Friday, June 24, 2016

Paavo Järvi et l'Orchestre de Paris… ce n'est qu'un au revoir !

Larevuduspectacle.fr
Christine Ducq
17 juin 2016

Le 18 juin 2016, à la Philharmonie, le plus français des chefs estoniens donnera son dernier concert comme directeur musical de l'Orchestre de Paris. Musiciens et public auront sans doute le cœur serré - comme le Maestro lui-même - tant ses six saisons à la tête de la phalange parisienne ont été marquées par une belle réussite.

Six saisons, une belle aventure humaine et artistique que celle vécue par le chef estonien Paavo Järvi et l'Orchestre de Paris. Six saisons consacrée à remodeler un orchestre revenu au top des formations françaises reconnues au niveau international. En témoignent les échos des nombreuses tournées effectuées sur tous les continents dans des articles élogieux parus un peu partout.

En France ? Le chef ne fait pas encore l'unanimité. Serait en cause une prétendue "froideur" sans doute inhérente (pour ses détracteurs) à un artiste né à Tallinn ? Pour qui était à son avant-dernier concert à la Philharmonie le 25 mai (comme à tous les autres), le reproche ne tient pas. Il suffisait de voir l'émotion et la gratitude des musiciens de l'orchestre comme celles du public.


Paavo Järvi © Mirco Magliocca.
Ce concert portait assurément l'empreinte du chef devenu en quelques années un des plus marquants de la longue histoire de l'orchestre. Il s‘ouvrait par une création commandée au compositeur Richard Dubugnon : un "Caprice II pour orchestre", mettant à contribution tous les pupitres en un crescendo électrisant.
Puis l'orchestre avait invité le soliste Leonidas Kavakos pour le Concerto pour violon n°2 aussi âpre que virtuose de Béla Bartok, période "Allegro Barbaro". Enfin, la Symphonie n°6 de Dimitri Chostakovitch (un des compositeurs fétiches de Paavo Järvi) - malheureusement moins donnée que les 5e et 7e - entraînait la ferveur générale avec ses trois mouvements aux climats antagoniques.

Et en effet, qui mieux que le fils du fameux Neeme Järvi (1) pouvait rendre au largo son atmosphère quasi funèbre avec ses longues phrases mélodiques raffinées, la vivacité diabolique des changements de rythme de l'allegro comme la force cosmique du presto final ? Froideur ? Certainement pas… mais le feu sous l'apparent self-control et une vraie passion pour des partitions libérant dangereusement les forces motrices à l'œuvre dans l'univers. Le 18 juin, le programme de son dernier concert comme directeur musical de l'Orchestre de Paris est construit autour de la 3e symphonie de Gustav Mahler - évidemment un autre compositeur de son Panthéon.
Paavo Järvi a annoncé il y a longtemps son départ (2), décidé alors même qu'il déclarait lui-même "adorer" l'orchestre. C'est que d'autres aventures l'attendent ailleurs. Mais nous reverrons toujours avec gratitude l'homme qui ne manquera pas de revenir en France pour nous rappeler son amour du travail bien fait et la haute idée qu'il se fait de sa mission et des orchestres qu'il dirige. Et puis en attendant (pour qui en douterait, ne le connaissant pas), son humour sarcastique et son expertise se vérifieront comme chaque année sur les réseaux sociaux aux prochaines éditions de l'Eurovision. Un des plus grands chefs au monde s'intéressant à l'Eurovision ? Oui, il est comme cela monsieur Järvi, un passionné sans préjugés - tout ce qu'il y a d'aimable.

Orchestre de Paris, Paavo Järvi © J.-B. Pellerin.(1) 

Paavo Järvi appartient à une famille de musiciens avec les chefs d'orchestre Neeme Järvi et Kristjan Järvi (son frère). Ses répertoires de prédilection sont français, allemand, russe et scandinave.
(2) Outre le Deutsche Kammerphilharmonie de Brême (dont il est directeur artistique depuis 2004), Paavo Järvi rejoint l'orchestre symphonique de la NHK à Tokyo.

Prochains concerts de l'Orchestre de Paris
18 juin 2016 à 20 h 30.
Philharmonie de Paris, "Grand final de Paavo Järvi".
Gustav Mahler, Symphonie n°3.
Paavo Järvi, direction.
Michelle DeYoung, alto.

http://www.larevueduspectacle.fr/Paavo-Jarvi-et-l-Orchestre-de-Paris-ce-n-est-qu-un-au-revoir-_a1618.html

Paavo Järvi fait d’édifiants adieux à l’Orchestre de Paris après six ans de direction musicale avec la Symphonie n° 3 de Mahler


brunoserrou.blogspot
bruno serrou
20 juin 2016

Paris. Philharmonie. Grande Salle. Samedi 18 juin 2016

Paavo Järvi. Photo : DR

Les six saisons passées par Paavo Järvi comme directeur musical de l’Orchestre de Paris se seront écoulées à la vitesse de la lumière. Le chef estonien a réussi la gageure de transformer complètement la phalange parisienne qui n’a plus rien désormais à envier aux plus grandes formations symphoniques internationales, jouant aujourd’hui dans la cour des grands. Six saisons et deux cent seize concerts après sa prise de fonctions, le 15 septembre 2010, sa prestation et la fusion immédiate du chef et de l’Orchestre de Paris se sont imposées dès les premières mesures du poème dansé La Péri de Paul Dukas suivi de la cantate Kullervo de Jean Sibelius, l’un des compositeurs favoris de Järvi. Il y avait longtemps que l’on n’avait vu les musiciens de la phalange parisienne aussi souriants et engagés dans l’exécution des œuvres programmées.
Ce bonheur de jouer ensemble n'a pas eu le temps de s'altérer. Le travail en profondeur de Paavo Järvi et de ses musiciens a cristallisé la virtuosité collective des seconds, qui est devenue souveraine, leurs sonorités polychromes, rondes, brûlantes et charnues. Cela bien avant le transfert de l’Orchestre de Paris à la Philharmonie, les progrès étant sensibles dès la Salle Pleyel, le déménagement n’ayant eu lieu qu’entre décembre 2014 et janvier 2015, Järvi et l’Orchestre de Paris donnant le concert inaugural les 14 et 15 janvier 2015.

Seul regret de cette belle collaboration, le cahier des charges qu’il s’était fixé en matière de création dans le texte-manifeste qu’il a publié dans le programme de salle de ce premier concert, où il écrivait entendre défendre « la pluralité des styles - avant-garde, minimalisme, spiritualisme -, sans exclusive, pourvu que nouveauté et qualité aillent de pair ». Il n’aura dirigé comme œuvre complexe et porteuse d’avenir que Notation V pour grand orchestre de Pierre Boulez, et encore une seule fois, lors du concert-hommage donné à la Philharmonie peu après la mort du compositeur. Quant aux autres œuvres créées sous sa direction, inutile d’y revenir dessus…
C’est sur un véritable feu d’artifice orchestral que Paavo Järvi a donné son dernier concert parisien vendredi. Une vraie fête sonore aura été l’exécution de la Troisième Symphonie en ré mineur de Gustav Mahler, que Järvi et l’Orchestre de Paris ont donné pour la seconde fois en six ans, édifiée sur une architecture d’une solidité d’airain et exaltant une indicible poésie. Cette Troisième Symphonie est la plus longue de toutes les partitions de Mahler, avec ses cent dix minutes réparties en six mouvements qui constituent en fait deux parties, le mouvement liminaire ayant la dimension et la structure d’une symphonie entière. Originellement conçue en sept mouvements (le septième sera intégré à la symphonie suivante), cette œuvre immense plonge dans la genèse de la vie terrestre, avec un morceau initial contant l’émergence de la vie qui éclot de la matière inerte, magma informe aux multiples ramifications et en constante évolution, et qui contient en filigrane la seconde partie entière, cette dernière évoluant par phases toujours plus haut, les fleurs, les animaux, l’Homme et les Anges, enfin l’Amour. Le royaume des esprits ne sera atteint que dans le finale de la Quatrième Symphonie, originellement pensé comme conclusion de cette Troisième. Du chaos initial jusqu’aux déchirements de l’Amour qui conclut la symphonie en apothéose sur des battements épanouis de quatre timbales comme autant de battements de deux cœurs humains épris l’un de l’autre et transcendés par l’émotion, l’évolution de l’œuvre est admirablement construite, même si les diverses séquences qui s’enchevêtrent dans le premier morceau sont parfois trop sèchement différenciés, sans pour autant paraître décousu, mais les élans insufflés par Järvi portent en germes l’extraordinaire expressivité des mouvements qui suivent, y compris du menuet, passage difficile à mettre en place, avec le risque de surligner les intentions du compositeur qui entendait ménager ici une plage de repos après les déchirements et les soubresauts qui précédaient. Le somptueux scherzo avec cor de postillon obligé dans le lointain tenu dans la coulisse par Frédéric Mellardi (la dernière fois c’était son alter ego Bruno Tomba qui le jouait) était magnifique d’onirisme, avec les bois gazouillant avec une fraîcheur communicative, tandis que la section de cors le soutenait de leurs somptueux pianissimi. L’émotion atteignait une première apnée dans le Misterioso du lied O Mensch sur un poème du Zarathoustrade Friedrich Nietzsche, avec un orchestre grondant dans le grave avec une infinie douceur, enveloppant la voix charnelle et tendre de la mezzo-soprano états-unienne Michelle DeYoung émergeant pianississimo entre les premiers pupitres de violons et le chef, et conduisant à la joie des Anges, incarnés par les voix du Chœur d’enfants de l’Orchestre de Paris venant du dessus de l’orchestre entourés du public, les femmes du Chœur de l’Orchestre de Paris étant disposées au même niveau que les musiciens, derrière la percussion. Enfin, le finale, où Järvi atteint le comble de l’émotion dans une plage confondante de beauté tour à tour contenue et exaltée, ménageant un immense crescendo qui conduit à la plénitude de l’Amour conquis de haute lutte, entre doutes et passions. L’Orchestre de Paris a atteint ce samedi pluvieux de fin de printemps les sommets où il reste à espérer que le successeur de Paavo Järvi, le jeune chef britannique Daniel Harding, saura le maintenir, voire le conforter.

Michelle DeYoung, Frédéric Mellardi, Philippe Aïche, Paavo Järvi, Lionel Sow et l'Orchestre de Paris. Photo : (c) Bruno Serrou

En bis, Paavo Järvi a plus écouté que dirigé l’Orchestre de Paris dans une page de Jean Sibelius, après avoir reçu des mains de Bruno Hamard, directeur général de l’orchestre, une lettre manuscrite originale d’Hector Berlioz adressée à la cantatrice Pauline Viardot et datée de 1854. C’est sur une longue standing ovation que le concert s’est achevé.

http://brunoserrou.blogspot.fr/2016/06/paavo-jarvi-fait-dedifiants-adieux.html?m=1

Maestro Paavo Järvi jättis oma Pariisi orkestriga hüvasti


Postimees
Riina Luik
21 juuni 2016




Paavo Järvi Pariisis Foto: Sasha Gusov

Ligi kakskümmend eesti muusikasõpra käis 18. juunil Elamusreiside poolt korraldatud kultuurireisil Pariisis, et olla tunnistajaks suurejoonelisele muusikaõhtule, millega maestro Paavo Järvi jättis hüvasti Orchestre de Paris´ga, vahendab portaal Muusikaelu. Kõlas Gustav Mahleri sümfoonia No 3, solistina oli kaastegev Michelle DeYoung (alt) ja Orchestre de Paris sega- ja lastekoor.

Pariisi publik tänas maestrot püsti seistes võimsa, enam kui veerand tundi kestva aplausi ja braavo-hüüetega. Orkester tegi oma lahkuvale peadirigendile südamliku muusikalise kummarduse, mängides Jean Sibeliuse «Lüürilist valssi». Sellega pani Järvi küll punkti oma 2010/2011. aastal alanud viljakale koostööle Pariisi orkestriga, kuid naaseb Pariisi filharmoonia suurepärase akustikaga saali juba järgmisel hooajal seoses oma Jaapani NHK orkestri Euroopa turneega.



Pariisi filharmoonia saal


Elamusreiside tegevjuhi, kultuuriajakirjaniku Riina Luige sõnul on nende korraldatavate kultuurireiside eesmärgiks pakkuda eesti muusikasõpradele võimalust osa saada nii rahvusvaheliste, kuid eeskätt just Eesti interpreetide ülesastumistest maailmakuulsatel lavadel, ooperimajades ja mainekail festivalidel. «See on väga eriline, ja kõige paremas mõttes uhkustunnet tekitav kogemus, kui saad olla tunnistajaks vaimustunud vastuvõtule, mille osaliseks meie tippmuusikud ja eesti muusika maailma kontserdi- ja ooperimajades saavad. Oleme veendunud, et see kogemus on laiemat jagamist väärt.»

http://kultuur.postimees.ee/3739927/maestro-paavo-jarvi-jattis-oma-pariisi-orkestriga-huvasti

MAHLER ET PAAVO JÄRVI : L’APOTHÉOSE DES ADIEUX


resmusica.com
Jean-Luc Clairet
Le 23 juin 2016
pj_high_res21




















Paris. Philharmonie. 18-VI-2016. Gustav Mahler (1860-1911) : Symphonie n°3 en ré mineur. Michelle DeYoung, alto. Choeur de l’Orchestre de Paris, Choeur d’enfants de l’Orchestre de Paris, (chef de choeur Lionel Sow, chefs de choeur associés Edwin Baudo, Marie Deremble-Wauquier, Marie Joubinaux, Béatrice Warcollier), Orchestre de paris, direction : Paavo Järvi.

