Orkestritest muutuvas maailmas. Intervjuu Paavo Järviga

Muusika
Mirje Mändla
06/2014

Paavo Järvi annab ajakirjale Muusika intervjuud ajal, mil ta viibib Dresdenis ja viib läbi proove Dresdeni Staatskapellega. Sealsamas Dresdenis on omal ajal valminud ja esiettekandele tulnud mitmed Richard Straussi ooperid, selle orkestriga on koostööd teinud Richard Wagner ning seda on kõrgelt hinnanud Ludwig van Beethoven. 

Lõppevale hooajale tagasi vaadates meenutab Paavo Järvi, et talle endale oli suur elamus Orchestre de Paris’ kontsert Londoni “Promsi” festivalil, kus kõlasid Saint-Saënsi Kolmas sümfoonia, Arvo Pärdi “Cantus” ning Jean Sibeliuse Viiulikontsert Janine Janseni soleerimisel. Orchestre de Paris’ga lindistab ta Sibeliuse sümfooniaid. “Nad ei ole ühtegi nooti Sibeliust plaadistanud ja kui mina seda ei tee, kes siis veel?” küsib Paavo Järvi, hääles temale omane humoorikus. “Neil ei ole standardseid šabloone, millega peab võitlema iga orkestri ees, kes Sibeliuse muusikat juba tunneb. Samal ajal on Pariisi orkestri mängijatel Sibeliuse muusikaga mingisugune emotsionaalne side ja teistmoodi arusaamine kui näiteks soomlastel, ameeriklastel või inglastel. Sibeliust on võimalik esitada natukene külmalt, intellektuaalselt, kargelt, või siis tunnetada sellist sisemist emotsionaalsust, ja prantslased on selles suhtes väga tundlikud.”  

Järvi nimetab oma lõppeva hooaja elamusena veel koostööd Viini filharmoonikutega, mil kavas olid Straussi “Metamorfoosid”, Mozarti sümfooniad ja Brahmsi Viiulikontsert Joshua Belli soleerimisel.

Muusikute ühtlane sisemine valgustatus

Paavo Järvi sõnab, et kui jätta kõrvale need orkestrid, mis said kuulsaks 1940.–50. aastatel, siis tänapäeval on ainuke valem orkestri maailmatasemele viimiseks toimida nii, nagu tegi Claudio Abbado oma Luzerni orkestriga, kuhu ta võttis mängima kõige kogenumad ja ühtemoodi mõtlevad muusikud. “Võib panna koos mängima kakskümmend väga head muusikut, aga kui nad saavad muusikast, orkestrimängust väga erinevalt aru, siis ei tule sellest mitte midagi välja. Lepo Sumera väljendit kasutades peab ühes orkestris mängivatel muusikutel olema ühtlane sisemine valgustatus. Minu meelest toimib kammeransambli mõtlemisega orkester kõige sujuvamalt ja paindlikumalt. Ma teen hetkel koostööd Dresdeni Staatskapellega, mida on oma kirjades kõrgelt hinnanud juba Beethoven ja mida peetakse maailma parimaks orkestriks. Minu meelest on tänapäeval siiski parima orkestri mõiste muutunud ning professionaalsetest orkestritest tuleks kindlasti nimetada Berliini Filharmoonikuid, mis on suuteline muutma oma olemust olenevalt repertuaarist ja stiilist. Näiteks Dresdeni Staatskapelle puhul on tunda, et kuigi nad kindlasti omandavad kontserdiks Bartóki Orkestrikontserdi partituuri, ei saa nende mängus sellist üleolekut, nagu on Berliini orkestril, kunagi olema. See ei ole Dresdeni Staatskapelle põhirepertuaar ning ilma proovita suudaksid nad esitada pigem Richard Straussi “Roosikavaleri”. Nii et orkestri kõrge mängutase on oluline, aga teine asi on kokkukuuluvustunne ja ma toonitan alati, et ka omanikutunne. Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie’l on see olemas, Berliini Filharmoonikutel ka, kuigi nad ei ole otseselt orkestri omanikud, aga neil on tunne, et see on nende oma orkester. Orkestrimäng ei ole neile lihtsalt töökohustus. 

