Neeme Järvi: Pärnu on tulevikulinn, mis viib Eesti kaugele maailma
Pärnu Postimees
Anu Jürisson
21.07.2020
Ameerikas möllava koroona tõttu oma kodus vangistuses istuv maestro Neeme Järvi ei jäänud sellegipoolest praegu Pärnus toimuvast klassikalise muusika suurpeost kõrvale, vaid andis oma juubelimõtted ja sõnumi saalis istunud publikule edasi Pärnu kontserdimaja laval otse-eetris: “Eks ole, Pärnu on tulevikulinn, mis viib Eesti muusika ja Eesti kultuuri kaugele maailma?”
Kogu tänavuse muusikapeo juhtlause “50 aastat Pärnu muusikafestivale” tähistamine haaras läinud nädalavahetusel kogu kesklinna – festivalil osalevate muusikute kammerkoosseisud täitsid muusikaga kontserdipaiku Endlast Eliisabeti kirikuni. Ranna kõlakojas mängis sel päeval suveserenaadi Pärnu linnaorkester, nii nagu suviti mängis seal sümfooniaorkester üle poole sajandi tagasigi.
Pidustused päädisid galaga kontserdimajas, kus üksteise järel mängisid Pärnu linnaorkester, koroona tõttu vähendatud koosseisuga Eesti Festivaliorkester, Järvi akadeemia noorte sümfooniaorkester ning märgilistest sündmustest rääkisid muusikafestivalide ajaloos olulised isikud Ilmar Tõnisson, Allar Kaasik, Peeter Vähi, Neeme ja Paavo Järvi ning Kristjan Hallik.
Teise ilmasõja järel katkenud suvise orkestrimuusika traditsiooni 1960. aastatel koduses suvituslinnas taastanud dirigent Tõnisson meenutas, kuidas ta pool sajandit tagasi tegi hiigelponnistusi selle nimel, et Pärnu saaks ükskord ometi omale korraliku kontserdisaali, kuhu mahuksid mängima orkestrid, ja kuidas toonased ametnikud ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Nii sündiski tal peas mõte teha esimene suurejooneline Ludwig van Beethoveni loomingule pühendatud festival – ehk siis saadakse aru, et Pärnu on väärt ja vajab sellist kontserdisaali.
Samast ajast pärineb Pärnu muusikaelus legendiks kujunenud lugu sellest, kuidas Tõnisson jalutas jalgsi linna külje alla Kirbu jõe äärde, kus suvitas Neeme Järvi. Ja kuidas Järvigi, kes siin elanud ema kaudu end alati Pärnuga seotuks on pidanud, sellest ideest kohe vaimustus.
“Tulin Pärnu, oma sünnilinna, ja võtsin südameasjaks taastada Pärnus suvemuusika traditsioon, mis oli siin enne teist maailmasõda ja isegi enne esimest maailmasõda. Rahvas väga armastas seda. Algus oli väga raske, ei läinud kuidagi see asi meil käima, aga lõppkokkuvõttes oli nii, et kõlakoja ümbruses oli kuulajaid sadade viisi püsti. Seda oli omamoodi kurb vaadata ja ma hakkasin mõtlema, kuidas saaks ikkagi Pärnusse kontserdisaali. Käisin paljudes ministeeriumides Tallinnas, aga asi ei nihkunud. Ja tuligi mõte teha festival: siis tuleb siia külalisi ja ehk Pärnu saab rohkem tähelepanu,” meenutas Tõnisson.
“Nagu ikka tol ajal algas kõik parteimajast ja ettepanekud pidid tulema ülevalt, altpoolt need ei tahtnud läbi minna, aga minul läks hästi – kolmandal korral siiski nõustuti, et Pärnus võib teha muusikafestivali. Idee oli tekkinud, aga sel ei olnud tuult all. Neeme Järvi oli end väga hästi näidanud kui silmapaistev dirigent ja isiksus, kelle mõjul paljud asjad kultuurivallas nihkusid paika. Palusin sõpra professor Leo Normetit ja oma kaasat ja läksime jalgsi – autot mul ei olnud – Kirbule, kus Neeme Järvi puhkas. Rääkisime talle sellest mõttest ja Neeme oli vaimustuses. Aga mida tähendab, kui sellisel tasemel olev inimene on nõus? Siis läks asi kohe käima. Juba tulid koosolekud kultuuriministeeriumi ja riikliku [lharmoonia osavõtul, sai kokku programm ja esinejad, Leo Normet andis avakontserdil ülevaate Beethoveni loomingust.”
Nädal aega kestnud Beethoveni päevad võeti kokku mõtteavaldusega, et muusikafestivalist peab kujunema Pärnus traditsioon.