Naguère encore une des moins jouées du compositeur, laSymphonie n° 3 de Mahler connaît aujourd’hui une belle revanche. C’est elle que Paavo Järvi a choisie pour dire adieu à l’Orchestre de Paris, qu’à la suite de Christoph Eschenbach, il aura dirigé de 2010 à 2016.

Les symphonies de Mahler sont les opéras déguisés d’un compositeur qui n’a jamais pratiqué le genre. Sa 3ème, la plus longue (1h40), son « monstre à lui», en tout cas une symphonie-monde, composée dans la lumière de l’été autrichien du lac de Steinbach am Attersee, questionne la place de l’Homme dans la Nature, dépassant le pictural qu’il ne dédaigne pas (Mahler n’aura jamais aussi bien que là fait honneur à son patronyme!), pour atteindre le cosmos. En 6 mouvements, (dont les 37 minutes – équivalent de la durée d’une symphonie classique – du premier, baptisé avec une facétie toute mahlérienne Introduction gravent l’œuvre dans le le livre des records de l’Histoire de la Musique), et des sous-titres (Ce que me disent les fleurs, les animaux, l’homme, les anges, l’amour), Mahler déploie un génie orchestral et mélodique tel que l’on n’en finira jamais de s’indigner des critiques dont le venin a longtemps empêché que, comme il le prophétisait, son temps ne vînt! Immédiatement galvanisante pour le mélomane novice, toujours envoûtante pour les autres, la 3èmede Mahler est aujourd’hui une œuvre populaire.

Symphonie à effets, elle est un test pour tous : chef, musiciens, et même salle. Le connaisseur s’inquiète: les harpes, aussi gâtées que chez Berlioz, parviendront-elles toujours jusqu’aux tympans, la violence des cordes frappées sur l’archet en fin du premier mouvement sera-t-elle perceptible, les timbales seront-elles noyées dans la masse dans la péroraison finale ?… bref : le tout sera-t-il à la hauteur des prises de son d’une symphonie qui a beaucoup donné au disque (la version fondatrice de Bernstein, certainement la plus fascinante ou encore celle de Salonen, ou encore la plus lente (1h50) du très sous-estimé Maazel , toutes trois chez Sony) ?…

Globalement, même si un parterre tassant légèrement les effets de masse ne parvient pas tout à fait à atténuer ces angoisses, et nous donne envie de nous élever dans les hauteurs de la Philharmonie, le test s’avère payant pour tous. Pour l’Orchestre de Paris, qui a appris sa 3ème avec Bernstein en 1970. Pour Paavo Järvi, chef à l’intelligence absolue devant l’arche d’une oeuvre qu’il a enregistrée : rubato parcimonieux, tempi assez allants, peut-être un peu trop dans le Comodo Scherzando, parfaite architecture de la première partie, traquant le moindre effet (le braiment de l’âne rarement aussi audible!). Paavo Järvi offre un luxe de détails à cette spécificité mahlérienne : l’orchestre de solistes. Le cor de postillon spacialisé du troisième mouvement, d’un cheveu en délicatesse dans l’aigu, n’entache en rien la prestation d’un ensemble remarquable où la classe des cuivres, la verdeur toute sibelienne des bois, la chatoyance et la cohérence des cordes témoignent du travail unanimement fêté accompli au fil des 217 concerts donnés en France et à l’étranger sous le mandat du chef estonien. La résonance de cathédrale (hélas trop vite abrégée par des applaudissements trop pressés) post-apothéose finale en dit long sur l’osmose atteinte par un orchestre transformé in fine en orgue géant. Pour le chœur préparé par Lionel Sow, couronnant la précision rythmique incontestable de sa trop brève intervention par un bim! final decrescendo, absolument magique, bras tendu vers le sublime Ruhevoll final qui laissera la bride sur le cou à d’irrésistible timbaliers, qui arrachera des larmes à une Michelle DeYoung, parfaite de profondeur cosmique sur O Mensch!, et dont la sérénité radieuse au cours du plus bel adagio de Mahler s’efface devant les larmes nées de la beauté du monde.
Fêté par un discours d’adieu de Bruno Hamard, Directeur général de l’Orchestre, par la remise d’une lettre de Hector Berlioz, par une Valse Lyrique de Sibelius jouée par un orchestre autonome, par une salle debout, Paavo Järvi, dorénavant Directeur musical de l’Orchestre symphonique de la NHK, cèdera la baguette à Daniel Harding. Bienvenue au nouveau directeur musical de l’Orchestre de Paris!
Crédit photo: Jean Christophe Uhl
http://www.resmusica.com/2016/06/23/mahler-et-paavo-jarvi-lapotheose-des-adieux/

Monday, June 13, 2016

Kühn und keck


sueddeutsche.de
Klaus Kalchschmid
12/06/2016

Paavo Järvi mit Anton Bruckners sechster Symphonie im Gasteig

Man muss es immer wieder betonen: Die Münchner Philharmoniker sind ein Bruckner-Orchester par excellence - schon dank ihrer reichhaltigen Aufführungsgeschichte seiner Werke unter bedeutenden Dirigenten. Auch wenn Sergiu Celibidache den Solitär der Sechsten nur ein einziges Mal 1991bei den Philharmonikern dirigiert hat, wehte sein Geist auch durch die Aufführung unter Paavo Järvi. Diese untypischste und vielleicht gerade deshalb reizvollste unter Anton Bruckners Symphonien in der für ihn ungewöhnlichen Haupttonart A-Dur ist wohl tatsächlich seine "kühnste" und "keckste", wie der Komponist selbst meinte. Es ist nicht nur die eleganteste, sondern auch die mit den verrücktesten Volten auf engstem Raum. Bis auf eine Ausnahme im Finale gibt es zwar immer wieder die für Bruckner so typischen Steigerungen, aber nie brechen sie plötzlich auf dem Höhepunkt in die Stille einer Generalpause ab.

Paavo Järvi hatte die deutsche Orchester-Aufstellung gewählt: mit den Kontrabässen hinten in der Mitte, den Celli halblinks und den Bratschen halbrechts, während erste und zweite Geigen links und rechts vom Dirigenten saßen. Homogenität des Klangs und Durchsichtigkeit waren so perfekt zu erzielen. Stets herrschte bei sehr gelassen moderaten Tempi eine geradezu entspannte Intensität und Järvi gelangen mit dem ungemein präzisen Orchester immer wieder großartige Momente.


Vor der Pause erlebte man den später bei Bruckner so feinen Streicher-Klang in Gerard Schwarz' Streichorchester-Fassung von Weberns "Langsamem Satz für Streichquartett" eher üppig, während die kammermusikalisch raffinierte Instrumentation, die Alban Berg seinen "Sieben frühen Liedern" angedeihen ließ, allzu indifferent umgesetzt war. Leider ist Olga Peretyatkos heller Sopran für die teils recht tief liegenden Lieder schlicht zu schlank. Dafür bedarf es einer gehaltvolleren, farbenreicheren und sinnlicheren Stimme.

http://www.sueddeutsche.de/kultur/kurzkritik-kuehn-und-keck-1.3029768

Paavo Järvi und Olga Peretyatko mit Berg und Bruckner


abendzeitung-muenchen.de
Michael Bastian Weiß
12/06/2016



Die russische Sopranistin Olga Peretyatko. Foto: SCHOLZSHOOTSPEOPLE

Paavo Järvi und die Philharmoniker mit Bruckner, Olga Peretyatko singt Berg

Selbst wer, entgegen der derzeit herrschenden Meinung, die Münchner Philharmonie am Gasteig nicht völlig für ihre Akustik verachtet, wird zugeben, dass es Stücke gibt, die nach einem eher intimeren Saal verlangen. Die „Sieben frühen Lieder“ Alban Bergs gehören dazu, zumindest, wenn man sie als Lieder singt und nicht als verkappte Arien, die sie nicht sind.

Olga Peretyatko tut gut daran, ihre genuine Opernstimme hier bewusst klein zu halten, ohne, dass sie etwas von ihrer sinnlichen Fülle verlieren würde. Die gebürtige St. Petersburgerin hat Mut, ihr kammermusikalisches Piano auch dann nicht in Richtung Forte zu verlassen, wenn ihr Paavo Järvi mit dem Orchester zu nahe rückt. Dabei macht die Sopranistin es doch so wunderbar vor: Die Melodiebögen werden zärtlich aufgespannt und führen nur punktuell zu Höhepunkten, die dann umso wirkungsvoller strahlen und verglühen. In einem kleineren Saal würde sich wohl zum innigen Belcanto eine höhere Textverständlichkeit wie von selbst herstellen.

Trotz mancher Angebote der Philharmoniker gibt sich Järvi nicht gerade als kammermusikalisch feinsinniger, eher als pauschaler Begleiter. Große Skrupel hat er in der Definition der Orchestertotale ohnehin nie gezeigt. Järvi nimmt es gerne, wie es kommt und fasst die Stimmen dann durchaus vereinheitlichend zusammen, wobei sie eben aber auch leicht an solistischer Individualität verlieren.


Anton Weberns früher „Langsamer Satz“ hat nichts mehr von der originalen Quartettbesetzung, in dieser Orchestrierung des US-Dirigenten Gerard Schwarz bauen die philharmonischen Streicher stehende Klänge auf, die man fast in Scheiben schneiden kann, und auch das Verlöschen ist das eines mächtigen Orchesters.

Doch nicht nur pauschal kann Järvis Hang zum Zusammenfassen wirken, er kann auch große Schlüssigkeit gewährleisten. Im Vergleich zu seiner blitzsauberen Realisierung der 6. Symphonie A-Dur Anton Bruckners mit den Münchner Philharmonikern wirkt diejenige Christian Thielemanns im Rückblick geradezu schlampig.

Die Schläge des vollen Tuttis sind wunderbar rund abgesetzt, schwingen lange nach, die Art und Weise, wie die verschiedenen Teile gerade der Ecksätze auseinander hervorgehen, erscheint vollendet organisch – Järvis gestisches Bild hierfür sind die großen kreisenden Bewegungen der ganzen Arme, eine Art dirigentischen Radschlagens. An Momenten, an denen eine gewisse Tiefe aufbrechen müsste, etwa im Trauermarsch des Adagios, stellt sich zwar eine eher unangemessene Glätte ein, doch überwiegt im Ganzen das Erstaunen darüber, dass man Bruckner so elegant musizieren kann.

Ob diese Aufführung freilich auch signifikant genug war, um im Gedächtnis zu bleiben, muss jeder Hörer selbst entscheiden.

http://www.abendzeitung-muenchen.de/inhalt.muenchner-philharmoniker-paavo-jaervi-und-olga-peretyatko-mit-berg-und-bruckner.222133de-2d29-462d-9c6d-df012ac1b79b.html

Tigerin und Träumerin


nzz.ch
Thomas Schacher
29/05/2016

Das Orchestre de Paris und die Pianistin Khatia Buniatishvili sorgen in der Zürcher Tonhalle für einen musikalischen Höhepunkt: So leidenschaftlich und träumerisch kann Schumanns Klavierkonzert klingen.

Die Pianistin Khatia Buniatishvili (Bild: Esther Haase / Sony Classical)

Die letzte Orchestertournee der Migros-Kulturprozent-Classics in dieser Saison ermöglicht eine Begegnung der besonderen Art. In vier Schweizer Städten ist das renommierte Orchestre de Paris mit seinem Chefdirigenten Paavo Järvi und der Pianistin Khatia Buniatishvili zu Gast. Der schweizerische Aspekt der Tournee wird betont, indem das Orchester überdies eine Komposition des Waadtländers Richard Dubugnon im Gepäck führt. Das Konzert im ausverkauften Grossen Saal der Tonhalle Zürich beginnt denn auch mit Dubugnons Caprice für Orchester Nr. 2 aus dessen Opus 72, einem Work in Progress.

