Sunday, August 30, 2015

Muusika päästmise nimel

Muusika päästmise nimel

Riina Luik, kultuuriajakirjanik
Foto: kaader filmist © maestromovie.com

Ei juhtu just sageli, et saaksime Tallinnas Pöffi-väliselt rõõmustada mõne maailmatasemel filmi esilinastuse üle, kuid läinud pühapäeval sai see kinos ”Sõprus” ometi teoks – toimus ameerika režissööri David Donnelly dokumntaalfilmi ”Maestro. Music is everything” Euroopa esilinastus. Donnelly talletas kahe aasta jooksul maailma tippdirigentide hulka kuuluva, Grammyga pärjatud maestro Paavo Järvi elu, saates teda kaameraga nii eraelus, ringreisidel, laval kui lava taga. Kokku võeti üles kakssada tundi materjali ning tõenäoliselt nõudis sellest 90 minutilise kontsentraadi välja setitamine autorilt nii meisterlikku kontseptsioonitunnetust, kuid ka raudset närvi ja emotsioonide taltsutamist, sest öelge: mis poleks Järvi puhul huvitav? Film liigub koos Järviga kõikjal maailmas, kus ta kontserte annab ning võib juba ette oletada, et seda saab saatma suur menu. Järvit ennast rõõmustas väga see, et Euroopa esilinastus toimus just nimelt Eestis.

Muusika võimas keel
Kuid need (siinkirjutaja kaasa arvatud), kes lootsid filmi treilerit näinuna nautida eelkõige suurejoonelist portreefilmi Järvist, võisid olla pisut hämmingus, sest Järvit oli filmis vähem, kui portreefilm seda soovida-oodata lubanuks. Kuid „Maestro“ polegi mitte niivõrd film Järvist, vaid eelkõige klassikalisest muusikast – selle tähendusest, kohast ja olulisusest tänases ühiskonnas ja selle tegijate endi jaoks. Filmi esilinastuse järel kinnitas ka Järvi, et filmi mõte ei olnud teha film temast, vaid rääkida klassikalise muusika köögipoolest ning üks neist, kes seda filmis tegi, juhtus olema tema. Kuid olgu lavatähtede paraad kui särav tahes: Lang Lang, Joshua Bell, Hilary Hahn, Pekka Kuusisto – ,just Järvi karismaatiline isiksus, tema dirigeerimise emotsionaalne pingestatus ja mõtete sügavus on need, mis linateost raudsel teljel hoiavad.
Ajakirja „Muusika“ juulinumbris tõdeb maestro, et kuigi veel peab ta olukorda stabiilseks, kahaneb klassikalise muusika osatähtsus ühiskonnas järjepidevalt. Ning just see – südamevalu klassikalise muusika käekäigu ja tuleviku pärast, ongi võti mõistmaks Donnelly filmi ideed. Kas me suudame seda hoida mitte ainult kui kultuurpärandit, vaid kui elavat kunstiliiki? Kas suudame panna tulevased põlvkonnad sedavõrd muusikast vaimustuma, et jätkub nii neid, kes tahavad muusikat õppida ja musitseerida kui neid, kes tahavad kuulata?  Ja mida me peame või saame selleks ära teha?
Filmis püüavad  Järvi ja tema nimekad lavapartnerid, noored muusikatudengid ja muusikateoreetikud igaüks omal moel formuleerida sõnumit, mis kõnetaks uut põlvkonda ja aitaks neid tuua kasvõi sammukese lähemale klassikalisele muusikale ja näidata teed maailma, mille olemasolust neil ehk aimugi polnud... Donnelly, kellele ”Maestro” on esimene täispikk dokumentaalfilm, võttiski eesmärgiks näidata klassikalist muusikat uues valguses, teha see inimestele lähedasemaks ja mõistetavamaks. Filmis on tehtud ohtralt võtteid Järvi endises kodulinnas Cincinnatis kui ka paljudes maailma kuulsates saalides, kontserttuuril Jaapanis ja Euroopas, kuid ka Pärnus ja Türil. Maestro poolt juhatavate orkestrite seas on võrdselt kõrvuti Deutsche Kammerphilharmonie Bremen, Frankfurt Radio Symphony Orchestra, Orchestre de Paris ja Pärnu Festivaliorkester.
Ilmekaks näiteks, kui mõjuvõimas võib olla  esmakohtumine muusikaga, on filmi autor ise – Ameerika pressile antud intervjuus tunnistab Donnelly, et ei teadnud enne Järviga kohtumist klassikalisest muusikast „suurt midagi“. ”Just Järvi tõi mu muusika juurde ja mind võlus eelkõige see, millise kirega ta ise muusikasse suhtub ja seda teeb. Hakkasin Järvi kontsertidel käima ja minus tekkis soov seda kogemust kuidagi ka teistega jagada. Filmimise ajal nägin ma lähedalt kõiki neid piinu ja rõõme, mida  muusikamaailma tipud tegelikult läbi elavad, seda, kui tohutu peab olema nende enesedistsipliin ja kui palju tööd see kõik nõuab /--/. Armusin muusikasse jäägitult ning see tunne minu filmi tehes ainult kasvas. Muusika on võimas keel, mis meid üksteisega ühendab ja see film on selle tõestuseks.”
Järvi lausub filmis tähenduslikud sõnad: ”Ma ei tea midagi, mis oleks nii võimas kui muusika. Kui sul on õnne, ja sa sellesse armud, võid kindel olla, et sa pole kunagi üksi, sest see elab sinu sees ja su elus pole enam mitte ühtegi igavat sekundit.” Jääb vaid soovida, et see õnn teile kord naeratab…  Alustuseks minge vaatama filmi ja seejärel hakake käima  kontsertidel. Ühel päeval te armute. Kindel!   

No comments: