Wednesday, May 25, 2016

Bokssæt med Carl Nielsens seks symfonier viser driften i værkerne


POlitiken.de
23/05/2016

Estisk dirigent og tysk orkester lader Carl Nielsens indre vilje til liv bryde frem i stort bokssæt med alle seks symfonier.



Nyfødte børn kan knap selv løfte deres store, tunge hoveder. Alligevel har de en indre vilje til at forsøge at kigge op, til at være en del af virkeligheden. De løfter den mærkelige kugle af et hoved, der dratter ned med et nøk, alligevel forsøger de igen og igen. En indre vilje til liv.

Sådan har dirigenten Paavo Järvi udtalt sig om titlen på Carl Nielsens fjerde symfoni ’Det uudslukkelige’. Musik er denne vilje til liv – andre kunstarter repræsenterer eller omskriver liv, men musik er liv og ligesom livet uudslukkelig, sagde Nielsen selv om sin symfoni. Eller som videnskabsmanden ofte udbryder i ’Jurassic Park’: »Life will always find a way«.
Musikerne spiller præcist og ivrigt - barnet løfter til sidst hovedet overbevisende op

Det er tydeligt, at Järvi har et sigte med at udgive Nielsens seks symfonier samlet og i kronologisk rækkefølge. Der er en drift i værkerne, der peger direkte frem mod et klimaks, som til gengæld klinger et overraskende sted. Ikke som ventet dér, hvor lilletrommen får lov at give den gas i femte symfoni.
Fokus på Nielsens indre kampe

Det er oplagt at sammenligne Järvis udlægning med Herbert Blomstedts indspilning med San Francisco Symfonikerne. Den svenske dirigent og nyslåede modtager af Sonningprisen er især kendt for sit arbejde med Nielsen. Der er stor forskel.

Første symfoni lægger bredt og kraftigt ud hos Blomstedt, med en fyldig åbningsakkord. Järvi gør det modsatte, med en slank og mere tilbageholdt klang, der netop er karakteristisk for de efterfølgende ca. 3 en halv time. Symfonien fra 1891 er i det hele taget mere søgende i sit udtryk hos Järvi, og flere steder næsten indadvendt. Barnet kan endnu ikke bære sit eget hoved.

De fire menneskelige temperamenter afbilder Nielsen i den anden symfoni, og her er Järvi til gengæld ’kolerisk’ på den rette opfarende måde. I andensatsen er den ’flegmatiske’ unge mand, Nielsen her skildrer, diskret begavet – ikke doven, som man før har hørt hos f.eks. Bernstein. Der er betoning på dissonanserne i satsen.

Stor dynamisk variation i den tredje symfoni, og Järvi har i det hele taget et mere kammermusikalsk fokus. De enkelte instrumenters soloindsatser er virkelig klare, og detaljer pibler mere frem end i de fuldfede amerikanske versioner, som Alan Gilbert med New York Filharmonikerne på det seneste har bidraget med.

I den fjerde symfoni ’Det uudslukkelige’ bliver vi kastet direkte ind i en konflikt, som allerede er i gang. En krigssymfoni fra Første Verdenskrig, og dér hvor fløjter og horn leger med hinanden, er der virkelig dømt duel og strid – pistolskudsbratscherne er helt fremme i lydbilledet.

Det er hurtigere end Blomstedt, men mærkeligt nok mindre hektisk, mere som har det en iboende vilje eller kim til at komme frem, som det netop er tænkt fra Carl Nielsens side. Musikerne spiller præcist og ivrigt – barnet løfter til sidst hovedet overbevisende op.

Femte symfoni hænger tæt sammen med fjerde symfonis krigsunivers, men er mere en skildring af indre kamp. Blomstedt er her lidt sentimental undertiden i en æstetisk korrekt version. Hos Järvi er der en anden retning – frem mod noget lidt uventet.

Symfonien har umiddelbart klimaks i slutningen af første sats, hvor det stort anlagte tema vrister sig fri af lilletrommens marchrytme. Også her er det fejende flot spillet, men fokus ligger i det, som følger efter – i overgangen, hvor klarinetten får sjældent meget plads i en gribende solo.

Klarinetten er set som symbol på den indre verden i femte symfoni – senest gør Jørgen I. Jensen det i sin biografi om komponisten – og netop dette kendetegner Järvis forståelse af Nielsen. Overgangen til finalen i den afsluttende sats får også særlig vægt, og en meget rørende betydning. En betragtning over forløbet i musikken: Med løftet hoved betragter barnet nu verden, eftertænksomt og reflekterende.

Blomstedts eller Gilberts indspilninger er indimellem mere gribende med deres kropslige orkesterklang. Järvis mindre pompøse tilgang raffinerer i stedet overgangene og de stille passager, med fokus på Nielsens indre kampe og vilje til liv.

Et liv, der ikke lader sig slukke, men derimod her finder en sindrig vej gennem symfonierne.

http://politiken.dk/kultur/musik/cd-klassisk/premium/ECE3218546/bokssaet-med-carl-nielsens-seks-symfonier-viser-driften-i-vaerkerne/

Album review: Elgar & Walton, Cello Concertos

Nzherald.co.nz
21/05/2016
Back in 2004, when he was visiting this country, Steven Isserlis told me categorically that Elgar and Walton had written two of the finest cello concertos of the 20th century. How pleasing it is to have these works paired on the English cellist's new Hyperion album with the Philharmonia Orchestra conducted by Paavo Jarvi.
Isserlis recorded the Elgar back in 1994 on Virgin Classics and revisiting it, there is a considerably wider emotional range in his response. This can be heard from the very opening bars where darkness is tempered by soulful light.
Impeccable lyricism carries Isserlis aloft into the main Moderato section, in which he pursues an almost nocturne-like melancholy, in between the storming stoicism of Jarvi's orchestral tutti.
How well Isserlis understands the important improvisatory touches in this work and we follow him, note by note, phrase by phrase, as we might an eloquent speaker or actor, especially in the sighing Adagio, with its sobbing portamenti.
Walton's concerto, which Aucklanders have been fortunate enough to hear twice in concert during the last year, is a delight. Few cellists could match the sense of playful engagement between soloist and the orchestra around him.
This album is generously completed with two works from one of the most distinguished father-daughter teams in music.
While some of Elgar's darkness comes from looking back at the horrors of World War I, Gustav Holst's 1911 Invocation is a sunny and welcoming piece, reflecting the composer's immersion in the Sanskrit language and culture during this period.
Unpublished when Isserlis premiered it in 1980, Invocation now receives what must be its definitive recording. In his exemplary booklet essay, he pays tribute to Imogen Holst as his teacher and a composer overshadowed by the men around her. Her The Fall of the Leaf is a solo piece, written as late as 1963, and autumnal leaves, now a common sight around Auckland streets, have never danced and tumbled so gracefully as do these under the fingers and bows of this fine cellist.
Elgar & Walton, Cello Concertos
(Hyperion, through Ode Records)
Verdict: A superb and generous collection of the very best of English cello music.
*****
http://m.nzherald.co.nz/entertainment/news/article.cfm?c_id=1501119&objectid=11642630

Philharmonia / Järvi @ Royal Festival Hall, London


musicomh.com
Barry Creasy
19/05/2016



Paavo Järvi
(Photo: Ventre Photos)

Although last year was properly ‘Nielsen year’ (being 150 years since his birth), the Philharmonia Orchestra opted to continue the celebrations with a Nielsen double bill on Thursday night at The Festival Hall: his 1928 clarinet concerto (written three years before the composer’s death) and his third symphony, Sinfonia espansiva; to prevent the evening becoming too northern European, the programme began with one of Haydn’s 1788 Paris symphonies, number 83, The Hen.

Alas, it should first be mentioned that these were not the only items of music playing during the concert; the Festival Hall is currently running a particularly noisy installation downstairs, and sounds of this bled into the concert hall throughout the evening making for less-than-silent quiet moments, and creating some annoying dissonances.

Haydn’s 83rd symphony (nicknamed The Hen because of the ‘pecking’ theme in the first movement) received a no-nonsense but intelligent performance. It was a pleasure to hear Haydn being played by a modern orchestra, with its more lush string tone, as his works now seem to be more and more the preserve of original-instrument ensembles. By all accounts, though, the original Paris performance included forty violins and ten double basses (six more than present in Thursday’s performance), so perhaps a more generous stageful was appropriate after all.

The Haydn provided an undemanding counterweight to Nielsen’s challenging clarinet concerto. It was written for, and to suit the personality of, the moody and irascible Aage Oxenvad, and Mark van de Wiel, Thursday night’s soloist, wrung every last scintilla of quirkiness and discomfort out of the work, bracing his body for the virtuoso runs required of the soloist, and tackling both of the demanding cadenzas with verve and consummate skill. The orchestra, under Paavo Järvi (who are midway through a highly acclaimed Nielsen cycle) clearly knew the territory well, and turned in an equally bracing performance. Nielsen’s fifth symphony features a snare drum, and the instruction to the player is to sound as though it is disrupting the piece; the drum returns to demand attention in the clarinet concerto as almost a second soloist, and plaudits must also go to Matt Prendergast, who coaxed a suitably petulant tone out of his instrument.

The third work in the programme might have been the strange love child of Haydn’s elegant measured symphony and Nielsen’s mercurial concerto. Nielsen’s third symphony is, in many ways, a neo-classical re-iteration of Beethoven’s sixth symphony: it is beautifully pastoral in nature – the second movement, particularly (which features a soprano and a baritone singing long wordless legato phrases) feels like an encapsulation of a long sunny day – although the more perturbed third movement also gives hints of the same storm that featured in Beethoven’s earlier piece, and, in spite of its pastoral quality, the symphony has an edgy feel throughout, reminding us that there has been an industrial revolution since Beethoven’s bucolic musings. Echoing the symphony’s soubriquet, Järvi’s gestures were themselves expansive – he is a conductor who makes full use of the space around him – and the orchestra responded perfectly, presenting wonderful warm string passages, enchantingly twittering woodwind birdsong, and powerful brass counterpoint; Lucy Knight and Stephen Kennedy provided just the right degree of otherworldly singing in the slow movement. The brass section was particularly fine in the last movement, in which Beethoven gives way to Dvořak, as Nielsen employs a solid peasant-like tune (inspiring a dancing foot-stamp from Järvi) to provide his finale.

http://www.musicomh.com/classical/reviews-classical/philharmonia-jarvi-royal-festival-hall-london-3

Sunday, May 15, 2016

Paavo Järvi: soovin, et Eesti nimi kõlaks maailmas veelgi võimsamalt


Postimees
Riina Luik
13 mai 2016

Tõsiasi, et juba viis aastat tegutsenud Pärnu Festivaliorkester on muutnud nime – sellest on saanud Eesti Festivaliorkester (EFO) – ning et riik on sellele rahaliselt õla alla pannud, on tekitanud muusikaringkondades elevust ja kergitanud ka küsimuse, kas riigil on võimekust pidada ülal veel üht orkestrit.

