Paavo Järvi armastuse ja muusika orgia
postimees.ee
Heili Sibrits
24.08.2018
/nginx/o/2018/08/24/11310915t1hacd0.jpg)
Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis. Fotol Paavo Järvi. FOTO: Kaupo Kikkas
FOTO: Kaupo Kikkas
Paavo Järvi ideest alguse saanud Eesti Festivaliorkester, kes on tegutsenud ainult seitse aastat, jõudis Eesti esimese orkestrina BBC Promsile ja Elbphilharmonie uhkesse saali. Mida see tähendab ja miks sellist orkestrit vaja on, räägib Paavo Järvi.
«Ma tahan, et te paneksite oma klaasid käest, me teeme nüüd ühe suure kalli!» hüüab kõlaval häälel Eesti Festivaliorkestris klarnetit mängiv Matt Hunt. Mati kutse peale piiravad pea 90 orkestranti Paavo Järvi ümber ning skandeerivad «Paavo! Paavo! Paavo!». Ja see on üks võimas külakuhi!
Äsja on lõppenud kontsert Euroopa moodsamas kontserdisaalis, Hamburgi Elbphilharmonies. Selja taga on peaaegu kaks nädalat koos mängimist, hommikust öötundideni koos olemist, tuhandeid lennukilomeetreid, kadunud ja leitud kohvreid, keskendumist, käte värinat, rõõmu, nalju-naeru ja vahel ka põrnitsevaid pilke.
Viis päeva Eesti Festivaliorkestriga on mind veennud: selle kambaga olen ma nõus valitsusi kukutama, tegema revolutsiooni, lendama Kuu peale. Nad on kirglikud, pühendunud ning fantastilised muusikud, kes tõesti naudivad Paavo Järvi käe all muusika mängimist. Sest see on fun!
Jasper Parrott, väga olulise muusikaagentuuri Harrison Parrotti asutaja, tunnustas lõpupeol peetud kõnes orkestri pühendumust ja tehtud tööd. Eesti Festivaliorkester on tema arvates hea näide ideaalselt ühiskonnast. «Te seostute kõigega, mis on Euroopas head,» ütleb Parrott ja pidades silmas orkestri rahvusvahelist koosseisu ning neid ühendavaid väärtusi ja eesmärke.
Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel FOTO:
FOTO: Kaupo Kikkas
«Orkester on ühiskonna prototüüp,» täpsustab hiljem Paavo Järvi. «Siin on hästi palju väga intelligentseid, hästi erinevate arvamustega inimesi, aga kes näevad suuremat eesmärki – teose ettekanne – ja nad võtavad end kokku, töötavad koos selleks, et teha midagi head ja teha seda nii hästi kui võimalik. Vaidlusi on igas perekonnas, probleeme on igas organisatsioonis, aga kui sa millegi nimel end tõeliselt kokku ei võta, kui sa ei püüa oma vaenlastega kompromissi leida, siis see pole õige.»
Intervjuu Paavo Järviga sai tehtud kahes osas, vahetult enne Royal Albert Halli lavale astumist ja pärast Elbphilharmonie kontserti meeleolukal peol.
Kolm edukat kontserti on selja taga, Pärnu Muusikafestivalile järgnes esinemine maailma kõige tähtsamal klassikalise muusika festivalil, BBC Promsil, ja uhiuues saalis Hamburgis. Kas teil pole kahju, et selleks korraks saab kõik läbi?
Oi, jube kahju on! Küsige ükskõik kellelt, kõik ütlevad, et pärast tuuri tuleb depressioon. Inimesed küsivad, miks ma töötan nii palju, aga ma ei saa teisiti. Kui ma kohe uut tööd ei alustaks, siis ma oleks pikali põrandal maas, depressioonis. Üks päev pausi on ok, aga kui jääb nädal aega vahet – ma tean seda, mul on olnud –, siis on tunne, et üldse pole mõtet olla ega elada.
See pole mitte ainult emotsionaalne depressioon, vaid ka füüsiline. Kontsertide ajal on adrenaliini tase kehas kõrge ja kui seda järsku pole, siis tunned, et maailmalõpp on käes.