1980. aastal emigreerus Järvide pere Eestist, orkestrimuusika jätkus aga pärnakate ja muusikutest suvepärnakate ponnistusel edasi. 1990. aastatel andsid selle traditsiooni jätkumisse hindamatu panuse festivaliga Klaaspärlimäng Peeter Vähi ja Oistrahhi festivaliga tšellist Allar Kaasik. Kümme aastat tagasi võttis festival aga perekond Järvide ja korraldaja Kristjan Halliku eestvedamisel sellise kuju, nagu me seda praegu teame ja tunneme.
“Tahtsime Pärnus välja arendada tänapäeva nõuetele vastava rahvusvahelise festivali, millega saaksime Eesti viia maailma ja tuua maailma muusika Eestisse. Ja ma pean ütlema, et meil on hea meel, et see meil õnnestus,” tõdes Kaasik. “Loominguline õhkkond, mis Oistrahhi festivalil valitses, tekitas palju uusi ideid, sealhulgas idee sellest festivalist, kus me praegu oleme.”
Kaasik meenutas aastat 2000, kui Neeme Järvi tuli esimest korda taas Pärnusse ja dirigeeris Pärnu linnaorkestrit. Paljud ütlesid talle, et ärgu nähku vaeva, Neeme Järvi ei tule kunagi Pärnusse ega hakka kunagi Pärnu linnaorkestrit dirigeerima. “Aga ta tuli ja tõi kaasa siia oma perekonna. Minule teadaolevatel andmetel on Oistrahhi festival esimene festival maailmas, kus dirigeeris kolm Järvit,” kõneles Kaasik.
Ekraani vahendusel anti sõna Neeme Järvile. Järvi manas alustuseks näole talle omase ja tuntud muheda naeratuse, pälvides hetkega publiku poolehoiu ja käteplaksutuse. “Ameerikas on küllaltki traagiline elu praegu, nii et ma ei saanud siit välja tulla, aga oleks tahtnud küll. Olen tegelikult mõtte ja südamega teie juures, pärnakad, ja kõige selle festivali ja terve selle suvise elu juures, mida Pärnu on meile pakkunud,” lausus Järvi.
“Teate, me – Järvi perekond – oleme natuke sellised fanaatikud. Me oleme eluaeg fantaseerinud midagi. Ja see Pärnu festival iseenesest on ju tulnud pärnakate fantaasiast,” jätkas ta. “Millised inimesed Pärnus on elanud! Lydia Koidula, kes tegelikult oli saksapärane leedi, mõtles papa Jannseniga välja ajal, mil eesti keelt veel eriti ei räägitud, et hakkame laulupidusid tegema. Fanaatikuist pere võttis kätte ja organiseeris laulupeo. Ja õpiti selgeks eesti keel, seda räägib miljon inimest tänu neile kahele Pärnumaa inimesele. No kas mul ei ole õigus? Kas Eesti Vabariik kuulutati välja Pärnu Endla rõdult? Niisugused fanaatikud on elanud Pärnus.”
Laulupidu ja Koidula, Pärnu muusikafestival ja Eesti Festivaliorkester on need, mille üle uhke olla.
“Mis on toimunud viimase kümne aasta jooksul, on fenomenaalne. Mis Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester teevad – kõik maailmamuusikud tahaks tulla Pärnusse, et musitseerida koos selle suurepärase kollektiiviga. Mida me sellega näitame? Et Pärnu on üks maailmalinn ja me näitame sellega Eestit. Eestit on vaja maailmale tutvustada ikka ja jälle,” märkis maestro.
“Seda, et Pärnust on arenenud Euroopa suvine kultuurilinn, olete teinud teie, Pärnu publik, sest nüüd meil on saalid täis,” lisas Kaasik, kes Oistrahhi festivali alguspäevadel pidi kuulajate leidmisega kurja vaeva nägema. “Te olete inspireerinud tulema Pärnusse suvel jälle neid puhkajaid, kes tahavad tulla kuulama klassikalist muusikat.”
Tõnisson märkis, et kui vene ajal korralikku kontserdisaali Pärnusse pingutuste kiuste siiski saada ei õnnestunud, siis nüüd on see fanaatiliste pärnakate, eesotsas tema oma õpilase Aivar Mäe ponnistusel meil olemas. “Järgmist juubelit tähistame jälle koos, siis kui Beethoveni sünnist möödub 300 aastat. Sel aastal on 250. Järgmine kord siis tingimata. Kes vahepeal ei saa tulla, siis kohtume ikkagi 50 aasta pärast. Elagu Pärnu muusikafestival ja veel kauem kui elu siin maakera peal!” lausus meie muusikafestivalide traditsiooni algataja.
