Sunday, August 26, 2018

RMF: Deutsche Kammerphilharmonie Bremen und „German hornsound“ im Kurhaus Wiesbaden

echo-online.de
Manuel Wenda
26.08.2018

Für das Rheingau Musik Festival hat sich die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen sinfonischen Werken Robert Schumanns gewidmet und sich dabei vom Hornquartett „German hornsound“ unterstützen lassen.



Euphorischen Beifall gibt es im Kurhaus für die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen mit ihrem Dirigenten Paavo Järvi und das Quartett „German hornsound“.Foto: RMF/Ansgar Klostermann

WIESBADEN - Im vergangenen Jahr brachte die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen beim Rheingau Musik Festival einen viel beachteten Brahms-Zyklus, in diesem Jahr wandte sie sich dem sinfonischen Werk Robert Schumanns zu. Chefdirigent des Orchesters ist Paavo Järvi, für das RMF-Publikum ein alter Bekannter, leitete er doch in seinen Zeiten als Chefdirigent des hr-Sinfonieorchesters viele Eröffnungskonzerte in Kloster Eberbach. Der erste Abend des Gastspiels geriet fesselnd und vermittelte die Essenz romantischer Musik. Gleich die Ouvertüre zu Goethes „Hermann und Dorothea“ atmete Tiefe. Wechsel der Dynamik und ein rasch fließendes Tempo machten den Reiz der Deutung aus.

Schumanns Konzertstück für vier Hörner und großes Orchester F-Dur op. 86 war zur Zeit seiner Entstehung ein Novum in der Musikgeschichte, lange wurde es ob seines immensen technischen Anspruchs selten gespielt. Mit „German hornsound“ trat im Friedrich-von-Thiersch-Saal ein hochvirtuoses Ensemble auf die Bühne. Resolut setzte der „Lebhaft“ überschriebene erste Satz ein. Die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen unter Järvi sowie das Quartett verschafften dem Zuhörer ein plastisches Hörerlebnis, das Spiel der Hörner beschwor geradezu Waldszenen. „German hornsound“ musizieren mit Feuer und Akkuratesse. Von schöner Delikatesse war das Klangbild in der Romanze, eine zarte, ganz leichte Verschwommenheit lag über allem. Sprühend geriet das Finale und intensiver Jubel erfüllte am Ende das Kurhaus. Als Zugabe wählten „German hornsound“ eine Bearbeitung der Arie „Ave Maria“ aus Giuseppe Verdis „Otello“ – Momente von großer Innerlichkeit. Järvi und das Orchester applaudierten dem Ensemble, dieses gab die Ovationen zurück.
Forscher Start nach der Pause
Nach der Pause Schumanns Sinfonie Nr. 3, die „Rheinische“: Järvi und die Musiker starteten forsch in den Begrüßungsapplaus hinein, in eine Interpretation von schwärmerischem Duktus. Im Scherzo steigerte die Kammerphilharmonie die folkloristische Atmosphäre in ekstatische Ausbrüche. Leichtfüßig ging die Sinfonie ihrem Ende entgegen und rief euphorischen Beifall hervor. Zum Abschluss dann „Gassenhauer“ von Johannes Brahms. Selten hört man den „Ungarischen Tanz Nr. 5“ so „sophisticated“ wie süffig.

Friday, August 24, 2018

Paavo Järvi armastuse ja muusika orgia

postimees.ee
Heili Sibrits
24.08.2018




Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis. Fotol Paavo Järvi. FOTO: Kaupo Kikkas
FOTO: Kaupo Kikkas


Paavo Järvi ideest alguse saanud Eesti Festivaliorkester, kes on tegutsenud ainult seitse aastat, jõudis Eesti esimese orkestrina BBC Promsile ja Elbphilharmonie uhkesse saali. Mida see tähendab ja miks sellist orkestrit vaja on, räägib Paavo Järvi.

«Ma tahan, et te paneksite oma klaasid käest, me teeme nüüd ühe suure kalli!» hüüab kõlaval häälel Eesti Festivaliorkestris klarnetit mängiv Matt Hunt. Mati kutse peale piiravad pea 90 orkestranti Paavo Järvi ümber ning skandeerivad «Paavo! Paavo! Paavo!». Ja see on üks võimas külakuhi!

Äsja on lõppenud kontsert Euroopa moodsamas kontserdisaalis, Hamburgi Elbphilharmonies. Selja taga on peaaegu kaks nädalat koos mängimist, hommikust öötundideni koos olemist, tuhandeid lennukilomeetreid, kadunud ja leitud kohvreid, keskendumist, käte värinat, rõõmu, nalju-naeru ja vahel ka põrnitsevaid pilke.

Viis päeva Eesti Festivaliorkestriga on mind veennud: selle kambaga olen ma nõus valitsusi kukutama, tegema revolutsiooni, lendama Kuu peale. Nad on kirglikud, pühendunud ning fantastilised muusikud, kes tõesti naudivad Paavo Järvi käe all muusika mängimist. Sest see on fun!

Jasper Parrott, väga olulise muusikaagentuuri Harrison Parrotti asutaja, tunnustas lõpupeol peetud kõnes orkestri pühendumust ja tehtud tööd. Eesti Festivaliorkester on tema arvates hea näide ideaalselt ühiskonnast. «Te seostute kõigega, mis on Euroopas head,» ütleb Parrott ja pidades silmas orkestri rahvusvahelist koosseisu ning neid ühendavaid väärtusi ja eesmärke.

Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel FOTO:
FOTO: Kaupo Kikkas

«Orkester on ühiskonna prototüüp,» täpsustab hiljem Paavo Järvi. «Siin on hästi palju väga intelligentseid, hästi erinevate arvamustega inimesi, aga kes näevad suuremat eesmärki – teose ettekanne – ja nad võtavad end kokku, töötavad koos selleks, et teha midagi head ja teha seda nii hästi kui võimalik. Vaidlusi on igas perekonnas, probleeme on igas organisatsioonis, aga kui sa millegi nimel end tõeliselt kokku ei võta, kui sa ei püüa oma vaenlastega kompromissi leida, siis see pole õige.»

Intervjuu Paavo Järviga sai tehtud kahes osas, vahetult enne Royal Albert Halli lavale astumist ja pärast Elbphilharmonie kontserti meeleolukal peol.

Kolm edukat kontserti on selja taga, Pärnu Muusikafestivalile järgnes esinemine maailma kõige tähtsamal klassikalise muusika festivalil, BBC Promsil, ja uhiuues saalis Hamburgis. Kas teil pole kahju, et selleks korraks saab kõik läbi?

Oi, jube kahju on! Küsige ükskõik kellelt, kõik ütlevad, et pärast tuuri tuleb depressioon. Inimesed küsivad, miks ma töötan nii palju, aga ma ei saa teisiti. Kui ma kohe uut tööd ei alustaks, siis ma oleks pikali põrandal maas, depressioonis. Üks päev pausi on ok, aga kui jääb nädal aega vahet – ma tean seda, mul on olnud –, siis on tunne, et üldse pole mõtet olla ega elada.

See pole mitte ainult emotsionaalne depressioon, vaid ka füüsiline. Kontsertide ajal on adrenaliini tase kehas kõrge ja kui seda järsku pole, siis tunned, et maailmalõpp on käes.

Kas mulle tundub õigesti, et kontserdid läksid tõusvas joones?


Absoluutselt tõusvas joones. Pärnus oli väga hea, Londonis oli täitsa priima. Siin (Hamburgis) oli kõige parem, kindla peale minek.


Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel, esiplaanil pianist Khatia Buniatishvili.
FOTO: Kaupo Kikkas

Arvo Pärdi kolmas sümfoonia kõlas Elbphilharmonies vapustavalt, sellega võrreldes oli Londoni ettekanne pisut harali.
Siin on teistsugune akustika, see on päris kontserdisaal, kõik muusikud kuulsid üksteist. Promsil oli raske üksteist kuulda.

Üks päev pausi on ok, aga kui jääb nädal aega vahet – ma tean seda, mul on olnud –, siis on tunne, et üldse pole mõtet olla ega elada.
See pole mitte ainult emotsionaalne depressioon, vaid ka füüsiline.

Olete Elbphilharmonies kolm korda varem dirigeerinud, mis vahe on siin eri orkestriga mängida?

Väiksemaga, nagu Deutsche Kammerphilharmonie Bremeniga on siin kergem, sest saal sobib väiksemale koosseisule. Suurega on alati balansiprobleem, me ei tea, mida saal kuuleb.

Muusikas peab olema ühine hingamine. Näiteks kirikus mängides sulatab akustika ja kaja kõik kokku, siin aga ei sulatata midagi kokku, siin oled sa nagu arsti juures, kõik on selge nagu röntgenis.

Kui keegi köhatab, siis tundub, et köhitakse hästi kõvasti, aga tegelikult normaalselt, lihtsalt see köhh võimendub. Elbphilharmonie on väga analüütiline, siin on igat väikest detaili kuulda.

Kas see on hea või halb?

Mulle meeldivad saalid, mis natuke rohkem sulatavad ja aitavad orkestrit.

Kõige parem saal on see, mis paneb ühe hea orkestri mängima geniaalse orkestrina. Elbphilharmonie saal paneb jubedalt tööle, sest sa tead, et midagi ei anta niisama. Ühest küljest on see hea, teistest küljest raske.

Kuidas publik oli?

Püsti!

Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel.
FOTO: Kaupo Kikkas

Alguses tundus, et nad on väga külmad. Füüsiliselt elati Londonis rohkem kaasa.

See on Põhja-Saksamaa. Nad on reserveeritud ja tagasihoidlikud. Lõpuks me saime nad kätte!

Mille poolest Londoni kontserdi vastukaja teid üllatas?


See vastukaja on olnud üllatavalt positiivne, tavaliselt on Londoni kriitika hävitav.

Miks?

Sest see on London. Londoni ja New Yorgi kriitika on tavaliselt hävitav, nad võivad nii-nii halvasti öelda. Meie vastuvõtt oli aga suurepärane. Ühele kriitikule ei meeldinud solist, teisele Sibelius jne, aga mitte keegi ei öelnud, et miks see orkester siin üldse on. Orkestri suhtes oldi ülistavad isegi siis, kui neile ei meeldinud minu või Khatja (pianist Khatia Buniatishvili) interpretatsioon. Aga fakt on, et igas meie kohta ilmunud arvustuses öeldi midagi head orkestri kohta, ja see on suurepärane.

Mina saan kriitikat iga nädal, kolm tükki.

Loete neid?

Mõnikord loen, mõnikord mitte. Ma saan ka väga halba kriitikat. Üldiselt mind see ei huvita, aga see on bisnise osa, ja tähtis on, et see oleks olemas. Kõige hullem kriitika on puuduv kriitika.

Mitte kunagi ei tohi unustada, et kriitika on alati ühe inimese arvamus. Näiteks Promsi kontserdi kohta kirjutati «geniaalne Sibelius ja väga vilets Grieg», teises ajalehes jällegi «geniaalne Grieg ja vilet Sibelius». Orkestri kohta öeldi alati hästi.



Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel.
FOTO: Kaupo Kikkas

Mida selline tunnustus võib kaasa tuua?


Meie erialas on nii, et sa pead mingisuguse nivooni jõudma. Aasta algul oli meil väga hea Euroopa turnee, aga praegu tunnen, et väga suur samm on edasi astutud ka Pärnu festivaliga. Tähtis ei ole ühest triumfist teise minemine, tähtis on enesekehtestamine.

Siiani olime ühe väikelinna festivaliorkester, aga nüüd oleme end kehtestanud kui üks tähtis ja väga hea orkester. See kehtestamise asi on nüüd tehtud. Meile öeldi anytime, seda öeldi nii Hamburgis kui ka Londonis, ja seda ei öelda igaühele. Ma tean, olen käinud eri orkestritega nii Londonis kui ka siin, sageli öeldakse: mõtleme, arutame jne. Aga meile öeldi: tulge!

Lavastaja kohta öeldakse, et ta on nii hea kui tema viimane lavastus. Kas orkester on nii hea kui tema viimane kontsert?


Jah.

Või on plaat olulisem?

Ei, ikkagi kontsert. Tänase (15. august) pealt on meil kõik uksed lahti. Orkester mängis jube hästi – issand, kui hästi nad mängisid Pärti, ma pole nii head esitust kunagi kuulnud.

Täna toimus aga üks fantastiline kontsert, see oli parem kui Promsil.

Seal oli algus kuidagi rabe.

