Pole kerge olla planeedi parim
postimees.ee
Nele-Eva Steinfeld
8.05.2018
FOTO: Kaupo Kikkas
Kujutage ette, et töötate kollektiivis, kus kõik on tipptegijad. Oma juhti valite põhjaliku hääletamise teel nagu Sixtuse kabelisse kogunenud kardinalid paavsti ja igaühe arvamus loeb, kui kõne all on raha või tegevuse sisu. Tunnete sajandipikkuseid traditsioone ning sama kaugele ulatuvat uhkust, mille istutas kollektiivi DNAsse üks esimesi juhte Artur Nikisch, lausudes: «Iga tippklassiorkestri muusik võib end õigustatult kunstnikuks pidada.»
Nüüd kujutage ette, et olete dirigent, kel tuleb seda isepäiste kunstnike 125-pealist karja maailma parima muusikalise tulemuse nimel ohjeldada. Ilmselt seepärast ongi Berliini filharmoonikute 136-aastase ajaloo peadirigentide seas olnud tahtejõulisi ja despootlikke figuure, et mitte öelda koletisi poodiumil: Furtwängler, Celibidache, Karajan.
Ei ole kerge olla planeedi parim orkester. Muusikafännide ja kriitikute sõnul lasub see vastutusrikas tiitel Berliini filharmoonikute uhkeil õlul juba möödunud sajandist. See on suur müüt, mis juhtumisi ongi tõsi. Pole ühtegi teist orkestrit, kelle kõla ja muude kõrgete kvaliteetide üle oleks nõnda palju kirglikke sõnalahinguid peetud. Pole aga ühest vastust, mis seletaks lahti orkestri üle inimpõlvede kestva saladusliku fenomeni.
Praegune peadirigent Sir Simon Rattle mainib: «See on müsteerium: orkester võib vahetada küll riideid (mängijaid), ent alasti keha (kõla) jääb ikka samaks.» Sinivereline britt Rattle, kelle ametikoha võtab aastal 2019 üle edevusest ja intervjuudest rangelt keelduv Kirill Petrenko, väidab end ikka veel tundvat, et juhatab «Karajani orkestrit», kuigi orkestri kõige pikaaegsema poodiumivalitseja (Herbert von Karajan oli peadirigent 1954–1989) troonimisest möödub varsti 20 aastat. Hallipäine kinnisilmi orkestrit juhatav mees oligi kui klassikalise muusika paavst, kelle valitsuse all valvasid Berliini filharmoonikud kõige säravamalt maailma muusikamaitset ja müüsid oma kuldkollastest tellistest filharmooniafassaadi taga kõige «kollasemas» plaadifirmas (Deutsche Grammophoni kollane logo) üle kahesaja miljoni plaadi.
Kava teises pooles kõlanud Šostakovitši Kuuendas sai Järvi orkestrilt kätte kõik värvid, karakterid ja varjundid, mida ta vähegi soovis, ja publikult müriseva aplausi.
1960. alguses rajatud superakustikaga Berliini Filharmoonia oli vaid kiviviske kaugusel Berliini müürist, mistap oli pentagoni meenutav ehitis ühes supermusikaalse orkestriga omamoodi kultuuriikoon, mille edevaks esitlemiseks panustas Saksamaa kõvasti. Ent külm sõda vajus minevikku, plaadimüük kahanes ning Berliini muusikaelu ühtlustus nii tiheduse kui ka taseme poolest, seades orkestri uude olukorda. Ent olulisim on tänaseni alles: absoluutne kõrgtase, eriline kõla, traditsioonid ja südames kantav artistiuhkus.
Sakslaste konservatiivset iseloomu arvestades on tuldud ka tänapäeva maailma nõudmistega valutult kaasa: orkestril on digitaalne kontserdisaal, mis taskukohase summa eest mahutab nad igale soovijale otse elutuppa, on noorteprogrammid ja mitmekesine repertuaaripoliitika, mis ei põlga ära kaasalöömist ka popartistide sfääris, ent maitse ja tase sellest ei väärata.
