Pärnu Paabel Pärnu muusikafestivalil kohtusid maailmatasemega interpreedid ja sündis meeldejäävaid tõlgendusi.
Sirp
Toomas Velmet
28.07.23
XIII Pärnu muusikafestival 11. – 21. VII Pärnu kontserdimajas, raekojas ja Apollo kinos, Ammende villas, Tallinna Jaani kirikus ning Arvo Pärdi keskuses, kunstiline juht Paavo Järvi.
Pisikese Pärnu näitel saab kindlaks teha, kui palju võtab aega kultuurkihi kasvatamine, et linn oleks valmis festivaliks, mis kuulub maailmas enim müüdava klassikalise muusika ajakirja BBC Music Magazine’i hinnangul Euroopa parimate hulka. Vastus põhineb faktil. See võtab aega 302 aastat, sest Pärnu linnakapelli olemasolu on dateeritud aastaga 1721, ja festival ise peab olema vähemalt 12-aastase eduka traditsiooniga. Selline on asjade seis, kui äsja on lõppenud XIII Pärnu muusikafestival.
Muusikanädala juhtlause „Maailm kohtub Pärnus“ pärineb festivali kunstiliselt juhilt Paavo Järvilt. Pinchas Zuckerman, Amanda Forsyth, François Leleux, Fazıl Say on maailma tipptegijad, kelle üle on uhke iga kontserdikorraldaja ja maailmakuulus festival, kui neist mõni on õnnestunud oma kavasse angažeerida. Pärnus olid nad kõik koos. Eesti Festivaliorkester (EFO), kellel on kõik maailma tipporkestri kvaliteeditunnused, on oma kõrgtaset tõestanud BBC Promsil ning teeb seda sel aastal taas Hamburgi Elbphilharmonie’s ja Schloss Graffeneggi festivalil Viini lähistel.
USA tipporkestrite tunnuseks on alati olnud võimsad, aga mahedalt-pehmelt kõlavad vased, EFO vased on sellised. Saksa orkestreid iseloomustab tipptasemel ja täpne puupillide ansamblimäng, EFO puupille samuti. Vene orkestritel on seni olnud eriline keelpillide kõla, EFO keelpillid koos 13. korda kontsertmeistrina üles astunud Florian Dondereriga ületasid selle aga iga näitaja poolest. EFO keelpillide kõla, tehnilised oskused ja aktiivsus oli minu jaoks ennekuulmatu, ehkki ma loen ennast mõnevõrra professionaalseks hindajaks. Veel olulisem või lausa uskumatu on see, et 62 keelpillimängijast 31 on eesti muusikud. Kogu orkestri koosseisust moodustavad eestlased enamuse. See on olnud Paavo Järvi eesmärk orkestri loomisest alates ning see on saavutatud tasemele järeleandmisi tegemata. Väike, aga oluline fakt: 15 orkestranti on festivaliga kaasnevate meistrikursuste kasvandikud.
EFO on festivali üks osa, Järvi akadeemia teine või pigem esimene ja festivalist vanem osa. Seekord oli dirigeerimiskursusel 16 aktiivset osalejat, kelle hulgas ka kolm Eesti dirigenti. Kontserdid toimusid Arvo Pärdi keskuses, Tallinnas Jaani kirikus ning akadeemia galakontserdid Pärnus. Noorte dirigentide käsutuses oli Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkester ja Järvi Akadeemia Sinfonietta. Siinkohal lisan vahemärkuse, et festivalil osales veel mitu orkestrit, lisaks nimetatutele ja EFO-le ka Sinfonietta Rīga, Läänemere Filharmoonikud (Baltic Sea Philharmonic) ja Pärnu Linnaorkester. Viimasele oli see eriline tasemetunnustus! Et dirigendi oskustes on oluline roll manuaaltehnikal, on vaieldamatu. Eranditult kõigil sellidel olid meistrid, kolm Järvit ja Leonid Grin, käed vabaks ja väljendusvõimeliseks meisterdanud, iseasi, mida need käed väljendasid.
Neeme Järvi portreefilmi „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ esilinastusel.