Jah, hirm oli, Promsil mängida on kõigile suur asi. Eesti Festivaliorkester pole professionaalne orkester, see on professionaalidest koosnev entusiastide orkester. Minu arvates on see nii palju parem. Orkestrandid on inimesed, kui nad näevad Royal Albert Halli, saalis on peaaegu 6000 inimest, nad mõtlevad: «Issand jumal, ma pean nüüd soolot mängima.» Siis hakkab kästi värisema – see on inimlik ja see on väga okei.

Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis.
FOTO: Kaupo Kikkas

Mida tähendab BBC Promsil esinemine teile isiklikult ja Eesti Festivaliorkestrile?


See on viies kord olla Promsil. Iga kord on selline tunne, nagu see oleks aasta kõige tähtsam esinemine. Sest see on vanim, suurim ja kõige tähtsam klassikalise muusika festival maailmas.

Mitte kusagil mujal tegelikult pole sellist 6000 kohaga saali, mis ka välja müüakse. Head saalid mahutavad tavaliselt 2000 inimest või isegi vähem, sest mida suurem saal, seda viletsam akustika. Royal Albert Hallis on vedanud, siin on akustika väga hea. Lisaks on BBC kõige suurema mõjuga ringhäälingukompanii, neil on maailmas hästi palju kontakte ja kõik, mis toimub BBC Promsil, jõuab igale poole maailma, Londonist Hiinani. See on erakordselt suur publik.

London on muusikamaailma keksus ja tänu sellele Londonis esinemine muusikutele alati väga tähtis. Kui olla sellises nimekirjas, kus iga õhtu esineb mõni tähtis solist, dirigent või orkester, siis see muidugi on suur asi.

Vaata BBC videot, kuidas Arvo Pärt Festivaliorkestrit juhendab.

Närv tuleb sisse?


Närv on alati sees. Kui ei ole, siis annad liiga palju kontserte või teed midagi muud valesti.

Kui vabad käed andis teile BBC Proms kava koostamisel?

Läbirääkimine on ilus sõna, aga tegelikult on see ikkagi kauplemine. Püütakse mingit liini dikteerida, aga suund, mida nad seekord tahtsid – Põhjamaist kava –, sobis mulle väga hästi. Eks nemad ju tahavad ka, et orkester tuleks eduka kavaga.

Loomulikult pidi kavas olema Arvo Pärt, kolmas sümfoonia oli minu valik. Griegi klaverikontsert oli nende valik, aga mina valisin solisti Khatia Buniatishvili. Sibeliuse viies oli ka minu valik, sest see lugu istub hästi orkestrile ning sellega saame end hästi näidata.

Tõnu Kaljuste on öelnud, et maailmas on väga palju head muusikat, mida ei mängita, sest kontserdimajad ja publik ootab kindlate heliloojate kindlaid teoseid.

Kui selle trendida kaasa minna, siis mingisuguse aja pärast muutub see nimekiri veelgi väiksemaks. Ei ole nii, et inimesed ei taha kuulata midagi tundmatut, nad lihtsalt ei tea.

Pole enam nii, et kõik tunneksid klassikalist muusikat. Noored ei tunne seda. Meie üheks missiooniks peabki olema klassikalise muusika tutvustamine. Inimeste muusika juurde toomine on üks tähtsaid missioone meie, nii dirigentide kui ka interpreedi töös. Pole tähtis ainult mängimine, vaid ka publiku valgustamine.


Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis. Esiplaanil Paavo Järvi ja Arvo Pärt.
FOTO: Kaupo Kikkas

Sümfoonilist muusikat kasutatakse palju sarjades, näiteks ühes maailma menukamas sarjas «Troonide mäng». Kas teie hinnangul on see toonud uut publikut saali.

Mulle väga meeldib see fakt, et menukates sarjades kasutatakse seda muusikat. Aga ma ei arva, et nii publikut saali rohkem tooks. Minu arvates tuleb inimestelt konkreetselt käest kinni ja viia nad saali. See, et keegi kogemata midagi kuulis ning siis otsustab minna, sellesse ma ei usu.

Tuleb selgitada, tutvustada muusikat – ei pea kohe minema kontserdile, võib ju koduski Spotify’st kuulata. Tänapäeval on pea kogu maailma muusika tasuta kõigile kättesaadav Youtube’ist.

Öeldakse, et filmide vaatamiseks tuleb minna kinno ja muusika kuulamiseks kontserdile.

Selge see, et kontserdil saab teistsuguse elamuse. Inimesi ei muuda skeptilisemaks see, kui nad kõrvaklappidega kuulevad natuke viletsema helikvaliteediga muusikat.

Ma tegelikult pole pessimistlik. Meie, muusikud-interpreedid, me peame olema ka misjonärid, me ei vii ristiusku, vaid muusikausku.

Inimesi tuleb muusika juurde juhatada. Kõige parem oleks, kui seda teeksid vanemad siis, kui lapsed on kolme-nelja-aastased. Aga kui vanemad arvavad, et klassikaline muusika on The Beatles, siis muidugi nad ei vii last Beethovenit kuulama.

Eesti Festivaliorkestri pooled muusikud on eestlased, ülejäänud välismaalased, kuidas te hoiate seda tasakaalu?

See pole kerge, sest eestlastest muusikuid pole nii palju võtta.

Me pole tavaline orkester, me oleme armastuse festival, see on muusika ja armastuse orgia.

Miks? Kas pole taset või ei taheta?

Kõik tahavad. Aga ma ei taha, et orkester oleks eestlastele ainult haridusprogramm. Nad peavad orkestrile midagi ka juurde andma, me peame olema tasemel.

Olete te eestlastele allahindlust teinud?


Absoluutselt mitte. Siin mängivad ainult hästi tugevad. Vahva on, et iga aastaga Eesti muusikute, nii väljaspool Eestit kui ka Eestis õppinute tase kasvab. On näha arengut. Suvel Pärnu Muusikafestivalil Eesti Festivaliorkestriga mängimine inspireerib, paneb nad tegelikult tööle. Muusikas on inspiratsioon väga tähtis, ei saa niisama harjutada, arvates, et niikuinii midagi paremat kui kohalik orkester ei tule.


Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis. Esiplaanil pianist Khatia Buniatishvili ja Paavo Järvi.
FOTO: Kaupo Kikkas

Miks pole orkestri nimi Paavo Järvi Orkester?

Minu vanaema ütles, et iga kord, kui sa uksest välja lähed, siis pead sa olema eestlane. Minu isa on alati öelnud, et pane kontserdikavva alati üks eesti helilooja, sest sa oled eestlane ja pead tutvustama Eestit ja eesti muusikat. See on minu missioon. Järvidega pole siin midagi tegemist.


Kui ilmub arvustus, pole oluline, kas hea või vilets, mul on vaja, et pealkirjas oleks Estonia. Alguses oli orkestri nimi Pärnu Festivaliorkester, aga sellise nimega pole mõtet Jaapanisse minna. Mul on vaja Eestit tutvustada, me ajame ju Eesti asja, seega peab olema orkestri nimes Eesti. Ma vabandan sellise liigse patriotismi pärast, aga mind on nii kasvatatud. Minu vanaema ütles alati, et sa oled eestlane ja sa pead olema Eestile kasulik.


Aasta algul oli orkestril Euroopa tuur, nüüd mängite Promsil ja Elbphilharmonies. Mis järgmiseks?

Aprillis-mais tuleb Jaapani turnee. See on muusika mõistes hästi tähtis koht, kõik orkestrid tahavad Jaapanisse minna. See ongi järgmine väljakutse.


Jaapan on konkreetne plaan, aga millised on unistused?

Tahan hoida õiget tasakaalu kodu- ja välismaa vahel. Tähtis on, et Pärnu Muusikafestival muutuks veelgi tähtsamaks ja tuntumaks. Neid kohti, kuhu tahaksime minna, on küll, aga tähtis on, et meid oodatakse meie taseme ja reputatsiooni, aga mitte haipimise pärast. Tahan, et kõik teaksid, et Eestis on tõeliselt hea orkester.


Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis irigent Paavo Järvi juhatusel.
FOTO: Kaupo Kikkas

Kuidas hoida orkestrit, kes ei tegutse iga päev koos, tõeliselt heana?

Väga head muusikud peavad olema, aga sellest ei piisa, sest kui on anne, aga puudub orkestrikogemus, siis ei saa taset hoida. Seepärast püüan hästi kogenud inimesi panna kõrvuti mitte nii väga kogenud inimestega.

Pärisorkester mängib aastaid koos, neil on omad traditsioonid välja kujunenud. Meil on entusiasm, meil on väga andekad inimesed. See on missioonitundega orkester.

On teil oma traditsioon enne lavale minekut?

Viskan pikali, panen silmad kinni, magan tunnikese, siis olen kontserdiks valmis.

Aga mida teete pärast kontserti?

Arvatakse, et klassikaline muusika on teistmoodi kui kõik muu muusika, aga see on täpselt nagu rokk-kontsert – enne hoiad energiat, siis lähed lavale ja annad endast kõik. Pärast aga lõõgastud. Nii on ka meil, pärast kontserti terve orkester pidutseb, me tantsime, joome veini, tähistame ja pidutseme.

Orkester peab tähistama oma kontserte. Iga päev koos mängiva orkestri kontserdi järel läheb igaüks koju, aga meie orkester peab tähistama oma kontserte. Me pole tavaline orkester, me oleme armastuse festival, see on muusika ja armastuse orgia.


*Ajakirjaniku sõitu toetas Postimees ja Eesti Festivaliorkester


Tagaisiside BBC Promsile

13. augustil esines Royal Albert Hallis Paavo Järvi Eesti Festivaliorkester maailma suurimal klassikalise muusika festivalil, BBC Promsil. See ei jäänud ka kriitikutel märkamata.
The Times andis Paavo Järvi Festivaliorkestrile kolm tähte viiest, tõstes positiivselt esile nende Edvard Griegi ja Arvo Pärdi interpretatsioone, kuid heites ette Jean Sibeliuse tõlgendusele teatavat energiavaegust.
Muusikasait bachtrack.com andis seevastu kontserdile sama hinde nagu The Times, nimetades Eesti Festivaliorkestri kontserti «muljetavaldavaks debüüdiks, mis pakkus värskeid, elavaid interpretatsioone nii Põhjamaade kui ka Eesti repertuaarist.» Bachtracki kohaselt oli Sibeliuse muusika interpretatsioon hoopiski õhtu tipuks.
Väljaanne Planet Hughill andis kontserdile neli tähte viiest ning tõi positiivsena välja, et nii solist Khatia Buniatišvili kui ka Paavo Järvi lähenesid Edvard Griegi klaverikontserdile äärmiselt luuleliselt, nende tõlgendus «polnud plahvatusteta, ent need hääbusid peagi ning üldiseks muljeks jäi tugev, seesmine poeetilisus.»
Ent Buniatišvili esinemine tõmbas ligi ka kriitikat. David Gutman väljaandest Classical Source kirjutas, et Buniatišvili on «erakordselt andekas pianist, kuid tema edev, langlangilik esitluslaad pole tema esinemiste juures sugugi ainuke probleem. […] Paavo Järvi on üks paremaid, tähelepanelikumaid dirigente, kuid siin polnud lihtsalt võimalik niivõrd enesekeskse solistiga kooskõla saavutada.»
Seevastu ajaleht Evening Standard oli oma hinnangus palju leebem, öeldes, et just nimelt vaiksed kohad olid Buniatišvili esinemises kõige paremad. Rahulik stiil sobis väljaande meelest ka Sibeliuse interpretatsiooni juurde. «Järvi eelistas vaoshoitust hüperboolile,» märkis väljaanne.


