Pärnu muusikafestival on Eesti ainus Euroopa tippfestival

postimees.ee

Ia Remmel

14.08.2018

Eesti Festivaliorkestri kontsert 11. augustil Paavo Järvi juhatusel, solistiks viiuldaja Midori.

FOTO: Kaupo Kikkas


Terve suve kestavad Euroopas kuulsad ja pikkade traditsioonidega muusikafestivalid. Publik on mõjuvõimas ja maailma muusikabisnisest pannakse paika nii mõndagi. Teiste hulgas pole mitte vähem tähtis ka meie Paavo Järvi juhitav Pärnu muusikafestival – seda tõestab juba rahvusvaheline meediatähelepanu.

Näiteks olid tänavu kohal ajakirjanikud Frankfurter Allgemeine Zeitungist ning briti The Arts Deskist. BBC Radio 3 tegi festivalist live-ülekande. Eesti Festivaliorkestri (EFO) 8 augustil toimunud kontserdi kannab septembris üle Kulturradio Deutschland ning peagi ka meie ETV. Jaapani meediahiid NHK filmis proove ja kontserte sügisel eetrisse tuleva saate jaoks koostöös Eesti rahvusringhäälinguga. Enamikku festivali kontsertidest sai kuulda Klassikaraadiost. Kohal oli ka Paavo Järvi mänedžer agentuurist Harrison Parrott – selle superfirma üks asutajaid Jasper Parrott isiklikult.

Välismeedia kajastused võrdlesid Pärnut Luzerni, Gstaadi ja Verbier’ festivalidega – klassikalise muusika tuumkohtadega. Pärnu sarnaneb oma ülesehituselt ennekõike Luzerni festivaliga, mis lähtus suure dirigendi Claudio Abbado isiksuse karismast ja tema koostööst sealse festivaliorkestriga. On oluline teada, et Paavo Järvi kuulub juba mõnda aega kontserdidirigentide kõige kõrgemasse ringi koos selliste nimedega nagu Maris Jansons, Daniel Barenboim, Andris Nelsons, Yannick Nézét-Séguin ja Kirill Petrenko. Selles laineharjas tõuseb Pärnu loodetavasti kunagi ka Luzerni kõrvale, mis pärast Claudio Abbado lahkumist kannatab identiteedikriisi all.

Pärnu muusikafestivali ülesehituse mudel on haarata võimalikult laia publikut ja koondada eri eas muusikuid: noorte dirigentide Järvi akadeemia, «väiksem õde» Järvi Sinfonietta, keelpillikursused ja mänedžmendi õpitoad, kus tänavu olid juhendajateks IMG Artists eestlannast mänedžer Maarit Kangron ja Teodora Masi HarrisonParrottist. Kas festival peaks ajaliselt pikendama, et see kestaks sama kaua kui näiteks Verbier? Ühest küljest muudaks see festivali veel atraktiivsemaks ja võimaldaks tuua rohkem kuulsaid soliste. Teisalt võib liigne laienemine praegust väga head kontsentratsiooni hajutada ja olla väikesele Eestile siiski liiga raske koorem kanda.


Kontserdid, kontserdid, kontserdid!
Esimesel festivalipäeval 5. augustil astus Tallinna Kammerorkestri ette maestro Neeme Järvi. Ta lõi mõneks ajaks ideaali – nagu uneleva kuurordiõhkonna esimese vabariigi kuldajal. Maestroga koos esines tema viimase aja avastus, sopran Elina Nechayeva. Nechayeva pääses eelmisel aastal finaali konkursil «Neue Stimmen» kus 1500 osalejast valiti välja vaid 40.

Kontserdil kõlavad ka Helena Tulve “Und von liehte vinster” ja Tõnu Kõrvitsa «Rändaja laul», koos teistega musitseerivad EFO eesti orkestrandid Maria Luisk, Martine Värnik, Signe Sõmer, Jakob Peäske, Teet Järvi, Peeter Sarapuu, Lasse Joamets, Olga Voronova, Laur Eensalu, Leho Karin, Marius Järvi, Madis Metsamart, Heigo Rosin ja Theodor Sink.