-Kuidas sellega siis on, Paavo Järvi?

Tegu ei ole uue orkestriga, Pärnu Festivaliorkester tegutseb juba viis aastat ning sündis eksperimentaalse ideena, et näha, kas oleks võimalik tuua Järvi Akadeemia raames suvel Pärnusse kokku minu juhatatavate orkestrite parimad mängijad. Eesti Festivaliorkester ei konkureeri mingil moel Eesti esindusorkestri ERSOga.

Maailmas on festivaliorkestrid laialt levinud praktika ning enamasti jäävadki need n-ö projektiorkestriteks. Pärnu Festivaliorkester hakkas aga väga hästi toimima, sellel oli suurepärane kvaliteet, ja ma tundsin, et see on üks parimaid orkestreid, mida üldse juhatanud olen. See kvaliteet ei tulene ainult sellest, et kõik mängijad on tõesti erakordselt kõrgel tasemel, mängides maailma mainekamates orkestrites, vaid neile on omane ka missioonitunne – nad tahavad selles mängida. Mul oli kahju, et selline orkester tuleb kokku vaid kord aastas ja seda kvaliteeti ei saa Eestist väljapoole pakkuda. Mõte, millelt end tihti tabasin, oli see, et kogu Eesti muusikute anderohkuse juures ja püüdluste taustal saame rahvusvahelisest läbimurdest rääkida vaid kahe-kolme muusiku näol, kuid me pole suutnud teha võimsat läbimurret rahvusvahelistel lavadel, kus jääks kõlama ka sõna Eesti. See on justkui klaaskuppel meie pea kohal, millest ma vähemalt üritaks läbi murda, ja ma näen just selles orkestris selleks potentsiaali.

Mõte luua Eesti Festivaliorkester sündis kord Viinis Musikvereini ees hiiglaslikku kuldset plakatit nähes, mis reklaamis Budapest Festival Orchestrat. Mõtlesin, et miks me ei näe kunagi maailmas ringi liikudes samasugust plakatit mõne Eesti orkestri kohta. Kui ERSO mõned turneed välja jätta, siis paraku sellist orkestrit meil pole. Idee oli lihtne: luua tipptasemel rahvusvaheline Eestit tutvustav orkester, mis teeb lisaks suvistele kontsertidele Pärnus aastas kaks turneed, sõltuvalt sellest, kus ja millal parasjagu festivalid on. Nimevahetus sai ette võetud põhjusel, et kohe torkaks silma ja oleks arusaadav, et tegu on Eesti orkestriga.

-Kuidas uut orkestrit rahastama hakatakse?


EV100 ja ELi eesistumise raames on käivitunud programm, millega toetatakse suuri rahvusvahelisi kultuuriprojekte, mis aitavad tutvustada Eestit välisriikides (projekti algab 2017. aasta sügisel ja kestab 2018. aasta lõpuni – R. L.). Kui ma sellisest võimalusest kuulsin, tekkiski mõte, et see oleks orkestrile tuule tiibadesse andmiseks parim võimalus, mille pinnalt hiljem rahvusvaheliste esinemistega saadud honoraride toel edasi minna.

Eesti on tuntud kui start-up’ide maa ja just seda start-up’i olekski meie orkestrile vaja. Tegu ei ole riigi rahaga püsti pandava uue orkestriga, vaid Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamise raames Eestit ja eesti kultuuri laias maailmas tutvustavatele suurprojektidele eraldatud rahaga. Seega ei võta me üheltki tegutsevalt orkestrilt raha ära.

Maailmas kohtab sellist asja, nagu praktiseerib Eesti riik, toetades otseselt ja rahaliselt oma kultuuri, järjest vähem ja see on väga unikaalne. Me ei saa endale muidugi lubada seda, mida tegi Claudio Abbado oma Lucerne Festival Orchestraga, lihtsalt kokku ostes maailma parimad muusikud. Eesti Festivaliorkestris (EFO) aga tahavad maailma parimad muusikud ise mängida, sest neile meeldib see.

-Mis motiveerib maailma tasemel muusikuid tulema Pärnusse ja mängima just selles orkestris?


Neile meeldib mängida väga heas orkestris! Ja muidugi see suvine Pärnu atmosfäär, selles on midagi väga maagilist.

-Kes EFOs mängivad?

Meil on muusikuid nii ERSOst kui Tallinna Kammerorkestrist, aga ka eestlasi, kes mängivad välismaa orkestrites, ning muusikud paljudest maailma orkestritest, mida olen juhatanud või juhatan tänaseni. Ja seda ei tule võtta kui konkurentsi tekitamist, vastupidi, muusikutele on see võimalus igapäevatöö kõrval, mis võib vahel, olgem ausad, muutuda ka veidi rutiinseks, suurepärane kirgastav kogemus – mängida kõrvuti teiste maailma parimate muusikutega.

Ning naastes oma igapäevatöö juurde, toovad nad selle hea energia enesega kaasa. On ka selliseid muusikuid, kes ei ole ega tahagi olla igapäevaselt nii hõivatud, vaid eelistavadki mängida festivaliorkestris. Orkestri arvuline koosseis jääb 60–80 vahele, sõltudes repertuaarist.

Muusikud on enamasti Euroopa orkestritest, samuti Venemaalt ja USAst. Orkestril on noorte eesti muusikute jaoks oluline praktiline pool: tänu orkestri rahvusvahelisele kooslusele tekivad uued koostöövormid, -kontaktid ja esinemisvõimalused. Orkester annab võimaluse koos musitseerida, kuid ka õppida oma kogenud välismaa kolleegidelt, ja seda Eestis. See on tase, mida muidu saab kogeda vaid välismaal ülikallitel meistrikursustel, sedagi juhul, kui neile üldse löögile pääsetakse. Näitena tooksin ERSO kontsertmeistri, viiuldaja Triin Ruubeli ja viiuldaja Mari Polli, kuid neid noori on palju rohkem.

-Kas orkestri vastu on juba huvi tuntud või on sellest veel vara rääkida?


Huvi on juba üles näidanud Viini Musikvereini, Luksemburgi, Brüsseli, Berliini ja Amsterdami kontserdimajad. Kuna kontserte hakkab korraldama rahvusvaheline klassikakontsertide korraldamise ja muusikuid esindav agentuur HarrisonParrott, mis esindab artistina ka mind, võin öelda, et need on juba sisuliselt ära korraldatud. Lisaks mainitud Euroopa kultuurimetropolidele tahaksin väga viia orkestri ka Lätti, Leetu, Soome, kindlasti Ukrainasse, Gruusiasse, Armeeniasse, võib-olla isegi Moldovasse.

-Kus hakkab olema orkestri kodusaal?

Pärnus, ja prooviperioodid hakkavad samuti olema Eestis. See annab ka mulle võimaluse olla rohkem Eestis.

-Kas te näete selles mingit vastuolu, et olles EFO asutaja, peadirigent ja kunstiline juht, olete endiselt ka ERSO kunstiline nõustaja?


Ei, ma ei näe selles vastuolu, sest ERSO kunstilise nõustaja kohal olen olnud enam kui kümme aastat ja selle töö sisu on väga lihtne: olla orkestri jaoks alati olemas, kui vajatakse minu abi ja nõu. See töö on täiesti eraldiseisev isegi sellest, kas ja kui palju ma ERSOt juhatan. Minu jaoks on ERSO kunstilise nõustaja koht eelkõige auasi, sest sellega ei ole kunagi kaasnenud mingit rahalist poolt ning see ei eelda, et ma ei võiks teha selle kõrvalt midagi muud.

KOMMENTAARID

Juko-Mart Kõlar, kultuuriministeeriumi muusikanõunik

-Miks otsustas riik EFOd rahaliselt toetada?

Meil on tekkinud unikaalne kombinatsioon äärmiselt võimekatest osapooltest, mille moodustavad rahvusvaheliselt ehk tuntuim eesti dirigent, mitmed eesti tippinterpreedid ja heliloojad ning mainekas välispartner, Londoni agentuur HarrisonParrott. Ma usun, et EFO-l on jumet kasvada mõjukaks eesti kultuuri ja laiemalt kogu riiki tutvustavaks algatuseks. Oluline, et me ei pea nullist alustama, vaid anname väikese tõuke juurde sellele, mis põhiolemuselt juba niigi toimib.

Kindlasti ei maksa karta, et EFO hakkab konkureerima ERSO või TKOga – nende tegutsemisvorm on lihtsalt väga erinev. Projekti rahastamine Eesti riigi poolt on jagatud peamiselt kolme osapoole vahel: kultuuriministeerium, riigikantselei (EV 100) ja EAS, kuid suur osa tuleb välispartnerilt HarrisonParrottilt.

Samuti on riigi toetus kavandatud selliselt, et see hakkab teatud aja pärast järk-järgult vähenema selle võrra, kuidas välispartneri osakaal eelarves suureneb. Teiseks, omatulude suurusjärk, mida EFO välismaalt teenib, on võrreldav maailma tipporkestrite honoraridega ning see raha jõuab maksudena tagasi Eestisse.

Aga rahalisest poolest veelgi olulisem on sisuline pool ja kogemus, mida see meie interpreetidele annab: maailma tippudega külg külje kõrval mängimisest võidavad nii interpreedid ise kui ka orkestrid, kus nad enda igapäevast leiba teenivad. Minu ootused EFO suhtes on suured ja ma usun, et sellest kujuneb väga oluline ettevõtmine, mis pälvib ülemaailmset tähelepanu ja huvi meie riigi ning kultuuri vastu.

Triin Ruubel, ERSO kontsertmeister

-Mida tähendab teie jaoks EFOs mängimine?


EFOs mängimine ja Pärnu festival on mulle ning paljudele teistele eesti ning välismaa muusikutele üks aasta enim oodatud sündmus. Kui erinevad inimesed eri riikidest ja erineva taustaga kohtuvad, et sarnase jäägitu pühendumuse ja kirega koos muusikat teha, tekib erakordselt intensiivne suhtlus, kus avanevad uued vaatenurgad ning sulanduvad tekkinud ideed.

Olen igal aastal kohanud seal arvukalt kolleege, kelle tundmaõppimine on nii muusikaliselt, kultuuriliselt kui inimlikult avanud arvukaid kirkaid maailmu ning loonud nende maailmadega intensiivse ühenduse, mis on oluliselt kujundanud minu arusaamu muusikast ja muusikategemisest.

