Saturday, December 19, 2015

Paavo Järvi and Baiba Skride join the RCO for great Britten and Ravel

bachtrack.com
Olga de Kort
16/12/2015


Paavo Järvi
© Ixi Chen



A debut and a substitution in the same concert: it happens not very often that a debutant plays with another conductor than she or he has expected and already long ago counted upon. It befell the Latvian violinist Baiba Skride at her debut with the Royal Concertgebouw Orchestra in Amsterdam when the injured Andris Nelsons was replaced by Paavo Järvi. For Järvi meant a successful return to the RCO after eight years. For Skride – an unexpected chance to play Benjamin Britten’s Violin Concerto with the conductor who has already proved to be the best choice possible for this composition. Järvi’s recording with the Dutch violinist Janine Jansen made Britten’s only violin concerto tremendously popular here in the Netherlands.
Järvi has acquired much experience since his last appearance here and the Chief Conductor of the Orchestre de Paris has just been appointed chief of the NHK Symphony Orchestra in Tokyo. He took over an unchanged programme and gave Baiba Skride just enough space for her own interpretation, which sparkled from the first note to the last. She demonstrated a gentle and sophisticated sound, impeccable technique and a rhythmic and intonational flexibility of phrasing. She added just the right dose of brightness and vividness to this irresistibly fickle concerto with its remarkable changes of tonalities and moods. Skride was lyric, resolute and even pithy – as was her pizzicato. Her thrilling pianissimos deserve a special mention, as well as an impressively played cadenza which connected the various themes from the concerto's first two parts with the variations of the Passacaglia: Andante lento. In her peerless interpretation, Skride was ably assisted by the orchestra.
After the interval the Royal Concertgebouw Orchestra moved with the same ease from pure sounds and intense colored moods of Britten to Ravel. The world of classical purity, dreams, finesse and inevitable dissonance resonated in the six parts of Le tombeau de Couperin. And the world of ancient Greece, dreamed by the French painters of the 18th century, was portrayed with the brightest colours and rhythms in the second Daphnis et Chloé suite. Under the baton of Paavo Järvi, the RCO recreated this ‘choreographic symphony’ with boiling passion right up to the final “Danse générale”. These glowing performances of Britten and Ravel needed just this kind of finale to close an evening which turned out to be beyond all expectations.

https://bachtrack.com/fr_FR/review-skride-jarvi-royal-concertgebouw-amsterdam-december-2015

Järvis Mahler-Zyklus beginnt mit spannenden Interpretationen


pizzicato.lu
Remy Franck
04/12/2014

Gustav Mahler: Symphonien Nr. 1 & 2; Camilla Tilling, Sopran, Lilli Paasikivi, Mezzosopran, Frankfurt Radio Symphony Orchestra (hr-Sinfonieorchester), Paavo Järvi; 1 Blu-ray C-major 718104; Bild 16:9; Stereo & Surround; Live 2010/2012 (169') – Rezension von Remy Franck



C-major beginnt mit der Edition aller Symphonien Gustav Mahlers unter der Leitung von Paavo Järvi. Den Auftakt macht eine Videodisc mit den Symphonien Nr. 1 und 2, jeweils mit einer Einführung durch den Dirigenten. Die Erste wurde im Kurhaus in Wiesbaden, die Zweite im Kloster Eberbach aufgenommen.

Die Erste Symphonie Gustav Mahlers dirigiert Paavo Järvi ohne uns ein Aha-Erlebnis zu bescheren. Es ist eine Aufführung auf hohem Niveau, gut einstudiert, intensiv ausmusiziert, spannungsvoll, sehr demonstrativ im Hervorstreichen von folkloristischen Elementen und Naturlauten, aber neue Erkenntnisse gewinnt der Mahler-Freund hier ganz gewiss nicht.

Man missverstehe mich nicht. Die Interpretation hat nichts mit Routine zu tun, aber es fehlt ihr der Charakter des Besonderen, des Exzeptionellen, abgesehen von den letzten Minuten des Finalsatzes, der einen wirklich packt.
Auf die Aufführung der Auferstehungssymphonie waren wir besonders gespannt, denn Järvis CD-Einspielung mit dem Chor ‘Orfeon Donostiarra’ aus San Sebastian bei Virgin Classics gehört zu den Spitzenaufnahmen dieser Komposition.

Allein schon durch die zwar nicht direkt schlechte, aber doch etwas hallige Akustik des Klosters Eberbach erlangt diese Videoaufnahme nicht den hohen Grad an Erregungskraft, die die Virgin-CD hat. Dennoch bleibt noch genügend übrig von dem auf der CD direkt sensationell dynamischen und farblichen Kontrastreichtum, um durchaus ergreifende Gefühlswelten zu eröffnen, die den Zuhörer auf eine erlebnisreiche Reise durch diese Mahler-Partitur mitnehmen.

« Man wird mit Keulen zu Boden geschlagen und dann auf Engelsfittichen zu den höchsten Höhen getragen », sagte Mahler über seine Auferstehungssymphonie. Järvi macht genau das hörbar, in einer langen Folge von gewaltigen orchestralen Ausbrüchen und zartesten Strecken wunderbarster Klangseligkeit, von brutalsten Klangeffekten und kammermusikalisch feinen Passagen: Hölle und Himmel liegen hier so nahe beieinander!

Und so intelligent, so analytisch und differenzierend Paavo Järvi seinen Mahler auch dirigiert, so neuartig einiges klingt, so aufregend das Mahler-Klanggeschehen verdeutlicht wird, so sehr ist er auch mit dem Herzen dabei, so sehr lässt er uns in unserem Innersten erbeben. Entrückte Pianissimi, aufgewühlte Fortissimi, fragile Menschenstimmen, tosendes Blech, das alles wäre nichts, wäre die Musik nicht auch geistig durchdrungen.

Chor (Bayerischer Rundfunk, NDR) und Orchester (HR) sind exzellent, genau wie die sehr engagierte Mezzosopranistin Lili Paasikivi und die Sopranistin Camilla Tillingl

Der Ton ist trotz Hall in der Kirche sehr gut und direkt aufgenommen, die Bildgestaltung ist nicht besonders phantasievoll und allzu ‘Järvi-lastig’. So viel hat sich ja nicht einmal Karajan ins Bild bringen lassen…

In Mahler’s First Symphony, structure, sound and emotion are held in a good equilibrium by conductor Paavo Järvi, but except for the final minutes, the performance lacks the very exceptional momentum. The Second symphony has a lot of power, incredible delicate moments and the overall impact is just miraculous.

http://www.pizzicato.lu/jarvis-mahler-zyklus-beginnt-mit-spannenden-interpretationen/

PRESSLERS GEBURTSTAGSKONZERT

Pizzicato.lu
30/10/2015

PRESSLERS GEBURTSTAGSKONZERT
Am 29. Januar 2014 feierte Menahem Pressler seinen 90. Geburtstag mit dem ‘Orchestre de Paris’ unter Paavo Järvi. Er spielte Mozarts Klavierkonzert Nr. 23 KV 488, und niemand, der im Konzert dabei war oder sich diese Videodisc ansieht, wird Presslers Alter bestreiten. Zwei Jahre zuvor hatte er mit denselben Partnern das 27. Konzert KV 595 aufgenommen, wesentlich fähiger noch zu diversifizierender Gestaltung und auch etwas präziser als im KV 488. Hauptmerkmal beider Aufnahmen ist Presslers Kunst, Mozart in völliger Natürlichkeit poetisch werden zu lassen. Ein schönes Dokument über eine Klavierlegende, bereichert durch ein Gespräch von Pressler und Järvi über Mozart (EuroArts 20598849).


http://www.pizzicato.lu/aus-dem-notizbuch-eines-rezensenten-dvd-kurzkritiken-von-remy-franck-folge-8/

Packender Poulenc

Pizzicato.lu
23/01/2014

Francis Poulenc: Stabat Mater, Gloria, Litanies à la Vierge noire; Patricia Petibon, Choeur & Orchestre de Paris, Paavo Järvi, 1 CD Deutsche Grammophon 4791497; 3/13(64’09) – Rezension von Guy Engels



Selbst in seinen religiösen, mystisch geprägten Werken kann Francis Poulenc seinen neckischen musikalischen Humor nicht verbergen. Diese heitere Art verleiht den Sakralkompositionen eine sehr menschliche, zutiefst humane Aura, eine positive, frohe Hinwendung zum Göttlichen. Patricia Petibon schätzt diese Facette von Poulencs Musik. Das hört man in jeder Note, in jeder Phrase. Ihr unbeschwerter, erfrischender Zugang zu Poulenc, ihre stimmliche Leichtigkeit nehmen den Zuhörer mit. Petibons Interpretation ist bekenntnishaft. Sie macht sich Poulencs Demut ebenso zu eigen wie seine Leichtigkeit, dank einer stimmlichen Flexibilität und einem Verständnis für Klangfarben, die sie sich von ihrer barocken Schulung bewahrt hat. Nicht minder klangreich lässt Paavo Järvi Orchestre und den Choeur de Paris musizieren.

In her fine, light and refreshing performances Patricia Petibon matches the bright if not humorous character of Poulenc’s music. Her colorful and flexible singing is a pure delight!

http://www.pizzicato.lu/packender-poulenc/

Paavo Järvi conducts Nielsen's complete symphonies

Prestoclassical.co.uk
11/12/2015

A bumper review this week – Estonian conductor Paavo Järvi’s complete Nielsen symphonies with the Frankfurt Radio Symphony Orchestra, released to mark the 150th anniversary of the composer’s birth. Listening to these has been a mammoth task, but by no means an arduous one – some of these works were new to me and it’s been a pleasure to make their acquaintance.

Although none of his symphonies lasts much over half an hour, there are still six of them – so I hope you’ll forgive me for picking out a few particular highlights that show both Nielsen’s gift as a composer and Järvi’s as an interpreter.

Paavo Järvi

The relatively little-known First Symphony is in many ways quite Brahmsian, though already shows foretastes of Nielsen’s bold, progressive style. Järvi’s musicians respond sensitively to the soaring tutti phrases of the opening, and his wind principals start as they mean to go on with several flawlessly-executed solo passages – listen out for the striking contrary-motion chromatic scale midway through the first movement! Nielsen at his unpredictable, irrepressibly unorthodox best.

By contrast, the “Four Temperaments” symphony is fairly often performed. Its slow movement (depicting Melancholy) is one of Nielsen’s most beautiful compositions – rising to some terrifically tragic climaxes, and putting the spotlight on the glorious sound of the horn section before the cheerful Sanguine finale restores an upbeat mood.

Nielsen seems to have a particular affinity for waltz-inspired writing – several of his movements lean towards this form, for instance the first movement of the Third Symphony. This opens in chaotic mood, but after several false starts and diversions a stirring (and it must be said, extremely hummable!) waltz manages to emerge – a true Big Tune that sweeps all before it and that the orchestra audibly relish.

Symphonies 4 and 5 form something of a pair – both written under the cloud of war and both featuring fairly overt musical responses to it. The Fourth features a “duel” between two sets of timpani, placed antiphonally on either side of the stage – a truly thunderous combat which, under Järvi’s baton, with the strings shrieking away and even the trumpets struggling to make themselves heard over the din (yes, really!), has a real sense of violence to it.

The Fifth takes this idea even further with a uniquely disruptive, out-of-time cadenza for the snare drum. Towards the end of the second movement, the player is instructed in Nielsen’s own words to play “as if at all costs he wants to stop the progress of the orchestra”. It’s a striking technique, and extremely effective here – the balance of volume between the orchestra and the drummer has to be just right in order for the interruption to be invasive but not overpowering, and it’s a balance Järvi strikes well.

After these warlike works, the final symphony represents a move into the realms of anarchic humour. The bizarre, jumbled second movement for wind and percussion is particularly tricky to bring off, as the writing is quarrelsome and counter-intuitive, with little harmony or indeed melody to latch onto. It’s speculated that this is Nielsen poking fun at the musical community of his time, with various composers and schools stubbornly going their own way; at any rate, it’s certainly a disorientating experience, and it’s a relief when the strings restore some lyrical sanity in the third!

It seems a great injustice to say so little about these fascinating works. I’ve had to gloss over a lot of really glorious music – all six are very much worth listening to, and I can’t think of a better navigator than Paavo Järvi to guide the ear through Nielsen’s changing symphonic languages.

http://www.prestoclassical.co.uk/news.php?date=2015-12-11

パーヴォ・ヤルヴィ、NHK交響楽団首席指揮者就任インタビュー!

allabout.co.jp




気さくで柔和なパーヴォ・ヤルヴィ

現在最高の指揮者の一人、パーヴォ・ヤルヴィ。ドイツ・カンマーフィルハーモニー・ブレーメンの芸術監督、パリ管弦楽団の音楽監督、フランクフルト放送響(hr響)の桂冠指揮者などの名楽団のポストを持ち、恐らく現在最多ではないかという膨大な録音・リリースを行う、今最も輝いている指揮者です。そんな彼が2015年9月、日本のNHK交響楽団の首席指揮者に就任。日本での演奏が増えるということでこれは嬉しい限り。この時代に生きられたことを幸せに思い、彼に就任についての思いや今後、影響を受けた指揮者についてなど尋ねました。

http://touch.allabout.co.jp/gm/gc/460839/

Eesti Pillifond loob eesti interpreetidele võimaluse vääriliseks eneseteostuseks

Kul.ee
7.dets 2015
Esmaspäeval, 7. detsembril asutati Kultuuriministeeriumi eestvedamisel Swedbanki, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ning maestro Paavo Järviga koostöös SA Eesti Pillifond, mille eesmärk on Eesti helikunsti toetamine ja eesti muusikute rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmine. Koostöös erasektori ja -annetajatega soetatakse fondi 1-4 instrumenti aastas, mis antakse interpreedile rendile kuni viieks aastaks. Fondi algkapital on 200 000 eurot.



