Paavo Järvi: on asju, mida ei saagi õpetada

Eesti Päevaleht
Piret Kooli
27.07.2013

Pidev reisimine ja lastest eemal olemine on raske. Punutud ehte Paavo Järvi randmel meisterdas talle tütar Lea, ning isa lubas, et ära ta seda ei võtagi - kannab, kuni punutis käelt maha kulub.(foto:Martin Dremljuga"

Paavo Järvi, kelle elu kulgeb sünnimaalt kaugel, ratastel ja lavadel, igatseb kõige rohkem Eestile omast mere lõhna. 

„Vaat see on tõesti kaunis pilt," õhkab Paavo Järvi (50) Tallinna lahe kaldal päikeseloojangut vaadates. Ta on jälle Eestis käimas, sest toob igal suvel oma tütred Lea (9) ja Ingridi (6) kuuks ajaks siia eesti keelt praktiseerima. Muide, Pärnus äsja lõppenud Järvi akadeemia ja suvefestival just sellepärast sündiski, et kogu pere endale nii olulises linnas kokku saaks ning et keel püsiks

Veidi enne kokkulepitud aega on ta ikka veel teel, sest viib lapsed oma sõprade juurde. „Tüdrukud on suured loomaarmastajad ning seal on kass, koer ja suur aed," seletab ta naeratades.  Ta on üleni mustas, kannab triiksärki ja teksasid ning tunnistab, et kiire elutempo tõttu on ta mõne korra täpselt nii ka orkestri ees seisnud ja kontserti andnud. Kohtume Viimsi vabaõhumuuseumis vanas kaluritares, sest see on parim koht, et rääkida Paavo lapsepõlvest, lastest, vanematest ja sellest, mida õppida ei saa. Liiatigi on just siin midagi, mida maa ja ilma läbi lennanud rändur kusagilt mujalt leidnud ei ole...

Kuidas teie tütred omale nimed said?

Tahtsin, et lastel oleks eesti nimed ja et oleks olnud Lea ja Liina. Minu klassis oli kolm Lead ja see on ju ilus nimi. Mõtlesin ka sellele, et nime oleks maailmas lihtne hääldada. Tüdrukutel on tegelikult kummalgi kolm nime: Lea Sofia India ja Ingrid Raaja Liina. Kolm nime on seepärast, et neli oleks liiga palju olnud.

Kas see oli nüüd juudi veri, mis teis sedasi kõneles?

Oi, te olete internetikommentaare lugenud. (naerab) Minu soontes ei ole tilkagi juudi verd, ehkki on arvatud, et mu ema on juut. Tegelikult pole, see on legend. 

Aga millest see legend alguse sai?

Kui mu vanemad abiellusid ning Eestisse tulid, läks jutt lahti, et Järvi abiellus juudi tüdrukuga. Mitte ükski seletus ei aidanud. Väike ja tume, järelikult juut. Kui tuli Nõukogude Liidu juutide migratsiooniküsimus, pööras ema jutu oma kasuks: „Muidugi olen ma juut, ise olete kogu aeg rääkinud." Tõsiselt rääkides, rahvus ei ole valetamise koht ja kui oleks teisiti, oleks ma juudi päritolu üle uhke.

Teil on praegu viis suurt orkestrit: Prantsusmaal, Saksamaal, Ameerikas, kohe ka Jaapanis ja veel ERSO. Kus on teie kodused neli seina?

Mul on paar seina, nelja pole, kolm on kindlasti, see sobib mulle hästi. Pariisis näiteks, Pärnuski.

Milline teie elu välja näeb?

Kogu aeg teel, kuid see ei ole tegelikult üldse romantiline. Mul on väga hästi organiseeritud elu, kõik käib raudse plaani järgi. Igal nädalal on kirjas, mis kell on proov, millal tuleb auto järele, millal toimuvad kohtumised. Kindlasti on suurelt punasega kirjas ka, et kaks tundi enne kontserti on mul vaba aeg, siis ma magan. Mida plaanis pole, seda lihtsalt mu elus ei ole. 

Olete öelnud, et isa oli justkui jõuluvana, kelle tulekut alati ootasite ja kes kinke kaasa tõi. Nüüd olete ise jõuluvana...