Kaupo Kikkas
Otsustavaks sai talendi ja kogemuse koostöö ning selles olid tulemusrikkamad Nina Haug (Šveits/Norra) ja Valle-Rasmus Roots (Eesti). Kuueteistaastane Kasper Joel Nõgese kogemus ei ole pikk, aga annet jagub küllaga, temast sai publiku lemmik. Nõgene juhatas 19. juulil Järvi akadeemia lõppkontserdi viimast teost, Johann Strauss II valssi „Kunstniku elu“, mis pani kontserdile vaimustava ja menuka punkti. Järvi akadeemia 11. juulil Arvo Pärdi keskuses toimunud kontserdil tegi teose „Mein Weg“ kahe esituse vahel teose saamis- ja ajaloost ettekande keskuse toimetaja ja arhiivispetsialist Ardo Västrik. Oleks äärmiselt vajalik, et tutvustus oleks üleval keskuse leheküljel, et tulevased esitajad saaksid ennast teose looga kurssi viia. Teisena kriipsutan alla Theodor Singi Galina Grigorjeva „Molitva“ esituse akadeemia galal 13. juulil Pärnu kontserdimajas Aku Sorenseni (Soome) juhatusel. Sellele teosele ennustan väga pikka iga.
Kümne päeva jooksul sööbis mällu eredaid elamusi. Festivali „paha“ poiss Kristjan Järvi ja Baltic Sea Philharmonic andsid etenduse „Babylon Pärnu“, mis koosnes telesarja „Babylon Berlin“ muusikast. Kui lugu Berliinist Pärnu toodud, siis paneks sellele nimeks eestikeelse „Pärnu Paabel“. Oleme juba harjunud, et Läänemere filharmoonikud mängivad peast ja püsti, aga ikkagi on see uskumatu. Etendusel olid põnevad solistid: Hanna-Liisa Võsa, Sandra Uusberg, Erkki Otsman, Oliver Kuusik, Henri Zibo ja erikülalisena Elina Netšajeva. Nagu Kristjan Järvi puhul kombeks, on informatsiooni vähe ja mõnigi asi jääb ütlemata. Teose tutvustuses on ta märkinud, et „see on virtuaalne keskkonnateater, mis loob pidevalt muutuvaid emotsionaalseid kogemusi. Kõik see jutustatakse muusika abil ja kujutatakse muusikute poolt nagu tummfilmis“. Öeldu mulle kohale ei jõudnud, vastupidi etendusele, mis mu meelest oli tohutult emotsionaalne, ütles mõndagi ja kõlas ka poliitilise prohvetlikkusega. Etenduse lõpp mõjus igatahes minu tervisele, mis kõige kõvemate hulka enam ei kuulu. Oleksin tahtnud ka afterglow’d Ammendes nuusutada, aga selleks enam võhma polnud. Igal juhul on selline etendus mitte ainult sobiv, vaid kõrgtasemelisel festivalil ka vajalik ja akadeemilise publiku menu on kindlustatud.
Festivali üks esimesi ja suuremaid kordaminekuid oli avakontserdi (12. VII) esimese teose ettekanne. Neeme Järvi ja Sinfonietta Rīga esitasid Wolfgang Amadeus Mozarti divertismendi nr 17 D-duur, KV 334/320b. Kuueosalist ja 50 minuti pikkust teost, millest tunneme populaarset menuetti, ei armastata esitada, sest see on pikk, igav, intonatsiooniprobleemide ja täbara koosseisuga (keelpilliorkester ja kaks metsasarve). Neeme Järvi ja lätlaste Grammyga pärjatud kammerorkester esitasid teost uudselt, vallatult ja meisterlikult. Kuuldu oli midagi uut Mozarti tõlgenduses, kättesaamatu enamikule esitajatele. Kuulake salvestist, mis ripub üleval festivali TVs, selle peaks kättesaadavaks tegema kogu maailmale!
EFO esimese kontserdi külalisteks 16. juulil olid Pinchas Zuckerman vioolal ja tema abikaasa Amanda Forsyth tšellol. Kui Forsythil on kasutada Carlo Giuseppe Testore 1699. aastal valmistatud haruldane tšello, siis abikaasa altviiuli kohta puudub info, aga see-eest on tal ette näidata kaks Grammyt. Amanda Forsyth esitas Max Bruchi populaarse teose vioolale või tšellole orkestriga „Kol Nidrei“. Pealkirjaks on heebreakeelne tekst, millega algavad õhtupalved. Forsyth teenis publiku suure poolehoiu ja erilise tähelepanu oma Testorega. Järgnes Berliozi sümfoonia „Harold Itaalias“ Pinchas Zuckermani esituses. Nii ulatuslikku vioolasoologa sümfooniat teist ei ole ja Zuckerman on oma isikupärase kõla ja fraasitunnetusega selle parim esitaja. Publik sai esmakordselt koos musitseerinud Zuckermani ja EFO esitusest naudingu.