ERSO kontsertmeister Triin Ruubeli pill on üle 200 aasta vana. Foto: Kultuuriministeerium

Kultuuriminister Indrek Saare hinnangul on asutatud pillifond suurepärane näide, kuidas riik ja erasektor saavad koostöös anda kaaluka panuse eesti kultuuri arengusse. „Pillifond loob võimaluse eesti tippinterpreetidel mängida nende andele väärilistel muusikainstrumentidel, mis tõstab veelgi eesti helikunsti silmapaistvust rahvusvahelisel areenil. Mul on tõeline heameel tunnustada ning tänada pillifondi asutajaid ning kutsun siikohal kõiki missioonitundega muusikasõpru sellesse panustama,“ lisas Saar.
„Täna on suur päev Eesti kultuuriloos. Pillifond on meie muusika tulevik, instrumentalistide ja orkestrite ning heliloojate tulevik. Meil on võimalus selle fondi abil soetatud pillidel luua lisaväärtust oma kultuurilukku,“ ütles Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu esimees maestro Eri Klas.
„Swedbanki ühiskondlik tegevus toimub koostöös tugevate Eesti organisatsioonidega. Mõnikord on toimivad ühendused juba olemas, kuid oleme mitmeid kordi õla alla pannud ka uute algatuste käivitamisele, et heast ideest sünniksid Eesti elu muutvad lahendused,“ sõnas Swedbank Eesti juht Robert Kitt. „Pillifondi asutajaks tulime põhjusel, et see on suurepärane näide sektorite vahelisest koostööst ja fondi suuremahuline rahastuslik iseloom haakub meie põhitegevusega. Saame tuua sellesse era- ja avaliku sektori koostöömudelisse omaltpoolt finantsnõu ja soovitada seda raha paigutamiseks Eesti kultuuri edasikestvuse missiooni jagavate klientidega, “ lisas Kitt.
Pillifondi asutajaliige, dirigent maestro Paavo Järvi sõnul on loodud pillifond on väga vajalik ja väärt mõte. „See on missioonitundega investeering, mis aitab eesti kultuuri, eesti noori ja eesti muusikat. Ma olen väga tänulik kõikidele inimestele, kes sellest aru saavad ja seda toetavad. Olen väga õnnelik, et ma saan selle organisatsiooni sünni juures olla ja sellele kasulik olla“, sõnas maestro Järvi.
SA Eesti Pillifond võimaldab Eesti tippvormis olevatel interpreetidel lepinguliselt kasutada kõrge väärtusega või ajaloolise tähtsusega fondile soetatud muusikainstrumente, mis tõstab Eesti muusikutel konkurentsivõimet rahvusvahelisel areenil. 
Vastselt asutatud Eesti Pillifondi juhatuse liige Marje Lohuaru toonitas, et pillifondi fookuses on eelkõige ajaloolise tähtsuse ja kõrge väärtusega muusikainstrumentide, eelkõige 18.-20. sajandi keelpillide soetamine, maksumusega alates 50 000 eurost. „Esialgu on eesmärk soetada 1-4 keelpilli aastas. Pillide ostuotsused langetab fondi pillide soetamise ekspertkogu, kuhu on kaasatud rahvusvaheline ekspertiis. Konkureerida pilli lepingulisele kasutamisele võivad kõik Eesti interpreedid, otsused langetab Eesti Pillifondi juurde loodav pillide väljastamise ekspertkomisjon“, selgitas Lohuaru.

Pillifondi algkapital on 200 000 eurot, millest poole moodustab Eesti Kultuurkapitali toetus, ning teise poole erainvestorite panus. Fond  võtab vastu annetusi ja investeeringuid. Kultuuriministeerium toetab pillifondi iga-aastase tegevutoetusega 20 000 eurot alates 2016. aastast.
SA Eesti Pillifondi loomine on kooskõlas kultuuripoliitika alusdokumendis „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ püstitatud eesmärgiga luua riigi ja erasektoriga koostöös pillifonde, et muusikainstrumentide soetamise, haldamise ja väljarentimisega tõsta eesti muusikute rahvusvahelist konkurentsivõimet.

http://www.kul.ee/et/uudised/eesti-pillifond-loob-eesti-interpreetidele-voimaluse-vaariliseks-eneseteostuseks

Wednesday, December 02, 2015

Poeten wie wir

tagesspiegel.de
Ulrich Amling
02/12/2015

Janine Jansen im Konzerthaus
Die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen und die Geigerin Janine Jansen bringen das Konzerthaus zum Schwingen.

Hin und wieder muss man sich schon die Frage stellen, warum in der Klassik ewig die immergleichen Stücke aufs Programm kommen. Manchmal fällt die Antwort darauf vor lauter Gewöhnung erschreckend vage aus. Nicht so beim Auftritt der Geigerin Janine Jansen mit der Kammerphilharmonie Bremen im prall gefüllten Konzerthaus. Hier kann man erleben, wie ein Werk über 200 Jahre hinweg seine Widerständigkeit zu bewahren vermag. Denn Beethovens Violinkonzert lässt sich nicht einfach runterspielen, obwohl es alles andere als ein Spielverderber ist. Hier muss sich der Solist neu erfinden – und nur, wenn ihm das gelingt, kann er überhaupt die Themen des Konzerts zusammenzufügen.

Eine raffinierte Sperre gegen uninspirierten Gebrauch hat Beethoven seinem Werk einkomponiert. Er konnte ja nicht ahnen, das sie eines fernen Tages unnötig sein würde, weil Janine Jansen sein Violinkonzert spielt. Sie tut es, ohne sich dabei durch geborgte Sprödigkeit rückzuversichern. Die Poesie, die Beethoven als fragmentierten Code notiert hat, bringt sie vom ersten Ton an zum Schwingen. Zart und tastend geht sie dabei vor, was keinesfalls mit Zögerlichkeit verwechselt werden sollte. Die Solistin fädelt nur keine fertigen Klangversatzstücke auf die langen Triolenketten, vielmehr wird man Zeuge, wie der Ton entsteht und zum Träger der poetischen Idee wird. Man lauscht gebannt und staunt – auch über das traumwandlerische Einverständnis, das Janine Jansen mit der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen verbindet. Über eine Vertrautheit, die Gewohnheit nicht kennt. Und über ein Musizieren, das sich immer selbst befragt, ob es nicht noch leichter, zarter gehen könnte, dem dabei aber die Kraft niemals ausgeht.

Wie sehr dies das Verdienst des sich selbst unternehmenden Orchesters ist, wird deutlich, wenn die Musiker mit Chefdirigent Paavo Järvi durch Brahms’ 4. Symphonie rauschen. Als Järvi vor Kurzem mit seinem Orchestre de Paris in der Philharmonie gastierte, behielt der effiziente Klangregisseur die Oberhand. Vor der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen aber steht kein Musikdirektor, sondern ein Musikerkollege, durch den die Energieströme mit jeder Durchführung nur noch intensiver fließen. Traditionsmüdigkeit kennt diese verschworene Gemeinschaft nicht. Nur die Lust, an Brahms die eigene Auffassungsgabe immer weiter zu schärfen.

Die begeisternden Bremer kommen damit an diesem prallen Abend sehr weit. Als hochfeine Zugabe spielen sie noch Brahms’ 3. Ungarischen Tanz – und ein Reigen seliger Geister schwirrt durchs Konzerthaus.
p

http://m.tagesspiegel.de/kultur/janine-jansen-im-konzerthaus-poeten-wie-wir/12665644.html?utm_referrer=https%3A%2F%2Fwww.google.de%2F

Пааво Ярви – дирижер года

classicalmusicnews.ru
Виктор Александров
02/12/2015

Выдающийся эстонский музыкант современности, маэстро Пааво Ярви стал «дирижером года». Эту награду учредил экспертный совет ведущего французского журнала классической музыки «Diapason».

Церемония награждения проходила в Париже 26 ноября, спустя два месяца после того, как Пааво Ярви удостоился аналогичной премии по версии музыкального журнала «Gramophone» в Лондоне.

Пааво Ярви не смог присутствовать на парижских торжествах, так как в настоящее время находится в Германии на гастролях с Немецким камерным филармоническим оркестром Бремена.Эстонский маэстро представляет цикл симфоний Иоганнеса Брамса в Берлине, Гамбурге, Вене, Париже и Баден-Бадене.

Пааво Ярви:

«Мне очень приятно, что такие авторитетные музыкальные издания Европы обратили внимание на мою работу с разными оркестрами мира. Это делает им еще большую честь и признание.

В каждой новой программе, будь то концерт, или аудиозапись, я всегда стараюсь добиваться максимального качества в сотрудничестве с тем, или иным коллективом, ориентируясь на традиции и принципы работы исторически сложившейся практики данных оркестров. С оркестром Франкфуртского радио после недавней антологии видеозаписей симфоний Малера сейчас мы завершили аудиозапись цикла симфоний датского композитора Карла Нильсена, 150-летие со дня рождения которого широко отмечается в музыкальном мире»

Пааво Ярви в этом сезоне также был удостоен еще одной престижной музыкальной награды – медали Сибелиуса.

Начиная с 1965 года, медаль присуждается Обществом Сибелиуса Финляндии за выдающиеся достижения в исполнении и исследовании музыки Яна Сибелиуса. В числе первых награжденных – президент Финляндии Урхо Кекконен, Айно Сибелиус, Герберт фон Караян.

Пааво Ярви стал обладателем медали Сибелиуса как дирижер оркестра Парижской филармонии. Это единственный музыкальный коллектив Франции, с которым маэстро Ярви исполнил и записал все семь симфоний Яна Сибелиуса.

Немаловажна творческая деятельность Пааво Ярви и в странах Азии. В октябре он провел свои первые концерты в качестве главного дирижера симфонического оркестра NHK (Токио), а в середине декабря совершит гастрольный тур по Южной Корее с Немецким камерным филармоническим оркестром Бремена, после чего снова вернется в страну восходящего солнца, где в период Рождества даст несколько концертов с оркестром и хором NHK (Токио). Это будет Девятая симфония Людвига Ван Бетховена.

Виктор Александров, ClassicalMusicNews.Ru

Пааво Ярви




















http://www.classicalmusicnews.ru/articles/paavo-yarvi-dirizher-goda/

Rachmaninov

Classical Source 
Colin Anderson 

Paavo Järvi conducts Rachmaninov - Symphony No.3, Symphonic Dances, The Rock, Caprice bohémien, Vocalise [Orchestre de Paris; Erato]
Reviewed by Colin Anderson
These are excellent and engrossing accounts of early and late Rachmaninov opuses, a cross-section including the Caprice on Gypsy Airs, here soulful and scintillating, with brilliant timpani descriptions at the opening, and full of enchanting atmosphere and with richly lyrical clarinet and flute solos over shimmering strings. Also included is The Rock, inspired by Lermontov's poem, or maybe it was Chekhov's story, On the Road, for Rachmaninov confided to the latter writer it was indeed his tale that had motivated the composition. Whether concerning a flyaway cloud, a lonely crag or Chekhov's disillusioned traveller, the invention itself is certainly illustrative. From the brooding depths and with much sun-hazed colouring, the music's delicate textures, drama and final sense of tragedy are given full value.
As for the late, great masterpieces that are the Symphony No.3 and the Symphonic Dances, the latter is specified an exceptionally impassioned outing, notable for incisive detailing and vivid projection, but there is subtlety and intimacy, too. Paavo Järvi ploughs ahead in the first movement, and the bittersweet central section, introduced by a saxophone, is deeply affecting, as is the broad expanse of the coda. Written for Eugene Ormandy and the Philadelphia Orchestra (they made a never-bettered recording of this swansong for CBS), Järvi and his Parisian forces run that august team close, whether in the macabre machinations of the second-movement waltz or the volatility of the Finale, which here is a real rollercoaster of a ride, a gamut of sensations rubbing shoulders with solemn chant and intense reminiscences. Järvi, through telling tempos and their relationships leaves in no doubt of Rachmaninov's white-hot frenzy, and the ultimate cut-off is, like Ormandy's, brutal, whereas many conductors allow the gong to sound for numerous seconds and die away.
Both the Dances and the Third Symphony are marvellously scored, something the Paris Orchestra and Järvi relish, and they also dig into emotions and energies. The Symphony also has Philadelphia connections, the premiere given there in 1936 under Stokowski and followed by a composer-conducted recording. It's a kaleidoscopic and imperishable work, in its unpredictability, beauty, power and sorcery. Järvi gives it an ebb and flow, avoiding mannerisms; he observes the first-movement exposition repeat (which the composer passed over) and goes on to capture fully the music's depth of feeling and, in terms of creation, sheer virtuosity.
Placed last on the second disc is the (an) orchestral version of the Vocalise, heartfelt and touching, to close a very distinguished release made from concerts, applause removed, documenting interpretations that really get inside all the music here and offers further illumination of it. In terms of the major pieces here, and with glowing and tangible sound quality (a pertinent complement to the music-making), Paavo Järvi's versions jump straight into the 'among the very best' category.