Isa tulek ise oli kui kingitus. Eks minu lastel on sama tunne, aga ma ei tunne end hea jõuluvanana. (vaikib kaua, siis osutab värvilisele punutisele oma randmel)Lea tegi selle pool aastat tagasi enne mu järjekordset ärasõitu. Lubasin talle, et ma ei võta seda ise ära, ootan, kuni kuludes kukub...  Soovin väga, et minu tulekud ja minekud oleks loomulikud. Püüan, et need oleks võimalikult vähe erilised, see on ju emotsionaalselt raske. Kui sa pead seda kogu aeg kogema, pole see lapsele hea. Enne minekut ütlen, et homme lähen ära ja et varsti tulen tagasi. Lahkume lihtsalt, et hoida neid ja ehk pisut ennastki.

Äsja Pärnus lõppenud Järvi festivalile tulid noored dirigendid õppima teie töödest ja kogemustest. Kas te selliseid asju ka neile räägite ja õpetate?

Neile oleks tõesti vaja õpetada, mis neid ees ootab. Ent ametioskused - partituuri lugemine, dirigeerimise tehnika - on esmatähtsad. Kohe seejärel tuleb õpetada, kuidas juhtida ja muusikutega ümber käia. On ka asju, mida õpetada ei saa, näiteks, kuidas orkestri ette minna. Üks mu õpilane, Venezuela noormees Jose helistab mulle sageli ja küsib, mida teha. Siis annan nõu, tal on juba põhi olemas. 

Kas teid õpetas elu?

Isa õpetas, õpetab siiani. Ta on andnud mulle kõik ja teab väga hästi, millest on jutt, kui räägin. Oma isa ütleb ju ikka seda, mida paljud teised iial ei ütle.

Kas isa teie kontserte ka vahel vaadata saab?

Oi, ta teeb seda kogu aeg. Ta vaatab Arte kanalilt ja kohe pärast kontserti helistab ka. Ta ei ütle karmilt... Või vahel ehk ikka. Mõnikord ütleb, et „näe, seal ei olnud viiuleid kuulda" või et „b-osas ei hakanud õigesti kõlama". Küsisin: „Kas sa kuulad kõrvaklappidega või?"„Jaa," ütles ta selle peale. (naerab) Isa on hästi asja juures ja vaatab hoolega meie kõigi kontserte. Mulle tundub, et ta kiidab õpilasi vahel ka siis, kui ei peaks. Aga eks see on taktika ka, sest armastusega saab rohkem saavutada kui hirmuga. Kui inimene ei ole veel päris valmis ja sa hakkad laitma, siis läheb noor inimene kinni. Mõistlik on öelda näiteks, et „tegelikult ära muretse, see oli tõesti hea". 

Teile oli selline ütleja ka maailmakuulus dirigent ja helilooja Leonard Bernstein.

Jaa, ma olin temaga kohtudes 22-aastane. Ta teadis, kuidas kellelegi midagi öelda ja millal. On veel üks asi, mida ma temalt õppisin ja mis minu meelest üheski teises keeles sellist sisu ja jõudu edasi ei anna, see on timing - ajastus. See tuleb välja neil inimestel, kes sellele justkui ei mõtle. Seda ei saa sättida, harjutada küll, kuid tunnetusega saabub täius. Kui ajastus on vale, siis tõdeme, et näe, ei olnud õige. Aga ei oska öelda, miks. Minagi olin kuulanud eluaeg muusikat ja uskusin mõistvat. Kuid keegi pidi minu jaoks avama selle ukse, et ma oskaks kuulata rohkemat, kui kõik nagunii kuulevad.

Selle lihtsuse pärast saabki mõni pala kiiremini tuntuks kui teised?

Tõsi, popmuusika on sellele üles ehitatud - me saame kätte selle, mida on kõige kergem saada. Tegelikult on põnev, kuidas väga andekad ja huvitavad muusikud istuvad koos ja murravad pead selle üle, kuidas võimalikult lihtsat muusikat kirjutada, et see tarbijale mingit pingutust ei pakuks, kuid müüks.

Te olete väikesest peale kohtunud klassikalise muusika staaridega, alustades Ernesaksa ja Pärdiga ning lõpetades Hatšaturjani, Šostakovitši ja Rostropovitšiga. Kui palju te nende võimeid ja kuulsust lapsena tajusite? 

