Monday, September 11, 2017

CHE BELLA COPPIA


giornaledellamusica.it
Corina Kolbe


organizzatore Staatsoper Berlin
comune Berlino
nazione Germania
struttura SchillerTheater




Maria João Pires e Paavo Järvi debuttano con la Staatskapelle Berlin

A settant'anni la pianista portoghese Maria João Pires ha debuttato con la Staatskapelle di Daniel Barenboim, diretta per la prima volta da Paavo Järvi. Profonda conoscitrice delle opere di Mozart, la Pires ha dato un'interpretazione brillante del Concerto per pianoforte e orchestra in sol maggiore KV 453. Con un tocco luminoso e leggero ha affrontato il brano composto a Vienna nel 1784. Pur ancorato nella sua forma classica, lascia già intuire le nuove armonie sperimentate più tardi dai compositori del romanticismo. Con grande maestria tecnica e sensibilità la pianista esplora le molteplici variazioni armoniche che caratterizzano questo concerto. È accompagnata da un'orchestra dalla sonorità decisamente più robusta.
Järvi, di origine estone ma naturalizzato statunitense, dimostra un approccio lucido ed energico, piuttosto in contrasto con la finezza della Pires. Più convincente invece la sua lettura di Le tombeau resplendissant di Olivier Messiaen, brano del 1931 nel quale si esprime la profonda fede cattolica del compositore. Eccellenti gli strumenti a fiato presenti in gran numero. Ritmi forti e quasi selvatici si alternano con momenti di calma in cui suonano soltanto pochi archi e fiati. Le variazioni di tempo vanno da "vivo", "moderato", "quasi lento" a"vivo" e "lento". La serata alla Philharmonie di Berlino si conclude con la Sinfonia n. 1 in si bemolle maggiore di Robert Schumann, detta "Primavera", scritta nel 1840 in soli quattro giorni. Dalla Staatskapelle guidata da Järvi viene eseguita con brio e chiarezza.


data prima 17 Novembre 2014
scheda cast Maria João Pires, pianoforte
orchestra Staatskapelle Berlin
direttore Paavo Järvi

Monday, September 04, 2017

Et brølende råb om frihed | Koncertanmeldelse - A roaring cry for freedom

klassisk.org
Andrew Mellor
28.08.2017

[scroll down for the english version]
 

Kammeratskabet strømmede ud af Paavo Järvis festivalorkester, såvel som koncentration og spilleglæde i spandevis.

6 ud af 6 stjerner

Vi får ofte fortalt, at de bedste orkestre i verden bygger på erfaring og tradition, der strækker sig over mange år. Så er det overhovedet muligt at sætte en gruppe musikere sammen og skabe et overbevisende og måske endda særligt orkesterudtryk i løbet af få dage?

Det er forsøgt før. Claudio Abbado skabte Lucerne Festival Orchestra ved at håndplukke de bedste orkestermusikere i Europa, som øvede sammen nogle få uger hver sommer. Seiji Ozawa etablerede Saito Kinen Orchestra i Japan ud fra en lignende model, og orkestret udviklede hurtigt en særegen lyd og udtryk.

Men det nyeste forsøg stammer fra Estland. Paavo Järvi grundlagde det estiske festivalorkester i 2011 for at sammenstykke topmusikere fra orkestre i Europa og Amerika med talentfulde unge kolleger fra Estland. Formålet var tosidet: at give estiske musikere mulighed for at skabe kontakter ude i orkesterverden og samtidig skabe nogle rammer for musikere, som kunne føre til magiske koncerter, ligesom dem Abbado førhen førte an med i Lucerne.

Järvis orkester fik gode anmeldelser i årene efter grundlæggelsen, men musikerne fortsætter med at variere meget fra år til år. Estlands Festivalorkester var forbi Tivoli den 22. august, og nu skal jeg nok komme til sagen: Fungerer 2017-udgaven af hans eksperiment? Det gør det helt bestemt.

Der er mange risici forbundet med projektet: at ensemblets instrumenter ikke vil blende, når man tænker på de mange egoers sammenstød (der er mindst otte koncertmestre eller sektionsledere fra orkestre i hele Europa blandt Järvis strygere), og at musikernes manglende kendskab til hinanden vil sabotere det instinktive samspil, som orkestermusikere normalt kan læne sig op ad. Men festivalorkestret byder også på en række muligheder: At fraværet af rutine rent faktisk kan fremkalde en ny fleksibilitet og spontanitet i ensemblet, og at stemningen fra “sommerlejrens øvelokale” i den estiske ferieby Pärnu kan give koncerterne en fornemmelse af kammeratskab, som man sjældent oplever hos etablerede orkestre.

Kammeratskabet strømmede ud af Järvis orkester, såvel som koncentration og glæde i spandevis. Opførelsen af Carl Nielsens ‘Aladdin Suite’ denne torsdag i Pärnu var lidt for entusiastisk, men fuld af charme og Nielsens rytmiske sjov og spil sprudlede. Derefter var det forfriskende at høre Tjajkovskijs violinkoncert fremført med stilhed og delikatesse. Solisten Lisa Batiashvili (foto) brøler sig ikke igennem denne koncert, som visse andre, men foretrækker en ydmyg og bekendende tilgang. Under hendes solospil viste Estlands Festivalorkesters strygere, at de kunne spille svagt og føre melodilinjerne frem til sidste node. Blæserne var ligeledes fleksible. Klarinettist Matthew Hunts samspil med Batiashvili i 2. sats havde lethed som en soufflé, og det var en ligeværdig dialog. Alle lyttede intenst – det var de nødt til.

Efter pausen var det tid til Sibelius Symfoni nr. 2, og det var her at Järvis eksperiment for alvor viste potentialet. Mange i orkestret, heriblandt erfarne fagfolk fra Tyskland og Frankrig, hvor Sibelius er et musikalsk fyord, havde aldrig spillet værket før. Der var friskhed og opdagelse i luften, og i perioder virkede det som om, at musikerne var som fortryllet af Sibelius’ mærkelige nye teksturer. De mange violintriller, der dukker op halvvejs i den første sats, glinsede som lyset der skinner i skovbrynet. Magisk.

Udover at byde på isolerede øjeblikke med intens skønhed, var dette en præstation når det angår form, dybde, kraft, koncentration, sammenspil og vildskab. Der var en energi, der gennemsyrede musikken fra første node, og som blev fastholdt til sidste side. Musikken blev trukket ud af Järvi for at understrege Sibelius’ hjerteskærende følelse af dødvægt. Det mindede om et brølende råb om frihed. Få kunne være gået glip af symbolikken, som om de snesevis af unge estiske musikere i ensemblet fik mulighed for at introducere sig selv til verden. Publikum gik amok i lige så høj grad af stolthed som af glæde.

Estlands Festivalorkester / Dirigent Paavo Järvi / Solist Lisa Batiashvili
Pärnu Koncertsal, Estland, den 17.8.17

Foto: Kaupo Kikkas





[ENGLISH VERSION]


A roaring cry for freedom


We heard camaraderie from Järvi’s Estonian Festival Orchestra, as well as concentration and joy in spades.

****** (6 stars out of 6)

By Andrew Mellor

We are told that the best orchestras in the world are built on centuries of tradition. So is it possible to throw together a group of musicians and create a convincing, perhaps even a distinctive orchestral sound in a matter of days?

It has been attempted before. Claudio Abbado created the Lucerne Festival Orchestra from a handpicked team of the best orchestral players in Europe, who work together for just a few weeks every summer. Seiji Ozawa established the Saito Kinen Orchestra in Japan on a similar model, and the band quickly developed a distinctive sound and interpretative style.

But the latest such experiment hails from Estonia. Paavo Järvi founded the Estonian Festival Orchestra in 2011, to unite top orchestral musicians from orchestras in Europe and America with talented young counterparts from Estonia. The purpose was twofold: to give Estonian instrumentalists the chance to make contacts in the wider orchestral world, and to create special conditions for all the musicians which might give birth to the sort of magical performances Abbado used to preside over in Lucerne.

Järvi’s orchestra was getting good reviews a few years after its founding but the personnel continues to change very year. It comes to Tivoli next week, so you’ll want me to cut to the chase: has the 2017 vintage of his experiment worked? It certainly has.

There are many risks: that the ensemble won’t blend sonically given the clash of egos (there are at least eight concertmasters or section leaders from orchestras across Europe among Järvi’s strings); that the players’ lack of familiarity with one another will scupper the instinctiveness on which orchestras rely. But there are also possibilities: that the lack of routine will actually induce a new flexibility and spontaneity in the ensemble; that the ‘summer camp’ atmosphere of the rehearsal and performance base in the Estonian resort of Pärnu will give the performances a feeling of camaraderie that you rarely hear from ‘permanent’ orchestras.

We heard that from Järvi’s orchestra, as well as concentration and joy in spades. Its performance of Nielsen’s Aladdin Suite in Pärnu on Thursday was a little overenthusiastic but full of plain-speaking charm that relished Nielsen’s rhythmic fun and games. After that, it was refreshing to hear Tchaikovsky’s Violin Concerto resounding with quietness and delicacy. Soloist Lisa Batiashvili doesn’t roar through this concerto like some others, preferring a confessional approach that turned and twisted with the consistency of a slackened stretch of ribbon. Underneath her, the EFO strings showed they could balance on pinpoint pianissimos and shape phrases right to the last note. The winds were similarly flexible; clarinetist Matthew Hunt’s interaction with Batiashvili in the second movement had the lightness of a soufflé and the reactivity of a conversation. Everyone was listening hard – they had to.

