Thursday, September 28, 2017

Monday, September 11, 2017

CHE BELLA COPPIA


giornaledellamusica.it
Corina Kolbe


organizzatore Staatsoper Berlin
comune Berlino
nazione Germania
struttura SchillerTheater




Maria João Pires e Paavo Järvi debuttano con la Staatskapelle Berlin

A settant'anni la pianista portoghese Maria João Pires ha debuttato con la Staatskapelle di Daniel Barenboim, diretta per la prima volta da Paavo Järvi. Profonda conoscitrice delle opere di Mozart, la Pires ha dato un'interpretazione brillante del Concerto per pianoforte e orchestra in sol maggiore KV 453. Con un tocco luminoso e leggero ha affrontato il brano composto a Vienna nel 1784. Pur ancorato nella sua forma classica, lascia già intuire le nuove armonie sperimentate più tardi dai compositori del romanticismo. Con grande maestria tecnica e sensibilità la pianista esplora le molteplici variazioni armoniche che caratterizzano questo concerto. È accompagnata da un'orchestra dalla sonorità decisamente più robusta.
Järvi, di origine estone ma naturalizzato statunitense, dimostra un approccio lucido ed energico, piuttosto in contrasto con la finezza della Pires. Più convincente invece la sua lettura di Le tombeau resplendissant di Olivier Messiaen, brano del 1931 nel quale si esprime la profonda fede cattolica del compositore. Eccellenti gli strumenti a fiato presenti in gran numero. Ritmi forti e quasi selvatici si alternano con momenti di calma in cui suonano soltanto pochi archi e fiati. Le variazioni di tempo vanno da "vivo", "moderato", "quasi lento" a"vivo" e "lento". La serata alla Philharmonie di Berlino si conclude con la Sinfonia n. 1 in si bemolle maggiore di Robert Schumann, detta "Primavera", scritta nel 1840 in soli quattro giorni. Dalla Staatskapelle guidata da Järvi viene eseguita con brio e chiarezza.


data prima 17 Novembre 2014
scheda cast Maria João Pires, pianoforte
orchestra Staatskapelle Berlin
direttore Paavo Järvi

Monday, September 04, 2017

Et brølende råb om frihed | Koncertanmeldelse - A roaring cry for freedom

klassisk.org
Andrew Mellor
28.08.2017

[scroll down for the english version]
 

Kammeratskabet strømmede ud af Paavo Järvis festivalorkester, såvel som koncentration og spilleglæde i spandevis.

6 ud af 6 stjerner

Vi får ofte fortalt, at de bedste orkestre i verden bygger på erfaring og tradition, der strækker sig over mange år. Så er det overhovedet muligt at sætte en gruppe musikere sammen og skabe et overbevisende og måske endda særligt orkesterudtryk i løbet af få dage?

Det er forsøgt før. Claudio Abbado skabte Lucerne Festival Orchestra ved at håndplukke de bedste orkestermusikere i Europa, som øvede sammen nogle få uger hver sommer. Seiji Ozawa etablerede Saito Kinen Orchestra i Japan ud fra en lignende model, og orkestret udviklede hurtigt en særegen lyd og udtryk.

Men det nyeste forsøg stammer fra Estland. Paavo Järvi grundlagde det estiske festivalorkester i 2011 for at sammenstykke topmusikere fra orkestre i Europa og Amerika med talentfulde unge kolleger fra Estland. Formålet var tosidet: at give estiske musikere mulighed for at skabe kontakter ude i orkesterverden og samtidig skabe nogle rammer for musikere, som kunne føre til magiske koncerter, ligesom dem Abbado førhen førte an med i Lucerne.

Järvis orkester fik gode anmeldelser i årene efter grundlæggelsen, men musikerne fortsætter med at variere meget fra år til år. Estlands Festivalorkester var forbi Tivoli den 22. august, og nu skal jeg nok komme til sagen: Fungerer 2017-udgaven af hans eksperiment? Det gør det helt bestemt.

Der er mange risici forbundet med projektet: at ensemblets instrumenter ikke vil blende, når man tænker på de mange egoers sammenstød (der er mindst otte koncertmestre eller sektionsledere fra orkestre i hele Europa blandt Järvis strygere), og at musikernes manglende kendskab til hinanden vil sabotere det instinktive samspil, som orkestermusikere normalt kan læne sig op ad. Men festivalorkestret byder også på en række muligheder: At fraværet af rutine rent faktisk kan fremkalde en ny fleksibilitet og spontanitet i ensemblet, og at stemningen fra “sommerlejrens øvelokale” i den estiske ferieby Pärnu kan give koncerterne en fornemmelse af kammeratskab, som man sjældent oplever hos etablerede orkestre.