Tagasiside Elbphilharmonie kontserdile


15. augustil esines Eesti Festivaliorkester Hamburgis, esitades seal sama kava, mida sai kuulata ka kaks päeva varem BBC Promsil. Marcus Stäbler ajalehest Hamburger Abendblatt andis kontserdile väga kiitva hinnangu – tõstes esile, kuidas erinevad palad üksteisega kontrasteerusid.
«Arvo Pärdi kolmas sümfoonia manab Gregoriuse koraali ja arhailise puhkpillikooride abil kuulajate ette salapärase ja viljatu helimaastiku. Otsekui oleks helilooja kujutanud oma muusikaga mõne munga igapäevaelu mõnes kloostris: spirituaalselt ja vaimselt toitev, aga muidu pisut igav.»
Seevastu taaskord Edvard Griegi klaverikontserti esitava Khatia Buniatšvili enesekindla ja naiseliku jõu kohta kirjutas ajaleht kiitvalt järgmist: «Buniatšvili hoiab osavasti kuulajaid õrritades meloodia koondumispunkte tagasi seni, kuni ta nad seejärel dissonantsist päästab. Solistist kiirgab valvsa kassi petlikult rahulikku jõudu, kes on valmis iga hetk sööstma ning oma küünised välja sirutama, nagu ta teeb näiteks pala tulisemate akordide puhul. Tõeline sündmus.»
Pärast vaheaega esitamisele tulnud Jean Sibeliuse viienda sümfoonia kohta kirjutas Hamburger Abendblatt nõnda: «Paavo Järvi kasutab laiaulatuslikke žeste, et modelleerida selle pala pöörlevaid motiive, konarlikke pause ning lõputuid kaari. Siin on Eesti Festivaliorkestril […] väga eriline toon. See on tume, homogeenselt segatud ning peen, avanedes viimaks ka tugeva seesmise säraga.»
Heaks näiteks sellest särast olid väljaande sõnul puhkpillid pala kolmandas osas, «kus Sibeliuse pala avaneb järsku taevalikuks, igatsevaks unelmaks. See on maagiline hetk, mida esitatakse puhkpillidel tohutu pühendumuse ja südamlikkusega. See on musikaalseks ja emotsionaalseks haripunktiks õhtule, mis lõppeb võrratult rahulikus meeleolus lausa kahe lisalooga.»


Eesti Festivaliorkester

Orkester tuli esimest korda Paavo Järvi käe all kokku 2011. aastal Järvi suvefestivalil, kandes toona nime Pärnu Festivaliorkester.
Eesti Festivaliorkestri muudavad eriliseks lisaks Paavo Järvile orkestri liikmed ­– kõik interpreedid on Paavo Järvi isiklikult välja valinud, pooled orkestrandid on pärit Eestit ja teise poole moodustavad Euroopa tipporkestrite kontsertmeistrid.
Orkestri juht ja dirigent on Paavo Järvi. Orkestri kontsertmeister on Philippe Aiche, kes on ühtlasi ka Orchestra de Paris kontsertmeister.
Eesti Festivalorkester on andnud kontserte Pärnu muusikafestivalil ning Jūrmalas, Turus, Kopenhaagenis ja Stockholmis, 2018. aastal Berliinis, Brüsselis, Viinis, Kölnis, Luxembourgis, Zürichis, nüüd siis Londonis ja Hamburgis. Uue aasta ootab ees turnee Jaapanis.
Londonis Royal Albert Hallis ja Hamburgi Elbphilharmonie kontsertsaalis esitati Pärdi kolmas sümfoonia, Sibeliuse viies sümfoonia ning Griegi klaverikontsert maailmanimega pianisti Khatia Buniatishvili soleerimisel.


BBC Proms

BBC Promsi festivali korraldab Briti rahvusringhääling BBC ning tegemist on Euroopa ühe suurema ja vanema klassikalise muusika festivaliga, kus esinevad tippmuusikud kogu maailmast ning mille eesmärk on tuua parimad klassikalised muusikapalad laia avalikkuse ette.
Kaheksa nädalat kestev klassikalise muusika festival, mida peetakse üheks mõjukamaks kogu maailmas. Kontserdid toimuvad Royal Albert Hallis. Tänavu toimub festival 13. juulist 8. septembrini. Esimene Promsi kontsert toimus 10. augustil 1895. aastal.
Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi dirigeerimisel oli esimene Eesti orkester, kes valiti BBC Promsile. Varem on BBC Promsil esinenud Eesti Filharmoonia Kammerkoor.


Elbphilahrmonie

Elbphilharmonie asub Hamburgis Elbe jõe kaldal ning hoone projekteeris Šveitsi arhitektuuribüroo Herzog & de Meuron. Selle idapoolne osa on renditud Westin Hamburg hotellile. Kontserdisaali peal asub 45 luksusapartementi. Ehitise kõrgus on 110 meetrit, tegemist on Hamburgi kõrgeima eluhoonega.
Rahva seas Elphiks kutsutud kontserdimaja nurgakivi pandi 2007. aastal vana laohoone vundamendile, ehituse eelarve oli 241 miljonit eurot ning see pidi valmima 2010. aastal. Valmimise tähtaega lükati mitu korda edasi. 789 miljonit eurot maksnud hoone avamine toimus 11. jaanuaril 2017. aastal. Suur saal mahutab 2100 inimest


Paavo Järvi

Paavo Järvi (s 1962) alustas muusikuteed Tallinnas, õppides löökpille ja dirigeerimist Georg Otsa Tallinna muusikakoolis. 1980. aastal asus ta elama USAsse, kus jätkas õpinguid Curtise muusikainstituudis ja Los Angelese filharmoonikute instituudis Leonard Bernsteini juures. 1994–1997 oli ta Malmö sümfooniaorkestri, 1995–1998 Stockholmi kuningliku filharmooniaorkestri peadirigent. 2001–2011 oli ta Cincinnati sümfooniaokrestri muusikadirektor, 2006–2013 oli ta hr-Sinfonieorchesteri peadirigent. Alates 2004. aastast on Paavo Järvi Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni kunstiline juht. Sellega tehtud Beethoveni ja Schumanni salvestused on jõudnud järjega Brahmsini. Schumanni sümfooniate terviksalvestis on pälvinud ka mitmeid auhindu (Gold Remi auhind WorldFest-Houstoni rahvusvahelisel filmifestivalil 2013 ning Gold Panda auhind Sichuan TV festivalil 2013).
Alates 2010 on Paavo Järvi Pariisi orkestri (Orchestre de Paris) muusikaline juht; 2012. aastal pälvis Paavo Järvi Prantsuse kultuuriministeeriumilt auhinna Commandeur de L’Ordre des Arts et des Lettres oma panuse eest Prantsusmaa muusikaellu. Frankfurdi Raadio sümfooniaorkestriga on ta esinenud Euroopa mainekates kontserdipaikades ning teinud väga eduka turnee Hiinas ning salvestanud DVD-le kõik Mahleri sümfooniad (Unitel). Alates hooajast 2015/16 on Järvi temast Jaapani NHK sümfooniaorkestri peadirigent. Paavo Järvi on väga nõutud külalisdirigent paljude orkestrite ees, sealhulgas Berliini Filharmoonikud, Berliini Riigikapell, Viini sümfoonikud. Aastast 2002 on ta ka ERSO kunstiline nõustaja. ERSO ja Paavo Järvi plaat Sibeliuse kantaatidega koos RAM-i ja tütarlastekooriga Ellerhein võitis 2004. aastal Grammy parima kooriesituse kategoorias. Grammy võitis 2006. aastal ka ERSOga salvestatud plaat, millel on Griegi «Peer Gynt». Paavo Järvi on pidanud oluliseks eesti heliloojate muusikat, esitades Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Lepo Sumera, Eduard Tubina, Tõnu Kõrvitsa teoseid.



Eesti Festivaliorkestri orkestrandid


I viiul: Philippe Aïche, Tatiana Porshneva, Eva Bindere, Sergej Bolkhovets, Mikk Murdvee, Adela-Maria Bratu, Artur Podlesniy, Sha Katsouris, Narine Nanayan, Egert Leinsaar, Anna Petry, Robert Traksmann, Olga Voronova, Yana Mägila, Tae-Keun Lee
II viiul: Sharon Roffman, Marta Spārniņa, Emma Yoon, Mátyás Mézes, Peter Zelienka, Peeter Margus, Iaroslav Zaboiarkin, Vivika Sapori-Sudemäe, Esther Feustel, Marike Kruup
Lasse Joamets, Eva-Maria Sumera, Mari Targo, Lisanne Altrov, Miina Järvi
Vioola: Nathan Braude, Maya Meron, Mari Adachi, Karin Sarv, Laur Eensalu, Nataly Golubov, Georg Katsouris, Greten Lehtmaa, Madis Järvi, Lyudmyla Krasnyuk, Liina Žigurs, Helen Kedik
Tšelloo: Georgi Anichenko, Paul Suss, Marius Järvi, Johannes Välja, Leho Karin
Theodor Sink, Teet Järvi, Johannes Sarapuu, Marcel Kits,
Kontrabass: Esko Laine, Cristian Braica, Marcello Hong, Juliane Bruckmann, Mati Lukk, Angie Liang, Oskari Hannula, Siret Lust, Andres Kungla
Flööt: Michel Moragues, Maarika Järvi, Maria Luisk
Oboe: Jose Garcia Vegara, Riivo Kallasmaa, Martine Varnik
Klarnet: Matt Hunt, Signe Sõmer, Toomas Vavilov, Marten Altrov
Fagott: Jesus Villa Ordoñez, Peeter Sarapuu, Jakob Päeske
Metsasarv: Ville Hiilivirta, Patrick Broderick, Björn Olsson, John Pratt, Alec Frank-Gemmill
Trompet: Vladislav Lavrik, Indrek Vau, Mihkel Kallip, Artem Sviridov
Tromboon: Espen Aareskjold, Andres Kontus, Marten Bötjer, Johannes Kiik
Tuuba: Madis Vilgats
Löökpillid: Madis Metsamart, Heigo Rosin,
Klaver/celesta: Marrit Gerretz-Traksmann

Thursday, August 23, 2018

Prom 42, Buniatishvili, Estonian Festival Orchestra, Järvi review – bright lights from the North

thearstdesk.com
Boyd Tonkin
14.08.2018


Flesh and spirit: Arvo Pärt at the Royal Albert HallAll images Chris Christodoulou/BBC


Music-lovers who normally balk at the sight of national colours in a concert hall would surely have forgiven the little Estonian flags – in stripes of blue, black and white – that waved happily at the conclusion of this Prom. Under the baton of Paavo Järvi, dynamic and resourceful heir to a conducting dynasty, the Estonian Festival Orchestra came to London to celebrate the centenary of the first phase of the nation’s independence from Russian rule – a freedom lost in 1940 and not fully reclaimed until 1991. Yet Järvi steered not a corny carnival of patriotic uplift but a thoughtfully balanced compilation of works drawn from around the Nordic and Baltic coasts.

In his sure hands, and with the support of this strikingly impressive ad hoc band that combines young local players with visiting luminaries from top European orchestras, this was a programme that both ravished the ear and exercised the mind. Järvi and his ensemble, first created in 2011 for the summer festival in Pärnu - this year's experience was described yesterday on The Arts Desk by David Nice - sounded consistently fine, with no weak links and zero sense of an impromptu scratch band playing on the hoof. The presence of the young Georgian pianist Khatia Buniatishvili as soloist – another huge talent from a small-ish post-Soviet republic – set the scene for an evening of big, but never brash, noise from the little guys. All questions of history and identity aside, the Estonians evoked a proper sense of occasion in playing that married festive warmth and zest with unflagging focus and discipline.

 

We began with the Third Symphony of Estonian musical icon Arvo Pärt (pictured above with Järvi and the orchestra last night) – an icon who, rather thrillingly, materialised in the flesh to take two bows at the end. Now a vigorous nearly-83-year-old, Pärt began as a party-line serialist but passed through the hybrid, questing tonalities of this piece (from 1971) en route to the mystic minimalism of his much-revered later works. Premiered by Paavo Järvi’s father Neeme, who conducted the Gothenburg Symphony Orchestra in the work at the 1989 Proms, the symphony already bears the marks of Pärt’s growing immersion in the contemplative, hieratic aural world of medieval plainchant and early-Renaissance polyphony.

Sudden instrumental shapes and figures mysteriously crystallise out of rapt silence or low repeated motifs in the strings. If Pärt’s tolling of tubular bells transport us to the monastery cloister, then the instrumental cries that float above the emptiness – clarinet, oboe, trumpets – suggest the plaintive loneliness of a soul that has mislaid its faith. Finally, a great percussive thunderstorm proclaims the day of judgment already hinted at a “dies irae” motif in the brass. If Pärt’s “tintinnabuli” theory of composition still remains (to some of us at least) opaque, then these slowly cumulative series of raids on the void built into an austerely beautiful cathedral of sound.
 

