Uus hooaeg - kaks avakontserti, kaks Järvit

SIRP
Lembi Mets
09.09.2011

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert: 1. IX Estonia kontserdisaalis Orchestre de Paris, dirigent Paavo Järvi. Kavas A. Pärdi „Silhouette. Hommage à Gustave Eiffel”, I. Stravinski „Petruška”, B. Bartóki Orkestrikontsert op. 116.

Paavo Järvi on Orchestre de Paris’ ees muusikajuhina hooajast 2010/2011. Kontaktid orkestriga, keda on juhtinud ja juhatanud ka sellised korüfeed nagu Karajan ja Solti, ulatuvad tagasi aastasse 2004, mil P. Järvi oli juba nii Cincinnati SO kui Frankfurdi hr-Sinfonieorchesteri kunstiline juht. (Ka praegu juhib ta neid, lisaks on ta Bremeni Deutsche Kammerfilharmonie’ peadirigent.) Sibeliuse „Kullervo” esitus koos Eesti Rahvusmeeskooriga oli menukas ja viis uuele koostööle orkestriga aastal 2006 Bartóki ja Kodály muusika tähe all. 2007. aastast peale on koostöö olnud õige tihe ja repertuaarimahukas; 2010. aastal anti välja esimene ühine CD Bizet’ teostega.

Kontserdiõhtu Tallinnas oli rajatud värvidele, rütmile ja äkilistele muutustele muusikas. Pärdi „Silhouette …” on valminud 2009. aastal spetsiaalselt selle orkestri ja Paavo Järvi jaoks, olles ühtlasi austusavaldus ka Eiffeli torni arhitektile. (Mezzo kanali salvestatud teose maailmaesiettekanne on olemas ka veebis.) Nukralt hõljuv, karusselliliku tõusuga valsilaadne teos erineb seni kuuldud Pärdi teostest päris palju. Keelpillide akordika harmoneeringud ja pikad helistikus püsimised on küll tuttavlikud, ent helipilti on ilmunud ka midagi pöörasemat ja maisemat. Orchestre de Paris’ muusikute tase on nii kõrge, et võimaldab neile täielikku helides mõnulemist – samal ajal säilib äärmine erksus. Prantslased tõid teose kuulajate ette gurmaanliku naudinguga, iga heli justkui maitstes. Keelpillide pizzicato’d kerkisid õhku kergelt ja säravalt. Nii võtsid mängijad esimestest nootidest peale rõõmsalt kaasa ka kuulaja, pakkudes talle parimaid palu oma helilaualt – aga kõlama jäi teosest viimaks ikka šansoonilikult nukker meeleolu.

Stravinski „Petruška” on tujukas, kuulaja tähelepanu nõudlevaid karaktereid ja äkilisi muutusi täis pikitud lugu. „Petruška” ettekande puhul sai nautida kõigi nende tujude osavat käsitsemist dirigendi poolt ja soolopillide täiuslikku mängu (mainigem kas või flööti, oboed, fagotte, trompeteid, sooloviiulit). Eriti rabas aga mängijate ümberkehastumisvõime uute karakterite ilmumisel – toon, tempomuutused. Kuidas on võimalik selliste välkkiirete pöörete puhul olla nii koos – rühmadena ja ka pillirühmade vahel? Sama kehtib ka kava II pooles kõlanud Bartóki Orkestrikontserdi kohta. Elegantsed (ent mitte maneerlikud) vihjed dirigendilt sõrmeotstega, kummardusega, pilgu või naeratusega mõne mängija suunas kutsusid esile eheda reageeringu ja andsid tunnistust tõelisest sünergiast. Kihiline ja keerukas faktuur oli diferentseeritud läbipaistvaks. Orkestrisoolodest jäid meelde eriti fagotid, klarnetid ja trompetid balletilik-iroonilisest II osast. Teose traagiline raskuspunkt, III osa Elegia mõjus peaaegu kummituslikuna oma paratamatus kulgemises.

Ma pole vist kuulnud kunagi selle teose nii värvikat, elavat ja seejuures tõsist esitust. Tundub, et Paavo Järvi on leidnud hea koostööbalansi prantslastega, jagades viimastega oma akadeemilist tõsidust ja saades vastu nende rahvuslikku ésprit’d. Teise lisapalana esitatud Sibeliuse „Valse triste” aga pakkus vaikseimat piano’t, mida eales kujutleda võib.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12970:uus-hooaeg-kaks-avakontserti-kaks-jaervit-&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3358