Kas on narril süüd?
sirp.ee
Kerri Kotta
29/05/2015
Solomon Volkov
kirjutab Dmitri Šostakovitši „Tunnistuse“ eessõnas, et pärast 1948. aasta 10.
veebruari kommunistliku partei keskkomitee otsust, kus teiste heliloojate
kõrval rünnati otseselt ka Šostakovitšit, tõmbus helilooja endasse ning tema
jagunemine kaheks isikuks, avalikuks ja privaatseks, oli nüüdsest täielik.1
Mõneti peegeldab sellist arusaama ka helilooja sõjajärgsete stalinistlike
aastate looming, kus Andrew Huthi sõnul võib selgelt eristada kolme
stiilikategooriat: rahateenimiseks kirjutatud filmimuusikat (eelmainitud
otsusest tingitud helilooja vallandamine Leningradi konservatooriumist tõi
kaasa majanduslikud raskused), sisemise vajaduse sunnil sahtlisse kirjutatud
teoseid ning sotsrealismi kaanonitel põhinevaid ja helilooja väidetavat
riigitruudust demonstreerivaid n-ö ametlikke teoseid.2
„Laul metsadest“
(1949) ja „Meie kodumaa kohal särab päike“ (1952), kaks sellist ametlikku
teost, on nüüdseks Eesti Kontsertkoori, Narva poistekoori, ERSO ja Paavo Järvi
suurepärases esituses ka plaadistatud.3 Mainitud teoseid kuulates võib tõdeda,
et muusikas puudub helilooja tavapärasele stiilile nii omane ambivalentsus.
Samuti võib öelda, et primitiivne rahvusromantism, mida stiililises plaanis
tulekski ehk pidada sotsrealismi kõige täpsemaks muusikaliseks vasteks,
suhestub siin materjaliga ühemõõtmeliselt, peamiselt eufoorilis-optimistlikul
pinnal.
Siiski näib, et
erinevalt Šostakovitšist kui kõrgest ametiisikust, kelleks ta pärast
heliloojate liidu peasekretäri koha saamist ja parteisseastumist 1960ndatest
saadik paratamatult kujunema hakkas, ei võõrandunud helilooja muusikat
kirjutades oma loomingulisest minast kunagi täielikult. Kui ametiisikuna
kirjutas Šostakovitš korduvalt alla tekstidele, mille sisu oli sageli teravas
kontrastis tema enese vaadetega ja mida ta tõtt-öelda sageli ei lugenudki
(juhtus sedagi, et trükis ilmunud propagandistlikele sõnavõttudele ja
nupukestele lisati Šostakovitši nimi heliloojat sellest informeerimata), siis
muusikas jääb suhe loomingulise minaga alles ka ametlikke tellimusi täites.
Teatavasti põrkusid
helilooja ja nõukogude võimu teed esimest korda tõsisemalt 1930ndatel,
stalinliku võimu lõpliku kinnistumise ja sõjaeelset terrorit tähistaval
aastakümnel. Kõige selgemini avaldub see 1936. aasta kuulsas Stalinist
inspireeritud Pravda artiklis „Segapuder muusika asemel“, kus helilooja ooper
„Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast“ sai hävitava hinnangu, kuid võimu survet
oli helilooja saanud tunda ka varem. Mainitud kokkupõrgetel oli mõju helilooja
tollal veel üsna modernistlikule stiilile, mis oli hakanud teisenema juba
1920ndate lõpus. Teatavas mõttes jõudis teisenemine lõpule helilooja V
sümfoonias (1937), kus võib näha mitte ainult ametlikus, vaid ka isiklikus
plaanis leitud lahendust kriitikale, mis oli osaks saanud helilooja ooperile ja
teistele teostele. Volkovile viidates võib öelda, et just selles teoses
kinnistub lõplikult helilooja kui jurodivõi, ullikese positsioon. Helilooja
hakkab kasutama keelt, milles objekt viitab oma vastandile ehk kus asjad
kaotavad oma esialgse tähenduse. „Kuninga narri“ mängimine võimaldab
Šostakovitšil ühelt poolt tulla näiliselt vastu ametlikule ideoloogiale,
teiselt poolt aga säilitada loomingulise autonoomsuse.