Thursday, November 26, 2015

Orchester auf Welttournee

radiobremen.de
24.11.2015
Gespräch mit Albert Schmitt, Kammerphilharmonie Bremen

Ob im New Yorker Lincoln Center, bei den Salzburger Festspielen oder in der Kyoi Hall in Tokio – die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen mit seinem künstlerischen Leiter Paavo Järvi ist ein gern gesehener Gast in Konzertsälen und auf namhaften Festivals in der ganzen Welt. Nun startet das Orchester zu einer Welttournee. Wir haben mit Albert Schmitt, Geschäftsführer der Bremer Kammerphilharmonie, über die bevorstehenden Konzertreisen und das Programm gesprochen.



Albert Schmitt, Geschäftsführer der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen

Auch in der aktuellen Spielzeit kann sich das Publikum in vielen Ländern auf Konzerte aus Bremen freuen. Seit 2004 leitet der estnische Dirigent Paavo Järvi die Bremer Kammerphilharmonie. Mit ihren Einspielungen von Beethoven und Schumann hat das Orchester internationale Erfolge gefeiert.

Auftritte in Europa und Asien
Die Bremer Kammerphilharmonie tritt unter anderem in Berlin, Hamburg, Wien, Amsterdam, Paris, Japan und Südkorea auf – mit Werken von Beethoven, Brahms und Schumann. Nach den Anschlägen, Terrorwarnungen und Ausnahmezuständen in Paris und Brüssel muss sich das Orchester auf seinen Reisen auch auf die jeweilige Sicherheitslage einstellen. Albert Schmitt:
Wir beobachten die Situation sehr genau und halten es immer für möglich kurzfristig zu reagieren. Aber im Grunde ist man schlecht beraten, wenn man sich zu sehr nervös machen lässt.

Die Konzertreise führt auch nach Asien. Dort sei man mittlerweile sehr berühmt, so Schmitt. Mit Japan und Süd-Korea habe man Verabredungen bis 2020, "da ist das Orchester ein großer Star."

Das Klassik begeisterte Publikum in Japan ist unglaublich konzentriert und fachkundig. Wir haben in Deutschland und Europa eher die Situation, dass die Klassik ein bisschen um Aufmerksamkeit kämpfen muss und das ist dort noch anders.

http://www.radiobremen.de/kultur/musik/deutschekammerphilharmonie104.html

P.ヤルヴィ&フランクフルト放送響、渾身のニールセン交響曲全集リリース決定!

sp.tower.jp
カテゴリ:
ニューリリース

タグ:
ボックスセット(クラシック)25/11/2015



デンマークの国民的作曲家カール・ニールセン(1865~1931)が生涯にわたって書きつづった6曲の交響曲は、それぞれが独自の風貌と極めて個性的な響きを備え、シベリウスの7曲と並び北欧が生んだ稀有なオーケストラ作品として20世紀音楽の中で重要な位置を占めています。パーヴォ・ヤルヴィにとっては、シベリウスと同様に北欧音楽の重要なレパートリー。パーヴォは、スウェーデンのマルメ交響楽団首席指揮者時代(1994~1997)にニールセンの作品に親しむようになり、それ以来各地で取り上げるようになりました。現在はイギリスのフィルハーモニア管とニールセンの交響曲をハイドンと組み合わせて演奏するチクルスを行なっており、そのニールセン解釈は世界的に高く評価されています。

2009年から2013年にかけて4年がかりで成し遂げられたこのニールセンの交響曲全曲録音は、ブルックナー(5曲がRCAよりリリース済み)やマーラーの交響曲全集(映像による全曲がCMajorよりリリース済み)と合わせ、パーヴォがフランクフルト放送響首席指揮者時代(2006~2014)に打ち立てたマイルストーンの一つ。

パーヴォの解釈は、鋭いリズム捌き、クールなリリシズムの表現、そしてシンフォニックな構成感を生かした男性的なダイナミズムが聴きもの。ニールセンの個性的なオーケストレーションのディテールを緻密に再現する手腕もパーヴォならでは。ニールセンのアニヴァーサリー・イヤーにはいくつかの交響曲の名演が生み出されましたが、パーヴォのこの新しい全集は、アニヴァーサリー・イヤーを超えて、その先を志向する名演の誕生といえるでしょう。通常ニールセンの交響曲は、北欧やイギリスのオーケストラが得意としているため、ドイツのオーケストラによる交響曲全集はおそらく世界初だと思われます。ここではフランクフルト放送響の持つドイツの放送オケらしい機能的かつパワフルな底力が聴きものです。第5番のみ、シンシナティ響との旧録音がありますが、そのほかの5曲はパーヴォにとって初録音となります。

(ソニー・ミュージック)

【曲目】

ニールセン

<DISC1>

1.交響曲第1番 ト短調 作品7

2.交響曲第2番 ロ短調 作品16「4つの気質」

<DISC2>

3.交響曲第3番 二短調 作品27「おおらかな交響曲」

4.交響曲第4番 作品29「不滅」

<DISC3>

5.交響曲第5番 作品50

6.交響曲第6番「素朴な交響曲」

http://sp.tower.jp/article/feature_item/2015/11/25/1101?kid=psmcltw

Philharmonia / Järvi @ Royal Festival Hall, London

musicOMH.com
Christian Hoskins
19/11/2015


Paavo Järvi
(Photo: Julia Baier)


The Royal Festival Hall was less than half full for this concert, the third in Paavo Järvi’s ongoing cycle of the Nielsen symphonies; perhaps the programme seemed challenging for some concertgoers, or perhaps the lack of a big name soloist was a contributory factor. Whatever the reason, those who stayed away missed a stirring and memorable evening of music-making.

As with his two previous Nielsen concerts, Järvi opened with a Haydn symphony, this time No 100 in G major, also known as ‘The Military’. Järvi’s use of natural trumpets and antiphonal violins kept the sound lithe and transparent, although the size of the string section (twelve first violins) was sufficiently large to bring a sense of grandeur to the first movement development and to provide a natural counterbalance to the weight of the percussion in the martial second movement. Possibly the Menuetto third movement could have sprung a little more flexibly, but the final was suitably energetic and festive.

Nielsen’s distinctive and original Flute Concerto was written in 1926, slightly postdating the last of his six symphonies. The demanding solo part was played here by Samuel Coles, the orchestra’s principal flautist, with considerable panache and sympathy for the composer’s idiom. Järvi’s interpretation highlighted the humour, volatility and mystery in the orchestral writing, and there were excellent contributions from clarinettist Mark van der Wiel and bass trombonist David Stewart. This was altogether a superb performance.

Although Nielsen’s Fifth Symphony is only 35 minutes long, it somehow seems a much more substantial work, so packed is it with striking ideas and on such a rich emotional journey does it take the listener. In this concluding performance of the evening, Järvi’s insight into the symphony’s musical course and his ability to communicate that to the players was second to none. Control of balance and dynamics were exemplary and the music’s tension, lyricism, loneliness and ultimately triumph were powerfully conveyed. The playing, especially that of the percussion, was exciting and virtuosic. Järvi’s Nielsen cycle, continuing in 2016, is definitely one to watch.


http://www.musicomh.com/classical/reviews-classical/philharmonia-jarvi-royal-festival-hall-london-2

Monday, November 23, 2015

Ein Freibeuter durchpflügt das Streichermeer


Fr-online.fr
JUDITH VON STERNBURG
15/11/2015


Sol Gabetta und Paavo Järvi in der Alten Oper Frankfurt, beim Gastspiel des Orchestre de Paris. Foto: Tibor-Florestan Pluto / Alte Oper FrankfurtVielgliedriger Organismus: Paavo Järvis Orchestre de Paris und die Cellistin Sol Gabetta spielen Werke von Hector Berlioz und Camille Saint-Saëns in der Alten Oper Frankfurt.

Wenige Stunden vor den Anschlägen, denn so muss aus Sicht der Bewohnerinnen und Bewohner der Stadt die Zeit gerechnet werden, gab das Orchestre de Paris in der Alten Oper Frankfurt ein Konzert, das ausschließlich von der Schönheit, auch der schönen Schroffheit der Musik handelte. Am Pult stand der verbindliche und exakte Paavo Järvi in seiner letzten Saison als Musikdirektor der Pariser. Eine spielfreudige, gutgelaunte Superakkuratheit gab mit ihm die Richtung vor, das Orchester folgte rasant und so elastisch und beweglich, dass man hier einmal nicht an einen perfekt geölten Apparat denken musste, sondern allen Ernstes an einen atmenden vielgliedrigen Organismus (wer sagte neulich, eine Orchesterschließung sei im Grunde genommen Mord?).

Auf dem Programm standen Werke von Berlioz und dazwischen von Saint-Saëns. Hector Berlioz’ „Le Corsaire“, eine Ouvertüre ohne Oper, war ein effektvolles Mittenhinein in ein samtenes, dann aber auch aufgewühltes Streichermeer, das die Musiker zugleich emsig durchpflügten. Dachte Berlioz, wie man liest, bei der Figur des Freibeuters an sich und seine Rolle als Einzelgänger in gefährlichen Gewässern, so drängt sich heute der Eindruck auf, dass es die abgefeimteste, modernste Kinomusik ist, die der Komponist deutlich vor der Erfindung desselben produzierte.

Die Cellistin Sol Gabetta fand sich anschließend im eingespielten Team ein, als könnte es nicht anders sein. Sie machte das Orchester zu ihrem Duett-Partner in Camille Saint-Saëns’ 1. Cellokonzert, und das Orchester ließ sich hellwach darauf ein, nahm Rücksicht, nahm auch Blickkontakt auf. Die Instrumente riefen einander kleine Melodien zu, echoten sie zurück, ein gemeinsames Musizieren, in dem Paavo Järvi die Rolle des diskreten Ordners übernahm. Der Celloton Sol Gabettas setzt Ausdruck vor reine Geschmeidigkeit – von der das Spiel der 34-Jährigen gleichwohl genug zu bieten hat –, ihre Virtuosität will nicht imponieren, sondern überraschen und dem Originellen der Musik nützlich sein. So war es.

Järvis eigenes Vergnügen daran, nichts als selbstverständlich zu nehmen, Routine nicht zuzulassen, brach sich dann in Berlioz’ „Symphonie fantastique“ Bahn. Selbst den ohnehin seltsamen Beginn konnte er noch einmal weiter verfremden, ein irisierendes Herantasten war das, bevor die ersten Hochgeschwindigkeitssequenzen durch den Saal rasten. Der Walzer, erst so hold, dann rasch verweht, die „Landszene“ mit prächtigen Solobläsern innerhalb und außerhalb des Saals, die krassen, bösen hinteren Sätze („Gang zum Richtplatz“ und „Traum eines Hexensabbats“): Nichts davon wurde bloß absolviert, alles wurde entdeckt, probiert, ausgekostet. Ebenso taufrisch wirkte der Rausschmeißer, Berlioz’ Rákóczi-Marsch.

http://www.fr-online.de/musik/sol-gabetta-alte-oper-ein-freibeuter-durchpfluegt-das-streichermeer,1473348,32421644.html

Battle lines drawn: bracing Haydn and Nielsen from Paavo Järvi and the Philharmonia


Backtrack
Mark Pullinger
20.11.2015

It was the percussion which took the starring role as Haydn and Nielsen engaged in a lively skirmish at the Royal Festival Hall. In his “Military” Symphony, Haydn holds his Turkish Janissary battery back until the second movement, where drum, cymbal and triangle join the fray in a display of pomp. Nielsen’s percussion is less polite. In the first movement of his Fifth Symphony, he instructs his snare-drummer to disrupt the music “at all costs”. Paavo Järvi urged the Philharmonia on in bracing performances, allied to a spirited account of Nielsen’s Flute Concerto.