Das kurze Stück zeugt von einem Komponisten, der virtuos mit den Möglichkeiten eines gross besetzten Orchesters umgehen kann und nicht mit Effekten spart. Die Kehrseite der Medaille besteht darin, dass das Werk in der Heterogenität seiner Teile formal ziemlich beliebig wirkt. Eine stringentere Komposition steht dann mit der 1939 entstandenen sechsten Sinfonie von Dmitri Schostakowitsch zur Debatte. Das dreisätzige Werk ist wie eine klassische Sinfonie gebaut, der jedoch der konfliktgeladene Kopfsatz abhanden gekommen ist. Die Sinfonie beginnt mit einem Largo, das sich zuerst leidenschaftlich entfaltet und zu drei Kulminationspunkten führt, dann aber ins Bodenlose zusammenfällt und als angedeuteter Trauermarsch endet. Auch Paavo Järvi scheint darin die Widerspiegelung von Schostakowitschs persönlicher Situation während der Stalin-Diktatur zu sehen. Das nachfolgende Scherzo dirigiert er äussert fratzenhaft, und den an den Schluss von Rossinis Wilhelm-Tell-Ouvertüre gemahnenden Ritt des Finales übersteuert er dermassen, dass das Siegesgedröhne in seine Negation umschlägt.

Die demnächst 29 Jahre alte georgische Pianistin Khatia Buniatishvili braucht man inzwischen nicht mehr vorzustellen. Über ihren Charakter als Interpretin gibt die Wiedergabe des beliebten a-Moll-Konzerts von Robert Schumann beredten Ausdruck. Die einleitenden Akkorde des ersten Satzes packt sie wie eine Wildkatze an – für das anschliessende Hauptthema lässt sie sich dann jedoch alle Zeit der Welt. So bewegt sich Buniatishvilis Interpretation stets zwischen den Extremen des leidenschaftlichen Dreinfahrens und des verträumten Innehaltens. Dazu gesellt sich ein sehr freier Umgang mit den rhythmischen Strukturen, was dem Dirigenten und dem Orchester viel Einfühlungsvermögen abverlangt. Bei der insgesamt sehr eigenwilligen Deutung der Pianistin droht die Einheit der Sätze bisweilen auseinanderzubrechen. Aber Authentizität, Ausstrahlung und Überzeugungskraft der Künstlerin lassen solche Bedenken schnell vergessen.

http://www.nzz.ch/feuilleton/das-orchestre-de-paris-gastiert-in-zuerich-tigerin-und-traeumerin-ld.85435

Klangwunder und Wunderklänge


derbund.ch
Peter König
01/06/2016

Khatia Buniatishvili lässt Schumann leuchten, und Paavo Järvi galoppiert durch Schostakowitsch.

Würde der grosse Steinway-Konzertflügel im Casino Autogramme sammeln, hätte er regen Zuspruch; Benjamin Grosvenor, Lars Vogt und Kit Armstrong hätten kürzlich signiert. Und führte er ein Tagebuch über die grossen Pianostars, wäre der Eintrag über die Georgierin Khatia Buniatishvili (*1987) interessant zu lesen. Sie war zu Gast mit den Migros-Kulturprozent-Classics und mit Robert Schumanns Klavierkonzert in a-Moll. Der Flügel würde kaum notieren, dass sie «eigenwillig» gespielt habe – das kann man überall lesen. Und auch ihr Outfit – anderswo ebenso einlässlich erörtert wie ihre Interpretation – wäre ihm egal. Er würde sich eher erinnern an markante, ja fast gewalttätige Anschläge zu Beginn des Konzerts und im Finalsatz. Und sich fragen, wie ein und dieselben Hände seine Tasten dann wieder so zärtlich streicheln, ihnen solche Wunderklänge entlocken können. Man merkt schnell, dass es nicht das erste Konzert dieser Tournee ist: Perfekt eingespielt sind Solistin, Dirigent Paavo Järvi und Orchestre de Paris. So gut, dass auch abruptes Einhalten und Loslegen in den Solokadenzen den Klangkörper nicht aus dem Gleichgewicht bringen. Natürlich huldigt der volle Saal der jungen Pianistin, und diese bedankt sich artig mit einem Händel-Menuett.

Unkapriziöse Caprice

Den Namen Richard Dubugnon müsste man sich merken – wenn man es nicht längst getan hätte. Der Westschweizer Komponist ist bekannt und sein Umgang auch mit grossen Orchestern gekonnt. Entsprechend vielseitig, wenn auch letztlich ein wenig beliebig, erklingt zu Beginn seine Caprice Nr. 2, Teil eines grösseren Ganzen (im Mai 2017 ist Nr. 3 geplant). Das 13-minütige Stück enthält wahre Klangwunder. Mit Schostakowitsch hat es vor allem den rastlosen Duktus gemein. Dank vieler fliegender Themenwechsel passt das Werk fast überall hin, konzertdramaturgisch hätte man es sich auch direkt vor der abschliessenden 6. Sinfonie von Dimitri Schostakowitsch vorstellen können. Doch das hätte überlagert, dass das scheinbare Nichtzusammenpassen der drei (!) Sätze dieser 6. Sinfonie Programm ist. Mit der Auslassung eines Kopfsatzes und dem Einstieg mit dem bedrückten Largo unterstreicht der Komponist den Kontrast zum überdrehten Allegro und zum grellen Presto. Järvi, der über einen technisch in allen Registern glänzend besetzten Apparat gebietet, übersteigert diesen Kontrast noch: Schon der kurze Mittelsatz gerät atemberaubend schnell, und durch das Finale peitscht er das Orchestre de Paris, als gälte es noch einen TGV zu erwischen. So werden die beiden schnellen Sätze zu wahren Zirkusnummern, mit dem Dirigenten als Dompteur, der seine Pferde immer schneller durch die Manege treibt. Sehr effektvoll in der Tat und von der Präzision her alleweil staunenswert. Und doch stellt man sich ein wenig die Frage, ob sich der Komponist das wirklich genauso plakativ vorgestellt hatte. (Der Bund)

http://www.derbund.ch/kultur/klassik/klangwunder-und-wunderklaenge/story/20441812

Friday, June 03, 2016

Khatia Buniatishvili, Paavo Järvi / Orchestre de Paris Dubugnon / Schumann / Shostakovich


rolf-musicblog.net
Rolf Kyburz
31/05/2016

I have written a review for this concert on Bachtrack.com, in German. This review is not a translation of the Bachtrack review, the rights of which remain with Bachtrack.com: the German review is condensed from a larger set of notes that I collected from this concert. As I wanted my non-German speaking readers to be able to read about my concert experience as well, I have taken my original notes as a loose basis for this posting, hereby adding additional material not included with the Bachtrack review.
Introduction

The “star of the evening” on this day was—the Orchestre de Paris, founded 1967 as a successor to the Société des concerts du Conservatoire (itself founded 1828), one of Paris’ prominent orchestras. Initially directed by Charles Munch, who was succeeded by Herbert von Karajan, Sir Georg Solti, Daniel Barenboim, Semyon Bychkov, Christoph von Dohnányiand Christoph Eschenbach (more information on the orchestra on Wikipedia). In 2010, Paavo Järvi took over the musical direction of the orchestra—he also was the conductor in this concert: Paavo Järvi was born 1962 in Tallinn, Estonia; his father, Neeme Järvi (*1937), is also a well-known conductor (see also Wikipedia for more information on Paavo Järvi). The main residence for the orchestra now is the newly opened Philharmonie de Paris.

The soloist in this concert was the Georgian pianist Khatia Buniatishvili (*1987). Khatia started studying piano at age 3, with her mother as teacher, and at age 6 she already made a first concert appearance in Tbilisi, and at age 10 she started giving concerts in various parts of the world: a true child prodigy! Further studies led her to Austria (1999 – 2002), and after graduating from the Central Music School in Tbilisi, she entered the Tbilisi State Conservatory in 2004. Around 2010 (after winning several prizes at competitions), she launched an international career as concert pianist; she now lives in Paris (more information again on Wikipedia). My first encounter with Khatia Buniatishvili was in a concert on 2009-10-04 in the old church (Alte Kirche / Künstlerhaus) in Boswil, where she gave a piano recital / duo recital with Walter Delahunt stepping in for Martha Argerich, at very short notice. I don’t remember the repertoire in that concert (except that she played—I think—Sergei Prokofiev’s Piano Sonata No.7), but I do remember that I was fascinated by her fast fingers: I had a stage seat, two meters from the piano, but it was impossible to follow her hands & fingers! In the aftermath, that recital in 2009 anticipated some of the experience in this concert at the Tonhalle Zurich, see below.

To this concert: just the view of the Orchestre de Paris (full staffing 119 musicians, according to the orchestra’s Website) was unusual for Zurich: the men in the ensemble were all dressed in half-long (or short?) frock coats, contrasting from both the Tonhalle Orchestra (usually standard suit) and the Philharmonia Zurich (tailcoats, at least in Philharmonic concerts): that detail alone indicated that the concert experience would not be the same as with the local orchestras. The podium had been enlarged for this large ensemble, plus, the piano in the Schumann concerto was placed on a second podium extension.
Richard Dubugnon: Caprice for Orchestra, op.72/2

Richard Dubugnon was born 1968 in Lausanne, in the French-speaking part of Switzerland. He studied history in Montpellier, and at the same time he studied composition and playing the double bass. After only two years he is accepted to the Conservatoire national supérieur de musique de Paris; he then moved to London for seven years, where in 1997 he obtained the Master degree in composition from the Royal Academy of Music. 1997 – 2002 Richard Dubugnon was teaching composition at the Purcell School, and in 2003 he moved back to Paris, rapidly gaining reputation as a composer. He has received various prizes for his work, and he has been elected Composer in Residence with the Orchestre de chambre de Lausanne (2013/2014) and with the Musikkollegium Winterthur (2016/2017). This information is collected from the French section of Wikipedia.

Richard Dubugnon’s Caprice for Orchestra No.2 is a work that was commissioned by the Orchestre de Paris—a piece of just below 14 minutes. As the program notes (produced by the organizer, Migros Kulturprozent) explain, Dubugnon actually prefers bigger forms, but he typically gets commissioned for pieces of around 10 minutes (considered to be “digestible” by / acceptable for traditional audiences), and so, he is now collecting such pieces in his op.72, Caprice No.2 being the second part of ultimately a bigger work (the size of which will depend on the number of segments he gets commissioned for). The Caprice No.2 is tailor-made for the large, rich setting of the Orchestre de Paris: it is an entertaining, multi-faceted composition. My experience in this concert was obviously without score and unprepared (except that I tried familiarizing myself with a few of Dubugnon’s earlier compositions); let me therefore just describe my impressions, my intuitive thoughts and associations while listening to this:

The beginning of the Caprice is bold, supported by the strong, rich sound of the wind section—but the music soon retracts into a more internalized segment; the composition then follows a path of alternation between extroverted richness (typically with strong contributions from the brass and percussion sections) and softer, often almost intimate sections, mostly dominated by the silky, homogeneous sound of the large string formation; one finds comfortably walking basses, as well as capricious dialogs between violins and the woodwinds. A passage with xylophone and celesta reminds me of music by Paul Dukas, orchestral groupings appear to fight each other; there are jazzy segments, but also colorful, crowded scenes, inspired by aleatoric music, grumbling thunders, enthralling percussion sequences—all ending in two very strong drum beats. Paavo Järvi effortlessly mastered the frequent changes in tempo and time signature. Richard Dubugnon writes largely atonal music, occasionally polytonal, but never repellingly dissonant—the music does not follow any traditional harmonic course. In the first audition, the unprepared listener will not catch distinct, melodic elements, and so, one may miss elements that may help recognizing an internal structure. In the aftermath, I read in the program notes that this is a set of variations—I failed to recognize this in the first, unprepared impression. However, I don’t see this as defect, as I could enjoy the diverse expressions in this intense, rich soundscape also without the knowledge about internal ordering principles.
Robert Schumann: Piano Concerto in a minor, op.54

Robert Schumann (1810 – 1856) completed his Piano Concerto in a minor, op.54, in 1845, at the height of his career. The concerto features three movements:
Allegro affettuoso (4/4, 1/2 = 84) — Andante espressivo (6/4, 3/4 = 72) — Allegro (Tempo I) — Più animato, Passionato — Tempo I — Cadenza — Allegro molto
Intermezzo, Andantino grazioso (2/4, 1/8 = 120)
Allegro vivace (3/4, 3/4 = 72)

The concerto was first performed 1846, with Robert’s wife Clara Schumann (a superb pianist!) at the piano. For this performance in Zurich now, the seat at the Steinway D was occupied by Khatia Buniatishvili: a visual study about “Le Rouge et le Noir“, without connection to Stendhal, of course—but unfortunately, (in my opinion) also with only limited connection to the composer, Robert Schumann. That latter impression wasn’t just a failure to fulfill specific expectations on this concerto, but I felt that the soloist had totally moved away from the current trend towards seeking the original sound, away from any attempt to explore the composer’s intent, as laid down in the musical score. To me, that was obvious already from the very first chord cascades, which were vastly faster than notated, the short semiquaver chords in the dotted rhythm were degraded to superficial, short acciaccaturas. Thereafter, the orchestra overcompensated by playing too slow, and the subsequent solo (espressivo) was even slower, extremely lyrical and mellow, veiled, dreamy, faraway. Where the piano played accompanying figures, these were so blurred that they could barely be heard—also because the orchestra was rather loud, and too big (6 double basses!). Then, when the piano set in with marcato octave parallels, the pace suddenly changed to (too) fast again. Pretty much in general, the soloist used extremes in the tempo, switching between extremely lyrical and extremely fast and virtuosic. Her playing was technically superb, but often too smooth and perfect, and I missed detailed articulation (let alone signs of Klangrede!), agogics (I think the difference between rubato and agogics evades her!), elaboration in secondary voices.