Kammeratskabet strømmede ud af Järvis orkester, såvel som koncentration og glæde i spandevis. Opførelsen af Carl Nielsens ‘Aladdin Suite’ denne torsdag i Pärnu var lidt for entusiastisk, men fuld af charme og Nielsens rytmiske sjov og spil sprudlede. Derefter var det forfriskende at høre Tjajkovskijs violinkoncert fremført med stilhed og delikatesse. Solisten Lisa Batiashvili (foto) brøler sig ikke igennem denne koncert, som visse andre, men foretrækker en ydmyg og bekendende tilgang. Under hendes solospil viste Estlands Festivalorkesters strygere, at de kunne spille svagt og føre melodilinjerne frem til sidste node. Blæserne var ligeledes fleksible. Klarinettist Matthew Hunts samspil med Batiashvili i 2. sats havde lethed som en soufflé, og det var en ligeværdig dialog. Alle lyttede intenst – det var de nødt til.

Efter pausen var det tid til Sibelius Symfoni nr. 2, og det var her at Järvis eksperiment for alvor viste potentialet. Mange i orkestret, heriblandt erfarne fagfolk fra Tyskland og Frankrig, hvor Sibelius er et musikalsk fyord, havde aldrig spillet værket før. Der var friskhed og opdagelse i luften, og i perioder virkede det som om, at musikerne var som fortryllet af Sibelius’ mærkelige nye teksturer. De mange violintriller, der dukker op halvvejs i den første sats, glinsede som lyset der skinner i skovbrynet. Magisk.

Udover at byde på isolerede øjeblikke med intens skønhed, var dette en præstation når det angår form, dybde, kraft, koncentration, sammenspil og vildskab. Der var en energi, der gennemsyrede musikken fra første node, og som blev fastholdt til sidste side. Musikken blev trukket ud af Järvi for at understrege Sibelius’ hjerteskærende følelse af dødvægt. Det mindede om et brølende råb om frihed. Få kunne være gået glip af symbolikken, som om de snesevis af unge estiske musikere i ensemblet fik mulighed for at introducere sig selv til verden. Publikum gik amok i lige så høj grad af stolthed som af glæde.

Estlands Festivalorkester / Dirigent Paavo Järvi / Solist Lisa Batiashvili
Pärnu Koncertsal, Estland, den 17.8.17

Foto: Kaupo Kikkas





[ENGLISH VERSION]


A roaring cry for freedom


We heard camaraderie from Järvi’s Estonian Festival Orchestra, as well as concentration and joy in spades.

****** (6 stars out of 6)

By Andrew Mellor

We are told that the best orchestras in the world are built on centuries of tradition. So is it possible to throw together a group of musicians and create a convincing, perhaps even a distinctive orchestral sound in a matter of days?

It has been attempted before. Claudio Abbado created the Lucerne Festival Orchestra from a handpicked team of the best orchestral players in Europe, who work together for just a few weeks every summer. Seiji Ozawa established the Saito Kinen Orchestra in Japan on a similar model, and the band quickly developed a distinctive sound and interpretative style.

But the latest such experiment hails from Estonia. Paavo Järvi founded the Estonian Festival Orchestra in 2011, to unite top orchestral musicians from orchestras in Europe and America with talented young counterparts from Estonia. The purpose was twofold: to give Estonian instrumentalists the chance to make contacts in the wider orchestral world, and to create special conditions for all the musicians which might give birth to the sort of magical performances Abbado used to preside over in Lucerne.

Järvi’s orchestra was getting good reviews a few years after its founding but the personnel continues to change very year. It comes to Tivoli next week, so you’ll want me to cut to the chase: has the 2017 vintage of his experiment worked? It certainly has.

There are many risks: that the ensemble won’t blend sonically given the clash of egos (there are at least eight concertmasters or section leaders from orchestras across Europe among Järvi’s strings); that the players’ lack of familiarity with one another will scupper the instinctiveness on which orchestras rely. But there are also possibilities: that the lack of routine will actually induce a new flexibility and spontaneity in the ensemble; that the ‘summer camp’ atmosphere of the rehearsal and performance base in the Estonian resort of Pärnu will give the performances a feeling of camaraderie that you rarely hear from ‘permanent’ orchestras.

