Thursday, May 05, 2016

Järvi-san - dirigent, keda Jaapanisse väga oodati

Postimees
Riina Luik
30/10/2015


Muusika päästmise nimel


Postimees
Riina Luik, kultuuriajakirjanik

Ei juhtu just sageli, et saaksime Tallinnas Pöffi-väliselt rõõmustada mõne maailmatasemel filmi esilinastuse üle, kuid läinud pühapäeval sai see kinos ”Sõprus” ometi teoks – toimus ameerika režissööri David Donnelly dokumntaalfilmi ”Maestro. Music is everything” Euroopa esilinastus. Donnelly talletas kahe aasta jooksul maailma tippdirigentide hulka kuuluva, Grammyga pärjatud maestro Paavo Järvi elu, saates teda kaameraga nii eraelus, ringreisidel, laval kui lava taga. Kokku võeti üles kakssada tundi materjali ning tõenäoliselt nõudis sellest 90 minutilise kontsentraadi välja setitamine autorilt nii meisterlikku kontseptsioonitunnetust, kuid ka raudset närvi ja emotsioonide taltsutamist, sest öelge: mis poleks Järvi puhul huvitav? Film liigub koos Järviga kõikjal maailmas, kus ta kontserte annab ning võib juba ette oletada, et seda saab saatma suur menu. Järvit ennast rõõmustas väga see, et Euroopa esilinastus toimus just nimelt Eestis.

Muusika võimas keel

Kuid need (siinkirjutaja kaasa arvatud), kes lootsid filmi treilerit näinuna nautida eelkõige suurejoonelist portreefilmi Järvist, võisid olla pisut hämmingus, sest Järvit oli filmis vähem, kui portreefilm seda soovida-oodata lubanuks. Kuid „Maestro“ polegi mitte niivõrd film Järvist, vaid eelkõige klassikalisest muusikast – selle tähendusest, kohast ja olulisusest tänases ühiskonnas ja selle tegijate endi jaoks. Filmi esilinastuse järel kinnitas ka Järvi, et filmi mõte ei olnud teha film temast, vaid rääkida klassikalise muusika köögipoolest ning üks neist, kes seda filmis tegi, juhtus olema tema. Kuid olgu lavatähtede paraad kui särav tahes: Lang Lang, Joshua Bell, Hilary Hahn, Pekka Kuusisto – ,just Järvi karismaatiline isiksus, tema dirigeerimise emotsionaalne pingestatus ja mõtete sügavus on need, mis linateost raudsel teljel hoiavad.

Ajakirja „Muusika“ juulinumbris tõdeb maestro, et kuigi veel peab ta olukorda stabiilseks, kahaneb klassikalise muusika osatähtsus ühiskonnas järjepidevalt. Ning just see – südamevalu klassikalise muusika käekäigu ja tuleviku pärast, ongi võti mõistmaks Donnelly filmi ideed. Kas me suudame seda hoida mitte ainult kui kultuurpärandit, vaid kui elavat kunstiliiki? Kas suudame panna tulevased põlvkonnad sedavõrd muusikast vaimustuma, et jätkub nii neid, kes tahavad muusikat õppida ja musitseerida kui neid, kes tahavad kuulata? Ja mida me peame või saame selleks ära teha?

Filmis püüavad Järvi ja tema nimekad lavapartnerid, noored muusikatudengid ja muusikateoreetikud igaüks omal moel formuleerida sõnumit, mis kõnetaks uut põlvkonda ja aitaks neid tuua kasvõi sammukese lähemale klassikalisele muusikale ja näidata teed maailma, mille olemasolust neil ehk aimugi polnud... Donnelly, kellele ”Maestro” on esimene täispikk dokumentaalfilm, võttiski eesmärgiks näidata klassikalist muusikat uues valguses, teha see inimestele lähedasemaks ja mõistetavamaks. Filmis on tehtud ohtralt võtteid Järvi endises kodulinnas Cincinnatis kui ka paljudes maailma kuulsates saalides, kontserttuuril Jaapanis ja Euroopas, kuid ka Pärnus ja Türil. Maestro poolt juhatavate orkestrite seas on võrdselt kõrvuti Deutsche Kammerphilharmonie Bremen, Frankfurt Radio Symphony Orchestra, Orchestre de Paris ja Pärnu Festivaliorkester.

Ilmekaks näiteks, kui mõjuvõimas võib olla esmakohtumine muusikaga, on filmi autor ise – Ameerika pressile antud intervjuus tunnistab Donnelly, et ei teadnud enne Järviga kohtumist klassikalisest muusikast „suurt midagi“. ”Just Järvi tõi mu muusika juurde ja mind võlus eelkõige see, millise kirega ta ise muusikasse suhtub ja seda teeb. Hakkasin Järvi kontsertidel käima ja minus tekkis soov seda kogemust kuidagi ka teistega jagada. Filmimise ajal nägin ma lähedalt kõiki neid piinu ja rõõme, mida muusikamaailma tipud tegelikult läbi elavad, seda, kui tohutu peab olema nende enesedistsipliin ja kui palju tööd see kõik nõuab /--/. Armusin muusikasse jäägitult ning see tunne minu filmi tehes ainult kasvas. Muusika on võimas keel, mis meid üksteisega ühendab ja see film on selle tõestuseks.”

Järvi lausub filmis tähenduslikud sõnad: ”Ma ei tea midagi, mis oleks nii võimas kui muusika. Kui sul on õnne, ja sa sellesse armud, võid kindel olla, et sa pole kunagi üksi, sest see elab sinu sees ja su elus pole enam mitte ühtegi igavat sekundit.” Jääb vaid soovida, et see õnn teile kord naeratab… Alustuseks minge vaatama filmi ja seejärel hakake käima kontsertidel. Ühel päeval te armute. Kindel!

PAAVI JÄRVI MUUSIKALINE ABSOLUUT


Muusika
Riina Luik
juuli 2015

Maestro Paavo Järvile ja Orchestre de Paris´le oli lõppenud 2014/2015 hooaeg järjekorras juba viies ning seda jäi õnnestunud kontsertide ja täissaalide kõrval tähistama ka orkestri kolimine oma uude koju – Villette´i pargi Muusikalinnakusse rajatud Pariisi filharmoonia uhiuude kontserdimajja. Eesti muusikaajakirjanikud ei pidanud paljuks kohale sõita, et vaadata üle nii palju kõneainet pakkunud ultramoodne kontserdimaja ja kuulata, kuidas orkester maestro Järvi käe all kodusaalis kõlab. Võib juba ette öelda: fantastiliselt!

Tekst Riina Luik, kultuuriajakirjanik
Pariis-Tallinn

Kakskümmend üheksa aastat tagasi seisid sa esimest korda noore dirigendina suure orkestri ees. Oli aasta 1986,sina napilt kahekümne nelja aastane. Sellest on möödas terve igavik ja samas nagu hetk. Mis on muutunud?

Ühest küljest pole midagi muutunud, teisest küljest on kõik muutunud – oleneb, missugusest vaatenurgast vaadata. Muusika tegemise ja selles olemise protsess ei ole näiteks emotsionaalses plaanis absoluutselt muutunud.

Endiselt armastad muusikat ja naudid selle tegemist?


Absoluutselt! See tunne on alles, ja see ei saagi ära kaduda, sest see on olnud minuga algusest saadik. Aga kui rääkida muutustest, siis puudutab see eelkõige oskusi ja tehnikat – dirigendi ametis on eriline koht kogemusel ja seda ei ole võimalik omandada kiirkorras. See on pidev oma vigadest õppimine. Ja kuigi see protsess toimub kogu aeg, on kolmkümmend aastat siiski kolmkümmend aastat, ja nende aastate jooksul olen vähemalt iga nädal kord juhatanud (kiire arvutus annab tulemuseks ~ 1540 kontserti ).

Kuid muusikamaailm, maailm sinu ümber – see pole ju sama? Mis märke sa näed, millised neist on head, millised panevad muretsema?

Palju on muutunud, ja ma arvan, et me oleme ise nende muutuste üks osa ja need muutused peegelduvad ka meis. Näiteks kui vaadata kasvõi aega, mil me perega Nõukogude Eestist lahkusime (Järvide perekond lahkus Eestist 5.01.1980 – R.L) valitses siin kultuuripoliitika, mis vastandas end pidevalt lääne kultuuritraditsioonidele. Kui vaatame Eestit täna, siis liigume aina lähemale läänelikule kultuuriruumile. Ühest küljest on see hea, teisalt toob see kaasa ka kõik sealsed probleemid. Põhiliselt on need majanduslikku laadi: kultuuriorganisatsioonid peavad ise rahadega välja tulema, aktiivselt tulu teenima, paljud projektid on üles ehitatud era- või korporatiivsponsorlusele, riigi toetav osa on järjest väiksem. Need on asjad, millega on tulnud harjuda ja hakkama saada. Mis puudutab klassikalise muusika osatähtsusesse, siis kuigi seis on veel küllaltki stabiilne, kahaneb selle osatähtsus kultuuris järjepidevalt. Tänapäeva noored kasvavad üles pop-, mitte klassikalise muusikaga, seda ka Eestis. Hoolimata sellest, et meil on tugev laulupeotraditsioon, meie identiteet on tugevalt seotud muusikaga, eelkõige lauluga. Klassikalise muusika traditsioon on küll Eestis kindlalt püsiv, kuid ei saa kahjuks öelda, et selle kandepind kasvaks, või et see oleks kõigile jätkuvalt elu loomulik osa. Ei ole paraku! Kui noortega juttu ajada, siis juhul, kui tegu ei ole just muusikute perest pärit või muusikat õppiva inimesega, on kohe aru saada, et nad ei ole klassikalise muusika maailmaga kursis ega tunne seda.

