus keisririigi 2600. aastapäevaks. Kuna see helitöö oli kristliku liturgia pealkirjaga, siis jaapani valitsus solvus tõsiselt helilooja ja tema teose peale ning autor pühendas selle sümfoonia hiljem oma vanemate mälestusele. Britteniga on meil tegelikult, tunnistagem ausalt, lood kehvad. Ma mõtlen nimelt tema helitööde ettekannetele Eestis. Britteni teoste nimekiri on lausa kilomeetreid pikk, aga meie tunneme sellest elavas esituses vaid meetreid. On ammugi aeg tuua XX sajandi vaieldamatu geeniuse looming Eestisse, seda jätkub nii kooridele, vokalistidele, ooperiteatritele, sümfooniaorkestritele koos solistidega ja ilma kui kammermuusikutele. Soovin hasartset pealehakkamist kõigile eesti muusikutele. ERSO-le Paavo Järvi dirigeerimisel oli teos hästi konti mööda ja esitus veenvalt mõjuv kõigist aspektidest hinnatuna.
Haydni C-duur Kontsert pakkus Silver Ainomäe esituses kogu kavale kena krooni; ei vaidle neile vastu, kes sellega ei nõustu, sest eks ole kolleegi edu kerge ülehinnata. Kuid minu hinnangu aluseks on minu teose kuulamis-,mängimis- ja õpetamiskogemus, eelkõige loen otsustavaks neist esimese. Mäletan absoluutselt 1966. aasta esmakogemust Mstislav Rostropovitšiga ja seni ületamatuks jäänud 1981. aastal kuuldud Arto Norase esitust Helsingis Ritarihuones koos Espoo kammerorkestriga, on ju Noras Silver Ainomäe üks professoritest. Mind on alati selle teose esituses häirinud teatav raskepärane virtuoossus, mis kuidagi ei taha klappida Haydni motiivistiku karakteritega, ning sellele kergusele ja elegantsile on tegelikult kõige lähemale jõudnud just Silver Ainomäe. Hea, et esituse partneriks oli minimaalse koosseisuga saateorkester ning ka see funktsioneeris Paavo Järvi käe all ideaalselt. Publiku ovatsioonid, mis siin-seal paisusid „möireteks”, ei jätnud artistile võimalustki lahkuda enne, kui oli lisaks esitatud Johann Sebastian Bachi Bourree C-duur Süidist soolotšellole.
Kõnealuse muusikaõhtu teise poole täitis Gustav Holsti seitsmeosaline orkestriteos „Planeedid” op. 36. Huvitav on jälgida iseennast ja oma arvamuste muutumist, s.t suhet teosega. Millegipärast käib selle helitöö esitusega kaasas mingi müstiline suust suhu reklaamikampaania, kus on ikka ja jälle juttu mingitest kerge muusika mõjudest teosele ning mine tea millest veel. Elavalt kuulsin Holsti „Planeete” vist küll alles kolmandat korda ja olin (erinevalt eelmistest kordadest) Paavo Järvi ettekandest päris vaimustuses. Eriti sisukad olid vastupidi ootustele rahulikud planeedid nagu „Veenus”, „Saturn” ja absoluutselt võlus mind „Neptuun” oma õnnestunud kosmilise inglikooriga, millega teos haihtubki lõpmatusse.
ERSO muusikaõhtu jäi aga maha hoopis planeedile „Maa” ja meie Estonia kontserdisaali täismaja publikule mällu ilmselt kauemaks kui järgmise kontserdini.
Eelmisel reedel olid meil Estonia kontserdisaalis ja ERSO ees külas austatud ja armastatud maestro Paavo Järvi ning veel eesti solist, tšellist Silver Ainomäe. Silver Ainomäe sooritab siin vägitükke, sest pole veel nelja nädalatki möödas, kui ta esitas meile kogu Beethoveni kammersarja ning nüüd siis Haydni C-duur Tšellokontsert Hob.VIIb:1. Ja ega siis Paavo Järvigi meil kadunud poeg ole: alles augusti alul oli ta ju Leigol koos kõigi Järvidega. Kuid ERSO ees on intervall ikkagi pikem.
Kogu kontserdi kava oli põnev ja enim mängitud oli programmis juba nimetatud Haydni tšellokontsert. Selle kontserdiga on siiski ka Eestil ja ERSO-l võimalik uhkustada, kuna teadaolevalt oli pärast kontserdi nn taasavastamist (1961) teose esiettekanne 1962. aastal Prahas ja juba 1966. aastal esitas tol ajal hiilgevormis Mstislav Rostropovitš koos Neeme Järviga kontserdi Tallinnas.