We heard that from Järvi’s orchestra, as well as concentration and joy in spades. Its performance of Nielsen’s Aladdin Suite in Pärnu on Thursday was a little overenthusiastic but full of plain-speaking charm that relished Nielsen’s rhythmic fun and games. After that, it was refreshing to hear Tchaikovsky’s Violin Concerto resounding with quietness and delicacy. Soloist Lisa Batiashvili doesn’t roar through this concerto like some others, preferring a confessional approach that turned and twisted with the consistency of a slackened stretch of ribbon. Underneath her, the EFO strings showed they could balance on pinpoint pianissimos and shape phrases right to the last note. The winds were similarly flexible; clarinetist Matthew Hunt’s interaction with Batiashvili in the second movement had the lightness of a soufflé and the reactivity of a conversation. Everyone was listening hard – they had to.

It was Sibelius’s Symphony No 2 after the interval that really showed the potential of Järvi’s experiment. Many in the band, including seasoned professionals from Germany and France where ‘Sibelius’ is a musical swearword, had never played the piece before. Yes, there was freshness and discovery in the air, and some moments when the players appeared enchanted by Sibelius’s strange, new textures. The en masse violin trills that arrive halfway though the first movement glistened like light shining sideways through a forest. Magical.

But as well as providing isolated moments of intense beauty, this was a performance of shape, depth, power, concentration, reactivity and ferocity. It rose from first note to last, and by the final pages – drawn out by Järvi to underline Sibelius’s heart-rending sense of strain – it resembled roaring cry for freedom. Few could have missed the symbolism, as if the dozens of young Estonian musicians among the ensemble were seizing the opportunity to introduce themselves to the world. The audience went wild, with pride as much as with joy.

Estonian Festival Orchestra / Paavo Järvi
Pärnu Concert Hall, 17.8.17

Nad tulid, nad nägid, nad võitsid

postimees.ee
Riina Luik
3.09.2017



Pärnu muusikafestivalil paljulubavalt alustanud Eesti Festivaliorkestri esimene kontserditurnee viis tõusvas joones läbi Põhjamaade ning andis kindla veendumuse: sündinud on uus ja erakordne muusikaline kollektiiv.


Kui ma ülimenuka Pärnu kontserdi järgsel hommikul Tallinna sadamas muusikuid oodanud Paavo Järvilt küsisin, kas tal on nüüd lõpuks tõesti käes oma unistuste bänd, oli vastus kiire ja heatujuline: jah!

Olles näinud ja kuulanud viiest turnee jooksul antud kontserdist kolme, võib kindlalt väita: niisugust musitseerimisrõõmu kombinatsioonis ülikõrge mängutasemega ei kohta kohe kindlasti mitte iga päev isegi maailma parimates kontserdisaalides.

Igal Eesti Festivaliorkestri (EFO) kontserdil, alates Pärnust, Jūrmala, Turu, Kopenhaageni ja kuni Stockholmi lõppkontserdini välja, oli orkestri tase eelmisega võrreldes veel paari pügala võrra lihvitum, nüansseeritum ja emotsionaalselt köitvam.

Öelda, et tegu on ülimalt andekatest muusikutest koosneva fantastilise kollektiiviga, pole piisav. See orkester on omaette nähtus! Järvi on suutnud luua muusikalise perekonna, kel on olemas meie-tunne, mis kasvas mühinal ja sõna otseses mõttes kõigi silme all, vaid kahenädalase kontserditurnee käigus.





Selle orkestri mängus on see miski, mis mõjub publikule kui fluidum, ning selle järgi seatakse latt, millega omakorda mõõta hiljem teiste orkestrite taset. Ja milline nakatav musitseerimisrõõm! Naeratus ei kadunud orkestrantide suunurkadest hetkekski, kuigi pole kahtlust, et kaks nädalat on piisav aeg, et väsimus end lõpuks tunda annaks. Publik märkab seda kohe, kui laval ei käi enam proovisaali ränk töö, vaid seal ollakse selleks, et jagada selle töö vaimustavaid vilju.