EFO ja Paavo Järvi on meie juurde Pärnusse meelitanud maailmakuulsaid soliste nagu Hilary Hahn, Steven Isserlis, Khatia Buniatishvili, Viktoria Mullova jt ning orkestriliikmeid mitmetest nimekatest orkestritest. See on olnud ja on absoluutselt imeline lava, kus õppida, kuulda, kuulata ja näha. Olen õnnelik, et saan olla osa sellisest koosseisust, ja mul on hea meel nende pealekasvavate noorte eesti muusikute üle, kelle kujunemisloos see orkester olulist rolli mängida võib. Just seal kuulsin esmakordselt vabast kontsertmeistri kohast ERSOs: otsustasin kandideerida, et naasta Eestisse.

Erkki-Sven Tüür, helilooja

-Mis teeb teie arvates selle orkestri nii eriliseks?


Mul on olnud suur rõõm jälgida selle orkestri arengut algusest peale. Viimaste aastate koosmusitseerimise tase on igas mõttes võrratu ja seega igati loogiline, et edasise arengu huvides ei tuleks piirduda vaid kord aastas Pärnus kogunemistega. Neil tõepoolest on, mida jagada ka kõige nõudlikumale publikule. Paavol on õnnestunud sellesse orkestrisse liita tippmuusikuid erinevatest kollektiividest, aga neid kõiki ühendab ehe kirg parima võimaliku koosmusitseerimise nimel panustada järjest enam ja teha seda kasvava rõõmu ning pühendumisega.

Lisaks sellele, et need muusikud on oma ala parimad, sobivad nad inimestena teineteisega ja tahavad mängida just selle dirigendiga. Nii tuletab see õhkkond mulle meelde kõige paremas mõttes üht ühise tunnetusega sõpruskonda, sarnaselt mõne tõeliselt hea rock- või jazzbändiga.

Järvi si s Mou vlastí ví rady

casopisharmonie.cz
Petr veber
13/05/2016


Paavo Järvi a Česká filharmoniefoto: Pražské jaro/Ivan Malý

Bez přestávky a skvěle. Tak předestřel Mou vlast na úvodním koncertě Pražského jara za pultem České filharmonie Paavo Järvi. Ve Smetanově síni zněla 12. května Smetanova hudba v rámci tradic, a přece nově. Dostatečně inovativně a zároveň ukotveně. Zajímavě a uspokojivě. Bohatě. A hlavně bez rutiny.

Hostující dirigent může narazit na neochotu orchestru, nebo se může prosadit příliš. Paavo Järvi dokázal filharmoniky dostatečně přesvědčit o tom, že mají jít s ním, a svůj pohled a vklad nepřehnal. Oni přinesli rámec a zažité zvyky, on nové podněty a detaily. Nalezli společně kompromis, aniž by tím jakkoli umrtvili obsah. Filharmonie hrála nesmírně kultivovaně a propracovaně a ochotně opakovaně zabíhala do velké výrazové intenzity.

Má vlast vyzněla jako krásná hudba, bez nadbytečného patosu, s jasnými konturami i jemnými odstíny, naplno, ale nikterak hlučně. Symfonická báseň Vyšehrad měla velký kontrast v tempech, zvýraznil se tak oblouk formy i fantazijní uchopení historických výjevů. V nádherně podané Vltavě, navazující v podstatě bez přerušení, upoutala dirigentova práce se smyčci a s dynamikou a znovu kontrastnost - umné odlišení nálady různých obrazů. Šárka, vyprávěná a barvitě modelovaná, bezkonkurenčně tempově vygradovala. S básní Z českých luhů a hájů, v cyklu v mimohudebním programu nejabstraktnější, si někdy posluchač neví rady; Järvi jí ale dal jako málokterý z dirigentů zřetelný průběh a tím i jasný smysl. Dvojici Tábor a Blaník vystavěl pak strmě, vyhroceně, možná s méně zřetelným osobním vkladem než ostatní básně, ale i tak obecně plně v souladu se svým pohledem na téma a smysl celého cyklu.

Má vlast tentokrát víc než jindy podněcovala představy blízké opernímu světu. Na mnoha místech vyvolala vzpomínku na Smetanovy typické postupy v tvorbě pro hudební divadlo. Nechala probleskovat jak typicky české, tak jakoby wagnerovské momenty, hrdinské, taneční i lyrické. Nepůsobila popisně, ale evokovala svou epičností scénické situace, dramatické proměny a zvraty. A několikrát vyvolala neodbytné představy filmového ztvárnění – ne, že by zněla jako filmová hudba, hudba doprovázející nějaký film, ale jako hudba, podle níž by bylo úžasné natočit bohatě imaginativní film s krásnými obrazy různé dynamiky, intenzity a tempa – nejspíš proměnlivými obrazy krajiny.

Před dvaadvaceti lety dirigoval při zahájení Pražského jara Mou vlast Neeme Järvi, otec letošního protagonisty. Vzpomínka na květen 1994 říká, že tehdy za pultem Pražských symfoniků (jimž byl tento úkol svěřen poprvé v historii festivalu) přidal skladbě na ostrosti a dravosti a ubral na lyrice. Ujal se provedení energicky a s temperamentem, hrálo se jako o život, v detailech nově, ale rozhodně ne svévolně. Neeme Järvi přišel se zvukově mohutnou, vnitřně dramatickou freskou, která působila spíše ryze hudebními než monumentálními národními významy. A hýřil jako silná osobnost pódiovou výmluvností směrem k hráčům i směrem k divákům a posluchačům. Jako interpret zcela přesvědčil… Oproti němu sice Paavo Järvi působí v současnosti rezervovaněji, věcněji či nenápadněji, nicméně o legitimitě svého bohatě strukturovaného vidění a slyšení partitury přesvědčil orchestr i publikum neméně jednoznačně. Má vlast byla na tomto konkrétním koncertě vzrušujícím a poutavým dílem, skvěle napsanou hudbou vyvolávající bohaté obrazy a emoce. Spojení Paava Järviho a České filharmonie se ukázalo být šťastnou a špičkovou záležitostí.

http://www.casopisharmonie.cz/kritiky/jarvi-si-s-mou-vlasti-vi-rady.html

Festival zahajuje už druhý Järvi


casopisharmonie.cz
Petr Veber
12/05/2016

Paavo Järvi

Mou vlast dirigoval v roce 1994 na festivalu Pražské jaro Neeme Järvi. Letos je stejný úkol svěřen jeho staršímu synovi. Paavo Järvi se postaví se Smetanovou partiturou 12. a 13. května před Českou filharmonii.

„Je zdravé pozvat někoho, kdo nemá v této skladbě zažitu žádnou rutinu,“ komentoval den před koncertem své angažmá Paavo Järvi, třiapadesátiletý šéf tokijského orchestru NHK, Američan a estonský patriot. Respektuje podle svých slov tradice, ale je třeba k nim být i pozorný, protože mohou přinášet návyky, pohodlí, rutinu. Už první zkouška s orchestrem ho utvrdila v názoru, že filharmonici mají Mou vlast samozřejmě takříkajíc v DNA a že by stačilo poslouchat a vybrat to nejlepší, co do provedení díla sami nabízejí, že jim nicméně může a hodlá i tak přinést podněty a nuance, které hudbu učiní trošku jinou.

Paavo Järvi si je velmi dobře vědom, že Má vlast není běžná skladba. „V Paříži ano, ale tady v Praze ne, tady je doma a je tu se svým hudebním jazykem součástí identity,“ říká. Ignorovat zkušenost České filharmonie by proto bylo hloupé. Na druhou stranu dirigent připomíná, že bychom žili v chudém světě, kdyby Sibelia směli hrát jen Finové a Smetanu jen Češi. Co největší genetické bohatství je podle něj vždy výhodou.

„Pocházím z rodiny, kde české hudba byla v centru zájmu. Československo bylo pro sovětské občany, jimiž jsme tehdy byli, otevřené, a tak u nás doma Talich, Ančerl a Smetáček byli velmi dobře známí. Setkával jsem se s těmito jmény od svých šesti let,“ řekl Paavo Järvi pražským novinářům. O svém otci hovoří v té souvislosti jako o fanatickém sběrateli nahrávek. Mezi LP deskami byly mnohé ze Supraphonu. Když potom mohl Neeme Järvi počátkem 90. let řídit Pražské symfoniky při zahájení Pražského jara, byl to pro něj velmi důležitý okamžik. Ovšem nejen z ryze hudebních důvodů, ale také díky tehdejšímu prezidentovi Václavu Havlovi, kterého považoval za světového státníka. Stále má prý doma vystavenu fotografii, na níž je s ním zachycen.


Neeme Järvi

Neeme Järvi emigroval s rodinou na Západ v roce 1980. Paavo studoval v USA. Kariéru začal však v Evropě - v Malmö a ve Stockholmu, později působil zpátky v Americe u Symfonického orchestru v Cincinnati. Stal se uměleckým šéfem Deutsche Kammerphilharmonie v Brémách a uměleckým poradcem Estonského národního symfonického orchestru, působil v čele rozhlasového orchestru ve Frankfurtu a v čele Orchestre de Paris.

Dva dirigenti dvou generací z jedné rodiny s odstupem dvou desetiletí na stejné pozici, při stejné sváteční příležitosti, to na Pražském jaru nemá zatím obdoby. Neeme má ovšem ještě jednoho syna dirigenta. Pokud by snad někdy i Kristjan dirigoval 12. května v úvodu festivalu Mou vlast, a vyloučeno to nikterak není, vždyť je to také vynikající umělec, pak by jméno Järvi obsadilo svou trojnásobnou účastí na tomtéž úkolu opravdu kuriózní a rekordní pozici. Bushovi, otec a syn, se přes vysokou nepravděpodobnost něčeho podobného dokázali také dostat do stejné pozice - úřadu amerického prezidenta. Nicméně přece jen byli jen dva.

A to není ještě vše. Jedna z dcer Paava Järviho se ho prý nedávno před usnutím ptala, jestli smějí dirigovat i dívky…

http://www.casopisharmonie.cz/komentare/festival-zahajuje-uz-druhy-jarvi.html

Tuesday, May 10, 2016

Taufrische Silberfäden

kreiszeitung.de
05/05/2016

Sternstunde in der Glocke: Deutsche Kammerphilharmonie Bremen spielt Beethoven und Mozart

Bremen - Von Ute Schalz-Laurenze. Als Paavo Järvi im Jahr 2004 künstlerischer Leiter der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen wurde, war viel die Rede von der Neugier auf ein neues Repertoire. „Ich möchte neue Sachen machen“, sagte Järvi damals. Daraus ist nicht ganz so viel geworden. Dafür hat das Orchester aber ein Spielniveau, das jede Kritik an immer denselben Stücken im Keim erstickt. Und nun wieder Ludwig van Beethoven „Eroica“, schon reichlich oft gehört.

