Paavo Järvi: valiksin nüüd veel hoolikamalt seda, millele oma aega kulutan
Postimees
02.03.2021
Riina Luik
Täpselt aasta tagasi alustas Paavo Järvi Tallinnast oma Jaapani NHK orkestriga Euroopa-turneed. Järvi on korduvalt oma orkestrid ja säravad solistid enne vastutusrikkaid turneesid eesti publiku ette otsekui eksamile toonud, end lahti mänginud ja positiivsetest emotsioonidest kantuna maailma tuhisenud.
Järvi poleks aga isegi halvimas unenäos osanud ette näha, et pärast punkti panemist orkestri ülimenukale turneele 4. märtsil Brüsselis Kaunite Kunstide Keskuses BOZARis ei kohtu ta oma muusikutega enam kui aasta.
Tänavusel Eesti Vabariigi sünnipäeva hommikul postitas Järvi näoraamatusse kauni sünnipäevatervituse: muusikalise meenutuse sellest kontserdist, lastes kõlada Heino Elleri lüürilisel ja iga eestlase hinge puudutaval «Kodumaisel viisil».
Pidupäeva õhtul, mil Paavo Järviga üle ookeaniavaruste vestleme, on Miamis veel hommik. Palmid sahisevad ookeanituules ja Järvi naudib perekonna Ameerika kodus West Palm Beachil hommikukohvi. Kiluvõileibu süüakse hiljem ja tähistama hakatakse õhtul, kui kogu perekond kokku tuleb.
Alustame suurest plaanist – kuna teie haare on nii lai ja te puutute kokku nii paljude riikide kultuuritippude ja kultuuripoliitikaga, kuidas kirjeldaksite seda, mis praegu toimub?
Väga palju sõltub sellest, mis riigist ja mis kontinentidest me räägime. Euroopas on väga selgelt tunda vana kultuuri tugevat kandepinnast ja traditsioone: kultuurielu jätkamist mingisugusteski vormides püütakse võimaluste piires toimivana hoida. Ameerikas seevastu on praegu tunda kultuuri puudust.
Vana (muusika)kultuuri siin ei ole, kõik on uus, kõik on huvitav ja samavõrd ka pealiskaudne. Euroopa klassikaline kultuur, sealhulgas muusika ja kirjandus, pannakse samale pulgale mistahes meelelahutusega.
Kui Euroopas püütakse leida teid ja võimalusi, kuidas kultuuri ka nendes keerulistes oludes elus hoida, siis Ameerikas on suhtumine ühene: paneme kõik kinni, kuni pandeemia pole võidetud.
Mis puudutab Euroopat, on siin väga tähtsale kohale tõusnud voogedastus – orkester mängib tühjas saalis kaamerate ees. Kontsert nagu oleks, aga see on ilma publikuta. Mõned orkestrid teevad seda otse kontserdikalendri alusel, mõned enne salvestavad ja panevad siis oma kodulehele.
Euroopa riigid, kes peavad end kultuurimaastiku liidriteks, püüavad välja mõelda uusi ja ambitsioonikaid programme, et mitte lihtsalt eksisteerida, vaid olla ka praegu huvitavad ja omanäolised.
Sõidan tagasi Euroopasse, annan kontserdi koos Berliini Filharmoonikutega (veebikontsert toimub 6. märtsil – toim). Neil ja teistel juhtivatel orkestritel on sellised platvormid juba ammu olemas, see töö oli juba enne pandeemiat ära tehtud. See oli ettenägelik samm tuleviku suunas ja andis neile orkestritele võimaluse kohe oma kontserttegevus ümber orienteerida ja seda jätkata. Väga paljudele orkestritele on see kõik aga täiesti uus maailm.
Missugused on olnud kõige märkimisväärsemad muudatused teie enda jaoks?
Kõigepealt muidugi see, et hästi palju kontserte on ära jäänud. Näiteks NHK orkestrit, mille peadirigent ma olen, pole ma nüüdseks aasta aega näinud. Jaapan lihtsalt ei luba ühtegi võõramaalast sisse. Oleksin pidanud Jaapanis olema just nüüd, veebruaris, kuu aega järjest, see jäi loomulikult ära.
