ARVUSTUS ⟩ George Gershwin ja prantsuse vaim

 Pärnu Postimees

Leonora Palu

26.07.2022

Photo credits: Taavi Kull

22. juulil tõmbas Pärnu muusikafestival otsad kokku lõppkontserdiga, kus Eesti Festivaliorkester esitas Paavo Järvi dirigeerimisel Poola, Ameerika ja Soome muusikat. Kontserdi tõmbenumbriks oli kindlasti George Gershwini (1898–1937) klaverikontsert F-duur (1925), kus solistina astus üles suurbritannia pianist (samuti organist ja dirigent) Wayne Marshall (1961), kes ongi tuntud eelkõige Gershwini esitajana nii pianisti kui dirigendina.

Neile, kes otsisid klassikakontserdil eksootikat nii pianisti välimusest kui Gershwinile omasest jazzilikkusest, teadmiseks, et helilooja kujunemisloos mängis väga olulist rolli euroopalik “prantsuse vaim” ning seda on selgelt kuulda ka klaverikontserdis.

Gershwini suureks eeskujuks oli prantsuse helilooja Maurice Ravel, kes 20. sajandi algul kuulus koos paljude uuendusmeelsete loovisikutega rühmitusse “Les Apaches” (e. k. huligaanid).

Gershwini klaverikontserdi viimasest osast kumab selgesti läbi Raveli süidi sooloklaverile “Le Tombeau de Couperin” (e. k. Couperin’i haud) viimane osa Toccata. Mitte nii otseselt, küll aga meeleolu ja kõlavärvide poolest viis kontserdi teise osa algus puhkpillide kaunis esituses meid faunipärastlõunalikele maastikele.

Pärast vaheaega esitati Jean Sibeliuse süit “​Lemminkäinen”. Olles veel prantsuse vaimu mõju all, võis ka seda karget ja võimast teost kuulates leida kobamisi lingi impressionistlikku kõlamaailma, seda taas tänu puupuhkpillide eredatele soolodele.

Kuna festival tervikuna oli rohkem keelpillikeskne, siis lõppkontserdi ajal leidsid kõrvad puhkust puhkpilli ja klaveri kõlades.

Sibeliuse teose lõpuosades taotles Paavo Järvi mitmes dramaatilises või ülevas kohas taluvuse piiripealseid forte fortissimo'id. Taluvuse piiri kompis just keelpillide kõla, mis siin saalis pole eriti tavapärane.

Kuna Gershwin oli siiski kontserdi peateose staatuses, siis võib-olla oleks olnud õigustatud selle kõlamine kontserdi lõputeosena ja ülejäänud kavaski oleks pigem tahtnud kuulda klaverikontserdiga paremini haakuvat muusikat. Märksõnadeks Pariis ja murrangulised ajad.

Kurb ja samal ajal ülev Sibeliuse Andante Festivo oli muidugi lisaloona omal kohal. Kauni žestina palus Paavo Järvi dirigeerida teost oma isal maestro Neeme Järvil, kes pani juhatades laulma pillikeeled ja südamed.

https://parnu.postimees.ee/7571597/arvustus-george-gershwin-ja-prantsuse-vaim