It was Sibelius’s Symphony No 2 after the interval that really showed the potential of Järvi’s experiment. Many in the band, including seasoned professionals from Germany and France where ‘Sibelius’ is a musical swearword, had never played the piece before. Yes, there was freshness and discovery in the air, and some moments when the players appeared enchanted by Sibelius’s strange, new textures. The en masse violin trills that arrive halfway though the first movement glistened like light shining sideways through a forest. Magical.

But as well as providing isolated moments of intense beauty, this was a performance of shape, depth, power, concentration, reactivity and ferocity. It rose from first note to last, and by the final pages – drawn out by Järvi to underline Sibelius’s heart-rending sense of strain – it resembled roaring cry for freedom. Few could have missed the symbolism, as if the dozens of young Estonian musicians among the ensemble were seizing the opportunity to introduce themselves to the world. The audience went wild, with pride as much as with joy.

Estonian Festival Orchestra / Paavo Järvi
Pärnu Concert Hall, 17.8.17

Nad tulid, nad nägid, nad võitsid

postimees.ee
Riina Luik
3.09.2017



Pärnu muusikafestivalil paljulubavalt alustanud Eesti Festivaliorkestri esimene kontserditurnee viis tõusvas joones läbi Põhjamaade ning andis kindla veendumuse: sündinud on uus ja erakordne muusikaline kollektiiv.


Kui ma ülimenuka Pärnu kontserdi järgsel hommikul Tallinna sadamas muusikuid oodanud Paavo Järvilt küsisin, kas tal on nüüd lõpuks tõesti käes oma unistuste bänd, oli vastus kiire ja heatujuline: jah!

Olles näinud ja kuulanud viiest turnee jooksul antud kontserdist kolme, võib kindlalt väita: niisugust musitseerimisrõõmu kombinatsioonis ülikõrge mängutasemega ei kohta kohe kindlasti mitte iga päev isegi maailma parimates kontserdisaalides.

Igal Eesti Festivaliorkestri (EFO) kontserdil, alates Pärnust, Jūrmala, Turu, Kopenhaageni ja kuni Stockholmi lõppkontserdini välja, oli orkestri tase eelmisega võrreldes veel paari pügala võrra lihvitum, nüansseeritum ja emotsionaalselt köitvam.

Öelda, et tegu on ülimalt andekatest muusikutest koosneva fantastilise kollektiiviga, pole piisav. See orkester on omaette nähtus! Järvi on suutnud luua muusikalise perekonna, kel on olemas meie-tunne, mis kasvas mühinal ja sõna otseses mõttes kõigi silme all, vaid kahenädalase kontserditurnee käigus.





Selle orkestri mängus on see miski, mis mõjub publikule kui fluidum, ning selle järgi seatakse latt, millega omakorda mõõta hiljem teiste orkestrite taset. Ja milline nakatav musitseerimisrõõm! Naeratus ei kadunud orkestrantide suunurkadest hetkekski, kuigi pole kahtlust, et kaks nädalat on piisav aeg, et väsimus end lõpuks tunda annaks. Publik märkab seda kohe, kui laval ei käi enam proovisaali ränk töö, vaid seal ollakse selleks, et jagada selle töö vaimustavaid vilju.

«Igal järgmisel kontserdil läks see ühistunne aina paremaks, tajusin kõige paremas mõttes omanditunnet: see on meie asi, me peame seda hästi tegema. See, et kõik on ühe asja eest väljas, oli mulle dirigendina äärmiselt liigutav tõdemus,» ütles Järvi kontserdijärgsel meeleolukal muusikute peol Stockholmi Eesti Majas. «Kõik on võimekad, kõigil on tahe, ja nii peaks see ideaalis olema iga orkestri puhul ja kogu aeg. Just see tahe: olla koos ja teha muusikat nii hästi kui võimalik – see on unikaalne!»


Soov anda endast kõik


Järvi toonitab, et ta ei lähtu EFO puhul põhimõttest: nüüd teeme lõpuks muusikat, nagu mina seda tahan. «Ei! Me teeme muusikat koos ja nii, nagu muusikat peab tegema. Ma ei kannata sellist suhtumist, et mina nüüd juhatan ja sinu (muusiku) asi on mängida. See on mulle võõras, sest see pole hingestatud muusika tegemine.»

Seda, et Järvi on dirigendina äärmiselt inspireeriv, märkisid absoluutselt kõik muusikud, kellega rääkima juhtusin. «Tundeks, mil muusik tahab endast anda kõik ja võib-olla isegi veel rohkem, peab ta esmalt kirglikult muusikat armastama, teisalt peab olema soov sellega midagi teistele öelda. Sinu ümber peavad olema inimesed, kes lasevad seda teha ja kes mõjuvad inspireerivalt. Paavo on dirigendina väga inspireeriv, ja julgen arvata, et paljud tulevadki siia selleks, et temaga koos mängida,» ütleb vioolamängija Andres Kaljuste.

Tallinna Kammerorkestris töötav vioolamängija Karin Sarv tõdeb, et kui ta üldse mõnes suures orkestris mängida tahaks, siis just EFOs. «Paavo on dirigendina muusikule nagu partner: kui dirigent muusikuid usaldab, usaldavad muusikud ka dirigenti. Oluline on, et dirigent mõistab: ka muusikute jaoks sünnib muusika siin ja praegu.»

Järvi tõdeb, et äsja lõppenud turnee oli nii mõneski mõttes testturnee, et vaadata, kuidas orkester ja meeskond toimib. «Hoidsime mõnes mõttes kodule lähemale,» ütleb Järvi, kuid rõhutab, et see ei tähendanud allahindlust ei orkestrile ega kutsujatele. «Ei Turu, Kopenhaagen ega Stockholm pole mingid n-ö proovimise kohad – tegu on Põhjamaades oluliste, ümmarguselt tuhande- ja enamakohaliste kontserdisaalidega.»

Vastutus oli seda suurem, et EFO-le usaldati nii Turu muusikafestivali lõpetamise kui väga mainekal Läänemere festivalil esinemise au. Järvi sõnul toimis kõik paremini, kui ta loota julges. «Alati saab asju veel paremini teha, kuid lõppkokkuvõttes tuli kõik väga hästi välja,» väljendab ta siirast tänu ka orkestri taustatiimile.

Ees ootab Euroopa vallutamine


Juba jaanuaris ootab orkestrit Järvi sõnul ees äärmiselt vastutusrikas kontserditurnee, mis haarab Berliini, Viini, Brüsseli, Zürichi, Kölni ja Luxembourgi kontserdimaju. Need on saalid, kuhu ei pääse Järvi sõnul ligi isegi kõik tuntud orkestrid. «Meid aitas see, et olen kõigis neis saalides eri orkestritega korduvalt esinenud,» ütleb Järvi.








Järvi nimi müüb, pole kahtlustki, kuid teisalt on tegu väga noore ja nime poolest tundmatu orkestriga. Seda, et EFO suutis endast juba esimesel välisturneel muljet avaldava jälje maha jätta, näitab väljamüüdud saalide ja publiku vaimustunud vastuvõtu kõrval seegi, et kõikidelt kontserdimajadelt järgnes kohe uus kutse. Turu muusikafestivali direktor Lisa Ketomäki oli valmis isegi festivali aega muutma: kui vaid orkester tagasi tuleks. Sama lootust avaldas ka Läänemere festivali peakorraldaja Michael Tydén.

«Tõsi,» tõdeb Järvi, kuid lisab, et määravaks ei saa nende soov või kontserdigraafik, vaid see, et orkester on saanud kolmeks aastaks kontserditurnee korraldamiseks toetust Eesti Vabariik 100 kultuuriprogrammist ja kultuuriministeeriumilt ning neil on kohustus anda igal aastal turnee eri paigas.

Tänavu Põhjamaad, järgmisel aastal Lääne-Euroopa, seejärel Aasia. «Kui ma EFO mõttega lähimas sõpraderingis välja tulin, öeldi mulle, et kui tahad tuntust, pead alustama Ameerikast. Me läheme Ameerikasse, sest tahan seda kõike teha nii suurelt kui võimalik, et orkestrit muusikaliselt kehtestada. Kuid häid orkestreid on maailmas palju, häid kontserdikorraldajaid samuti, kuid ma olen veendunud, et maksma ei saa end panna mingi haibiga, vaid ainult muusikaliselt. Kui suudad end muusikaliselt maksma panna, siis kõik muu tuleb ise järele.»

**

KONTSERDIMULJED
Indrek Saar, kultuuriminister


See on üks neist kordadest, kus võib tõesti öelda, et on uhke tunne olla eestlane. Kuulasin EFOt esimest korda Pärnus, olin väga liigutatud ja mul on orkestri üle siiralt hea meel. Kuid kodust eemal on see tunne veel erilisem ja kõik, kes ka täna Berwaldhallenis olid, tajusid seda. Eriti sellistel õhtutel nagu täna, ma usun, oleme kõik veendunud selles, et kunst võib päästa maailma.

Merle Pajula, Eesti Vabariigi suursaadik Rootsis

Minu meelehärmiks astuvad eesti muusikud Rootsis üles liialt harva. Rootsi on iseenesest suurepärane tanner, et tulla siia professionaalsete muusikutega ja publikut üllatada. Rootsi on muusikamaa ja meil on kõik eeldused, et olla siin pildil. Kõik, kellega jõudsin pärast tänase kontserdi esimest poolt rääkida, on öelnud, et see jättis neile väga sügava mulje – mõlemad teosed olid just tänu oma suurele erinevusele äärmiselt köitvad.