«Igal järgmisel kontserdil läks see ühistunne aina paremaks, tajusin kõige paremas mõttes omanditunnet: see on meie asi, me peame seda hästi tegema. See, et kõik on ühe asja eest väljas, oli mulle dirigendina äärmiselt liigutav tõdemus,» ütles Järvi kontserdijärgsel meeleolukal muusikute peol Stockholmi Eesti Majas. «Kõik on võimekad, kõigil on tahe, ja nii peaks see ideaalis olema iga orkestri puhul ja kogu aeg. Just see tahe: olla koos ja teha muusikat nii hästi kui võimalik – see on unikaalne!»


Soov anda endast kõik


Järvi toonitab, et ta ei lähtu EFO puhul põhimõttest: nüüd teeme lõpuks muusikat, nagu mina seda tahan. «Ei! Me teeme muusikat koos ja nii, nagu muusikat peab tegema. Ma ei kannata sellist suhtumist, et mina nüüd juhatan ja sinu (muusiku) asi on mängida. See on mulle võõras, sest see pole hingestatud muusika tegemine.»

Seda, et Järvi on dirigendina äärmiselt inspireeriv, märkisid absoluutselt kõik muusikud, kellega rääkima juhtusin. «Tundeks, mil muusik tahab endast anda kõik ja võib-olla isegi veel rohkem, peab ta esmalt kirglikult muusikat armastama, teisalt peab olema soov sellega midagi teistele öelda. Sinu ümber peavad olema inimesed, kes lasevad seda teha ja kes mõjuvad inspireerivalt. Paavo on dirigendina väga inspireeriv, ja julgen arvata, et paljud tulevadki siia selleks, et temaga koos mängida,» ütleb vioolamängija Andres Kaljuste.

Tallinna Kammerorkestris töötav vioolamängija Karin Sarv tõdeb, et kui ta üldse mõnes suures orkestris mängida tahaks, siis just EFOs. «Paavo on dirigendina muusikule nagu partner: kui dirigent muusikuid usaldab, usaldavad muusikud ka dirigenti. Oluline on, et dirigent mõistab: ka muusikute jaoks sünnib muusika siin ja praegu.»

Järvi tõdeb, et äsja lõppenud turnee oli nii mõneski mõttes testturnee, et vaadata, kuidas orkester ja meeskond toimib. «Hoidsime mõnes mõttes kodule lähemale,» ütleb Järvi, kuid rõhutab, et see ei tähendanud allahindlust ei orkestrile ega kutsujatele. «Ei Turu, Kopenhaagen ega Stockholm pole mingid n-ö proovimise kohad – tegu on Põhjamaades oluliste, ümmarguselt tuhande- ja enamakohaliste kontserdisaalidega.»

Vastutus oli seda suurem, et EFO-le usaldati nii Turu muusikafestivali lõpetamise kui väga mainekal Läänemere festivalil esinemise au. Järvi sõnul toimis kõik paremini, kui ta loota julges. «Alati saab asju veel paremini teha, kuid lõppkokkuvõttes tuli kõik väga hästi välja,» väljendab ta siirast tänu ka orkestri taustatiimile.

Ees ootab Euroopa vallutamine


Juba jaanuaris ootab orkestrit Järvi sõnul ees äärmiselt vastutusrikas kontserditurnee, mis haarab Berliini, Viini, Brüsseli, Zürichi, Kölni ja Luxembourgi kontserdimaju. Need on saalid, kuhu ei pääse Järvi sõnul ligi isegi kõik tuntud orkestrid. «Meid aitas see, et olen kõigis neis saalides eri orkestritega korduvalt esinenud,» ütleb Järvi.








Järvi nimi müüb, pole kahtlustki, kuid teisalt on tegu väga noore ja nime poolest tundmatu orkestriga. Seda, et EFO suutis endast juba esimesel välisturneel muljet avaldava jälje maha jätta, näitab väljamüüdud saalide ja publiku vaimustunud vastuvõtu kõrval seegi, et kõikidelt kontserdimajadelt järgnes kohe uus kutse. Turu muusikafestivali direktor Lisa Ketomäki oli valmis isegi festivali aega muutma: kui vaid orkester tagasi tuleks. Sama lootust avaldas ka Läänemere festivali peakorraldaja Michael Tydén.