Järgmine kord peaksin sinna lendama juunis, kuid ka see pole kindel... Kõige raskem selle asja juures on, et kui suuremal osal inimestel ja ka muusikuil on õnn olla palgatööl ja nad saavad siiski hakkama, on väga palju ka neid, kel seda turvalisust pole.
Mina ei ole veel õnneks sellises olukorras, kus ma peaksin kohe tööle minema, et ära elada, või ametit vahetama, kuid mitmed minu Ameerika sõbrad on pidanud seda tegema, sest suured orkestrid on lihtsalt laiali saadetud ja nad ei saa mingit palka. See näitabki, kui habras võib olla riigiti kultuuripoliitika.
On teil tulnud karantiinis istuda ja anda pidevalt koroonaproove?
Muidugi, ja päris palju. Kui Inglismaal oli pandeemia kõrgpunkt, olin kolm kuud Londonis karantiinis. Kui ma kusagile lendan, on koroonaproovi andmisest saanud uus rutiin. Kui sul on kontsert ja sa tahad seda teha, siis teist võimalust ei ole, see käib praeguse elu juurde. See on igal juhul parem, kui mitte midagi teha.
Teil on neli orkestrit, kelle ees peate seisma ka neil rasketel aegadel kui peadirigent ja kunstiline juht – kuidas orkestritel läheb?
Tõsi on see, et kõik suured turneed on ära jäänud ja keegi pole siinjuures erand. Kõik on pidanud otsima uusi esinemisvorme, mõtlema välja uusi projekte. Isegi kui publikule ei saa mängida, toimuvad siiski veebikontserdid.
Tonhalle orkestriga, mille peadirigent ma möödunud hooajast olen, on mul õnnestunud kõige rohkem tööd teha, kuid ka nendega jäi Jaapani-turnee ära. Tonhallega oleme viimase aasta jooksul salvestanud ära kõik Tšaikovski sümfooniad, neist viies sümfoonia on juba ka ilmunud.
Märtsi keskel alustame Mendelssohni salvestamist. Eesti Festivaliorkestril oli tänavuseks kavandatud Lõuna-Ameerika-turnee, kuid Ameerika on kinni – praegustel andmetel kuni septembrini. Kuid õnneks sai EFO kokku eelmisel aastal Pärnu muusikafestivalil, mis oli toona üks väga vähestest Euroopas toimunud festivalidest.
Muusikud said kokku viis kuud pärast maailma lukku panemist ja see energia ja musitseerimise rõõm oli tohutu! NHKd pole ma näinud varsti juba aasta, nad on olemas, riik maksab orkestrile palka, kuid nende tegevus on väga piiratud nii riigisiseselt kui ka koosseisu suuruse ja hõredusnõuete koha pealt. Kõik nende suured kontserdid on ära jäänud.
Oma mõju on kindlasti ka hõredusnõudel ja orkestri vähendatud koosseisul.
Hõredusnõude puhul, kus lavale mahub vaid osa suurest orkestrist ja distantsid on suured, on üldse väga raske muusikat teha. Eks me muidugi püüame ja enam-vähem on see siiski tehtav, aga kui päris aus olla, ei ole sellisel moel suurt sümfoonilist muusikat võimalik mängida.
Kas tunnete kohustust hoida oma orkestrite moraali kõrgel ka siis, kui olete neist eemal?
Loomulikult on see kohustus olemas ja ma tunnetan seda väga tugevalt! See on mulle alati oluline olnud, et muusikud tunneksid, et olen nende jaoks olemas. Üks asi on uute projektide ja formaatide väljamõtlemine, teine asi on finantsiline pool – paljud ideed takerduvad ju selle taha, et ei ole raha. Ja rahast ei saa rääkida, kui saalid on kinni ja publikut pole.