Festivali teisel kammerkontserdil sai nautida Maarika Järvi, Marike Kruubi, Robert Traksmanni, Johannes Välja, Marcel Johannes Kitse, Johannes Sarapuu, Leho Karini ja Toomas Vavilovi meisterlikkust festivaliorkestris. Selle kontserdi kõige mõjuvam esitus oli Brahmsi pooletunnine klarnetikvintett, kus säravad EFO armastatud klarnetist Matthew Hunt ning meie suurepärane viiuldaja, ERSO kontsertmeister Triin Ruubel.

Uuendusmeelne Kristjan Järvi tõi festivalile uusi suundi. Tema ja ta sõbrad – jazz-lauljatarid Liisi Koikson ja Kadri Voorand, Kristjan Randalu, Jaak Sooäär, Andre Maaker, keelpillikvartett Prezioso (Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis, Andreas Lend), DJ Sander Mölder jt – lõid sel hilisel õhtul fantaasiarikka fusion’i Veljo Tormise mälestuseks.

Festivali süda – EFO ja Paavo Järvi

Festivali südameks olid mõistagi Eesti Festivaliorkester ja Paavo Järvi. Pool orkestri koosseisust on eesti mängijad, teised on pärit mujalt. Festivaliorkestri kontsertmeister, Paavo Järvi eelmise koduorkestri Orchestre de Paris’ esimene viiul Philippe Aïche rääkis, et oli väga rõõmus võimaluse üle taas Järviga töötada. Festivaliorkestri teine kontsertmeister Sharon Roffman tõdes, et koostöö Järviga on talle eelkõige õpetanud, mida tähendab tark juhtimine. Tšellorühma mängija Theodor Sink kinnitab, et Paavo Järvi väärtustab võrdselt kõiki mängijaid ja on oma isa Neeme kombel võimeline inimesi juba väikese žestiga sütitama.

8. augustil, enne EFO ja Paavo Järvi esimese kontserdi algust anti üle Lepo Sumera loomingupreemia, mille sai helilooja Tõnu Kõrvits. Siis saabus orkestri ette Paavo Järvi, keda tervitatati tormiliste ovatsioonidega. Esimene teos oli Arvo Pärdi 3. sümfoonia, mis valmis ajal, mil algas tema stiilipööre, huvi vanamuusika, ühehäälsuse ja varase polüfoonia vastu. Teose lõppedes tuli Pärt lavale ja suured muusikud õnnitlesid teineteist südamlikult. Suure kogemusega Elisabeth Leonskaja esitas Griegi klaverikontserti kaugeleulatuva mõtte ja suure soojusega.

Festivali tipphetkeks kujunes aga Jüri Reinvere orkestriteose «… ja väsimus õnnest nad tantsima viis» esiettekanne. Loo energia haaras kohe esimestest helidest. Publik kuulas pineva keskendumusega. Teose sõnum on selge ja tugev – see on meie aja ohtudest, kultuuriväsimusest, üha enam maad võtvast hoolimatusest. Praegusel ajal, mil ei sünni palju väljapaistvat loomingut orkestrile, on see teos uus sõna, mis näitab meisterlikkust orkestratsioonis ja vormi ülesehituses. Teose lõppedes tõstis Paavo Järvi partituuri üles ja helilooja tuli lavale tänama. Koos naasid dirigent ja helilooja publiku aplausi peale veel mitu korda lavale.

Philippe Aïche ja Sharon Roffman kõnelesid ka tööst selle teosega. See toetub nende arvates varasemale sümfoonilisele pärandile, on nagu suur katedraal, kus on näha ehituslikke sambaid ja võlvkaari, ning oma olemuselt kirjutatud väga instrumendipäraselt. Tšellist Theodor Sink sõnas, et Reinvere on helilooja, kelles on esindatud intelligentsus ja emotsionaalsus, et ta teab täpselt, mida tahab, ja seda on näha tema partituurist. «Selles teoses on ta leidnud mingid ürgsed arhetüübid, mis kohe inimesele mõjuvad.»

Festivali lõppkontserdil seisis Paavo Järvi ja Festivaliorkestri ees teise suure solistina habras jaapanlanna Midori. Sibeliuse viiulikontserdis oli ta nagu kannatav madam Butterfly. Seejärel mängis orkester Erkki-Sven Tüüri värvikat orkestriminiatuuri «Tulelill» ning järgnes teine suur Sibelius – peagi ka Londonis Promsil ja Hamburgi Elbphilharmonies ettekandele tulev 5. sümfoonia.

https://kultuur.postimees.ee/6064888/parnu-muusikafestival-on-eesti-ainus-euroopa-tippfestival