Paavo Järvi: "Dirigendi amet on väga kahtlane, natuke šarlatanide amet."
Rainer Kerge
23. juuli, 2011
Kas teil vahel – näiteks AC/DC-t kuulates – kripeldab kah, et popbändi trummari karjääri asemel valisite igava dirigenditee?
Ei kripelda. Esiteks ma AC/DC-t eriti ei kuula. Teiseks on trummimängimine olnud mulle alati pigem lõbus vaheldus. Sest kui hakata päriselt rokkmuusikat tegema, on see hästi raske ja peenike töö. Imago, et rokkarid on jube spontaansed inimesed, kes millestki ei hooli ja keda kellegi arvamus ei huvita, on müüt.
Hea rokimees on samasugune professionaal nagu mina, samasugune perfektsionist. Ma tunnen palju tuntud rokkmuusikuid, kes on nii fanaatiliselt oma alas sees, et ei salli ainsatki sekundit spontaansust.
Rokkbänd planeerib täpselt ette, millal kontserdil trummid põlema panna või kitarr puruks peksta?
Terve šõu on välja arvestatud! Samamoodi nagu väga andeka koomiku šõu: iga silmavaade, iga paus on täpselt planeeritud.
Teine asi on see, et teha hästi rokkmuusikat on sama raske kui teha hästi klassikalist muusikat.
Minule ei olnud trummide õppimine kunagi tõsine eesmärk. Ma algusest peale teadsin... ma üldse ei mäleta kah, millal ma selle peale mõtlema hakkasin, et ma tahan saada dirigendiks. Ma teadsin alati, et dirigendiamet on õige tee. Eks vist poisid tahavad ikka olla väga isa moodi.
Mingil ajal tahab ju noor muusik ikka teha punkbändi ja kogu maailma põrgu saata!
Minul pole kunagi seda tahtmist olnud. Aga mulle meeldib siiamaani kuulata head keerulist rokkmuusikat.
Mõni näide?
Led Zeppelin, Kiss, vana Genesis – bändid, kes tegid muusikat, mida sa ikka naljalt järele ei tee, kui sa ei harjuta korralikult, ei valda oma instrumenti.
Praegust popmuusikat on võimalik väga lihtsalt järele teha. Ja isegi need mehed, kes vanasti tegid keerulisemat muusikat, teevad nüüd kergemat, sest see keerulisem ei müü lihtsalt. Muusika, tegelikult kogu meelelahutus on muutunud pinnapealseks. Kõige rohkem müüdavad filmid on pinnapealsed, ja nii edasi.
Lõbus märul on ju lõõgastamiseks väga hea!
Ega mul midagi selle vastu ole, aga kui see on ainukene meelelahutus, siis võtab natukene kõhedaks küll.
Milles seisneb dirigendi töö? Professionaalsed muusikud mängiks sümfoonia või ooperi dirigendita kah ära.
Sümfoonia mängiks, ooperit mitte. Ooperis on vaja teha palju politseitööd: kus on vaja oodata, jälgida, kus lauljad ei kuule mõnikord orkestrit ja koor on nii kaugel lava taga, et ei näe või ei kuule tempot.
Aga tegelikult on dirigendi amet ausalt öeldes üks väga kahtlane, natuke šarlatanide amet.
Viiulimängija võib minna orkestri ette ja kõik saavad kohe aru: okei, tehniliselt fantastiline, aga natuke kogenematu. Või vastupidi: jube musikaalne, aga tehniliselt veel mitte küps. See on kohe selge, siin ei ole midagi rääkida.
Sest see on töö, mida saab mõõta?
Just nimelt. Aga dirigendi ametit on väga raske mõõta. Ja siis on meil kohe kahtlus – mis see siis on?
Mis see siis on?
Miks on vaja kellelgi tõlgendada Shakespeare’i teksti? Me ju kõik teame seda, me oleme seda koolis õppinud! Milleks on vaja lavastajat, kes hakkab professionaalsetele kuulsatele näitlejatele ütlema: "Oota, "to be or not to be" küll, seda sa tead, aga tegelikult arvan ma sellest hoopis niimoodi..."
Dirigent peab samamoodi orkestrile ära selgitama oma kontseptsiooni loost. Tuntud loo puhul iseäranis on oma kontseptsioon väga tähtis.
Millest see tuleb, et kui Eri Klas dirigeerib, siis tal käed peaaegu ei liigu, teinekord juhatab ta orkestrit kulmuga? Aga näiteks Valeri Gergijev võimleb ja tantsib iga noodi ette?