«Tõsi,» tõdeb Järvi, kuid lisab, et määravaks ei saa nende soov või kontserdigraafik, vaid see, et orkester on saanud kolmeks aastaks kontserditurnee korraldamiseks toetust Eesti Vabariik 100 kultuuriprogrammist ja kultuuriministeeriumilt ning neil on kohustus anda igal aastal turnee eri paigas.

Tänavu Põhjamaad, järgmisel aastal Lääne-Euroopa, seejärel Aasia. «Kui ma EFO mõttega lähimas sõpraderingis välja tulin, öeldi mulle, et kui tahad tuntust, pead alustama Ameerikast. Me läheme Ameerikasse, sest tahan seda kõike teha nii suurelt kui võimalik, et orkestrit muusikaliselt kehtestada. Kuid häid orkestreid on maailmas palju, häid kontserdikorraldajaid samuti, kuid ma olen veendunud, et maksma ei saa end panna mingi haibiga, vaid ainult muusikaliselt. Kui suudad end muusikaliselt maksma panna, siis kõik muu tuleb ise järele.»

**

KONTSERDIMULJED
Indrek Saar, kultuuriminister


See on üks neist kordadest, kus võib tõesti öelda, et on uhke tunne olla eestlane. Kuulasin EFOt esimest korda Pärnus, olin väga liigutatud ja mul on orkestri üle siiralt hea meel. Kuid kodust eemal on see tunne veel erilisem ja kõik, kes ka täna Berwaldhallenis olid, tajusid seda. Eriti sellistel õhtutel nagu täna, ma usun, oleme kõik veendunud selles, et kunst võib päästa maailma.

Merle Pajula, Eesti Vabariigi suursaadik Rootsis

Minu meelehärmiks astuvad eesti muusikud Rootsis üles liialt harva. Rootsi on iseenesest suurepärane tanner, et tulla siia professionaalsete muusikutega ja publikut üllatada. Rootsi on muusikamaa ja meil on kõik eeldused, et olla siin pildil. Kõik, kellega jõudsin pärast tänase kontserdi esimest poolt rääkida, on öelnud, et see jättis neile väga sügava mulje – mõlemad teosed olid just tänu oma suurele erinevusele äärmiselt köitvad.

Michael Tydén, Läänemere festivali asutaja ja tegevjuht

Paavo rääkis mulle oma orkestri ideest viis-kuus aastat tagasi ühel meie kohtumisel Peterburis. Juba siis ütlesin talle, et kui sa selle asja ära teed, oled kohe oodatud Stockholmi. Ja siin nad nüüd on. Olen väga õnnelik nähes, et mitu aastat tagasi sündinud idee viljad on jõudnud välja nii toreda koostööni ja pälvinud publikult ülimalt sooja vastuvõtu. Orkester on võrratu, millised muusikud! Olen uhke, et saime orkestrit Stockholmis võõrustada, ja teie Eestis peaksite samuti nende üle uhked olema.


Florian Donderer, viiuldaja / orkestri kontsertmeister

Minu koostöö Paavoga algas Bremeni Deutsche Kammerphilharmonies, jätkus Pärnu muusikafestivali ja nüüd EFO kontsertmeistrina. Olen Eestis käinud ja musitseerinud väga palju ning Eestil on minu südames väga eriline koht. Ma ei kahelnud hetkegi, et Paavo oma idee teoks teeb, sest kui ta sellest rääkis, oli tal algusest lõpuni kõik selge. Ma olen õnnelik, et saan kontsertmeistrina anda oma panuse sellesse, et orkester kõlab, nagu ta kõlab. Muusikule on suurim väljakutse suuta kõrvale heita kõik välised tegurid ja olla oma musitseerimises läbinisti aus.

Erkki-Sven Tüür, helilooja

Pärast esiettekannet on akordionikontserti «Prophecy» mängitud enam kui kahekümnel korral ja sel hooajal mängib Ksenija seda veel Monte Carlo ja Luxembourgi filharmoonikutega. Tulin Stockholmi, et kogeda kontserti kui tervikut, ning teiseks seetõttu, et EFO on mulle väga südamelähedane ja ma hoolin selle käekäigust. Tahtsin tajuda, mida sellise väikese turnee lõppkontsert endast kujutab, ja kuulata, kuidas «Prophecy» Ksenija esituses kõlab. Olen tohutult rõõmus, et siin sündis täna niisugune ilus tervik nii kava kui esituse osas. Sibeliuse «Teine sümfoonia» oli imeline, see kõlas vaimustavalt! Olen Berwaldhallenis ka varem käinud ja tean, et siinne publik juba naljalt püsti ei tõuse. Täna oli nende vastuvõtt ülimalt soe. Minu jaoks oli see sündmus.