Michael Tydén, Läänemere festivali asutaja ja tegevjuht

Paavo rääkis mulle oma orkestri ideest viis-kuus aastat tagasi ühel meie kohtumisel Peterburis. Juba siis ütlesin talle, et kui sa selle asja ära teed, oled kohe oodatud Stockholmi. Ja siin nad nüüd on. Olen väga õnnelik nähes, et mitu aastat tagasi sündinud idee viljad on jõudnud välja nii toreda koostööni ja pälvinud publikult ülimalt sooja vastuvõtu. Orkester on võrratu, millised muusikud! Olen uhke, et saime orkestrit Stockholmis võõrustada, ja teie Eestis peaksite samuti nende üle uhked olema.


Florian Donderer, viiuldaja / orkestri kontsertmeister

Minu koostöö Paavoga algas Bremeni Deutsche Kammerphilharmonies, jätkus Pärnu muusikafestivali ja nüüd EFO kontsertmeistrina. Olen Eestis käinud ja musitseerinud väga palju ning Eestil on minu südames väga eriline koht. Ma ei kahelnud hetkegi, et Paavo oma idee teoks teeb, sest kui ta sellest rääkis, oli tal algusest lõpuni kõik selge. Ma olen õnnelik, et saan kontsertmeistrina anda oma panuse sellesse, et orkester kõlab, nagu ta kõlab. Muusikule on suurim väljakutse suuta kõrvale heita kõik välised tegurid ja olla oma musitseerimises läbinisti aus.

Erkki-Sven Tüür, helilooja

Pärast esiettekannet on akordionikontserti «Prophecy» mängitud enam kui kahekümnel korral ja sel hooajal mängib Ksenija seda veel Monte Carlo ja Luxembourgi filharmoonikutega. Tulin Stockholmi, et kogeda kontserti kui tervikut, ning teiseks seetõttu, et EFO on mulle väga südamelähedane ja ma hoolin selle käekäigust. Tahtsin tajuda, mida sellise väikese turnee lõppkontsert endast kujutab, ja kuulata, kuidas «Prophecy» Ksenija esituses kõlab. Olen tohutult rõõmus, et siin sündis täna niisugune ilus tervik nii kava kui esituse osas. Sibeliuse «Teine sümfoonia» oli imeline, see kõlas vaimustavalt! Olen Berwaldhallenis ka varem käinud ja tean, et siinne publik juba naljalt püsti ei tõuse. Täna oli nende vastuvõtt ülimalt soe. Minu jaoks oli see sündmus.


Lisa Batiashvili, viiulisolist (Gruusia/Saksamaa)

Eesti ja Gruusia vahel on väga erilised sidemed, see on alati selgelt tunnetatav. Paavoga kohtusime muide koos Hollywoodis musitseerides umbes kakskümmend aastat tagasi. Alati kui me kohtume, et koos musitseerida, räägime oma kodumaadest. A l a t i! Selline inimlik kontakt ja soojus kandub alati üle ka muusikasse ja on seetõttu väga oluline. Ma olin algusest peale kindel, et Paavo teeb oma unistuse teoks, ning ma olen absoluutselt veendunud, et kõik, kes siin orkestris on, on siin armastusest muusika ja Eesti vastu. Seda on laval olles tunda kõiges ja see on nii haruldane.

Ksenija Sidorova, akordionist (Läti)

Mulle on see kõik väga imeline kogemus – me oleme selle lühikese ajaga saanud justkui perekonnaks. Esimest korda pakuti mulle «Prophecyt» mängida, kui olin 22-aastane. Ütlesin kohe jah, olemata näinud ühtegi nooti. Kui partituuri nägin, olin šokis – see oli niiiii… keeruline. Õppisin ja lihvisin seda pool aastat. Ma ei mäleta sellest kontserdist suure pinge tõttu mitte midagi, teadsin ainult, et Erkki-Sven on saalis. See teos on igale akordionistile ülim väljakutse. Ja siis ühel päeval helistas mulle Paavo Järvi (tema ise!) ja küsis, kas tahaksin seda mängida Pärnus. Ütlesin kohe jah, olemata temaga kunagi laval kohtunud.

Toomas Tuulse, arhitekt, helilooja, koorijuht (Rootsi)

Olles kuulanud ära alles esimese kontserdi osa, võin öelda, et olen juba vaimustatud – Šostakovitši «Esimene» võlus mind tohutult. Paavo Järvi dirigeerimine on lihtsalt geniaalne ja orkester on nii paindlik ja tundlik. Ja see läti akordionist – Ksenija Sidorova – on tõeline akordionistaar. Jälgin tema esinemisi isegi Facebookis, ta mängib väga eriilmelist muusikat, ja alati suurepäraselt.


Georgi Anichenko, tšellomängija (Hispaania)

See oli täna imeline tunne – tunne, mida iga muusik ihkab kogeda: energia, mida sa lavalt saali saadad, voogab sealt laetuna tagasi. Andsime täna endast kõik, nagu mängiks viimast korda.


Andres Kaljuste, viiuldaja ja vioolamängija

Kindlasti pole see mingi tavaline orkester, sest juba selle sünnilugu on ebatavaline – see on kokku pandud liikmeid hoolikalt valides, nagu rätsepatöö. N-ö võtmemängijad on kutsunud Paavo Järvi ja ülejäänud on saanud siia vaid väga heade soovituste või varasemate õnnestunud koostöökogemuste alusel. Selle tulemuseks on hoopis teistsugune musitseerimine kui tavalises orkestris.

Toomas Vavilov, klarnetist

Projektiorkestri puhul tuleb vaadata kaht aspekti: alati saab veel paremini ja alati ongi keegi kusagil veel parem. Seda tuleb eriti meeles pidada tähetunnihetkedel, kui tundub, et kogu maailm on sinu. Projektipõhisel orkestril pole traditsioone ja see on nii hea kui halb. Teisalt annab see, et dirigent saab ise valida ja mõelda, kes tema orkestris mängima hakkavad, tohutu eelise.

Julien Beaudiment, flöödimängija (Prantsusmaa)

Minu jaoks on see esmakogemus koos Paavo Järviga musitseerida. Sattusin sellesse võrratusse kollektiivi sõbra kaudu, kes mind soovitas. Olin EFO tuuri ajaks kavandanud puhkuse, kuid selle kogemuse nimel olin valmis sellest loobuma, ja ma pole hetkegi oma otsust kahetsenud – need on olnud võrratud nädalad! Orkester on suurepärane, niisamuti meie dirigent!

Peijun Xu, vioolamängija (Hiina/Saksamaa, viibis turneel koos 6-kuuse poja Lianiga)

Andsin nõusoleku EFOs mängida enne, kui jäin beebiootele, eelmisel aastal Pärnus musitseerisime juba koos (naerab). Ma ei suutnud ega näinud ka põhjust turneest loobuda, seda enam, et mul on väga hea lapsehoidja. Ta saab mu pojaga suurepäraselt hakkama, kui mina harjutan või olen laval. Kuna minu abikaasa on ka tegevmuusik, sai ta minust väga hästi aru. Naudin iga hetke koos selle suurepärase orkestriga.

**

Eesti Festivaliorkester


Orkester tuli esimest korda Paavo Järvi käe all kokku 2011. aastal Järvi suvefestivalil, kandes toona nime Pärnu Festivaliorkester.

EFO koosnes sel aastal 76 parimast Eesti orkestrites töötavast muusikust, välisriikides edukat karjääri tegevatest eestlastest ja paljudest Euroopa orkestrite solistidest. Orkestri tuumiku moodustavad Tallinna Kammerorkestri (peadirigent Risto Joost) 15 liiget.

Orkestrit rahastavad EV100 programmi, kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Tänavu EFO kontserdid Pärnu muusikafestivalil ning esimese välisturnee käigus Jūrmalas, Turus, Kopenhaagenis ja Stockholmis.

2018. aastal ootavad ees kontserdid Berliinis, Brüsselis, Viinis, Kölnis, Luxembourgis ja Zürichis.

Ajakirjaniku reisi Turusse ja Stockholmi rahastas Kkltuuriministerium.

**
http://kultuur.postimees.ee/4229687/nad-tulid-nad-nagid-nad-voitsid?_ga=2.65417773.2014096963.1504513368-1519649283.1504513366

Friday, September 01, 2017

Succé för en ung, hungrig orkester

dn.se
26.08.2017

Estonian Festival Orchestra

Verk av Dmitrij Sjostakovitj, Erkki-Sven Tüür, Jean Sibelius

Solist: Xenia Sidorova. Dirigent: Paavo Järvi. Scen: Berwaldhallen, Stockholm.

Sverige har onekligen haft sin betydelse för den estniska dirigentklanen Järvi. Fadern Neeme var dynamisk chefdirigent i Göteborg i mer än tjugo år, yngste sonen Kristjan ledde Norrlandsoperans orkester några år runt millennieskiftet och storebror Paavo var chefdirigent både i Malmö och Stockholm under 90-talet.

I dag är Paavo Järvi den mest efterfrågade med ett förflutet i spetsen för Orchestre de Paris, med ett pågående kontrakt hos Tokyos bästa orkester och ett kommande dito hos Tonhalleorkestern i Zürich. Läge, således, att sommartid återvända till de estniska stenarna där barn han lekt och grunda sin egen festival. Numera även med egen sommarorkester av handplockade supertalanger.

Det är Estonian Festival Orchestra, baserad i Pärnu, som nu gör sin första utlandsturné. På programmet idel Östersjöfödda kompositörer: Sjostakovitj (S:t Petersburg), Erkki-Sven Tüür (Dagö), Sibelius (Helsingfors, nåja nästan) och extranummer av Hugo Alfvén (Stockholm).

Ett alldeles särskilt lockbete på Östersjöfestivalens program utgjorde den nittonårige Dmitrij Sjostakovitjs första symfoni från 1925, och det blev också Paavo Järvis verkliga triumf. Här var en ung, hungrig orkester helt kongenial; musiker som både kan och vill nappa på de utmaningar som partitur och dirigent förelägger dem.