Aber das Orchester ist eben in der Lage, aus solch zusammengewürfelter und nicht eben einfallsreicher Programmkonzeption, zu der dann auch die eher einschläfernde Klangflächenmusik von Järvis Komponistenkollegen Errki-Sven Tüür gehört, immer wieder Sternstunden herauszuhauen, wie auch im Konzert am Mittwochabend. Ja, es ist eine fulminante Eroica mit allen Meriten: Transparenz, Mittelstimmenbeachtung, bezaubernder Klangschönheit und vor allem atemberaubende Tempi. Keinerlei Patina, taufrisch alles, wie ein neuer Beweis für die Titelbehauptung: „Der Bremer Beethoven – ungebrochen beliebt“.

Ein wahres Wunder wird das Konzert dann durch die Wiedergabe des Konzertes A-Dur, KV 219 von Wolfgang Amadeus Mozart durch den Konzertmeister des Orchesters, Florian Donderer. Wenn man verstehen will, was der jüngst verstorbene Nicolaus Harnoncourt unter „Klangrede“ meinte, dann war es hier zu hören. Donderer verstand es, nahezu jeden Ton mit „Erzählcharakter“ auszustatten. Das klang mal tänzerisch, mal spielerisch, mal richtig witzig, mal ironisch und auch selbstironisch, mal parodistisch, mal von tiefer Melancholie – und alles nicht selbstgefällig nach innen, sondern als erzählende Kommunikation. Fast so, als würden die Zuhörer erfahren, was Mozart in diesen Jahren alles in Salzburg so geärgert hat. So kommt schließlich auch ein Stil zustande, in dem es so etwas wie „Orchester – Einsatz Solist“ nicht gibt, stattdessen ergibt sich mit fast improvisatorischer Kunst eins aus dem anderen. Überflüssig zu sagen, wie tonschön auch das wieder alles war, manchmal wie Silberfäden, manchmal wie in der einkomponierten Janitscharenmusik von deftig-aggressiver Klangfarbe. Tja, besser kann man‘s nicht machen, das ist musikalische Rhetorik pur. Ovationen waren die Folge.

http://www.kreiszeitung.de/kultur/taufrische-silberfaeden-6374477.html

Jubelstürme für Järvi im 50. Stock

bild.de
Kitti Pohl
09/05/2016

Frankfurt – Ein Konzertsaal in 200 Metern Höhe: Das gab‘s in Deutschland noch nie!

Orchester-Direktor Albert Schmitt, Dr. Jörg Wulfken (PwC), Paavo Järvi und PwC-Chef Prof. Dr. Norbert Winkeljohann (v. l.)n der 50. Etage des Tower 185 (PwC-Tower) spielte die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen unter Leitung von Star-Dirigent Paavo Järvi (53) Werke von Mozart (Konzert für Violine und Orchester Nr. 5) und Arvo Pärt (Cantus In Memory Of Benjamin Britten) – ein Este wie der Maestro.

Die Aussicht: Spektakulär. Die Musik: Ein Hochgenuss!

Die Wirtschaftsprüfungsgesellschaft Pricewaterhouse Coopers (PwC) hatte 100 Gäste zum Konzert des „Orchesters des Jahres 2016“ in luftiger Höhe eingeladen. Järvi: „Noch nie habe ich auf dieser Höhe dirigiert. Etwas ganz besonderes!“

Von der ersten Sekunde an waren alle im Bann der wunderbaren Mozart-Klänge, lauschten fasziniert. Nach dem Konzert mischten sich Maestro und Musiker unter die Gäste. Anregende Gespräche mit großartigem Blick auf Frankfurt und die ganze Umgebung. Ein tolles Konzerterlebnis!

http://www.bild.de/regional/frankfurt/frankfurt-leute/jubelstuerme-fuer-jaervi-im-50-stock-45732784.bild.html

Thursday, May 05, 2016

Järvi-san - dirigent, keda Jaapanisse väga oodati

Postimees
Riina Luik
30/10/2015


Muusika päästmise nimel


Postimees
Riina Luik, kultuuriajakirjanik

Ei juhtu just sageli, et saaksime Tallinnas Pöffi-väliselt rõõmustada mõne maailmatasemel filmi esilinastuse üle, kuid läinud pühapäeval sai see kinos ”Sõprus” ometi teoks – toimus ameerika režissööri David Donnelly dokumntaalfilmi ”Maestro. Music is everything” Euroopa esilinastus. Donnelly talletas kahe aasta jooksul maailma tippdirigentide hulka kuuluva, Grammyga pärjatud maestro Paavo Järvi elu, saates teda kaameraga nii eraelus, ringreisidel, laval kui lava taga. Kokku võeti üles kakssada tundi materjali ning tõenäoliselt nõudis sellest 90 minutilise kontsentraadi välja setitamine autorilt nii meisterlikku kontseptsioonitunnetust, kuid ka raudset närvi ja emotsioonide taltsutamist, sest öelge: mis poleks Järvi puhul huvitav? Film liigub koos Järviga kõikjal maailmas, kus ta kontserte annab ning võib juba ette oletada, et seda saab saatma suur menu. Järvit ennast rõõmustas väga see, et Euroopa esilinastus toimus just nimelt Eestis.

Muusika võimas keel

Kuid need (siinkirjutaja kaasa arvatud), kes lootsid filmi treilerit näinuna nautida eelkõige suurejoonelist portreefilmi Järvist, võisid olla pisut hämmingus, sest Järvit oli filmis vähem, kui portreefilm seda soovida-oodata lubanuks. Kuid „Maestro“ polegi mitte niivõrd film Järvist, vaid eelkõige klassikalisest muusikast – selle tähendusest, kohast ja olulisusest tänases ühiskonnas ja selle tegijate endi jaoks. Filmi esilinastuse järel kinnitas ka Järvi, et filmi mõte ei olnud teha film temast, vaid rääkida klassikalise muusika köögipoolest ning üks neist, kes seda filmis tegi, juhtus olema tema. Kuid olgu lavatähtede paraad kui särav tahes: Lang Lang, Joshua Bell, Hilary Hahn, Pekka Kuusisto – ,just Järvi karismaatiline isiksus, tema dirigeerimise emotsionaalne pingestatus ja mõtete sügavus on need, mis linateost raudsel teljel hoiavad.

Ajakirja „Muusika“ juulinumbris tõdeb maestro, et kuigi veel peab ta olukorda stabiilseks, kahaneb klassikalise muusika osatähtsus ühiskonnas järjepidevalt. Ning just see – südamevalu klassikalise muusika käekäigu ja tuleviku pärast, ongi võti mõistmaks Donnelly filmi ideed. Kas me suudame seda hoida mitte ainult kui kultuurpärandit, vaid kui elavat kunstiliiki? Kas suudame panna tulevased põlvkonnad sedavõrd muusikast vaimustuma, et jätkub nii neid, kes tahavad muusikat õppida ja musitseerida kui neid, kes tahavad kuulata? Ja mida me peame või saame selleks ära teha?

Filmis püüavad Järvi ja tema nimekad lavapartnerid, noored muusikatudengid ja muusikateoreetikud igaüks omal moel formuleerida sõnumit, mis kõnetaks uut põlvkonda ja aitaks neid tuua kasvõi sammukese lähemale klassikalisele muusikale ja näidata teed maailma, mille olemasolust neil ehk aimugi polnud... Donnelly, kellele ”Maestro” on esimene täispikk dokumentaalfilm, võttiski eesmärgiks näidata klassikalist muusikat uues valguses, teha see inimestele lähedasemaks ja mõistetavamaks. Filmis on tehtud ohtralt võtteid Järvi endises kodulinnas Cincinnatis kui ka paljudes maailma kuulsates saalides, kontserttuuril Jaapanis ja Euroopas, kuid ka Pärnus ja Türil. Maestro poolt juhatavate orkestrite seas on võrdselt kõrvuti Deutsche Kammerphilharmonie Bremen, Frankfurt Radio Symphony Orchestra, Orchestre de Paris ja Pärnu Festivaliorkester.

Ilmekaks näiteks, kui mõjuvõimas võib olla esmakohtumine muusikaga, on filmi autor ise – Ameerika pressile antud intervjuus tunnistab Donnelly, et ei teadnud enne Järviga kohtumist klassikalisest muusikast „suurt midagi“. ”Just Järvi tõi mu muusika juurde ja mind võlus eelkõige see, millise kirega ta ise muusikasse suhtub ja seda teeb. Hakkasin Järvi kontsertidel käima ja minus tekkis soov seda kogemust kuidagi ka teistega jagada. Filmimise ajal nägin ma lähedalt kõiki neid piinu ja rõõme, mida muusikamaailma tipud tegelikult läbi elavad, seda, kui tohutu peab olema nende enesedistsipliin ja kui palju tööd see kõik nõuab /--/. Armusin muusikasse jäägitult ning see tunne minu filmi tehes ainult kasvas. Muusika on võimas keel, mis meid üksteisega ühendab ja see film on selle tõestuseks.”

Järvi lausub filmis tähenduslikud sõnad: ”Ma ei tea midagi, mis oleks nii võimas kui muusika. Kui sul on õnne, ja sa sellesse armud, võid kindel olla, et sa pole kunagi üksi, sest see elab sinu sees ja su elus pole enam mitte ühtegi igavat sekundit.” Jääb vaid soovida, et see õnn teile kord naeratab… Alustuseks minge vaatama filmi ja seejärel hakake käima kontsertidel. Ühel päeval te armute. Kindel!

PAAVI JÄRVI MUUSIKALINE ABSOLUUT


Muusika
Riina Luik
juuli 2015

Maestro Paavo Järvile ja Orchestre de Paris´le oli lõppenud 2014/2015 hooaeg järjekorras juba viies ning seda jäi õnnestunud kontsertide ja täissaalide kõrval tähistama ka orkestri kolimine oma uude koju – Villette´i pargi Muusikalinnakusse rajatud Pariisi filharmoonia uhiuude kontserdimajja. Eesti muusikaajakirjanikud ei pidanud paljuks kohale sõita, et vaadata üle nii palju kõneainet pakkunud ultramoodne kontserdimaja ja kuulata, kuidas orkester maestro Järvi käe all kodusaalis kõlab. Võib juba ette öelda: fantastiliselt!

Tekst Riina Luik, kultuuriajakirjanik
Pariis-Tallinn

Kakskümmend üheksa aastat tagasi seisid sa esimest korda noore dirigendina suure orkestri ees. Oli aasta 1986,sina napilt kahekümne nelja aastane. Sellest on möödas terve igavik ja samas nagu hetk. Mis on muutunud?

Ühest küljest pole midagi muutunud, teisest küljest on kõik muutunud – oleneb, missugusest vaatenurgast vaadata. Muusika tegemise ja selles olemise protsess ei ole näiteks emotsionaalses plaanis absoluutselt muutunud.

Endiselt armastad muusikat ja naudid selle tegemist?