Aga ka raskel ajal on vaja inimesi, kes ei anna alla, on nõus jätkama ja otsustama. Just kriisimomendid on need, kus hakkad aru saama, mille nimel tuleb tegelikult tööd teha, mida ja kuidas ette valmistada ajal, kui kriisi ei ole. Väga palju huvitavaid mõtteid tuleb pähe, kui istud ja mõtled sellele, mida kõike oleks võinud sel ajal teha…
Kuid inimesed, mina sealhulgas, ei mõtle ju sellele, et mis saab, kui mingi kriis tuleb. Aga kui sa alles siis mõtlema hakkad, on juba hilja. See kõik on minu jaoks olnud väga õpetlik.
Kus toimus teie esimene kontsert tühjale saalile ja mida tundsite?
Esimene oli Zürichis. See on ausalt öeldes väga imelik tunne, sest muusikutel ära jääb terve rituaal, mis kontserdiga kaasneb. Pead enda jaoks kõik ümber mõtestama – keegi ei plaksuta, saal on tühi… Ning kui kontsert selles tühjas ja vaikses saalis lõpeb, on endalgi kuidagi tühi tunne – sa ei kuule mingit vastukaja.
Samas, kui kontsert juba käib ja sa oled selle muusika võimuses, siis minu jaoks enam väga suurt vahet ei ole. Ma olen niivõrd muusika ja selle tegemise sees, see protsess on niivõrd huvitav ja intensiivne, et ega ma siis publikust väga puudust ei tunne. Aga enne ja pärast kontserti on küll imelik.
Teine asi on sinu ja orkestri vahekord: kui sa nõuad neilt ka tühjas saalis täpselt sama, mida päris kontserdil, siis ei pruugi see alati kerge olla. See suhtumine oleneb paljuski orkestri sisekultuurist. Aga mina pole seda oma orkestrite puhul veel tähele pannud, kõik mängivad eluga!
Kuidas kirjeldaksite seda viimast aastat oma elus? Millest olete selle aja jooksul kõige enam mõelnud?
Minu elu on viimasel aastal niivõrd palju muutunud! Mul ei ole kunagi olnud nii palju vaba aega. Aega, et lihtsalt olla ja mõelda, harjuda igapäevase normaalse elurutiiniga. Seda võimalust pole mul kunagi olnud, olid teised rutiinid, kõik oli seotud tööga ja reisimisega. Ja ma muidugi ei tahaks, et see kõik veel korduks, kuid minu jaoks on see olnud väga oluline aeg.
Ma tundsin, et enne kui kogu maailm seisma pandi, oli minu tempo läinud nii kiireks, et see kõik oli juba liiale läinud. Tundsin, et minu oma elu, seda õiget olemist, ei olegi enam olemas. See oli pidev püüd «mitte maha jääda».
Teisest küljest oled sa nagu kala vees, sest tead, kuidas kogu süsteem täpselt toimib, ja kõik sujub ju tegelikult. Samas pole sul aega millelegi mõelda. Tundsin ka füüsilist väsimust, sest kogu aeg tuli lennata Jaapani ja Euroopa vahet, olin pidevalt välja puhkamata, magamata.
Minu jaoks oli see aga väga vajalik aeg, sest hakkasin tõsiselt mõtlema selle üle, kuhu ma jooksen ja kas üldse on vaja joosta. Sain mõelda, mida olen jõudnud ära teha, mida oleks vaja veel teha ja mida ma ise tahaksin teha, mis mind ennast huvitab. Selline aja mahavõtmine ja mõtisklemine oli minu jaoks isiklikult väga vajalik.
Kui tekib paus ja sul on aega mõelda, hakkad mõtlema hoopis teistmoodi ja suudad mõelda ka teistest asjadest peale muusika. Olen vaadanud palju filme, mida olen tahtnud, kuid pole kunagi olnud aega vaadata, olen saanud niisama istuda ja olla… Igal asjal on oma positiivne külg.
Kas olete mõelnud ka sellele, milles te siis järele annaksite? Kui realistlik see mõte tegelikult on?
(Naerab.) See on väga raske küsimus, eriti kui tuled olukorrast, kus töö dikteerib selle, mis on su prioriteedid. Balanssi on väga raske leida, see on tõsi. Sest kui elu taas normaalseks muutub, tuleb kõige raskem moment: ei tule hakata mitte valima, vaid võimalustest kinni haarata. Sest kui ära ütled, oled varsti samasuguses olukorras nagu praegu.