Millest see tuleneb? Sama räägitakse nii ooperi kui balleti puhul.

Põhjus on minu meelest üsna lihtne: popkultuur, ja kõik see, mida on võimalik kiiremini ja lihtsamini haarata, on lihtsalt niivõrd võimas: see domineerib nii muusikaeelistusena kuid ka rahaliselt. Need võimalused, mis on olemas pop- või rockmuusikal kontserttegevuseks või tulud, mida saadakse plaatide müügist, nendest võime klassikalises muusikas ainult unistada. Raadiost ja telest kuuleb ainult pop- ja rockmuusikat ja tuleb tunnistada, et see on nii hästi ja võimsalt tehtud ning ülitäpselt oma ostujõulisele auditooriumile suunatud. Klassikaline muusika ei saa sellest mööda vaadata, tahame seda või mitte, sest kuidagi moodi peame ka meie oma saalid täis saama. Aga tulu, mis tuleb täis saalist, on kõikide kulude kõrval, mis ühe kontserdiga kontsertorganisatsioonile tekivad, tühine. Sümfooniakontsert ja sümfooniaorkester on tohutu suur ja kallis masinavärk. Ooper ja ballett on veel kallimad, sest neil on vaja rõhuda ka visuaalile. Teine probleem on kasvukeskkond ja sellest tulenevad väärtused: mina kasvasin üles klassikalise muusika keskel, kuid tänaste noorte vanemad ja nende õpetajad peavad muusikaklassikaks The Beatles´it või Elvist – sel juhul on asjad Beethovenist väga kaugel, ja peab tegema erilisi jõupingutusi, et saada neid kasvõi ühele kontserdile ja et neil tekiks päris huvi, mis toob nad ka hiljem tagasi. Huvi aga tekib järk-järgult, väga harva juhtub, et käid kontserdil ja oled kohe muusikasse armunud. Selleks, et tekiks püsiv huvi on vaja kedagi, kes sul piltlikult öeldes käest kinni hoiab, sind regulaarselt kontserdile viib ja muusikas juhatab. Need on paraku protsessid, mis kulgevad oma rada ja toimuvas pole mõtet otsida süüdlast.

Kui palju sa usud plaadimaailma kestmisse?

Ausalt öeldes ma ei näe plaatidele tulevikku – plaadiformaat kui niisugune kaob ära, kuid see ei tähenda, et plaadistamine/salvesatmine ära kaoks. Sest kui ei tehtaks plaadikvaliteediga salvestisi, poleks ka mingites teistes formaatides võimalik alla laadida kvaliteetset muusikat. Kuid kvaliteediga ollaks harjunud. See tähendab, et muutub formaat, mille vahendusel kõrgkvaliteetset muusikat müüakse. Mind ei huvita, kuigi ehk peaks, kui palju üks plaat müüb või ei müü, sest salvestis on see, mis minust kui muusikust järele jääb.

Milline näeb välja sinu argipäev Orchestre de Paris peadirigendina: kas ja kuidas muutunud olud ja prantsuse kultuuriruumi iseärasused seda mõjutavad?

Pariisi orkestril on siiski natukene kergem, sest orkestrit hoiab üleval linn, kaks ülejäänud orkestrit kuuluvad ringhäälingule, kuid põhimõtteliselt hoiavad kõiki üleval maksumaksjad. Seda nö puhtkapitalistlik süsteemi nagu Ameerikas – kus orkestril tuleb iga sent ise teenida või otsida sponsorite toetust, siin ei ole. Euroopas on riiklikul tasandil väärtused ja fookus paljudes riikides endiselt haridusel ja kultuuril. Meie orkestri puhul on nii meie igapäevane tegevus sh palgad, kinni makstud linnaeelarvest, kuid kõik sellest väljaspool olev: turneed, plaadistamised, teleesinemised jmt. mis annavad orkestrile näo ja mille järgi orkestrit tegelikult tuntakse – selleks on vaja leida sponsorid.

Pariisi filharmoonia uus maja on nüüdseks avatud ja peaaegu valmis, kontserdid pidevalt välja müüdud. Milline on selle maja sünniprotsessi sulle, kui asja seestpoolt näinule?

Umbes kolmkümmend aastat tagasi tuli ideega: rajada Pariisi südalinnast eemale muusikalinnak – esmakordselt välja Pierre Boulez (Pariisi Filharmoonia kõrval asuvas Pariisi muusikamuuseumis on kuni 28.06. avatud Boulezi 90. juubelit tähistav näitus). Villette´i parki hakati rajama muusikalinnakut, mille esimene maamärk oli uus Pariisi konservatoorium. Hiljem lisandusid väike kontserdisaal, uue muusika eksperimentaalmuusika stuudio ja muusikamuuseum ning selle krooniks nii öelda, pidi saama kontserdimaja. 80ndate keskpaigas otsustas toonane Pariisi linnapea François Mitterand selle asemel rajada linna südamesse Opéra de la Bastille (ooperimaja ehitati 1984 -1989, avati ametlikult 1990) ning kontserdimaja ehitamise idee jäi aastakümneteks soiku. Ühest küljest olid muusikud toona kurvad, sest käes oli nende kord saada endale uus kodu, kuid teisalt oli see 80ndate arhitektuur nagu ta oli… Sellise saaliga, nagu meil täna on, ei saa seda võrreldagi! Kontserdimaja arhitekt on kuulus prantsuse arhitekt Jean Nouvel, kes on suutnud luua midagi väga erilist, saali akustika on fantastiline! Aga muidugi oli see kõik väga kallis nagu kõik sellised suured projektid ning sellele lisandusid arutelud teemal: on meile siis veel üht kontserdisaali tarvis? Vastata küsimusele: miks meile on vaja uut kontserdimaja või mis tahes kultuurihoonet, on praegu raske vastata igal pool maailmas, mitte ainult Pariisis. Aga Prantsusmaal on see keeruline ka seetõttu, et kõik taolised otsused on väga poliitilised. Kuid õnneks otsustas valitsus, et see projekt on kultuuripoliitiliselt niivõrd oluline, et seda ei tohi kõrvale heita ja see sai teoks. Kui minna ajaloos tagasi, siis on Prantsusmaa valitsejad, alates Louis XIV, kelle ajal rajati (1669) vana ooper ehk Opéra de Paris, tahtnud endast maja jätta mingit maamärki.

Kui suur on nende kultuuripoliitiliste otsuste foonil sinu kui Pariisi esindusorkestri peadirigendi sõna jõud?

Otsest mõjujõudu kultuuripoliitiliselt on väga vähe, sest need otsused on eelkõige finantsilised otsused. Kuid nii palju mu sõnal siiski kaalu oli, et kui ehitus käima läks, kutsuti mind sinna ringkäigule. Nägin juba siis selgelt, kus miski asub – üldplaan oli juba olemas, kuid mida ma ei näinud, oli dirigendiruum – seda polnud, või õigemini see oli 3. korrusel! Dirigendil on aga vaja olla lava vahetus läheduses. Kui mind seal poleks olnud, poleks seda märganud ja seda öelnud, oleks dirigendituba endiselt 3. korrusel.

Kui suur vabadus on sul Pariisis loominguliselt?

Mis puutub minu enda kontserdite repertuaari, siis on mul täiesti vabad käed. Mingit nõukogu seal ei ole ja ma ei arutakski seda ühegi nõukoguga, sest see pole selline asi, mida nõukogu peaks arutama. On aga teisi asju, mida nõukogu peab arutama, näiteks külalisdirigentide või solistide kutsumine. Olukorra teeb keeruliseks see, et Pariisi filharmoonia, mille alla meiegi orkester kuulub, kutsub ka välisorkestreid Pariisi ja neid huvitab, et neil oleks head dirigendid, head solistid ja populaarsed kavad ning kontserdid oleks välja müüdud. Aga meid huvitavad samad asjad ! Need orkestrid esinevad meie kodusaalis, olles samal ajal meie konkurendid ja see, mis praktiliselt toimub, on «üks suur sõda», kogu aeg! (Naerab.) Ja sa pead oskama kogu aeg laveerida mitme sõdiva fraktsiooni vahel, kes samal on kõik sulle tähtsad. Ühest küljest on see väga tüütu, teisalt väga õpetlik : kui sa juba Pariisi hakkama saad, saad igal pool.

Kuidas prantslased, eriti muidugi sinu orkester, sind vastu võtsid?

Ma pean ütlema, et veel enne kui ma Pariisi läksin, teadsin orkestri kohta üht ja teist, ja mind hoiatati ette, et see on «üks raske orkester». Selle teadmisega ma sinna läksingi. Ühest küljest püüdsin end ette valmistada, kuid teisalt on see võimatu, sest alles kohapeal saad sa aru, mis on mis. Võin ausalt tunnistada, et mul pole kunagi selle orkestriga raske olnud ja mul on tänaseni nendega väga hea, inimlik, kuid muusikaliselt sütitav, otsekohene ja töine vahekord. Arvasin algul, et mul tuleb ajada palju tühja juttu, vahetada viisakusi jne. kuid kuna võtsin algusest peale töise hoiaku ja selle asemel, et proovi alustades sellele aega kulutada, ütlesin lihtsalt: «Tere hommikust! Beethoven.» Kõik! (Naerame mõlemad.) Ja peagi harjus orkester ära, et ega minult pikka juttu kuule. Neile hakkas meeldima, et me ei ajanud tühja loba ega kulutanud aega nö poeetilistele liialdustele.