The Intermezzo probably was the best part of the interpretation, though really late-romantic, also in the orchestral sound, the solo part very, very lyrical and mellow: the attribute “female” may seem appropriate (politically incorrect, though?), considering that the soloist is playing out that aspect also from her visual appearance. Nevertheless, also in this movement I missed the agogics, that fine play with retaining and accelerating within a bar.

The final movement was extreme in its focus on fast playing, with superficial, blurred runs and figures, lacking all detail in articulation and phrasing, merely perhaps aiming to be elegant and light—which aren’t attributes that I typically associate with Robert Schumann’s music. Overall, that movement felt like a permanent chase through the score, often to the point where the orchestra started to have problems following—my conclusion: the piano was the first to cross the finish line, closely followed by the orchestra—Schumann fell by the wayside. In general, I think that as a listener one should be open towards personal, maybe unexpected interpretations—but these should remain within the scope of the composer’s text in the score, as otherwise, the result is a paraphrase at best, a “concerto after Schumann”.

Needless to say that at least a fraction of the audience did not resist the fascination of an extreme performance: Khatia Buniatishvili rewarded the applause with the Prélude No.4 in e minor (Largo) from the 24 Préludes, op.28, by Frédéric Chopin (1810 – 1849). This may have set a record in slowness, but it was definitely atmospheric and dreamy: I liked it more than any part of the preceding concerto.
Dmitri Shostakovitch: Symphony No.6 in b minor, op.54

Dmitri Shostakovitch (1906 – 1975) wrote his Symphony No.6 in b minor, op.54, in 1939—it was first performed in Leningrad in the same year. The symphony features three movements:
Largo (4/4, 1/8 = 72) — Moderato (1/4 = 66) — Largo (1/4 = 44)
Allegretto (3/8, 3/8 = 104)
Presto (2/2, 1/2 = 168)

With this symphony, after the intermission, Paavo Järvi and the Orchestre de Paris could finally play out their full strengths, and those in the audience who left after the concerto were thoroughly proven wrong: they missed the best part of the evening! Shostakovich’s music may often feel exceedingly motoric, if not (initially) repelling—however, his Sixth Symphony is a thoroughly serene, often joyful masterpiece—the composer commented: “I wanted to convey in it the moods of spring, joy, youth“. The orchestra was brilliant, with an excellent wind section, both woodwinds (flutes, cor anglais) and the brass section, the strings (particularly violins) were superb in their dense, homogeneous sound.

The beginning of the first movement reminded me of Bruckner; the music that followed is rich in rhythmic differentiation, playing out quaver duplets and triplets against punctuated crotchets, etc. against each other; frequent, cleverly placed changes in time leave the listener “suspended”, (seemingly) without a persistent, thorough rhythmic base. Paavo Järvi’s direction was firm, with large, flowing gestures: clearly, he was in full control—with such a large orchestra, the concert master can’t really achieve much in terms of coordination and secondary guidance. To me, it was an excellent, absolutely compelling interpretation, up to the last bars, where the music fades away into silence. My only, really minor reservation was that around [28] in the score (Sostenuto), the celesta was maybe a bit too prominent / pervasive.

The second movement (Allegretto) puts high demands on the woodwinds, in terms of agility and endurance: enthralling music, also (particularly) from its percussion part, leaving the listener almost breathless. The performance by the Orchestre de Paris was masterful, far more than just flawless. This was even exceeded in the final movement (Presto)—a galloping, virtuosic orchestral showpiece, and an extreme challenge in terms of coordination and agility of the entire ensemble. Paavo Järvi and his musicians offered a performance that was both compelling and enthralling—the enthusiastic applause was more than justified.

The musicians offered a final encore, “Tahiti Trot”, op.16, again by Dmitri Shostakovitch: an orchestra transcription of the popular song “Tea for Two” (from the 1925 musical “No, No, Nanette” with music by Vincent Youmans and lyrics by Irving Caesar), which Shostakovich created in 1927, within 45 minutes—in (successful) response to a bet. It’s a 4-minute, ironic fun piece, making everybody in the audience smile—an excellent way to close the evening!

http://www.rolf-musicblog.net/buniatishvili-jarvi-zurich-2016-05-28/

Wednesday, May 25, 2016

Bokssæt med Carl Nielsens seks symfonier viser driften i værkerne


POlitiken.de
23/05/2016

Estisk dirigent og tysk orkester lader Carl Nielsens indre vilje til liv bryde frem i stort bokssæt med alle seks symfonier.



Nyfødte børn kan knap selv løfte deres store, tunge hoveder. Alligevel har de en indre vilje til at forsøge at kigge op, til at være en del af virkeligheden. De løfter den mærkelige kugle af et hoved, der dratter ned med et nøk, alligevel forsøger de igen og igen. En indre vilje til liv.

Sådan har dirigenten Paavo Järvi udtalt sig om titlen på Carl Nielsens fjerde symfoni ’Det uudslukkelige’. Musik er denne vilje til liv – andre kunstarter repræsenterer eller omskriver liv, men musik er liv og ligesom livet uudslukkelig, sagde Nielsen selv om sin symfoni. Eller som videnskabsmanden ofte udbryder i ’Jurassic Park’: »Life will always find a way«.
Musikerne spiller præcist og ivrigt - barnet løfter til sidst hovedet overbevisende op

Det er tydeligt, at Järvi har et sigte med at udgive Nielsens seks symfonier samlet og i kronologisk rækkefølge. Der er en drift i værkerne, der peger direkte frem mod et klimaks, som til gengæld klinger et overraskende sted. Ikke som ventet dér, hvor lilletrommen får lov at give den gas i femte symfoni.
Fokus på Nielsens indre kampe

Det er oplagt at sammenligne Järvis udlægning med Herbert Blomstedts indspilning med San Francisco Symfonikerne. Den svenske dirigent og nyslåede modtager af Sonningprisen er især kendt for sit arbejde med Nielsen. Der er stor forskel.

Første symfoni lægger bredt og kraftigt ud hos Blomstedt, med en fyldig åbningsakkord. Järvi gør det modsatte, med en slank og mere tilbageholdt klang, der netop er karakteristisk for de efterfølgende ca. 3 en halv time. Symfonien fra 1891 er i det hele taget mere søgende i sit udtryk hos Järvi, og flere steder næsten indadvendt. Barnet kan endnu ikke bære sit eget hoved.

De fire menneskelige temperamenter afbilder Nielsen i den anden symfoni, og her er Järvi til gengæld ’kolerisk’ på den rette opfarende måde. I andensatsen er den ’flegmatiske’ unge mand, Nielsen her skildrer, diskret begavet – ikke doven, som man før har hørt hos f.eks. Bernstein. Der er betoning på dissonanserne i satsen.

Stor dynamisk variation i den tredje symfoni, og Järvi har i det hele taget et mere kammermusikalsk fokus. De enkelte instrumenters soloindsatser er virkelig klare, og detaljer pibler mere frem end i de fuldfede amerikanske versioner, som Alan Gilbert med New York Filharmonikerne på det seneste har bidraget med.

I den fjerde symfoni ’Det uudslukkelige’ bliver vi kastet direkte ind i en konflikt, som allerede er i gang. En krigssymfoni fra Første Verdenskrig, og dér hvor fløjter og horn leger med hinanden, er der virkelig dømt duel og strid – pistolskudsbratscherne er helt fremme i lydbilledet.

Det er hurtigere end Blomstedt, men mærkeligt nok mindre hektisk, mere som har det en iboende vilje eller kim til at komme frem, som det netop er tænkt fra Carl Nielsens side. Musikerne spiller præcist og ivrigt – barnet løfter til sidst hovedet overbevisende op.

Femte symfoni hænger tæt sammen med fjerde symfonis krigsunivers, men er mere en skildring af indre kamp. Blomstedt er her lidt sentimental undertiden i en æstetisk korrekt version. Hos Järvi er der en anden retning – frem mod noget lidt uventet.

Symfonien har umiddelbart klimaks i slutningen af første sats, hvor det stort anlagte tema vrister sig fri af lilletrommens marchrytme. Også her er det fejende flot spillet, men fokus ligger i det, som følger efter – i overgangen, hvor klarinetten får sjældent meget plads i en gribende solo.

Klarinetten er set som symbol på den indre verden i femte symfoni – senest gør Jørgen I. Jensen det i sin biografi om komponisten – og netop dette kendetegner Järvis forståelse af Nielsen. Overgangen til finalen i den afsluttende sats får også særlig vægt, og en meget rørende betydning. En betragtning over forløbet i musikken: Med løftet hoved betragter barnet nu verden, eftertænksomt og reflekterende.

Blomstedts eller Gilberts indspilninger er indimellem mere gribende med deres kropslige orkesterklang. Järvis mindre pompøse tilgang raffinerer i stedet overgangene og de stille passager, med fokus på Nielsens indre kampe og vilje til liv.

Et liv, der ikke lader sig slukke, men derimod her finder en sindrig vej gennem symfonierne.

http://politiken.dk/kultur/musik/cd-klassisk/premium/ECE3218546/bokssaet-med-carl-nielsens-seks-symfonier-viser-driften-i-vaerkerne/

Album review: Elgar & Walton, Cello Concertos

Nzherald.co.nz
21/05/2016
Back in 2004, when he was visiting this country, Steven Isserlis told me categorically that Elgar and Walton had written two of the finest cello concertos of the 20th century. How pleasing it is to have these works paired on the English cellist's new Hyperion album with the Philharmonia Orchestra conducted by Paavo Jarvi.
Isserlis recorded the Elgar back in 1994 on Virgin Classics and revisiting it, there is a considerably wider emotional range in his response. This can be heard from the very opening bars where darkness is tempered by soulful light.
Impeccable lyricism carries Isserlis aloft into the main Moderato section, in which he pursues an almost nocturne-like melancholy, in between the storming stoicism of Jarvi's orchestral tutti.
How well Isserlis understands the important improvisatory touches in this work and we follow him, note by note, phrase by phrase, as we might an eloquent speaker or actor, especially in the sighing Adagio, with its sobbing portamenti.
Walton's concerto, which Aucklanders have been fortunate enough to hear twice in concert during the last year, is a delight. Few cellists could match the sense of playful engagement between soloist and the orchestra around him.
This album is generously completed with two works from one of the most distinguished father-daughter teams in music.
While some of Elgar's darkness comes from looking back at the horrors of World War I, Gustav Holst's 1911 Invocation is a sunny and welcoming piece, reflecting the composer's immersion in the Sanskrit language and culture during this period.
Unpublished when Isserlis premiered it in 1980, Invocation now receives what must be its definitive recording. In his exemplary booklet essay, he pays tribute to Imogen Holst as his teacher and a composer overshadowed by the men around her. Her The Fall of the Leaf is a solo piece, written as late as 1963, and autumnal leaves, now a common sight around Auckland streets, have never danced and tumbled so gracefully as do these under the fingers and bows of this fine cellist.
Elgar & Walton, Cello Concertos
(Hyperion, through Ode Records)
Verdict: A superb and generous collection of the very best of English cello music.
*****
http://m.nzherald.co.nz/entertainment/news/article.cfm?c_id=1501119&objectid=11642630

Philharmonia / Järvi @ Royal Festival Hall, London


musicomh.com
Barry Creasy
19/05/2016



Paavo Järvi
(Photo: Ventre Photos)

Although last year was properly ‘Nielsen year’ (being 150 years since his birth), the Philharmonia Orchestra opted to continue the celebrations with a Nielsen double bill on Thursday night at The Festival Hall: his 1928 clarinet concerto (written three years before the composer’s death) and his third symphony, Sinfonia espansiva; to prevent the evening becoming too northern European, the programme began with one of Haydn’s 1788 Paris symphonies, number 83, The Hen.

Alas, it should first be mentioned that these were not the only items of music playing during the concert; the Festival Hall is currently running a particularly noisy installation downstairs, and sounds of this bled into the concert hall throughout the evening making for less-than-silent quiet moments, and creating some annoying dissonances.

Haydn’s 83rd symphony (nicknamed The Hen because of the ‘pecking’ theme in the first movement) received a no-nonsense but intelligent performance. It was a pleasure to hear Haydn being played by a modern orchestra, with its more lush string tone, as his works now seem to be more and more the preserve of original-instrument ensembles. By all accounts, though, the original Paris performance included forty violins and ten double basses (six more than present in Thursday’s performance), so perhaps a more generous stageful was appropriate after all.

The Haydn provided an undemanding counterweight to Nielsen’s challenging clarinet concerto. It was written for, and to suit the personality of, the moody and irascible Aage Oxenvad, and Mark van de Wiel, Thursday night’s soloist, wrung every last scintilla of quirkiness and discomfort out of the work, bracing his body for the virtuoso runs required of the soloist, and tackling both of the demanding cadenzas with verve and consummate skill. The orchestra, under Paavo Järvi (who are midway through a highly acclaimed Nielsen cycle) clearly knew the territory well, and turned in an equally bracing performance. Nielsen’s fifth symphony features a snare drum, and the instruction to the player is to sound as though it is disrupting the piece; the drum returns to demand attention in the clarinet concerto as almost a second soloist, and plaudits must also go to Matt Prendergast, who coaxed a suitably petulant tone out of his instrument.