Igal inimesel on oma käekiri, mis oleneb tema füüsisest, tema isiksusest, tema rahvuslikust kultuurist, tema koolitusest – kõigest.
Selleks, et ennast selgeks teha, ei pea jubedalt vehkima. Kõige paremad ja tuntumad dirigendid – Eri Klas näiteks, või ka minu isa Neeme Järvi – dirigeerivad nii, et mida vähem sa vehid, seda parem, aga iga liigutus peab maksma!
Kui halb peab olema dirigendi iseloom, et ta suudaks ennast kehtestada sajaliikmelise orkestri ees, kus viimane kui viiul on enda meelest maailma kõige parem muusik?
Mitte kui halb, vaid – kui osav. Meil on selline arusaamine, et sa võid ennast maksma panna ainult siis, kui sa oled hästi negatiivne ja raske tüüp. Tegelikult need inimesed, kes tõeliselt midagi saavutavad, saavutavad seda ikka armastusega ja lugupidamisega.
Hea dirigent mitte ainult ei nõua lugupidamist enda vastu, vaid peab lugu ka muusikute ja kõikide teiste tööst.
Ja see on üks peenike mäng. Mõni noor mängib Brahmsi sümfooniat esimest korda, aga tema kõrval istub inimene, kes on seda mänginud 30 aastat, ja väga heade dirigentidega. No ja siis tuleb tema juurde 25aastane poiss ja ütleb: "Kuule, mul on oma arvamus sellest loost!" Siin tekib moment, kuidas ei tohi oma nägemust peale suruda, vaid pead selle selgeks tegema.
Mina ei kehtesta ennast kunagi, ma lähen ja ütlen: "Tere hommikust! Mängime Brahmsi nüüd! Hakkame peale."
Kas teie parimad dirigendiaastad on seljataga, parajasti käsil või ees?
Ees! See on selline teise elupoole amet.
Esimesed 30 aastat õpitakse?
Rohkemgi! Jube palju on repertuaari, mis tuleb lihtsalt ära õppida. Repertuaari maht on niivõrd suur, et kui sa ka kaks elu elad, ikka sa ei saa teada poolestki sellest, mida tegelikult vaja oleks.
Aga – siis sa pead mingisuguse valiku tegema. Kui ma olin hästi noor dirigent, siis ma juhatasin kõike impulsiivselt, tahtsin natukene kõike katsuda, et teada saada, mis on rohkem minu liin.
Ja mis see on?
Igav ja raske muusika, mis hästi pikalt venib ja mille arhitektuuriga peab vaeva nägema: Brahmsi sümfooniad, Bruckneri sümfooniad; Schubert, Mahler. Ma ei armasta värvirikast, illustratiivset muusikat nagu näiteks "Pildid näituselt". Õigemini: ma armastan väga sellist muusikat kuulata, aga mitte ise teha.
Kõige raskemad on Brahmsi sümfooniad, mina ei ole ühtegi head Brahmsi sümfooniat juhatanud. Ma olen neid eluaeg juhatanud ja nad kõik on viletsalt välja kukkunud.
Mis on dirigenditöö juures kõige tüütum kohustus, mis tuleb hambad risti üle elada?
Ma olen kümme aasta olnud Cincinnati sümfooniaorkestri peadirigent, Ameerikas tähendab see amet rahakogumist. Sada protsenti, iga jumala päev: sa sööd kaks hommikusööki, kaks õhtusööki, kaks lõunasööki – kõik eri sponsoritega.
Pärast kontserti sa ei saa kunagi minna sõpradega kuskile restorani või kellegi juurde külla, et end lõdvaks lasta. Sa lähed ikka rääkima mingi firma esindajaga.
Iga päev topelt sööja kohta olete silmatorkavalt heas vormis!
Nojaa, dirigeerimine on hea sport tegelikult!
Üks vaatus ja üks särk?
Vähemalt! Proovi vaheajal vahetan kuni aluspüksteni kõik välja.
Õhtul lähete kontserdile kolme särgiga?
Absoluutselt! See oli minu isa esimene nõuanne: "Ära kunagi jäta endale märga särki selga, muidu sa ei pea vastu – külmetad ja saad seljavalud!"
Kui mugav tööriie on frakk?
Väga ebamugav! Selle pärast ma enam frakiga ei juhatagi. Üks Frankfurdi disainer tegi mulle fraki ja pintsaku vahepealse kuue, millega ma nüüd juhatan. Lipsu sinna alla ei käi, mis on väga hea, sest lipsud lähevad hästi kiiresti mustaks. Ja seda pintsakut on natuke kergem ka reisile kaasa võtta, ma reisin ju iga nädal.