Järvi’s no-nonsense approach to Haydn was set from the very opening Adagio to the first movement of the Symphony no. 100 in G major. No lugubrious introduction here, but a free flowing unfolding of ideas setting up the sprightly Allegro which followed. There were concessions to historically informed practices, including hard timpani sticks and period trumpets, balanced by a substantial string section (12 first violins) which nevertheless danced light on its feet. Järvi’s tempi were slick; the Minuet was clipped and brisk, the Trio section tripping along attractively. In many ways, this was a very nuanced reading, Järvi bringing out some of the inner lines in the Allegretto second movement, such as those for the bassoons,

while the opening statement of the finale was repeated at an even quieter dynamic. The barricades of the percussion department were defended in a polite, restrained way, especially the neat playing of the drum, beater in one hand, and what looked like a bunch of twigs in the other for the counterbeat. This was Haydn in brusque, vigorous mood, possibly lacking a little in humour.

It’s always fun when an orchestral principal player takes to the concerto spotlight. Samuel Coles, the Philharmonia’s fine Principal Flute, was the excellent soloist in Nielsen’s fiendish Flute Concerto. The cameraderie was tangible, Coles warmly greeted by his colleagues at the end, while he, in turn, was generous in acknowledging solo contributions from the orchestra. Nielsen denies his flautist a flashy cadenza, instead engaging his soloist in a series of dialogues, first accompanied by timpani, then by clarinet (the excellent Mark van der Wiel), later by violas and horn. Balances between Coles and the Philharmonia were good. Pitching the flute against the might of a 20th century orchestra often spells trouble – but Nielsen manages it better than most. Coles nobly held his own, even when pitched against interruptions from bass trombone and timpani, his piccolo-like trills a call to arms. A sense of the pastoral is never far away in Nielsen and Järvi encouraged the strings’ radiant glow. This happy-go-lucky concerto was performed in just that spirit.

Where the percussion had erred on the polite side in Haydn, no such restraint was required in Nielsen’s Fifth, where – after a frisson of tension was introduced by tambourine – the snare-drummer introduced his curt motif, eventually battering away furiously. Van der Wiel’s eloquent clarinet solo held sway as the drummer beat the retreat, hastening off-stage. Järvi maintained the tension superbly in the second movement, tuba and bass trombone singing out defiantly. With great vigour, he drew the symphony, and this fine concert, to an ebullient close.



Paavo Järvi
© Julia Bayer

https://bachtrack.com/fr_FR/review-nielsen-haydn-jarvi-coles-philharmonia-london-november-2015

Coles, Philharmonia, Järvi, RFH



The art desk
David Nice
20.11.2015


Nielsen sporting his 60th birthday dressing gown, surrounded by family and maid, in 1925

Great Estonian Neeme Järvi’s two conducting sons have had varying success in London this week. Kristjan did what he could with a dog’s dinner of a Britten Sinfonia programme on Wednesday night, while older brother Paavo presumably chose the three surefire masterpieces in his Philharmonia concert yesterday evening. The climax was Nielsen’s Fifth Symphony, one of the greatest of the 20th century; certainly there’s none to cap its sheer physicality. But the same tension and uncertainties had a different kind of impact in the Flute Concerto, one of Nielsen’s later enigmas, and while Haydn’s “Military” Symphony was there for percussive parallels with the Fifth, it had sufficient delights and surprises in all four movements to stand by its sprightly self.

Warmth suffused the Philharmonia string playing in Haydn’s slow introduction; his first-movement themes were unfurled with nuanced fluency, only for the two bars’ silence and the change of key in the development to catch us unawares. “Military” is an odd nickname for this great 100th Symphony: where you’d expect the Turkish janissary-band triangle, cymbals and switch-stroked bass drum to appear in the opening Allegro, they bide their time to adorn and threaten what starts out as the simplest of second-movement melodies.

A lone trumpet fanfare makes a belated appearance in the Allegretto; Mahler certainly knew it when he wrote the opening of his Fifth Symphony, a possible concert companion. Järvi’s link was the disruptive percussion which Nielsen takes to shattering heights. But there’s also Haydn’s spotlight on exquisite, intimate flutes; Katherine Bryan, the young guest principal, had better be snapped up by some other orchestra right now.

The usual incumbent, the Phlharmonia’s Samuel Coles (pictured right), was there in Nielsen’s Flute Concerto to confound and oppose his fellow players. Which is the more baffled, the soloist or the orchestra, in this protean work would be hard to say; but one could only marvel afresh at how Nielsen shuns the bucolic and lets the usually frail flute stand proud and clear in the spaces between orchestra outbursts.

The listener has to work hard to follow the trail, but is rewarded by a looking-glass logic and a few minutes of hard-won repose; the one at the end of the first movement, with strings wraith-like above the soloist, was very moving indeed. And Coles’s fellow principals dialogued with him exquisitely – or rudely, as in the case of bass trombonist David Stewart, whose sullen Fury is deflated at the end of this astounding work. Coles’s sound, both full and sensitive, rarely found itself swamped by the orchestra; but then Nielsen makes sure that only happens once, and for dramatic effect.

A conscious grandeur of scale informed Järvi’s interpretation of the Fifth Symphony, first performed in 1922, four years before the concerto (the conductor pictured below by Kaupo Kikkas). This was a heavier, more deliberate performance than Sakari Oramo's whiplash approach with the BBC Symphony Orchestra earlier this year, though mostly valid on its own terms.


Those nuanced phrases building around the in-the-beginning thirds at the start all rose and fell like wave motions at different speeds. The magnificent but still beset hymn which emerges half way through the movement was authoritatively built, leading my artist companion to remark afterwards that such a body of sound took on a physical shape, though the side-drum which goes crazy in the face of its opposition might have been more overwhelming.

In what has to be the greatest of all ultimately optimistic finales – yes, Beethoven Nine included – Järvi’s intervention in the phrasing could sometimes be a slight problem; moments like the second, ethereal fugal floating just need to happen, or at least seem to happen (Nielsen’s marking is semplice, “simple”).

For the dancing energy around it, the Philharmonia strings wouldn’t burn for Järvi in the way that those of his super-orchestra at Estonia’s Pärnu Music Festivalpalpably do. Even so, I’d challenge anyone in the audience not to have got goosebumps and shivers from Nielsen’s never over-rhetorical but always insistently in-your-face dynamism. So why was the hall half empty and so representative for the most part only of the older age group; why had tickets not been shelled out to students and potential Philharmonia enthusiasts? For if anything is going to turn young people on to the shocks and buffets of the symphony at its most adrenalin-charged, Nielsen’s Fifth is that work. Let's hope the impact continues well past the composer's 150th birthday year, which has seen him absolutely equal to fellow anniversarian Sibelius.

Paavo Jarvi

















http://www.theartsdesk.com/classical-music/coles-philharmonia-jarvi-rfh

Prokofiev: Violin Concerto no.2 in G major op.63, Sonata in C major for two violins op.56, Solo Violin Sonata in D major op.115


The Strad
MATTHEW RYE
19.11.2015



MusiciansViktoria Mullova, Tedi Papavrami (violin) Frankfurt Radio Symphony Orchestra/Paavo Järvi ComposerProkofiev

These live recordings derive from concerts taped by Hessian Radio in Frankfurt over the past three years, and if one would never guess the presence of an audience from its inaudibility, until the applause at the end of each piece, there’s nonetheless a perceptible frisson of spontaneous creativity from the artists in reaction to the listeners’ presence that one just doesn’t get in a studio. The result is a performance of Prokofiev’s Second Concerto that pulsates with life and glows with warmth, and in which Viktoria Mullova’s tonal solidity and virtuosic ease bring emotional depth and technical finesse. The orchestra, although more backwardly placed in the recorded balance, is every bit her equal under Paavo Järvi’s baton.

The two-violin Sonata achieves the remarkable feat of seeming to come from the instrument of a single player, so well attuned are Mullova and Tedi Papavrami to each other’s playing. In the Solo Sonata, Mullova’s lyricism and attention to the shape of line remind us that Prokofiev was more of a melodist than a contrapuntalist, and the central variations, in particular, stand out for their considered bearing. I do hope that there’s a companion disc with the First Concerto and sonatas in the pipeline.

http://www.thestrad.com/cpt-reviews/prokofiev-violin-concerto-no-2-in-g-major-op-63-sonata-in-c-major-for-two-violins-op-56-solo-violin-sonata-in-d-major-op-115/

estivalorchester für den Kissinger Sommer

Mainpost.de
von Siegfried Farkas
19.11.2015

Zusammenarbeit: Der künftige Intendant Tilman Schlömp (Mitte) bindet die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen (Albert Schmitt rechts und Hans Otto, links) als Festivalorchester an den Kissinger Sommer.

Der Kissinger Sommer 2017 hat schon begonnen. Tilman Schlömp, der das Klassikfestival übernimmt, wenn Gründungsintendantin Kari Kahl-Wolfsjäger den Kissinger Sommer 2016, ihren letzten, zu Ende gebracht hat, stellt bereits die Weichen dafür, dass es mit ihm einerseits bruchlos, andererseits aber auch zu neuen Ufern weitergeht.

Eine wichtige Neuerung präsentierte Schlömp am Donnerstag den regionalen Medien: Ab 2017 wird der Kissinger Sommer ein Festivalorchester haben: die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen, die der künftige Intendant als eines der „weltweit führenden Orchester“ vorstellte.

Für die Bremer ist so etwas nicht ganz neu. Sie waren zuletzt beim internationalen Beethovenfest Bonn, Schlömps bisheriger Wirkungsstätte, zehn Jahre Orchestra in Residence. Auch zu Bad Kissingen hat die Kammerphilharmonie bereits eine (glückliche) Verbindung. 2004 produzierte sie nach Angaben ihres Geschäftsführers Albert Schmitt im Großen Saal des Regentenbaus eine CD für den japanischen Markt, die sie in der Welt der Klassik weit vorangebracht habe.


Die Deutsche Kammerphilharmonie wird 2017 mit Geigerin Hilary Hahn das Eröffnungskonzert des Kissinger Sommers spielen. Ein zweites Konzert ist mit Arcadi Volodos geplant. Ein alter Bekannter der Kissinger Klassikfans, „der zu besonderer Hochform aufläuft, wenn er mit der Deutschen Kammerphilharmonie spielt“, sagt Schlömp.

Orchesterkonzerte seien aber nur ein Aspekt, erklärt der künftige Intendant des Kissinger Sommers. Es werde weitere „spannende Formate“ geben. „Paavo Järvi and friends“ sei der Arbeitstitel für ein solches Format. Es solle aus dem Netzwerk des berühmten Dirigenten der Kammerphilharmonie eine Extra-Konzertreihe entwickeln.

Der dritte Aspekt trägt den Titel Zukunftslabor. Daheim in Bremen läuft darunter der Versuch, mit klassischer Musik in Gesellschaftsbereiche hinein zu wirken, die sonst damit nicht zu erreichen sind.

Die damit in einem Stadtteil mit besonderen sozialen Herausforderungen erzielten Erfolge, sagt Geschäftsführer Albert Schmitt, zeigen, „dass Klassik viel mehr kann“. Auch für Bad Kissingen wolle die Kammerphilharmonie einen zur Stadt passenden Weg in diese Richtung finden. Die Kammerphilharmonie wolle herausfinden, was die DNA der Kurstadt sei und daraus Ansätze entwickeln, die das Festival unverwechselbar machen.

Das Bemühen, „Jugendliche an diese wunderbare Musik heranzuführen“ begrüßte Oberbürgermeister Kay Blankenburg besonders. Es sei sei sehr wichtig, „klassische Musik für die nächste und übernächste Generation noch mehr lebbar zu machen“. Und Schlömp kündigte an, die Öffnung des Klassikfestivals hin auf Gruppen, die damit bislang kaum in Berührung gekommen seien, werde der Kissinger Sommer auch unabhängig von der Zusammenarbeit mit der Kammerphilharmonie pflegen.
Kammerphilharmonie

Das künftige Festivalorchester des Kissinger Sommers wurde vor 35 Jahren gegründet. Zunächst war das Ensemble ein Zusammenschluss von Musikstudenten, der sich in Frankfurt zu einem professionellen Kammerorchester entwickelte. In Bremen ansässig ist die Kammerphilharmonie seit 1992.

Eigentümer der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen sind die Musiker. Nach Angaben von Geschäftsführer Albert Schmitt erwirtschaftet das Orchester eine unüblich hohe Eigenfinanzierungsquote von 70 Prozent. Der Anteil von Subventionen beträgt demnach nur 30 Prozent.

Künstlerischer Leiter des Orchesters ist seit 2004 Paavo Järvi. Er und das Orchester haben zahlreiche Auszeichnungen erhalten. Dazu gehören auch Preise für Nachwuchsförderung und besonderes soziales Engagement.

http://m.mainpost.de/regional/bad-kissingen/Intendanten-Kissinger-Sommer;art766,9013331

Friday, November 13, 2015

Präzises Zusammenspiel

Suddeutsche.de
Rita Argauer
12.11.2015

Das Orchestre de Paris stiehlt Sol Gabetta die Show
Sol Gabetta hat es mit Camille Saint-Saëns' erstem Cello-Konzert in der Münchner Philharmonie nicht ganz leicht. Das liegt zum einen an ihren musikalischen Partnern. Denn das Orchestre de Paris stiehlt ihr unter der Leitung seines Chefdirigenten Paavo Järvi tatsächlich ein wenig die Show. Aber noch viel mehr liegt das an dem Stück selbst: Eingerahmt von Berlioz' "Symphonie fantastique" und dessen ebenso spektakelfreudiger Konzertouvertüre "Le Corsaire" kann die abstrakte Verlorenheit von Saint-Saëns' Komposition ihre Wirkung kaum voll entfalten.