Vilken stämning av bolsjevikiskt tjugotalsavantgarde och självmedvetet tonårsgeni! Här ryms sprallig kabaré, spattiga marionetter och spetsiga montage inom ramen för en lika säker som kreativ orkestrering. Paavo Järvi triggade sina festivalmusiker i stumfilmssnabba tempi och sylvass artikulation. Lika väl fungerade inte Järvi med detta unga elitgäng i Jean Sibelius välkända andra symfoni, som blev gräll i stället för grann, uppstyckad i stället för upplyftande.

Men Erkki-Sven Tüürs accordeonkonsert för suveräna dragspelssolisten Xenia Siderova var en häftig bekantskap. Särskilt när dragspelets förmåga till riktigt groove tillvaratogs i en härlig final.

Monday, August 28, 2017

Neierasti nopietna programma Dzintaru koncertzālē

la.lv
ARMANDS ZNOTIŅŠ
22.08.2017






Starptautisku ievērību guvusī Latvijas akordeoniste Ksenija Sidorova šejienes koncertzālēs joprojām ir regulāra viese – Jūrmalas festivāla ietvaros viņa kopā ar Spīķeru stīgu kvartetu Dzintaros muzicēja vēl jūlijā.

Taču ziņa par solistes uzstāšanos 2017. gada 14. augustā vienalga pievērsa pastiprinātu uzmanību – lai arī Dzintaru koncertzālē vasarās notiek daudzi koncerti ar slaveniem atskaņotājmāksliniekiem, parasti tie ir slikti – ar programmām, kas veidotas pēc ātrākā, lētākā un apšaubāmākā varianta, bet šoreiz viss liecināja, ka šis nebūs tas gadījums. Vispirms jau – repertuārs gaidāmajam priekšnesumam tika izvēlēts neierasti nopietns un laikmetīgs, Ksenijai Sidorovai pievēršoties Erki Svena Tīra 2007. gadā radītajam koncertam akordeonam un orķestrim “Prophecy” un pārējo programmas daļu atvēlot Dmitrija Šostakoviča darbiem. Otrkārt, kopā ar solisti un Igaunijas Festivāla orķestri uz Latviju bija atbraucis Pāvo Jervi – diriģents, kura reputācija un gaumes izjūta vienmēr izraisa cieņu, līdz ar to iepriekšminēto ap­stākļu kopums varēja kļūt par priekšnoteikumu spilgtam muzikālam notikumam. Tā arī notika, un tādēļ šis koncerts palika tikpat labā atmiņā kā jūlija sākumā iepazītais vijolnieka Vadima Repina un Aleksandra Sladkovska vadītā Tatarstānas Republikas Valsts simfoniskā orķestra priekšnesums festivāla “Artissimo” atklāšanā.


Toreiz Dzintaru koncertzālē skanēja Prokofjevs, tagad – Šostakovičs, un Pāvo Jervi izvēle par labu Astotā stīgu kvarteta pārlikumam stīgu orķestrim un timpāniem vēstīja, ka diriģents jau no paša sākuma nolēmis iedziļināties krievu meistara mūzikas visdramatiskākajās dimensijās un to eksistenciālajās un politiskajās zemstrāvās. No vienas puses, žēl, ka Pāvo Jervi Latvijā uzstājās nevis ar kādu no izcilākajiem Eiropas vai ASV orķestriem, bet gan ar muzikālu vienību, kas izveidota atsevišķiem projektiem, un, starp citu, Igaunijas Festivāla orķestra rindās atradās vismaz pāris labi zināmu latviešu mūziķu, kas kopējam līmenim visdrīzāk nāca tikai par labu, taču arī šādā sastāvā priekšnesuma kvalitātē vilties nevajadzēja. Stīgu tembri skanēja izkopti (un timpānista spēlētā partija tāpat), viscaur bija jūtams, ka orķestris teicami saprotas ar diriģentu un spēj realizēt viņa idejas mūzikas dramaturģiskās arhitektonikas un emocionālā vēstījuma atklāsmē, līdz ar to Šostakoviča partitūras lasījumam piemita gan vēlamais dramatiskais spriegums, gan arī tikpat nepieciešamais psiholoģiskas apceres dziļums.

Erki Svens Tīrs ir viens no Latvijā labāk zināmajiem igauņu komponistiem, un arī akordeona koncerts “Prophecy” atgādināja par viņa noslīpēto individuālo stilu. Viena no tā raksturīgākajām pazīmēm – izvērstu struktūru un plašu, nepārtrauktu līniju klātesamība, kur mūzikas intensitāte un enerģētika nemazinās arī meditatīvāku epizožu brīžos; skaidrs, ka šāds skaņuraksts no interpreta prasa nopietnu koncentrēšanos, virtuozitāti un spēju pārredzēt muzikālās domas virzību visa skaņdarba kopainā, un Dzintaru koncertzālē dzirdētās interpretācijas dalībniekiem šīs prasmes bija patiesi pārliecinošas. Arī laikmetīgajā mūzikā Ksenijas Sidorovas harisma, emocionālā aizrautība un virtuozo nianšu gamma nekur nebija pazudusi – Erki Svena Tīra partitūras kompleksitātes viņu nebūt neapmulsināja, un viss atskaņojums izvērtās krāšņs, daudzšķautņains un kolorīts. Otra interpretācijas vērtība – precīzs un pārdomāts dialogs starp solisti un orķestri; gan šīs muzikālās sarunas ietvaros, gan paša orķestra instrumentālajos rakursos atskaņotāji uzturēja stabilu tembrāli dinamisku balansu, kas, protams, apliecināja, ka arī uz diriģentu interpretācijas gaitā vienmēr varēja paļauties.

Dmitrija Šostakoviča Pirmās simfonijas lasījumā koncerta otrajā daļā koka un metāla pūšaminstrumenti tomēr nebija savu spēju virsotnēs, un arī stīgu grupa dažbrīd izklausījās pārāk vienveidīga. Tas gan īpaši neaizēnoja Pāvo Jervi veidotās interpretācijas izteiksmīgumu un individualitāti, kur diriģents akcentēja simfonijas vitālākās raksturiezīmes, enerģiskākos tēlus, vienlaikus saglabājot arī nojautu par šīs mūzikas metaforiski dziļākajiem un daudznozīmīgākajiem slāņiem. Un – galu galā – nevar nepieminēt, ka pirmā vijolnieka un čellista solo šeit bija tiešām apburoši. Koncerta izskaņa tomēr raisīja vēl arī kādas citas pārdomas – kā redzams, ja igauņu orķestris atbrauc ar slavenu diriģentu un slavenu solisti, nekas viņiem netraucē atskaņot igauņu mūsdienu mūziku 20. gadsimta šedevru ielokā. Kādēļ gan latviešu mūziķi to nekādi nespēj un arī viesmākslinieku priekšnesumos Dzintaru koncertzālē skan viss kas cits, tikai ne latviešu komponistu darbi? Jāteic, ka, piemēram, Gundegas Šmites akordeona koncerts ir tīri labi salīdzināms ar Erki Svena Tīra opusu – gan muzikālās estētikas un pasaules skatījuma, gan māk­slinieciskās vērtības ziņā. Un nav šaubu, ka Ksenija Sidorova tikpat augstā līmenī spētu nospēlēt arī latviešu komponistes darbu – ja vien to vēlētos latviešu diriģenti, latviešu orķestri un Latvijas koncertu organizētāji.

http://m.la.lv/neierasti-nopietna-programma-dzintaru-koncertzale/

Sunday, August 27, 2017

Eesti muusikatähtede pidu

postimees.ee
Elo Loonde (text), madis Sinivee (photos)
25.08.2017

Eesti Festivaliorkestris on ligi pooled muusikud Eesti juurtega.

Paavo Järvi sõnul on muusiku jaoks oluline lai silmaring ja välismaine kogemus.

Kuuest edukast muusikust viis on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis.





Täna hommikul saabub Põhjamaade tuurilt tagasi Paavo Järvi juhitud Eesti festivaliorkester, Eesti Vabariik 100 välisprogrammi üks lipulaevadest, mis aasta alguses jätkab Euroopa ja Aasia vallutamist. Tallinnas ja Pärnus proove teinud orkester koosneb maailma tippmuusikutest, kellest umbes pooled on Eesti juurtega välismaal õppivad noored. Tutvusime kuue särava muusikatähega, keda muidu kodumaal harva näha.


Paavo Järvi iseloomustab kõiki kuut muusikut nii: «Nad on erakordselt andekad! Fanaatikud, kes on erakordselt kõrgele tasemele jõudnud. Kuna nad on maailmas ringi rännanud, on neil avar silmaring ja palju mõjutajaid, mis kõik kokku teevad väga erilise muusikatunnetuse.»

Sel aastal Milano La Scala ooperiteatris debüteerinud ja tihti näiteks Tokyos orkestrit juhatav dirigent peab oluliseks välismaist kogemust: «Ei saa ainult ühes pisikeses maailmas elada, tuleb oma mõtlemist avardada. Ja see avar mõtlemine on neis kõigis muusikutes olemas.»

Sportlik flöödimängija

Paavo Järvi: «Nad on erakordselt andekad! Fanaatikud, kes on erakordselt kõrgele tasemele jõudnud. Kuna nad on maailmas ringi rännanud, on neil avar silmaring ja palju mõjutajaid, mis kõik kokku teevad väga erilise muusikatunnetuse.»


Festivaliorkestri flöödimängija Maria Luisk (24) on pärit Tallinnast. Bakalaureuseõpinguid alustas ta Saksamaal, kraadi omandas Šveitsis ja sügisest asub ennast täiendama USAs Yale’i muusikaülikoolis. Tema muusikutee sai alguse kaheksa-aastaselt Nõmme muusikakoolis ja jätkus üheksa aastat hiljem Otsa-koolis.