Kas pead Pariisi oma kodulinnaks? Kunagi ütlesid, et õiget kodu sul polegi...

Ühest küljest polegi midagi suurt muutunud, sest mul pole endiselt sellist tunnet, et mul on kusagil nö päris kodu. Ainuke aeg, mil mu see tunne oli, oli siis kui elasime kogu perega Cincinnatis ja ka minu töökoht oli seal. Minu puhul on nii, et kui ma kusagil linnas töötan, siis ega mul seal oma päris elu ei olegi, sest ma olen hommikust õhtuni väga hõivatud. Pariisis algab mu töönädal esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval on kontserdid, nädalavahetusel juhatan juba kusagil mujal, esmaspäeval Pariisi tagasi... Sellist vaba aega nö elamiseks mul polegi, nii et minu jaoks pole seega vahet, kas ma töötan Pariisis või Abu Dhabis.

Kunagi ütlesid, et sinu isa oli selline jõluvana-tüüpi isa, keda te väga ootasite, kes alati tõi kingitusi ja oli väga hea. Kas nüüd ajalugu kordub: sinu tütred Lea ja Ingrid elavad Cincinnatis ja ootavad samamoodi sind, või käivad nemad juba Pariisis sinu juures?

Ikka mina käin nende juures, kuigi paar korda on nad ka üksi Pariisi lennanud aga üldiselt, kuna nad käivad koolis, siis püüan ikka mina nende juures käia. Ja mul on isegi oma ajakava nii sätitud, et seal on süstemaatilised augud, et neile külla minna. Aga näib tõesti, et ajalugu kordub...

Kas tütred on musikaalsed, on neile mõlema vanema muusikaline andekus edasi pärandunud?
Nad on musikaalsed, mõlemad õpivad klaverit ja vanem neist, Lea, ka laulab.

Kas ka perekondlikud traditsioonid jätkuvad ehk kas tänuvu avatakse Pärnumaal Kirbul taas perekondlik sega-summa-suvila? Ühes intervjuus ütles kord su isa humoorikalt, et ta on sellest perekondlikust puhkamisest täiesti läbi – kui palju sina suvel puhata saad?


(Naerab.) Ma ei saa seda samuti väga mingiks puhkuseks nimetada, kuid see on kahtlemata väga lõbus olemine, kui me seal kõik koos oleme. Kuid kuna samal ajal on ka Pärnu Muusikafestival ja Järvi Akadeemia, siis juba hiljemalt kell kümme hommikul on mul juba kas proovid, ma õpetan, olen meistrikursustel vmt. Programm on nii tihe, et puhkuseks seda kuidagi nimetada ei saa. Ka õhtud venivad enamasti pikaks, sest festivali mõte ei ole ainult kontserte anda, vaid tuua inimesed kokku, anda neile võimalus üksteist tundma õppida. Üks asi, mis mulle seejures väga meeldiv, on see, et meie eesti muusikud loovad väga häid kontakte lääne muusikutega ja ma olen juba näinud pragu, kuidas meie muusikuid kutsutakse välismaale õppima ja mängima – isiklikud kontaktid on väga tähtsad ja inimeste kokkuviimine ongi üks selle festivali mõte.

Mida tänavune festival uut pakub?
Igal aastal on festival natukene kasvanud, kuigi püüame seda mitte liiga suureks paisutada. Tänavu on see siiski taas veidi suurem kui eelmisel aastal. Alati on meil kaks põhiliini: dirigentide meistrikursus ja festivali orkester. Dirigentide meistrikurustele oli tänavu kõikjalt maailmast – alates Jaapanist ja Brasiiliast, lõpetades praktiliselt kõigi Euroopa riikidega - , üle saja soovija, kohti aga kaksteist. Õpetust jagame kolmekesi : isa, Leonid Grin ja mina – meil on väga hea tiim. Kõik Järvi Akadeemiasse valitud dirigendid saavad juhatada Eesti Noorteorkestrit. Festivali orkester on minu jaoks väga eriline projekt, kuna ma tahaksin, et sellest kujuneks välja projektiorkester, mis tuleb kokku rohkem kui kord aastas, millega on võimalik teha turneed ja mis on kasvanud ka musikaalselt kokku. Sel aastal on meil väga vedanud, sest meil mängivad orkestris maailmatasemel mängijad – mängijaid on nii Londoni, Berliini ja teistest saksa orkestritest, ning muidugi palju noori andekaid eesti muusikuid. Minu jaoks on väga tähtis, et nad saavad olla selles rahvusvahelises õhkkonnas.

Järgmine hooaeg jääb sulle Orchestre de Paris´ juures viimaseks, seejärel siirdud Jaapanisse – sinust saab NHK SO peadirigent.

Jaapani NHK on Aasia üks paremaid, kui mitte isegi parim orkester. Olen käinud Jaapanis juhatamas nüüdseks juba kakskümmend aastat ja see fanatism ja respekt mis neil on klassikalise muusika vastu, on erakordne – seda enam mujal maailmas ei ole, vähemalt ma ei tunneta seda. Isegi Saksamaal mitte. Neil on mingi eriline armastus klassikalise muusika vastu, kuigi ma arvan, et neid valdkondi, mille vastu nad samasugust austust tunnevad, on teisigi. Need, kes on su leidnud, käivad alati truult sinu kontserditel. Muidugi on minu jaoks esmatähtis orkestri kõrge tehniline tase. Samuti on meeldiv see, et saalid on rahvast täis ja kõik NHK kontserdid kantakse teles üle. NHK kuulub maailma suurima ringhäälingukorporatsiooni hõlma alla ja kui kontsert kantakse üle Jaapani teles, siis näeb seda praktiliselt kogu Aasia ja kaabli abil ka Euroopa. Seal on väga palju sellist, mis on ühele muusikule huvitav.

27.-28. mail kõlas Pariisi filharmoonia suures saalis maestro Paavo Järvi ja Orchestre de Paris esituses: Bruchi Viiulikontsert nr 1 (solist Renaud Capuçon, Prantsusmaa) ja Mahleri Viies sümfoonia.

Untergang und Harmonie



Violoncelle concertant à l’anglaise


crescendo-magazine.be
Pierre Jean Tribot
19/04/2016

Sir Edward Elgar
(1857 – 1934)
Concerto pour violoncelle, Op.85
Gustav Holst
(1874 – 1934)
Invocation H75, Op.2
Sir William Walton
(1902 – 1983)
Concerto pour violoncelle
Imogen Hoslt
(1907 – 1984)
The Fall Of The Leaf
Steven Isserlis, violoncelle, Philharmonia Orchestra, dir.: Paavo Järvi
2014 & 2015-DDD-73’01. Notice de présentation en anglais, français et allemand-Hyperion CDA 68077



Le violoncelliste anglais Steven Isserlis propose un beau panorama de la musique concertante de ses compatriotes. En tête d’affiche, on trouve le binôme porte-drapeau des concertos insulaires : ceux d’Edward Elgar et William Walton. Cependant, avec Steven Isserlis, qui plus est accompagné par Paavo Järvi, on savait que l’on pouvait s’attendre à une relecture anti-traditionnaliste ! Nous ne sommes pas déçus !
Considéré comme la dernière grande œuvre achevée par Elgar, le Concerto pour violoncelle(1919) sonne de manière nostalgique comme un adieu vers un monde passé, disparu dans les ruines tristes et encore fumantes de la Première Guerre Mondiale. Cependant, nombre d’interprètes limitent cette partition à un remix romantique trop sirupeux et souvent ennuyeux ! Steven Isserlis expurge la partition de sentiments pour en faire un grand moment de pure musique alors qu’à la tête d’un Philharmonia acéré et allégé, Paavo Järvi dynamique l’accompagnement orchestral. La musique d’Elgar sort dramatisée de cette lecture implacable et exemplaire par sa tension nerveuse. Du Concerto de Walton, Steven Isserlis et Paavo Järvi retiennent le lyrisme et la motorique au service d’une conception trachée et haletante, dans la droite ligne du style de ce compositeur. En complément de programme, le violoncelliste propose deux belles miniatures : Invocation de Gustav Holst et The Fall Of The Leaf d’Imogen Holst, la fille du compositeur des Planètes, deux partitions chères à Steven Isserlis. Parfaitement enregistré, cet album au couplage logique s’affirme comme une nouvelle référence aux côtés des lectures de Yo-Yo Ma/André Previn (Sony) et Janos Starker/Leonard Slatkin (RCA), pour se limiter à des interprètes proposant un concept éditorial centré sur Elgar et Walton. Il faut saluer par ailleurs l’excellente notice de présentation écrite par Steven Isserlis lui-même.

http://www.crescendo-magazine.be/2016/04/violoncelle-concertant-a-langlaise/

Ein Konzertabend für Alle und Keinen mit den Wiener Symphonikern und Paavo Järvi


backtrack.com
Simon Haasis
25/04/2016

Neue Musik hat es nicht immer leicht; das ist eine traurige Wahrheit. Dennoch hat sich vor allem das Wiener Konzerthaus den Ruf erworben, neuer Musik eine Chance zu geben – zeugt nicht zuletzt das Festival Wien Modern. Auch die Wiener Symphoniker, eines der vier Wiener Orchester, teilen diese Leidenschaft und haben gemeinsam mit dem Orchestre de Paris und der Philharmonie de Paris bei Erkki-Sven Tüür ein Konzertstück bestellt.