In der Ouvertüre überzeugen die Pariser Musiker ungemein. Denn dass ein so effektvolles Spiel nicht manieriert oder gewollt wirkt, gelingt selten in solcher Perfektion. Doch das Orchestre de Paris ist ein Klangkörper, der tatsächlich so agiert, als wären die Musiker ein einziges Wesen: Die Präzision des Zusammenspiels der ersten Geigen schon während des rasenden Anfangs und die auf das Genaueste abgestimmten Tempi und Dynamiken verleihen dem Klang einen besonderen und seltenen Glanz. Und Järvi weiß, diesen zu nutzen. Mit Hilfe der im Zusammenspiel so ungemein genauen Musiker gelingen ihm musikalische Spannungsbögen, die faszinieren. Besonders bei einem Komponisten wie Berlioz, dessen Musik durch starke dynamische Kontraste einen besonderen Glanz bekommt.

Anders ist das jedoch bei Saint-Saëns: Natürlich spielen Gabetta und das Orchester hier mit ähnlicher technischer Perfektion. Doch was Berlioz' Musik zum Glänzen brachte, wirkt bei Saint-Saëns' einsätzigem Werk fast etwas zu glatt. Denn das Stück will von sich aus weniger erzählen als Berlioz, es setzt weniger auf Spektakel. Gabetta spielt natürlich toll und vermag die schnellen, fast bipolaren Stimmungsschwankungen der Komposition schön zu färben. Das Orchester begleitet elegant, doch ein wenig mehr Widerhaken im Spiel, etwas, das die Aufmerksamkeit fängt und polarisiert, hätte gut getan.

Bei Berlioz' "Symphonie fantastique" braucht es das nicht. Hier entwickelt das glasklare Spiel des Orchester erneut seine Strahlkraft. All die in die Musik hineinkomponierten Bilder erscheinen anschaulich, was das Publikum mit donnerndem Applaus belohnt.

http://www.sueddeutsche.de/kultur/kurzkritik-praezises-zusammenspiel-1.2734257

Die Cellistin Sol Gabetta und das Orchestre de Paris unter Paavo Järvi gastieren in der Philharmonie

Der Tagesspiegel
Ulrich Amling
11.11.2015
So viele wunderbare junge Cellisten auf den Podien wie heute gab es noch nie zu erleben – und es gibt Sol Gabetta. Die Argentinierin leuchtet einer ganzen Generation voran, mit einer Leidenschaft, die sie auch jenseits des Konzerts mit ihrem Publikum zu teilen versteht, etwa wenn sie Klassiksendungen im Fernsehen moderiert. Die Bühne ist für Sol Gabetta ein ganz natürlicher Lebensraum – und Musik eine Sprache, die ihr direkt aus dem Herzen fließt.
Auf Tournee mit dem Orchestre de Paris wird von der Solistin natürlich auch Glamour erwartet. Doch Sol Gabetta flirtet auf der Zwischenstation in der Philharmonie vor allem mit den Kollegen der ersten Geigen, denen sie lange Blicke zuwirft. Das kann dem 1. Cellokonzert von Saint-Saëns nicht schaden, in dem die Hingabe keusch dosiert ist. Auch Paavo Järvi am Pult versteht sich darauf, Schwärmereien in klare Bahnen zu weisen. Romantik – das ist, wenn aus dem Widerstand gegen Grenzüberschreitungen noch Aufwind gewonnen werden kann. Sol Gabetta vermag das – aber nicht zweimal hintereinander. So verlängert Faurés zugegebene „Elégie“ in der Version für Cello und Orchester zwar ihren Auftritt auf eine halbe Stunde, schenkt ihm aber keine weitere Facette.

Auf die Solistin folgt mit der „Symphonie fantastique“ der Entzug

Mit der „Symphonie fantastique“ von Berlioz befinden sich die souveränen Musiker des Orchestre de Paris ganz in vertrauten Gewässern. Doch was heißt das schon bei diesem bodenlosen, psychedelischen Werk? Järvi zieht hier starke Traditionsverbinder ein, um das komponierende Ich in seinem Drogenrausch zu stabilisieren. Der scheidende Musikdirektor hat sein Orchester äußerst effizient im Griff, was ein unschätzbarer Vorteil ist, wenn es musikalisch ums Verschwenden geht. Das kann nur, wer sich das Pulver bis zum letzten Schuss trocken hält. Dass die Raumtemperatur dabei immer wieder deutlich absinkt, lässt beinahe an eine Art kalten Romantik-Entzug denken. Mit schnarrenden Tuben und bissigem Schlagwerk steuert Järvi ebenso konsequent wie mitleidslos in die Ich-Paralyse. Ein Coup ohne Theater.
http://m.tagesspiegel.de/kultur/sol-gabetta-in-der-philharmonie-flirtkultur/12574830.html?utm_referrer=http%3A%2F%2Fwww.ad-hoc-news.de%2Fdie-cellistin-sol-gabetta-und-das-orchestre-de-paris-unter--%2Fde%2FNews%2F46879555

Paavo Järvi dirigiert seine Musiker auf den Hexensabbat


Morgenpost.de
Felix Stephan
12.11.2015

Orchestre de Paris gastiert mit Cellostar Sol Gabetta in Berlin
Es gibt sie noch, die guten alten Repertoire-Klischees: Wenn ein deutsches Orchester ins Ausland reist, nimmt es Werke von Beethoven mit. Wenn dagegen ein französisches Orchester nach Deutschland kommt, hat es mit hoher Wahrscheinlichkeit Berlioz' "Symphonie fantastique" im Gepäck. Kaum verwunderlich also, dass nun schon der zweite französische Klangkörper innerhalb eines Jahres mit genau diesem Meisterwerk in Berlin gastiert – nach dem Orchestre Philharmonique de Radio France im März folgt jetzt das Orchestre de Paris unter seinem Musikdirektor Paavo Järvi. Es ist die letzte Saison des viel beschäftigten estnischen Dirigenten bei den Parisern. Gewissermaßen zum Abschied touren sie durch Europa. Und um es gleich vorwegzunehmen:

Es wird ein besonderer Abend in der Philharmonie. Ein Abend, an dem man sich an der "Symphonie fantastique" op. 14 kaum satthören kann. Beinahe sportlich nimmt Järvi den Kopfsatz, flexibel federt er im nachfolgenden Walzer. Je nach Bedarf klingen die Streicher mal seidig, mal brillant. Sehr wandlungsfähig auch die Holzbläser: von verführerisch schwebend bis erdig dunkel. Zum Ende des dritten Satz erhöht Järvi die Spannung beträchtlich. Statt Schlankheit und Wendigkeit fordert er nun zunehmende geräuschhafte Expressivität. Erstaunlich gesittet lässt er die Musiker allerdings zum Schafott marschieren. Von ortsansässigen Orchestern ist man da in der Philharmonie ganz andere Lautstärken gewohnt. Eines ist gewiss: Järvi gehört nicht zu jenen Dirigenten, die sich sichtbar verausgaben und im Schweiße ihres Angesichts von der Bühne wanken. Seine Körpersprache wirkt kontrolliert, seine Bewegungen demonstrieren Überblick und Souveränität. Die Pariser bleiben unter Järvi stets seriös und publikumsfreundlich – trotz heftiger Hexensabbat-Effekte, trotz grunzender Blechbläser und keifender Streicher.

Vergleichsweise harmlos mutet Berlioz' hierzulande eher unbekannte Konzertouvertüre "Le corsaire" ganz zu Beginn des Abends an. Schwungvoll, doch ohne wirkliches Risiko nimmt Järvi die waghalsigen ersten Takte. Gepflegt und kultiviert geht er über so manch überraschende harmonische Wendung hinweg. Umso überzeugender gelingt ihm Saint-Saëns a-Moll-Cellokonzert op. 33. Gentleman Järvi rollt Solistin Sol Gabetta weiche Teppiche aus, fordert Leichtigkeit und Intimität vom Orchester. Er schenkt der Argentinierin viel Raum zur Entfaltung. Und den nutzt die 34-Jährige vorbildlich: mittels sinnlicher Eleganz, unerschöpflichen Farben und energischen Akzenten.

Um eine Zugabe muss das Publikum danach nicht lange bitten. Denn Sol Gabetta und Paavo Järvi nehmen schnell wieder ihre Plätze ein, um Gabriel Faurés bittersüße Elégie op. 24 folgen zu lassen. Und auch hier übt sich das Orchestre de Paris wieder in höflicher Zurückhaltung, zeigt sich Järvi als äußerst feinfühlender Begleiter.

(Felix Stephan)

http://www.morgenpost.de/kultur/article206565299/Paavo-Jaervi-dirigiert-seine-Musiker-auf-den-Hexensabbat.html

Baltic gusts in Milan: Paavo Järvi and the Orchestre de Paris


Bachtrack
James Imam
12/09/2015

Pick a noun to evoke an autumn on the Baltic coast, and you might settle on "a gust". Translate that to the French un coup de vent, and you get an adverbial expression (en coup de vent) that might be used to say: to pop by, to dash off, to complete a task swiftly. It's the perfect expression for the Orchestre de Paris who, clad in dresses, suits and matching wide ties for the men, produce a dynamic sound to match their slick attire. Estonian director Paavo Järvi whips things up with windmill gestures, sending the sound skywards on a Baltic wind.

Järvi soon takes up the baton at the NHK Symphony Orchestra in Tokyo, and his time with the Orchestre de Paris is coming to an end. The conductor leaves behind what is clearly a healthy relationship, where twinkling eye contact and beaming smiles illustrated a collective relish for music making. German pianist Lars Vogt joined the orchestra for a lithe rendition of Brahms's PianoConcerto no. 2 in B flat major, before Tchaikovsky's Symphony no. 5 provided a thrilling finale.

Brahms' mastery of blustery drama finds full expression in his Second Piano Concerto, where Vogt and the orchestra teamed up well to negotiate shifts between the tranquil and the tempestuous.

Earthen rusticity in the wooded orchestral introduction segued nicely into Vogt's prickly pine cone cadenza. A busy dialogue ensued, where Vogt's lyricism was cut short by the orchestra's haughty interruption. He produced a rollicking retort, before the pair reached a bashful reconciliation in coiling trestles.

As well as a pianist, Vogt is a budding conductor, having become Music Director of the Royal Northern Sinfonia earlier this month. He watched the Järvi closely, seeming to be intrigued by the conductor's craft, whilst such attentiveness also underlined a concern for the quality of the overall tapestry in this highly symphonic piano concerto. A resultant symbiosis produced gorgeous hues, with orchestra and piano intensifying particular tints on one another's palettes. Vogt impresses as a stand alone pianist too: after a ripe cello solo at the opening of the Andante, his rippling incantations mesmerised for their fluidity. His legato makes you wonder whether the piano is a bowed instrument instead of a hammered one after all, whilst his muscular physique has him turfing out ambrosial sonorities. The encore of Chopin's Nocturne no. 20 in C sharp minorwas unfathomably joined-up, and achingly expressive.

Having acquired a taste for this orchestra's abilities in the Brahms, the Tchaikovsky offered a closer look. There were soupy moments to savour: deep nostalgia for the opening of the first movement and throbbing chords in the second below a kindling solo horn. But most characteristic of this orchestra,with its low centre of gravity and a nippy engine in the rear, were the moments that flew off the page. The gushing theme that followed the solo horn waned in the breeze, spiralling high whenever it found a thermal. Järvi directed with one-in-a-bar rotations that swooshed upwards on the downbeats. He rustled up the sound, before letting it soar. Compact climaxes saw the conductor crouching low, shaking his entire body with a gesture that roared for more.