Absoluutselt! See tunne on alles, ja see ei saagi ära kaduda, sest see on olnud minuga algusest saadik. Aga kui rääkida muutustest, siis puudutab see eelkõige oskusi ja tehnikat – dirigendi ametis on eriline koht kogemusel ja seda ei ole võimalik omandada kiirkorras. See on pidev oma vigadest õppimine. Ja kuigi see protsess toimub kogu aeg, on kolmkümmend aastat siiski kolmkümmend aastat, ja nende aastate jooksul olen vähemalt iga nädal kord juhatanud (kiire arvutus annab tulemuseks ~ 1540 kontserti ).

Kuid muusikamaailm, maailm sinu ümber – see pole ju sama? Mis märke sa näed, millised neist on head, millised panevad muretsema?

Palju on muutunud, ja ma arvan, et me oleme ise nende muutuste üks osa ja need muutused peegelduvad ka meis. Näiteks kui vaadata kasvõi aega, mil me perega Nõukogude Eestist lahkusime (Järvide perekond lahkus Eestist 5.01.1980 – R.L) valitses siin kultuuripoliitika, mis vastandas end pidevalt lääne kultuuritraditsioonidele. Kui vaatame Eestit täna, siis liigume aina lähemale läänelikule kultuuriruumile. Ühest küljest on see hea, teisalt toob see kaasa ka kõik sealsed probleemid. Põhiliselt on need majanduslikku laadi: kultuuriorganisatsioonid peavad ise rahadega välja tulema, aktiivselt tulu teenima, paljud projektid on üles ehitatud era- või korporatiivsponsorlusele, riigi toetav osa on järjest väiksem. Need on asjad, millega on tulnud harjuda ja hakkama saada. Mis puudutab klassikalise muusika osatähtsusesse, siis kuigi seis on veel küllaltki stabiilne, kahaneb selle osatähtsus kultuuris järjepidevalt. Tänapäeva noored kasvavad üles pop-, mitte klassikalise muusikaga, seda ka Eestis. Hoolimata sellest, et meil on tugev laulupeotraditsioon, meie identiteet on tugevalt seotud muusikaga, eelkõige lauluga. Klassikalise muusika traditsioon on küll Eestis kindlalt püsiv, kuid ei saa kahjuks öelda, et selle kandepind kasvaks, või et see oleks kõigile jätkuvalt elu loomulik osa. Ei ole paraku! Kui noortega juttu ajada, siis juhul, kui tegu ei ole just muusikute perest pärit või muusikat õppiva inimesega, on kohe aru saada, et nad ei ole klassikalise muusika maailmaga kursis ega tunne seda.

Millest see tuleneb? Sama räägitakse nii ooperi kui balleti puhul.

Põhjus on minu meelest üsna lihtne: popkultuur, ja kõik see, mida on võimalik kiiremini ja lihtsamini haarata, on lihtsalt niivõrd võimas: see domineerib nii muusikaeelistusena kuid ka rahaliselt. Need võimalused, mis on olemas pop- või rockmuusikal kontserttegevuseks või tulud, mida saadakse plaatide müügist, nendest võime klassikalises muusikas ainult unistada. Raadiost ja telest kuuleb ainult pop- ja rockmuusikat ja tuleb tunnistada, et see on nii hästi ja võimsalt tehtud ning ülitäpselt oma ostujõulisele auditooriumile suunatud. Klassikaline muusika ei saa sellest mööda vaadata, tahame seda või mitte, sest kuidagi moodi peame ka meie oma saalid täis saama. Aga tulu, mis tuleb täis saalist, on kõikide kulude kõrval, mis ühe kontserdiga kontsertorganisatsioonile tekivad, tühine. Sümfooniakontsert ja sümfooniaorkester on tohutu suur ja kallis masinavärk. Ooper ja ballett on veel kallimad, sest neil on vaja rõhuda ka visuaalile. Teine probleem on kasvukeskkond ja sellest tulenevad väärtused: mina kasvasin üles klassikalise muusika keskel, kuid tänaste noorte vanemad ja nende õpetajad peavad muusikaklassikaks The Beatles´it või Elvist – sel juhul on asjad Beethovenist väga kaugel, ja peab tegema erilisi jõupingutusi, et saada neid kasvõi ühele kontserdile ja et neil tekiks päris huvi, mis toob nad ka hiljem tagasi. Huvi aga tekib järk-järgult, väga harva juhtub, et käid kontserdil ja oled kohe muusikasse armunud. Selleks, et tekiks püsiv huvi on vaja kedagi, kes sul piltlikult öeldes käest kinni hoiab, sind regulaarselt kontserdile viib ja muusikas juhatab. Need on paraku protsessid, mis kulgevad oma rada ja toimuvas pole mõtet otsida süüdlast.

Kui palju sa usud plaadimaailma kestmisse?

Ausalt öeldes ma ei näe plaatidele tulevikku – plaadiformaat kui niisugune kaob ära, kuid see ei tähenda, et plaadistamine/salvesatmine ära kaoks. Sest kui ei tehtaks plaadikvaliteediga salvestisi, poleks ka mingites teistes formaatides võimalik alla laadida kvaliteetset muusikat. Kuid kvaliteediga ollaks harjunud. See tähendab, et muutub formaat, mille vahendusel kõrgkvaliteetset muusikat müüakse. Mind ei huvita, kuigi ehk peaks, kui palju üks plaat müüb või ei müü, sest salvestis on see, mis minust kui muusikust järele jääb.

Milline näeb välja sinu argipäev Orchestre de Paris peadirigendina: kas ja kuidas muutunud olud ja prantsuse kultuuriruumi iseärasused seda mõjutavad?

Pariisi orkestril on siiski natukene kergem, sest orkestrit hoiab üleval linn, kaks ülejäänud orkestrit kuuluvad ringhäälingule, kuid põhimõtteliselt hoiavad kõiki üleval maksumaksjad. Seda nö puhtkapitalistlik süsteemi nagu Ameerikas – kus orkestril tuleb iga sent ise teenida või otsida sponsorite toetust, siin ei ole. Euroopas on riiklikul tasandil väärtused ja fookus paljudes riikides endiselt haridusel ja kultuuril. Meie orkestri puhul on nii meie igapäevane tegevus sh palgad, kinni makstud linnaeelarvest, kuid kõik sellest väljaspool olev: turneed, plaadistamised, teleesinemised jmt. mis annavad orkestrile näo ja mille järgi orkestrit tegelikult tuntakse – selleks on vaja leida sponsorid.

Pariisi filharmoonia uus maja on nüüdseks avatud ja peaaegu valmis, kontserdid pidevalt välja müüdud. Milline on selle maja sünniprotsessi sulle, kui asja seestpoolt näinule?

Umbes kolmkümmend aastat tagasi tuli ideega: rajada Pariisi südalinnast eemale muusikalinnak – esmakordselt välja Pierre Boulez (Pariisi Filharmoonia kõrval asuvas Pariisi muusikamuuseumis on kuni 28.06. avatud Boulezi 90. juubelit tähistav näitus). Villette´i parki hakati rajama muusikalinnakut, mille esimene maamärk oli uus Pariisi konservatoorium. Hiljem lisandusid väike kontserdisaal, uue muusika eksperimentaalmuusika stuudio ja muusikamuuseum ning selle krooniks nii öelda, pidi saama kontserdimaja. 80ndate keskpaigas otsustas toonane Pariisi linnapea François Mitterand selle asemel rajada linna südamesse Opéra de la Bastille (ooperimaja ehitati 1984 -1989, avati ametlikult 1990) ning kontserdimaja ehitamise idee jäi aastakümneteks soiku. Ühest küljest olid muusikud toona kurvad, sest käes oli nende kord saada endale uus kodu, kuid teisalt oli see 80ndate arhitektuur nagu ta oli… Sellise saaliga, nagu meil täna on, ei saa seda võrreldagi! Kontserdimaja arhitekt on kuulus prantsuse arhitekt Jean Nouvel, kes on suutnud luua midagi väga erilist, saali akustika on fantastiline! Aga muidugi oli see kõik väga kallis nagu kõik sellised suured projektid ning sellele lisandusid arutelud teemal: on meile siis veel üht kontserdisaali tarvis? Vastata küsimusele: miks meile on vaja uut kontserdimaja või mis tahes kultuurihoonet, on praegu raske vastata igal pool maailmas, mitte ainult Pariisis. Aga Prantsusmaal on see keeruline ka seetõttu, et kõik taolised otsused on väga poliitilised. Kuid õnneks otsustas valitsus, et see projekt on kultuuripoliitiliselt niivõrd oluline, et seda ei tohi kõrvale heita ja see sai teoks. Kui minna ajaloos tagasi, siis on Prantsusmaa valitsejad, alates Louis XIV, kelle ajal rajati (1669) vana ooper ehk Opéra de Paris, tahtnud endast maja jätta mingit maamärki.

Kui suur on nende kultuuripoliitiliste otsuste foonil sinu kui Pariisi esindusorkestri peadirigendi sõna jõud?

Otsest mõjujõudu kultuuripoliitiliselt on väga vähe, sest need otsused on eelkõige finantsilised otsused. Kuid nii palju mu sõnal siiski kaalu oli, et kui ehitus käima läks, kutsuti mind sinna ringkäigule. Nägin juba siis selgelt, kus miski asub – üldplaan oli juba olemas, kuid mida ma ei näinud, oli dirigendiruum – seda polnud, või õigemini see oli 3. korrusel! Dirigendil on aga vaja olla lava vahetus läheduses. Kui mind seal poleks olnud, poleks seda märganud ja seda öelnud, oleks dirigendituba endiselt 3. korrusel.

Kui suur vabadus on sul Pariisis loominguliselt?

Mis puutub minu enda kontserdite repertuaari, siis on mul täiesti vabad käed. Mingit nõukogu seal ei ole ja ma ei arutakski seda ühegi nõukoguga, sest see pole selline asi, mida nõukogu peaks arutama. On aga teisi asju, mida nõukogu peab arutama, näiteks külalisdirigentide või solistide kutsumine. Olukorra teeb keeruliseks see, et Pariisi filharmoonia, mille alla meiegi orkester kuulub, kutsub ka välisorkestreid Pariisi ja neid huvitab, et neil oleks head dirigendid, head solistid ja populaarsed kavad ning kontserdid oleks välja müüdud. Aga meid huvitavad samad asjad ! Need orkestrid esinevad meie kodusaalis, olles samal ajal meie konkurendid ja see, mis praktiliselt toimub, on «üks suur sõda», kogu aeg! (Naerab.) Ja sa pead oskama kogu aeg laveerida mitme sõdiva fraktsiooni vahel, kes samal on kõik sulle tähtsad. Ühest küljest on see väga tüütu, teisalt väga õpetlik : kui sa juba Pariisi hakkama saad, saad igal pool.