After that, Grieg’s Piano Concerto looked on the face of things like a chance to slip back into something more comfortable, and comforting. But Järvi’s shrewd alignment of the Norwegian’s over-familiar blockbuster with Pärt let us hear the development of the evening’s theme. In all three works – supremely so, in the Sibelius Fifth that came after the interval – musical coherence must be dragged out of the abyss in shards and chunks, then carved and moulded into something resembling unity. Meanwhile, centrifugal forces of fragmentation and breakdown always menace a hard-won civility. It would be tempting, if facile, to detect here some sort of pattern of fragile and isolated human settlements stranded amid the pitiless forests, lakes and mountains of the north. At any rate, the Estonians and Buniatishvili (pictured above) made me hear not Grieg the youthful wizard who spins one ear-tickling subject after another into a fancy cloak of melody but an anxious seeker overwhelmed by the vast and varied sonic landscape around him.

From her express-train introduction onwards, Buniatishvili offered plenty of old-school drama and lyricism (more so, perhaps, than any Nordic pianist these days). For me, though, the beating heart of the performance arrived with the adagio, where she conjured up a radiant, sunset stillness perfectly offset by the Estonians’ gorgeous strings. The orchestra’s rustic tavern stomp of the finale paved the way for Buniatishvili’s flamboyant farewell – a thrillingly enjoyable sign-off, no doubt, but one that left me wondering what another sort of pianist might have crafted with this ensemble. Or, indeed, Buniatishvili herself in the vein of her encore: Debussy’s Clair de Lune, at this moment, and in this performance, the ultimate chill-out track after an all-night Nordic rave.


Järvi served Sibelius’s Fifth Symphony as a lovingly-prepared signature dish. Just over the water in Estonia, the Finnish titan virtually counts as a national composer. He eschewed broad-shouldered grandeur (leave that to the Germans?) in favour of supple and shapely phrasing that gave all the players – bassoon or trumpet as much as the all-important horns – their chance to shine. With the ear attuned by Pärt, even by Grieg, you registered the slow, painful work of building a shelter of sound against nothingness. Järvi restored passion and danger to the astounding first movement of the symphony’s final version – with its delirious, accelerating scherzo that rushes like a spring river in spate through a murmuring forest. In the consoling “swan hymn” of the third movement, he never lost touch with the unappeased nervous tension that always lurks under that great song of affirmation we hear in the horns (reliably superb), strings and then trumpets.

Far from playing Sibelius as a grandiose done deal, a known quantity, the Estonians bracingly shared the doubt and dread that never leaves this music – written, in frequent sorrow, during and after the Great War. You felt that they had truly earned the high-spirited, vernacular fun of their encores: Lepo Sumera’s “Spring Fly”, and Hugo Alfven’s “Herd Maiden’s Dance”.

Monday, August 20, 2018

Galerii: Arvo Pärt ja Paavo Järvi nautisid täismaja ovatsioone

parnu.postimees.ee
Anu Jürisson
9.08.2018

Kui Pärnu muusikafestivalil kantakse maailmakuulsa Eesti dirigendi juhatamisel ette kogu maailmas enim tuntud eestlase kolmas sümfoonia, on siin loomulikult kohal suurmees isegi. Kui teos oli kõlanud, unustas publiku seas istunud Arvo Pärt oma kaheksa elukümmet ja ronis niisama vilkalt nagu kaheksa-aastane poisike otse Paavo Järvi kõrvale lavale.

Järvi ulatas Pärdile käe, kaks meest võtsid üksteisel ümbert kinni ja naeratasid aplodeerivale täissaalile.

Juba tuleval esmaspäeval astub tipporkestrantidest koosnev Eesti Festivaliorkester (EFO) sellesama Pärdi sümfooniaga üle 5000 pealise publiku ette maailma mainekaimal klassikalise muusika festivalil BBC Proms Londonis Royal Albert Hallis.

Kui Pärnu muusikafestivali eileõhtuse viimseni välja müüdud kontserdi järg jõudis Saksamaal elava Eesti helilooja Jüri Reinvere uudisteose esiettekandega lõpule – Järvi oli selle talt spetsiaalselt muusikafestivaliks festivaliorkestrile tellinud – kordas Pärdi noorem kolleeg sama trikki.

Kontserdimaja saali raputanud võimas teos “... ja väsimus õnnest nad tantsima viis” räägib ühiskonnas maad võtvast kultuuriväsimusest. Reinvere selgituse järgi toetub ühiskond kahele jalale: majanduslikule, mis meid toidab, ja kultuurilisele, mis juhib meie mõtteid ja valikuid. Kui üks neist aga lonkab, hakkab kogu tervik lonkama. Elame ajal, mil oleme oma kultuuri muutnud ühiskondlikuks tarbekaubaks, mis enam väärtusi ei juhi. Ei tajuta enam väärtuste tegelikke omadusi ega nende seisu.

Kolmandana kutsuti eile kontserdimajas publiku ette helilooja Tõnu Kõrvits. Elektronmuusik Tammo Sumera (Lepo Sumera poeg) ja Paavo Järvi andsid Kõrvitsale üle Eesti autorite ühingu ja heliloojate liidu algatatud ja Lepo Sumera nime kandva heliloomingu preemia, millega kaasneb 4500 eurot. Preemia väärtustab autoristiili selget arengukaart, muusikalise mõtlemise mastaapsust ja kunstilist sügavust helilooja loomingus.

Kolme mehe kõrval säras eileõhtusel EFO muusikafestivali esimesel kontserdil Pärnu kontserdimajas Elisabeth Leonskaja, kes kandis orkestriga ette Edvard Griegi klaverikontserdi. BBC Promsil esitab sama teost EFOga Prantsuse-Gruusia pianist Khatia Buniatišvili.

Pärnu muusikafestival kulmineerub laupäeval EFO teise kontserdiga, mille solist on Jaapani viiulivirtuoos Midori. Seegi kontsert on viimseni välja müüdud.

Saturday, August 18, 2018

Alati Eesti eest väljas

postimees.ee
Heili Sibrits
18.08.2018


Paavo Järvi
FOTO: Andrus Peegel


Iga kord, kui sa uksest välja lähed, pead sa olema eestlane. See vanaema öeldu on Paavo Järvi (55) elu juhtinud.
Nagu ka dirigendist isa Neeme Järvi õpetus oma kontserdikava koostamisel: alati tuleb esitada mõni eesti helilooja teos, sest sa oled eestlane ning pead tutvustama Eestit ja tema muusikat. «See on minu missioon,» tunnistab Paavo Järvi.

Et kõikjal maailmas hinnatud dirigent mõtleb öeldut tõsiselt, kinnitab suurepäraselt Eesti Festivaliorkester. 2011. aastal kokku tulnud orkester on Paavo Järvi idee ja algatus ning oleks üsnagi loogiline, kui orkestri nimest leiaks ka dirigendi oma. Sest olgem ausad, Paavo Järvi nimi on maailmas väga kuum; tema nimega müüakse välja ka kõige kuulsamad ja suuremad saalid; andunud austaja(nna)d liiguvad dirigendi järel ühest linnast teise; ning pole orkestrit, kes ei sooviks teda enda ees näha.

Aga Paavo Järvi soov pole Järvide nime veel kuulsamaks teha. «Kui ilmub arvustus, siis ma tahan, et pealkirjas oleks Estonia,» tunnistab dirigent. Ja see oli ka põhjuseks, miks nimest Pärnu Festivaliorkester loobuti. «Sellise nimega pole mõtet Jaapanisse minna. Mul on vaja Eestit tutvustada, me ajame ju Eesti asja, seega peab olema orkestri nimes Eesti. Ma vabandan sellise liigse patriotismi pärast, aga mind on nii kasvatatud. Minu vanaema ütles alati, et sa oled eestlane ja sa pead olema Eestile kasulik.»

Meediat ei huvita muusika, vaid lood, seda teab Paavo Järvi suurepäraselt. Ja just Eesti lugu tahab ta oma orkestriga rääkida, näidata, et Eesti on oluline koht maailma kultuurikaardil.

13. augustil Londonis Royal Albert Hallis mainekal BBC Promsi festivalil ja 15. augustil Hamburgi imelises Elbphilharmonies antud kontsertidega Paavo Järvi suutiski seda teha. Esiteks ilmusid suurtes ja olulistes ajalehtedes arvustused, kus pealkirjas oli Estonia/Estland. Veelgi olulisem: kõik kriitikud kiitsid Eesti Festivaliorkestrit.

«Tähtis pole ühest triumfist teise minek, vaid enda kehtestamine,» lausub Paavo Järvi. «Siiani olime ühe väikese linna festivaliorkester, aga nüüd oleme end kehtestanud kui üks tähtis ja väga hea orkester. Meile öeldi anytime! nii Hamburgis kui ka Londonis, ja nõnda ei öelda igaühele. Ma tean seda, olen käinud eri orkestritega igal pool, sageli öeldakse: mõtleme, arutame jne. Aga meile öeldi: tulge!

Festivaliorkestri, kus mängivad Eesti parimad ja maailma parimate orkestrite interpreedid, üks eesmärke on Eesti muusikute inspireerimine. Viimast peab Paavo Järvi ülimalt tähtsaks. «Sa ei saa niisama harjutada, arvates, et niikuinii midagi paremat ei tule kui kohalik orkester. Inspiratsioon, mis nad suvel saavad, on see, mis neid tegelikult tööle paneb.»

Nüüdseks on Pärnu Muusikafestivalil (ja nüüd ka välisturneedel) koos mängiva orkestri maine nii kõva, et suurtes orkestrites solistidena töötavad muusikud on nõus loobuma mitu korda tasuvamatest projektidest.

«Olen juhatanud paljusid orkestreid, sageli olen tundnud puudust hingest. Mis teil, meil on, on fantastiline hing,» ütles Paavo Järvi orkestrile peetud tänukõnes.

Eesti Festivaliorkestrit ei nimeta ta aga professionaalide orkestriks, vaid professionaalidest koosnevaks entusiastide orkestriks. «Minu jaoks on see parim. Me ei ole tavaline orkester. See on armastuse festival, see on muusika ja armastuse orgia.»

See kirglik orgia on nii nõiduslik, et kui korra Eesti Festivaliorkestri ja Paavo Järvi võrku sattuda, siis enam sealt välja ei pääse. Jumal tänatud, et see dirigendi silmis põlev kelmikas tuluke on armastus Eesti vastu – oma karisma ja dirigendioskustega müüks ta maha isegi vanakuradi vanaema.

Võimas! Mina olen võrku püütud. Eesti eest!

Wednesday, August 15, 2018

Die wahren Patrioten sitzen im Orchestergraben

Frankfurter Allgemeine Zeitung
Clemens Haustein
15.08.2018

Beim Musikfestival in Pärnu führt Paavo Järvi
das Estonian Festival Orchestra zu europäischer Exzellenz


PÄRNU, 14. August In den Gärten von Pärnu, hinter bunt be- malten Holzzäunen, tragen die Bäume schwer an der Last der Sommeräpfel. In dichten Trauben hängen sie an den Äs- ten, üppiges Laub gibt ihnen Schatten, den man auch hier in Estland in diesem Sommer gern aufsucht. Braungebrannt sind die Menschen, die abends in die Konzerte des Musikfestivals gehen, nach einem Tag an der Ostsee (die hier Westsee heißt), und auch programmatisch-künstlerisch hängen die Bäume mittlerweile voll. Im achten Jahr hat das Pärnu Musikfestival, gegründet vom Dirigenten Paavo Järvi gemeinsam mit sei- nem ebenfalls dirigierenden Vater Nee- me, eine neue Stufe erreicht. Im Januar bereits war das Estonian Festival Orchestra, das von Paavo Järvi betreute Herz- stück des Festivals, erstmals auf Tour durch Europa. Offizieller Anlass war der hundertste Jahrestag der Unabhängigkeitserklärung der Esten im Februar 1918. Gleichzeitig erschien die erste CD. Erstmals geht das Orchester in diesem Jahr auch direkt nach dem Sommer- festival auf Tour. Ein Auftritt bei den Proms in London folgte, an diesem Mittwoch spielt das Orchester schon in der Hamburger Elbphilharmonie. Im kommenden April wird das Ensemble in Ja- pan gastieren. Ein beschaulicher Bade- ort macht Weltkarriere.
Die verstärkte Außentätigkeit erzeugt auch ein Paradoxon. Denn größer soll das Festival eigentlich nicht werden. Kann es auch kaum, denn der feine Konzertsaal, der hier auf Initiative von Vater Järvi 2002 gebaut wurde, hat nur tau- send Sitzplätze. Und steht ein großes Orchesterwerk auf dem Programm, ist die Bühne dicht besetzt; kommt die Musik dazu (der es unter Paavo Järvis Leitung nie an Kraft mangelt), kann es im Raum eng werden. Warum also geht das Orchester auf Tournee? „Damit es besser wird“, lautet Järvis erste Antwort. „Weil es ein Botschafter Estlands ist“, heißt seine zweite Antwort. Die Reihenfolge mag verwundern, verdeutlicht aber, dass Järvi am Urlaubsort seiner Kind- heit, an dem er als Zehnjähriger einst den ebenfalls urlaubenden Dmitri Schostakowitsch traf, künstlerisch ehrgeizige Ziele verfolgt.
Die Musiker, die Järvi von jenen Or- chestern mitbringt, die er gegenwärtig leitet (etwa die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen) oder die er früher ge- leitet hat (das Sinfonieorchester des Hessischen Rundfunks und das Orchestre de Paris), sollen sich mit Musikern aus Estland zu einem Ensemble verbinden, in dem der kernige, auf den ganz persönlichen Input jedes Einzelnen setzende Järvi-Stil ideal verwirklicht wird. An ei- ner Hierarchie nach Qualität rüttelt der Dirigent dabei nicht. An den ersten Pul- ten sitzen die Musiker aus den großen Orchestern: Philippe Aïche etwa als Konzertmeister vom Orchestre de Paris, der fabelhafte Matthew Hunt von der Kammerphilharmonie an der Solo-Klarinette, José Luis García Vegara als Solo-Oboist vom Hessischen Rundfunk-orchester. Die estnischen Musiker ordnen sich dahinter ein.