The third movement waltz was a particular high point for sheer fun. Tchaikovsky's implied sinister undertones slipped under the radar – just blithe enjoyment here, with the music pirouetting and steadying at the gathering points. There was a fiendish quality to the finale. Grins flashed across faces to whizzing strings, and Järvi and the lead violinist sparked up eye contact, enjoying plucked arpeggios like a guilty pleasure. Nobody overshot the target in the careening main theme. A compact sound zoomed at an unstoppable rate, brass entries rousing and strings whirling in a gale.

https://bachtrack.com/de_DE/review-jarvi-vogt-orchestre-paris-milan-september-2015

Wednesday, November 11, 2015

Grandioser Ausklang

wienerzeitung
Maila von Haussen
09/11/2015
Es ist Paavo Järvis letzte Saison als Chefdirigent des Orchestre de Paris, am Samstag machte er mit den Franzosen Station im Wiener Konzerthaus. Nimmt man diesen Auftritt als Gradmesser, so müssen die fünf Jahre eine sehr fruchtbare Zusammenarbeit gewesen sein: selten erlebt man eine solch unmittelbare Verbindung zwischen Orchester und Dirigent, solch außerordentlich aufmerksame Präsenz auf beiden Seiten, sodass mit sparsamen Mitteln eine Verständigung über subtilste Schattierungen möglich ist.
Zu Beginn erklang eine Reverenz an den estnischen Komponisten Arvo Pärt, der im September seinen 80. Geburtstag gefeiert hat. Das kurze Stück "Silhouette. Hommage à Gustave Eiffel" hatte er für seinen Landsmann Paavo Järvi zum Einstieg beim Orchestre de Paris komponiert. Filigrane Pizzicati zeichneten die durchsichtige Konstruktion des von Winden durchwehten Pariser Wahrzeichens. Ein feiner Auftakt zur folgenden französischen Eleganz, die das Cellokonzert von Camille Saint-Saëns durchzog. Sol Gabetta begeisterte das Publikum durch ihre Spielfreude und energische Virtuosität, herrlich weich gestaltete Übergänge und die wunderbar sangliche Klangqualität ihres Guadagnini-Cellos von 1759. Die gelungene Abstimmung zwischen Solistin, Dirigent und Orchester konnte man auch bei der Zugabe, Gabriel Faurés "Élégie", bewundern. Nach der Pause gab das Orchestre de Paris dann alles, um Hector Berlioz‘ "Symphonie fantastique" als facettenreiches Meisterwerk zu präsentieren: sensationell!
http://www.wienerzeitung.at/themen_channel/musik/klassik_oper/784955_Grandioser-Ausklang.html

Paavo Järvi november möödub kontserdireisidel Euroopas

err.ee
Priit Kuusk
10/11/2015

Paavo Järvi esinemised toimuvad sel kuul vaid Euroopas ja koos kahe oma orkestriga väga mainekates kontserdisaalides. Juhatanud Pariisi uue filharmoonia suures saalis oktoobri viimasel päeval kahe orkestri ühiskontserti, on Paavo Järvi peadirigendina viinud oma Orchestre de Paris' kodusaalist välja ratastele, külaliskontsertidele Euroopa suurtes muusikakeskustes, kus üks saal kuulsam kui teine.
Orchestre de Paris' turnee kestab 6. novembrist kuni 14. novembrini, mil antakse kokku seitse kontserti. Kolm esimest õhtut on olnud sama kavaga, vahetati vaid soliste.
Reis algas Ungarist Budapesti Béla Bartóki nimelisest rahvuslikust kontserdisaalist 6. novembril, järgnesid 7. novembril Viini Kontserdimaja ja 9. novembril Esseni filharmoonia Saksamaal. Kavas Arvo Pärdi „Silhouette“ ning Camille Saint-Saënsi Tšellokontsert nr 1 a-moll, mille solistiks 6. ja 7. novembril oli noor kuulus argentiinlanna Sol Gabetta ning 9. novembril prantslaste virtuoos Gautier Capuçon. Õhtu teine pool sisustati kõikjal ja veel ka edasi Hector Berliozi aegumatu „Fantastilise sümfooniaga“.
10., 11., 13. ja 14. novembril esineb Pariisi orkester peaaegu sama programmiga Müncheni Gasteigis, Berliini Filharmoonia suures saalis, Frankfurti Alte Operis ja Brüsseli Kaunite Kunstide palees (Palais des Beaux-Arts). Neil kolmel õhtul on kava avanumbriks Berliozi avamäng „Korsaar“, viimasel õhtul Brüsselis alustatakse aga taas Arvo Pärdi teosega „Silhouette“, tšellosolistiks on kõikjal Sol Gabetta. Vaadates kogu reisi esinemispaiku: kas saab ühel dirigendil olla veel uhkemaid saale, üks teise järel! Nii tutvustab Paavo Järvi muusikamaailmale, mis tasemele ta on orkestri oma kunstilise juhtimise viiel aastal viinud. Ka Wiener Zeitung on Paavo kontserte hinnanud juba „sensatsioonilisteks“.
Siia juurde võiks ettevaatavalt lisada, et Orchestre de Paris'd juhatab nende uues kodusaalis Pariisi Filharmoonias esmakordselt ka maestro Neeme Järvi, mängides muusikat Pjotr Tšaikovski balletist „Pähklipureja“. Need kaks õhtut leiavad aset 27. ja 28. novembril.
Paavo Järvi dirigeerib neljapäeval, 19. novembil vahepeal ühe kontserdi ka Londoni kuninglikus Festival Hallis oma kauaaegse koostööpartneri Philharmonia Orchestra ees, kavas on Franz Joseph Haydni Sümfoonia nr 100, Carl Nielseni Flöödikontsert (solist Samuel Coles) ja tema Sümfoonia nr 5.
Seejärel asub Paavo Järvi oma kauaaegse saksa orkestri Deutsche Kammerphilharmonie Bremen ette ja juhatab seda novembri lõpuni. 25.-27. novembril mängitakse orkestri kodusaalis Bremeni Die Glockes, ja siin on kava avapalaks Arvo Pärdi „Silouan's Song“, mida muuseas Anu Tali juhatab selle nädala lõpul ka Rootsis Helsingborgis. Bremenis kõlab ka Ludwig van Beethoveni Viiulikontsert, solistiks Janine Jansen, ja Johannes Brahmsi Sümfoonia nr 4. 30. novembril esinetakse Berliini Kontserdimajas, kava alustab Brahmsi „Traagiline avamäng“.
Järvi jätkab sama kontserdireisi Euroopas Hamburgis, Viinis, Amsterdamis, Pariisis ka detsembri algul, minnes siis koos saksa orkestriga lõpuks veel kaheks kontserdiks Koreasse, Daejeoni ja Söuli. Nüüd on tal kavad saksa muusikast, nagu ta enne Pariisi orkestriga prantsuse muusikat tutvustas.
http://kultuur.err.ee/v/muusika/ad2c93e3-f7d6-48ff-8707-a66d1e2609d5/paavo-jarvi-november-moodub-kontserdireisidel-euroopas

Saturday, November 07, 2015

Paavo Järvi: olen õnnelik, et oleme tütardega üksteisel nii tihedalt «naha all»

Postimees
Piret Kooli
07/11/2015
Briti ja Prantsusmaa klassikalise muusika ajakirjade poolt [käesoleva] aasta artistiks valitud dirigent Paavo Järvi on elus palju näinud, kogenud ja teinud, ent tema meelest kahvatub kõik selle ees, kui ta kohtub oma kahe tütrega, keda näeb töö tõttu vaid vähesed päevad aastas. Isadusest, isamaale pöördumisest ja muusikast rääkis tippdirigent Arterile Pariisis ühel oma täiesti tavalisel tööpäeval.
See on Paavo Järvi viimane sügis Pariisis. Tol päeval, kui ta äsja külas olnud tütred Ameerikasse suunduvale lennukile saadab, on loodus kuldne ja ilm nii soe, nagu Eestis pole suvelgi. Ent õhus on nukrus. Selline seletatav, mis isadepäeva-eelsesse aega isegi sobib ja lastest eemal olevat isa iseäranis hästi iseloomustab. «Tühi tunne on,» tunnistab Järvi mõni tund hiljem, kui suurem osa tööst on selleks päevaks tehtud. Tegelikult viitab maailmanimega dirigent järjekordsele lahkumisele oma tütardest Least (11) ja Ingridist (9), kes on talle elus õige olulisemad.
Ent töö ajal tehakse tööd ja nii lööb Järvi järgmisel hommikul kell kümme proovisaalis esimesena lahti H. Berliozi sümfoonia «Fantastic». «Tuurile tuleb minna mõjusa, ägeda muusikaga, ent prantslastel teist sellist heliloojat ei ole. Ja prantsuse orkestrit oodatakse ju ikka prantsuse heliloominguga, nii on sellest saanud Pariisi orkestri visiitkaart,» selgitab Järvi ja meenutab, et esimest korda dirigeeris ta seda suurvormi hoopis Norras Bergenis 1989. aastal.
Proovi käigus saan Järvi eestlannast assistendilt Maarja Sauelt teada, et tegelikult on nii mõnelgi muusikul sümfooniast pisut villand, aga no mis sa teed – ikkagi leivanumber. Maarjal on selle teosega seotud aga ka tema isikliku elu erilisemad hetked. Sest just nende timpanite rütmis tundis ta oma suvel sündinud tütrekese esimesi liigutusi.
Prooviruumis on kokku 104 muusikut, teiste hulgas ka dirigendi abi ehk Soome-Ukraina päritolu naine, kes maestro käejälgedes liigub. Dirigent Järvi istub kõrgemal toolil orkestri ees poodiumil ja teeb vähemalt kahel korral karmimat häält – peamiselt inglise keeles –, nõudes keskendumist. Ikka kipub keegi kuskil lobisema. Iseäranis rahutu on harfimängija. Timpanimees loeb raamatut, tal on veel sadu takte pausi. Proovipäev koosneb tavaliselt mitmest osast, pikimal juhul on neid neli, igaüks poolteist tundi pikk, vahel väikesed kohvipausid ja üks pikem lõunatamiseks. Selle loo ilmumise ajal ollakse aga juba Euroopa-turneel. Kümne päeva jooksul antakse üheksa kontserti seitsmes linnas ja neljas riigis.
Ühtäkki haarab metsasarvemängija oma pillist ja keerab selle kummuli, tõmmates samal ajal sarve osadeks, ning valab siis kondenseerunud õhu tilkhaaval või sorinal lihtsalt põrandale. Loiku siiski maha ei jää. Harfimängija sahmerdab jälle, mis tal seal kohvris täpselt on, ma teada ei saagi. Ent olgu nii.
Pärast kohvipausi kogunetakse taas saali, kus orkestri direktoril on edasi anda kurb teade. Kõik tõusevad ja seisavad veidi rohkem kui minuti vaikuses, kõrges eas lahkunud kolleegi mälestust austades. Seejärel elatakse edasi. Nooruke löökriistamängija teeb orkestri jaoks kohandatud kirikukelladega ühispilti. Teised juba mängivad. Ühtäkki katkestab dirigent proovi, sest kaks oboemängijat on puudu. Otsitakse. Tulevad mees ja naine, pillid sülle seatud, äkki paneb naine käe kolleegi õlale, sedasi lohutavalt, ja ütleb midagi. Kui palju aga dirigent oma muusikutest kui inimestest teab?
«Küllaltki palju. Tunnen orkestrante kõikides oma orkestrites (praegu on neid kaks – P. K.), kuid lähemad suhted on nagu ikka vaid osaga kogu trupist. Kui ühes koosseisus on näiteks sada pillimeest, siis on paratamatu, et ühtedega tekib kohe klapp ja teistega jääb väike distants. Nende muredestki on mul aimu, ka isiklikest. Nii julgen öelda küll, et tunnen oma kolleege, ja mul on hea meel, et nende seas on ka väga lähedasi sõpru,» ütleb Järvi

Ent see ei takista tal olemast nõudlik. «Partii on meil peas, ma tean. Aga prooviks nüüd kokku ka kõlada, ja et ei oleks nii raske. Palun rohkem helgust,» lausub Järvi ja tõstab taas käed.
«Hommikused ajad on vahel keerulised, eriti esmaspäeviti. Ja hommikustest proovides Pariisis võiks teha filmi, sellise felliniliku. No ei ole mugav olla inimestel, ma näen, aga midagi ei ole teha, sest kolmapäeviti on meil kontsert,» räägib dirigent kolm ja pool tundi hiljem ning otsustab siis, et tänaseks on proovid läbi. Pealegi on tal ju külas Eesti ajaleht.
Assistent Maarja teavitab Järvit poole tunni pärast algavast Belgia raadio intervjuust. Tuletades ühtlasi meelde, et on aeg välja otsida telefoni kõrvaklapid, et saaks paremini vestlusele keskenduda. Järvi vaatab kahte telefoni oma riietusruumi peeglilaual, kontrollib laadima pandud aparaadi akut ja võtab siis teise, et näidata, mida ta eile õhtul veidi enne südaööd täpselt tegi.
«Näe, on selline lehekülg Google classic lives, siia tuleb varsti ka meie kahe tuviga logo (Pariisi orkester), ja selle jaoks me siin eile õhtul kl 23 veel monteerisime – köhatusi ja häirivaid helisid välja. Plaati sellest salvestusest ei tule, kuid kõik peab ikkagi korralikult kõlama ja kaunis olema.»