Oma kõige olulisemaks saavutuseks peab Maria seda, et ta on õppinud ennast ületama ja riskantseid otsuseid vastu võtma: välismaale õppima minek oli suur julgustükk, aga väärtuslikud kogemused kaaluvad hirmu kuhjaga üles. Eesti festivaliorkestrit peab ta parimaks orkestriks, kus seni on mänginud.

Vabal ajal meeldib Mariale sporti teha ja lugeda. Kui küsin, mis on tema lemmikraamat, lähevad noore muusiku silmad särama: ««Maag»! John Fowlesi oma!»






Pühendunud ERSO kontsertmeister


Viiuldaja Triin Ruubel (28) on Eesti publikule kõige paremini tuttav: alates 2015. aastast on ta ERSO kontsertmeister. Vaatamata noorele eale on Triinu karjäär lennutanud teda mööda maailma. Pärast Tallinna muusikakeskkooli lõpetamist täiendas ta oma tehnilisi oskusi ja muusikalist väljendust seitse aastat Saksamaal mitme hinnatud õppejõu juures.

Muusika tuli tema juurde loomulikku teed pidi – kui Triin ja tema kaksikõde Kärt olid nelja-aastased, küsis muusikust ema, kas tütred tahaksid mõnd pilli mängida, ja Triin valis viiuli. «Kui ma olin pilli kätte võtnud, ei olnud enam mingit kahtlust – see on minu asi,» ütleb viiuldaja. Kõhklusi ja kahtlusi õpingute ajal olnud ei ole, pillimäng on tema vaieldamatu kirg.

Vabal ajal meeldib Triinule lugeda ja kinos käia. «Hiljuti nägin kinos ühte Tarkovski filmi – «Ohver». Väga suur elamus oli!» Tõsisemast klassist on ka Triinu lemmikraamat – Dostojevski «Vennad Karamazovid».






Jalgpalliarmastajast vioolamängija


Andres Kaljuste (35) on mitmekülgne muusik, kes sel aastal istub festivaliorkestris vioolapuldis, kuid on sama kõrgel tasemel ka viiulimängus ja dirigendiametis. Viimased 15 aastat on ta veetnud Rootsis, Inglismaal, Saksamaal ja Soomes kõiki neid erialasid õppides, sügisest naaseb aga Eestisse, et hakata muusika- ja teatriakadeemias keelpillimängijaid õpetama.

Nagu juba Andrese perekonnanimest aimata võib, sai muusikahuvi alguse kodust, hiljem süvenes see Tallinna muusikakeskkoolis viiulit õppides. Vioolat hakkas ta mängima alles 21-aastaselt, kui ühes Rootsi kvartetis oli seda pilli hädasti vaja. Dirigendikarjäär algas Soomes, kui Andresel oli võimalus Oulu Sinfonia orkestris viiulit mängida ja kontsertmeister olla. «Ühel hetkel avastasin, et jagan orkestrile nõuandeid sama palju kui dirigent. Seda viirust tuli siis kuidagi ravima hakata,» naerab Andres. Seejärel astuski ta Helsingisse Sibeliuse akadeemiasse dirigeerimise erialale.

Mida aga Andres Kaljuste vabal ajal teeb? Talle meeldib jalgpalli vaadata ja jalutamas käia, ning tulevikus sooviks partituuride lugemise kõrvalt ka raamatutele rohkem aega leida.






Gurmaanist dirigent-viiuldaja


Mikk Murdvee (37) on orkestris viiuldaja, aga sarnaselt Andres Kaljustega hoiab ka tema lisaks poognale dirigendikeppi. Ta on juhatanud kõiki Eesti tuntumaid orkestreid ning välismaiste orkestrite nimekirja lugedes läheb silme eest kirjuks. Kui mõni neist välja tuua, siis näiteks Royal College of Musicu orkester Londonis ja Helsingi ülikooli sümfooniaorkester, mille peadirigent on ta olnud kümme aastat.

Muusikute dünastia võsuna oli loogiline alustada kooliteed Tallinna muusikakeskkoolis, kus Miku ema on viiuliõpetaja. «Ma ei olnud kunagi eriline imelaps, aga eks olen vist näide sellest, et tasa sõuad, kaugele jõuad,» räägib Mikk. Edasi õppis ta aasta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kust suundus Helsingisse Sibeliuse akadeemiasse, seal lõpetas õpingud korraga kahel erialal: viiulimäng ja dirigeerimine. Praegu juhatab ta orkestreid Soome lahe mõlemal kaldal.

Miku teine kirg muusika kõrval on toidutegemine – maitsete kombineerimine on ju nagu hea muusika tegemine. Oluline on leida õige tasakaal ja dünaamika, et kõik sobiks harmooniliselt kokku.





Noor viiulitalent

Robert Traksmann (22) on Eesti festivaliorkestri viiuldaja ja üks selle nooremaid liikmeid. Vaid kolm aastat tagasi Tallinna muusikakeskkoolis gümnaasiumi lõpetanud Robert õpib Saksamaal Berliinis. Vaatamata noorele eale on ta jõudnud solistina esineda näiteks Tallinna kammerorkestri ja Saksa noorte sümfooniaorkestri ees, koos Harry Traksmanniga soleeris aga Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni ühisprojektis «Aadama passioon».

Viiuli võttis Robert kätte nelja-aastaselt ja teistsugust karjääri pole ta sellest ajast ette kujutanud. Mõnda aega harib Robert ennast veel välismaal, aga edaspidi tahab ta kindlasti Eestisse tagasi tulla: «Mulle lihtsalt meeldib siin.»

Küsimuse peale «Mida sa vabal ajal teed?» hakkab Robert naerma ja nendib, et palju seda just ei ole. Kui aga hetk tekib, siis meeldib talle nagu paljudele noortele sõpradega väljas käia ja telesarju vaadata. Absoluutne lemmik on «Kaardimaja».





Elurõõmus kontrabassimängija

Siret Lust (27) on kontrabassimängija, kes viimased kaheksa aastat elanud Londonis. Ta on töötanud vabakutselise mängijana maailma tipporkestrites, nagu Londoni sümfooniaorkester ja Kuninglik Concertgebouw orkester, praegu esineb koos Londoni kuningliku filharmooniaorkestriga. Temaga suheldes ei ole võimalik naeratust tagasi hoida, sest noorest naisest lausa kiirgab positiivsust.

Siret käis samuti Tallinna muusikakeskkoolis, kus alustas viiuli ja klaveri õppimisega. Kontrabassi hakkas ta õppima 13-aastaselt ja gümnaasiumi lõpetaski sel erialal. Londonisse Guildhalli ülikooli minemine oli Siretile suur samm, mis vajas kõvasti julgust ja palju paberite ajamist. Hiljem omandas ta seal nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi. Nüüd peab ta seda kõige õigemaks sammuks oma karjääris.

Vabal ajal käib Siret jooksmas ja ujumas, kuulab jazz’i, indie-muusikat ja rokki ning loeb raamatuid. Ainus, mis talle kirjandusest huvi ei paku, on ulme, muidu on põnev kõik alates filosoofiast kuni kergemate romaanideni.



Ksenijas Sidorovas un Džošua Bella koncertu Dzintaru koncertzālē recenzijas. Pravietojums par vērtīgo

diena.lv
INESE LŪSIŅA
25.08.2017

Pagājušās nedēļas simfoniskie koncerti Jūrmalā – atgriešanās pie fundamentālā.

Divi nopietni, dziļi piepildīti un saviļņojoši visaugstākās raudzes akadēmiskās simfoniskās mūzikas vakari, kuri pagājušajā nedēļā principiāli izcēlās ārpus kūrortsezonas muzikālo izklaižu komforta zonas, pierādot, ka Dzintaru koncertzālē joprojām ir vieta arī mūzikas mākslas fundamentālajām vērtībām.


Pašatdeves paraugstunda


Igaunijas simtgadei un Igaunijas prezidentūrai Eiropas Savienības Padomē veltītajā vieskoncertā pirmdien, 14. augustā, pasaulslavenais igauņu diriģents Pāvo Jervi ar savu Igaunijas festivāla orķestri – pasaules orķestru labāko mūziķu izlasi – un mūsu "akordeona princesi" Kseniju Sidorovu atskaņoja pasaulē visvairāk pieprasītā (uzreiz pēc Arvo Perta) igauņu komponista Erki Svena Tīra Akordeona koncertu Prophecy (Pravietojums) un divus ievērojamā XX gadsimta klasiķa Dmitrija Šostakoviča opusus. Savukārt nedēļas nogalē – 18. augustā – uz šīs pašas skatuves kopā ar Baltijas Muzikālo sezonu simfonisko orķestri un diriģentu Maksimu Eškenazi uzstājās pasaules vijoļmūzikas zvaigzne Džošua Bells, sniedzot brīnišķīgu, romantiski kaismīgu Maksa Bruha Pirmā vijoļkoncerta interpretāciju. Vijolnieks tajā valdzināja ar temperamentu, apbrīnojamu toņa daiļskanību, versmainu temperamentu un apgarotu smalkumu. Tā bija skatuves mākslinieka pašatdeves paraugstunda, kas atmodināja ikvienu un pārcēla citā, līdz kaulam patiesā un izjustā realitātē, kurā pār visu valda mūzikas skaistums. Tā turpinājās arī piedevās spēlētajā Meditācijā no Žila Masnē operas Taīda, vienā no visskaistākajām t. s. bezgalīgajām melodijām.


