Thursday, June 11, 2015

Paavo Järvi: Tuleb õigel ajal lahkuda!

elu24.postimees.ee
9/06/2015
Janar Ala

Paavo Järvi on Pariisi Orkestri peadirigent olnud kuus hooaega. See hooaeg jääb tema jaoks selles ametis viimaseks, sest sügisel ootab Jaapan, Tokyo ja sealse NHK sümfooniaorkestri peadirigendi taktikepp

Olete orkestriga uude majja kolinud, mõnda aega seal mänginud, kas olete jõudnud juba majaga harjuda?

Iga majaga on vaja natuke harjuda. Tarvis on õppida uues akustikas mängima. Saal on üks väga tähtis orkestri osa ja selles saalis mängimine, selle akustikaga harjumine võtab natuke aega. See on väga erinev vanast Salle Pleyelist (Pariisi Orkestri eelmine kodusaal – J. A.), kus akustika oli tuhmim, uues on väga palju kaja, kus on eriti hästi kuulda näiteks vaskinstrumente. Neid tuleb õppida mängima pille mitte nii väga forsseerides.

Praegune maja asub äärelinnas, kas publik on ka muutunud?

Natuke ikka on muutunud. Alguses oli hirm, et kui kolime linna äärde, ei tule meie varasem publik järele. Teine hirm oli, et ümbruskaudsed inimesed ei ole seal kontserdilkäijad – piirkonnas elab palju üliõpilasi ja sisserännanuid. Siis tehti otsus, et piletihinnad tuleb lasta võimalikult madalaks. Oleme tähele pannud, et praegu on tekkinud väga palju uut publikut ja saal on täis, ükskõik, mis kontsert toimub. Isegi aplausist on praegu tunda, et see ei ole selline n-ö asjatundjate aplaus, vaid pigem loomuliku ja entusiastliku uue publiku aplaus, mis on väga hea.

Kui publiku erinevustest rääkida – kui erinevad on näiteks Pariisi, Frankfurdi või Tallinna publik?

Väga erinevad. Saksamaal näiteks on publik palju konservatiivsem, aga natuke selline asjatundlikum, nad on harjunud kontserdil käima. Kui neile midagi meeldib, nad plaksutavad, aga niimoodi viisakalt, kuid see kestab väga pikalt, võid vahel kümme korda tagasi tulla. Prantsuse publik on selline, et kui lähed lavalt ära, võib ka juhtuda, et aplaus jääb justkui pooleli. Tallinna publikut võib pidada natuke saksalikuks. Nad võtavad hästi soojalt vastu, aga kõik on väga viisakas.

Te lõpetate peagi Pariisi Orkestri peadirigendina ja siirdute hoopis Jaapanisse, Tokyosse. Miks nii?

Põhjuseid oli mitu. Üks kõige tähtsam põhjus oli tunne, et olen oma tööd ja kohustused Pariisi ees täitnud – me oleme saanud uue kontserdimaja, oleme kuus hooaega koos olnud, orkester mängib väga hästi. Olen selle üle väga rõõmus, et orkester on väga heas vormis. Oleme saavutanud selle, milleks ma sinna läksin, ja tuleb teada, millal õigel ajal ära minna. Väga tihti on nii, et inimesed ei tea, millal ära minna ja õigel ajal järgmist sammu astuda. Asi võib muutuda rutiiniks ja igapäevaseks ning ma ei taha, et see muutuks tööks, millekski, mis pole eriline. Hetkel oleme kõrgseisus – kõik räägivad orkestrist väga hästi.

Parem minna nüüd kui ajal, mil võib-olla öeldakse: oleks võinud ära minna viis aastat varem.

Teine asi on, et aktiivseid eluaastaid ei tule ju juurde (naerab) ja ma tunnetan, et peab proovima teha nii huvitavaid asju kui võimalik. Euroopas olen olnud peadirigendi ametis seotud vähemalt kuue orkestriga. Ameerikas olen samuti olnud (Cincinnati sümfooniaorkester – J. A.), aga Jaapanis – see on midagi uut! Tahtsin selle ka ära proovida, kuna seal on mulle ka alati meeldinud – neil on hoopis kuidagi teistsugune arusaamine muusikast, mida isegi, arvan, Saksamaal enam ei ole. Nad on kuidagi heas mõttes fanaatiliselt pühendunud.

Teie viimane salvestatud plaat on Šostakovitši kolm kantaati. Tean, et olete mõne pärast neist isegi Eestis oma elu pärast kartnud ja palganud turvamehe.