Ma teadsin neid, aga mitte kui suuri heliloojaid või staare. Pärt oli minu jaoks onu Arvo, kel oli alati nokkamüts peas ja teksapüksid jalas. Meil käis kodus sageli ka onu Lennart [Meri]. Olid ka Oistrahh, Rostropovitš, Gilels, Maiste, Voites, Krumm jt. Gustav Ernesaks tõi Dmitri Šostakovitši meile, Aram Hatšaturjanile mängisin ma ksülofonil tema kuulsat „Mõõkade tantsu" ja sellest kohtumisest on mul pilt, millele on kirjutatud: „Paavo, tõ genii!" (Paavo, sa oled geenius). See foto on mul alles.

(paus)

Kui me (Järvide perekond emigeerus Nõukogude Liidust 1980. aasta jaanuaris - P. K.) ära läksime, siis lubati meil kaasa võtta kaks kohvrit inimese peale ja terve pere peale saime valuutaks vahetada 100 rubla. Läksime esmalt rongiga Viini ja siis oli kaks varianti: kas minna Iisraeli või jääda paigale. Põgenikelaagris ootamine võis võtta aastaid, kuid Viinist võis minna ka Rooma - need olid toona kaks punkti, mille kaudu emigreerumine toimus. Üks võimalus oli veel: leida perekond, kes võtab sinu eest vastutuse. Meie eest andis allkirja üks Ameerikas elav eesti perekond. Kui olime nädal aega Viinis, tuli see naine, kirjutas alla ja me läksime New Yorki. 20. jaanuaril 1980 jõudsime Ameerikasse.

Mida sellisele teele kaasa võetakse?

Olin detsembri lõpus saanud just 17-aastaseks. Meil, lastel, ei olnud midagi rääkida, vanemad täitsid kõik lubatud kohvrid. Kaasa võtsime kõik fotoalbumid ja elementaarsed kolm särki ja kaks püksipaari. Mälestuste kaasavõtmine oli kõige tähtsam. Täna on need kõik vanematekodus Floridas. Osa on nüüd ka juba siin raamatukogus, meil on seal oma nn osakond, siia saadetakse ka kõik mu kontserdikavad.

Kas emigreerumine oli peres kaua ette teada?

Ma arvan ja mul on tunne, et mu vanemad mõtlesid seda juba tükk aega. Eriti ema. Paljud ei saanud meist aru, sest „Neeme Järvil oli siin ju kõik olemas". Võib-olla, kui ta oleks elanud Moskvas või Leningradis ja saanud n-ö oma inimeseks, siis oleks ehk veidi lihtsam olnud. 

Eri Klasil on see ometigi õnnestunud. Või oli tõesti üheks Neeme Järvi lahkumise põhjuseks see, et kaks suurt tegijat ei mahtunud samale lavale ära?

Ei, midagi sellist ei ole kunagi olnud. Olen sedagi legendi kuulnud. Eri ja isa on siiani väga suured sõbrad. Eri otsustas lihtsalt siia jääda. Ta on kord isegi väga vaimukalt öelnud, et tema otsustas eestlasena siia jääda ja Neeme sõitis juudina Iisraeli - minu meelest on see väga hästi öeldud. Jah, Eri on haruldane inimene.

Umbes samal ajal lahkusid ka pianist Kalle Randalu ja helilooja Arvo Pärdi perekonnad. Kas see oli ühiselt plaanitud minek?

Pärt oli nädal hiljem samas hotellis Viinis... Ma ei tea täpselt. Olime ju lapsed ja meile neid asju ei räägitud. 

Kuid kes te oleksite siiajäänuna?

Ühest küljest sama nagu praegu, aga nüansid oleksid kindlasti erinevad. Olen paljusid orkestreid juhatanud, teinud paljut, mida siin ei oleks saanud teha. Kogemuserikkus on suurim erinevus. Minust on praegu rohkem kasu.

1985. aastal oli mu esimene kontsert, Norras. Sellest ajast alates juhatasin kümme aastat ainult Skandinaavias, olin Malmös ja Stockholmis peadirigent ja paljudes kohtades külalisdirigent. See aitas mul olla n-ö valmisolekus. Kui sa oled ainult oma orkestri juures, siis tekib tunne, et oledki keegi. Liikudes olin kogu aeg poisike. See on ebameeldiv, aga sunnib arenema.

See õpipoisi roll ei tulnud ju ka niisama, või oletegi geenius nagu Hatšaturjan ütles?

