Paavo Järvi: Tallinnas pidin Šostakovitši kahe pala dirigeerimiseks turvamehe palkama
ohtuleht.ee
Aigi Viira
27/05/2015
Aigi Viira
27/05/2015
Kui Paavo Järvi mõned aastad tagasi Tallinnas Dmitri
Šostakovitši kaht nõukogulikku oratooriumit juhatas, pidi ta endale selleks
ajaks hankima turvamehe. Ähvarduste tõttu. Piisas muusikast, et rahvavaenlase
tiitel välja teenida. "Kui ma otsustasin seda teha, aimasin, et
live-kontsert tekitab kindlasti rohkem kära kui plaat," meenutab Järvi.
"Teadsin, et paljudest kohalolijatest või nende
lähedastest olid kannatada saanud Stalini režiimi ajal ning nende reaktsioon
võib olla väga tugev. Turvamehe vajalikkust soovitati mulle, sest nõukogude ja
Stalini teema on paljudele väga valulik ja ettearvamatuid emotsioone tekitav
ning seega oli antud olukorras turvamehe palkamine loogiline samm,"
kõneleb Paavo Järvi, kes kirjeldas turvamehe vajalikkust ka 15. mail ilmunud
The Guardiani artiklis. Tõsi, vaid paari lausega. Väga delikaatselt.
Aga nii see olevat olnud, kui ta otsustas Eestis juhatada
Šostkovitši teoseid, mis olid omas ajas kirjutatud Stalini kiituseks. Ning see
ajas eestlastel harja punaseks. Muusika, millest jutt käib, ilmus plaadina õige
hiljuti – see on ERSO ja Järvi uus heliplaat Prantsuse plaadifirmalt ERATO.
Plaadi "Shostakovich Cantatas" saatesõnades küsib Järvi: "Kust
läheb piir moraalse ja moraalituse, aktsepteeritava ja mitteaktsepteeritava,
patriotismi ja silmakirjalikkuse vahel?" ja lisab: "Selle plaadi
tagamõte on näidata äärmuslikku reaalsust, millega üks suur helilooja oma elus
kokku puutus: tema vajadus kirjutada muusikat oma kodumaal, samal ajal kui
selle totalitaarne režiim ei võimaldanud loomingulist vabadust. /.../
Kuidas tuleb kunstnik toime olukorras, kus ta on sunnitud
elama kaksikelu? Kust läheb piir moraalse ja moraalituse, aktsepteeritava ja
mitteaktsepteeritava, patriotismi ja silmakirjalikkuse vahel? Need
fundamentaalse tähtsusega teosed on tänapäeval sama ajakohased kui omal ajal
stalinistlikul Venemaal."
"Minu jaoks on tähtis see, et selliseid asju
mäletatakse ja et seda aega, nii raske ja ebaõiglane, kui see ka oli, maha ei
vaikitaks, nagu seda tehakse praegu Venemaal," lausub Järvi. "See oli
aeg, millal paljud loomeinimesed – kunstnikud, kirjanikud, muusikud – pidid oma
loomingut nii avaldama, et ellu jääda ja oma loomingulist tööd jätkata. Loodan,
et selline projekt toob mineviku reaalsuse rohkem meie silme ette."
"Peaasi, et seda aega maha ei vaikitaks."
Järvi lisab, et peab Šostakovitšist ja tema loomingust väga
lugu. "Tegemist on geniaalse heliloojaga ja on huvitav, millist muusikat
ta suutis luua sellisele tekstile," mõtiskleb ta. "Kuigi võhikule
võib see tunduda nagu Stalinit ülistav, siis tegelikult on sinna peidetud palju
enamat, sõnade taustaks loodud muusika sisse on kirjutatud pigem iroonilist
tooni."
Kaks aastat tagasi, kui Järvi juhatas Šostakovitšit
Tallinnas, juhtus see, et Eesti ajalehed tegid tema elu kibedaks. Jutt käis
sellest, et maailmanimega dirigent Paavo Järvi toob koos ERSO ja kooridega
lavale kaks sügavalt nõukoguliku sisuga oratooriumi 20. sajandi ühe suurima
sümfonisti Dmitri Šostakovitši sulest. Kuulajateni jõudis oratoorium "Laul
metsadest" ja kantaat "Meie kodumaa kohal särab päike", mis
loodi paar aastat enne Nõukogude Liidu diktaatori Jossif Stalini surma ning
kirjutati kuulsate patriootlike laulusõnade autori Jevgeni Dolmatovski
naiivpoliitilistele tekstidele.
"Selle plaadi eesmärk ei olnud Stalinit ülistada."
Hoopis teises stiilis oli kontserdi lõputeos, 1964. aastal
Jevgeni Jevtušenko tekstile loodud poeem "Stepan Razini hukkamine",
mis kirjeldas kasakate liidri Stepan Razini hukkamist 1671. aastal.
Dirigendimeelt ei mõistetud. "Paavo Järvi dirigeerib Eestis kiitust
Stalinile!" karjatas näiteks Eesti Ekspress. "Minust on kirjutatud
nii häid kui negatiivseid artikleid, ka Õhtulehes," muigab Järvi.
"Kindlasti pole ma seega üllatunud ega solvunud
negatiivsete kommentaaride või artiklite peale. Usun, et iga terve mõistusega
inimene Eestis saab aru, et selle plaadi eesmärk ei olnud Stalinit
ülistada."
Comments