Kuidas prantslased, eriti muidugi sinu orkester, sind vastu võtsid?

Ma pean ütlema, et veel enne kui ma Pariisi läksin, teadsin orkestri kohta üht ja teist, ja mind hoiatati ette, et see on «üks raske orkester». Selle teadmisega ma sinna läksingi. Ühest küljest püüdsin end ette valmistada, kuid teisalt on see võimatu, sest alles kohapeal saad sa aru, mis on mis. Võin ausalt tunnistada, et mul pole kunagi selle orkestriga raske olnud ja mul on tänaseni nendega väga hea, inimlik, kuid muusikaliselt sütitav, otsekohene ja töine vahekord. Arvasin algul, et mul tuleb ajada palju tühja juttu, vahetada viisakusi jne. kuid kuna võtsin algusest peale töise hoiaku ja selle asemel, et proovi alustades sellele aega kulutada, ütlesin lihtsalt: «Tere hommikust! Beethoven.» Kõik! (Naerame mõlemad.) Ja peagi harjus orkester ära, et ega minult pikka juttu kuule. Neile hakkas meeldima, et me ei ajanud tühja loba ega kulutanud aega nö poeetilistele liialdustele.

Kas pead Pariisi oma kodulinnaks? Kunagi ütlesid, et õiget kodu sul polegi...

Ühest küljest polegi midagi suurt muutunud, sest mul pole endiselt sellist tunnet, et mul on kusagil nö päris kodu. Ainuke aeg, mil mu see tunne oli, oli siis kui elasime kogu perega Cincinnatis ja ka minu töökoht oli seal. Minu puhul on nii, et kui ma kusagil linnas töötan, siis ega mul seal oma päris elu ei olegi, sest ma olen hommikust õhtuni väga hõivatud. Pariisis algab mu töönädal esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval on kontserdid, nädalavahetusel juhatan juba kusagil mujal, esmaspäeval Pariisi tagasi... Sellist vaba aega nö elamiseks mul polegi, nii et minu jaoks pole seega vahet, kas ma töötan Pariisis või Abu Dhabis.

Kunagi ütlesid, et sinu isa oli selline jõluvana-tüüpi isa, keda te väga ootasite, kes alati tõi kingitusi ja oli väga hea. Kas nüüd ajalugu kordub: sinu tütred Lea ja Ingrid elavad Cincinnatis ja ootavad samamoodi sind, või käivad nemad juba Pariisis sinu juures?

Ikka mina käin nende juures, kuigi paar korda on nad ka üksi Pariisi lennanud aga üldiselt, kuna nad käivad koolis, siis püüan ikka mina nende juures käia. Ja mul on isegi oma ajakava nii sätitud, et seal on süstemaatilised augud, et neile külla minna. Aga näib tõesti, et ajalugu kordub...

Kas tütred on musikaalsed, on neile mõlema vanema muusikaline andekus edasi pärandunud?
Nad on musikaalsed, mõlemad õpivad klaverit ja vanem neist, Lea, ka laulab.

Kas ka perekondlikud traditsioonid jätkuvad ehk kas tänuvu avatakse Pärnumaal Kirbul taas perekondlik sega-summa-suvila? Ühes intervjuus ütles kord su isa humoorikalt, et ta on sellest perekondlikust puhkamisest täiesti läbi – kui palju sina suvel puhata saad?


(Naerab.) Ma ei saa seda samuti väga mingiks puhkuseks nimetada, kuid see on kahtlemata väga lõbus olemine, kui me seal kõik koos oleme. Kuid kuna samal ajal on ka Pärnu Muusikafestival ja Järvi Akadeemia, siis juba hiljemalt kell kümme hommikul on mul juba kas proovid, ma õpetan, olen meistrikursustel vmt. Programm on nii tihe, et puhkuseks seda kuidagi nimetada ei saa. Ka õhtud venivad enamasti pikaks, sest festivali mõte ei ole ainult kontserte anda, vaid tuua inimesed kokku, anda neile võimalus üksteist tundma õppida. Üks asi, mis mulle seejures väga meeldiv, on see, et meie eesti muusikud loovad väga häid kontakte lääne muusikutega ja ma olen juba näinud pragu, kuidas meie muusikuid kutsutakse välismaale õppima ja mängima – isiklikud kontaktid on väga tähtsad ja inimeste kokkuviimine ongi üks selle festivali mõte.

Mida tänavune festival uut pakub?
Igal aastal on festival natukene kasvanud, kuigi püüame seda mitte liiga suureks paisutada. Tänavu on see siiski taas veidi suurem kui eelmisel aastal. Alati on meil kaks põhiliini: dirigentide meistrikursus ja festivali orkester. Dirigentide meistrikurustele oli tänavu kõikjalt maailmast – alates Jaapanist ja Brasiiliast, lõpetades praktiliselt kõigi Euroopa riikidega - , üle saja soovija, kohti aga kaksteist. Õpetust jagame kolmekesi : isa, Leonid Grin ja mina – meil on väga hea tiim. Kõik Järvi Akadeemiasse valitud dirigendid saavad juhatada Eesti Noorteorkestrit. Festivali orkester on minu jaoks väga eriline projekt, kuna ma tahaksin, et sellest kujuneks välja projektiorkester, mis tuleb kokku rohkem kui kord aastas, millega on võimalik teha turneed ja mis on kasvanud ka musikaalselt kokku. Sel aastal on meil väga vedanud, sest meil mängivad orkestris maailmatasemel mängijad – mängijaid on nii Londoni, Berliini ja teistest saksa orkestritest, ning muidugi palju noori andekaid eesti muusikuid. Minu jaoks on väga tähtis, et nad saavad olla selles rahvusvahelises õhkkonnas.

Järgmine hooaeg jääb sulle Orchestre de Paris´ juures viimaseks, seejärel siirdud Jaapanisse – sinust saab NHK SO peadirigent.

Jaapani NHK on Aasia üks paremaid, kui mitte isegi parim orkester. Olen käinud Jaapanis juhatamas nüüdseks juba kakskümmend aastat ja see fanatism ja respekt mis neil on klassikalise muusika vastu, on erakordne – seda enam mujal maailmas ei ole, vähemalt ma ei tunneta seda. Isegi Saksamaal mitte. Neil on mingi eriline armastus klassikalise muusika vastu, kuigi ma arvan, et neid valdkondi, mille vastu nad samasugust austust tunnevad, on teisigi. Need, kes on su leidnud, käivad alati truult sinu kontserditel. Muidugi on minu jaoks esmatähtis orkestri kõrge tehniline tase. Samuti on meeldiv see, et saalid on rahvast täis ja kõik NHK kontserdid kantakse teles üle. NHK kuulub maailma suurima ringhäälingukorporatsiooni hõlma alla ja kui kontsert kantakse üle Jaapani teles, siis näeb seda praktiliselt kogu Aasia ja kaabli abil ka Euroopa. Seal on väga palju sellist, mis on ühele muusikule huvitav.

27.-28. mail kõlas Pariisi filharmoonia suures saalis maestro Paavo Järvi ja Orchestre de Paris esituses: Bruchi Viiulikontsert nr 1 (solist Renaud Capuçon, Prantsusmaa) ja Mahleri Viies sümfoonia.

Untergang und Harmonie



Violoncelle concertant à l’anglaise


crescendo-magazine.be
Pierre Jean Tribot
19/04/2016

Sir Edward Elgar
(1857 – 1934)
Concerto pour violoncelle, Op.85
Gustav Holst
(1874 – 1934)
Invocation H75, Op.2
Sir William Walton
(1902 – 1983)
Concerto pour violoncelle
Imogen Hoslt
(1907 – 1984)
The Fall Of The Leaf
Steven Isserlis, violoncelle, Philharmonia Orchestra, dir.: Paavo Järvi
2014 & 2015-DDD-73’01. Notice de présentation en anglais, français et allemand-Hyperion CDA 68077



Le violoncelliste anglais Steven Isserlis propose un beau panorama de la musique concertante de ses compatriotes. En tête d’affiche, on trouve le binôme porte-drapeau des concertos insulaires : ceux d’Edward Elgar et William Walton. Cependant, avec Steven Isserlis, qui plus est accompagné par Paavo Järvi, on savait que l’on pouvait s’attendre à une relecture anti-traditionnaliste ! Nous ne sommes pas déçus !
Considéré comme la dernière grande œuvre achevée par Elgar, le Concerto pour violoncelle(1919) sonne de manière nostalgique comme un adieu vers un monde passé, disparu dans les ruines tristes et encore fumantes de la Première Guerre Mondiale. Cependant, nombre d’interprètes limitent cette partition à un remix romantique trop sirupeux et souvent ennuyeux ! Steven Isserlis expurge la partition de sentiments pour en faire un grand moment de pure musique alors qu’à la tête d’un Philharmonia acéré et allégé, Paavo Järvi dynamique l’accompagnement orchestral. La musique d’Elgar sort dramatisée de cette lecture implacable et exemplaire par sa tension nerveuse. Du Concerto de Walton, Steven Isserlis et Paavo Järvi retiennent le lyrisme et la motorique au service d’une conception trachée et haletante, dans la droite ligne du style de ce compositeur. En complément de programme, le violoncelliste propose deux belles miniatures : Invocation de Gustav Holst et The Fall Of The Leaf d’Imogen Holst, la fille du compositeur des Planètes, deux partitions chères à Steven Isserlis. Parfaitement enregistré, cet album au couplage logique s’affirme comme une nouvelle référence aux côtés des lectures de Yo-Yo Ma/André Previn (Sony) et Janos Starker/Leonard Slatkin (RCA), pour se limiter à des interprètes proposant un concept éditorial centré sur Elgar et Walton. Il faut saluer par ailleurs l’excellente notice de présentation écrite par Steven Isserlis lui-même.

http://www.crescendo-magazine.be/2016/04/violoncelle-concertant-a-langlaise/

Ein Konzertabend für Alle und Keinen mit den Wiener Symphonikern und Paavo Järvi


backtrack.com
Simon Haasis
25/04/2016

Neue Musik hat es nicht immer leicht; das ist eine traurige Wahrheit. Dennoch hat sich vor allem das Wiener Konzerthaus den Ruf erworben, neuer Musik eine Chance zu geben – zeugt nicht zuletzt das Festival Wien Modern. Auch die Wiener Symphoniker, eines der vier Wiener Orchester, teilen diese Leidenschaft und haben gemeinsam mit dem Orchestre de Paris und der Philharmonie de Paris bei Erkki-Sven Tüür ein Konzertstück bestellt.