Kui iga viiuldaja unistab mängida stradivaariusel ja pianist Steinwayl, siis milline on unelmate dirigendikepp?
Teate, see on müüt. Dirigendikepp on üks kõige lihtsam puutükk. Mulle on ka räägitud: "Oi, mul on jube kallis heast puust dirigendikepp!" Minu dirigendikepid maksavad 10 dollarit: kõige lihtsamad, kõige kindlamad.
Neid läheb vastu pulti jube palju katki...
Kogemata või vihaga virutate?
Ei-ei, kogemata!
Üksainus asi on tähtis – käepide, millest ma kinni hoian, peab olema korgist, nagu veinipudeli kork, siis püsib dirigendikepp käes.
Kas seda juhtub tihti, et te tulete puldist maha: "Andke see viiul siia, ma näitan, kuidas peab mängima"?
Absoluutselt mitte! Kõik muusikud minu orkestris on oma pilli alal suuremad spetsialistid kui mina. Mõnikord ma ütlen keelpillirühmale: "See peaks kõlama umbes niimoodi! Kuidas te seda teeksite?" Ja siis head kontsertmeistrid näitavad. Aga tehnilisi asju ei räägi ma kunagi.
Mida te kodus kuulate? Kui te olete päev otsa teinud tööd tehniliselt keerulise sümfooniaga, kas te kodus pigem kuulate vaikust, või te panete peale Manowari plaadi?
Tihti püüan ma pärast tööd üldse mitte midagi kuulata. Või siis kuulata midagi sellist, mis on huvitav, aga pole minu tööga seotud – tavaliselt džässi. Ma olen suur džässi armastaja.
Mulle meeldib live-džäss, elus muusika, kus inimesed mängivad ja sa näed, kuidas nad seda teevad, sest sa istud lähedal.
Kas Eesti popmuusikaga olete kursis?
Natukene, ma püüan kuulata, aga väga palju ma sellest ei tea.
Kumb teile rohkem meeldib: Gerli Padar või Tanel Padar?
Nad on nii erinevad, aga ausalt öeldes meeldivad mulle mõlemad.
Mulle meeldib väga, et Tanel Padar võtab oma järgmisele esinemisele kaasa orkestri. See näitab orkestrit ka paljudele sellistele noortele, kes muidu orkestrikontserdil ei käi. Aga nüüd nad võib-olla avastavad enda jaoks, et see on ilus ja uhke asi, kui 50 või 60 inimest mängivad koos.
Keegi peab selle ukse avama, ja see on väga hea, et Tanel Padar paneb orkestri saundi kokku oma lugudega.
Maailmatasemel dirigendi ameti pidamine on vist suhteliselt tulus?
Dirigendid olid juba 1850ndatel viiuli- või klaverimängijaga võrreldes suhteliselt hästi tasustatud.
Ansipi kuupalga teenite teie ainsa õhtuga?
Palka makstakse nii palju, kui keegi maksta tahab. Kui keegi tahab sind tööle kutsuda, on küsimus selles, kas te leiate kokkuleppe. Väga palju on situatsioone, kus öeldakse: "Me väga tahaks teid saada dirigeerima, aga me ei suuda lihtsalt sellist raha maksta." Edasine on läbirääkimiste küsimus.
Teil on hinnakiri, millest allapoole te tööd ei tee?
Ei ole! Siin Pärnus tehtava töö eest ei saa ma näiteks mitte pennigi.
Hotell makstakse loodetavasti ikka kinni?
Muidugi, aga palka ei maksta.
Kas te eelmisel aastal ööbisite rohkem kodus või hotellis?
Hotellis. Ma ainult hotellis ööbingi, kodus olen väga harva.
Teie kodu on kus?
Septembrist on ta Pariisis. Praegu olen ma näiteks Frankfurdis tihedamini kui Pariisis.
Cincinnatis olin ma iga hooaeg 15 nädalat, aga leping Cincinnati orkestriga lõppes ära, nüüd ma olen rohkem Frankfurdis, Pariisis, Londonis.
Kui inimene teeb kodust eemal rasket tööd, on täiesti loomulik, et tal on kindlad standardid elukoha suhtes. Mis nõudmisi te oma hotellitoale esitate?
Ma püüan leida toad, mis on vaiksed, mitte tänava poole. Ja ma tahan, et magamistoas oleks absoluutselt pime.
Tihti on hotellides sellised kardinad, kust tuleb valgus läbi. Ja kui sul on üks vaba hommik, siis... Kui ma magan, siis ma tahan, et oleks absoluutselt pime, et ühtegi valguskiirt ei tuleks läbi, muidu ma ärkan kohe üles. Ma olen lihtsalt väga tundlik valgusele. Mul on niikuinii alati magades silmade peal klapid ja kõrvades tropid.