Personību orķestris


Šodien uzkrītoši daudzo festivālu orķestru sasaukumus bieži diktē tikai praktiskā nepieciešamība vai juridiskas nianses, bet mērķis ir mūziķu piepelnīšanās atvaļinājumā. Igaunijas festivāla orķestris ir pavisam kas cits. Tā ir diriģentu Jervi dinastijas iekoptā ikvasaras Pērnavas mūzikas festivāla izlases paraugvienība, kurā, līdzīgi kā Lucernas festivāla orķestrī un šovasar Liepājā piedzimušā jaunā festivāla Sensus (Liepājā) simfoniskajā orķestrī, spēlē labākie orķestru mūziķi no dažādām valstīm. To pārliecinoši pierādīja Pāvo Jervi 14. augustā diriģētā vieskoncerta mākslinieciskā kvalitāte. Tās radīšanā piedalījās arī divas vijolnieces no Latvijas: Eva Bindere un Sinfonietta Rīga koncertmeistare Marta Spārniņa.

Tikai lielas personības un izcili mūziķi var atļauties likt mūslaiku steidzīgajiem cilvēkiem nedēļas pirmās darbdienas vakarā tik koncentrēti iedziļināties mūzikas traģismā un vēstījuma dziļumā, kāds iekodēts Dmitrija Šostakoviča opusos. It īpaši – dziļi personiskajā Astotajā stīgu kvartetā, padomju režīma apzīmogotajā dzīves drāmā, kuras skaudrums, groteska un izmisīgais lirisms vēl jo iespaidīgāk uzrunāja Rūdolfa Baršaja veidotajā pārlikumā orķestrim – lielās simfoniskās stīgu instrumentu grupas piesātināti sulīgajā skanējumā. Piecdaļīgo kvartetu, kurā dominē lēnie tempi un kuru komponists bija iecerējis kā savu rekviēmu un veltījis fašisma un kara upuriem, ne velti mēdz dēvēt arī par kamersimfoniju, taču Pāvo Jervi vadītajā interpretācijā sasniedza īsti simfonisku mērogu un pārdzīvojuma vērienu, ko līdzīgi kā Šostakoviča dzīvi apliecinošā jaunības opusa 1. simfonijas atskaņojuma gaitā vēl jo vairāk izgaismoja izteikti liriskā protagonista balss – pirmās vijoles (Brēmenes Vācu kamerfilharmonijas koncertmeistara Floriana Donderera) un čella (Valensijas simfoniskā orķestra čellu koncertmeistara, daudzu starptautisku konkursu laureāta Georgija Aničenko) solo. Kvarteta un simfonijas interpretācijas bija emocionāli neatvairāmas, taču nebija domātas pasīvai, slinkai mūzikas baudīšanai. Tās pieprasīja un arī panāca nopietnu un aktīvu klausītāju darbu, galēju koncentrēšanos. Diemžēl viņiem netika palīdzēts organizatoriskajā aspektā – drukāto programmiņu nebija, bet uz ekrāniem skatuves sānos parādījās tikai skaņdarbu nosaukumi. Nu kā gan lai klausītājs nojauš, cik kvartetā un simfonijā būs daļu? Pāvo Jervi nācās izteiksmīgi pagriezties pret publiku, lai apklusinātu aplausus nevietā. Arī Džošuas Bella koncerta organizētāji, gods kam gods, nodrukājot glītas programmiņas, līdz tādiem sīkumiem kā skaņdarbu daļas nebija nolaidušies.


Sidorovas pravietojums


Ksenija Sidorova, Deutsche Grammophon ekskluzīvā māksliniece, kura kļuvusi par sava instrumenta vēstnesi pasaulē, ar savu spēles meistarību, temperamentu un personības šarmu spēj uzrunāt klausītājus visdažādākajā repertuārā. Brīžiem tas ir gaumīgs reveranss populāras klasikas mīļotājiem (piemēram, pērn arī tepat Dzintaros dzirdētā un CD ierakstītā programma Karmena), brīžiem – kopā ar saviem laikabiedriem komponistiem īstenoti drosmīgi radoši eksperimenti uz dažādu žanru robežas. Šoreiz tie bija instrumentālo krāsu meklējumi, kas arvien bijusi stiprā puse Rietumos plaši pazīstamā igauņu komponista, savulaik rokmūziķa Erki Svena Tīra mākslinieciskajā rokrakstā. Būdams izcils simfoniskā orķestra skanējuma krāsu, harmoniju un tembrālo salikumu meistars, viņš tās neupurē instrumentālā koncerta žanra specifikai, kur uzmanības centrā ir solists un viņa mūzikas instruments.

Akordeona koncertā Prophecy Ksenijas Sidorovas akordeona un orķestra krāsas gan konkurē un sacenšas, gan savijas kopā noslēpumainā, bezgalīgā Visuma telpā vai zemes dzīves ņirboņā. Žilbinoša virtuozitāte un izsmalcinātība solistes un arī orķestra spēlē ir cieši blakus, turklāt vēl piepildot virsuzdevumu – atklājot tēlaini spilgtu vēstījumu. Pāvo Jervi vadītā orķestra un solistes saspēlē Ksenija Sidorova bija gaišredzīga šamaņa lomā, un kopīgais vēstījums patiešām bija pravietojums. Visticamāk – vieds brīdinājums mums visiem?

Fem hjerter: Fantastisk violinist åbnede nye vinduer i musikken med overraskende variationer i sin smukke klangbehandling

politiken.dk
Henrik Friis
24.08.2017




Sibelius’ og Tjajkovskijs udødelige klassikere fik smukke nye skyggesider i Tivoli. Men hvad lavede Carl Nielsens bizarre eksotisme der?

Slangehug er det ord, der bedst beskriver de kropslige og musikalske vrid, georgiske Lisa Batiashvili tildelte de mange afsluttende løb i Tjajkovskijs violinkoncert. Hele tiden med et skælmsk smil stukket ud under det pjuskede hår foran ansigtet – i tæt kontakt med imponerende Paavo Järvi på dirigentpodiet – og kroppen stillet i angrebsposition. Hun lignende en musiker med et mål om at få folk til at glemme, at de havde hørt musikken i uendelig mange fortolkninger tidligere – og give dem en oplevelse af noget helt nyt. Og det lykkedes.

Sammen med et relativt ukendt estisk festivalorkester med yngre musikere og den berømte estiske dirigent Paavo Järvi leverede Batiashvili tirsdag aften en af årets virkelige overraskelser i Tivoli. En samling af yngre musikere, der under Paavo Järvi har opnået en smuk og homogen orkesterlyd, der lød, som om den befandt sig i en helt anden orkesterliga, end tilfældet er.

Foruden Lisa Batiashvili og Tjajkovskijs vilde værk havde de dykket dybt den danske kulturarv og fundet en mindre flatterende Carl Nielsen-sag frem, ’Aladdin Suite’ fra 1919, og Jean Sibelius’ 2. symfoni skrevet 20 år tidligere. Og Sibelius’ symfoni viste et orkester med nerve og vilje til at spille sig helt ud.

De kunne dog ikke overskygge Batiashvili. Et var, at hendes tekniske niveau var ekstremt højt. Ikke en finger blev sat forkert i det vanskelige værk med de mange umulige greb og forviklinger. Noget andet var, at hun hele tiden formåede at åbne nye vinduer i musikken med overraskende variationer i sin smukke klangbehandling. Den aftenlune serenade i førstesatsen blev udfordret af noget dæmonisk og faretruende under den tilforladelige stemning – som fra tid til anden stak et grotesk fjæs frem i dramatiske forløb.

Andensatsen foldede hun til gengæld helt ind i mørktonet melankoli, før hun besluttede sig for at hugge til Tjajkovskijs snorlige løb som afslutning på det hele. Undervejs skiftede hendes glasklare, imponerende fyldige violinklang udtryk i et utal af nuancer i en moderne fortolkning, der afsøgte violinens muligheder, som om det var en mixerpult. Farver, tyngde, temperament, anslag. Alt var i spil.

Symfonien efter pausen fik et helt anderledes ensartet udtryk som en enkel og sammenhængende fortælling om drama, leg, tab og kulmination. De unge musikere fulgte Paavo Järvis klare ideer om konstant udvikling i musikkens udtryk. Næsten som en musikalsk iscenesættelse af et landskab eller en teatralsk stemning ledte han orkestret frem mod større og større storhed.

Estonian Festival Orchestra havde ikke de klanglige nuancer som et rigtigt toporkester – til gengæld havde de energi og sammenhængskraft til at skabe en uprætentiøs og direkte symfonisk verden, som ramte lige i mellemgulvet.

Med alt det lykkedes det så Paavo Järvi at få publikum til at glemme i koncertens første halve time, som var decideret pinlig. De spillede såmænd okay, men Carl Nielsens musik til skuespillet ’Aladdin’ var virkelig bizar. Nielsens musik fremstod håbløst antikveret i sit forsøg på at trække eksotiske elementer ind i en lidt klodset symfonisk stil. For eksempel med nogle melodiske drejetoner, når musikken skulle lyde kinesisk, eller et kækt tema i en opskruet runddans som noget afrikansk. ’Negerdans’ lød titlen.


’Aladdin’ var en ørkenvandring af dimensioner med evindelige gentagelser af de samme uinteressante melodistumper – byggende på en mildest talt misforstået opfattelse af musik fra andre kulturer. Paavo Järvi virkede da også tvetydig i sin opfattelse af musikken, når han efter særligt bizarre afsnit vendte sig mod publikum og smilede overbærende.

Hvordan kan det lade sig gøre at høste fem hjerter for en koncert, hvor den første halve time hørte til i den samme Nielsenske glemmebog, de fiskede musikken ud af?