Olen aru saanud, et asi, milles saaksin järele anda, on külalisdirigendi töö. Olen püüdnud seda aina vähem teha, kuid teen siiski veel liiga palju. Pigem teha midagi huvitavat omaenda orkestriga, seda, mis neid ja mind muusikaliselt huvitab ja arendab. On mõned orkestrid, näiteks Berliini Filharmoonikud, minu endine Pariisi orkester, kes mind alati ootavad ja kuhu ma ka ise väga hea meelega alati tagasi lähen.
Külalisdirigent tuleb ja läheb, temast jääb harva midagi kestvat maha, selle põgusa kohtumisega midagi suurt ei ehita, aga mulle meeldib endast midagi maha jätta.
Teine asi on see, et ma tahaksin olla rohkem Eestis, endale siin olemiseks aega võtta. Mul pole seda aega praktiliselt olnudki. Suvel on Pärnu festival, talvel või hooaja sees ma Eestisse ei satu või kui, siis ainult seoses tööga.
Kas kodu mõiste on viimase aasta jooksul teie jaoks uue tähenduse omandanud?
Kodu – või ühe koha peal olemine – on minu jaoks väga oluline. Oma kodus olla, oma voodist üles tõusta, istuda oma laua taga… Enamasti möödub minu elu ju hotellides, mis on lihtsalt üks koht, mille peale sa pärast ukse kinni panemist enam ei mõtle. Aga kodu on midagi täiesti muud – jah, ka selle üle olen ma viimasel aastal palju mõelnud.
West Palm Beach ei ole küll minu kodu, kuid siin on meie perekond juba aastaid jõulude ja uue aasta järel kokku saanud, veedame siin koos talvepuhkust. Minule seostub see paik alati puhkuse ja vaba ajaga, mis kuulub mulle. Minu lastele on see ainus koht, kus me kõik koos oleme, ka mu vanemad on siin.
Kas teil pole kordagi selle aasta jooksul tekkinud lööduse või tüdimuse tunnet?
Ma pean ütlema, et õnneks pole mul sellist lööduse tunnet olnud, mitte kordagi. Pigem on olnud tüdimus sellest pidevast teadmatusest.
Kas te usute, et vanad head ajad tulevad kunagi tagasi?
Ma olen kindel, et see asi läheb kunagi mööda ja leiab lahenduse, kõige raskem aeg on tänaseks ehk läbi elatud. Me peaksime vaatama kogu olukorda pisut filosoofilisemalt: me ju teame, et kõik inimesed on asendatavad, mitte midagi ei juhtu, kui midagi ära jääb.
Kui on ikka selline olukord, et peaksin kõik ära jätma, kodus istuma ja mitte midagi teha ei saaks, kuid mul on soe tuba ja toit laual, siis on kõik ju hästi. On palju inimesi, kellel on praegu palju-palju raskem. Ja elu läheb ju ikka edasi, nautida tuleb osata igat minutit.
Loomulikult ma tahan, et normaalne elu taastuks, kuid ma ei arva, et teeksin nüüd kõike täpselt samamoodi nagu varem. Kindlasti teeksin natuke vähem tööd.
Suurim muutus on see, et valiksin nüüd veel hoolikamalt seda, millega ma tegelen, millele oma aega kulutan. Kavatsen võtta palju rohkem aega, et olla koos oma laste, vanemate ja sõpradega.
02.03.2021
Riina Luik
Foto: Kaupo Kikkas
Täpselt aasta tagasi alustas Paavo Järvi Tallinnast oma Jaapani NHK orkestriga Euroopa-turneed. Järvi on korduvalt oma orkestrid ja säravad solistid enne vastutusrikkaid turneesid eesti publiku ette otsekui eksamile toonud, end lahti mänginud ja positiivsetest emotsioonidest kantuna maailma tuhisenud.