Anu Jürisson
21.07.2020
Ameerikas möllava koroona tõttu oma kodus vangistuses istuv maestro Neeme Järvi ei jäänud sellegipoolest praegu Pärnus toimuvast klassikalise muusika suurpeost kõrvale, vaid andis oma juubelimõtted ja sõnumi saalis istunud publikule edasi Pärnu kontserdimaja laval otse-eetris: “Eks ole, Pärnu on tulevikulinn, mis viib Eesti muusika ja Eesti kultuuri kaugele maailma?”
Kogu tänavuse muusikapeo juhtlause “50 aastat Pärnu muusikafestivale” tähistamine haaras läinud nädalavahetusel kogu kesklinna – festivalil osalevate muusikute kammerkoosseisud täitsid muusikaga kontserdipaiku Endlast Eliisabeti kirikuni. Ranna kõlakojas mängis sel päeval suveserenaadi Pärnu linnaorkester, nii nagu suviti mängis seal sümfooniaorkester üle poole sajandi tagasigi.
Pidustused päädisid galaga kontserdimajas, kus üksteise järel mängisid Pärnu linnaorkester, koroona tõttu vähendatud koosseisuga Eesti Festivaliorkester, Järvi akadeemia noorte sümfooniaorkester ning märgilistest sündmustest rääkisid muusikafestivalide ajaloos olulised isikud Ilmar Tõnisson, Allar Kaasik, Peeter Vähi, Neeme ja Paavo Järvi ning Kristjan Hallik.
Teise ilmasõja järel katkenud suvise orkestrimuusika traditsiooni 1960. aastatel koduses suvituslinnas taastanud dirigent Tõnisson meenutas, kuidas ta pool sajandit tagasi tegi hiigelponnistusi selle nimel, et Pärnu saaks ükskord ometi omale korraliku kontserdisaali, kuhu mahuksid mängima orkestrid, ja kuidas toonased ametnikud ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Nii sündiski tal peas mõte teha esimene suurejooneline Ludwig van Beethoveni loomingule pühendatud festival – ehk siis saadakse aru, et Pärnu on väärt ja vajab sellist kontserdisaali.
Samast ajast pärineb Pärnu muusikaelus legendiks kujunenud lugu sellest, kuidas Tõnisson jalutas jalgsi linna külje alla Kirbu jõe äärde, kus suvitas Neeme Järvi. Ja kuidas Järvigi, kes siin elanud ema kaudu end alati Pärnuga seotuks on pidanud, sellest ideest kohe vaimustus.
“Tulin Pärnu, oma sünnilinna, ja võtsin südameasjaks taastada Pärnus suvemuusika traditsioon, mis oli siin enne teist maailmasõda ja isegi enne esimest maailmasõda. Rahvas väga armastas seda. Algus oli väga raske, ei läinud kuidagi see asi meil käima, aga lõppkokkuvõttes oli nii, et kõlakoja ümbruses oli kuulajaid sadade viisi püsti. Seda oli omamoodi kurb vaadata ja ma hakkasin mõtlema, kuidas saaks ikkagi Pärnusse kontserdisaali. Käisin paljudes ministeeriumides Tallinnas, aga asi ei nihkunud. Ja tuligi mõte teha festival: siis tuleb siia külalisi ja ehk Pärnu saab rohkem tähelepanu,” meenutas Tõnisson.
“Nagu ikka tol ajal algas kõik parteimajast ja ettepanekud pidid tulema ülevalt, altpoolt need ei tahtnud läbi minna, aga minul läks hästi – kolmandal korral siiski nõustuti, et Pärnus võib teha muusikafestivali. Idee oli tekkinud, aga sel ei olnud tuult all. Neeme Järvi oli end väga hästi näidanud kui silmapaistev dirigent ja isiksus, kelle mõjul paljud asjad kultuurivallas nihkusid paika. Palusin sõpra professor Leo Normetit ja oma kaasat ja läksime jalgsi – autot mul ei olnud – Kirbule, kus Neeme Järvi puhkas. Rääkisime talle sellest mõttest ja Neeme oli vaimustuses. Aga mida tähendab, kui sellisel tasemel olev inimene on nõus? Siis läks asi kohe käima. Juba tulid koosolekud kultuuriministeeriumi ja riikliku [lharmoonia osavõtul, sai kokku programm ja esinejad, Leo Normet andis avakontserdil ülevaate Beethoveni loomingust.”
Nädal aega kestnud Beethoveni päevad võeti kokku mõtteavaldusega, et muusikafestivalist peab kujunema Pärnus traditsioon.