Sow the wind..., das 2015 geschrieben wurde, ist nach Angaben des Komponisten, der selbst zugegen war, nach seiner vektoriellen Methode komponiert. Was dies bedeutet, erläutert er im Programmheft wie folgt: „Es ist eine Art der Stimmführung im weiteren Sinne, die Projektionen von Vektoren in verschiedene Richtungen folgt. Zur gleichen Zeit folgt das Basismaterial einem bestimmten numerischen Code, ähnlich einer genetischen Entwicklung, die die ganze Komposition mit all ihren Mutationen und Transformationen formt. Diese Technik erlaubt es mir, eine viel größere harmonische Bandbreite zu erreichen.“

Tatsächlich ist die Komposition von einem ständigen Werden und Vergehen geprägt, vor allem aber durch eine sublime Instrumentation. So erwächst aus einem kleinen Wind der virtuos gespielten Klarinetten über Englischhorn und Oboe ein Sturm in den vielfach unterteilten Streichern, der die gesamte Komposition durchzieht. Neben reichem Schlagwerkeinsatz ist auch auf ein Duett zwischen Bassklarinette und Tuba zu verweisen, das von beiden Solisten mit viel Charakter vorgetragen wurde.

War diese österreichische Erstaufführung genau im richtigen Raum angesiedelt, so verpufft viel Effekt beim Jeunehomme-Konzert (Klavierkonzert in Es-Dur, KV271) von Wolfgang Amadé Mozart buchstäblich in der Luft des großen Saales. Das delikate Zusammenspiel zwischen dem Solisten Lars Vogt und den Symphonikern, welches sie bereits beim ersten Solo-Einsatz in der Einleitung des Sonatensatzes unter Beweis stellten, vermochte nicht raumgreifend zu wirken. Zum rauschenden Bacchanal hingegen wurde vor allem das berühmte Rondo, ein rasendes Rondo, welches von Vogt sehr lebhaft und mit sublimer Virtuosität gespielt wurde. Bemerkt werden darf, dass auch hier Orchester und Solist als sicher eingespielte Partner wirkten und Paavo Järvi allem akustischen Unbill zum Trotz eine spannende und präzise Interpretation gestaltete.

Die 22 einführenden Takte aus Richard Strauss' Tondichtung Also sprach Zarathustra sind spätestens seit Stanley Kubrik nicht mehr aus den Annalen der Musikgeschichte wegzudenken. Leider gerieten sie Järvi an diesem Abend etwas zu rauschhaft und auch etwas zu laut; das berühmte Paukensolo hingegen hätte etwas mehr Mut zum Ausdruck gut vertragen. Dagegen überzeugte vollkommen der zweite Satz Von den Hinterweltlern, der von puristischer Zurücknahme geprägt war.

Das satirische Moment kam dabei zur vollen Ausprägung, was durch die sicher gespielten Hornrufe „Credo in unum deum“ unterstrichen wurde. Auch die feine Kantilene überzeugte durch saubere Intonation. Nach einem kleinen Einsatzwackler in der Fuge Von der Wissenschaft gelang vor allem die Darbietung des Tanzlieds wohl am überzeugendsten. Nicht nur das Violinsolo war mit viel Verständnis für die Faktur der Musik vorgetragen, sondern auch das Tempo treffsicher gewählt, sodass die Rauschhaftigkeit dieses ersten großen Richard Strauss-Walzers zum Tragen kommen konnte.

https://bachtrack.com/de_DE/kritik-wiener-symphoniker-paavo-jaervi-lars-vogt-konzerthaus-wien-april-2016

Friday, April 22, 2016

La passion selon Messiaen

concertonet
Didier van Moere
10/04/2016

Paris
Philharmonie 1
04/10/2016 -
Charles Ives : The Unanswered Question
Olivier Messiaen : Turangalîla-Symphonie
Roger Muraro (piano), Cynthia Millar (ondes Martenot)
Orchestre de Paris, Paavo Järvi (direction)


P. Järvi (© Kaupo Kikkas)

Esa-Pekka Salonen la dirigeait aux Champs-Elysées la saison dernière, Paavo Järvi clôt avec elle le week-end « Passions » à la Philharmonie (voir par ailleurs ici) : la Turangalîla-Symphonie, véritable geyser orchestral, est devenue une classique du répertoire. Le gigantisme de l’œuvre, quatre-vingts minutes de musique, avec son effectif énorme, un piano et des ondes Martenot – tous les claviers, percussions comprises, ici placés devant l’orchestre – n’effraie plus les orchestres. Elle résume d’ailleurs le langage de Messiaen : recours aux modes et aux rythmes extra-européens, chants d’oiseaux...

Ce flamboyant hymne à l’amour, où le désir prend des dimensions cosmiques, inspire au chef estonien une vision d’une exemplaire clarté, jusque dans les passages les plus foisonnants – il lorgne plutôt vers la tradition française alors qu’on peut aussi situer la partition dans la postérité du Tristan de Wagner. Il refuse ainsi d’en exacerber le lyrisme là où le kitsch pourrait menacer – on ne rappellera pas ici le persiflage de Pierre Boulez sur l’œuvre de son maître. Certes, cela peut émousser la sensualité brûlante de certaines pages – de « Jardin du sommeil d’amour » par exemple, où la direction suspend magnifiquement le temps. Järvi privilégie, de même, les couleurs crues, tout en préservant les chatoiements sonores, comme dans « Turangalîla 2 ». Dès l’Introduction de la Symphonie, les rythmes, très acérés, ont parfois quelque chose de stravinskien, même s’ils peuvent rester ici ou là un peu carrés alors que d’autres osent davantage de swing – notamment pour « Joie du sang et des étoiles » ou le Finale. Cette Turangalîla n’en reste pas moins superbe, grâce aussi à un orchestre au sommet, et au fabuleux Roger Muraro – tellement inégalé dans Messiaen que l’étiquette finit par lui coller aux doigts. Qui donc déploie ici autant de couleurs, autant de virtuosité jubilatoire, qui fait de son clavier un second orchestre ? Cynthia Millar, en revanche, reste trop discrète aux ondes Martenot, en deçà d’une Valérie Hartmann-Claverie.

D’assez étrange façon, la Symphonie était précédée d’une Question sans réponse d’Ives en apesanteur, où le chef obtenait des cordes les plus infimes des nuances. Les langages, en effet, sont à l’opposé et « l’éternelle question de l’existence » ne s’est jamais posée au fervent catholique qu’était Messiaen. Quoi qu’il en soit, on était loin des « concerts du dimanche ».

http://www.concertonet.com/scripts/review.php?ID_review=11452

Thursday, April 07, 2016

Steven Isserlis, Philharmonia Orchestra, conducted by Paavo Järvi

The Elgar Society Journal 
Richard Wiley
April 2016 Vol.19, No. 4

Elgar: Cello Concerto
Walton: Cello Concerto
Gustav Holst: Invocation
Imogen Holst: The fall of the leaf
Steven Isserlis (’cello); Philharmonia Orchestra, conducted by Paavo Järvi

Full marks to Hyperion and, in particular, to Steven Isserlis for the unexpected and imaginative repertoire on this disc: and I refer not to the Elgar and Walton concertos but to the ’cello pieces by the Holsts, father and daughter, which somehow escape mention on the front of the booklet. You’ll forgive me, then, if I start with what, to me, were two unknown works by the Holsts. The unaccompanied The fall of the leaf, was written in 1963 for an old friend, Pamela Hind o’Malley. A set of studies, or variations, on a theme by the late 16th century composer Martin Peerson, it was played by Isserlis at Imogen Holst’s seventieth birthday concert in 1977. Here he plays it sensitively yet with considerable emotion.

Gustav Holst’s Invocation was written in 1911, and remained unpublished at the time of his death. Isserlis eventually received Imogen’s approval to perform it, in an arrangement with piano, at the 1980 Aldeburgh Festival, and has now recorded it in its original form with orchestra. First performed by May Mukle and the New Symphony Orchestra conducted by Landon Ronald in a concert that also contained Thomas Dunhill’s 1910 ‘Capricious Variations on Salley in our Alley’ (future repertoire for Hyperion?), The Times said that it was ‘effectively scored in a conventional way, but the matter does not sound very new, and the whole work has less individuality than some other of Mr. Von Holst’s compositions’. It is surely far more than that:
its scoring clearly comes from the composer of The Planets, and in its eight or so minutes it covers a vast range of highly evocative moods, pensive and dreamy. Placed between the Elgar and Walton concertos on the disc, it proves an ideal stylistic link.

Walton’s concerto, written for Gregor Piatigorsky, has received a number of fine recordings in recent years and this is up there with the best of them.