Järvi poleks aga isegi halvimas unenäos osanud ette näha, et pärast punkti panemist orkestri ülimenukale turneele 4. märtsil Brüsselis Kaunite Kunstide Keskuses BOZARis ei kohtu ta oma muusikutega enam kui aasta.
Tänavusel Eesti Vabariigi sünnipäeva hommikul postitas Järvi näoraamatusse kauni sünnipäevatervituse: muusikalise meenutuse sellest kontserdist, lastes kõlada Heino Elleri lüürilisel ja iga eestlase hinge puudutaval «Kodumaisel viisil».
Järvi tõdeb usutluses Postimehele, et pandeemia-aasta on paisanud segi kõik tema senised hästi sisse töötatud harjumused ja toonud kaasa vajaduse paljud asjad ümber mõtestada. Ka tõdemuse, et kõike oligi võib-olla liiga palju…
Pidupäeva õhtul, mil Paavo Järviga üle ookeaniavaruste vestleme, on Miamis veel hommik. Palmid sahisevad ookeanituules ja Järvi naudib perekonna Ameerika kodus West Palm Beachil hommikukohvi. Kiluvõileibu süüakse hiljem ja tähistama hakatakse õhtul, kui kogu perekond kokku tuleb.
Alustame suurest plaanist – kuna teie haare on nii lai ja te puutute kokku nii paljude riikide kultuuritippude ja kultuuripoliitikaga, kuidas kirjeldaksite seda, mis praegu toimub?
Väga palju sõltub sellest, mis riigist ja mis kontinentidest me räägime. Euroopas on väga selgelt tunda vana kultuuri tugevat kandepinnast ja traditsioone: kultuurielu jätkamist mingisugusteski vormides püütakse võimaluste piires toimivana hoida. Ameerikas seevastu on praegu tunda kultuuri puudust.
Vana (muusika)kultuuri siin ei ole, kõik on uus, kõik on huvitav ja samavõrd ka pealiskaudne. Euroopa klassikaline kultuur, sealhulgas muusika ja kirjandus, pannakse samale pulgale mistahes meelelahutusega.
Kui Euroopas püütakse leida teid ja võimalusi, kuidas kultuuri ka nendes keerulistes oludes elus hoida, siis Ameerikas on suhtumine ühene: paneme kõik kinni, kuni pandeemia pole võidetud.
Mis puudutab Euroopat, on siin väga tähtsale kohale tõusnud voogedastus – orkester mängib tühjas saalis kaamerate ees. Kontsert nagu oleks, aga see on ilma publikuta. Mõned orkestrid teevad seda otse kontserdikalendri alusel, mõned enne salvestavad ja panevad siis oma kodulehele.
Euroopa riigid, kes peavad end kultuurimaastiku liidriteks, püüavad välja mõelda uusi ja ambitsioonikaid programme, et mitte lihtsalt eksisteerida, vaid olla ka praegu huvitavad ja omanäolised.
Sõidan tagasi Euroopasse, annan kontserdi koos Berliini Filharmoonikutega (veebikontsert toimub 6. märtsil – toim). Neil ja teistel juhtivatel orkestritel on sellised platvormid juba ammu olemas, see töö oli juba enne pandeemiat ära tehtud. See oli ettenägelik samm tuleviku suunas ja andis neile orkestritele võimaluse kohe oma kontserttegevus ümber orienteerida ja seda jätkata. Väga paljudele orkestritele on see kõik aga täiesti uus maailm.
Missugused on olnud kõige märkimisväärsemad muudatused teie enda jaoks?
Kõigepealt muidugi see, et hästi palju kontserte on ära jäänud. Näiteks NHK orkestrit, mille peadirigent ma olen, pole ma nüüdseks aasta aega näinud. Jaapan lihtsalt ei luba ühtegi võõramaalast sisse. Oleksin pidanud Jaapanis olema just nüüd, veebruaris, kuu aega järjest, see jäi loomulikult ära.
Järgmine kord peaksin sinna lendama juunis, kuid ka see pole kindel... Kõige raskem selle asja juures on, et kui suuremal osal inimestel ja ka muusikuil on õnn olla palgatööl ja nad saavad siiski hakkama, on väga palju ka neid, kel seda turvalisust pole.