1980. aastal emigreerus Järvide pere Eestist, orkestrimuusika jätkus aga pärnakate ja muusikutest suvepärnakate ponnistusel edasi. 1990. aastatel andsid selle traditsiooni jätkumisse hindamatu panuse festivaliga Klaaspärlimäng Peeter Vähi ja Oistrahhi festivaliga tšellist Allar Kaasik. Kümme aastat tagasi võttis festival aga perekond Järvide ja korraldaja Kristjan Halliku eestvedamisel sellise kuju, nagu me seda praegu teame ja tunneme.
“Tahtsime Pärnus välja arendada tänapäeva nõuetele vastava rahvusvahelise festivali, millega saaksime Eesti viia maailma ja tuua maailma muusika Eestisse. Ja ma pean ütlema, et meil on hea meel, et see meil õnnestus,” tõdes Kaasik. “Loominguline õhkkond, mis Oistrahhi festivalil valitses, tekitas palju uusi ideid, sealhulgas idee sellest festivalist, kus me praegu oleme.”
Kaasik meenutas aastat 2000, kui Neeme Järvi tuli esimest korda taas Pärnusse ja dirigeeris Pärnu linnaorkestrit. Paljud ütlesid talle, et ärgu nähku vaeva, Neeme Järvi ei tule kunagi Pärnusse ega hakka kunagi Pärnu linnaorkestrit dirigeerima. “Aga ta tuli ja tõi kaasa siia oma perekonna. Minule teadaolevatel andmetel on Oistrahhi festival esimene festival maailmas, kus dirigeeris kolm Järvit,” kõneles Kaasik.
Ekraani vahendusel anti sõna Neeme Järvile. Järvi manas alustuseks näole talle omase ja tuntud muheda naeratuse, pälvides hetkega publiku poolehoiu ja käteplaksutuse. “Ameerikas on küllaltki traagiline elu praegu, nii et ma ei saanud siit välja tulla, aga oleks tahtnud küll. Olen tegelikult mõtte ja südamega teie juures, pärnakad, ja kõige selle festivali ja terve selle suvise elu juures, mida Pärnu on meile pakkunud,” lausus Järvi.
“Teate, me – Järvi perekond – oleme natuke sellised fanaatikud. Me oleme eluaeg fantaseerinud midagi. Ja see Pärnu festival iseenesest on ju tulnud pärnakate fantaasiast,” jätkas ta. “Millised inimesed Pärnus on elanud! Lydia Koidula, kes tegelikult oli saksapärane leedi, mõtles papa Jannseniga välja ajal, mil eesti keelt veel eriti ei räägitud, et hakkame laulupidusid tegema. Fanaatikuist pere võttis kätte ja organiseeris laulupeo. Ja õpiti selgeks eesti keel, seda räägib miljon inimest tänu neile kahele Pärnumaa inimesele. No kas mul ei ole õigus? Kas Eesti Vabariik kuulutati välja Pärnu Endla rõdult? Niisugused fanaatikud on elanud Pärnus.”
Laulupidu ja Koidula, Pärnu muusikafestival ja Eesti Festivaliorkester on need, mille üle uhke olla.
“Mis on toimunud viimase kümne aasta jooksul, on fenomenaalne. Mis Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester teevad – kõik maailmamuusikud tahaks tulla Pärnusse, et musitseerida koos selle suurepärase kollektiiviga. Mida me sellega näitame? Et Pärnu on üks maailmalinn ja me näitame sellega Eestit. Eestit on vaja maailmale tutvustada ikka ja jälle,” märkis maestro.
“Seda, et Pärnust on arenenud Euroopa suvine kultuurilinn, olete teinud teie, Pärnu publik, sest nüüd meil on saalid täis,” lisas Kaasik, kes Oistrahhi festivali alguspäevadel pidi kuulajate leidmisega kurja vaeva nägema. “Te olete inspireerinud tulema Pärnusse suvel jälle neid puhkajaid, kes tahavad tulla kuulama klassikalist muusikat.”
Tõnisson märkis, et kui vene ajal korralikku kontserdisaali Pärnusse pingutuste kiuste siiski saada ei õnnestunud, siis nüüd on see fanaatiliste pärnakate, eesotsas tema oma õpilase Aivar Mäe ponnistusel meil olemas. “Järgmist juubelit tähistame jälle koos, siis kui Beethoveni sünnist möödub 300 aastat. Sel aastal on 250. Järgmine kord siis tingimata. Kes vahepeal ei saa tulla, siis kohtume ikkagi 50 aasta pärast. Elagu Pärnu muusikafestival ja veel kauem kui elu siin maakera peal!” lausus meie muusikafestivalide traditsiooni algataja.
Comments