Det siger selvfølgelig noget om de gode unge estere og fantastiske Batiashvili.

http://politiken.dk/kultur/musik/art6078897/Fantastisk-violinist-%C3%A5bnede-nye-vinduer-i-musikken-med-overraskende-variationer-i-sin-smukke-klangbehandling

theartsdesk in Estonia and Latvia - Pärnu Music Festival's great orchestra goes south

theartsdesk.com
David Nice
24.08.2017



For the first time ever Paavo Järvi has been showing other nations why the Estonian Festival Orchestra is among the world's best – travelling to other Nordic countries after their annual gathering in Estonia’s summer capital of Pärnu, with the big bastions of Vienna and Berlin to come early next year. I caught their first ever trip abroad, a fleeting visit to Jūrmala just outside the Latvian capital Riga, two hours south of Pärnu passing nothing but forests, rivers, lakes and the occasional small settlement. And then it was back to base in the loveliest of seaside towns, and what remained of the friendliest, most inspiring of large-scale festivals.

Salzburg and Verbier can be worth their salt when there's a singular event, but their swanky settings and cold publics are a high price to pay; Lucerne is not what it was since the heart and soul of its Festival Orchestra, Claudio Abbado, departed. In more intimate surroundings, but at a similar extraordinary level, Paavo Järvi has made the superband composed of compatriots and players from top orchestras elsewhere a similar kind of love-in to Abbado's LFO (pictured below by Kaupo Kikkas on Pärnu beach).


That phenomenon of top players burning for a conductor they love and respect has been a constant at the three festivals I've attended, along with remarkable chamber music from the regulars to further true festival continuity. This year's programme was stretched over two weeks, included one new visitor - the European Union Youth Orchestra conducted by Vasily Petrenko - and wound up the work of its young and brilliant Academy Orchestra along with the conducting masterclasses in which it participated, supervised by Neeme and Paavo Järvi with fellow master Leonid Grin, in the first week. Järvi père, 80 this June, opened the festival with the Tallinn Chamber Orchestra – an event a regular told me had been a concert in a million – and took an encore in the Academy’s big concert.

Owing to a Proms engagement, I wasn't able to arrive until the day after the first Estonian Festival Orchestra concert had taken place with soloist Radu Lupu, whose Brahms encore had reduced many of the players to tears. It felt odd to be arriving in another country, Latvia, to hear the band playing in an open-air concert hall by the sea at the Riga millionaires' playground of Jūrmala close to the capital. Pärnu's 900-seater, incidentally, a glory for a small town and championed, along with two other new halls for Estonia, by the Jarvis, is a state-of-the-art indoor affair (pictured below by David Kornfeld, Järvi and orchestra rehearse in Jūrmala's Dzintari Concert Hall).



The programme wasn't typical summer-night al fresco fare, starting with Shostakovich's sombre Eighth Quartet arranged as the Chamber Symphony (strings, as usual, with the addition of very superfluous timpani here). But it was reassuring to hear the usual impressive depth of the EFO ensemble, unflattened by relatively discreet amplification - though the large screens never seemed to have the cameras trained on the evening's many superb orchestral solos. Mesmerising Latvian accordionist Ksenija Sidorova was the draw for her compatriots, though I doubt if most of them, used to her popular repertoire, would have quite anticipated the thorny dialogues of soloist and orchestra in leading Estonian composer Erkki-Sven Tüür's Prophecy Concerto. They would have admired the virtuosity, and been appeased by a light encore.

A morning in Riga, an early afternoon coach to Pärnu, and there was little time to savour familiar streets and parks on a walk to the hotel before rushing to the hall to be questioned in a pre-performance talk about Estonian music in the UK, preface to an all-Estonian chamber programme. Beautifully planned, it offered contrasts to the tougher stuff in four delectable movements arranged for string quartet from the choral St John’s Day Songs by the great Veljo Tormis, who died this January, arranged for string quartet, with the players singing as they entered, and a moody Estonian forest piece, Heino Eller's Pines for violin (Mikk Murdves) and piano (Rasmus Andreas Raide).Should Shostakovich's First Symphony feature in any second half? The focused ferocity of this performance only highlighted the teenage composer’s trying-too-hard in the last two movements. But the parodies of the first Allegretto and the flyaway brilliance of the Scherzo took off as predicted. An attentive crowd quick to stand were happy to hear two encores - to end, a new one for this team, the wildly OTT Khachaturian Sabre Dance, and before it a favourite, supersymphonist Lepo Sumera in lighter mode with a film-score waltz. It allowed an EFO star, Matthew Hunt, principal clarinettist of Paavo Järvi's Deutsche Kammerphilharmonie Bremen and one of the very best in the world, to shine at last alongside leader Florian Donderer, another DKP stalwart.



The stunners, though, were two one-movement piano trios by Tüür. Fata Morgana was composed in 2002, a shimmering mirage which had to end in an extraordinary way (it did, with pianist Raide striking the depths of the keyboard while violinist, young Robert Traksmann, and cellist Marcel Johannes Kits vanished into the ether). Lichttürme (Lighthouses) of 2016 took the marine magic several leagues further, plunging in the middle this time and reaching out to the metaphysical in its closing stages. The premiere, given by Christian and Tanja Tetzlaff with Lars Vogt, had been incomplete owing to lack of preparation time, but not this extraordinary performance, where violinist and pianist joining cellist Leho Karin happened in a lovely touch to be the parents of Fata Morgana’s violinist, Harry Traksmann and Marrit Gerretz-Traksmann (pictured above by Taavi Kull).

The following evening’s chamber gala featuring 20 players from the EFO was less of a marathon than in previous years – one interval rather than two – and from experience I know I’d have welcomed as much as they could offer. But it was a punishing schedule this year, recording the Shostakovich Chamber Symphony for the first CD, rehearsing all day, many of the players having masterclassed and coached the Academy students, giving three main orchestral concerts in five days and then heading off to give three more elsewhere. Sharon Roffmann, first violin in the attractive 1849 Octet by Niels Gade in the gala’s first half, told me she’d never worked so hard in her entire professional life; but like everyone else, she was happy and exhilarated to do so. The concert began with viola-player (and conductor) Andres Kaljuste movingly entwined with soprano Arete Teemets in the great Georgian composer Giya Kancheli’s Caris Mere (After the Wind) - playing and singing on the cusp of silence.



In each of the three festivals I've attended, clarinettist Hunt’s solo performances have been as much a highlight as the main concerts. In 2015 he transformed Strauss’s Duett-Concertino into an operatic exchange with bassoonist Martin Kuuskmann. Last year he dazzled with violinist Triin Ruubel and pianist Sophia Rahman in Bartók’s Contrasts, and this time there were more intuitive dialogues with Ruubel in Johan Martin Andre’s quartet transcription of Mozart's Sonata for Violin and Piano, KV 378. If that meant that viola-player Xandi van Dijk and the EFO’s principal cellist Georgi Anichenko had to take a back seat, they did so with cheerful collaboration (all four pictured above by Taavi Kull). How to follow that? The only possible option was the brass of the EFO led by Russian National Orchestra trumpeter Vladislav Lavrik, wielding an extraordinary instrument with a bent bell for fuller projection, in Barber’s admirably restrained Mutations from Bachand a triple whammy of Astor Piazzolla, culminating – of course – in the Libertango. How to play it as encore? Faster, of course.

To compensate for the relative brevity of this year’s chamber spectacular, the final concert clocked in at three and a half hours. It began with Danish-Oriental fireworks, increasingly wilder numbers from Nielsen’s incidental music to Adam Oehlenschläger’s Aladdin. Method prevailed in madness as Jarvi cued in the four instrumental groups of “The Square in Isfahan” before letting them fight it out unconducted. And the final hyperkitsch of the "Moors' Dance" would have raised the roof at the end of any concert with its deft switches from steady thrash to fast flash. But here there was much more to come. Surely Lisa Batiashvili (pictured below by Kaupo Kikkas with Järvi) has never been better partnered, however many times she may have played the Tchaikovsky Violin Concerto; though her brilliant, intonation-perfect tone kept us admirable company throughout, the wonders lay in a supporting clarinet arpeggio here, a bassoon line there (from the superb Rie Koyama)
.


Batiashvili’s unexpected magic came in another short Kancheli piece, V&V, ethereally building on the extraordinary recorded voice of Georgian popular singer Hamlet Gonashvili. And this surely unrepeatable performance of Sibelius’s Second Symphony almost burned the house down with its incandescence. The rehearsal, apparently, had the players worried, but Paavo Järvi’s unpredictable extra edge in performance paid off, the slow movement especially more inspired and dangerously intense than I’ve ever heard it.

Three encores, including Järvi’s now trademark hyper-pianissimo Valse Triste, took us up to 11.30pm; there was a party in the hall with speeches, a retreat to the festival nerve centre of the Passion Café where 80-year-old Järvi senior propped up the bar until 3am, and next day the players sailed off to Finland. To Turku, in fact, on the very day of the dreadful knife attack. The harshness of another, unkinder world was to intrude; but for days in the best retreat possible, we’d all had our visions.

http://www.theartsdesk.com/classical-music/theartsdesk-estonia-and-latvia-p%C3%A4rnu-music-festivals-great-orchestra-goes-south

The Järvi Connection


klara.be
Mark Janssens
17.08.2017

Estland is het land van de familie Järvi. Vader Neeme viert er op het festival van Pärnu z'n 80ste verjaardag en zoon Paavo speelt met het festivalorkest nu vrijdag het slotconcert. Met dat orkest komt hij in januari 2018 ook naar Brussel. Bekijk hier enkele impressies van het bezoek dat Mark Janssens bracht aan de familie Järvi. Dit najaar hoort en ziet u meer hier op onze site en in het namiddagprogramma Maestro.