Sow the wind..., das 2015 geschrieben wurde, ist nach Angaben des Komponisten, der selbst zugegen war, nach seiner vektoriellen Methode komponiert. Was dies bedeutet, erläutert er im Programmheft wie folgt: „Es ist eine Art der Stimmführung im weiteren Sinne, die Projektionen von Vektoren in verschiedene Richtungen folgt. Zur gleichen Zeit folgt das Basismaterial einem bestimmten numerischen Code, ähnlich einer genetischen Entwicklung, die die ganze Komposition mit all ihren Mutationen und Transformationen formt. Diese Technik erlaubt es mir, eine viel größere harmonische Bandbreite zu erreichen.“

Tatsächlich ist die Komposition von einem ständigen Werden und Vergehen geprägt, vor allem aber durch eine sublime Instrumentation. So erwächst aus einem kleinen Wind der virtuos gespielten Klarinetten über Englischhorn und Oboe ein Sturm in den vielfach unterteilten Streichern, der die gesamte Komposition durchzieht. Neben reichem Schlagwerkeinsatz ist auch auf ein Duett zwischen Bassklarinette und Tuba zu verweisen, das von beiden Solisten mit viel Charakter vorgetragen wurde.

War diese österreichische Erstaufführung genau im richtigen Raum angesiedelt, so verpufft viel Effekt beim Jeunehomme-Konzert (Klavierkonzert in Es-Dur, KV271) von Wolfgang Amadé Mozart buchstäblich in der Luft des großen Saales. Das delikate Zusammenspiel zwischen dem Solisten Lars Vogt und den Symphonikern, welches sie bereits beim ersten Solo-Einsatz in der Einleitung des Sonatensatzes unter Beweis stellten, vermochte nicht raumgreifend zu wirken. Zum rauschenden Bacchanal hingegen wurde vor allem das berühmte Rondo, ein rasendes Rondo, welches von Vogt sehr lebhaft und mit sublimer Virtuosität gespielt wurde. Bemerkt werden darf, dass auch hier Orchester und Solist als sicher eingespielte Partner wirkten und Paavo Järvi allem akustischen Unbill zum Trotz eine spannende und präzise Interpretation gestaltete.

Die 22 einführenden Takte aus Richard Strauss' Tondichtung Also sprach Zarathustra sind spätestens seit Stanley Kubrik nicht mehr aus den Annalen der Musikgeschichte wegzudenken. Leider gerieten sie Järvi an diesem Abend etwas zu rauschhaft und auch etwas zu laut; das berühmte Paukensolo hingegen hätte etwas mehr Mut zum Ausdruck gut vertragen. Dagegen überzeugte vollkommen der zweite Satz Von den Hinterweltlern, der von puristischer Zurücknahme geprägt war.

Das satirische Moment kam dabei zur vollen Ausprägung, was durch die sicher gespielten Hornrufe „Credo in unum deum“ unterstrichen wurde. Auch die feine Kantilene überzeugte durch saubere Intonation. Nach einem kleinen Einsatzwackler in der Fuge Von der Wissenschaft gelang vor allem die Darbietung des Tanzlieds wohl am überzeugendsten. Nicht nur das Violinsolo war mit viel Verständnis für die Faktur der Musik vorgetragen, sondern auch das Tempo treffsicher gewählt, sodass die Rauschhaftigkeit dieses ersten großen Richard Strauss-Walzers zum Tragen kommen konnte.

https://bachtrack.com/de_DE/kritik-wiener-symphoniker-paavo-jaervi-lars-vogt-konzerthaus-wien-april-2016

Friday, April 22, 2016

La passion selon Messiaen

concertonet
Didier van Moere
10/04/2016

Paris
Philharmonie 1
04/10/2016 -
Charles Ives : The Unanswered Question
Olivier Messiaen : Turangalîla-Symphonie
Roger Muraro (piano), Cynthia Millar (ondes Martenot)
Orchestre de Paris, Paavo Järvi (direction)


P. Järvi (© Kaupo Kikkas)

Esa-Pekka Salonen la dirigeait aux Champs-Elysées la saison dernière, Paavo Järvi clôt avec elle le week-end « Passions » à la Philharmonie (voir par ailleurs ici) : la Turangalîla-Symphonie, véritable geyser orchestral, est devenue une classique du répertoire. Le gigantisme de l’œuvre, quatre-vingts minutes de musique, avec son effectif énorme, un piano et des ondes Martenot – tous les claviers, percussions comprises, ici placés devant l’orchestre – n’effraie plus les orchestres. Elle résume d’ailleurs le langage de Messiaen : recours aux modes et aux rythmes extra-européens, chants d’oiseaux...

Ce flamboyant hymne à l’amour, où le désir prend des dimensions cosmiques, inspire au chef estonien une vision d’une exemplaire clarté, jusque dans les passages les plus foisonnants – il lorgne plutôt vers la tradition française alors qu’on peut aussi situer la partition dans la postérité du Tristan de Wagner. Il refuse ainsi d’en exacerber le lyrisme là où le kitsch pourrait menacer – on ne rappellera pas ici le persiflage de Pierre Boulez sur l’œuvre de son maître. Certes, cela peut émousser la sensualité brûlante de certaines pages – de « Jardin du sommeil d’amour » par exemple, où la direction suspend magnifiquement le temps. Järvi privilégie, de même, les couleurs crues, tout en préservant les chatoiements sonores, comme dans « Turangalîla 2 ». Dès l’Introduction de la Symphonie, les rythmes, très acérés, ont parfois quelque chose de stravinskien, même s’ils peuvent rester ici ou là un peu carrés alors que d’autres osent davantage de swing – notamment pour « Joie du sang et des étoiles » ou le Finale. Cette Turangalîla n’en reste pas moins superbe, grâce aussi à un orchestre au sommet, et au fabuleux Roger Muraro – tellement inégalé dans Messiaen que l’étiquette finit par lui coller aux doigts. Qui donc déploie ici autant de couleurs, autant de virtuosité jubilatoire, qui fait de son clavier un second orchestre ? Cynthia Millar, en revanche, reste trop discrète aux ondes Martenot, en deçà d’une Valérie Hartmann-Claverie.

D’assez étrange façon, la Symphonie était précédée d’une Question sans réponse d’Ives en apesanteur, où le chef obtenait des cordes les plus infimes des nuances. Les langages, en effet, sont à l’opposé et « l’éternelle question de l’existence » ne s’est jamais posée au fervent catholique qu’était Messiaen. Quoi qu’il en soit, on était loin des « concerts du dimanche ».

http://www.concertonet.com/scripts/review.php?ID_review=11452

Thursday, April 07, 2016

Steven Isserlis, Philharmonia Orchestra, conducted by Paavo Järvi

The Elgar Society Journal 
Richard Wiley
April 2016 Vol.19, No. 4

Elgar: Cello Concerto
Walton: Cello Concerto
Gustav Holst: Invocation
Imogen Holst: The fall of the leaf
Steven Isserlis (’cello); Philharmonia Orchestra, conducted by Paavo Järvi

Full marks to Hyperion and, in particular, to Steven Isserlis for the unexpected and imaginative repertoire on this disc: and I refer not to the Elgar and Walton concertos but to the ’cello pieces by the Holsts, father and daughter, which somehow escape mention on the front of the booklet. You’ll forgive me, then, if I start with what, to me, were two unknown works by the Holsts. The unaccompanied The fall of the leaf, was written in 1963 for an old friend, Pamela Hind o’Malley. A set of studies, or variations, on a theme by the late 16th century composer Martin Peerson, it was played by Isserlis at Imogen Holst’s seventieth birthday concert in 1977. Here he plays it sensitively yet with considerable emotion.

Gustav Holst’s Invocation was written in 1911, and remained unpublished at the time of his death. Isserlis eventually received Imogen’s approval to perform it, in an arrangement with piano, at the 1980 Aldeburgh Festival, and has now recorded it in its original form with orchestra. First performed by May Mukle and the New Symphony Orchestra conducted by Landon Ronald in a concert that also contained Thomas Dunhill’s 1910 ‘Capricious Variations on Salley in our Alley’ (future repertoire for Hyperion?), The Times said that it was ‘effectively scored in a conventional way, but the matter does not sound very new, and the whole work has less individuality than some other of Mr. Von Holst’s compositions’. It is surely far more than that:
its scoring clearly comes from the composer of The Planets, and in its eight or so minutes it covers a vast range of highly evocative moods, pensive and dreamy. Placed between the Elgar and Walton concertos on the disc, it proves an ideal stylistic link.

Walton’s concerto, written for Gregor Piatigorsky, has received a number of fine recordings in recent years and this is up there with the best of them.

In terms of sheer virtuosity it might well have never been bettered, especially in the second movement, Allegro appassionato, which I have rarely heard played with such apparent ease. Turn to the dedicatee’s recording, made shortly after the work’s première in 1957, and one hears all too readily what a stiff technical challenge the concerto presents. I felt that at the very opening Isserlis was trying to put more into the music than was perhaps there: all seemed a little laboured and to be holding back the ticking quavers of the orchestral accompaniment. To my surprise I found it was played faster than on other recordings: a clear example of pace not being the same thing as speed.
Elgar’s concerto is performed both at the right pace and at the right speeds. Isserlis and the conductor, Paavo Järvi, clearly believe that Elgar knew what he was doing with regard to his markings of speed and expression, and demonstrate that a performance that feels entirely natural and unforced can be produced when the markings are followed rather than ignored. And those markings, too, allow for playing of considerable power and emotion while giving a firm sense of structure to the whole. This must rank as one of the finest of the many performances of the concerto that I have heard. The recording team have, as ever when one sees the name of Andrew Keener as producer, delivered an excellently balanced recorded of clarity and bite, though in the unaccompanied work the microphone has picked up rather too much of Isserlis’s breathing for my liking. The icing on the cake comes in the form of booklet notes by Isserlis himself, giving not only a ’cellist’s insight into the music, but some fascinating anecdotes of his relationships with Imogen Holst and Piatigorsky.

Richard Wiley

Jeans-Hemd trifft auf Klassik-Hits


Wienerzeitung.at
05/04/2016



Lalo, Sarasate, Bruch: Renaud Capuçon. Erato, 1 CD, ca. 19 Euro.