Lisa Batiashvili, viiulisolist (Gruusia/Saksamaa)

Eesti ja Gruusia vahel on väga erilised sidemed, see on alati selgelt tunnetatav. Paavoga kohtusime muide koos Hollywoodis musitseerides umbes kakskümmend aastat tagasi. Alati kui me kohtume, et koos musitseerida, räägime oma kodumaadest. A l a t i! Selline inimlik kontakt ja soojus kandub alati üle ka muusikasse ja on seetõttu väga oluline. Ma olin algusest peale kindel, et Paavo teeb oma unistuse teoks, ning ma olen absoluutselt veendunud, et kõik, kes siin orkestris on, on siin armastusest muusika ja Eesti vastu. Seda on laval olles tunda kõiges ja see on nii haruldane.

Ksenija Sidorova, akordionist (Läti)

Mulle on see kõik väga imeline kogemus – me oleme selle lühikese ajaga saanud justkui perekonnaks. Esimest korda pakuti mulle «Prophecyt» mängida, kui olin 22-aastane. Ütlesin kohe jah, olemata näinud ühtegi nooti. Kui partituuri nägin, olin šokis – see oli niiiii… keeruline. Õppisin ja lihvisin seda pool aastat. Ma ei mäleta sellest kontserdist suure pinge tõttu mitte midagi, teadsin ainult, et Erkki-Sven on saalis. See teos on igale akordionistile ülim väljakutse. Ja siis ühel päeval helistas mulle Paavo Järvi (tema ise!) ja küsis, kas tahaksin seda mängida Pärnus. Ütlesin kohe jah, olemata temaga kunagi laval kohtunud.

Toomas Tuulse, arhitekt, helilooja, koorijuht (Rootsi)

Olles kuulanud ära alles esimese kontserdi osa, võin öelda, et olen juba vaimustatud – Šostakovitši «Esimene» võlus mind tohutult. Paavo Järvi dirigeerimine on lihtsalt geniaalne ja orkester on nii paindlik ja tundlik. Ja see läti akordionist – Ksenija Sidorova – on tõeline akordionistaar. Jälgin tema esinemisi isegi Facebookis, ta mängib väga eriilmelist muusikat, ja alati suurepäraselt.


Georgi Anichenko, tšellomängija (Hispaania)

See oli täna imeline tunne – tunne, mida iga muusik ihkab kogeda: energia, mida sa lavalt saali saadad, voogab sealt laetuna tagasi. Andsime täna endast kõik, nagu mängiks viimast korda.


Andres Kaljuste, viiuldaja ja vioolamängija

Kindlasti pole see mingi tavaline orkester, sest juba selle sünnilugu on ebatavaline – see on kokku pandud liikmeid hoolikalt valides, nagu rätsepatöö. N-ö võtmemängijad on kutsunud Paavo Järvi ja ülejäänud on saanud siia vaid väga heade soovituste või varasemate õnnestunud koostöökogemuste alusel. Selle tulemuseks on hoopis teistsugune musitseerimine kui tavalises orkestris.

Toomas Vavilov, klarnetist

Projektiorkestri puhul tuleb vaadata kaht aspekti: alati saab veel paremini ja alati ongi keegi kusagil veel parem. Seda tuleb eriti meeles pidada tähetunnihetkedel, kui tundub, et kogu maailm on sinu. Projektipõhisel orkestril pole traditsioone ja see on nii hea kui halb. Teisalt annab see, et dirigent saab ise valida ja mõelda, kes tema orkestris mängima hakkavad, tohutu eelise.

Julien Beaudiment, flöödimängija (Prantsusmaa)

Minu jaoks on see esmakogemus koos Paavo Järviga musitseerida. Sattusin sellesse võrratusse kollektiivi sõbra kaudu, kes mind soovitas. Olin EFO tuuri ajaks kavandanud puhkuse, kuid selle kogemuse nimel olin valmis sellest loobuma, ja ma pole hetkegi oma otsust kahetsenud – need on olnud võrratud nädalad! Orkester on suurepärane, niisamuti meie dirigent!