In terms of sheer virtuosity it might well have never been bettered, especially in the second movement, Allegro appassionato, which I have rarely heard played with such apparent ease. Turn to the dedicatee’s recording, made shortly after the work’s première in 1957, and one hears all too readily what a stiff technical challenge the concerto presents. I felt that at the very opening Isserlis was trying to put more into the music than was perhaps there: all seemed a little laboured and to be holding back the ticking quavers of the orchestral accompaniment. To my surprise I found it was played faster than on other recordings: a clear example of pace not being the same thing as speed.
Elgar’s concerto is performed both at the right pace and at the right speeds. Isserlis and the conductor, Paavo Järvi, clearly believe that Elgar knew what he was doing with regard to his markings of speed and expression, and demonstrate that a performance that feels entirely natural and unforced can be produced when the markings are followed rather than ignored. And those markings, too, allow for playing of considerable power and emotion while giving a firm sense of structure to the whole. This must rank as one of the finest of the many performances of the concerto that I have heard. The recording team have, as ever when one sees the name of Andrew Keener as producer, delivered an excellently balanced recorded of clarity and bite, though in the unaccompanied work the microphone has picked up rather too much of Isserlis’s breathing for my liking. The icing on the cake comes in the form of booklet notes by Isserlis himself, giving not only a ’cellist’s insight into the music, but some fascinating anecdotes of his relationships with Imogen Holst and Piatigorsky.

Richard Wiley

Jeans-Hemd trifft auf Klassik-Hits


Wienerzeitung.at
05/04/2016



Lalo, Sarasate, Bruch: Renaud Capuçon. Erato, 1 CD, ca. 19 Euro.

(dawa) Frankreichs Herzeigegeiger Renaud Capuçon mit ebenso prominenter Klassikkost. Wie anders sollte man Edouard Lalos fünfsätzige "Symphonie espagnole", Pablo de Sarasates wilde "Zigeunerweisen" und Max Bruchs g-Moll virtuoses Violinkonzert op. 26 bezeichnen. Was des Einen höchste Affektenlehre, sind dem anderen die abgedroschenen Pflichtstücke der Romantik schlechthin. Diese Aufnahme lässt jedenfalls keinerlei Langeweile aufkommen. Das mag zum einen an dem profunden Solisten liegen: Capuçon wuchs mit den Meisterwerken aus den 1860er/70ern heran, das hört man in der unglaublichen Routine, der schlicht harmonischen Gestaltung seiner Stimmführung (Lalos Rondo hat Referenzcharakter, wärmende Soli bei Bruch). Bei den vielen persönlichen Bindungen darf der Virtuose auch einmal im legeren Jeans-Hemd auf dem Cover posieren. Zum anderen fungiert das Orchestre de Paris, berühmt für sein Repertoire des 19. Jahrhunderts, als gewohnt kongenialer Klangpartner. Wobei Dirigent Paavo Järvi auf breiten Schönklang zugunsten präziser Schärfe verzichtet - ein Umstand, der das Miteinander Solist-Ensemble noch erlebbarer macht.

http://www.wienerzeitung.at/themen_channel/musik/klassik_oper/810712_CD.html

Classical CDs Weekly: Nielsen

The arts desk.com

02/04/2016


Nielsen: Symphonies 1-6 Frankfurt Radio Symphony/Paavo Järvi (RCA)
Nielsen’s 150th birthday celebrations ended some months ago, but that hasn’t led to any let up in new releases of his music. There’s a phenomenal box set of archive Nielsen recordings on the Danacord label which I’ll cover shortly, but as a stopgap we’ve yet another cycle of the six symphonies. Happily, Paavo Järvi’s set is among the best of the newcomers. Oramo’s is the most consistent, but Järvi has different strengths. He’s aided by magnificent playing from his Frankfurt orchestra, showing few signs of strain in music that can’t yet be familiar repertoire in Germany. Nielsen’s contrapuntal textures never sound muddy, and every thread is projected with confidence. Especially the all-important bass lines: there’s a resonant cello and bass entry about three minutes into the Fifth Symphony which made me jump. John Storgärds’ hard-working BBC Philharmonic sound lightweight by comparison. You’d expect Symphonies 4 and 5 to eat up most of an orchestra’s rehearsal time, and these performances really do deliver. No. 5’s ending blazes, and No. 4’s duelling timps don’t disappoint, though the Järvi’s unscripted slowdown in the symphony’s coda sounds corny once you’re used to hearing it played straight.
Symphonies 1-3 aren’t heard as frequently – a pity, as they’re delectable. The glorious waltz at the heart of the Espansiva’s opening movement is intoxicating, and Järvi gets the tempo exactly right in the finale. The sudden collapse of momentum in No. 2’s last movement is brilliantly managed, and I’ve had Järvi’s exuberant performance of Nielsen’s First playing on a loop: perky, characterful winds and shrewdly chosen speeds give the scherzo a delicious lilt. No. 6 is the most enigmatic: Järvi doesn’t plumb its depths as deeply as Oramo does, but the playing is phenomenal, the first movement’s terrible climax a real shocker. Fantastic bassoons at the work’s close – what a way to end a symphonic career. This set’s bargain price makes it all the more desirable; there’s no excuse not to buy it.
http://www.theartsdesk.com/classical-music/classical-cds-weekly-wim-henderickx-mahler-nielsen

Wednesday, March 30, 2016

Gutenberg, Argerich, Brahms

Deutschlandfunk.de
Jochen Hubmacher
29.03.2016

Mit den Aufnahmen aller Beethoven- und Schumann-Sinfonien hat sich die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen weltweit einen Namen gemacht. Auf Schumann folgt nun folgerichtig Brahms. Seine Sinfonien und Ouvertüren nimmt das Orchester unter Chefdirigent Paavo Järvi derzeit in Wiesbaden auf.