Kui rääkida väga headest orkestritest, siis neid, kellele on oluline orkestri kõrge sisemine kultuur ning kokkukuuluvustunne, on maailmas vaid kolm või neli. Orkestrisiseselt aidatakse üksteist, kuulatakse ja püütakse omavahel sobituda ning harmooniat leida. Samal ajal ei lubata järeleandmist kvaliteedis ning ollakse üksteise mängutaseme suhtes äärmiselt nõudlikud. Sellist suhtumist otseselt õpetada on väga raske, see kas on või ei ole. Ja siit saame vastuse küsimusele, miks Leonard Bernstein, Claudio Abbado, Bernard Haitink ja Colin Davis terve elu tegid tihedat koostööd noorteorkestritega. Nad noppisid noorteorkestritest välja need muusikud, kellele orkestrimäng ei olnud lihtsalt töö, et luua orkestrit ühtlaselt valgustatud muusikutest. 

Minu meelest on absurdne ja mõeldamatu valida orkestrisse muusikuid, keda sa ei tunne, üksnes eesriide taga toimuva konkursi põhjal. Berliini Filharmoonikutes mängib iga muusik ette tervele orkestrile. Minu meelest on see tasand, millest saab alguse sümfooniaorkestri hea mängutase. Ja sellepärast on Pärnu muusikafestival mulle väga tähtis, sest ma püüan natukene seda mõtet meie inimestes süvendada, et ei piisa, kui mängid lihtsalt hästi. Selleks, et olla orkestris kammermuusika partner, tuleb teoseid tunda põhjalikumalt, mitte ainult enda partiid. Muidu jääd reamuusikuks.”

Kas tänapäeval piisab, kui olla erakordne isiksus?

Paavo Järvi on oma tegevuse eest pälvinud mitmeid auhindu nii Eestis kui väljaspool. Tema plaadistusi saadab edu. 

Kes on hea dirigent? 

“Sellele küsimusele on väga raske vastata. Herbert von Karajan ja Leonard Bernstein olid väga erinevad isiksused. Samal ajal tegutsesid veel George Szell ja Jevgeni Mravinski ning nad kõik leidsid oma võimaluse saavutada erakordseid tulemusi. Keeruline on kirjeldada, kuidas see täpselt toimus. Ühelt poolt on oluline tehnika, aga on veel sõnadega mitte seletatavaid aspekte. Mõni inimene läheb orkestri ette ja keegi ei pane tähele, et ta üldse orkestri ees on. Aga näiteks Bernsteini puhul oli nii, et kui orkester häälestas ja tema sisenes ruumi, jäid kõik järsku vait, sest nad tunnetasid, et sisse oli tulnud isiksus. Seda on väga raske seletada, aga dirigeerimise ajal on seda ka tunda. Mõni inimene teeb oma tööd tehniliselt hästi ja teda hinnatakse väga kõrgelt. Teised ei saa tehnika eest väga kiita, aga siiski kõik tunnetavad muusikat ja on nõus selle dirigendiga kaasa minema ja tema ideid ellu viima. Näiteks Georges Prêtre’i dirigeerimisest oli muusikutel täiesti võimatu aru saada, aga kõik tohutult tahtsid temaga koostööd teha. 

Ent tänapäeval peab USAs töötav peadirigent keskenduma peamiselt turundamisele ja sponsorrahade leidmisele. Ühegi suurfirma direktor ei soovi pidada läbirääkimisi orkestri mänedžeriga, ikka on soov rääkida kunstnikega, dirigentidega. Puutusin sellega kokku, kui olin kümme aastat Cincinnati sümfooniaorkestri peadirigent. Mulle tundub, et Euroopas liigub areng väga kiiresti samas suunas. Olen kindel, et varsti kaob riigi toetus orkestritele üldse ära, see on ainult aja küsimus.”

Kas sellega seondub ka orkestrite sulgemine?
“Ei seondu. Orkestrite sulgemine on seotud filosoofia muutumisega, millega ei osata kaasa minna. Orkestrid ei ole moraalselt, filosoofiliselt ega praktiliselt valmis ühest süsteemist teise üle minema. Raha jääb üha vähemaks ja finantskriiside aegu on prioriteedid väga selged. Kriisi ajal tõmmatakse igal pool koomale ja võetakse raha kõrgkultuurilt ära. Isegi Prantsusmaal, kus kultuuri toetatakse väga tõhusalt, väheneb riigi toetus iga aastaga. USAs ei anna sponsorid enam kõrgkultuurile raha, sest nad viitavad kriisile ja sissetulekute vähenemisele. Põhimõtteliselt on riigi toetuse kadumine aja küsimus, mõnel maal toimub see võibolla natukene varem, mõnel pool hiljem, aga umbes saja aasta pärast toetavad kunsti vaid totalitaarsed režiimid.”

http://www.ajakirimuusika.ee/#!orkestritest-muutuvas-maailmas-intervju/c1yv6