Mahler ja Mozart on geeniused. Kõik teised on lihtsalt inimesed, inimväärikuses võrdsed. Andeid on meile vaid ebaõiglaselt  jagatud - seda kogedes tunned ära oma õige koha. Ema ei võrrelnud meid (Paavol on õde Maarika ja vend Kristjan - P. K.) kunagi, ka professionaalsel tasandil mitte. Oma elu ei saa elada teiste inimestega võrreldes, muidu pole see enam elu.

Eliit on teie elu osa olnud: tippdirigendid, pianistid jne. Kas te olete osanud neilt kohtumistelt oma võtta ja õppida?

Vanemana küll, väiksena mitte. Isa ütles küll, et istu siin ja kuula, see on väga huvitav inimene. Tore, aga mul oli oma toas palju huvitavamaid asju teha. 

Tegin ühe kontserdi legendaarse tšellisti Mstislav Rostropovitšiga. Missugune isiksus! Ja nüüd olime koos laval. Mina seisin puldis, kuid tegelikult tema juhatas - kogu tema olemine oli täis suurt sisemist jõudu. Ta oli nagu magnet meile kõigile. Jälgisime iga liigutust, mida ta tegi. Ta oli karm - kui ei olnud õige, siis jäi mäng seisma. Meeletult andekas mees.

Huvitav, et me räägime pidevalt meestest?

Jah, tõesti, kuid tugevuse ja ande puhul ei mängi sugu rolli.

Räägime siis naistest ka, teid on kasvatanud tugevad naised. Mammapoega pole teist saanud?

Ei ole vist jah, aga ma tea ka, mida see tähendab. (muigab) Ema vaatab veebist mu koduleheküljelt, kus ma parasjagu olen, ja siis me räägime. Palju. Oleme emaga väga lähedased.

Rääkige palun oma isa emast, vanaema Elsust.

Ta olin erakordne naine, hea huumorimeelega ja otsekohene, tugev isiksus. Ta ei öelnud kunagi pahasti. Vanaema armastas meeletult muusikat, me laulsime kogu aeg - vanu eesti laule, nagu „Siidilipp ja hõbepurjed" jt. Tal oli laual tumesiniste kaantega eestiaegne laulusõnadega raamat, lõpuks teadsime neid kõiki peast. Ta õpetas meid kogu aeg - võttis aga raamatu lahti, et „noh, laulame nüüd", siis hakkasime laulma. Laulsimegi, meie, väiksed poisid - minu õde ju ei ole poiss, aga isa hüüab siiani kõiki poisteks!

Aga vanaema rääkis palju mõistujutte, pani meid mõtlema ja vaatas, kuidas me reageerime. Temaga oli alati huvitav.

Ta mängis mandoliini, kitarret, balalaikat. Tal oli oma repertuaar. Mina mängisin ka neid pille pisut, ta õpetas. Vanaema oskas suurte ilusate žestidega asju teha. Näiteks ütles ta, et „tule sööme nüüd torti". See tähendas, et leivakäärule pandi võid ja pohlamoosi. Ta ei öelnud kunagi, et nüüd sööme võileiba pohlamoosiga. On ju lahe! Meil oli siis selline pidu, et oh, armas aeg.

Vanaemal oli väga suur plekist kommikarp, mis oli ammu tühjaks söödud, kuid seal olid alati kommid sees. Kõik need, mida tollal osta sai. Jooksime Kirbul [Järvide maakodu] ringi, äkki hakkas vanaema hästi kõrge ja valju häälega äkki leelotama: „Meie issanda Jeesuse Kristuse pühakallist ihu ja verd võtab vastu jumala sulane Paavo ja jumala ümmardaja Mari [Paavo õde Maarika]..." Siis jätsime kõik otsekohe pooleli ja jooksime vanaema juurde, sest teadsime, et kommi saab! Religiooni ja kommuniste ta ei sallinud. Ütles, et miski pole ilmas rohkem inimesi tapnud kui usk.

Kui te 1980-ndal lahkusite, siis jäi vanaema siia.

Jah, ta keeldus kaasa tulemast. Neli aastat hiljem ei lastud isa ta matustele.

Kas olete vanematele etteheiteid ka teinud?

Ei ole, kuigi nad oleksid võinud mind rohkem sundida pilli harjutama ja keeli õppima. Väikesel lapsel on oskus ja võimalus haarata palju suurem. Ma vaatan oma tüdrukuid praegu, veel mõni aasta ja siis on see aeg läbi. 