Mina ei ole veel õnneks sellises olukorras, kus ma peaksin kohe tööle minema, et ära elada, või ametit vahetama, kuid mitmed minu Ameerika sõbrad on pidanud seda tegema, sest suured orkestrid on lihtsalt laiali saadetud ja nad ei saa mingit palka. See näitabki, kui habras võib olla riigiti kultuuripoliitika.
On teil tulnud karantiinis istuda ja anda pidevalt koroonaproove?
Muidugi, ja päris palju. Kui Inglismaal oli pandeemia kõrgpunkt, olin kolm kuud Londonis karantiinis. Kui ma kusagile lendan, on koroonaproovi andmisest saanud uus rutiin. Kui sul on kontsert ja sa tahad seda teha, siis teist võimalust ei ole, see käib praeguse elu juurde. See on igal juhul parem, kui mitte midagi teha.
Teil on neli orkestrit, kelle ees peate seisma ka neil rasketel aegadel kui peadirigent ja kunstiline juht – kuidas orkestritel läheb?
Tõsi on see, et kõik suured turneed on ära jäänud ja keegi pole siinjuures erand. Kõik on pidanud otsima uusi esinemisvorme, mõtlema välja uusi projekte. Isegi kui publikule ei saa mängida, toimuvad siiski veebikontserdid.
Tonhalle orkestriga, mille peadirigent ma möödunud hooajast olen, on mul õnnestunud kõige rohkem tööd teha, kuid ka nendega jäi Jaapani-turnee ära. Tonhallega oleme viimase aasta jooksul salvestanud ära kõik Tšaikovski sümfooniad, neist viies sümfoonia on juba ka ilmunud.
Märtsi keskel alustame Mendelssohni salvestamist. Eesti Festivaliorkestril oli tänavuseks kavandatud Lõuna-Ameerika-turnee, kuid Ameerika on kinni – praegustel andmetel kuni septembrini. Kuid õnneks sai EFO kokku eelmisel aastal Pärnu muusikafestivalil, mis oli toona üks väga vähestest Euroopas toimunud festivalidest.
Muusikud said kokku viis kuud pärast maailma lukku panemist ja see energia ja musitseerimise rõõm oli tohutu! NHKd pole ma näinud varsti juba aasta, nad on olemas, riik maksab orkestrile palka, kuid nende tegevus on väga piiratud nii riigisiseselt kui ka koosseisu suuruse ja hõredusnõuete koha pealt. Kõik nende suured kontserdid on ära jäänud.
Oma mõju on kindlasti ka hõredusnõudel ja orkestri vähendatud koosseisul.
Hõredusnõude puhul, kus lavale mahub vaid osa suurest orkestrist ja distantsid on suured, on üldse väga raske muusikat teha. Eks me muidugi püüame ja enam-vähem on see siiski tehtav, aga kui päris aus olla, ei ole sellisel moel suurt sümfoonilist muusikat võimalik mängida.
Kas tunnete kohustust hoida oma orkestrite moraali kõrgel ka siis, kui olete neist eemal?
Loomulikult on see kohustus olemas ja ma tunnetan seda väga tugevalt! See on mulle alati oluline olnud, et muusikud tunneksid, et olen nende jaoks olemas. Üks asi on uute projektide ja formaatide väljamõtlemine, teine asi on finantsiline pool – paljud ideed takerduvad ju selle taha, et ei ole raha. Ja rahast ei saa rääkida, kui saalid on kinni ja publikut pole.
Aga ka raskel ajal on vaja inimesi, kes ei anna alla, on nõus jätkama ja otsustama. Just kriisimomendid on need, kus hakkad aru saama, mille nimel tuleb tegelikult tööd teha, mida ja kuidas ette valmistada ajal, kui kriisi ei ole. Väga palju huvitavaid mõtteid tuleb pähe, kui istud ja mõtled sellele, mida kõike oleks võinud sel ajal teha…
Kuid inimesed, mina sealhulgas, ei mõtle ju sellele, et mis saab, kui mingi kriis tuleb. Aga kui sa alles siis mõtlema hakkad, on juba hilja. See kõik on minu jaoks olnud väga õpetlik.