Peijun Xu, vioolamängija (Hiina/Saksamaa, viibis turneel koos 6-kuuse poja Lianiga)

Andsin nõusoleku EFOs mängida enne, kui jäin beebiootele, eelmisel aastal Pärnus musitseerisime juba koos (naerab). Ma ei suutnud ega näinud ka põhjust turneest loobuda, seda enam, et mul on väga hea lapsehoidja. Ta saab mu pojaga suurepäraselt hakkama, kui mina harjutan või olen laval. Kuna minu abikaasa on ka tegevmuusik, sai ta minust väga hästi aru. Naudin iga hetke koos selle suurepärase orkestriga.

**

Eesti Festivaliorkester


Orkester tuli esimest korda Paavo Järvi käe all kokku 2011. aastal Järvi suvefestivalil, kandes toona nime Pärnu Festivaliorkester.

EFO koosnes sel aastal 76 parimast Eesti orkestrites töötavast muusikust, välisriikides edukat karjääri tegevatest eestlastest ja paljudest Euroopa orkestrite solistidest. Orkestri tuumiku moodustavad Tallinna Kammerorkestri (peadirigent Risto Joost) 15 liiget.

Orkestrit rahastavad EV100 programmi, kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Tänavu EFO kontserdid Pärnu muusikafestivalil ning esimese välisturnee käigus Jūrmalas, Turus, Kopenhaagenis ja Stockholmis.

2018. aastal ootavad ees kontserdid Berliinis, Brüsselis, Viinis, Kölnis, Luxembourgis ja Zürichis.

Ajakirjaniku reisi Turusse ja Stockholmi rahastas Kkltuuriministerium.

**
http://kultuur.postimees.ee/4229687/nad-tulid-nad-nagid-nad-voitsid?_ga=2.65417773.2014096963.1504513368-1519649283.1504513366

Friday, September 01, 2017

Succé för en ung, hungrig orkester

dn.se
26.08.2017

Estonian Festival Orchestra

Verk av Dmitrij Sjostakovitj, Erkki-Sven Tüür, Jean Sibelius

Solist: Xenia Sidorova. Dirigent: Paavo Järvi. Scen: Berwaldhallen, Stockholm.

Sverige har onekligen haft sin betydelse för den estniska dirigentklanen Järvi. Fadern Neeme var dynamisk chefdirigent i Göteborg i mer än tjugo år, yngste sonen Kristjan ledde Norrlandsoperans orkester några år runt millennieskiftet och storebror Paavo var chefdirigent både i Malmö och Stockholm under 90-talet.

I dag är Paavo Järvi den mest efterfrågade med ett förflutet i spetsen för Orchestre de Paris, med ett pågående kontrakt hos Tokyos bästa orkester och ett kommande dito hos Tonhalleorkestern i Zürich. Läge, således, att sommartid återvända till de estniska stenarna där barn han lekt och grunda sin egen festival. Numera även med egen sommarorkester av handplockade supertalanger.

Det är Estonian Festival Orchestra, baserad i Pärnu, som nu gör sin första utlandsturné. På programmet idel Östersjöfödda kompositörer: Sjostakovitj (S:t Petersburg), Erkki-Sven Tüür (Dagö), Sibelius (Helsingfors, nåja nästan) och extranummer av Hugo Alfvén (Stockholm).

Ett alldeles särskilt lockbete på Östersjöfestivalens program utgjorde den nittonårige Dmitrij Sjostakovitjs första symfoni från 1925, och det blev också Paavo Järvis verkliga triumf. Här var en ung, hungrig orkester helt kongenial; musiker som både kan och vill nappa på de utmaningar som partitur och dirigent förelägger dem.

Vilken stämning av bolsjevikiskt tjugotalsavantgarde och självmedvetet tonårsgeni! Här ryms sprallig kabaré, spattiga marionetter och spetsiga montage inom ramen för en lika säker som kreativ orkestrering. Paavo Järvi triggade sina festivalmusiker i stumfilmssnabba tempi och sylvass artikulation. Lika väl fungerade inte Järvi med detta unga elitgäng i Jean Sibelius välkända andra symfoni, som blev gräll i stället för grann, uppstyckad i stället för upplyftande.

Men Erkki-Sven Tüürs accordeonkonsert för suveräna dragspelssolisten Xenia Siderova var en häftig bekantskap. Särskilt när dragspelets förmåga till riktigt groove tillvaratogs i en härlig final.