Dabei entsteht ein Klangkörper von beeindruckenden Möglichkeiten. Die kammermusikalische Duftigkeit und Be- weglichkeit, mit der im ersten Konzert Maurice Ravels „La Valse“ gespielt wird, ist verführerisch. Die Entschiedenheit, mit der Järvi und seine Musiker das Kla- vierkonzert von Edvard Grieg als hoch- dramatisches Stück vorstellen, nimmt ge- fangen. Elisabeth Leonskaja als Solistin ist eine energische Partnerin, die eben- falls weniger das Poetische sucht in Griegs Musik als den herzhaften und herzlichen Ausdruck. Und wenn kurz vor Ende des Stückes plötzlich eine Volksmelodie auftaucht, einsam in der Flöte wie eine Erinnerung, und diese we- nig später – so endet das Werk – trium- phal mit dem ganzen Orchester wieder- holt wird, so erscheint das hier als pa- triotischer Ausdruck, der wiederum auf den Themenschwerpunkt des diesjähri- gen Festivals verweist: das Jubiläum der estnischen Unabhängigkeit.

Jüri Reinvere, der in Tallinn gebore- ne, mittlerweile in Frankfurt lebende Komponist, fasste in seinem Stück „Und müde vom Glück, fingen sie an zu tan- zen“, uraufgeführt als Auftragswerk des Festivals, den Rahmen allerdings deut- lich weiter. Es geht um Zivilisations- müdigkeit und einen Tanz in den Unter- gang, dargestellt in einem fulminanten Werk: glänzend instrumentiert, fesselnd erzählt, heftig und engagiert in seinem Appell, wenn schließlich vier Trommler im brutalen Marsch vollenden, was sich im übermürben Ton der Streicher ankün- digt und im Drohen der tiefen Hörner. Das Orchester spielt das Werk mit spür- barer Begeisterung, im Verbund mit Ra- vels Endzeitwalzer „La Valse“ ergibt sich eine beklemmende Aussage bei ei- nem Festival, das sich sonst von allem Politischen fernhält. Sehr selbstverständ- lich gehören auch Musiker aus Russ- land, dem seit jeher beargwöhnten Nach- barn der Esten, zum Orchester-Kosmos von Pärnu. Gleichwohl spielt die estni- sche Musik hier eine hervorgehobene Rolle. Neben Reinvere und Arvo Pärt wurden auch Werke von Eduard Tubin, Rudolf Tobias, Heino Eller und Erkki- Sven Tüür gespielt. Kombiniert werden sie in Pärnu gern mit Komponisten aus anderen Ostsee-Ländern. So stand im episch langen Abschlusskonzert Witold Lutoslawskis „Konzert für Orchester“ auf dem Programm, vom Festivalorches- ter mit rhythmischer Macht dargeboten, und Jean Sibelius’ fünfte Symphonie in einer etwas ungenauen Fassung. Das ge- meinsame Feiern, das in Pärnu gleichbe- rechtigt neben dem gemeinsamen Pro- ben steht, forderte hier, am Ende der Woche, wohl seinen Tribut.

Und Midori spielte Sibelius’ Violin- konzert: streng eingefasst in Ton und Gestus, als ein Selbstgespräch, zu dem auch die Selbstzerfleischung gehört. Die großen Solisten kommen mittler- weile gern in den Badeort, wo das Rau- schen der Linden und Birken zusammengeht mit dem Rauschen der Bran- dung.


Temperamentsausbruch an der Westsee: Elisabeth Leonskaja in Pärnu Foto Kaupo Kikkas

Tuesday, August 14, 2018

Pärnu muusikafestival on Eesti ainus Euroopa tippfestival

postimees.ee
Ia Remmel
14.08.2018















Eesti Festivaliorkestri kontsert 11. augustil Paavo Järvi juhatusel, solistiks viiuldaja Midori.
FOTO: Kaupo Kikkas


Terve suve kestavad Euroopas kuulsad ja pikkade traditsioonidega muusikafestivalid. Publik on mõjuvõimas ja maailma muusikabisnisest pannakse paika nii mõndagi. Teiste hulgas pole mitte vähem tähtis ka meie Paavo Järvi juhitav Pärnu muusikafestival – seda tõestab juba rahvusvaheline meediatähelepanu.

Näiteks olid tänavu kohal ajakirjanikud Frankfurter Allgemeine Zeitungist ning briti The Arts Deskist. BBC Radio 3 tegi festivalist live-ülekande. Eesti Festivaliorkestri (EFO) 8 augustil toimunud kontserdi kannab septembris üle Kulturradio Deutschland ning peagi ka meie ETV. Jaapani meediahiid NHK filmis proove ja kontserte sügisel eetrisse tuleva saate jaoks koostöös Eesti rahvusringhäälinguga. Enamikku festivali kontsertidest sai kuulda Klassikaraadiost. Kohal oli ka Paavo Järvi mänedžer agentuurist Harrison Parrott – selle superfirma üks asutajaid Jasper Parrott isiklikult.

Välismeedia kajastused võrdlesid Pärnut Luzerni, Gstaadi ja Verbier’ festivalidega – klassikalise muusika tuumkohtadega. Pärnu sarnaneb oma ülesehituselt ennekõike Luzerni festivaliga, mis lähtus suure dirigendi Claudio Abbado isiksuse karismast ja tema koostööst sealse festivaliorkestriga. On oluline teada, et Paavo Järvi kuulub juba mõnda aega kontserdidirigentide kõige kõrgemasse ringi koos selliste nimedega nagu Maris Jansons, Daniel Barenboim, Andris Nelsons, Yannick Nézét-Séguin ja Kirill Petrenko. Selles laineharjas tõuseb Pärnu loodetavasti kunagi ka Luzerni kõrvale, mis pärast Claudio Abbado lahkumist kannatab identiteedikriisi all.

Pärnu muusikafestivali ülesehituse mudel on haarata võimalikult laia publikut ja koondada eri eas muusikuid: noorte dirigentide Järvi akadeemia, «väiksem õde» Järvi Sinfonietta, keelpillikursused ja mänedžmendi õpitoad, kus tänavu olid juhendajateks IMG Artists eestlannast mänedžer Maarit Kangron ja Teodora Masi HarrisonParrottist. Kas festival peaks ajaliselt pikendama, et see kestaks sama kaua kui näiteks Verbier? Ühest küljest muudaks see festivali veel atraktiivsemaks ja võimaldaks tuua rohkem kuulsaid soliste. Teisalt võib liigne laienemine praegust väga head kontsentratsiooni hajutada ja olla väikesele Eestile siiski liiga raske koorem kanda.


Kontserdid, kontserdid, kontserdid!
Esimesel festivalipäeval 5. augustil astus Tallinna Kammerorkestri ette maestro Neeme Järvi. Ta lõi mõneks ajaks ideaali – nagu uneleva kuurordiõhkonna esimese vabariigi kuldajal. Maestroga koos esines tema viimase aja avastus, sopran Elina Nechayeva. Nechayeva pääses eelmisel aastal finaali konkursil «Neue Stimmen» kus 1500 osalejast valiti välja vaid 40.

Kontserdil kõlavad ka Helena Tulve “Und von liehte vinster” ja Tõnu Kõrvitsa «Rändaja laul», koos teistega musitseerivad EFO eesti orkestrandid Maria Luisk, Martine Värnik, Signe Sõmer, Jakob Peäske, Teet Järvi, Peeter Sarapuu, Lasse Joamets, Olga Voronova, Laur Eensalu, Leho Karin, Marius Järvi, Madis Metsamart, Heigo Rosin ja Theodor Sink.

Festivali teisel kammerkontserdil sai nautida Maarika Järvi, Marike Kruubi, Robert Traksmanni, Johannes Välja, Marcel Johannes Kitse, Johannes Sarapuu, Leho Karini ja Toomas Vavilovi meisterlikkust festivaliorkestris. Selle kontserdi kõige mõjuvam esitus oli Brahmsi pooletunnine klarnetikvintett, kus säravad EFO armastatud klarnetist Matthew Hunt ning meie suurepärane viiuldaja, ERSO kontsertmeister Triin Ruubel.

Uuendusmeelne Kristjan Järvi tõi festivalile uusi suundi. Tema ja ta sõbrad – jazz-lauljatarid Liisi Koikson ja Kadri Voorand, Kristjan Randalu, Jaak Sooäär, Andre Maaker, keelpillikvartett Prezioso (Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis, Andreas Lend), DJ Sander Mölder jt – lõid sel hilisel õhtul fantaasiarikka fusion’i Veljo Tormise mälestuseks.


Festivali süda – EFO ja Paavo Järvi

Festivali südameks olid mõistagi Eesti Festivaliorkester ja Paavo Järvi. Pool orkestri koosseisust on eesti mängijad, teised on pärit mujalt. Festivaliorkestri kontsertmeister, Paavo Järvi eelmise koduorkestri Orchestre de Paris’ esimene viiul Philippe Aïche rääkis, et oli väga rõõmus võimaluse üle taas Järviga töötada. Festivaliorkestri teine kontsertmeister Sharon Roffman tõdes, et koostöö Järviga on talle eelkõige õpetanud, mida tähendab tark juhtimine. Tšellorühma mängija Theodor Sink kinnitab, et Paavo Järvi väärtustab võrdselt kõiki mängijaid ja on oma isa Neeme kombel võimeline inimesi juba väikese žestiga sütitama.

8. augustil, enne EFO ja Paavo Järvi esimese kontserdi algust anti üle Lepo Sumera loomingupreemia, mille sai helilooja Tõnu Kõrvits. Siis saabus orkestri ette Paavo Järvi, keda tervitatati tormiliste ovatsioonidega. Esimene teos oli Arvo Pärdi 3. sümfoonia, mis valmis ajal, mil algas tema stiilipööre, huvi vanamuusika, ühehäälsuse ja varase polüfoonia vastu. Teose lõppedes tuli Pärt lavale ja suured muusikud õnnitlesid teineteist südamlikult. Suure kogemusega Elisabeth Leonskaja esitas Griegi klaverikontserti kaugeleulatuva mõtte ja suure soojusega.

Festivali tipphetkeks kujunes aga Jüri Reinvere orkestriteose «… ja väsimus õnnest nad tantsima viis» esiettekanne. Loo energia haaras kohe esimestest helidest. Publik kuulas pineva keskendumusega. Teose sõnum on selge ja tugev – see on meie aja ohtudest, kultuuriväsimusest, üha enam maad võtvast hoolimatusest. Praegusel ajal, mil ei sünni palju väljapaistvat loomingut orkestrile, on see teos uus sõna, mis näitab meisterlikkust orkestratsioonis ja vormi ülesehituses. Teose lõppedes tõstis Paavo Järvi partituuri üles ja helilooja tuli lavale tänama. Koos naasid dirigent ja helilooja publiku aplausi peale veel mitu korda lavale.