Kus toimus teie esimene kontsert tühjale saalile ja mida tundsite?
Esimene oli Zürichis. See on ausalt öeldes väga imelik tunne, sest muusikutel ära jääb terve rituaal, mis kontserdiga kaasneb. Pead enda jaoks kõik ümber mõtestama – keegi ei plaksuta, saal on tühi… Ning kui kontsert selles tühjas ja vaikses saalis lõpeb, on endalgi kuidagi tühi tunne – sa ei kuule mingit vastukaja.
Samas, kui kontsert juba käib ja sa oled selle muusika võimuses, siis minu jaoks enam väga suurt vahet ei ole. Ma olen niivõrd muusika ja selle tegemise sees, see protsess on niivõrd huvitav ja intensiivne, et ega ma siis publikust väga puudust ei tunne. Aga enne ja pärast kontserti on küll imelik.
Teine asi on sinu ja orkestri vahekord: kui sa nõuad neilt ka tühjas saalis täpselt sama, mida päris kontserdil, siis ei pruugi see alati kerge olla. See suhtumine oleneb paljuski orkestri sisekultuurist. Aga mina pole seda oma orkestrite puhul veel tähele pannud, kõik mängivad eluga!
Kuidas kirjeldaksite seda viimast aastat oma elus? Millest olete selle aja jooksul kõige enam mõelnud?
Minu elu on viimasel aastal niivõrd palju muutunud! Mul ei ole kunagi olnud nii palju vaba aega. Aega, et lihtsalt olla ja mõelda, harjuda igapäevase normaalse elurutiiniga. Seda võimalust pole mul kunagi olnud, olid teised rutiinid, kõik oli seotud tööga ja reisimisega. Ja ma muidugi ei tahaks, et see kõik veel korduks, kuid minu jaoks on see olnud väga oluline aeg.
Ma tundsin, et enne kui kogu maailm seisma pandi, oli minu tempo läinud nii kiireks, et see kõik oli juba liiale läinud. Tundsin, et minu oma elu, seda õiget olemist, ei olegi enam olemas. See oli pidev püüd «mitte maha jääda».
Teisest küljest oled sa nagu kala vees, sest tead, kuidas kogu süsteem täpselt toimib, ja kõik sujub ju tegelikult. Samas pole sul aega millelegi mõelda. Tundsin ka füüsilist väsimust, sest kogu aeg tuli lennata Jaapani ja Euroopa vahet, olin pidevalt välja puhkamata, magamata.
Minu jaoks oli see aga väga vajalik aeg, sest hakkasin tõsiselt mõtlema selle üle, kuhu ma jooksen ja kas üldse on vaja joosta. Sain mõelda, mida olen jõudnud ära teha, mida oleks vaja veel teha ja mida ma ise tahaksin teha, mis mind ennast huvitab. Selline aja mahavõtmine ja mõtisklemine oli minu jaoks isiklikult väga vajalik.
Kui tekib paus ja sul on aega mõelda, hakkad mõtlema hoopis teistmoodi ja suudad mõelda ka teistest asjadest peale muusika. Olen vaadanud palju filme, mida olen tahtnud, kuid pole kunagi olnud aega vaadata, olen saanud niisama istuda ja olla… Igal asjal on oma positiivne külg.
Kas olete mõelnud ka sellele, milles te siis järele annaksite? Kui realistlik see mõte tegelikult on?
(Naerab.) See on väga raske küsimus, eriti kui tuled olukorrast, kus töö dikteerib selle, mis on su prioriteedid. Balanssi on väga raske leida, see on tõsi. Sest kui elu taas normaalseks muutub, tuleb kõige raskem moment: ei tule hakata mitte valima, vaid võimalustest kinni haarata. Sest kui ära ütled, oled varsti samasuguses olukorras nagu praegu.