Lea oli viieaastasena Jaapanis ja ma nägin, kuidas ta kõike justkui talletas. Ma tajusin ta arengut. Aega peab õigesti kasutama, sa oled lapsena nagu svamm, kes kõik endasse imeb.

Millest te unistate?

Minu unistus on teha üks selline festival või koostööprojekt mõne Eesti linnaga, kus saaks kaasa aidata inimeste integreerumisele, näiteks Narvas. Praegu on selle kandiga tupik, on meie ja nemad. Ainus viis lähendada on kultuur. Ma ei ole naiivne, sellest ei ole muidugi küllalt, kuid see oleks hea algus. Muidu on Tallinn, Tartu ja Pärnu, aga Eesti on ju palju suurem. Pärnu festival võiks sellele kaasa aidata.

Mida te igatsete?

(mõtleb) Mere lõhna, sellist, mida ainult Eestis tunneb. Ka mujal maailmas on vesi ja liiv ja päike läheb looja ikka ühtemoodi. Sellist lõhna nagu on kas või siin Viimsi vabaõhumuuseumi rannas praegu, seda ei ole mitte kusagil mujal. 

Paavo Järvi

Neeme ja Liilia poeg 
dirigent Kristjani (40) ja flötist Maarika (48) vend
Paavo Järvi abikaasa Tatiana ja Kristjan Järvi abikaasa Hayleyn on muusikud 
Kolme peale on neil kokku kuus last
Paavo Järvi onu oli samuti dirigent, Vallo Järvi (1923–1994) 
Onupoeg Teet on tšellistist ja abielus pianistist Mariga. Teedul ja Maril on viis last.

Miks on muusikutele dirigenti vaja?

„Dirigendil on tõesti pisut absurdne amet,” naerab Paavo Järvi, kuid tõsineb taas. „Kui seda inimest ees ei ole, siis ei ole kõik vajalik lihtsalt sees. Probleem oleks ka siis, kui muusikute ees seisaks inimene, kes oma tööd ei tunne, kellel pole autoriteeti ja kellel ei ole orkestriga mingit sidet. Selle tunneb kohe ära, kui orkester ei austa kedagi – siis on tõesti juba parem ilma mängida.”
Mis teeb siis dirigendist hea dirigendi? „See pole ainult muusika tundmine, sest dirigeerimist võivad õppida kõik. Töös on murdosa, mida ei ole võimalik õppida, ja selle näeb kõrvalt kohe ära. Muide, paljud nimekad dirigendid just seepärast ei õpetagi oma eriala, nad teavad midagi, mida õppida ei ole võimalik – see on naturaalsus.”

Raamatute asemel partituurid

Kõrvaltvaatajale võib jääda kergesti mulje, et Paavo Järvi elu koosneb peamiselt reisimisest ja lõputust dirigeerimisest. See on tõsi, kuid sekka mahub ka lõputuid tunde noodilugemist, sest enesearendamise töö on dirigendiametis kõige olulisem.
„Suurem osa tööst tuleb mul teha tegelikult hoopis laua taga partituuri lugedes. Need analüüsid võtavad ligi neli tundi päevast ja lõpuks on silmad nii väsinud, et näiteks raamatuid ei suuda ma enam eriti lugeda. Aga ma kuulan palju mitte-muusikat, informatiivseid asju, sest me elame ju 21. sajandil,” muigab Järvi ja tunnistab, et tegelikult on palju eluvaldkondi, millega ta kursis ei ole.
„Üldine informeeritus muidugi on, aga et spetsiifiliselt mõnda teist ala tunda, peab suur hasart või siis lihtsalt professionaalne huvi olema. Mina näiteks ei tea kirurgidest eriti midagi. Hollywoodi ja popkultuuriga on muidugi teine teema – sel alal tehakse ju kõik selleks, et maailm teaks. Minu isa teab väga hästi, kes on Tina Turner, kuid ma ei ole kindel, kas ta teab ka tema laule. Need on kaks eri spetsiifikat,” selgitab Järvi.
Filme jõuab ta siiski vaadata, lennukites. „Jaapani lennul vaatan viis filmi järjest. Olen kõigele avatud, kuid eks ma ikka valin ka. Vahel on Fellini, mõnikord Spielberg, vahel on ka ulmekad – oleneb tujust.”