Nimmt mit der Deutschen Kammerphilharmonie die Brahms-Sinfonien auf: Paavo Järvi (picture-alliance / dpa / Ingo Wagner)
Brahms, 1. Sinfonie, 1. Satz 
Nervenaufreibende Paukenschläge, zu Beginn von Brahms Erster Sinfonie. Befreiungsschläge für Brahms, der dem "Riesen Beethoven", den er immer "hinter sich marschieren hörte", 1876 endlich davon läuft - nach vierzehn Jahren des Haderns und Zögerns. Kein Wunder also, dass die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen es bei den Aufnahmen im Kurhaus Wiesbaden damit sehr genau nimmt.
Stefan Rapp: "Its quite nice when I can do a crescendo, when we do the small spots I do all this very big crescendo”
Paavo Järvi: "At the end there should be the feeling of a little crescendo!”
Im Nebenraum zum Aufnahme-Saal diskutiert Pauker Stefan Rapp mit Dirigent Paavo Järvi und Produzent Philip Traugott über Lautstärke-Details. Rapp hat für die Aufnahme-Session eigens Pauken besorgt, die in etwa zu Brahms Zeiten gebaut wurden:
"Sie haben Ziegenfelle – nicht, wie wir sonst immer spielen, mit Kalk -, sondern Ziegenfelle. Das ergibt einfach einen viel dunkleren Klang, es bindet mehr, hat weniger Obertöne. Ich spiele hauptsächlich mit Flanellkopf-Schlegeln. Normal spielt man eher welche mit Leder- oder Holzköpfen, damit man die Transparenz gut heraushört – so dass nicht nur ein Klang-Brei entsteht, sondern dass der Klang durchsichtig wird."
Aufnahmesaal mit Renommée und Inspirations-Potenzial
Produzent Philip Traugott hockt unterdessen vor einem Monitor samt Mikrofon, über das er den Musikern im Saal nebenan Anweisungen gibt.
Die Beethoven- und Schumann-Projekte haben die Bremer Kammerphilharmoniker noch im ehemaligen DDR-Funkhaus in Berlin aufgenommen – warum hat Philip Traugott für das Brahms-Projekt nun den prächtig verzierten Friedrich-von-Thiersch-Saal im Wiesbadener Kurhaus ausgewählt? Hängt es damit zusammen, dass Johannes Brahms seine 3. Sinfonie einst in Wiesbaden komponiert und sie kurz nach der Wiener Uraufführung im hiesigen Kurhaus dirigiert hat?
"Es ist zwar inspirierend, das zu wissen. Aber ich denke nicht, dass das den Ausschlag gegeben hat. Es war einfach das Renommée, das dieser Saal hat – und die Suche nach einem Raumklang aus Wärme und Präsenz. Denn dieser Saal klingt in sich warm, während die Bühne dem Ganzen Leben verleiht – und die Kombination aus beidem unterstützt das Orchester sehr bei diesem Repertoire. Denn es reicht über die Orchestrierung Beethovens bereits weit hinaus - und da wir es hier mit einem Kammerorchester zu tun haben, brauchen wir die akustische Unterstützung des Saals. Das ist wichtig für die Balance."
Mit Akribie und Forschergeist
Inzwischen haben sich in Traugotts Arbeitsraum alle Orchestermusiker um Dirigent Paavo Järvi geschart, lauschen den vorläufigen Ergebnissen, diskutieren – typisch für die Kammerphilharmoniker, die sich von je her demokratisch organisieren und ausgiebig gern am Detail tüfteln. Darunter Oboist Ulrich König.
"Es gibt viele Orchester, die machen zum Beispiel zwei Live- Mitschnitte und dann Korrektur-Sessions - das ist kostengünstiger - und verkaufen es als Live-Mitschnitt, was natürlich auch toll ist. Aber für eine reine Studio-Produktion ist das, was wir machen, viel detallierter, ausgefeilter und auf den tiefsten Grund gehender – und das ist vielleicht das Besondere dabei."
Musik Brahms, 1. Sinfonie, 2. Satz 
Schon seit einigen Jahren sind die Bremer dabei, auf den Konzertbühnen der Welt ihren Brahms zu entwickeln. In einem Workshop haben sie sich zusätzlich intensiv mit Leben und Werk des Komponisten auseinandergesetzt und verschiedene Aufnahmen verglichen. Was entsteht da nun? "Beethovens Zehnte", wie der Dirigent Hans von Bülow es mal bezeichnet hat – oder doch eine "Clara"-Sinfonie, in der Brahms seine problematische Beziehung zu Clara Schumann musikalisch verarbeitet? Anja Manthey ist Bratscherin in der Kammerphilharmonie:
"Ich glaube, Clara würde ich da mal rauslassen jetzt. Natürlich weiß man, dass er diese Postkarte an Clara geschrieben hat - aber ein paar Jahre, bevor die Sinfonie fertiggestellt wurde –, mit dem Horn-Solo aus dem letzten Satz, wo er ihr als Geburtstags-Ständchen schrieb: 'Hoch auf dem Berg, tief im Tal, grüß ich dich tausendmal'. Und natürlich denkt man da jedes Mal dran, wenn man das spielt. Aber das ist nicht in erster Linie der Auslöser."
Zwischen Emotion und "einer Armlänge" Abstand
Für Dirigent Paavo Järvi ist Brahms Erste vor allem eine Herausforderung – aufgrund ihrer perfekten Kompositions-Struktur:
"Alles ist miteinander verbunden, alles ist vollkommen durchdacht – bis ins kleinste Detail hinein! Daher hat man so große Ehrfurcht davor, dass es zum Hauptzweck wird, all diese Beziehungen herauszuarbeiten. Dadurch wird Brahms aber oft zu akademisch. Und wir versuchen eigentlich mehr, seine emotionale Seite zu sehen, die er immer so gern versteckt. Ganz anders als Robert Schumann. Der gibt alles: Seht hier, mein verwundetes Herz, mein ekstatisches Glück - jetzt werde ich gleich sterben! Brahms hält immer eine Armlänge Abstand. Vielleicht ist gerade das das Spannende an ihm - sofern man das Akademische abschüttelt und seiner Musik eine persönlichere Note gibt."
Musik Brahms 1. Sinfonie, 1. Satz
Zu der "persönlichen Note" gehört zum Beispiel so manche "Schreck"-Pause, die einen Hauch länger gehalten wird als üblich - oder eine klare Phrasierung, die flexibel bleibt für Tempowechsel, "aus dem Bauch heraus".
"Brahms war bekannt dafür, dass er nicht gerne Metronom-Angaben gemacht hat, denn er wollte die Musiker – wie er mal gesagt hat - nicht in eine Zwangsjacke stecken. Er war auch bekannt für seine extremen Temposchwankungen, die in der heutigen Brahms-Sinfonie-Tradition kaum mehr spürbar sind. Viele Interpreten sagen sich, nun, er hat hier ja kein Ritenuto reingeschrieben, also machen wir das auch nicht. Aber das stimmt nicht immer. Es gibt in der Musik eine andere Ebene, die sich oft erst inmitten der Aufführung herauskristallisiert. Wir haben diese Musik inzwischen so verinnerlicht, um sie nun so natürlich und frei, ohne irgendwelche Mätzchen, phrasieren zu können, wie wir sie empfinden."
Musik Brahms 1. Sinfonie, 1. Satz
Autorin: Ursula Böhmer
http://www.deutschlandfunk.de/zwischen-urauffuehrung-und-neueinspielung-gutenberg.1993.de.html?dram:article_id=349649

Friday, March 25, 2016

Praha kevade eelmäng Eestis

Postimees
Rein Veidemann
14 märts 2016

Ovatsioonitorm pilgeni täis saalis, braavohüüded, jalgade müdin, viis korda orkestri ette tagasi plaksutatud – nii lõppes Paavo Järvi juhatatud ERSO seekordne etteaste Estonia kontserdisaalis.
Kahe kuu pärast, 12. mail, Bedřich Smetana (1824–1884) surma-aastapäeval avatakse rahvusvaheline muusikafestival Praha Kevad Smetana rahvusromantilise suurteosega. Nii on see olnud juba 70 korda. Seekord juhatab Tšehhi filharmoonia orkestrit Paavo Järvi. Koht, kus ta seda teeb, Praha Smetana-nimeline kontserdisaal, on tšehhidele sama sümboolne nagu eestlastele Estonia. 1918. aastal kuulutasid tšehhid seal välja oma vabariigi. Estonia kontserdisaalis kogunes 23. aprillil 1919 avaistungile aga Asutav Kogu, et vastu võtta Eesti iseseisvusdeklaratsioon ning kehtestada Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord.
Need kahe rahva saatusühtsuse paralleelid pole ainsad, mis etteaste tausta juurde kuuluvad. Tšehhidele on kuuest sümfoonilisest poeemis koosnev tsükkel «Minu kodumaa» ning eriti selle teine osa «Vltava» nende muusikaline tüvitekst, nagu seda eestlastele on Heino Elleri «Kodumaine viis» ja Rudolf Tobiase oratoorium «Joonase lähetamine» alates 1989. aastast, mil see tuli taasesiettekandele vabanemise teele asunud Eestis.
Nii et kui Paavo Järvi nüüd eestlasena, koos ERSOga Smetanat esitas, siis tegi ta samas seda ka tšehhi patrioodina. Nii võimas ja veenev oli dirigendi sisseelamine teosesse.
Ma ei valda muusikast kirjutamise metakeelt, mistõttu pean piirduma üksnes elamuse vahendamisega. Õnneks võib  muude allikate kõrval ka kavalehelt (koostajaks muusikateadlane Liisi Laanemets) lugeda «Minu kodumaa» lugu. Kõik teose  kuus poeemi olid algselt mõeldud eraldi ettekandmiseks ja need valmisidki ajavahemikus 1875–1880.
Üksnes esimest poeemi sai autor ise kuulda, ülejäänud valmisid juba kurdiks jäänud helilooja sisekõrvas. Kurtus tabas ka Beethovenit, kelle sümfooniate ülevust ja dramatismi on tunda  Smetana poeemideski. See on ootuspärane, sest Beethoven oli romantikutele suureks eeskujuks.
Iga Smetana poeem on lugu tšehhide pärimusest ning ajaloost. See, kes ei pruugi neid teada, naudib, nagu siinkirjutajagi, vaheldusrikkaid helimaalinguid. ERSO, mida Paavo Järvi mõni tund enne kontserti Eesti Raadiole antud intervjuus nimetas kõrgprofessionaalseks, oligi dirigendi käe all korraga nii palett kui ka pintslikomplekt.
Paavo Järvi dirigendina on muidugi omaette fenomen. Tema stiili iseloomustab löögi punktuaalsus ja nakatav kirg. Ta mitte ainult ei juhata pillirühmi teksti sisse ega seo neid tervikuks, vaid ka fokuseerib või siis peegeldab nagu prisma.
See oli ikka vaatepilt, kuidas ta voogavate passioonide ajal otsekui haaras esimese viiulirühma endale sülle; kuidas üht tantsulugu (polka olevatki, nimele vaatamata, tšehhi päritolu) sisse juhatades tegi seda niisuguse ägedusega, et taktikepp klõpsus vastu partituuripulti, rääkimata jalaga kaasa tatsumisest. Ja kuidas ta finaalis otsekui kõiksuse valitseja kandis kogu orkestri ülevasse totaalsusse.
Smetana sümfoonilisi poeeme on üksiti võttes esitatud varemgi, tervikuna kõlas see ERSO esituses Eestis esimest korda. Nii et need, kes Tartus ja Tallinnas kontserdil käisid, olid ühtlasi ajaloolise hetke elavad tunnistajad. Praha Kevadele endale oli see aga Eesti eelmäng.
KONTSERT
ERSO: «Suurlinna tuled II. Praha»
Kavas Bedřich Smetana sümfooniliste poeemide tsükkel «Minu kodumaa» (1874–1879)
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel

12. märtsil Estonia kontserdisaalis

Steven Isserlis plays the Cello Concertos by Elgar and Walton [Philharmonia Orchestra/Paavo Järvi; Hyperion]


classicalsource.com
Colin Anderson
March 2016



Elgar’s Cello Concerto is placed first, introduced forthrightly by Steven Isserlis, almost defiantly. His later tenderness is affectingly contrasted, and throughout the first movement he is stoical if confidential to match Elgar’s expressive post-World War One Concerto (1919), which mixes introspective musing and heartache with a scurrying second movement and a striving Finale that eventually reminiscences. Isserlis gives a deeply touching account, the sort that restores faith in a too-often-performed work, here reclaimed as the masterpiece that it is, personal and private, yes, but outgoing in a consoling way without negating buoyancy or go-getting.

There is universal appeal to this reading, thankfully without the mawkishness or exaggeration that some interpreters impose upon it, beautifully recorded (open and natural in a location that is a second home for London orchestras when recording or rehearsing) and sympathetically partnered by the Philharmonia and Paavo Järvi. The last time I felt like this regarding the Elgar, it was also the Philharmonia, Leonard Slatkin conducting and Janos Starker the soloist, for RCA.