Olen aru saanud, et asi, milles saaksin järele anda, on külalisdirigendi töö. Olen püüdnud seda aina vähem teha, kuid teen siiski veel liiga palju. Pigem teha midagi huvitavat omaenda orkestriga, seda, mis neid ja mind muusikaliselt huvitab ja arendab. On mõned orkestrid, näiteks Berliini Filharmoonikud, minu endine Pariisi orkester, kes mind alati ootavad ja kuhu ma ka ise väga hea meelega alati tagasi lähen.
Külalisdirigent tuleb ja läheb, temast jääb harva midagi kestvat maha, selle põgusa kohtumisega midagi suurt ei ehita, aga mulle meeldib endast midagi maha jätta.
Teine asi on see, et ma tahaksin olla rohkem Eestis, endale siin olemiseks aega võtta. Mul pole seda aega praktiliselt olnudki. Suvel on Pärnu festival, talvel või hooaja sees ma Eestisse ei satu või kui, siis ainult seoses tööga.
Kas kodu mõiste on viimase aasta jooksul teie jaoks uue tähenduse omandanud?
Kodu – või ühe koha peal olemine – on minu jaoks väga oluline. Oma kodus olla, oma voodist üles tõusta, istuda oma laua taga… Enamasti möödub minu elu ju hotellides, mis on lihtsalt üks koht, mille peale sa pärast ukse kinni panemist enam ei mõtle. Aga kodu on midagi täiesti muud – jah, ka selle üle olen ma viimasel aastal palju mõelnud.
West Palm Beach ei ole küll minu kodu, kuid siin on meie perekond juba aastaid jõulude ja uue aasta järel kokku saanud, veedame siin koos talvepuhkust. Minule seostub see paik alati puhkuse ja vaba ajaga, mis kuulub mulle. Minu lastele on see ainus koht, kus me kõik koos oleme, ka mu vanemad on siin.
Kas teil pole kordagi selle aasta jooksul tekkinud lööduse või tüdimuse tunnet?
Ma pean ütlema, et õnneks pole mul sellist lööduse tunnet olnud, mitte kordagi. Pigem on olnud tüdimus sellest pidevast teadmatusest.
Kas te usute, et vanad head ajad tulevad kunagi tagasi?
Ma olen kindel, et see asi läheb kunagi mööda ja leiab lahenduse, kõige raskem aeg on tänaseks ehk läbi elatud. Me peaksime vaatama kogu olukorda pisut filosoofilisemalt: me ju teame, et kõik inimesed on asendatavad, mitte midagi ei juhtu, kui midagi ära jääb.
Kui on ikka selline olukord, et peaksin kõik ära jätma, kodus istuma ja mitte midagi teha ei saaks, kuid mul on soe tuba ja toit laual, siis on kõik ju hästi. On palju inimesi, kellel on praegu palju-palju raskem. Ja elu läheb ju ikka edasi, nautida tuleb osata igat minutit.
Loomulikult ma tahan, et normaalne elu taastuks, kuid ma ei arva, et teeksin nüüd kõike täpselt samamoodi nagu varem. Kindlasti teeksin natuke vähem tööd.
Suurim muutus on see, et valiksin nüüd veel hoolikamalt seda, millega ma tegelen, millele oma aega kulutan. Kavatsen võtta palju rohkem aega, et olla koos oma laste, vanemate ja sõpradega.
Paavo Järvi 2020. aasta plaadistused
F. Schmidt, «Complete Symphonies». Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester. Salvestis on nomineeritud 2021 BBC Music Magazine’i auhinnale orkestrite kategoorias. Võitja kuulutatakse välja aprillis.
P. Tšaikovski sümfoonia nr 5 ja Francesca da Rimini op. 32. Zürichi Tonhalle orkester. (Alpha Classics.) Salvestis pälvis 2021 Saksa heliplaadikriitikute (Preis der Deutsche Schallplatten Kritik) kvartaalse nominatsiooni kui parim plaat orkestrite kategoorias. Sama plaadi valisid muusikaajakirja Diapason kriitikud jaanuari parimaks heliplaadiks (Diapason D’Or Arte), Saksamaa WDR Radio valis selle nädala plaadiks ning see pälvis muusikakriitikutelt üle maailma viis tärni.
Comments