Päris raske elu.
Ei ole raske. Issand jumal! Minu elu on väga privilegeeritud, üldsegi mitte raske.
Kuidas te puhkate – kui te tööga seoses aina reisite mööda metropole?
Kui ma puhkan, siis ma ei taha olla hotellis, ma ei taha olla kohas, mida ma ei tunne. Sellepärast me käime tihti Pärnus, see on minu jaoks tähtis koht, sest kui ma väike olin, olime perega igal suvel kolm kuud Kirbu jõe ääres. Ujusid üle jõe ja olid kahe minuti pärast rannas. See on siiamaani fantastiline koht. Ja nüüd on terve meie Järvide kamp seal.
Talvel, kui on jõuluvaheaeg, oleme Floridas, sest seal on ookean ja... Me oleme seal 20 aastat olnud, seal on kõik tuttav ja ei ole hotellitunnet. See on tähtis, et ei oleks hotellitunnet.
Kui te pensionile lähete, siis te eelistate...
Ma ei lähe pensionile!
Dirigent ei lähe kunagi pensionile?
Ei! Milleks?
Dirigent lahkub puldis?
Noh, ma loodan, et päris nii mitte, aga kuskil puldi kõrval küll.
Laval suremine oleks jube... Selliseid asju on juhtunud, aga niisugust unistust mul küll ei ole. See oleks liiga romantiline.
Aga see on selline amet, et kui sa füüsiliselt vastu pead, siis milleks päris ära lõpetada? Eks muidugi näeb, kuidas elu läheb.
Kuidas te keskendute õhtuseks kontserdiks? Mediteerite enne esinemist või võtate pulti minnes pitsi konjakit?
Ma ei joo kunagi enne proovi või kontserti! Aga kontsentratsiooniküsimus on tähtis.
On teil mingi rituaal?
Absoluutselt!
Kontserdipäev on ette teada. Hommikul on tavaliselt proov, see lõpeb kell üks ära. Umbes kahest ma söön – midagi hästi tugevat: kas mingi suure pasta või midagi sellist. Rohkem ma enne kontserti enam ei söö.
Kuskil neljast ma lähen magama ja magan seitsmeni. Isegi mu lapsed teavad: isa magab sel ajal! Seitse tulen üles, käin duši all ja lähen – kui vähegi võimalik – jala kontserdimajja. Hotell peab olema saalile lähedal, Tokyos see muidugi ei toimi – seal on hästi pikad sõidud. Aga kui saab jala minna, kõnnin ma hästi rahulikult kontserdimajja, panen ennast riidesse ja lähen kohe lavale.
Sellest hetkest, kui ma üles tõusen, läheb kõik energia kontserdi peale.
Seda muret pole, et nii suur närv on sees, et und ei tule?
Absoluutselt ei! Ja see on ikka selline magamine, nagu läheksid öösel voodisse. Ning peab olema absoluutselt pime.
Pärast kontserti eelistate end premeerida pigem viski, pigem konjaki või pigem veiniga?
Mul on selline rituaal, et kui ma lavalt maha tulen, tuuakse mulle kohe üks külm õlu. Ja see on hästi hea moment. Kui sa oled 85 minutit järjest juhatanud suurt sümfooniat, siis üks hea külm õlu on väga hea.
Te ennast ära ei külmeta sedasi, särk on ju seljas märg?
Ei, siis oled sa nii kuum, et ei külmeta.
Ma tean, mis nüüd järgmine küsimus on, see jätke vahele. Las see jääb, nagu oli.
(Paavo Järvi vihjab siin kahe aasta tagusele sündmusele, kui USA kohus mõistis ta süüdi joobes auto juhtimise eest – R.K.)
Rist teie kaelas on ehe või midagi rohkemat?
Midagi rohkemat.
Te usute mingisse suuremasse jõudu?
Jah, aga see ei ole midagi sellist, mis on maa pealt organiseeritud.
Oma lastele julgete dirigendikarjääri soovitada? (Paavo Järvi tütred Ingrid (4) ja Lea (7) käivad sageli isa kontsertidel, ja väidetavalt ei igavle – R.K.)
Soovitan! Ükskord Lea küsis minu käest enne magama jäämist, kui ta oli juba hästi unine: "Kuule, kas tüdrukud kah võivad dirigeerida?" Ma ütlesin: "Muidugi!" Siis ta tegi "Mhühühh" ja jäi magama.
Comments