The third work in the programme might have been the strange love child of Haydn’s elegant measured symphony and Nielsen’s mercurial concerto. Nielsen’s third symphony is, in many ways, a neo-classical re-iteration of Beethoven’s sixth symphony: it is beautifully pastoral in nature – the second movement, particularly (which features a soprano and a baritone singing long wordless legato phrases) feels like an encapsulation of a long sunny day – although the more perturbed third movement also gives hints of the same storm that featured in Beethoven’s earlier piece, and, in spite of its pastoral quality, the symphony has an edgy feel throughout, reminding us that there has been an industrial revolution since Beethoven’s bucolic musings. Echoing the symphony’s soubriquet, Järvi’s gestures were themselves expansive – he is a conductor who makes full use of the space around him – and the orchestra responded perfectly, presenting wonderful warm string passages, enchantingly twittering woodwind birdsong, and powerful brass counterpoint; Lucy Knight and Stephen Kennedy provided just the right degree of otherworldly singing in the slow movement. The brass section was particularly fine in the last movement, in which Beethoven gives way to Dvořak, as Nielsen employs a solid peasant-like tune (inspiring a dancing foot-stamp from Järvi) to provide his finale.

http://www.musicomh.com/classical/reviews-classical/philharmonia-jarvi-royal-festival-hall-london-3

Sunday, May 15, 2016

Paavo Järvi: soovin, et Eesti nimi kõlaks maailmas veelgi võimsamalt


Postimees
Riina Luik
13 mai 2016

Tõsiasi, et juba viis aastat tegutsenud Pärnu Festivaliorkester on muutnud nime – sellest on saanud Eesti Festivaliorkester (EFO) – ning et riik on sellele rahaliselt õla alla pannud, on tekitanud muusikaringkondades elevust ja kergitanud ka küsimuse, kas riigil on võimekust pidada ülal veel üht orkestrit.

-Kuidas sellega siis on, Paavo Järvi?

Tegu ei ole uue orkestriga, Pärnu Festivaliorkester tegutseb juba viis aastat ning sündis eksperimentaalse ideena, et näha, kas oleks võimalik tuua Järvi Akadeemia raames suvel Pärnusse kokku minu juhatatavate orkestrite parimad mängijad. Eesti Festivaliorkester ei konkureeri mingil moel Eesti esindusorkestri ERSOga.

Maailmas on festivaliorkestrid laialt levinud praktika ning enamasti jäävadki need n-ö projektiorkestriteks. Pärnu Festivaliorkester hakkas aga väga hästi toimima, sellel oli suurepärane kvaliteet, ja ma tundsin, et see on üks parimaid orkestreid, mida üldse juhatanud olen. See kvaliteet ei tulene ainult sellest, et kõik mängijad on tõesti erakordselt kõrgel tasemel, mängides maailma mainekamates orkestrites, vaid neile on omane ka missioonitunne – nad tahavad selles mängida. Mul oli kahju, et selline orkester tuleb kokku vaid kord aastas ja seda kvaliteeti ei saa Eestist väljapoole pakkuda. Mõte, millelt end tihti tabasin, oli see, et kogu Eesti muusikute anderohkuse juures ja püüdluste taustal saame rahvusvahelisest läbimurdest rääkida vaid kahe-kolme muusiku näol, kuid me pole suutnud teha võimsat läbimurret rahvusvahelistel lavadel, kus jääks kõlama ka sõna Eesti. See on justkui klaaskuppel meie pea kohal, millest ma vähemalt üritaks läbi murda, ja ma näen just selles orkestris selleks potentsiaali.

Mõte luua Eesti Festivaliorkester sündis kord Viinis Musikvereini ees hiiglaslikku kuldset plakatit nähes, mis reklaamis Budapest Festival Orchestrat. Mõtlesin, et miks me ei näe kunagi maailmas ringi liikudes samasugust plakatit mõne Eesti orkestri kohta. Kui ERSO mõned turneed välja jätta, siis paraku sellist orkestrit meil pole. Idee oli lihtne: luua tipptasemel rahvusvaheline Eestit tutvustav orkester, mis teeb lisaks suvistele kontsertidele Pärnus aastas kaks turneed, sõltuvalt sellest, kus ja millal parasjagu festivalid on. Nimevahetus sai ette võetud põhjusel, et kohe torkaks silma ja oleks arusaadav, et tegu on Eesti orkestriga.

-Kuidas uut orkestrit rahastama hakatakse?


EV100 ja ELi eesistumise raames on käivitunud programm, millega toetatakse suuri rahvusvahelisi kultuuriprojekte, mis aitavad tutvustada Eestit välisriikides (projekti algab 2017. aasta sügisel ja kestab 2018. aasta lõpuni – R. L.). Kui ma sellisest võimalusest kuulsin, tekkiski mõte, et see oleks orkestrile tuule tiibadesse andmiseks parim võimalus, mille pinnalt hiljem rahvusvaheliste esinemistega saadud honoraride toel edasi minna.

Eesti on tuntud kui start-up’ide maa ja just seda start-up’i olekski meie orkestrile vaja. Tegu ei ole riigi rahaga püsti pandava uue orkestriga, vaid Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamise raames Eestit ja eesti kultuuri laias maailmas tutvustavatele suurprojektidele eraldatud rahaga. Seega ei võta me üheltki tegutsevalt orkestrilt raha ära.

Maailmas kohtab sellist asja, nagu praktiseerib Eesti riik, toetades otseselt ja rahaliselt oma kultuuri, järjest vähem ja see on väga unikaalne. Me ei saa endale muidugi lubada seda, mida tegi Claudio Abbado oma Lucerne Festival Orchestraga, lihtsalt kokku ostes maailma parimad muusikud. Eesti Festivaliorkestris (EFO) aga tahavad maailma parimad muusikud ise mängida, sest neile meeldib see.

-Mis motiveerib maailma tasemel muusikuid tulema Pärnusse ja mängima just selles orkestris?


Neile meeldib mängida väga heas orkestris! Ja muidugi see suvine Pärnu atmosfäär, selles on midagi väga maagilist.

-Kes EFOs mängivad?

Meil on muusikuid nii ERSOst kui Tallinna Kammerorkestrist, aga ka eestlasi, kes mängivad välismaa orkestrites, ning muusikud paljudest maailma orkestritest, mida olen juhatanud või juhatan tänaseni. Ja seda ei tule võtta kui konkurentsi tekitamist, vastupidi, muusikutele on see võimalus igapäevatöö kõrval, mis võib vahel, olgem ausad, muutuda ka veidi rutiinseks, suurepärane kirgastav kogemus – mängida kõrvuti teiste maailma parimate muusikutega.

Ning naastes oma igapäevatöö juurde, toovad nad selle hea energia enesega kaasa. On ka selliseid muusikuid, kes ei ole ega tahagi olla igapäevaselt nii hõivatud, vaid eelistavadki mängida festivaliorkestris. Orkestri arvuline koosseis jääb 60–80 vahele, sõltudes repertuaarist.

Muusikud on enamasti Euroopa orkestritest, samuti Venemaalt ja USAst. Orkestril on noorte eesti muusikute jaoks oluline praktiline pool: tänu orkestri rahvusvahelisele kooslusele tekivad uued koostöövormid, -kontaktid ja esinemisvõimalused. Orkester annab võimaluse koos musitseerida, kuid ka õppida oma kogenud välismaa kolleegidelt, ja seda Eestis. See on tase, mida muidu saab kogeda vaid välismaal ülikallitel meistrikursustel, sedagi juhul, kui neile üldse löögile pääsetakse. Näitena tooksin ERSO kontsertmeistri, viiuldaja Triin Ruubeli ja viiuldaja Mari Polli, kuid neid noori on palju rohkem.

-Kas orkestri vastu on juba huvi tuntud või on sellest veel vara rääkida?


Huvi on juba üles näidanud Viini Musikvereini, Luksemburgi, Brüsseli, Berliini ja Amsterdami kontserdimajad. Kuna kontserte hakkab korraldama rahvusvaheline klassikakontsertide korraldamise ja muusikuid esindav agentuur HarrisonParrott, mis esindab artistina ka mind, võin öelda, et need on juba sisuliselt ära korraldatud. Lisaks mainitud Euroopa kultuurimetropolidele tahaksin väga viia orkestri ka Lätti, Leetu, Soome, kindlasti Ukrainasse, Gruusiasse, Armeeniasse, võib-olla isegi Moldovasse.

-Kus hakkab olema orkestri kodusaal?

Pärnus, ja prooviperioodid hakkavad samuti olema Eestis. See annab ka mulle võimaluse olla rohkem Eestis.

-Kas te näete selles mingit vastuolu, et olles EFO asutaja, peadirigent ja kunstiline juht, olete endiselt ka ERSO kunstiline nõustaja?


Ei, ma ei näe selles vastuolu, sest ERSO kunstilise nõustaja kohal olen olnud enam kui kümme aastat ja selle töö sisu on väga lihtne: olla orkestri jaoks alati olemas, kui vajatakse minu abi ja nõu. See töö on täiesti eraldiseisev isegi sellest, kas ja kui palju ma ERSOt juhatan. Minu jaoks on ERSO kunstilise nõustaja koht eelkõige auasi, sest sellega ei ole kunagi kaasnenud mingit rahalist poolt ning see ei eelda, et ma ei võiks teha selle kõrvalt midagi muud.

KOMMENTAARID

Juko-Mart Kõlar, kultuuriministeeriumi muusikanõunik

-Miks otsustas riik EFOd rahaliselt toetada?

Meil on tekkinud unikaalne kombinatsioon äärmiselt võimekatest osapooltest, mille moodustavad rahvusvaheliselt ehk tuntuim eesti dirigent, mitmed eesti tippinterpreedid ja heliloojad ning mainekas välispartner, Londoni agentuur HarrisonParrott. Ma usun, et EFO-l on jumet kasvada mõjukaks eesti kultuuri ja laiemalt kogu riiki tutvustavaks algatuseks. Oluline, et me ei pea nullist alustama, vaid anname väikese tõuke juurde sellele, mis põhiolemuselt juba niigi toimib.

Kindlasti ei maksa karta, et EFO hakkab konkureerima ERSO või TKOga – nende tegutsemisvorm on lihtsalt väga erinev. Projekti rahastamine Eesti riigi poolt on jagatud peamiselt kolme osapoole vahel: kultuuriministeerium, riigikantselei (EV 100) ja EAS, kuid suur osa tuleb välispartnerilt HarrisonParrottilt.

Samuti on riigi toetus kavandatud selliselt, et see hakkab teatud aja pärast järk-järgult vähenema selle võrra, kuidas välispartneri osakaal eelarves suureneb. Teiseks, omatulude suurusjärk, mida EFO välismaalt teenib, on võrreldav maailma tipporkestrite honoraridega ning see raha jõuab maksudena tagasi Eestisse.

Aga rahalisest poolest veelgi olulisem on sisuline pool ja kogemus, mida see meie interpreetidele annab: maailma tippudega külg külje kõrval mängimisest võidavad nii interpreedid ise kui ka orkestrid, kus nad enda igapäevast leiba teenivad. Minu ootused EFO suhtes on suured ja ma usun, et sellest kujuneb väga oluline ettevõtmine, mis pälvib ülemaailmset tähelepanu ja huvi meie riigi ning kultuuri vastu.

Triin Ruubel, ERSO kontsertmeister

-Mida tähendab teie jaoks EFOs mängimine?


EFOs mängimine ja Pärnu festival on mulle ning paljudele teistele eesti ning välismaa muusikutele üks aasta enim oodatud sündmus. Kui erinevad inimesed eri riikidest ja erineva taustaga kohtuvad, et sarnase jäägitu pühendumuse ja kirega koos muusikat teha, tekib erakordselt intensiivne suhtlus, kus avanevad uued vaatenurgad ning sulanduvad tekkinud ideed.

Olen igal aastal kohanud seal arvukalt kolleege, kelle tundmaõppimine on nii muusikaliselt, kultuuriliselt kui inimlikult avanud arvukaid kirkaid maailmu ning loonud nende maailmadega intensiivse ühenduse, mis on oluliselt kujundanud minu arusaamu muusikast ja muusikategemisest.

EFO ja Paavo Järvi on meie juurde Pärnusse meelitanud maailmakuulsaid soliste nagu Hilary Hahn, Steven Isserlis, Khatia Buniatishvili, Viktoria Mullova jt ning orkestriliikmeid mitmetest nimekatest orkestritest. See on olnud ja on absoluutselt imeline lava, kus õppida, kuulda, kuulata ja näha. Olen õnnelik, et saan olla osa sellisest koosseisust, ja mul on hea meel nende pealekasvavate noorte eesti muusikute üle, kelle kujunemisloos see orkester olulist rolli mängida võib. Just seal kuulsin esmakordselt vabast kontsertmeistri kohast ERSOs: otsustasin kandideerida, et naasta Eestisse.