(dawa) Frankreichs Herzeigegeiger Renaud Capuçon mit ebenso prominenter Klassikkost. Wie anders sollte man Edouard Lalos fünfsätzige "Symphonie espagnole", Pablo de Sarasates wilde "Zigeunerweisen" und Max Bruchs g-Moll virtuoses Violinkonzert op. 26 bezeichnen. Was des Einen höchste Affektenlehre, sind dem anderen die abgedroschenen Pflichtstücke der Romantik schlechthin. Diese Aufnahme lässt jedenfalls keinerlei Langeweile aufkommen. Das mag zum einen an dem profunden Solisten liegen: Capuçon wuchs mit den Meisterwerken aus den 1860er/70ern heran, das hört man in der unglaublichen Routine, der schlicht harmonischen Gestaltung seiner Stimmführung (Lalos Rondo hat Referenzcharakter, wärmende Soli bei Bruch). Bei den vielen persönlichen Bindungen darf der Virtuose auch einmal im legeren Jeans-Hemd auf dem Cover posieren. Zum anderen fungiert das Orchestre de Paris, berühmt für sein Repertoire des 19. Jahrhunderts, als gewohnt kongenialer Klangpartner. Wobei Dirigent Paavo Järvi auf breiten Schönklang zugunsten präziser Schärfe verzichtet - ein Umstand, der das Miteinander Solist-Ensemble noch erlebbarer macht.

http://www.wienerzeitung.at/themen_channel/musik/klassik_oper/810712_CD.html

Classical CDs Weekly: Nielsen

The arts desk.com

02/04/2016


Nielsen: Symphonies 1-6 Frankfurt Radio Symphony/Paavo Järvi (RCA)
Nielsen’s 150th birthday celebrations ended some months ago, but that hasn’t led to any let up in new releases of his music. There’s a phenomenal box set of archive Nielsen recordings on the Danacord label which I’ll cover shortly, but as a stopgap we’ve yet another cycle of the six symphonies. Happily, Paavo Järvi’s set is among the best of the newcomers. Oramo’s is the most consistent, but Järvi has different strengths. He’s aided by magnificent playing from his Frankfurt orchestra, showing few signs of strain in music that can’t yet be familiar repertoire in Germany. Nielsen’s contrapuntal textures never sound muddy, and every thread is projected with confidence. Especially the all-important bass lines: there’s a resonant cello and bass entry about three minutes into the Fifth Symphony which made me jump. John Storgärds’ hard-working BBC Philharmonic sound lightweight by comparison. You’d expect Symphonies 4 and 5 to eat up most of an orchestra’s rehearsal time, and these performances really do deliver. No. 5’s ending blazes, and No. 4’s duelling timps don’t disappoint, though the Järvi’s unscripted slowdown in the symphony’s coda sounds corny once you’re used to hearing it played straight.
Symphonies 1-3 aren’t heard as frequently – a pity, as they’re delectable. The glorious waltz at the heart of the Espansiva’s opening movement is intoxicating, and Järvi gets the tempo exactly right in the finale. The sudden collapse of momentum in No. 2’s last movement is brilliantly managed, and I’ve had Järvi’s exuberant performance of Nielsen’s First playing on a loop: perky, characterful winds and shrewdly chosen speeds give the scherzo a delicious lilt. No. 6 is the most enigmatic: Järvi doesn’t plumb its depths as deeply as Oramo does, but the playing is phenomenal, the first movement’s terrible climax a real shocker. Fantastic bassoons at the work’s close – what a way to end a symphonic career. This set’s bargain price makes it all the more desirable; there’s no excuse not to buy it.
http://www.theartsdesk.com/classical-music/classical-cds-weekly-wim-henderickx-mahler-nielsen

Wednesday, March 30, 2016

Gutenberg, Argerich, Brahms

Deutschlandfunk.de
Jochen Hubmacher
29.03.2016

Mit den Aufnahmen aller Beethoven- und Schumann-Sinfonien hat sich die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen weltweit einen Namen gemacht. Auf Schumann folgt nun folgerichtig Brahms. Seine Sinfonien und Ouvertüren nimmt das Orchester unter Chefdirigent Paavo Järvi derzeit in Wiesbaden auf.

Nimmt mit der Deutschen Kammerphilharmonie die Brahms-Sinfonien auf: Paavo Järvi (picture-alliance / dpa / Ingo Wagner)
Brahms, 1. Sinfonie, 1. Satz 
Nervenaufreibende Paukenschläge, zu Beginn von Brahms Erster Sinfonie. Befreiungsschläge für Brahms, der dem "Riesen Beethoven", den er immer "hinter sich marschieren hörte", 1876 endlich davon läuft - nach vierzehn Jahren des Haderns und Zögerns. Kein Wunder also, dass die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen es bei den Aufnahmen im Kurhaus Wiesbaden damit sehr genau nimmt.
Stefan Rapp: "Its quite nice when I can do a crescendo, when we do the small spots I do all this very big crescendo”
Paavo Järvi: "At the end there should be the feeling of a little crescendo!”
Im Nebenraum zum Aufnahme-Saal diskutiert Pauker Stefan Rapp mit Dirigent Paavo Järvi und Produzent Philip Traugott über Lautstärke-Details. Rapp hat für die Aufnahme-Session eigens Pauken besorgt, die in etwa zu Brahms Zeiten gebaut wurden:
"Sie haben Ziegenfelle – nicht, wie wir sonst immer spielen, mit Kalk -, sondern Ziegenfelle. Das ergibt einfach einen viel dunkleren Klang, es bindet mehr, hat weniger Obertöne. Ich spiele hauptsächlich mit Flanellkopf-Schlegeln. Normal spielt man eher welche mit Leder- oder Holzköpfen, damit man die Transparenz gut heraushört – so dass nicht nur ein Klang-Brei entsteht, sondern dass der Klang durchsichtig wird."
Aufnahmesaal mit Renommée und Inspirations-Potenzial
Produzent Philip Traugott hockt unterdessen vor einem Monitor samt Mikrofon, über das er den Musikern im Saal nebenan Anweisungen gibt.
Die Beethoven- und Schumann-Projekte haben die Bremer Kammerphilharmoniker noch im ehemaligen DDR-Funkhaus in Berlin aufgenommen – warum hat Philip Traugott für das Brahms-Projekt nun den prächtig verzierten Friedrich-von-Thiersch-Saal im Wiesbadener Kurhaus ausgewählt? Hängt es damit zusammen, dass Johannes Brahms seine 3. Sinfonie einst in Wiesbaden komponiert und sie kurz nach der Wiener Uraufführung im hiesigen Kurhaus dirigiert hat?
"Es ist zwar inspirierend, das zu wissen. Aber ich denke nicht, dass das den Ausschlag gegeben hat. Es war einfach das Renommée, das dieser Saal hat – und die Suche nach einem Raumklang aus Wärme und Präsenz. Denn dieser Saal klingt in sich warm, während die Bühne dem Ganzen Leben verleiht – und die Kombination aus beidem unterstützt das Orchester sehr bei diesem Repertoire. Denn es reicht über die Orchestrierung Beethovens bereits weit hinaus - und da wir es hier mit einem Kammerorchester zu tun haben, brauchen wir die akustische Unterstützung des Saals. Das ist wichtig für die Balance."
Mit Akribie und Forschergeist
Inzwischen haben sich in Traugotts Arbeitsraum alle Orchestermusiker um Dirigent Paavo Järvi geschart, lauschen den vorläufigen Ergebnissen, diskutieren – typisch für die Kammerphilharmoniker, die sich von je her demokratisch organisieren und ausgiebig gern am Detail tüfteln. Darunter Oboist Ulrich König.
"Es gibt viele Orchester, die machen zum Beispiel zwei Live- Mitschnitte und dann Korrektur-Sessions - das ist kostengünstiger - und verkaufen es als Live-Mitschnitt, was natürlich auch toll ist. Aber für eine reine Studio-Produktion ist das, was wir machen, viel detallierter, ausgefeilter und auf den tiefsten Grund gehender – und das ist vielleicht das Besondere dabei."
Musik Brahms, 1. Sinfonie, 2. Satz 
Schon seit einigen Jahren sind die Bremer dabei, auf den Konzertbühnen der Welt ihren Brahms zu entwickeln. In einem Workshop haben sie sich zusätzlich intensiv mit Leben und Werk des Komponisten auseinandergesetzt und verschiedene Aufnahmen verglichen. Was entsteht da nun? "Beethovens Zehnte", wie der Dirigent Hans von Bülow es mal bezeichnet hat – oder doch eine "Clara"-Sinfonie, in der Brahms seine problematische Beziehung zu Clara Schumann musikalisch verarbeitet? Anja Manthey ist Bratscherin in der Kammerphilharmonie:
"Ich glaube, Clara würde ich da mal rauslassen jetzt. Natürlich weiß man, dass er diese Postkarte an Clara geschrieben hat - aber ein paar Jahre, bevor die Sinfonie fertiggestellt wurde –, mit dem Horn-Solo aus dem letzten Satz, wo er ihr als Geburtstags-Ständchen schrieb: 'Hoch auf dem Berg, tief im Tal, grüß ich dich tausendmal'. Und natürlich denkt man da jedes Mal dran, wenn man das spielt. Aber das ist nicht in erster Linie der Auslöser."
Zwischen Emotion und "einer Armlänge" Abstand
Für Dirigent Paavo Järvi ist Brahms Erste vor allem eine Herausforderung – aufgrund ihrer perfekten Kompositions-Struktur:
"Alles ist miteinander verbunden, alles ist vollkommen durchdacht – bis ins kleinste Detail hinein! Daher hat man so große Ehrfurcht davor, dass es zum Hauptzweck wird, all diese Beziehungen herauszuarbeiten. Dadurch wird Brahms aber oft zu akademisch. Und wir versuchen eigentlich mehr, seine emotionale Seite zu sehen, die er immer so gern versteckt. Ganz anders als Robert Schumann. Der gibt alles: Seht hier, mein verwundetes Herz, mein ekstatisches Glück - jetzt werde ich gleich sterben! Brahms hält immer eine Armlänge Abstand. Vielleicht ist gerade das das Spannende an ihm - sofern man das Akademische abschüttelt und seiner Musik eine persönlichere Note gibt."
Musik Brahms 1. Sinfonie, 1. Satz
Zu der "persönlichen Note" gehört zum Beispiel so manche "Schreck"-Pause, die einen Hauch länger gehalten wird als üblich - oder eine klare Phrasierung, die flexibel bleibt für Tempowechsel, "aus dem Bauch heraus".
"Brahms war bekannt dafür, dass er nicht gerne Metronom-Angaben gemacht hat, denn er wollte die Musiker – wie er mal gesagt hat - nicht in eine Zwangsjacke stecken. Er war auch bekannt für seine extremen Temposchwankungen, die in der heutigen Brahms-Sinfonie-Tradition kaum mehr spürbar sind. Viele Interpreten sagen sich, nun, er hat hier ja kein Ritenuto reingeschrieben, also machen wir das auch nicht. Aber das stimmt nicht immer. Es gibt in der Musik eine andere Ebene, die sich oft erst inmitten der Aufführung herauskristallisiert. Wir haben diese Musik inzwischen so verinnerlicht, um sie nun so natürlich und frei, ohne irgendwelche Mätzchen, phrasieren zu können, wie wir sie empfinden."
Musik Brahms 1. Sinfonie, 1. Satz
Autorin: Ursula Böhmer
http://www.deutschlandfunk.de/zwischen-urauffuehrung-und-neueinspielung-gutenberg.1993.de.html?dram:article_id=349649