Haydni tšellokontsertide kohta on nii mõndagi veel lisada. Neid on Haydni loomingu nimekirjades ikkagi rohkem kui kaks. Hobokeni kataloog fikseerib neid lausa kuus numbritega VIIb:1–5 ja veel VIIb:g1. Tõele au andes ootavad VIIb:3 ja VIIb:g1 veel leidmist-avastamist ning ettekandmist, kuid D-duur Hob.VIIb:4 ja C-duur HobVIIb:5 on täiesti olemas koos orkestrimaterjalidega ning leidnud maailmas ka üsna palju ettekandmist. Siinjuures on asjatundjad avaldanud mõtteid, et esimene neist, s.t Kontsert D-duur Hob.VIIb:4 on hoopis tšellist Giovanni Battista Costanzi (1704–1778) looming ja teine tšellist David Popperi (1843–1913) sulest. Kes teab, kes teab?
Vaieldamatu on küll asjaolu, et seekord ette kantud C-duur Kontsert Hob.VIIb:1 on oluliselt usutavamalt Haydni sulest, samuti kui ka varem tuntud D-duur Kontsert Hob.VIIb:2. Keeruline on kataloogides see märkide süsteem, seetõttu on ikka parem otse muusikaga tutvuda – jääb kindlasti paremini meelde.
Kõnealune muusikaõhtu algas teatava murega meie tänapäeva pärast ja ettekandele tuli Benjamin Britteni „Sinfonia da requiem” op. 20 (1940). Teose esiettekanne toimus New Yorgis 1941. aastal ja on tegelikult Jaapani valitsuse tellimus keisririigi 2600. aastapäevaks. Kuna see helitöö oli kristliku liturgia pealkirjaga, siis jaapani valitsus solvus tõsiselt helilooja ja tema teose peale ning autor pühendas selle sümfoonia hiljem oma vanemate mälestusele. Britteniga on meil tegelikult, tunnistagem ausalt, lood kehvad. Ma mõtlen nimelt tema helitööde ettekannetele Eestis. Britteni teoste nimekiri on lausa kilomeetreid pikk, aga meie tunneme sellest elavas esituses vaid meetreid. On ammugi aeg tuua XX sajandi vaieldamatu geeniuse looming Eestisse, seda jätkub nii kooridele, vokalistidele, ooperiteatritele, sümfooniaorkestritele koos solistidega ja ilma kui kammermuusikutele. Soovin hasartset pealehakkamist kõigile eesti muusikutele. ERSO-le Paavo Järvi dirigeerimisel oli teos hästi konti mööda ja esitus veenvalt mõjuv kõigist aspektidest hinnatuna.
Haydni C-duur Kontsert pakkus Silver Ainomäe esituses kogu kavale kena krooni; ei vaidle neile vastu, kes sellega ei nõustu, sest eks ole kolleegi edu kerge ülehinnata. Kuid minu hinnangu aluseks on minu teose kuulamis-,mängimis- ja õpetamiskogemus, eelkõige loen otsustavaks neist esimese. Mäletan absoluutselt 1966. aasta esmakogemust Mstislav Rostropovitšiga ja seni ületamatuks jäänud 1981. aastal kuuldud Arto Norase esitust Helsingis Ritarihuones koos Espoo kammerorkestriga, on ju Noras Silver Ainomäe üks professoritest. Mind on alati selle teose esituses häirinud teatav raskepärane virtuoossus, mis kuidagi ei taha klappida Haydni motiivistiku karakteritega, ning sellele kergusele ja elegantsile on tegelikult kõige lähemale jõudnud just Silver Ainomäe. Hea, et esituse partneriks oli minimaalse koosseisuga saateorkester ning ka see funktsioneeris Paavo Järvi käe all ideaalselt. Publiku ovatsioonid, mis siin-seal paisusid „möireteks”, ei jätnud artistile võimalustki lahkuda enne, kui oli lisaks esitatud Johann Sebastian Bachi Bourree C-duur Süidist soolotšellole.
Kõnealuse muusikaõhtu teise poole täitis Gustav Holsti seitsmeosaline orkestriteos „Planeedid” op. 36. Huvitav on jälgida iseennast ja oma arvamuste muutumist, s.t suhet teosega. Millegipärast käib selle helitöö esitusega kaasas mingi müstiline suust suhu reklaamikampaania, kus on ikka ja jälle juttu mingitest kerge muusika mõjudest teosele ning mine tea millest veel. Elavalt kuulsin Holsti „Planeete” vist küll alles kolmandat korda ja olin (erinevalt eelmistest kordadest) Paavo Järvi ettekandest päris vaimustuses. Eriti sisukad olid vastupidi ootustele rahulikud planeedid nagu „Veenus”, „Saturn” ja absoluutselt võlus mind „Neptuun” oma õnnestunud kosmilise inglikooriga, millega teos haihtubki lõpmatusse.
ERSO muusikaõhtu jäi aga maha hoopis planeedile „Maa” ja meie Estonia kontserdisaali täismaja publikule mällu ilmselt kauemaks kui järgmise kontserdini.
Comments