Paavo Järvi, kontinentide vahel, peatusega Pärnus

Muusika
Tekst:Kristel Kossar
Fotod: Eesti Kontsert

Võiks arvata, et Paavo Järvi masti mehed ei puhka kunagi, neil on selleks liiga palju tegemist. Lendavad seal kusagil marsruudil Rooma–Bern–Pariis–Berliin, vahepeatusteks eriti ruumi ei jää, aga võta näpust! Õhtuses Pärnus jalutab tippdirigent rahuliku sammuga, nagu oleks Eesti suvituspealinnas viibimine tema jaoks maailma kõige loomulikum asi. Ongi, sest et rändame parasjagu tema lapsepõlvemaal (“Näed neid aknaid seal?” osutab ta peatänaval ühe kauni esimese vabariigi aegse korterelamu teise korruse poole. “Need, muide, olid mu vanaema aknad!”), kus kihutati jalgratastega, joosti mööda sedasama peatänavat (mida ei ääristanud toona sugugi kauplused ja kohvikud) ja lauldi. “Pärnu on kõigi meie pere liikmete jaoks eriline koht. Kuigi oleme Tallinnas üles kasvanud, veetsime suvekuud Pärnus või selle lähedal, Kirbu jõe ääres. Nii et kui ma võiks valida maailma ühe paiga, mis puhkuse või hea äraolemisega seotud, on see just nimelt Pärnu. Nüüd tuleme siia juba oma lastega, lootuses, et nemadki Pärnusse armuvad.” Samas nendib ta, et tegelikult pole puhkuseks aega. “Nii palju põnevaid projekte tuleb kogu aeg, raske on ära öelda!”

Järvi Suvefestivalile, mis tema ja isa Neeme Järvi vedada ning kus kogu Järvide muusikutepere laval kokku sai, jõudis ta maailmalinnast Peterburist. “Valgete ööde” festivali publik võis nautida Robert Schumanni sümfooniaid tema ja ühe ta koduorkestri, Deutsche Kammerphilarmonie Bremen esituses. Töösuhe selle kollektiiviga kestab juba seitsmendat aastat ning on päädinud mitmete kõrgelt hinnatud helisalvestistega. “See on täiesti erakordne orkester! Kas või nende ajalugu ja struktuur on niivõrd teistest erinev – tegemist on täiesti isemajandava organisatsiooniga, mida juhivad kõik orkestri liikmed. Ülidemokraatlik, kuid erakordse vastutustundega, mis pole hoopiski orkestritele alati omane,” iseloomustab Järvi. “Selle tulemusena mängivad nad igal kontserdil äärmiselt fanaatiliselt, seda kuuleb muusikaliselt kohe, teevad muusikat nii, nagu sõltuks sellest nende elu.”

Plaadistused on Järvile olulised. “See on ju dirigendi ainus muusikaline pärand,” möönab ta. “Võid näiteks salvestada Beethoveni sümfooniad, kui tundub, et veel on midagi uut öelda. Võiks ju arvata, et kõik on juba öeldud varasematel plaatidel, aga selgb, et sugugi mitte! Suurim rõõm ongi uue leidmine selles muusikas, ” räägib Järvi, kes Beethoveni sümfooniate plaadistuste eest Deutsche Kammerphilarmonie’ga pälvinud Saksa heliplaadikriitikute auhinna; Beethoveni viiulikontserdi salvestus tõi eestlasele mullu Saksamaa auhindade sarjas Echo Classics aasta dirigendi aunimetuse.

Orchestre de Paris.

Tänavune maikuu oli tippdirigendi jaoks murranguline. Kümme aastat USAs Cincinnati sümfooniaorkestri eesotsas olid kunagise hinge vaakuva kollektiivi muusikaliseks vääriskiviks lihvinud. Nüüd ootas Paavo Järvit ees Euroopa koos ühega oma tippudest. Seitse Orchestre de Paris’ varasemat peadirigenti on olnud rohkem kui legendid, sest Herbert von Karajani või sir Georg Solti nimi on ilmselt tuttav ka neile, kes kontserdisaalist seni kaarega mööda käinud. “See hooaeg septembrist maini oli ikka karm – kõik neli orkestrit mahtusid ühte hooaega! Samas oli see ehk kõige edukam hooaeg, mis õpetas tajuma oma inimlikke ja muusikalisi piire ning võimalusi. Magada palju ei saanud, kuid muusikaliselt sai astutud samm edasi.”

http://ajakirimuusika.ee/?p=677