Paavo Järvi juhatusel kõlanud Pärdi „Silhouette” kerkis ja lummas
Laura Välja
05. september, 2011
Neljapäeval oli võimalik nautida Orchestre de Paris’ ja taas kodupubliku ette jõudnud Paavo Järvi esinemist Estonias.
See õhtu oli avaürituseks Eesti Kontserdi uuele hooajale.
Orchestre de Paris on kollektiiv, mille ridadesse kuulub 119 tipptasemel muusikut. Sel aastal antud kontserte on samuti juba üle saja, järgmisel aastal tähistab orkester aga oma 45. tegutsemisaastat. Alates eelmise aasta septembrist töötab orkestri peadirigendina Paavo Järvi. Neljapäevaõhtuse kontserdi kava oli kokku pandud just mõeldes orkestrile ja selle koosluse arvukatele võimalustele, erinevatele kõlavärvidele. Kontserdi esimeses pooles kõlas Arvo Pärdi ja Igor Stravinski muusika, teises pooles Béla Bartóki looming.
Esimesena kõlanud Arvo Pärdi „Silhouette” on valminud 2009. aastal ning pühendatud Paavo Järvile ja Orchestre de Paris’le. Pärdi sõnul sai ta uue teose loomise esmase impulsi kuulates plaadilt ühe oma teose erakordset interpretatsiooni Paavo Järvi juhatusel. Teiseks oluliseks inspiratsiooniallikaks sai heliloojale Pariisi linna sümbol – Eiffeli torn. Teos on lühike ja kerge, just nagu tants, valss; natuke peapööritust tekitav, on helilooja öelnud. „Silhouette’i” kõlapilt oli veidi erinev sellest, mida oleme harjunud helilooja sulest kuulma. See teos algas eikusagilt ning ehitus järk-järgult üles, justkui torn. Olid näha ehitussegmendid, nende ühendused, konstruktsiooni läbipaistvus. Selles muusikas oli veidi veidrust, krutskeid, mis mõjusid prantslaste esituses väga veenvalt. Teos lõppes täielikku vaikusesse – kadus nagu torni tipp udusse – ning saalis olnud publik oli täielikus lummuses, julgemata isegi hingata. Kohal oli ka helilooja ise, kelle silmist võis välja lugeda härdust ja siirast heameelt, mida kinnitasid tema soe embus dirigendile ning sõbralikud käepigistused kontsertmeistritele.
Erksad prantslased
Pärast vähest boheemlikku sagimist laval tuli ettekandele Igor Stravinski „Petruška” (1911/1947). Selle esituse puhul tõstaksin esile eriti puupuhkpillide sektsiooni, just kontsertmeistreid. Prantslaste mängu iseloomustasid siin erksus ja kirglikkus, ka keelpillide unisoonid olid väga heakõlalised ja oli tunda tõelist ühtsust. Publik paistis samuti esitust nautivat, muusika lõppedes ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda.
Kontserdi teises pooles kõlas ungarlase Béla Bartóki orkestrikontsert op. 116, loodud 1943. aastal – see oli heliloojal muide viimane teos, mille ta jõudis lõpetada ning mille esiettekannet ta oma eluajal kuulis. Orkestrikontserdi nime kannab see sümfooniline teos üksikutele pillidele ja pillirühmadele antud kontsertlike soololõikude tõttu. Kõrva paitas keelpillide soe ja terviklik kõla ning taas suurepärane sooritus puupuhkpillidelt. Minu isikliku poolehoiu võitis tegelikult juba kontserdi esimeses pooles timpanimängija, kes ka Bartóki teosele palju juurde andis – nii kirglikku, entusiastlikku ja vaimukat löökpillimängijat on sellise suure orkestri keskele paigutatuna äärmiselt nauditav jälgida.
Tol õhtul Estonia kontserdisaali kogunenud inimesed jäid kindlasti rahule. Sellest andsid tunnistust nii aplaus, mis kuidagi vaibuda ei tahtnud, püsti seisev publik kui ka kaks mängitud lisapala.
Eesti Kontserdi hooaja avakontsert
1. septembril Estonia kontserdisaalis Orchestre de Paris
Dirigent: Paavo Järvi
Arvo Pärt (1935) „Silhouette, Hommage à Gustave Eiffel” keelpillidele ja löökpillidele (2009); Igor Stravinski (1882–1971) „Petruška ehk Kentsakad stseenid neljas pildis” (1911/1947); Béla Bartók (1881–1945) orkestrikontsert op. 116 (1943)
http://www.epl.ee/news/kultuur/paavo-jarvi-juhatusel-kolanud-pardi-silhouette-kerkis-ja-lummas.d?id=57130244
Comments