Philippe Aïche ja Sharon Roffman kõnelesid ka tööst selle teosega. See toetub nende arvates varasemale sümfoonilisele pärandile, on nagu suur katedraal, kus on näha ehituslikke sambaid ja võlvkaari, ning oma olemuselt kirjutatud väga instrumendipäraselt. Tšellist Theodor Sink sõnas, et Reinvere on helilooja, kelles on esindatud intelligentsus ja emotsionaalsus, et ta teab täpselt, mida tahab, ja seda on näha tema partituurist. «Selles teoses on ta leidnud mingid ürgsed arhetüübid, mis kohe inimesele mõjuvad.»

Festivali lõppkontserdil seisis Paavo Järvi ja Festivaliorkestri ees teise suure solistina habras jaapanlanna Midori. Sibeliuse viiulikontserdis oli ta nagu kannatav madam Butterfly. Seejärel mängis orkester Erkki-Sven Tüüri värvikat orkestriminiatuuri «Tulelill» ning järgnes teine suur Sibelius – peagi ka Londonis Promsil ja Hamburgi Elbphilharmonies ettekandele tulev 5. sümfoonia.

https://kultuur.postimees.ee/6064888/parnu-muusikafestival-on-eesti-ainus-euroopa-tippfestival

Monday, August 13, 2018

theartsdesk at the Pärnu Music Festival 2018 - Pärt, Leonskaja and friends hard at play

theartsdesk.com
David Nice
13.08.2018

Wild nights from Paavo Järvi's Estonian Festival Orchestra at home before their first Prom


Paavo Järvi greeted with profound warmth by Arvo Pärt after the EFO performance of the Third SymphonyAll images by Kaupo Kikkas

Unanticipated miracles happen every summer in the quiet paradise of Estonia's seaside capital. The first this year came as a total surprise. Having got off the afternoon coach from Riga last Monday and dumped bags at my villa base in Pärnu's garden zone, I headed back into town for the first event. Long on the cards were super-subtle Norwegian violinist Eldbjørg Hemsing playing Massenet and Saint-Saëns conducted by PaavoJärvi, the festival’s chief mind and heart, and young Estonian musicians from the Järvi Academy in Lepo Sumera’s bracing Musica Profana. But until I opened the programme, I had no idea that the greatest of pianists, Elisabeth Leonskaja, was launching the concert with four of the world's best wind players, all in the Estonian Festival Orchestra, with Beethoven's early Quintet.

Leonskaja was in town to play the Grieg Piano Concerto in the first of the EFO's two annual Pärnu concerts. But she eagerly embraced chamber-musical opportunities with true colleagues including unsurpassable clarinettist and EFO lynchpin Matthew Hunt; they had already played and swum together, as they did here, at Prussia Cove (the two pictured below). 
Leonskaja wanted breadth and elevation, especially in the slow movement, where the phrases were stretched to heavenly infinity. Hunt and equals SCO principal horn Alec Frank-Gemmill, oboist José Luis Garcia Vegara and bassoonist Jesús Villa Ordóñez worked hard at Leonskaja's smiling, iron-fist-in-velvet-glove behest; the results were levitational. EFO star violinist and principal of the Estonian National Symphony Orchestra Triin Ruubel, too far advanced in pregnancy to join the tour this year, later told me it was simply the most perfect performance of anything she'd ever heard, so much so that she slipped out after hearing it.

Ruubel herself (pictured below with fellow violinist Adela-Maria Bratu and Leonskaja) shone in two more perfect chamber performances. Festival administrator, programmer and former bassoonist in the orchestra Tea Tuhkur had convinced Leonskaja to learn the complex piano part of the 1935 Piano Quintet by troubled Estonian composer Eduard Oja. Bold in its ideas from the start, confident in lyrical string writing (Oja was a fine violinist), it only just missed total-masterpiece status with an over-extended return of earlier material just before the end.
The Quintet crowned the now-habitual evening of purely Estonian music. Everything was compellingly done, especially so top viola-player Mari Adachi's exquisitely modulated solo in special native spirit Tõnu Kõrvits' Wanderer's Song(Kõrvits later received a special award at the first orchestral concert). Resident artist-photographer Kaupo Kikkas marvelled at how Adachi had "got" the folk intonations in the work; she told me she thought there was much in common between Estonian and Japanese traditional idioms.

Another much-loved Estonian composer, Veljo Tormis, figured in an Electro-Folk event later that evening masterminded by Kristjan, the wild-card brother of Paavo and flautist Maarika Järvi. Scheduled for the concert-hall roof, it was kept indoors by technical issues. An audience far removed from the usual crossover crowd seemed to resist, as I did, the trance-y connections of KJ’s own compositions to Glass and Max Richter. Nor did feted Estonian jazz pianist Kristjan Randalu get enough of a look in. But there was true creativity from the two female vocalists, Liisi Koikson and the spectacularly versatile Kadri Voorand (pictured below), especially when their Tormis songs found haunting harmonic support from the two electric guitarists.
All events other than a very charming children's concert from Estonian early-music group Kiili in the art nouveau Villa Ammende were held in the concert hall, a Järvi-backed wonder for a town-sized place like Pärnu. Here the players spent all day rehearsing, some of them also participating in the conducting course tied to the Järvi Academy where patriarch Neeme Järvi, his eldest son and Leonid Grin, Paavo's first conducting mentor, offered dedicated guidance. While a festival visitor may spend the daytime moving from beach to cafe and arrive fresh for the evening's spectaculars, the musicians rarely see the sea other than to participate in one of Kikkas's amusing photo-shoots (this year's horn section pictured below).
 
Rehearsals are worth attending if you can tear yourself away from Pärnu’s outdoor charms. Sprightly soon-to-be-83-year-old Arvo Pärt arrived one lunchtime from Tallinn to get involved with Paavo Järvi and the EFO's rehearsal of his Third Symphony (1971). Neeme conducted the Gothenburg Symphony Orchestra in this work at the Proms back in 1989, an event which led to my first momentous visit to Estonia when it was still part of the Soviet Union (my first Pärnu experience 26 later revealed what democracy and the European dream can really do for a small, young nation determined to succeed).

Järvi junior’s interpretation of this unique symphonic statement – variations on a single religious chant – went very deep indeed; hear for yourselves in the Prom. It stood in austere contrast to the tumultuous premiere of much younger Estonian composer Jüri Reinvere’s "...And tired from happiness". Dazzlingly orchestrated, stupendously well-played, it would suit the Albert Hall well (pictured below: Paavo Järvi holding up the score).
Leonskaja’s Grieg was revelatory: newly phrased, conceived and spaced, but without soloistic tricks and manners and if not note-perfect, a lesson in re-creative musicianship. Ravel’s La Valse brought the house crashing down in high style; keeping the woozy-loving parody of the early stages flexible is one thing, but sustaining the violence once it all starts to go seriously wrong is another, and the burning intensity held here. A pity that the smaller forces coming to London prevent this being the obvious encore, though Järvi has a regular stock of showpieces on which to draw, and London won’t have heard some of them.

There was more peerless Ravel in the annual chamber showcase for the EFO “army of generals”. If there’s a richer rainbow of colours and dynamics to be drawn from the harp than the vivacious Jana Boušková, principal harpist of the Czech Philharmonic, gave us in the Introduction and Allegro, I’ve never heard it (pictured below - the septet of performers).
The first half of the evening was beautifully programmed by Pärnu Music Festival chief Kristjan Hallik and Tuhkur, cannily matching younger Estonians with more experienced international figures in Shostakovich’s Two Pieces for String Octet – ferocious stuff to perform on your night off – and among the eight cellos (EFO section leader Georgi Anichenko and seven Estonians) of Pärt’s Silouans Song. Eights framed the threes of Casterède's delicious musiquette Flûtes en vacancesand the Serenade for two violins and viola of Kodály, who never seems to have produced a routine work. The ultimate elevation came from Hunt, Ruubel, Emma Yoon, Nathan Braude and Anichenko in Brahms’s Clarinet Quintet. The infinitely free but still focused interpretation proved that there is no end to the painful depths in this masterpiece; I’ll be steering clear of other lives performances for the foreseeable future.

The conducting students shared the Academy limelight in another unusual programme: the completion of Eduard Tubin’s last orchestral movement by Kaljo Raid as the Eleventh Symphony, given the right swinging rhythmic energy under Alexander Zemtsov; Arutanian's lively and unashamedly demotic Trumpet Concerto brilliantly articulated by EFO and Russian National Orchestra first trumpeter Vladislav Lavrik; and another Estonian joint work, Tobias’s Walpurgis-Burleske orchestrated by Tubin and conducted here by Artūrs Gailis, before six others - three women, three men - shared Tchaikovsky’s Third Symphony. The most experienced was EFO violinist Sergej Bolkhovets, who made a blazing case for the Third’s tricky finale (and no cuts à la Temirkanov).
We also got a brief taste of Järvi senior’s undiminished panache conducting the young Estonians in a prizewinning entry by Urmas Lattikas for Estonia 100’s march competition, before generously handing the baton to the composer (the two pictured above).

The last concert truly crowned the week, starting with the vibrant tension of Lutosławski's Concerto for Orchestra, a coruscating masterpiece which has probably never opened a concert before; would that its spider web of sound, catching nursery tunes in a queasy textural weave and showcasing these superlative players to perfection, could be heard in London, too. Violinist Midori will be the star name when the orchestra tours Japan; her slightly old-fashioned virtuoso intensity, with closed eyes and ferocious concentration suggesting a privately inhabited world, was not unresponsive to the seething orchestra around her in the Sibelius Violin Concerto, and Järvi, masterly with all soloists in a way that’s rare among conductors, kept perfect tabs (pictured below).
The Estonian component, Erkki-Sven Tüür’s Fireflower, homaged his conductor friend's tenth year in Cincinnati, more than just a fanfare: layered, like Reinvere’s work if more individual, quickly culminating in a percussion-rocking climax that pays homage to the time composer and conductor spent together in a band. Then more Sibelius, the Fifth as you never heard it before: passionately driven but allowing creative space for singing principals like oboist Vegara, having fun but also casting big shadows in the usually intermezzo-like middle movement, sweeping inexorably forward to the ever-surprising ending. Will conductor and players adjust it to the equally unpredictable Albert Hall? We’ll see. But they’re on a roll, and not even the post-show revelling until 4amish on Sunday morning in the leisure nerve-centre of the festival, the Passion Café, should have dented their concentration for tonight.

https://theartsdesk.com/classical-music/theartsdesk-p%C3%A4rnu-music-festival-2018-p%C3%A4rt-leonskaja-and-friends-hard-play

Tuesday, August 07, 2018

Jüri Reinvere: Paavo Järvi on dirigendina tõusnud peadpööritavatesse kõrgustesse

kultuur.err.ee
Ia Remmel
7.08.2018

Jüri Reinvere ja Paavo Järvi Autor/allikas: ajakiri Muusika


Seoses Pärnu muusikafestivaliga vestles Ia Remmel helilooja Jüri Reinverega dirigent Paavo Järvist ja orkestrimuusikast laiemalt.

Paavo Järvi juhitaval Pärnu muusikafestivalil tuleb esiettekandele Jüri Reinvere orkestriteos "... ja väsimus õnnest nad tantsima viis". Teos käsitleb tänapäeva valusaid ja murettekitavaid probleeme, muuhulgas seda, kuidas väsime iseenda õnnest ja heaolust ja ei oska seda enam hinnata.

8. augustil Pärnu kontserdimajas toimuvat kontserti, kus teos esiettekandele tuleb, näitab hiljem Jaapani keskne telekanal NHK koos sissejuhatava dokumentaalsaatega ja ETV. 12. septembril pühendab kontserdile, Paavo Järvile, Jüri Reinverele ning tema uudisteosele tunniajase saate Saksamaa suurim riiklik klassika raadiojaam Deutschlandradio Kultur.

Jüri Reinvere ja Paavo Järvi proovis Autor: ajakiri Muusika

Kuidas tekkis mõte kirjutada nüüd Pärnu muusikafestivalil esiettekandele tulev orkestrilugu?