Nüüd kujutage veel ette, et olete palutud selle igas analüüsivõimelises muusikus aukartust äratava orkestri külalisdirigendiks. Sest ka külalisi valivad nad äärmise hoolega ja iga tippdirigendi unistus Berliini filharmoonikute dirigeerimisest küll reaalsuseks ei saa, ka planeedi parimate oma mitte.
55-aastane Paavo Järvi on maailmas üks enim tuntud eesti muusik, ja kuigi dirigeerimist peetakse teise elupoole ametiks (esimesed 30–40 aastat imed enesesse teadmisi nagu janune käsn), on Järvi üha kasvava trendi taustal, kui suurte orkestrite peadirigendiks saavad kohati lausa verisulis noored, äärmiselt küps tegija. Kui arvestada, et viimastel kümnenditel on ta olnud korraga kolme-nelja tunnustatud orkestri peadirigent, tema kogemustepagas on umbes kolm korda suurem, kui vanus lubaks arvata.
Järvi puhul tuuakse tihti esile põhjamaiste autorite (Sibelius) ja viimasel ajal ka vene muusika (Šostakovitš) tähelepanuväärset ja värsket tõlgendamist ning selle muusikaga seotud ootused olid Järvile sel korral ka Berliini filharmoonikutel, kelle ees oli maestro esimest korda aastal 2000. Vahepealsesse aega on mahtunud veel mitu ühist lavalolekut, mis on alati andnud tundelise tulemuse. Pole ka ime, et peale kahe õhtu (5. ja 6. mai) väljamüüdud filharmoonias kutsuti Järvi juhatama ka orkestri traditsioonilist Euroopa kontserti, mis toimub 1991. aastast igal aastal 1. mail, sel korral Bayreuthis Markkrahvi ooperimajas.
Filharmoonias kõlasid Järvi juhatusel Sibeliuse «Öine ratsasõit ja päikesetõus» ja kava esimese poole kese oli Sibeliuse viiulikontserdil, solistiks Lisa Batiašvili, kelle esinemist tormab ummisjalu kuulama iga tõsisem viiulihuviline. Tema mängus on midagi niivõrd orgaanilist, põhjamaiselt karget ja (üle)loomulikku, et on raske ette kujutada veel paremat esitust. Kava teises pooles kõlanud Šostakovitši kuuendas sai Järvi orkestrilt kätte kõik värvid, karakterid ja varjundid, mida ta vähegi soovis, ja publikult müriseva aplausi.
Kui räägitakse, et nimekad orkestrid tõmbavad provintsis esinedes vibu ainult poolde vinna, siis nüüd võin öelda, et aastal 2008 Berliini filharmoonikute külaskäigust Tallinna koos Simon Rattle’iga sain sama suure elamuse kui Berliinis Järviga – ei mingit pooles vinnas vibu kummalgi pool. Ja märkimist väärib fakt, et Šostakovitši kuuendat mängis Järvi tänavu jaanuaris Berliini filharmoonias Eesti Festivaliorkestriga, kes on esimene Eesti orkester sel väärikal laval. Seda orkestrit seitsmel aastal Pärnu muusikafestivalil kuulnuna julgen öelda, et tänu Järvile ja sinna kuuluvatele parimatele Eesti ja välismaa muusikutele on maailma tipporkestritele omane tase olemas nüüd ka Eestis ning Berliini filharmoonikute nivoole aina lähemale pürgiv tulemus meil endil igal suvel Pärnus võtta.
5. ja 6. mail Berliini filharmoonia suures saalis
Esinesid Berliini filharmoonikud, dirigent Paavo Järvi, solist Lisa Batiašvili (viiul)
Kavas:
Jean Sibelius, sümfooniline poeem «Öine ratsasõit ja päikesetõus», op. 55
Jean Sibelius, viiulikontsert d-moll op. 47, solist Lisa Batiašvili
Dmitri Šostakovitš, sümfoonia nr 6 b-moll op. 54
.jpg)
Comments