Such excellent reproduction and supportive musicianship distinguish the remaining concertante pieces, not least William Walton’s Cello Concerto, written for Piatigorsky, a work that seems to need more than a helping hand to get it recognised fully. It’s a wonderful score, full of colour, melody and emotion, breezing in from the Mediterranean (by 1956 the composer and his wife were living on Ischia), with a brilliant second movement and an ingenious Finale that, for several minutes, separates cellist and orchestra (cadenza-orchestral flare-up-cadenza, 3’39 to 8’58) and reunites them yearningly and leading to a poignant fade-away ending. The warmth and brilliance of Walton’s music is conveyed faithfully, with belief, and with tangibility to the listener, Isserlis yearning in the first movement, attacking the second, and relishing the fantasia aspects of the last. Once again the Philharmonia and Järvi offer a tactile accompaniment, Walton’s virtuoso orchestration a pleasure in itself.

Also included are offerings by Holst, father and daughter. Gustav’s Invocation (1911) begins prayer-like for the cellist. It’s a haunting piece, darkly atmospheric and rising in emotional force. There are some lovely things in the orchestra, oriental and starlit, The Planets not far away. Imogen’s The Fall of the Leaf (1963) is for unaccompanied cello, three studies on an ancient tune, which, Goldberg-like, bookends the whole; what happens in between holds the attention and reflects Isserlis’s commitment to this imaginative music. He also contributes the very readable booklet note. This is a release that can be recommended without reservation.

Elgar
Cello Concerto in E minor, Op.85
Holst
Invocation, Op.19/2
Walton
Cello Concerto
Imogen Holst
The Fall of the Leaf
Steven Isserlis (cello)
Philharmonia Orchestra
Paavo Järvi
Recorded 14 November 2014 and 10 April 2015 in Henry Wood Hall, London

http://www.classicalsource.com/db_control/db_cd_review.php?id=13528

Tuesday, March 15, 2016

Diapason
Jean-Charles Hoffele
march 2016


Sunday, March 13, 2016

Orchestre de Paris/Paavo Järvi at Philharmonie de Paris – Sibelius 3 – Vincent Lucas plays Nielsen’s Flute Concerto

classicalsource.com
Ates Orga
march 2016

The second half found the orchestra in richer voice and the audience relaxed rather than uneasy. Carl Nielsen's Flute Concerto, premiered in Paris ninety years ago, has plenty of tricky corners and structural question-marks to negotiate. Vincent Lucas, the distinguished first flute of the Orchestre de Paris, got off to a nervous start but, once under way, rose to the challenge. The many ensemble exchanges worked well. And there was plenty of lyrical input and warm blending (the end of the first movement, for example). Järvi, who understands his Nielsen, made good sense of the piece, without unduly forcing the syntax or hardening the rhythm.
Recordings of Sibelius's Third Symphony too often lull one into a false sense of security – an easy 'little' classical number, Beethoven 8 style, that just plays itself. Järvi's burnished full-strength performance, framed within the airy, appealingly clear, bass-responsive acoustic of the Paris Philharmonie (a place I increasingly like), showed us the reality. As danger works go, the Third is a minefield, an unforgiving jigsaw pitted with solo and group traps, disjointed fragments of melody, and pages of seeming chaos going nowhere. The eventual C-major catharsis of the outer movements is not easily won.
Järvi, favouring old/modern brisk tempos in preference to a graver approach, steered an impeccably clear path through the maze. The Orchestre de Paris boasts a sterling string section: the involved rhythmic bite of the cellos, double basses and violas (right of conductor) gripped the attention unfailingly, likewise their emphatic lower-end colouration, every attack, harmony and drone rasping through the hall like so many ancestral voices.
In the pageant of the slow movement, the woodwinds (minimal vibrato) brought a cold Asgardian beauty to the proceedings. The brass throughout had bronzed moments. And everywhere Sibelius's attention to the kettle-drums was balanced with purpose and drama. By the end you felt you'd been on an epic, magnificent journey, a virtuoso of the first order.
http://classicalsource.com/db_control/db_concert_review.php?id=13491

Filmmaker Seeks To Bring Classical Music To Bigger Audience


wabe.org
Gabbie Watts
10/03/2016



World-renowned conductor Paavo Järvi, above, is the focus of David Donnelly's feature-length documentary ‘’Maestro.’’`

In college, David Donnelly was pre-med and a football player, but a day after graduation, he ran off to Los Angeles to follow his dream of becoming a filmmaker.

At that point, classical music was the last thing on his mind, but now, he's released a feature-length documentary called "Maestro" about world-renowned conductor Paavo Järvi.

It came about when Donnelly moved back home to Cincinnati when he was 25 and Järvi happened to be his neighbor.

“I was going through a breakup and had just moved back from L.A., and I was trying to figure out my life,” Donnelly said. “And [Järvi] somehow knew I needed to hear this music at this point in my life, and it had such a strong impact that I couldn’t believe more people didn’t know it was out there.”

From not thinking about classical music to becoming a classical music evangelist, Donnelly wants this film to be accessible to those who aren't classical music fans and introduce classical to a broader audience. “Maestro” has the pacing of a sports documentary and includes interviews with superstars like Joshua Bell, Hilary Hahn and Lang Lang.

He thought the best way to connect classical with a broader audience was to show the human element.

“A lot of classical musicians, they don’t appear to be vulnerable. It’s always about being perfect, hitting every note, the posture, this perfection. And that can be intimidating to a lot of people. ... I think that human element and that vulnerability helps people connect.”

Donnelly wants this film to be distributed in schools as an educational film.

“I think it’s a student’s right to be exposed to all these different beautiful things that we have available.”

He also wants to PROMOTE digital media in schools, which he sees as increasingly important way to educate young people.

“I think digital curriculum is overlooked ... There is not a lot of incentive right now for filmmakers to make great films that ultimately go to schools," he said.

http://news.wabe.org/post/filmmaker-seeks-bring-classical-music-bigger-audience

Paavo Järvi dans le nord

concertonet.com
Didier van Moere
mars 2016

Paris
Philharmonie 1
03/02/2016 - et 3 mars 2016
Ludwig van Beethoven : Concerto pour piano n° 3, opus 37
Carl Nielsen : Concerto pour flûte
Jean Sibelius : Symphonie n° 3, opus 52
Radu Lupu (piano), Vincent Lucas (flûte)
Orchestre de Paris, Paavo Järvi (direction)


R. Lupu (© Ivan Malý)

Radu Lupu est de retour à l’Orchestre de Paris. Paavo Järvi et lui avaient donné, ici, un Premier Concerto de Beethoven léger et volubile. Les voici dans le Troisième, que le pianiste, curieusement, joue de la même façon. Il semble même l’interpréter à distance, comme s’il était ailleurs, tel un Wanderer schubertien : plus rien de dialectique, plus de tensions. Est-ce encore Beethoven qu’on écoute ? Le discours, du coup, se défait, se dénerve, sacrifié à la pure beauté de la sonorité et du phrasé – du bel canto pianistique, finalement, où l’expression se sublime dans la perfection de la plasticité. Une fois avalé ce qui relève quand même du contresens ou du hors-sujet, on reste en effet fasciné par l’éventail dynamique, par cette façon de creuser la moindre nuance sans le détimbrer, de tirer de l’instrument des sonorités inouïes, d’aller presque au-delà du piano. Dans le Premier Concerto, Paavo Järvi n’échappait pas à une certaine sécheresse. C’est, ici, tout le contraire : pour être à l’unisson, il opte pour une direction très chambriste, parfois au bord de la confidence, pour une rondeur presque ouatée par endroits. En bis, l’Andante cantabile de la Sonate K. 330 de Mozart, pas moins revisité, entre l’impromptu schubertien et la rêverie schumanienne.


La seconde partie nous ramène à plus d’orthodoxie. De toute façon, Järvi y est chez lui : il dirige des musiques du Nord. Atypique, relevant à l’occasion du concerto grosso, le Concerto pour flûte de Nielsen est plein d’élan, euphorique et parfois piquant, avec un Vincent Lucas exemplaire, par l’homogénéité charnue de la sonorité, le modelé des phrasés, le mélange de lyrisme et d’ironie, la maîtrise absolue de l’instrument. La Troisième Symphoniede Sibelius, jalon d’une intégrale que le disque va heureusement pérenniser, ne le cède en rien au Concerto. La clarté des lignes, l’équilibre des plans sonores restituent la lumière très classique d’une partition dont la direction se plaît à souligner la verdeur pastorale – un chef d’orchestre l’associera-t-il un jour à la Pastorale de Vaughan-Williams ? Mais elle évite l’écueil de la dispersion, que la structure, la conception du temps musical très particulières – et désormais caractéristiques de Sibelius - provoquent parfois : Järvi nous rappelle que, alors qu’elle paraît rhapsodique, la Symphonie reste très construite, jusqu’à la panthéiste apothéose finale. On a beau admirer le pianiste roumain, c’est cette seconde partie que l’on retient d’abord.