See oli Paavo Järvi soov, et ma talle teose kirjutaksin. Meie mõlema eestlusest johtuvalt tahtis ta seda just oma Festivaliorkestrile. Istusime ükskord temaga Berliinis koos ja panime paika, millises mahus ja vormis see teos peaks olema. Tema soove järgisin kuni kirjutamise lõpuni. Muus osas jättis ta mulle vabad käed.
Millele viitab teose pealkiri "... ja väsimus õnnest nad tantsima viis"?
Alates ooperist "Peer Gynt" olen tegelnud ennekõike ühe järjest ohtlikuma teemaga, mis on meie praeguse ühiskonna ennasthävitava jõu aluseks. Keskne komponent selles on kultuuriväsimus. Olen sageli rääkinud – ka oma esseistlikes kirjutistes –, et me ühiskonnana toetume kahele "jalale": majanduslikule, millest koosneb makrotase, mis meid toidab ja materiaalsed tingimused loob, ja kultuurilisele, mis juhib meie mõtlemist ja valikuid. Kui üks neist lonkab, hakkab kogu tervik lonkama. Oleme jõudnud sellisesse ajajärku, kus oleme oma kultuuri muutnud ühiskondlikuks tarbekaubaks, mitte enam meie väärtusi juhtivaks aluseks. Taustal on aga "kultuuriväsimuse" fenomen, millest on palju rääkinud ameerika-prantsuse filosoof George Steiner, meie endi küllastumine ja väärtushinnangute lagunemine seoses sellega, et me selles "väsimuses" ei taju enam väärtuste tegelikke omadusi ja ei taju oma tegelikku seisu. Sellest siis ka see tohutu tänamatus selle suhtes, mis meil on ja millegi kriisklev ihkamine, mis meil peaks olema. Teose pealkiri vihjabki kogu sellele temaatikale. Ühtlasi tajusin ka, et mu teoste hulgas peaks olema ka üks lugu, mis on ajendatud meie tänasest päevast, praegusest ajajärgust ja mitte igavikulistest teemadest. Soovisin selle ajajärgu enne üha peale tulevaid uusi teoseid ja ees ootavaid tööaastaid ka ühe suurema teosega lõpetada.

Väljaspool Eestit elades – millisena paistab Paavo Järvi tegevus maailmas dirigendina?


Paavo Järvi on kahtlemata praeguse aja kõige tuntum eesti muusik klassikalise muusika tippringkondades. Tegelikult võib öelda, et tema ning Neeme ja Kristjan Järvi õlgadel seisabki üldse suurim osa eesti muusika mainest maailmas. Viimasel kahel-kolmel aastal on Paavo tõusnud klassikalise muusika mõistes peadpööritavatesse kõrgustesse. Ta on igas mõttes tippdirigent. Ja ta on eriline muusik: oma isalt on ta õppinud kõige vajalikuma orkestripsüholoogiast, dirigendi tehnika täpsuse. Kuulsa isa pojana pole ta aga jäänud tema "kingadesse", vaid arenenud kaugele, kaugele sealt edasi. Ja see pole selliste dünastiate puhul sugugi iseenesestmõistetav.

Milline tähendus on orkestril ja orkestrimuusikal tänapäeval?

Orkester on nagu ühiskonna peegel ja orkestrimuusikale avaldab mõju erinevate ühiskonna nähtuste ja gruppide kooseksisteerimine. Luua orkestrimuusikat tähendab mõelda integratiivselt ajal, mil ühiskonda ähvardab lagunemine, ajal, mil on nii palju individuaalset egoismi. Seetõttu on eriti oluline ikka ja jälle orkestrile kirjutada, et kasvatada ja toita ideed ühiskonna ühtsusest. Orkestri suurus võimaldab käsitleda suuri probleeme ja need peavad kõnetama võimalikult paljusid. See on nagu festivaliprogrammi koostamine: ka siin on kunst just selles, et kuulajaskonda mitte laiali tõmmata, vaid kokku tuua. Selleks on just Pärnu suurepärane koht.


Praegu Frankfurdis elav pika rahvusvahelise kogemusega helilooja Jüri Reinvere on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis Lepo Sumera juures, täiendanud end Varssavi Chopini-nimelises Muusikaakadeemias ning saanud magistrikraadi heliloomingu alal Soome Sibeliuse Akadeemias. Reinvere tuntuimad teosed on Soome Rahvusooperi tellimusel loodud ooper "Puhastus" (2012) ning Norra Rahvusooperi tellimusel kirjutatud ooper "Peer Gynt" (2014). Sel aastal tuli esiettekandele ka tema Göteborgi Filharmoonikute tellimustööna Ingmar Bergmani 100. sünniaastapäevale pühendatud festivalile loodud orkestriteos "Through the Lens Darkly". Paavo Järvi on helilooja Reinvere kohta öelnud: "Eesti muusikas on palju tugevaid ja erineva käekirjaga heliloojaid, ometi on kõigis mingi sarnane joon. Aga Reinvere muusika on teistsugune. Võibolla on see tingitud sellest, et ta ei ela pidevalt Eestis ja liigub Eestis elavate heliloojatega võrreldes teistes suundades."

https://kultuur.err.ee/852001/juri-reinvere-paavo-jarvi-on-dirigendina-tousnud-peadpooritavatesse-korgustesse

Monday, August 06, 2018

Paavo Järvi: oleme siin kõik uhked pärnakad

kultuur.err.ee
Ester Vilgats
06.08.2018

Dirigent Paavo Järvi tegi Pärnu Kontserdimaja saalis proovi Eesti Festivali-orkestriga. Mängiti Arvo Pärdi 3. sümfooniat, mis tuleb ettekandele 8. augustil Pärnus ja 13. augustil Londonis BBC Promsil.

Nii suurt, rohkem kui kaheksakümnest mängijast koosnevat orkestrit kuuleb Pärnu kontserdimajas harva. See on Paavo Järvi loodud Eesti Festivaliorkester, mis on mõne aastaga saavutanud rahvusvahelise tuntuse.

Pärnu Muusikafestival on avaakord Paavo Järvi Eesti Festivaliorkestri välisturneele, sest 13. augustil astub festivaliorkester Eesti esimese orkestrina üles maailma tuntuimal klassikalise muusika festivalil, enam kui 5000 kuulajat mahutavas Londoni Royal Albert Hallis BBC Promsil, kus mängitakse Pärdi 3. sümfooniat ja teisigi teoseid.

Paavo Järvi, kes on ühtlasi Pärnu muusikafestivali kunstiline juht ütles "Aktuaalsele kaamerale" BBC Promsi kohta, et seda kutset ei osanud ta isegi oodata. "Sellepärast, et see on kõige parem ja prestiižikam festival üldse maailmas. Ja meil on au seal olla ja Eesti muusikat tutvustada," lausus 

Küsimusele, miks Järvi festivalist Pärnu Muusikafestival sai, vastas dirigent, et kuigi festival sai alguse Järvide kogunemisest Pärnus, on festival nüüd kasvanud nii suureks ja osaleb nii palju rahvusvaheliselt tuntud inimesi, et seda ei oleks õige enam Järvi Festivaliks nimetada. "See on ikkagi Pärnu Muusikafestival. Me oleme kõik väga uhked pärnakad siin," sõnas Paavo Järvi.

Kolmapäeval on muusikafestivali publikul võimalus kuulata sedasama Pärdi 3. sümfooniat, millega BBC Promsile minnakse. Aga kõlab ka helilooja Jüri Reinvere uudisteose "… ja väsimus õnnest nad tantsima viis" maailmaesiettekanne.

"See juhtus niimoodi, et Paavo ütles, et ta tahab minult lugu saada," kommenteeris Jüri Reinvere. "Ja korraks istusime - ma elasin tollal veel Berliinis - restoranis maha ja panime paika põhijooned, milline lugu see peaks olema, millest peaks see lugu rääkima."

"Millest räägib? Ta räägib natuke sellisest saatuslikust tantsust, mis tänapäeval poliitikas käib," kostis Reinvere.

Eesti Festivaliorkestrit nimetas Jüri Reinvere üheks kõige tugevamaks orkestriks ja Eesti muusika visiitkaardiks.

Thursday, August 02, 2018

Klare Konturen

kn-online.de
Oliver Stenzel
2.08.2018

Die Gesamtaufführung von Robert Schumanns Sinfonien an drei Tagen zählt zu den wichtigsten Projekten der aktuellen SHMF-Saison. Mit der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen unter ihrem Künstlerischen Leiter Paavo Järvi stand hierfür am Mittwoch in Kiel ein Dreamteam an, das keine Fragen offen ließ.


Optimale Besetzung im Schumann-Schwerpunkt: Paarvo Järvi dirigierte die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen im Kieler Schloss. Quelle: Marco Ehrhardt

Kiel. Während das Orchester bei den Eckkonzerten in Lübeck und Rendsburg jeweils eine Sinfonie mit einem Solokonzert und einer Ouvertüre kombiniert, geht es mim KIeler Schloss rein sinfonisch zu: Schumanns Sinfonie Nr. 1 B-Dur op. 38, die "Frühlingssinfonie", nimmt die erste Konzerthälfte ein, seine Sinfonie Nr. 3 Es-Dur op. 97, die "Rheinische", die zweite.

Paavo Järvi unterstreicht im Verlauf seines Gastspiels die strukturellen Ähnlichkeiten in der Tonsprache und zugleich die individuellen Konturen der beiden Kompositionen. Kraftgespannt und hellwach poliert sein Klangkörper zunächst die Frühlingssinfonie auf Hochglanz. Das Klangbild wirkt dabei linear und höhenbetont, in Sachen Durchsichtigkeit und Präzision zählt die Kammerphilharmonie derzeit zu den besten Ensembles der Republik.

Für die Exegese der Rheinischen lässt der Dirigent sein Orchester mit gesteigerter Physis aufspielen. Der Sound wirkt nun insgesamt muskulöser, doch weil weiterhin schlank und schlackenlos musiziert wird, scheinen die fünf Sätze des Werks bis aufs Äußerste aufgeladen zu sein. Der Applaus fällt entsprechend aus.

http://www.kn-online.de/Nachrichten/Kultur/SHMF-Paavo-Jaervi-dirigierte-in-Kiel-Schumann-Sinfonien

Himmelhoch jauchzend, zu Tode betrübt

Hamburger Abendblatt
Elisabeth Richter
2.08.2018



https://www.abendblatt.de/kultur-live/article214991319/Himmelhoch-jauchzend-zu-Tode-betruebt.html

Wednesday, August 01, 2018

Ein Abend als Klang-Gemälde

ln-online.de
Jürgen Feldhoff
1.08.2018

Draußen tropische Temperaturen, im Konzertsaal der MuK erhöhte Temperatur, dazu großartig gespielte Musik von Robert Schumann: Das waren die Zutaten für ein außergewöhnliches Konzert mit der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen unter Paavo Järvi und dem Cellisten Steven Isserlis.


Fantastische Leistung: Star-Cellist Steven Isserlis spielt makellos und mit beeindruckender Leichtigkeit.Quelle: Marco Ehrhardt

Lübeck. Der Saal war fast voll besetzt, als Järvi den Abend mit der Ouvertüre zu „Die Braut von Messina“ begann. Die Zeichensprache des Dirigenten ist für Uneingeweihte schwer zu entschlüsseln, mit seinem Orchester aber versteht er sich blind.

Die Musikerinnen und Musiker reagierten auf die kleinste Bewegung ihres Leiters, eine solch verschworene Gemeinschaft ist selten zu erleben. Die Ouvertüre erklang in all ihrer Zerrissenheit und Wildheit, ein klangliches Gemälde der großen Emotionen entstand.

Paavo Järvi setzt auf Kontrastwirkungen, mit seinem Kammerorchester hat er einen Klangkörper zur Verfügung, der dazu in der Lage ist, äußerst differenziert zu spielen. Schon nach diesem ersten Werk des Konzertes war der Applaus groß.

Steven Isserlis ist einer der ganz großen Cellisten unserer Tage. Er spielt ein ganz wunderbar klingendes Instrument von Stradivari, seine Technik ist makellos. Schumanns Cello-Konzert in a-Moll interpretierte der Solist als eine einzige große Elegie. Die leisen Töne waren es dabei, die den Reiz von Isserlis‘ Spiel ausmachten. Mit spielerischer Leichtigkeit bewältigte er die kompliziertesten Passagen der Partitur, elegant und luftig begleitete ihn Paavo Järvi.

Im letzten Satz, den Schumann mit „sehr lebhaft“ bezeichnet hat, zeigte Steven Isserlis noch einmal seine ganzen brillanten Fähigkeiten. Mal schroff, aber dann immer wieder sanft und rein ließ er sein Instrument klingen. Das Publikum war begeistert und erklatschte sich eine wunderschöne, sehr intim klingende Zugabe des Solisten.