Erkki-Sven Tüür, helilooja

-Mis teeb teie arvates selle orkestri nii eriliseks?


Mul on olnud suur rõõm jälgida selle orkestri arengut algusest peale. Viimaste aastate koosmusitseerimise tase on igas mõttes võrratu ja seega igati loogiline, et edasise arengu huvides ei tuleks piirduda vaid kord aastas Pärnus kogunemistega. Neil tõepoolest on, mida jagada ka kõige nõudlikumale publikule. Paavol on õnnestunud sellesse orkestrisse liita tippmuusikuid erinevatest kollektiividest, aga neid kõiki ühendab ehe kirg parima võimaliku koosmusitseerimise nimel panustada järjest enam ja teha seda kasvava rõõmu ning pühendumisega.

Lisaks sellele, et need muusikud on oma ala parimad, sobivad nad inimestena teineteisega ja tahavad mängida just selle dirigendiga. Nii tuletab see õhkkond mulle meelde kõige paremas mõttes üht ühise tunnetusega sõpruskonda, sarnaselt mõne tõeliselt hea rock- või jazzbändiga.

Järvi si s Mou vlastí ví rady

casopisharmonie.cz
Petr veber
13/05/2016


Paavo Järvi a Česká filharmoniefoto: Pražské jaro/Ivan Malý

Bez přestávky a skvěle. Tak předestřel Mou vlast na úvodním koncertě Pražského jara za pultem České filharmonie Paavo Järvi. Ve Smetanově síni zněla 12. května Smetanova hudba v rámci tradic, a přece nově. Dostatečně inovativně a zároveň ukotveně. Zajímavě a uspokojivě. Bohatě. A hlavně bez rutiny.

Hostující dirigent může narazit na neochotu orchestru, nebo se může prosadit příliš. Paavo Järvi dokázal filharmoniky dostatečně přesvědčit o tom, že mají jít s ním, a svůj pohled a vklad nepřehnal. Oni přinesli rámec a zažité zvyky, on nové podněty a detaily. Nalezli společně kompromis, aniž by tím jakkoli umrtvili obsah. Filharmonie hrála nesmírně kultivovaně a propracovaně a ochotně opakovaně zabíhala do velké výrazové intenzity.

Má vlast vyzněla jako krásná hudba, bez nadbytečného patosu, s jasnými konturami i jemnými odstíny, naplno, ale nikterak hlučně. Symfonická báseň Vyšehrad měla velký kontrast v tempech, zvýraznil se tak oblouk formy i fantazijní uchopení historických výjevů. V nádherně podané Vltavě, navazující v podstatě bez přerušení, upoutala dirigentova práce se smyčci a s dynamikou a znovu kontrastnost - umné odlišení nálady různých obrazů. Šárka, vyprávěná a barvitě modelovaná, bezkonkurenčně tempově vygradovala. S básní Z českých luhů a hájů, v cyklu v mimohudebním programu nejabstraktnější, si někdy posluchač neví rady; Järvi jí ale dal jako málokterý z dirigentů zřetelný průběh a tím i jasný smysl. Dvojici Tábor a Blaník vystavěl pak strmě, vyhroceně, možná s méně zřetelným osobním vkladem než ostatní básně, ale i tak obecně plně v souladu se svým pohledem na téma a smysl celého cyklu.

Má vlast tentokrát víc než jindy podněcovala představy blízké opernímu světu. Na mnoha místech vyvolala vzpomínku na Smetanovy typické postupy v tvorbě pro hudební divadlo. Nechala probleskovat jak typicky české, tak jakoby wagnerovské momenty, hrdinské, taneční i lyrické. Nepůsobila popisně, ale evokovala svou epičností scénické situace, dramatické proměny a zvraty. A několikrát vyvolala neodbytné představy filmového ztvárnění – ne, že by zněla jako filmová hudba, hudba doprovázející nějaký film, ale jako hudba, podle níž by bylo úžasné natočit bohatě imaginativní film s krásnými obrazy různé dynamiky, intenzity a tempa – nejspíš proměnlivými obrazy krajiny.

Před dvaadvaceti lety dirigoval při zahájení Pražského jara Mou vlast Neeme Järvi, otec letošního protagonisty. Vzpomínka na květen 1994 říká, že tehdy za pultem Pražských symfoniků (jimž byl tento úkol svěřen poprvé v historii festivalu) přidal skladbě na ostrosti a dravosti a ubral na lyrice. Ujal se provedení energicky a s temperamentem, hrálo se jako o život, v detailech nově, ale rozhodně ne svévolně. Neeme Järvi přišel se zvukově mohutnou, vnitřně dramatickou freskou, která působila spíše ryze hudebními než monumentálními národními významy. A hýřil jako silná osobnost pódiovou výmluvností směrem k hráčům i směrem k divákům a posluchačům. Jako interpret zcela přesvědčil… Oproti němu sice Paavo Järvi působí v současnosti rezervovaněji, věcněji či nenápadněji, nicméně o legitimitě svého bohatě strukturovaného vidění a slyšení partitury přesvědčil orchestr i publikum neméně jednoznačně. Má vlast byla na tomto konkrétním koncertě vzrušujícím a poutavým dílem, skvěle napsanou hudbou vyvolávající bohaté obrazy a emoce. Spojení Paava Järviho a České filharmonie se ukázalo být šťastnou a špičkovou záležitostí.

http://www.casopisharmonie.cz/kritiky/jarvi-si-s-mou-vlasti-vi-rady.html

Festival zahajuje už druhý Järvi


casopisharmonie.cz
Petr Veber
12/05/2016

Paavo Järvi

Mou vlast dirigoval v roce 1994 na festivalu Pražské jaro Neeme Järvi. Letos je stejný úkol svěřen jeho staršímu synovi. Paavo Järvi se postaví se Smetanovou partiturou 12. a 13. května před Českou filharmonii.

„Je zdravé pozvat někoho, kdo nemá v této skladbě zažitu žádnou rutinu,“ komentoval den před koncertem své angažmá Paavo Järvi, třiapadesátiletý šéf tokijského orchestru NHK, Američan a estonský patriot. Respektuje podle svých slov tradice, ale je třeba k nim být i pozorný, protože mohou přinášet návyky, pohodlí, rutinu. Už první zkouška s orchestrem ho utvrdila v názoru, že filharmonici mají Mou vlast samozřejmě takříkajíc v DNA a že by stačilo poslouchat a vybrat to nejlepší, co do provedení díla sami nabízejí, že jim nicméně může a hodlá i tak přinést podněty a nuance, které hudbu učiní trošku jinou.

Paavo Järvi si je velmi dobře vědom, že Má vlast není běžná skladba. „V Paříži ano, ale tady v Praze ne, tady je doma a je tu se svým hudebním jazykem součástí identity,“ říká. Ignorovat zkušenost České filharmonie by proto bylo hloupé. Na druhou stranu dirigent připomíná, že bychom žili v chudém světě, kdyby Sibelia směli hrát jen Finové a Smetanu jen Češi. Co největší genetické bohatství je podle něj vždy výhodou.

„Pocházím z rodiny, kde české hudba byla v centru zájmu. Československo bylo pro sovětské občany, jimiž jsme tehdy byli, otevřené, a tak u nás doma Talich, Ančerl a Smetáček byli velmi dobře známí. Setkával jsem se s těmito jmény od svých šesti let,“ řekl Paavo Järvi pražským novinářům. O svém otci hovoří v té souvislosti jako o fanatickém sběrateli nahrávek. Mezi LP deskami byly mnohé ze Supraphonu. Když potom mohl Neeme Järvi počátkem 90. let řídit Pražské symfoniky při zahájení Pražského jara, byl to pro něj velmi důležitý okamžik. Ovšem nejen z ryze hudebních důvodů, ale také díky tehdejšímu prezidentovi Václavu Havlovi, kterého považoval za světového státníka. Stále má prý doma vystavenu fotografii, na níž je s ním zachycen.


Neeme Järvi

Neeme Järvi emigroval s rodinou na Západ v roce 1980. Paavo studoval v USA. Kariéru začal však v Evropě - v Malmö a ve Stockholmu, později působil zpátky v Americe u Symfonického orchestru v Cincinnati. Stal se uměleckým šéfem Deutsche Kammerphilharmonie v Brémách a uměleckým poradcem Estonského národního symfonického orchestru, působil v čele rozhlasového orchestru ve Frankfurtu a v čele Orchestre de Paris.

Dva dirigenti dvou generací z jedné rodiny s odstupem dvou desetiletí na stejné pozici, při stejné sváteční příležitosti, to na Pražském jaru nemá zatím obdoby. Neeme má ovšem ještě jednoho syna dirigenta. Pokud by snad někdy i Kristjan dirigoval 12. května v úvodu festivalu Mou vlast, a vyloučeno to nikterak není, vždyť je to také vynikající umělec, pak by jméno Järvi obsadilo svou trojnásobnou účastí na tomtéž úkolu opravdu kuriózní a rekordní pozici. Bushovi, otec a syn, se přes vysokou nepravděpodobnost něčeho podobného dokázali také dostat do stejné pozice - úřadu amerického prezidenta. Nicméně přece jen byli jen dva.

A to není ještě vše. Jedna z dcer Paava Järviho se ho prý nedávno před usnutím ptala, jestli smějí dirigovat i dívky…

http://www.casopisharmonie.cz/komentare/festival-zahajuje-uz-druhy-jarvi.html

Tuesday, May 10, 2016

Taufrische Silberfäden

kreiszeitung.de
05/05/2016

Sternstunde in der Glocke: Deutsche Kammerphilharmonie Bremen spielt Beethoven und Mozart

Bremen - Von Ute Schalz-Laurenze. Als Paavo Järvi im Jahr 2004 künstlerischer Leiter der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen wurde, war viel die Rede von der Neugier auf ein neues Repertoire. „Ich möchte neue Sachen machen“, sagte Järvi damals. Daraus ist nicht ganz so viel geworden. Dafür hat das Orchester aber ein Spielniveau, das jede Kritik an immer denselben Stücken im Keim erstickt. Und nun wieder Ludwig van Beethoven „Eroica“, schon reichlich oft gehört.

Aber das Orchester ist eben in der Lage, aus solch zusammengewürfelter und nicht eben einfallsreicher Programmkonzeption, zu der dann auch die eher einschläfernde Klangflächenmusik von Järvis Komponistenkollegen Errki-Sven Tüür gehört, immer wieder Sternstunden herauszuhauen, wie auch im Konzert am Mittwochabend. Ja, es ist eine fulminante Eroica mit allen Meriten: Transparenz, Mittelstimmenbeachtung, bezaubernder Klangschönheit und vor allem atemberaubende Tempi. Keinerlei Patina, taufrisch alles, wie ein neuer Beweis für die Titelbehauptung: „Der Bremer Beethoven – ungebrochen beliebt“.

Ein wahres Wunder wird das Konzert dann durch die Wiedergabe des Konzertes A-Dur, KV 219 von Wolfgang Amadeus Mozart durch den Konzertmeister des Orchesters, Florian Donderer. Wenn man verstehen will, was der jüngst verstorbene Nicolaus Harnoncourt unter „Klangrede“ meinte, dann war es hier zu hören. Donderer verstand es, nahezu jeden Ton mit „Erzählcharakter“ auszustatten. Das klang mal tänzerisch, mal spielerisch, mal richtig witzig, mal ironisch und auch selbstironisch, mal parodistisch, mal von tiefer Melancholie – und alles nicht selbstgefällig nach innen, sondern als erzählende Kommunikation. Fast so, als würden die Zuhörer erfahren, was Mozart in diesen Jahren alles in Salzburg so geärgert hat. So kommt schließlich auch ein Stil zustande, in dem es so etwas wie „Orchester – Einsatz Solist“ nicht gibt, stattdessen ergibt sich mit fast improvisatorischer Kunst eins aus dem anderen. Überflüssig zu sagen, wie tonschön auch das wieder alles war, manchmal wie Silberfäden, manchmal wie in der einkomponierten Janitscharenmusik von deftig-aggressiver Klangfarbe. Tja, besser kann man‘s nicht machen, das ist musikalische Rhetorik pur. Ovationen waren die Folge.

http://www.kreiszeitung.de/kultur/taufrische-silberfaeden-6374477.html

Jubelstürme für Järvi im 50. Stock

bild.de
Kitti Pohl
09/05/2016

Frankfurt – Ein Konzertsaal in 200 Metern Höhe: Das gab‘s in Deutschland noch nie!

Orchester-Direktor Albert Schmitt, Dr. Jörg Wulfken (PwC), Paavo Järvi und PwC-Chef Prof. Dr. Norbert Winkeljohann (v. l.)n der 50. Etage des Tower 185 (PwC-Tower) spielte die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen unter Leitung von Star-Dirigent Paavo Järvi (53) Werke von Mozart (Konzert für Violine und Orchester Nr. 5) und Arvo Pärt (Cantus In Memory Of Benjamin Britten) – ein Este wie der Maestro.