Neeme Järvi maakte honderden opnames en dirigeerde over heel de wereld. En de 80-jarige Est weet van geen ophouden, ookal is de gezondheid soms een beetje wankel. Järvi is een enthousiaste verteller en een beminnelijke man. Over zijn studentenjaren is hij lyrisch. In de toenmalige Sovjet-Unie stond het muziekonderwijs op een hoog niveau, en in de jaren van Nikita Chroesjtsjov betekende de politieke dooi ook dat er meer culturele openheid was. Dus zag de jonge Järvi iemand als Leonard Bernstein in concert in Moscou. Een hele belevenis voor hem. De vader van Neeme was ook dirigent, en z'n twee zonen hebben dat voorbeeld gevolgd : Paavo en Kristjan. Paavo wordt de nieuwe chef van het Tonhalle orkest in Zürich, Kristjan is de baas van het radio symfonie orkest van Leipzig. Beide zonen Järvi brachten een deel van hun jeugd door in de States waar vader Neeme 15 jaar lang het orkest van Detroit zou leiden. Maar wie zijn de favoriete componisten van Neeme? En wat betekent voor hem 'dirigeren'? Heeft hij goede raad voor jonge mannen en vrouwen die in dat vak willen stappen? U hoort het in een speciale Neeme Järvi-week in Maestro, vanaf maandag 9 oktober.




Paavo Järvi is de oudste zoon van Neeme en zelf een gevierde dirigent. In 2010 richtten vader en zoon Järvi aan de kust van Estland, in Pärnu, een muziekfestival op. Een open festival waar iedereen ook welkom is tijdens repetities. Het festival heeft een eigen orkest met daarin musici uit de beste Europese orkesten en veel jong talent. De Pärnu Academy probeert deze jonge mensen op een boeiende en intense manier ervaring en wijsheid bij te brengen. Paavo Järvi komt met dit orkest naar Bozar in Brussel, op 18 januari, en ze brengen er muziek van o.a. Arvo Pärt en Dmitri Shostakovich. Estland viert z'n 100ste verjaardag, en we zullen het geweten hebben. Paavo Järvi is artiest van de week in Maestro, vanaf maandag 15 januari 2018. Mark Janssens kon hem ontmoeten en hun gesprek hoort u in die week.









Saturday, August 19, 2017

Europas Musiziergeist, in Estland konzentriert

diepresse.com
Walter Weidringer
18.08.2017

Im verträumten estnischen Badestädtchen Pärnu leitet Paavo Järvi ein einzigartiges Festival – und hat mit dem Estnischen Festivalorchester einen Klangkörper von europäischem Rang ins Leben gerufen.



Singend betritt das Streichquartett die Bühne: „Jaaniku, jaaniku!“, schallt es hin und her – und setzt sich instrumental fort: Auf estnischen Volksliedern basiert „Jaanikvartett“ des im Jänner 86-jährig verstorbenen Komponisten Veljo Tormis. Liebliche Spätromantik der 1920er (Heino Ellers „Männid“) antwortet darauf, gefolgt von pittoresken Schaukämpfen zwischen tonalen und atonalen Gesten, die Toivo Tulev in „Now Comes Good Sailing“ mit einer Prise Exotik würzt – und Erkki-Sven Tüür lässt in seinen Klaviertrios „Fata Morgana“ und „Lichttürme“ die Arpeggi flirren. Am nächsten Abend dann vor allem Mozart, in Gestalt einer Bearbeitung der Violinsonate KV 378 für Klarinette und Streichtrio durch Johann Anton Andrè. Matthew Hunt zeigt sich da als kecker Schmeichler, der mit seiner Klarinette spielerisch Schalk, Anmut und Galanterie vereint: eine famose Mischung.

Neue Musik, nicht bloß aus Estland, Raritäten quer durch die Musikgeschichte und natürlich Herzstücke des Repertoires: Das reiche Programm des Pärnu Music Festival reflektiert das personelle Konzept, das der Dirigent Paavo Järvi als Spiritus rector hier verwirklicht: Das 2011 von ihm gegründete Estnische Festivalorchester vereint Mitglieder des Kammerorchesters Tallinn mit dem besten estnischen Nachwuchs und Spitzenmusikern aus all den Klangkörpern, mit denen Järvi eng zusammengearbeitet hat: Bremen, Frankfurt, Paris – und gewiss bald auch Zürich, wo er 2019 Chef des Tonhalle-Orchesters wird. Unter seiner unprätentiös-kollegialen, immer sach- und werkdienlichen Leitung eifert das Ensemble also dem Lucerne Festival Orchestra nach – in bereits jetzt erstaunlicher Qualität. Bei einem ersten Gastspiel in Lettland, in der nicht gerade idealen Akustik der Dzintaru-Halle in Jūrmala, war zu hören, mit welch sarkastischem Biss und zugleich sonorer Farbigkeit das Orchester Schostakowitschs erste Symphonie erfüllte und auch die Schmerzensklänge seines achten Streichquartetts (in Rudolf Barshais behutsamer Bearbeitung) nicht schuldig blieb. Und erneut war es Matthew Hunt, der bei einer Zugabe lässig glänzte: einem charmanten, an Piazzolla erinnernden Walzer aus Lepo Sumeras Musik zum Film „Die Frühlingsfliege“.

Dass die Kammermusikabende zwischen den orchestralen Konzert-Eckpfeilern nicht etwa gastierende Ensembles bestreiten, sondern sich die Orchestermitglieder selbst beweisen, spricht für sich. Zusammen mit der peniblen Probenarbeit unter Järvi ergibt das ein dichtes Arbeitsprogramm, das freilich alle mit Freude erfüllen: Hier gilt's der Kunst. Regiert in berühmteren Festspielhochburgen oft der Trubel, gewinnt man in Pärnu noch den Eindruck, dass die Musik aus der vorhandenen Stille erwächst. Der Ablenkungen sind geringe, davon profitiert auch das Publikum.

Herrlich aus der Zeit gefallen und doch behutsam modernisiert, so erscheint Pärnu heute – und selbst der drei Kilometer lange, seichte Sandstrand ist nicht überlaufen. 1251 vom Deutschen Orden als Pernau gegründet, hat die Hansestadt an der nordöstlichen Rundung des Rigaer Meerbusens seit 1838 einen Aufschwung als Bade- und Kurort genommen. 1918 wurde nicht etwa in Tallinn, sondern hier die Unabhängigkeit vom revolutionär zerfallenen Zarenreich ausgerufen und eine Republik installiert, die 1940 mit der Besatzung durch die Rote Armee ihr vorläufiges Ende fand. In Sowjetzeiten gab es keinen „westlicheren“ Ort, hier traf sich im Sommer auch die musikalische Elite: David Oistrach veranstaltete sogar ein kleines Festival, ein berühmtes Foto zeigt den Buben Paavo mit seinem Vater Neeme Järvi und dem musikalischen Übervater Schostakowitsch, der hier gleichfalls Urlaub machte. 1980 gelang den Järvis die Emigration in die USA; heute ist die Dynastie wieder in der alten, seit 1991 erneut unabhängigen Heimat verwurzelt. Neeme, im Juni 80 geworden, dirigierte das Eröffnungskonzert; auch Paavos Bruder Kristjan, der frühere Tonkünstler-Chef, verbringt hier seine Ferien; Schwester Maarika spielt Flöte im Festivalorchester.

Feierlaune im Café Passion


Familiäre Stimmung auch im heimlichen Festival-Hauptquartier, dem in die Fußgängerzone überquellenden Café Passion. Hier herrscht zwanglose Feierlaune: Orchestermitglieder, Teilnehmer der Järvi-Dirigierakademie, Publikum und Journalisten essen und trinken zusammen; Privatgespräche wandeln sich zu Interviews und umgekehrt.

Atmosphäre bedeutet viel, in erster Linie aber fasziniert die Musik. Als Probenkiebitz im eher funktionalen als prunkvollen, ovalen großen Saal des Konzerthauses konnte man miterleben, wie Paavo Järvi in tadelloser Akustik zuerst die Einzelteile von Nielsens „Aladdin“-Suite fein säuberlich zu schillernden Szenen zusammensetzte, bevor sich ein kleines Wunder anbahnte: In einem Durchlauf der ersten beiden Sätze von Sibelius' zweiter Symphonie kam zur brillanten Klarheit plötzlich auch eine enorme Gefühlstiefe, die nicht zuletzt aus dem innigen Streicherklang erwuchs. Die große Musik des Finnen, wie neu geboren aus gesamteuropäischem Geist: ein bewegendes Versprechen.

Das Estnische Festivalorchester unter Paavo Järvi auf Europatournee: Wiener Konzerthaus, 23. Jänner 2018 (Pärt, Sibelius, Schostakowitsch).

("Die Presse", Print-Ausgabe, 19.08.2017)

8月20日発売「レコード芸術」誌9月号は40ページにわたるパーヴォ・ヤルヴィの大特集です!

sonymusic.co.jp
19.08.2017




8月20日発売「レコード芸術」誌9月号は40ページにわたるパーヴォ・ヤルヴィの大特集です!

パーヴォ・ヤルヴィへの最新インタビュー、N響とのロンドン公演のリポート、ヤルヴィが信頼を置くプロデューサーの手記のほか、日本の音楽評論家・ジャーナリストがパーヴォ・ヤルヴィの音楽と芸術をさまざまな切り口で分析し、その魅力を語りつくします。

パーヴォ・ヤルヴィに関してのこれだけの大きな特集は世界初!
また全録音のディスコグラフィがまとめられるのもこれまた世界初。録音を自らの「レガシー」と位置付け、自らの音楽活動の中で重要視しているヤルヴィの足跡が見渡せる永久保存版です。