Nach der Pause dann der Auftakt zur Reihe mit Robert Schumanns Sinfonien. Auf dem Programm stand die Nummer 2 in C-Dur, die der Komponist schrieb, als er unter schweren Depressionen litt. Himmelhoch jauchzend und zu Tode betrübt klingt dieses Werk, Paavo Järvi gelang es wiederum, die Kontraste klar zu zeigen und auch zu definieren. Ein Dirigat, das Effekte nicht scheute und alles andere als analytisch war, aber wohl gerade deshalb dem Gehalt der Sinfonie sehr nahe kam. Järvi zeigte deutlich auf, wie Schumann gegen seine Schwermütigkeit und seine Schreibblockade ankomponiert hat, die wilden Ausbrüche der Verzweiflung waren ebenso zu erleben wie die feenhafte Klänge, die stets an der Grenze zum Spukhaften entlang wandeln. Gerade im langsamen Satz wurde diese bipolare Dimension von Järvi und seinem Orchester geradezu zelebriert – eine fantastische Leistung.

Das Publikum applaudierte begeistert, Järvi und seine Musiker bedankten sich mit dem „Valse triste“ von Jean Sibelius. Eine passendere Zugaben kann man sich kaum wünschen.


Zur Person

Steven Isserlis wurde 1958 in London geboren. Angeblich ist er mit dem Komponisten Felix Mendelssohn Bartholdy verwandt.

Er studierte am International Cello Centre in Schottland sowie am Oberlin College in Ohio, USA.

Preise: Für seine Arbeit erhielt er den Gramophone Award. Und er wurde von der Royal Philharmonic Society als Musiker des Jahres geehrt.


Auftakt in der MuK: Schumann und seine Sinfonien

hl-live.de

Robert Schumann heißt der Schwerpunktkomponist des diesjährigen Schleswig-Holstein Musik Festivals. Den Zyklus der Schumann-Sinfonien eröffnete die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen am Dienstag in der MuK. Weitere Sinfonien erklingen in Kiel und Rendsburg.


Schon der Auftakt zeigte, dass der aus Estland stammende Dirigent Paavo Järvi und "sein" Orchester sich blind verstehen und auf Schumann eingeschworen haben. Seine Ouvertüre zu Schillers Drama "Die Braut von Messina" bescherte eine zerklüftete Seelenlandschaft, die von dem großartig aufspielenden Orchester hingebungsvoll offengelegt wurde.

Im ersten Hauptwerk des Abends brillierte der Brite Steven Isserlis als Solist in Schumanns Konzert für Violoncello und Orchester. Isserlis verschmilzt quasi mit seinem Instrument. Meistens spielt er eine Stradivari aus dem Jahre 1726, die ihm die Royal Academy of Music zur Verfügung stellt. Schwierigste Passagen bewältigt Isserlis mit einer Leichtigkeit als gäbe es keine technischen oder musikalischen Probleme. Mühelos wechselt er zwischen verschiedenen Lagen, kommt im Schlussteil mit dem wahnwitzigen Tempo zurecht. Ganz zart, ganz intim seine Zugabe.

Nach der Pause erklang Schumanns zweite Sinfonie. Paavo Järvi dirigierte sie auswendig, kitzelte die Themen, die melodischen Teile des Kopfsatzes heraus, machte Strukturen deutlich, ohne als Analytiker aufzutreten. Das Scherzo (2. Satz) huschte vorüber, ohne an Substanz einzubüßen, behielt Saft und Kraft. Der Applaus nach den ersten beiden Sätzen zeigte, dass die Musiker das Publikum in ihren Bann gezogen hatten.

Stimmungsvoll ausgemalt kam das Adagio. Jubel und Freudentaumel beherrschte das Finale. Als Dank für den Applaus gab es sogar eine Orchesterzugabe, nämlich den "Valse triste" von Jean Sibelius. Das Konzert wurde vom NDR aufgezeichnet. Es ist zur Sendung am 16. September als Sonntagskonzert um 11 Uhr auf NDR Kultur vorgesehen.


Sunday, July 08, 2018

Alles, was Odem hat

infranken.de
8.07.2018

Die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen und Paavo Järvi verabschiedeten sich für dieses Jahr mit Mendelssohns "Lobgesang".




Es war für ein Festivalorchester ein standesgemäßer Abschied vom Kissinger Sommer 2018 - der natürlich noch eine Woche weitergeht. Mit ihrem vierten Konzert in diesem Jahr und mit einem klangmächtigen Werk sagten die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen und ihr Chefdirigent Paavo Järvi keineswegs leise Servus: mit Felix Mendelssohn-Bartholdys 2. Sinfonie, die vor allem unter ihrem Beinamen "Lobgesang" bekannt ist.
Das ist ein Werk, das die volle Logistik braucht auf dem erweiterten Podium des Max-Littmann-Saales für das Orchester in Komplettbesetzung und den 50-köpfigen oder -stimmigen WDR-Rundfunkchor aus Köln, dessen Mitglieder dieses Mal nicht auf weiß verpackten Bierbänken Platz nehmen konnten, sondern auf einzelnen, bequemen Stühlen. Denn wie bei Beethoven, der es mit seiner Neunten vorgemacht hat, müssen der Chor und auch die Solisten bis zum vierten Satz warten.
Es würde nicht allzu lange dauern. Das zeigte schon der erste Satz, dessen Einleitung eine schwer umzusetzende Spielanweisung mitbekommen hat: "Maestoso con moto". Wie gestaltet man ein "Majestätisch mit Bewegung"? Die Neigung vieler Dirigenten geht dahin, die majestätischen Fanfaren der Posaunen und später auch Trompeten laut, langsam und staatstragend spielen zu lassen. Nur kommen sie dann, wenn sie das Tempo halten wollen, mit den Streichern und Holzbläsern in die Bredouille, die in Behäbigkeit verfallen müssen. Das wäre nichts für die Bremer.


Die zügigere Variante


Paavo Järvi entschied sich für die bessere Lösung. Er orientierte sich in seinem Grundtempo an den Erfordernissen der Streicher und Holzbläser. Und er ließ die Fanfaren zügig spielen, aber in der Artikulation bis an die Ränder der Notenwerte, um sie gefühlt zu verbreitern. So bewahrte er die sinnfällig vorwärtstreibende, ein bischen nervöse Stimmung des Satzes. Denn schließlich ist das Loben nicht nur eine sehr persönliche Angelegenheit, sondern die Aufforderung hat auch immer etwas mit Unruhe und mehr oder weniger gebremster Ungeduld zu tun zu tun. Das hatte auch mit dem singenden, für Mendelssohn typischen Schwung zu tun, dieser Aufbruchstimmung, die in der Hebriden-Ouvertüre ebenso plausibel und angebracht ist wie im "Lobgesang."
Der große Vorteil dieser Spielhaltung trieb in schlüssiger Konsequenz in allen drei Sätzen - auch im dritten, dem langsameren Adagio religioso, auf den ersten Einsatz des Chores im großen Finalsatz zu. Nicht nur durch die häufigeren dominierenden thematischen Zitate aus dem Finale, sondern weil man, wenn man es nicht ohnehin wusste, so doch spürte, dass da noch etwas Besonderes kommen musste.


Überwältigender Start des Chores


Der erste Einsatz des Chores (Einstudierung: Philipp Ahmann) war überwältigend: aus dem Stand heraus messerscharf und präzise und unglaublich engagiert: "Alles, was Odem hat, lobe den Herrn!" Wenn 50 Profis "Voll-Odem" geben, dann entfacht das eine umwerfende Wirkung, der man sich einfach nicht entziehen konnte. Aber offen gestanden hatte man vom WDR-Chor auch nichts anderes erwartet. Er ist nun einmal einer der besten Chöre im Lande. So wurde der Schlusschoral, "Ihr Völker, bringet her dem Herrn Ehre und Macht" zum triumphalen Höhepunkt der Aufführung. Aber der emotionale war der zweistrophige Choral "Nun danket alle Gott", dessen erste Strophe a cappella gesungen wird. Hier legt Paavo Järvi sogar den Taktstock weg, um die Artikulation mit den Händen zu modellieren. Auch die Passagen gemeinsam mit den Solisten waren wunderbar ausbalanciert.


Gut zusammenpassende Solisten

Die drei Solisten fügten sich ausgezeichnet in das Konzept der melodischen Flüssigkeit und emotionalen Prägnanz ein. Die Sopranistin Christina Landshamer fand zu einem schönen Ton der Innerlichkeit und Innigkeit, weit weg von jeder opernhaften Dramatik. Den stärksten Eindruck hinterließ sie bei "Ich harrete des Herrn, und der neigte sich zu mir und hörte mein Flehn", gleichsam im Duett mit dem wunderbar geblasenen Horn. Es war verständlich, dass Christina Landshamer am Ende ihre Blumen an die 1. Hornistin Elke Schulze-Höckelmann weitergab. Von der Mezzosopranistin Marie Henriette Reinhold hätte man gerne mehr gehört, aber Mendelssohn hat ihr leider nur zwei Sätze spendiert.
Dass der Tenor Patrick Grahl aus der Schule der Thomaner kommt, merkte man. Er sang die Rezitative in der typischen erzählenden Art ganz nah am Text, und er vermied wie Christina Landshamer jede virtuose Attitüde, was natürlich in dem schön flüssig gesungenen Duett "Drum sing ich mit meinem Liede" besonders auffiel, aber auch seiner Arie "Er zählet unsre Tränen" unverstellte Wirkung gab.

Monday, July 02, 2018

Festival di Lubiana: Paavo Järvi in concerto con la Filarmonica di Monaco

operaclick.com
Paolo Bulio
2.07.2018

Dopo la brillante inaugurazione del Festival di venerdì sera, il primo concerto di luglio ha visto protagonisti Paavo Järvi sul podio della Münchner Philharmoniker e il pianista Piotr Anderszewski, impegnati in un programma molto interessante, vario e complessivamente non troppo inflazionato.
Il concerto si è aperto con la controversa Sinfonia in Re minore “Nullte” di Anton Bruckner che ascoltavo dal vivo per la prima volta. Si tratta di un lavoro in cui, per quanto in fieri, si possono già individuare gli elementi fondanti del sinfonismo bruckneriano, nonostante l’autore stesso abbia mostrato una certa disaffezione per questa composizione scritta nel 1863: una certa magniloquenza, certo, ma anche un’avvolgente ispirazione melodica mi sono sembrati i tratti salienti di una pagina dall’architettura musicale forse non troppo equilibrata ma comunque coinvolgente.
Strutturata nei classici quattro movimenti, mi pare di poter dire che la sinfonia alterni momenti di grande suggestione ad altri in cui emerge una certa sensazione di routine, certo di altissimo livello, ma complessivamente meno convincenti.
Eccellente, invece, l’interpretazione di Paavo Järvi il quale, con gesto di rara pulizia, attentissimo alle dinamiche e concedendo poco o nulla all’esteriorità, ha guidato a una prova formidabile l’orchestra che ha brillato in tutte le sezioni per compattezza di suono e precisione anche negli attacchi più scoperti.
La seconda parte della serata prevedeva l’esecuzione del Concerto per pianoforte n. 3 in mi maggiore di Béla Bartók.
Esempio paradigmatico di compositore e pianista, Béla Bartók è uno dei grandi geni del Novecento e, per certi versi, mi è sembrato che la pagina musicale, scarna ed essenziale, abbia trovato un interprete ideale in Piotr Anderszewski che è parso sin troppo controllato nell’esecuzione, ovviamente impeccabile dal lato tecnico, che forse avrebbe tratto giovamento da un brio maggiore, soprattutto nel rondò finale che è scivolato via senza troppe emozioni. Ottimo il dialogo con l’orchestra, ben sostenuto da Järvi, che anche in questo caso è riuscito a lasciare un’impronta personale in particolare nel secondo movimento, permeato di raccoglimento e solennità.
Ancora la musica del Novecento protagonista nella terza parte del concerto, seppure le radici risalgano a una delle icone della musica tedesca dell’Ottocento e cioè il mai troppo lodato Carl Maria von Weber.
La Sinfonische Metamorphosen di Paul Hindemith è una composizione peculiare di difficile collocazione perché di ispirazione complessa e variegata. Vi si alternano passi quasi jazzistici (in particolare nel secondo movimento) ad altri che ricordano una certa ripetitività grottesca cara a Šostakovič passando attraverso momenti quasi da magniloquente sinfonismo del Bruckner di cui sopra.
Impossibile non spendere, in questo caso, un encomio per le prime parti - legni e fiati, nello specifico - della straordinaria orchestra tedesca, ancora una volta brillantemente guidata da Paavo Järvi.

La recensione si riferisce al concerto del 1 luglio 2018.