Die Aussicht: Spektakulär. Die Musik: Ein Hochgenuss!

Die Wirtschaftsprüfungsgesellschaft Pricewaterhouse Coopers (PwC) hatte 100 Gäste zum Konzert des „Orchesters des Jahres 2016“ in luftiger Höhe eingeladen. Järvi: „Noch nie habe ich auf dieser Höhe dirigiert. Etwas ganz besonderes!“

Von der ersten Sekunde an waren alle im Bann der wunderbaren Mozart-Klänge, lauschten fasziniert. Nach dem Konzert mischten sich Maestro und Musiker unter die Gäste. Anregende Gespräche mit großartigem Blick auf Frankfurt und die ganze Umgebung. Ein tolles Konzerterlebnis!

http://www.bild.de/regional/frankfurt/frankfurt-leute/jubelstuerme-fuer-jaervi-im-50-stock-45732784.bild.html

Thursday, May 05, 2016

Järvi-san - dirigent, keda Jaapanisse väga oodati

Postimees
Riina Luik
30/10/2015


Muusika päästmise nimel


Postimees
Riina Luik, kultuuriajakirjanik

Ei juhtu just sageli, et saaksime Tallinnas Pöffi-väliselt rõõmustada mõne maailmatasemel filmi esilinastuse üle, kuid läinud pühapäeval sai see kinos ”Sõprus” ometi teoks – toimus ameerika režissööri David Donnelly dokumntaalfilmi ”Maestro. Music is everything” Euroopa esilinastus. Donnelly talletas kahe aasta jooksul maailma tippdirigentide hulka kuuluva, Grammyga pärjatud maestro Paavo Järvi elu, saates teda kaameraga nii eraelus, ringreisidel, laval kui lava taga. Kokku võeti üles kakssada tundi materjali ning tõenäoliselt nõudis sellest 90 minutilise kontsentraadi välja setitamine autorilt nii meisterlikku kontseptsioonitunnetust, kuid ka raudset närvi ja emotsioonide taltsutamist, sest öelge: mis poleks Järvi puhul huvitav? Film liigub koos Järviga kõikjal maailmas, kus ta kontserte annab ning võib juba ette oletada, et seda saab saatma suur menu. Järvit ennast rõõmustas väga see, et Euroopa esilinastus toimus just nimelt Eestis.

Muusika võimas keel

Kuid need (siinkirjutaja kaasa arvatud), kes lootsid filmi treilerit näinuna nautida eelkõige suurejoonelist portreefilmi Järvist, võisid olla pisut hämmingus, sest Järvit oli filmis vähem, kui portreefilm seda soovida-oodata lubanuks. Kuid „Maestro“ polegi mitte niivõrd film Järvist, vaid eelkõige klassikalisest muusikast – selle tähendusest, kohast ja olulisusest tänases ühiskonnas ja selle tegijate endi jaoks. Filmi esilinastuse järel kinnitas ka Järvi, et filmi mõte ei olnud teha film temast, vaid rääkida klassikalise muusika köögipoolest ning üks neist, kes seda filmis tegi, juhtus olema tema. Kuid olgu lavatähtede paraad kui särav tahes: Lang Lang, Joshua Bell, Hilary Hahn, Pekka Kuusisto – ,just Järvi karismaatiline isiksus, tema dirigeerimise emotsionaalne pingestatus ja mõtete sügavus on need, mis linateost raudsel teljel hoiavad.

Ajakirja „Muusika“ juulinumbris tõdeb maestro, et kuigi veel peab ta olukorda stabiilseks, kahaneb klassikalise muusika osatähtsus ühiskonnas järjepidevalt. Ning just see – südamevalu klassikalise muusika käekäigu ja tuleviku pärast, ongi võti mõistmaks Donnelly filmi ideed. Kas me suudame seda hoida mitte ainult kui kultuurpärandit, vaid kui elavat kunstiliiki? Kas suudame panna tulevased põlvkonnad sedavõrd muusikast vaimustuma, et jätkub nii neid, kes tahavad muusikat õppida ja musitseerida kui neid, kes tahavad kuulata? Ja mida me peame või saame selleks ära teha?

Filmis püüavad Järvi ja tema nimekad lavapartnerid, noored muusikatudengid ja muusikateoreetikud igaüks omal moel formuleerida sõnumit, mis kõnetaks uut põlvkonda ja aitaks neid tuua kasvõi sammukese lähemale klassikalisele muusikale ja näidata teed maailma, mille olemasolust neil ehk aimugi polnud... Donnelly, kellele ”Maestro” on esimene täispikk dokumentaalfilm, võttiski eesmärgiks näidata klassikalist muusikat uues valguses, teha see inimestele lähedasemaks ja mõistetavamaks. Filmis on tehtud ohtralt võtteid Järvi endises kodulinnas Cincinnatis kui ka paljudes maailma kuulsates saalides, kontserttuuril Jaapanis ja Euroopas, kuid ka Pärnus ja Türil. Maestro poolt juhatavate orkestrite seas on võrdselt kõrvuti Deutsche Kammerphilharmonie Bremen, Frankfurt Radio Symphony Orchestra, Orchestre de Paris ja Pärnu Festivaliorkester.

Ilmekaks näiteks, kui mõjuvõimas võib olla esmakohtumine muusikaga, on filmi autor ise – Ameerika pressile antud intervjuus tunnistab Donnelly, et ei teadnud enne Järviga kohtumist klassikalisest muusikast „suurt midagi“. ”Just Järvi tõi mu muusika juurde ja mind võlus eelkõige see, millise kirega ta ise muusikasse suhtub ja seda teeb. Hakkasin Järvi kontsertidel käima ja minus tekkis soov seda kogemust kuidagi ka teistega jagada. Filmimise ajal nägin ma lähedalt kõiki neid piinu ja rõõme, mida muusikamaailma tipud tegelikult läbi elavad, seda, kui tohutu peab olema nende enesedistsipliin ja kui palju tööd see kõik nõuab /--/. Armusin muusikasse jäägitult ning see tunne minu filmi tehes ainult kasvas. Muusika on võimas keel, mis meid üksteisega ühendab ja see film on selle tõestuseks.”

Järvi lausub filmis tähenduslikud sõnad: ”Ma ei tea midagi, mis oleks nii võimas kui muusika. Kui sul on õnne, ja sa sellesse armud, võid kindel olla, et sa pole kunagi üksi, sest see elab sinu sees ja su elus pole enam mitte ühtegi igavat sekundit.” Jääb vaid soovida, et see õnn teile kord naeratab… Alustuseks minge vaatama filmi ja seejärel hakake käima kontsertidel. Ühel päeval te armute. Kindel!

PAAVI JÄRVI MUUSIKALINE ABSOLUUT


Muusika
Riina Luik
juuli 2015

Maestro Paavo Järvile ja Orchestre de Paris´le oli lõppenud 2014/2015 hooaeg järjekorras juba viies ning seda jäi õnnestunud kontsertide ja täissaalide kõrval tähistama ka orkestri kolimine oma uude koju – Villette´i pargi Muusikalinnakusse rajatud Pariisi filharmoonia uhiuude kontserdimajja. Eesti muusikaajakirjanikud ei pidanud paljuks kohale sõita, et vaadata üle nii palju kõneainet pakkunud ultramoodne kontserdimaja ja kuulata, kuidas orkester maestro Järvi käe all kodusaalis kõlab. Võib juba ette öelda: fantastiliselt!

Tekst Riina Luik, kultuuriajakirjanik
Pariis-Tallinn

Kakskümmend üheksa aastat tagasi seisid sa esimest korda noore dirigendina suure orkestri ees. Oli aasta 1986,sina napilt kahekümne nelja aastane. Sellest on möödas terve igavik ja samas nagu hetk. Mis on muutunud?

Ühest küljest pole midagi muutunud, teisest küljest on kõik muutunud – oleneb, missugusest vaatenurgast vaadata. Muusika tegemise ja selles olemise protsess ei ole näiteks emotsionaalses plaanis absoluutselt muutunud.

Endiselt armastad muusikat ja naudid selle tegemist?


Absoluutselt! See tunne on alles, ja see ei saagi ära kaduda, sest see on olnud minuga algusest saadik. Aga kui rääkida muutustest, siis puudutab see eelkõige oskusi ja tehnikat – dirigendi ametis on eriline koht kogemusel ja seda ei ole võimalik omandada kiirkorras. See on pidev oma vigadest õppimine. Ja kuigi see protsess toimub kogu aeg, on kolmkümmend aastat siiski kolmkümmend aastat, ja nende aastate jooksul olen vähemalt iga nädal kord juhatanud (kiire arvutus annab tulemuseks ~ 1540 kontserti ).

Kuid muusikamaailm, maailm sinu ümber – see pole ju sama? Mis märke sa näed, millised neist on head, millised panevad muretsema?

Palju on muutunud, ja ma arvan, et me oleme ise nende muutuste üks osa ja need muutused peegelduvad ka meis. Näiteks kui vaadata kasvõi aega, mil me perega Nõukogude Eestist lahkusime (Järvide perekond lahkus Eestist 5.01.1980 – R.L) valitses siin kultuuripoliitika, mis vastandas end pidevalt lääne kultuuritraditsioonidele. Kui vaatame Eestit täna, siis liigume aina lähemale läänelikule kultuuriruumile. Ühest küljest on see hea, teisalt toob see kaasa ka kõik sealsed probleemid. Põhiliselt on need majanduslikku laadi: kultuuriorganisatsioonid peavad ise rahadega välja tulema, aktiivselt tulu teenima, paljud projektid on üles ehitatud era- või korporatiivsponsorlusele, riigi toetav osa on järjest väiksem. Need on asjad, millega on tulnud harjuda ja hakkama saada. Mis puudutab klassikalise muusika osatähtsusesse, siis kuigi seis on veel küllaltki stabiilne, kahaneb selle osatähtsus kultuuris järjepidevalt. Tänapäeva noored kasvavad üles pop-, mitte klassikalise muusikaga, seda ka Eestis. Hoolimata sellest, et meil on tugev laulupeotraditsioon, meie identiteet on tugevalt seotud muusikaga, eelkõige lauluga. Klassikalise muusika traditsioon on küll Eestis kindlalt püsiv, kuid ei saa kahjuks öelda, et selle kandepind kasvaks, või et see oleks kõigile jätkuvalt elu loomulik osa. Ei ole paraku! Kui noortega juttu ajada, siis juhul, kui tegu ei ole just muusikute perest pärit või muusikat õppiva inimesega, on kohe aru saada, et nad ei ole klassikalise muusika maailmaga kursis ega tunne seda.

Millest see tuleneb? Sama räägitakse nii ooperi kui balleti puhul.

Põhjus on minu meelest üsna lihtne: popkultuur, ja kõik see, mida on võimalik kiiremini ja lihtsamini haarata, on lihtsalt niivõrd võimas: see domineerib nii muusikaeelistusena kuid ka rahaliselt. Need võimalused, mis on olemas pop- või rockmuusikal kontserttegevuseks või tulud, mida saadakse plaatide müügist, nendest võime klassikalises muusikas ainult unistada. Raadiost ja telest kuuleb ainult pop- ja rockmuusikat ja tuleb tunnistada, et see on nii hästi ja võimsalt tehtud ning ülitäpselt oma ostujõulisele auditooriumile suunatud. Klassikaline muusika ei saa sellest mööda vaadata, tahame seda või mitte, sest kuidagi moodi peame ka meie oma saalid täis saama. Aga tulu, mis tuleb täis saalist, on kõikide kulude kõrval, mis ühe kontserdiga kontsertorganisatsioonile tekivad, tühine. Sümfooniakontsert ja sümfooniaorkester on tohutu suur ja kallis masinavärk. Ooper ja ballett on veel kallimad, sest neil on vaja rõhuda ka visuaalile. Teine probleem on kasvukeskkond ja sellest tulenevad väärtused: mina kasvasin üles klassikalise muusika keskel, kuid tänaste noorte vanemad ja nende õpetajad peavad muusikaklassikaks The Beatles´it või Elvist – sel juhul on asjad Beethovenist väga kaugel, ja peab tegema erilisi jõupingutusi, et saada neid kasvõi ühele kontserdile ja et neil tekiks päris huvi, mis toob nad ka hiljem tagasi. Huvi aga tekib järk-järgult, väga harva juhtub, et käid kontserdil ja oled kohe muusikasse armunud. Selleks, et tekiks püsiv huvi on vaja kedagi, kes sul piltlikult öeldes käest kinni hoiab, sind regulaarselt kontserdile viib ja muusikas juhatab. Need on paraku protsessid, mis kulgevad oma rada ja toimuvas pole mõtet otsida süüdlast.

Kui palju sa usud plaadimaailma kestmisse?