Heliseb telefon, Belgia raadio reporter tabab Järvi lõunapausilt, mis on kestnud vaid kaks ampsu. Mees rüüpab hoogsalt veel ühe sõõmu espressot. Vestlus algab. Pool tundi hiljem haukab Järvi jälle pika saia võileiba. Siis on aeg anda järgmine intervjuu. Teise telefoni peale helistab Saksa suurim muusikaajakiri. «Jess, ajakirjaga on parem, ma saan nüüd rahulikult süüa,» rõõmustab dirigent ja süveneb jälle kõrvaklappidesse.
Maarja pakib samal ajal maestro nimelist hiiglaslikku reisikappkohvrit. Ühest sahtlist vaatab vastu kolm dirigendikeppi ja pisike ventilaator. «See on tal alati kaasas ja Paavo kutsub seda oma suurimaks fänniks,» naerab assistent, mahutades ise samal ajal kohvrisse parfüümipudelid, esinemiskostüümid, kingad ja kõik muu artistile vajaliku. Saan näiteks teada, et kontserte ja särke on sama arv, sest pesumaja teenusteks pole aega.
Tuppa tagasi jõudes ütleb Järvi telefoni inglise keeles: «Ma ei saa olla keegi, kes ma ei ole. See oleks ju raisatud elu.» Järgneb kuuldamatu küsimus ning edasi räägib Järvi pikemalt oma lapsepõlvest ja sellest, miks tema pere 1980. aastal toonasest Nõukogude Liidust lahkus.
Lõpetuseks avaldab Järvi saksa ajakirjanikule, et vabal ajal kuulab ta vahel samuti muusikat, ent pigem džässi või bossanoovat. «Ent popmuusika rahastamine on jabur,» prahvatab mees pärast kõne lõppu juba selges eesti keeles. «See raha tuleks anda muusikakoolidele, et õpitaks pilli. Mängitagu hiljem siis mis stiilis tahes. Meelelahutus on ju midagi hoopis muud, kuid see ei ole kunst.»
Vean klaveritooli Järvile lähemale ja vaatan talle arusaamatult otsa. Meie intervjuu on sujuvalt alanud ja vähemalt hetkeks tuleb maestrol lasta ka seda jutuajamist siin dirigeerida. Mida siis muusikakoolis muu hulgas löökpille õppinud mees täpsemalt silmas peab?
«Muusika õppimine on hästi keeruline, pikaajaline protsess, ja sinna juurde käib kõik see, mida laval tegelikult näha ei ole – nooditundmine, harmoonia, literatuur. Ja seda õpitaksegi muusikakoolis, mida varem saab alustada, seda parem. Heaks orkestrandiks ei saa eriti, kui sa alustad alles 15-aastasena. Popmuusikas on aga ridamisi artiste, kes vaevu oskavad pilli mängida, mõned ei tunne isegi nooti. Ja tegelikult ongi see popimaailma üks võlusid, et võid äkki täheks saada. Klassikamaailmas ei saa nii juhtuda, kui sa ei ole eelnevalt järjekindlalt harjutanud. Võtame absurdse näite nagu Ozzy Osborne. Black Sabbath meeldis mulle kunagi, aga kas sa kujutad ette, et ta käis koolis hevimetal’it õppimas? Ozzy oskab vaevu muusikat teha. Ehk et ma ei räägi geniaalsetest näidetest nagu Sting või Prince. Või näiteks Sex Pistols, mis oli ja on punkliikumise mõistes nähtus, sellel oli vähemalt sotsiaalne põhi olemas. Aga duett Baccara – mäletad? –, jah, see meeldis meile ja kõik oli justkui korras, aga kui sa praegu neid lugusid kuulad, siis lihtsalt naerad, sest midagi magedamat on raske välja mõelda. Meil kõigil on oma meeldimised ja noorus seondub popmuusikaga. Minul on selliseks näiteks ansambel ABBA ja ka Black Sabbath. Kuid see kõik oli ja läks. Seetõttu ongi vaja toetada laste huviharidust, ja antud juhul siis väga otseselt just muusikakoole.»
Piinlik võib ju olla, aga mõnus on ikka ka, sest puusa võtab see muusika seniajani nõksuma.
Tõsi. Aga anded jäävad kauemaks meelde, näiteks ABBA – siiani kuulad ja on ju hea. Ent neil oli taust. Ehk et ma pean silmas, et popmuusikat ei saa õppida. Instrumenti saab. Popklaverit ei saa õppida, sest iga inimene, kes on klaverit mängima õppinud, oskab ka popklaverit mängida. Eriti kui oskad tõesti mängida, näiteks nagu Alicia Keys. Ta on oma haridust igakülgselt kasutanud.
Tõsi on ka, et kõigist lastemuusikakoolis õppinutest ei saa muusikas staare, aga neil on olnud vähemalt võimalus korralik alus saada ja end proovile panna selles osas. Seetõttu on noortebändide finantseerimine absurdne.
Kas te teate kohe ja konkreetselt öelda, kus ja kes seda raha ära võtta tahab?
Tean, et sellised plaanid on maailmas, olen kuulnud, et ka Eestis. Sest on sündinud selline demokraatlik mõte, et tuleb finantseerida seda, mida rahvas üldiselt kuulab. Ja rahvas kuulab ju üldiselt popmuusikat ning klassikat ei kuulata, no mis me seda viimast siis ikka toetame. Ja kui keegi tahab õppida klassikat, siis küsigu toetusi ja õppigu selle pealt. Popmuusikast aga läheb õppides tegelikult hoopis midagi kaotsi, sest see on eneseväljendus, mis käib sotsiaaltrendidega kaasa. See on soundtrack noore inimese teekonnal.
Carmeni aariat on aga näiteks vaja osata laulda ja keegi on selle üles kirjutanud. Rääkimata sellest, et see on geniaalselt kirjutatud. Seal ei ole ainult nelja akordiga tegu, ent enamik popmuusikat ongi konkreetselt nelja akordi peale ehitatud. Kuula Rod Stewarti laule. Ta on ka ise naljatades öelnud, et ehitas oma elu kolme akordi peale, sest teisi ta lihtsalt ei oska. Eks ta tegelikult muidugi oskab, aga põhimõte on selline. Tõsi on ka, et popheliloojad ju oskavad teha kõike, kuid kiiresti seedimiseks mõeldud muusikal ei ole kunstiga mingi tegemist.
Paarist tuurist rääkides meenus mulle hoopis Endel Pärn, kes öelnud enda kohta kord, et ta valdab ainult ühte nooti, see on la, kuid kogu asi sai Estonia laval aetud.
Jah, aga tema oli isiksus, võrratu näitleja. Andekas kuju, kelleta operetimaailma ette ei kujutakski.
Istusin enne teie orkestriproovis ja muu elulise kõrval jäi silma, et nii mõnigi köhis ja turtsus. Kuidas te kõik ennast laval tagasi suudate hoida?
Lihtsaim nipp on, et forte kohani tuleb oodata. Aga tegelikult on suurim saladus taskurätik. See peab taskus olema, ka publikul. Soovitangi kõigil, kes kontserdile tulevad: investeerige taskurätikusse. See toimib olulise summutajana, kui on vaja köhida. Muidu istub mõni esimeses reas ja köhib sulle lahtise kõlava häälega kuklasse. Jube ebamugav on.
Viimati helises kellelgi saalis näiteks telefon, ikka pikalt kohe. Kuskil üleval rõdul. Inimesed ei saa kohe aru, et see on nende mobiil, ja siis on piinlik, et kuidas sa hakkad kohmitsema…
uidas sellised hetked puldist tunduvad?
Vahel on lihtsalt jube kahju, sest oled jõudnud esitatava palaga väga ilusasse kohta ja äkki kostab Nokia valss – tudutampa tudutompa tudutopampaa.
Tähelepanu keskpunktis olemine võib olla vahel päris ebamugav – kuidas teie end selles rollis tunnete? Kahe suure muusikaajakirja poolt aasta artistiks valituna annate päevas juba oma kolm intervjuud. Ent küsin hoopis teisiti: kumb köidab välismeediat rohkem, kas teie töö või teie emigreerunud pere lugu?
Seda kõike küsitakse tõesti palju, ent eks ma olen osav ka, pikin intervjuusse neid teemasid, mis on ka mulle olulised. Näiteks tänagi rääkisin Artur Lembast ja Erkki-Sven Tüürist. Või Arvo Pärdist, ka isiklikke kogemusi. Aga nõukogude-lugu tuleb vahel rääkida ikka, nii mõnigi arvab, et oli jube repressioonide aeg. Tegelikult ei olnud, eriti kui võrrelda mu vanaema ajaga.
On ka teemasid, mida ma ei puuduta. Sest jah, intervjuusid tehes on oluline, et inimene ise oleks huvitav, tema mõtted ja olemine, mitte aga see, kas tal on Armani aluspüksid või Gucci kott. Ja on teemasid, mida ma ei puuduta, sest öeldut võidakse valesti tõlgendada. Näiteks seda, et millises klassi ma lendan. Mulle on lennureis ju elementaarne võimalus tööle jõudmiseks. Ja ma pean ennast korralikult välja puhkama, ning sageli on mul vaja lennukis ka tööd teha. Oli ka nüüd, töötasin Widmanni värske vioolakontserdi partituuriga, mille maailmaesiettekanne oli läinud nädalal siinsamas saalis. See oli keeruline partituur, sain selle kätte vahetult enne lendu, kogu teekond kulus õppimisele. Hea, et oli pikk lend, Pariisi jõudes oli selge ka.
Mainisite Arvo Pärti – olete kogu oma elu teda teadnud, ent milline oli teie seni viimane kohtumine?
Arvo on mulle väga armas inimene. Viimati tuli ta siia tuppa, kui käis Pariisis, astus vaikselt uksest sisse ja läks joonelt sinna kohvilauani, kus on šokolaadikarbid. Mulle tuuakse neid ikka palju, ma ei söö eriti kommi, Arvole aga maitsevad need väga.
Heliloojana aga – ta on väga hea helilooja ja tema mõistmiseks tuleb alustada noorusaja loomingust. See oli tollal midagi täiesti enneolematut. Rääkisin Tormisega ja ta meenutas, et kui oli kuulnud Pärdi I sümfooniat, siis mõistis, et temal ei ole enam mõtet ühtegi kirjutada. Sest paremini ta ei suudaks, ja et Pärdiga oli midagi oluliselt muutunud. Ja kuidas ta suudab teiste heliloomingut analüüsida! Erkki-Sveni uudisteost kommenteeris: «Pea mind täitsa hulluks, aga mina arvan, et see üks geniaalne tükk». Ja siis läks detailidesse ja iseloomustas lõpuni läbi. Ta oli absoluutses vaimustuses – olles väga teadlik ka teiste muusikast, aldis kuulama ja vastu võtma, ta ei ole mingi oma maailmas elav balti munk. Pärt on uue muusika looja, eh(tn)e helilooja.
Teile on see aasta olnud ka märgilise tähendusega, muu hulgas olete juba kohekordne aasta artist ja Sibeliuse medali värske laureaat. Mida olete teinud õigesti, et kõik õunad korraga valmivad?
Ma teen ikka tööd. Aga see on väga liigutav, iseäranis Sibeliuse medal. Esmalt seetõttu, et esimene selline anti Karajanile, ja teiseks, et see on karge põhjamaise helilooja auks tehtud. Paar aastat tagasi anti mulle ka Hindemithi medal, aga see ei kõneta samamoodi.
Kas auhinnad käivadki karjakaupa, stiilis et, oi, nemad andsid, anname meie ka?
(Naerab.) Mõnel juhul võib ehk tõesti nii olla.
Olen väga õnnelik, kui keegi mu tööd tähele paneb ja tagasisidet saan.
Teie lahkumise üle siit Pariisist Tokyosse on sahistatud kuulujutte ka, üks neist väidab, et Järvi lahkumise põhjuseks on see erakordselt kole filharmoonia maja, mis alles jaanuaris avati.
See on väga hea kuulujutt! (Naerab.) Tegelikult mulle see saal väga meeldib. Jah, hoone ise on väga veider, imelik, tekib mulje, nagu oleks see Marsilt, aga mulle meeldib.
Lahkun ma aga seepärast, et olen siin olnud juba kuus aastat. Mul on lihtsalt suuremad ambitsioonid ja siinsetega need enam ei kattu. Näiteks usun, et see orkester peaks palju rohkem plaadistama ja käima sagedamini turneedel. Siit saalist peaks rohkem tegema otseülekandeid või kontserdisalvestisi otse veebi. Me elame ju siiski 21. sajandil ja see saal on seda väärt. Ent kõik takerdub kuhugi, peamiselt ikka raha ja tahtmise taha. Ja pealegi, nagu ütles Toscanini: ideaalne aeg ühes kohas püsimiseks on seitse aastat. Mulle tundub ka nii. On lihtsalt aeg minna edasi, ja see koht on Jaapan. Lähengi esialgu kolmeks aastaks, niisugune on tüüpleping, seejärel selgub, mis ja kuidas edasi.
Mille pärast te muretsete?
Mul ei ole üldse muresid, mul on ju nii hea assistent Maarja. (Naerab.) Tõsiselt rääkides: viimati muretsesin, et mu lapsed turvaliselt maanduks, nad läksid siit ju üksi lennukile – kaks põnni seljakottidega... (Lennufirma teenusena viiakse lapsed lennukile n-ö vanemalt vanemale ja hoolitsetakse nende eest kogu reisi vältel – P. K.) Nüüdseks ongi nad kenasti maandunud, juba rääkisin nendega. Nad on kenasti kodus Cincinnatis tagasi.
Ja selle punase paelakese käe ümber punus teile jälle üks tütardest?
Jah, seekord tegi selle Ingrid, enne tagasilendu sain. Ja nagu ikka, hoian seda nüüd seni, kuni kord ära kukub, nii umbes poole aasta pärast.
Mida te lastega koos siin Pariisis tegite?
Kahjuks palju vähem, kui oleksin soovinud, sest olid proovid ja kolm kontserti. Aga nad olid kõigil kontsertidel, käisime hästi mitu korda söömas ja Champs Elysées’l jalutamas.
Tänu lastele olen Pariisi ikka näinud, muidu ma ei tunne end siin just ülemäära koduselt. Tüdrukutega oleme Eiffeli torni roninud ja Disneylandis käinud, aga see on midagi, mida ma kellelegi ei soovita. Sest see on nii mage – Ameerikas on suur ja õige ja ainus. Floridas on äge, mastaabid jmt. Ja mida saabki olla Pariisil ühist Disneyga? See oleks nagu prantsuse McDonald’s. Prantslaste imiteerimisvõime on väga limiteeritud, Jaapanis tehakse kümme korda paremini – nad võtavad üle selleks, et teha midagi paremaks.
Eiffeli torn aga tasub kindlasti vaatamist ja üles tuleb minna, pikast järjekorrast hoolimata. Ning Triumfikaart lähedalt uurida. Juba see fakt, et sa oled seal käinud, tead, mida see sümboliseerib ja millele on pühendatud... See on ajalugu ja korraga oled sa selle aja sees ja all.
Õhtuti aga olid tüdrukud mul siin garderoobis, tegid mulle enne lavale minekut näiteks peamassaaži. Koosolemine on nende jaoks tähtis. Nad ütlesid mitu korda, et läheme parem koju, ja mina ajasin vastu, et te tulite ju Pariisi, vaatame ikka koos linna.
Aga kui te kodus olete, mida siis teete?
Istume ja räägime ja mingi söömine käib kogu aeg. Ja tegelikult läheb aeg ju väga kiiresti. Lisaks on veel ajavahe, hommikuti nad magasid raudses rahus. Mina käisin sel ajal proovis ja siis olime koos jälle.
Kuidas nad kontserti kuulavad, milline on nende tagasiside?
Kallistavad väga palju … aga huvitav on, kuidas nad väga erinevalt kuulavad. Lea kuulab ja siis näen, kuidas hakkab vaikselt justkui unne suikuma, aga pärast tuleb ja ütleb amazing! Ingrid aga – teraselt jälgib ja on kõigega kursis. Ehk on see vanusega seotud või siis võtavadki erinevalt vastu. Ingridile meeldivad kõikide lugude finaalid, tema meelest on need jube head.
Kas te räägite omavahel inglise keeles?
Võimalikult vähe, nüüd on see keel rohkem sisse tulnud, sest nad käivad Ameerikas koolis. Aga koos olles suhtleme ikka eesti keeles ja seekord läks lõpuks päris ladusalt. Eestis veedetud suved on hästi mõjunud, neist on kasu.
Me hüüame vanemat tüdrukut vahel Narva-Ingridiks, sest mõnikord tulevad talle keelde sellised slaavipärased venitused (tüdrukute ema on viiuldaja Tatiana Berman-Järvi – P. K.). Nad räägivad kodus emaga vene keeles ja omavahel üha rohkem juba inglise keeles. Puhas sõnavara on igas keeles, kuid vahel tuleb ootamatuid lauseid sekka, sellist üdini eestlaslikku «No räägi siis, kuidas oli ka!».
Kuidas te end isana tunnete – just täna, sest eile oli teil tütardest lahkumise päev?
Jube tühi tunne on esimesed päevad, ja eriti see hetk, kui näed neid eemaldumas… Aga sellega on võimalik harjuda või ennast harjutada tugevamaks. Äraminemised üldse on väga keerulised minu jaoks, püüan neid võimalusel vältida. Mingi aeg oli aga vaja lõplikult leppida, et minust saab distantsi-isa (Järvi lahutas abielu kuus aastat tagasi – P. K.). Nii et ma küll olen, ent mul ei ole nendega seda täielikku kontakti. Kartsin, et meie vahele tekib tühimik. Sest ma ju nagu olen, ja ikkagi pole ka. Olgugi et suhtlesime pidevalt telefoni või Skype’i vahendusel, kui eri mandritel või riikides olime. Nüüd, eriti selle viimase kohtumise mõjul, tean, et me ei kaotanud üksteist ära.
Nad rääkisid mulle selliseid asju, mille kohta ma ei osanud oodatagi, et üks tütarlaps sellises vanuses oma isaga rääkida võiks. Olen jube õnnelik selle üle, et oleme üksteisel nii tihedalt naha all.
Samasugune kaugsuhe on teil oma isaga olnud, samas on teil olnud lähedus ja soojus. Kuidas te hoiate üksteist niimoodi maailmaüleselt ikka perena koos?
Olen sellele isegi mõelnud, see on tõesti eriline side. Mõistan seda paljude teistsuguste peresuhete taustal. Meie pere alustalad on isa ja ema, aga elasime esimesed 17 aastat ka tihedalt koos. Minu ja tütarde puhul on see kõik teisiti, nad olid ikka väga väikesed, kui meie elud abikaasaga lahku läksid. Seda suurem on mu rõõm, et kõik on alles. Ma ei võõrandu neist kindlasti, nad on ju minu lapsed, ma ei saa neile kuidagi selga pöörata.
Jah, ma tunnen ka teistsuguseid inimesi. Näiteks et elatakse samas linnas, kuid ei kohtuta iial. Isana ma ei suuda kujutleda, kuidas see üldse võimalik on. See on ju sinu laps, sa oled ta isa – kuidas siis ei suhtle? Lõppkokkuvõttes, mida vanemaks laps saab, seda suurem on ta soov suhelda, ja kuidas sa siis ei anna lapsele seda võimalust?
Kas teie oma isaga riielnud olete?
Ei, me ei ole isegi loominguliselt kokku põrganud. Aga aega on, ta ju veel noor inimene. Ent mulle on mulje jäänud, et vananedes muutuvad inimesed leebemaks.
Isadus algavat hiljem kui emadus – millisena teie mäletate oma isaks saamise lugu?
(Naeratab hetke vaikides ja jätkab siis.) Tegime «Fidelio» etendust Firenzes ja ma olin väga armunud. Elasin selles imeilusas linnas ooperimaja kandis, katusekorteris tänaval mille nimi oli Via Santa Spirita (Pühavaimu). Tegin päev otsa tööd, Tania harjutas, ja õhtul käisime väljas söömas. Kahekesi kogu aeg, ja nii see kõik sündiski.
Ja kui lapseke oli tulekul, kus te siis olite?
Lea sündis Londonis, minul pidi Bonnis samal ajal kontsert olema, ent ma jätsin selle ära, sest arsti pakutud tähtaeg läks üle ja ma ei saanud midagi plaanida… Ingrid tuli oodatult ja sündis Ameerikas Cincinnatis, kus nad ka praegu elavad. Olin mõlema sünnituse juures, need on fantastilised hetked, nabanöör ja vannitamine sinna juurde…
Teie lapsed on Eesti ja USA kodanikud, ka teil on käes teelahkmel seismise aeg: kas rajada oma püsiv kodu Eestisse Pärnusse, kus veetsite oma lapsepõlve ja hilisemadki suved, või minna laste juurde Ameerikasse. Kas teil väikeses riigis kitsaks ei jää?
Kindlasti mitte. Usun, et tulen Eestisse tagasi, ja üsna lähiajal.
Miks?
(Mõtleb pikalt.)
Esiteks, ma olen eestlane, Eestis elamine on loogiline. Olen 52-aastane ja selle aja jooksul elanud 17 aastat ENSVs, pärast seda Rootsis, Norras, Soomes, Islandil, Taanis, New Yorgis, Cincinnatis, Londonis, Pariisis, Saksamaal... Ehk et tegelikult on elukoht tähendanud mulle aadressi, kus on parasjagu mu partituurid. Kodu aga…
Ja teiseks, kaua ma panustan neisse kultuuridesse, mis sisimas on mulle tegelikult võõrad. Ja jäävadki alati võõraks, sest ma ei ole neist sündinud. Eesti on minu kodu. Jah, Pariisis on mul hea olla, kuid see ei ole mu kodu, nad ei saa minust aru nii, nagu ma Eestis tunnetan ja elan. Mul on eestlastega sügav side, midagi, mida ma ei saa kogeda ühegi teise rahvusega, intuitiivne side oma kultuuriga. See on mulle aastatega selgeks saanud. Olen mõistnud seda nüüd tänu suvistele Pärnu festivalidele. See on midagi, mida ma ei osanud isegi oodata. Ent ma ei taha olla enam emigrant, s.t minu lahkudes oligi aeg sootuks teine.
Kui Eestisse tulete, siis tehakse teile ühel hetkel tõenäoliselt samuti ettepanek kandideerida, nagu tehti Barutole, parimal juhul pakutakse kultuuriministri kohta – kas võtaksite vastu?
Ei, kindlasti mitte, pealegi on meil praegu väga hea kultuuriminister. Väikese riigi kultuuriminister on väga raske olla, sa tunned kõiki ja püüa siis öelda, et raha ei ole. See on väga delikaatne töö. Üldse, kogu poliitika on midagi, mis ei ole väga minu ala, sinna ma ei pürgi.
Homme, isadepäeval olete te tütardest mitme lennutunni kaugusel, ent ometi isa. Mida isaks olemine teile tähendab?
See on ainus asi elus, mis midagi väärt on. Kui ma vaatan neid kaht tüdrukut, siis kõik muu on ka tähtis, ent jääb nende kõrval varju. Ma ei suuda kujutledagi, et neid ühel päeval mu elus ei oleks.
Jah, ma ei vii neid kooli ja ei õpeta neile igapäevaelu – nii on läinud. Aga samal ajal olen ikkagi nende isa. Ma tean, et nad hoiavad mind, ja kasvatavad samuti, näiteks pean ma vandumise eest neile kümme dollarit maksma.
Olen neile juba väga palju võlgu. Ja kuna mind ei ole kunagi kohal, siis saan neile pigem õpetada elu absurdsust ja huumorimeelt. Tean kogemusest, et neid läheb elus vaja.