Kontserdi esimeses pooles kõlas Jüri Reinvere teose „On the Ship of Fools“ ehk „Narride laev“ esiettekanne. Pealkirja eestindamisega on mul probleem: kas peaks olema narride või lollide laev? Olen ka autorit kuulnud ütlemas „Lollide laev“, kuigi kõikjal on tõlgitud teos „Narride laevaks“. On otsustav, suisa diametraalne vahe, kas põhja läheb lollidega või narridega täidetud laev. Pealkirjale vaatamata on tegemist väga hea teosega, mille esimese kõlamassi tunnen ka 100 aasta pärast ära.
Tõelist EFO ja Paavo Järvi hingust sai tunda Richard Straussi poeemis „Surm ja kirgastumine“. Järgmise päeva EFO kontserdi kavas kordusid Reinvere ja Straussi teosed, lisaks kõlasid Alban Bergi seitse laulu ja Richard Straussi „Hommik“ sopran Mirjam Mesaki esituses.
Bergi laulud on kirjutatud enne tema dodekafoonilist loomeperioodi, need on eriti paksu orkestratsiooniga ja keerulised esitada. Ent Mesaki ettekanne oli äärmiselt nauditav ja probleemivaba. Erilise rosinana kõlas lõpetuseks R. Straussi „Hommik“ ning EFO esituses Josef Straussi „meditsiiniline“ valss „Deliirium“.
17. juuli tõi kaasa üllatuse ehk dokfilmi „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ esilinastuse. Esmakordselt nägin muusikafilmi, kus muusika ei sega pilti ega vastupidi. Järvi isiksus on avatud täpselt ja erandlikult ausalt, nii et 90-minutiline film möödus kiirelt. Suur tänu idee autorile ja produtsendile Heidi Pruulile ning režissöörile Erik Norkroosile. Õhtune pillifondi galakontsert pakkus põnevat Pietro Locatelli (1695–1764) loomingust. Kontsertmeister Florian Donderer leidis tema grave’des ja largo’des fantastilisi kõlasid, nii et festivali kammeransambel kõlas imelise pillikoorina. Vivaldi topeltkontserdis tšellodele, solistid Theodor Sink ja Leho Karin, püüti vältida madala registri domineerimist, mis isegi õnnestus ja andis teosele värske kõla. Öökontserdil esitati Rahmaninovi tšellosonaat ja Rahmaninovi kaasaegse Amy Beachi klaverikvintett.
18. juuli kammergalal esinesid EFO muusikute ansamblid ja seal sündis Pjotr Tšaikovski sekstetiga „Mälestusi Firenzest“ festivali kammermuusika kulminatsioon. Esituskoosseisus kuulusid EFO keelpillikontsertmeistrid ja tulemus oli väga nauditav. Ansambli kontsertmeister Triin Ruubel on väga hea muusik ja selgelt tajutava isikupäraga ansambliautoriteet.
Festivali finaaliks kujunes kaks kontserti, kus EFO ja Paavo Järviga astusid üles erakordsed solistid François Leleux oboel ja Fazıl Say klaveril. Mõlemal lõppkontserdil esitati avamänguks Arvo Pärdi „Kollaaž teemal B-A-C-H“ ja lõppmänguks Tšaikovski esimene sümfoonia. Esimesel lõppkontserdil mängis Leleux R. Straussi oboekontserdi ja lisalooks Mozarti Öökuninganna aaria ooperist „Võluflööt“, mis viisid publiku täiesti endast välja. Samasuguse vastuvõtu pälvis päev hiljem ka türgi pianist Fazıl Say Beethoveni kolmanda klaverikontserdi (pianisti enda kadentsidega) ja lisapalaga, milleks oli improvisatsioon „Summertime’i“ teemal. Festivalile pandi punkt Lepo Sumera „Kevadise kärbsega“. Paabel Pärnus oli hästi koostatud kava ja üldise korraldusega. Sügav kummardus Paavo Järvile ja siiras tänu Kristjan Hallikule meeskonnaga. Seda elamust annab kaua mäletada.
.jpg)
Comments