Ausalt öeldes ma ei näe plaatidele tulevikku – plaadiformaat kui niisugune kaob ära, kuid see ei tähenda, et plaadistamine/salvesatmine ära kaoks. Sest kui ei tehtaks plaadikvaliteediga salvestisi, poleks ka mingites teistes formaatides võimalik alla laadida kvaliteetset muusikat. Kuid kvaliteediga ollaks harjunud. See tähendab, et muutub formaat, mille vahendusel kõrgkvaliteetset muusikat müüakse. Mind ei huvita, kuigi ehk peaks, kui palju üks plaat müüb või ei müü, sest salvestis on see, mis minust kui muusikust järele jääb.

Milline näeb välja sinu argipäev Orchestre de Paris peadirigendina: kas ja kuidas muutunud olud ja prantsuse kultuuriruumi iseärasused seda mõjutavad?

Pariisi orkestril on siiski natukene kergem, sest orkestrit hoiab üleval linn, kaks ülejäänud orkestrit kuuluvad ringhäälingule, kuid põhimõtteliselt hoiavad kõiki üleval maksumaksjad. Seda nö puhtkapitalistlik süsteemi nagu Ameerikas – kus orkestril tuleb iga sent ise teenida või otsida sponsorite toetust, siin ei ole. Euroopas on riiklikul tasandil väärtused ja fookus paljudes riikides endiselt haridusel ja kultuuril. Meie orkestri puhul on nii meie igapäevane tegevus sh palgad, kinni makstud linnaeelarvest, kuid kõik sellest väljaspool olev: turneed, plaadistamised, teleesinemised jmt. mis annavad orkestrile näo ja mille järgi orkestrit tegelikult tuntakse – selleks on vaja leida sponsorid.

Pariisi filharmoonia uus maja on nüüdseks avatud ja peaaegu valmis, kontserdid pidevalt välja müüdud. Milline on selle maja sünniprotsessi sulle, kui asja seestpoolt näinule?

Umbes kolmkümmend aastat tagasi tuli ideega: rajada Pariisi südalinnast eemale muusikalinnak – esmakordselt välja Pierre Boulez (Pariisi Filharmoonia kõrval asuvas Pariisi muusikamuuseumis on kuni 28.06. avatud Boulezi 90. juubelit tähistav näitus). Villette´i parki hakati rajama muusikalinnakut, mille esimene maamärk oli uus Pariisi konservatoorium. Hiljem lisandusid väike kontserdisaal, uue muusika eksperimentaalmuusika stuudio ja muusikamuuseum ning selle krooniks nii öelda, pidi saama kontserdimaja. 80ndate keskpaigas otsustas toonane Pariisi linnapea François Mitterand selle asemel rajada linna südamesse Opéra de la Bastille (ooperimaja ehitati 1984 -1989, avati ametlikult 1990) ning kontserdimaja ehitamise idee jäi aastakümneteks soiku. Ühest küljest olid muusikud toona kurvad, sest käes oli nende kord saada endale uus kodu, kuid teisalt oli see 80ndate arhitektuur nagu ta oli… Sellise saaliga, nagu meil täna on, ei saa seda võrreldagi! Kontserdimaja arhitekt on kuulus prantsuse arhitekt Jean Nouvel, kes on suutnud luua midagi väga erilist, saali akustika on fantastiline! Aga muidugi oli see kõik väga kallis nagu kõik sellised suured projektid ning sellele lisandusid arutelud teemal: on meile siis veel üht kontserdisaali tarvis? Vastata küsimusele: miks meile on vaja uut kontserdimaja või mis tahes kultuurihoonet, on praegu raske vastata igal pool maailmas, mitte ainult Pariisis. Aga Prantsusmaal on see keeruline ka seetõttu, et kõik taolised otsused on väga poliitilised. Kuid õnneks otsustas valitsus, et see projekt on kultuuripoliitiliselt niivõrd oluline, et seda ei tohi kõrvale heita ja see sai teoks. Kui minna ajaloos tagasi, siis on Prantsusmaa valitsejad, alates Louis XIV, kelle ajal rajati (1669) vana ooper ehk Opéra de Paris, tahtnud endast maja jätta mingit maamärki.

Kui suur on nende kultuuripoliitiliste otsuste foonil sinu kui Pariisi esindusorkestri peadirigendi sõna jõud?

Otsest mõjujõudu kultuuripoliitiliselt on väga vähe, sest need otsused on eelkõige finantsilised otsused. Kuid nii palju mu sõnal siiski kaalu oli, et kui ehitus käima läks, kutsuti mind sinna ringkäigule. Nägin juba siis selgelt, kus miski asub – üldplaan oli juba olemas, kuid mida ma ei näinud, oli dirigendiruum – seda polnud, või õigemini see oli 3. korrusel! Dirigendil on aga vaja olla lava vahetus läheduses. Kui mind seal poleks olnud, poleks seda märganud ja seda öelnud, oleks dirigendituba endiselt 3. korrusel.

Kui suur vabadus on sul Pariisis loominguliselt?

Mis puutub minu enda kontserdite repertuaari, siis on mul täiesti vabad käed. Mingit nõukogu seal ei ole ja ma ei arutakski seda ühegi nõukoguga, sest see pole selline asi, mida nõukogu peaks arutama. On aga teisi asju, mida nõukogu peab arutama, näiteks külalisdirigentide või solistide kutsumine. Olukorra teeb keeruliseks see, et Pariisi filharmoonia, mille alla meiegi orkester kuulub, kutsub ka välisorkestreid Pariisi ja neid huvitab, et neil oleks head dirigendid, head solistid ja populaarsed kavad ning kontserdid oleks välja müüdud. Aga meid huvitavad samad asjad ! Need orkestrid esinevad meie kodusaalis, olles samal ajal meie konkurendid ja see, mis praktiliselt toimub, on «üks suur sõda», kogu aeg! (Naerab.) Ja sa pead oskama kogu aeg laveerida mitme sõdiva fraktsiooni vahel, kes samal on kõik sulle tähtsad. Ühest küljest on see väga tüütu, teisalt väga õpetlik : kui sa juba Pariisi hakkama saad, saad igal pool.

Kuidas prantslased, eriti muidugi sinu orkester, sind vastu võtsid?

Ma pean ütlema, et veel enne kui ma Pariisi läksin, teadsin orkestri kohta üht ja teist, ja mind hoiatati ette, et see on «üks raske orkester». Selle teadmisega ma sinna läksingi. Ühest küljest püüdsin end ette valmistada, kuid teisalt on see võimatu, sest alles kohapeal saad sa aru, mis on mis. Võin ausalt tunnistada, et mul pole kunagi selle orkestriga raske olnud ja mul on tänaseni nendega väga hea, inimlik, kuid muusikaliselt sütitav, otsekohene ja töine vahekord. Arvasin algul, et mul tuleb ajada palju tühja juttu, vahetada viisakusi jne. kuid kuna võtsin algusest peale töise hoiaku ja selle asemel, et proovi alustades sellele aega kulutada, ütlesin lihtsalt: «Tere hommikust! Beethoven.» Kõik! (Naerame mõlemad.) Ja peagi harjus orkester ära, et ega minult pikka juttu kuule. Neile hakkas meeldima, et me ei ajanud tühja loba ega kulutanud aega nö poeetilistele liialdustele.

Kas pead Pariisi oma kodulinnaks? Kunagi ütlesid, et õiget kodu sul polegi...

Ühest küljest polegi midagi suurt muutunud, sest mul pole endiselt sellist tunnet, et mul on kusagil nö päris kodu. Ainuke aeg, mil mu see tunne oli, oli siis kui elasime kogu perega Cincinnatis ja ka minu töökoht oli seal. Minu puhul on nii, et kui ma kusagil linnas töötan, siis ega mul seal oma päris elu ei olegi, sest ma olen hommikust õhtuni väga hõivatud. Pariisis algab mu töönädal esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval on kontserdid, nädalavahetusel juhatan juba kusagil mujal, esmaspäeval Pariisi tagasi... Sellist vaba aega nö elamiseks mul polegi, nii et minu jaoks pole seega vahet, kas ma töötan Pariisis või Abu Dhabis.

Kunagi ütlesid, et sinu isa oli selline jõluvana-tüüpi isa, keda te väga ootasite, kes alati tõi kingitusi ja oli väga hea. Kas nüüd ajalugu kordub: sinu tütred Lea ja Ingrid elavad Cincinnatis ja ootavad samamoodi sind, või käivad nemad juba Pariisis sinu juures?

Ikka mina käin nende juures, kuigi paar korda on nad ka üksi Pariisi lennanud aga üldiselt, kuna nad käivad koolis, siis püüan ikka mina nende juures käia. Ja mul on isegi oma ajakava nii sätitud, et seal on süstemaatilised augud, et neile külla minna. Aga näib tõesti, et ajalugu kordub...

Kas tütred on musikaalsed, on neile mõlema vanema muusikaline andekus edasi pärandunud?
Nad on musikaalsed, mõlemad õpivad klaverit ja vanem neist, Lea, ka laulab.

Kas ka perekondlikud traditsioonid jätkuvad ehk kas tänuvu avatakse Pärnumaal Kirbul taas perekondlik sega-summa-suvila? Ühes intervjuus ütles kord su isa humoorikalt, et ta on sellest perekondlikust puhkamisest täiesti läbi – kui palju sina suvel puhata saad?


(Naerab.) Ma ei saa seda samuti väga mingiks puhkuseks nimetada, kuid see on kahtlemata väga lõbus olemine, kui me seal kõik koos oleme. Kuid kuna samal ajal on ka Pärnu Muusikafestival ja Järvi Akadeemia, siis juba hiljemalt kell kümme hommikul on mul juba kas proovid, ma õpetan, olen meistrikursustel vmt. Programm on nii tihe, et puhkuseks seda kuidagi nimetada ei saa. Ka õhtud venivad enamasti pikaks, sest festivali mõte ei ole ainult kontserte anda, vaid tuua inimesed kokku, anda neile võimalus üksteist tundma õppida. Üks asi, mis mulle seejures väga meeldiv, on see, et meie eesti muusikud loovad väga häid kontakte lääne muusikutega ja ma olen juba näinud pragu, kuidas meie muusikuid kutsutakse välismaale õppima ja mängima – isiklikud kontaktid on väga tähtsad ja inimeste kokkuviimine ongi üks selle festivali mõte.

Mida tänavune festival uut pakub?
Igal aastal on festival natukene kasvanud, kuigi püüame seda mitte liiga suureks paisutada. Tänavu on see siiski taas veidi suurem kui eelmisel aastal. Alati on meil kaks põhiliini: dirigentide meistrikursus ja festivali orkester. Dirigentide meistrikurustele oli tänavu kõikjalt maailmast – alates Jaapanist ja Brasiiliast, lõpetades praktiliselt kõigi Euroopa riikidega - , üle saja soovija, kohti aga kaksteist. Õpetust jagame kolmekesi : isa, Leonid Grin ja mina – meil on väga hea tiim. Kõik Järvi Akadeemiasse valitud dirigendid saavad juhatada Eesti Noorteorkestrit. Festivali orkester on minu jaoks väga eriline projekt, kuna ma tahaksin, et sellest kujuneks välja projektiorkester, mis tuleb kokku rohkem kui kord aastas, millega on võimalik teha turneed ja mis on kasvanud ka musikaalselt kokku. Sel aastal on meil väga vedanud, sest meil mängivad orkestris maailmatasemel mängijad – mängijaid on nii Londoni, Berliini ja teistest saksa orkestritest, ning muidugi palju noori andekaid eesti muusikuid. Minu jaoks on väga tähtis, et nad saavad olla selles rahvusvahelises õhkkonnas.

Järgmine hooaeg jääb sulle Orchestre de Paris´ juures viimaseks, seejärel siirdud Jaapanisse – sinust saab NHK SO peadirigent.

Jaapani NHK on Aasia üks paremaid, kui mitte isegi parim orkester. Olen käinud Jaapanis juhatamas nüüdseks juba kakskümmend aastat ja see fanatism ja respekt mis neil on klassikalise muusika vastu, on erakordne – seda enam mujal maailmas ei ole, vähemalt ma ei tunneta seda. Isegi Saksamaal mitte. Neil on mingi eriline armastus klassikalise muusika vastu, kuigi ma arvan, et neid valdkondi, mille vastu nad samasugust austust tunnevad, on teisigi. Need, kes on su leidnud, käivad alati truult sinu kontserditel. Muidugi on minu jaoks esmatähtis orkestri kõrge tehniline tase. Samuti on meeldiv see, et saalid on rahvast täis ja kõik NHK kontserdid kantakse teles üle. NHK kuulub maailma suurima ringhäälingukorporatsiooni hõlma alla ja kui kontsert kantakse üle Jaapani teles, siis näeb seda praktiliselt kogu Aasia ja kaabli abil ka Euroopa. Seal on väga palju sellist, mis on ühele muusikule huvitav.

27.-28. mail kõlas Pariisi filharmoonia suures saalis maestro Paavo Järvi ja Orchestre de Paris esituses: Bruchi Viiulikontsert nr 1 (solist Renaud Capuçon, Prantsusmaa) ja Mahleri Viies sümfoonia.