Miks käia kontserdil?

«Kõik ei kuula kontserti, mõned mõtlevad oma mõtteid ja mind see laval olles üldse ei sega,» lausub Paavo Järvi ning lisab, miks ta isegi meeleldi publiku hulgas istuda püüab. «Tegelikult ei peagi pingsalt kuulama. Võib vabalt lihtsalt istuda ja meie saatel mõtelda. Inimesed on lihtsalt selle ilu sees. Ja pealegi – seda võiks inimesed isegi rohkem kasutada –, võimalust istuda omaette, vaikselt oma kaks ja pool tundi, keegi ei käi närvidele. Lihtsalt oled ja koged ja on hea.»

Kuidas Järvid läände läksid

Paavo Järvi: «Ma arvan ja mul on tunne, et mu vanemad mõtlesid emigreerumisele juba tükk aega varem. Eriti ema. Paljud ei saanud meist aru, sest «Neeme Järvil oli siin ju kõik olemas». Võib-olla, kui ta oleks elanud Moskvas või Leningradis ja saanud n-ö oma inimeseks, siis oleks ehk veidi lihtsam olnud.
Olin detsembri lõpus saanud just 17-aastaseks (Järvide perekond emigreerus Nõukogude Liidust 1980. aasta jaanuaris – P. K.). Meil, lastel, ei olnud midagi rääkida, vanemad täitsid kõik lubatud kohvrid. Kaasa võtsime kõik fotoalbumid ja elementaarsed kolm särki ja kaks püksipaari. Mälestuste kaasavõtmine oli kõige tähtsam. Nüüd on need kõik vanematekodus Floridas. Osa on ka juba siin raamatukogus, meil on seal nn oma osakond, siia saadetakse ka kõik mu kontserdikavad.
Kui me ära läksime, siis lubati meil kaasa võtta kaks kohvrit inimese peale, ja terve pere peale saime valuutaks vahetada 100 rubla. Läksime esmalt rongiga Viini ja siis oli kaks varianti: kas minna Iisraeli või jääda paigale. Põgenikelaagris ootamine võis võtta aastaid, kuid Viinist võis minna ka Rooma – need olid toona kaks kohta, mille kaudu emigreerumine toimus. Üks võimalus oli veel: leida perekond, kes võtab sinu eest vastutuse. Meie eest andis allkirja üks Ameerikas elav eesti perekond. Kui olime olnud nädal aega Viinis, tuli see naine, kirjutas alla ja me läksime New Yorki. 20. jaanuaril 1980 jõudsime Ameerikasse.»
http://pluss.postimees.ee/3389713/paavo-jarvi-olen-onnelik-et-oleme-tutardega-uksteisel-nii-tihedalt-naha-all