http://www.concertonet.com/scripts/review.php?ID_review=11363

N響首席指揮者 パーヴォ・ヤルヴィ氏の仕事術

nikkei.com
映像報道部 杉本晶子

世界的指揮者として名高いパーヴォ・ヤルヴィ氏。昨年9月にNHK交響楽団の首席指揮者に就任して以来、日本での公演の機会が増え、クラシックファンを引き付けている。パリ管弦楽団音楽監督、ドイツ・カンマーフィルハーモニー管弦楽団芸術監督を兼任し、レパートリーの幅広さに定評がある同氏がN響をどう率いていくのか。ビデオカメラとともに追った。
2月初旬。ヤルヴィ氏の姿は、東京音楽大学(東京・豊島)のコンサートホール壇上にあった。
 「指揮棒をきちょうめんに振り、常にビートを刻む必要はありませんよ。目の前のオーケストラはプロ。あなたなしでも演奏はできるんです。では、指揮者は何を伝えるのか。ストーリーを組み立て、それをボディーランゲージで伝えるんです」「呼吸を忘れてはだめ。自分が歌うと思って、呼吸をしながら指揮をしましょう。楽譜にないものをオーケストラから引き出すことを意識して」――。
 これは、東京芸術大学などで学ぶ指揮者の卵5人を生徒役に、その実技をヤルヴィ氏が観客の前で直接指導する指揮公開マスタークラス。5人は代わる代わる指揮台に立って同じモーツァルトの交響曲第41番「ジュピター」を指揮する。その都度ヤルヴィ氏が気づいたことを指摘し、生徒はアドバイスに沿って同じ箇所を繰り返す。「俳優になったように、顔の表情を自在に変えましょう」「マイケル・ジャクソンになったつもりで、全身で表現して」。わかりやすい言葉で、生徒の緊張感をほぐしていく。
 オーケストラは東京音大の学生。生徒に代わってヤルヴィ氏が同じパッセージを振ると、不思議と出だしの音がぴたりと合ううえ、弦楽器の音の厚みまでも違って聞こえる。ヤルヴィ氏の息づかいが客席にまで伝わってくるようだった。
  • パーヴォ・ヤルヴィ NHK交響楽団首席指揮者=写真 斎藤一美


同様のマスタークラスは、生活の拠点を置くフランスや母国のエストニアでもよく行っている。欧州の楽団のトップも兼務する同氏のスケジュールは過密だが、リハーサルや公演の合間を縫って時間を捻出する。「若手を教えるのは好きなんですよ」とヤルヴィ氏。
 「権威的なところがなく、人間好き」。同氏のキャラクターについて、N響関係者はこう口をそろえる。N響の定期公演などで日本に連続して滞在できるのは数週間単位だが、深夜まで酒を酌み交わして楽団員と交流することも多いそうだ。
 そんなヤルヴィ氏はN響について、「モーツァルト、ハイドン、ベートーベンなどの古典派から、マーラー、ブルックナーなどの後期ロマン派までドイツ=オーストリア音楽に強みを持つ」と評する。首席指揮者に就任して早々、マーラーやR・シュトラウス、ブルックナーを公演の曲目に選んだのは正攻法といえる。今後は「20世紀の音楽も積極的に取り入れ、幅広いレパートリーに挑みたい」として、自らのルーツであるロシア・東欧作品や、武満徹をはじめとする日本作品にも手を広げる予定だ。
 2015年10月のN響首席指揮者への就任記念公演ではマーラーの「交響曲第2番〈復活〉」を指揮し、緻密で決然とした演奏が称賛された。N響とはR・シュトラウスの交響詩シリーズのCD録音も始めた。すでにドイツ・カンマーフィルを指揮してベートーベンの交響曲全集の録音を達成。14年まで首席指揮者を務めたhr交響楽団(旧フランクフルト放送交響楽団)とはブルックナーの交響曲シリーズの録音を進めるなど、ドイツ音楽を網羅する勢いである。
 一方でパリ管とのベルリオーズやドビュッシーなどフランス近代音楽の演奏も高く評価されており、どんな大作でも一通りこなすオールラウンドの指揮者である。その器用さやそつのなさゆえに個性やこだわりが希薄との指摘を受ける傾向もある。チャイコフスキーやショスタコーヴィチならムラヴィンスキー、マーラーならバーンスタイン、シベリウスならベルグルンドなど、絶対に譲らない特定の作曲家や作品への強みを持ったかつての巨匠たちに比べると、強烈な個性を感じにくいとの見方もある。
 しかし、時代の変化とともに指揮者のあり方も変わる。指揮者のリーダーシップというと、ヘルベルト・フォン・カラヤンのように強烈なカリスマ性で強権的にオーケストラを率いる手法もみられたが、「独裁的なやり方が通る時代ではない」ときっぱり。N響との関係は「常に進化していくもの」としたうえで、「たくさんのレパートリーをこなすことで互いのデータベースを築き上げ、私がどういう人間か理解してもらうことを重ね、音楽的なつながりが深まっていく」と話す。

http://style.nikkei.com/article/DGXMZO97929750S6A300C1000000?channel=DF280120166611

ELGAR; WALTON Cello Concertos

gramophone.co.uk



ELGAR; WALTON Cello Concertos
Concerto for Cello and Orchestra
Invocation
Concerto for Cello and Orchestra
(The) Fall of the Leaf

One of Steven Isserlis’s earliest triumphs in the recording studio was a wonderfully intuitive of the Elgar Concerto with Richard Hickox and the LSO (7/89). If this joyously articulate and raptly communicative performance is anything to go by, it’s clear that the intervening decades have only served to heighten and refine his responses to this achingly personal music. With his immaculate technical address and ravishingly songful, mellow tone, Isserlis strikes precisely the right balance between classical strength and private introspection, his contribution as full of radiant spontaneity and tumbling fantasy as one could wish.

He is also blessed in having such a scrupulously attentive partner as Paavo Järvi, who procures playing of the very highest quality from the Philharmonia. Tempi throughout are uniformly well judged. The first movement ideally combines suppleness and purpose, leading into a quicksilver scherzo that eschews any suggestion of hectic flashiness. To the glorious slow movement Isserlis and Järvi bring an unexaggerated depth of feeling, tenderness of expression and simple flow that put me in mind of André Navarra’s 1957 alliance with Barbirolli and the Hallé (a huge personal favourite). The finale, too, is splendid. In the first half, with its beamingly playful echoes of Elgar’s 1913 masterpiece Falstaff, what captivating swagger Isserlis locates in those rolling arpeggios from fig 55 or 3'58" (which really do leap off the page here) – and just listen to the relish with which both soloist and the Philharmonia’s cello section tuck into their irresistible unison line that follows soon afterwards at fig 59 (4'58").

Thereafter, the tingles materialise early (always a good sign) as the shadows begin to lengthen: those devastatingly imploring pages that follow the Poco più lento marking at fig 66 (6'38") really do move to the marrow every time, while that final wistful reminiscence of the Adagio certainly distils the requisite lump-in-the-throat poignancy. All in all, Isserlis’s is the most trenchant and tasteful of the Elgar to have come my way since Paul Watkins’s with Andrew Davis and the BBC Philharmonic (Chandos, 7/12), and I feel confident its unstinting appeal will not dwindle with the passing of the years.

The Walton concerto likewise finds these sympathetic artists at the top of their game. Composed in 1956 for Gregor Piatigorsky, it’s a rather more indulgent affair than its counterparts for viola and violin. Not only does it require careful handling if its seductive charms and myriad intricacies are to be fully appreciated, the extended, improvisatory finale can be exceedingly tricky to hold together. In recent months, I’ve been able to wax lyrical about classy renderings from the likes of Paul Watkins (Chandos, 5/15), Li-Wei Qin (who opts for the revised coda that Walton fashioned specially for Piatigorsky in 1975) and Christian Poltéra (ABC Classics and BIS, 1/15). Is this newcomer possibly the finest yet? I’m inclined to think so. After a sultry and intoxicatingly poised opening movement, the central scherzo fairly crackles with wit and ear-pricking detail (how good it is, for instance, to have those harmonic overtones so subtly in the soloist’s brief col legno passage just before the end).

As for the ambitious finale, I don’t think I’ve ever heard it essayed with a greater combination of stylish teamwork, sinewy thrust and inevitability (both cadenzas, by the way, are riveting). Just occasionally, I found myself craving a fraction greater ambient glow than the acoustic of Southwark’s Henry Wood Hall can muster, though the actual balance is beyond reproach in its wholly realistic perspective.

Two rarities boost the playing time to over 73 minutes. Gustav Holst’s alluring Invocation dates from 1911, when he was preoccupied with his settings of sacred texts from the Hindu Rig Veda. Isserlis himself nicely encapsulates the essence of this music when he writes in the booklet how it ‘has a shimmering, mystical quality that is curiously evocative – exotic, and yet somehow, perhaps because of its calmly modal language, unmistakably English’. Needless to say, it’s exquisitely given here – as is Imogen Holst’s The Fall of the Leaf, a solo study of no little resourcefulness and impeccable craft, completed in 1963 and based on Michael Peerson’s eponymous keyboard piece from the Fitzwilliam Virginal Book.

Make no mistake, every aspect of this enterprise reflects enormous credit on all involved, not least Hyperion’s art department, whose choice of the evocative Study of Westminster Bridge (1878) by Giuseppe Di Nittis (1846-84) to adorn the cover was surely an inspired one. An unmissable release.

http://www.gramophone.co.uk/review/elgar-walton-cello-concertos-0