Järvide peres kõlab elav muusika unelaulukski

Pärnu Postimees
Anu Jürisson
31.07.2012

Nokkmütsis ja päikeseprillidega Paavo Järvi tunnistas pärast armsat tundi pere ja lähedastega Pärnus Ammende villa aia vanade tammede all, et pole kunagi nii pabistanud kui nüüd, kui üles astusid kõik noored Järvid viieaastastest alates.

Kes mängis klaverit, kes viiulit. Paavo Järvi ja Tatiana Bermani vanem tütar Lea istus kontserdil klaveri taga, kuid isa kinnitusel mängib ta väga hästi juba tšellot.
Väiksem, viieaastane Ingrid õppis oma esimese pala, Beethoveni ”Ood rõõmule” ära kuulmise järgi ja selle ettekandmise eest teenis ta publikult ühe marulisema aplausi. Isa Paavo poetas, et ema oli tütrekest natuke juhendanud ja kui mõni koht välja ei tulnud, mõne käigu ette näidanud.
Viis last, kõik muusikud
Ühel käes triangel, teisel linnuvile, kolmandal käohäält tegev pill ja neljandal käristi või pasun, esitasid Järvi suvefestivali muusikute kõige pisemad võsud solistidena ja juba tõsisemaid muusikaõpinguid lõpetamas noortest Järvidest keelpillikvartett lastekontserdi lõpetuseks Leopold Mozarti kolmeosalise “Lastesümfoonia”.
Järvi suvefestivalil olid Järvi pere eri riikidest kohale tulnud kõige nooremad võsud harjutanud koos iga päev sümfooniat, mis seotud mänguasjadega.
Põlvepikkusi soliste, Paavo Järvi tütreid Lead ja Ingridit ning tema õe, flötist Maarika Järvi lapsi Adelet ja August Alricit juhatas lustlikult dirigeerides Neeme Järvi vennapoja, tšellist Teet Järvi poeg Madis.
Kvartetis mängisid pille Madise õed-vennad Marius, Mihkel, Martin ja Miina.
Kõik nad mängivad eri instrumente, isa Teet on aga orkestrant ja pedagoog Lahti muusikakõrgkoolis.
Nüüd juba täismehe mõõtu Madise enda kinnitust mööda vastab tõele kontserdil mainitud legend, et seesama “Lastesümfoonia” oli esimene teos, mida ta õppis dirigeerima, olles vaid 11aastane. Tema õpetajaks oli toona praegugi Järvi suvefestivalil kaasa lööv üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri looja Jüri Ruut-Kangur.
Algul mängis Madis hoopis viiulit. Kui ta natuke suurem juba oli, käis isa Teet Hiinas kontsertreisil ja tõi sealt meeneks vioola. “Proovisin ja vioola kõla ja tämber nii meeldisid, et otsustasin: hakkangi hoopis seda mängima,” meenutas ta.
Paralleelselt vioolamänguga on Madis Eesti muusikaakadeemias õppinud Jüri Alperteni käe all dirigeerimist.
Teet ja Mari Järvi pere viis last on sünnist saati muusika sees olnud ning see on ilmselt kõlanud unelaulukski. On loomulik jätk, et kõik nüüd pille mängivad.
“Eks ta nii on olnud, et kui mina hakkasin kasvama, siis Miina ja Marius juba harjutasid õhtud läbi, sagimine käis, muusika on olnud kogu aeg ümberringi,” tõdes Madis.
Noormees ise õpib ja töötab vaheldumisi, Miina on lõpetanud Sibeliuse akadeemia, mängib viiulit ja töötab Lahtis, tšellist Marius mängib Eesti riiklikus sümfooniaorkestris.
Paarkümmend aastat tagasi Soome kolinud pere liikmed hakkavad nüüd riburada pidi Eestisse tagasi tulema.
“Terve suure Järvide perega saame Pärnus kokku ja Paavo hoolitseb selle eest, et meil siin põnev oleks,” rääkis Madis.
“Et oleme muusikud, on meie jaoks muusika sees elamine väga loogiline. Vanasti mängiti alati kodudes pilli. Isegi kui inimene teenis hiljem oma igapäevast leiba mingi muu ametiga, käis instrumendi õppimine normaalse hariduse juurde,” selgitas Paavo Järvi.
“See ei tähendanud, et pidid pillimeheks hakkama, aga sul oli kontakt pilliga,“ möönis maailma üks tippdirigente. „See õpetab sulle midagi, mida sa ilma selleta kunagi ei õpi. Tunnen alati ära need inimesed, kes ei ole maast madalast pilliga kontaktis olnud – paindlikkus puudub.”
Paavo pere pesamuna Ingrid otsib ise juba välja viisi, uurib ja pusib mõnikord tükk aega. Klaver on elutoas. Vanasti kuulus see maja hariliku sisustuse juurde.
Elavad üle ilma laiali
Neeme Järvil ja tema abikaasal Liilial on kolm last, dirigendid Paavo ja Kristjan Järvi ning flötist Maarika Järvi, ning kuus lapselast.
Muusikud on ka Neeme Järvi venna Vallo lapsed, tšellist Teet ja vioolat mängiv Andrus Järvi. Teet ja Mari Järvil on omakorda viis last, Maarika Järvil kaks ning Paavo Järvil ja Tatiana Bermanil samuti kaks.
Kõik nad elavad üle ilma laiali eri riikides. Paavo elab perega Pariisis, suur osa Järvidest Soomes, mõni Eestis, isa Neeme Järvi ja vend Kristjan Ameerikas, õde Maarika Genfis.
“Pärnu on tõesti see koht, kus kokku saame. Sellepärast tähistamegi seda festivaliga, sest see on koht, kus tunneme ennast koduselt, siin on mõnus olla. Olen siin ju üles kasvanud, veetnud kolm suvekuud igal aastal,” avaldas Paavo Järvi.
“Kui neid kõiki siin ei oleks, polekski Järvi festivali. Ega ainult kahe nime järgi saa festivali teha,” tähendas Neeme Järvi. Eile oligi suvefestivalil Järvide päev, kus kontsertidel astusid üles suured Järvid.
Festivali kunstilise juhina eest vedav ja korraldav Paavo tunnistas nii nagu tema isa Neeme, et ajakava on olnud nii tihe, et rannas mõnuleda või niisama Pärnu rohelust nautida ja puhata pole nad veel jõudnud. Meistrikursustel on vaja juhendada 21 dirigenti ja valmistada ette kontserte. Kui vaja, võetakse ööst lisa, poetas Neeme Järvi.

Neeme Järvi
“See on juba niisugune ahelreaktsioon. Geenid on mängus. Ma ei tea, kust need geenid on tulnud, aga minu ema ja isa ei olnud professionaalsed muusikud, ometi mängisid nad pille – mandoliini, kitarri – ja kodus oli alati muusika. Siis ei olnud ju veel televiisoreid ega raadioid, nad ise tegid muusikat.
Ema oli järjekindel, sundis oma esimest poega, minu venda Vallot professionaalseks. Tema õppis Tallinnas dirigeerimist ja löökpille mängima, oli Eesti parimaid džässkitarriste, energiline kuju. Temal sündis kaks last, Teet ja Andrus, kes lõid perekonnad ja tulid lapsed. Neil on kokku kaheksa last, kes kõik on muusikud.
Instrumendidki on pereliikmete vahel ära jaotatud. Nad on praegu kõik Pärnus.”

http://www.parnupostimees.ee/924124/jarvide-peres-kolab-elav-muusika-unelaulukski/