Kantaadid „Laul
metsadest“ ja „Meie kodumaa kohal särab päike“ tähistaksid justkui järgmist
faasi, kus narri positsioon nähtavalt hüljatakse: mõlemad teosed näivad olevat
stiililt oportunistlikud ja edastavat täpselt seda, milleks nad on loodud.
Tegelikult on irooniatasand siin nihkunud vaid sügavamale. See saab ilmseks,
kui projitseerida kantaatide esmapilgul pretensioonitult lihtne helikeel
klassikalise harmoonia taustale. Mõlemas teoses kasutatakse ohtralt n-ö
tertsisuhtelisi (kolme diatoonilise astme kaugusel) harmooniaühendusi (näiteks
C–A, C–A, C–E või C–E jne, kus kõik tähed viitavad vastavatelt helidelt üles
ehitatud duurkolmkõladele). Ühelt poolt on muidugi tegemist spetsiifilise
võttega, mis annab muusikale (eriti kindla rütmi ja ettekandekoosseisu puhul)
sobivalt heroilise karakteri ja mida on seetõttu seda laadi teostes ka üsna
arvukalt kasutatud. Teiselt poolt peetakse selliseid ühendusi funktsionaalselt
kõige neutraalsemaks, sest ühiste helide (diatooniliste astmete) osakaal on
nende puhul kõige suurem. Seetõttu käsitletakse tertsisuhtelisi liikumisi
funktsionaalharmoonia seisukohalt sageli ka n-ö näilistena. Ühelt poolt mõjuvad
tertsisuhtelised harmooniad mõjusate muusikaliste energiasööstudena, kuid
ühtlasi „lukustavad“ need muusika ka ühe kindla harmoonia4 lõksu. Eriti just
teose „Meie kodumaa kohal särab päike“ kuulamisel hakkab kujunema mulje
omalaadsest muusikalisest vanglast, kus nüri järjekindlusega võetakse mehaaniliselt
korduvaid poose (läbitakse analoogilisi harmooniajärgnevusi) sisuliselt kuhugi
liikumata. Tehnilises plaanis on see kõik aga väga professionaalselt teostatud.
Seega leiab
Šostakovitš ajal, kus helilooja sai kasutada ülimalt piiratud sõnavara, ikka
veel võimaluse oma suhtumine kuidagi kuuldavaks teha. Iseasi muidugi, kui
paljudeni see peenelt stiliseeritud maitsetus ja juhmus üldse jõudis (ja
jõuab). Just põhjusel, et muusikas ei idealiseeri Šostakovitš teda ümbritsevat
tegelikkust kunagi, ei peaks rääkima ka ülalnimetatud kantaatidest kui
helilooja „süüst“, kui tõendusmaterjalist tema väidetavale lojaalsusele,
millest alles tema päris teosed ta „lunastavad“. Erinevalt Martin Heideggerist
või Knut Hamsunist ei tee Šostakovitš ühtegi katset süsteemi sisuliselt
õigustada (või kritiseerida): ta suhestub sellega puhtisiklikult, omaksvõetud
jurodivõi positsioonilt, kuna too võis Volkovi sõnul „trotsida inimesi, mitte
olusid“ ning „esitada proteste inimsuse, [kuid] mitte poliitiliste muudatuste
nimel.“5
1 Dmitri Šostakovitš,
Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused. Kirja pannud Solomon Volkov.
Vagabund, 2002, lk 25.
2 Andrew Hut,
Shostakovich. Cantatas. Saatetekst CD-le „Shostakovich. Cantatas“. Estonian
Concert Choir. Estonian National Symphony Orchestra. Paavo Järvi. Erato, 2015,
lk 5.
3 „Shostakovich.
Cantatas“: Estonian Concert Choir. Estonian National Symphony Orchestra. Paavo
Järvi. Erato, 2015.
4 Just nimelt
harmoonia ja mitte helistiku, sest helistiku tekkimiseks on vajalik liikumine
ühelt funktsioonilt teisele, tavaliselt suunaga dominandile.
5 Dmitri Šostakovitš, Tunnistus. Lk 28.
Comments