Nii hull see asi ei olnud. Kunagi sai tehtud projekt, kus me panime kõik Sibeliuse kantaadid ühele plaadile, mille eest võitsime isegi Grammy (2004). Sibeliuse asi oli huvitav projekt, kuna ühel plaadil koos polnud need varem salvestatud kantaadid kunagi olnud. Nii et plaat andis hea ülevaate. Sama asi oli Šostakovitšiga. Kantaadid on olemas, aga ühele plaadile neid pandud pole. Neid mängiti väga vähe – eriti esimest kahte, sest kolmas, «Stepan Razini hukkamine», on tõepoolest meistriteos, need teised kaks on aga sellised tüüpilised kantaadid, mida tolleaegsed nõukogude heliloojad ikka tegid. Kui Stalin hakkas kruvisid kinni keerama, pidid nad kirjutama midagi, et linnuke kirja saada ja asi oleks jälle rahulikum.

Šostakovitšil oli raske seis, kuna aparaat hakkas tema vastu tööle, lehtedes kirjutati, et see pole kellegi muusika – on liiga morn ja selles pole piisavalt nõukogulikku optimismi.

Sellistele artiklitele järgnesid tavaliselt arreteerimised. Et seda reaktsiooni neutraliseerida, pidi ta kirjutama midagi võimujaatavat. Siis ta kirjutas kaks kantaati – pealkirjadega «Meie maa kohal särab päike» ja «Laul metsadest». Need olid kirjutatud stalinistliku poeedi Dolmatovski tekstidele ja tõepoolest, oma banaalses ülistuslikkuses on need tekstid hirmsad.

Selle projekti tahtsin aga teha ja teist võimalust selle realiseerimiseks polnud, kui mängida seda siin kontserdil – muidu ei saanud seda ju plaadistada. Kontsert oli avalik ja eks need tekstid on muidugi liig, eriti neile, kes on selle režiimi all otsesemalt või kaudsemalt kannatanud. Kuigi selliseid asju peab aeg-ajalt tegema ja neist peab aru saama kui kunstiprojektidest, sest kunsti ülesanne ongi ju ka natuke häirida ja mõtlema panna. Selles mõttes polnud tegu kokkusattumusega, vaid idee oligi näidata kahte poolt ühe geniaalse inimese reaalsusest sellel ajal. Eestis me teame neid asju, aga läänes sageli ei teata – vähemalt Šostakovitši puhul on see nõukogulik asi kõrvale jäänud ja seda eriti ei mängita. Idee tundus mulle huvitav.

Siis mulle soovitati, et igaks juhuks võiks võtta ühe turvamehe, kes hoiab tagasi inimesi, kes ehk midagi väga impulsiivselt näidata tahavad. (Naerab.) Nii et siin polnud küsimus mingisuguses tõelises ohus elule, aga lihtsalt, et mingisuguseid asju ei juhtuks.

Hetkel oleks selline asi Eestis ilmselt veelgi keerulisem, sest suhestumine selliste teemadega on muutunud avalikus ruumis veel pingelisemaks.

Kujutan ette. Meil oli toona vaja ühes kantaadis kasutada Narva poistekoori. Nende emad olid väga mures ja palusid mul alla kirjutada paberile, mis ütles, et tekst, mida poisid laulavad, ei ole kuidagi vaba Eesti vastane tekst. Poisid pidid ju laulma hästi kõvasti, kui geniaalne Stalin on. See on ka arusaadav, sest on ju seadused, mis keelavad tekstide esitamist, mis on kuidagi vaenulikult agiteerivad. Aga siin olid muidugi ajaloolised küsimused, mis on hoopis teises kontekstis, ja neid ei saa kuidagi propagandistlikuna käsitleda.

Peagi, juuli alguses algab taas Pärnus Järvi akadeemia. Mida see igasuvine sündmus teie jaoks tähendab?

Festival tuleb viiendat korda ja läheb kogu aeg paremaks. Dirigentide kursusele, mis on tähtis osa sellest akadeemiast, oli tänavu üle saja soovija, vastu võtta saame ainult 15. Selle festivali orkester on üldse kõige parem orkester, mida mina tean; rahvusvaheliselt suurtest orkestritest tulevad muusikud kokku – Berliinist, Pariisist, New Yorgist jne – ja mängivad koos noorte eesti muusikutega. Üks selle ürituse mõte ongi luua selline võrgustik, et muusikud saaksid suvel kümme päeva koos Pärnus veeta. Ja mitte ainult koos mängida, vaid üldse suhelda ja kontakte luua. Sel aastal tähistame muuhulgas ka Arvo Pärdi 80 aasta juubelit.


Minu jaoks on see kõige huvitavam projekt üldse terve aasta jooksul. Toon oma lapsed ka siis Eestisse, mis on minu jaoks väga tähtis. Kõik me Järvid tuleme Eestisse – meid on hästi palju. (Naerab.)



1 comment:

Kodulehe tegemine said...

Väga huvitav lugemine!