Kas mulle tundub õigesti, et kontserdid läksid tõusvas joones?
Absoluutselt tõusvas joones. Pärnus oli väga hea, Londonis oli täitsa priima. Siin (Hamburgis) oli kõige parem, kindla peale minek.
/nginx/o/2018/08/24/11310884t1h0c34.jpg)
Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel, esiplaanil pianist Khatia Buniatishvili.
FOTO: Kaupo Kikkas
Arvo Pärdi kolmas sümfoonia kõlas Elbphilharmonies vapustavalt, sellega võrreldes oli Londoni ettekanne pisut harali.
Siin on teistsugune akustika, see on päris kontserdisaal, kõik muusikud kuulsid üksteist. Promsil oli raske üksteist kuulda.
Üks päev pausi on ok, aga kui jääb nädal aega vahet – ma tean seda, mul on olnud –, siis on tunne, et üldse pole mõtet olla ega elada.
See pole mitte ainult emotsionaalne depressioon, vaid ka füüsiline.
Olete Elbphilharmonies kolm korda varem dirigeerinud, mis vahe on siin eri orkestriga mängida?
Väiksemaga, nagu Deutsche Kammerphilharmonie Bremeniga on siin kergem, sest saal sobib väiksemale koosseisule. Suurega on alati balansiprobleem, me ei tea, mida saal kuuleb.
Muusikas peab olema ühine hingamine. Näiteks kirikus mängides sulatab akustika ja kaja kõik kokku, siin aga ei sulatata midagi kokku, siin oled sa nagu arsti juures, kõik on selge nagu röntgenis.
Kui keegi köhatab, siis tundub, et köhitakse hästi kõvasti, aga tegelikult normaalselt, lihtsalt see köhh võimendub. Elbphilharmonie on väga analüütiline, siin on igat väikest detaili kuulda.
Kas see on hea või halb?
Mulle meeldivad saalid, mis natuke rohkem sulatavad ja aitavad orkestrit.
Kõige parem saal on see, mis paneb ühe hea orkestri mängima geniaalse orkestrina. Elbphilharmonie saal paneb jubedalt tööle, sest sa tead, et midagi ei anta niisama. Ühest küljest on see hea, teistest küljest raske.
Kuidas publik oli?
Püsti!
Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel.
FOTO: Kaupo Kikkas
Alguses tundus, et nad on väga külmad. Füüsiliselt elati Londonis rohkem kaasa.
See on Põhja-Saksamaa. Nad on reserveeritud ja tagasihoidlikud. Lõpuks me saime nad kätte!
Mille poolest Londoni kontserdi vastukaja teid üllatas?
See vastukaja on olnud üllatavalt positiivne, tavaliselt on Londoni kriitika hävitav.
Miks?
Sest see on London. Londoni ja New Yorgi kriitika on tavaliselt hävitav, nad võivad nii-nii halvasti öelda. Meie vastuvõtt oli aga suurepärane. Ühele kriitikule ei meeldinud solist, teisele Sibelius jne, aga mitte keegi ei öelnud, et miks see orkester siin üldse on. Orkestri suhtes oldi ülistavad isegi siis, kui neile ei meeldinud minu või Khatja (pianist Khatia Buniatishvili) interpretatsioon. Aga fakt on, et igas meie kohta ilmunud arvustuses öeldi midagi head orkestri kohta, ja see on suurepärane.
Mina saan kriitikat iga nädal, kolm tükki.
Loete neid?
Mõnikord loen, mõnikord mitte. Ma saan ka väga halba kriitikat. Üldiselt mind see ei huvita, aga see on bisnise osa, ja tähtis on, et see oleks olemas. Kõige hullem kriitika on puuduv kriitika.
Mitte kunagi ei tohi unustada, et kriitika on alati ühe inimese arvamus. Näiteks Promsi kontserdi kohta kirjutati «geniaalne Sibelius ja väga vilets Grieg», teises ajalehes jällegi «geniaalne Grieg ja vilet Sibelius». Orkestri kohta öeldi alati hästi.
Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel.
FOTO: Kaupo Kikkas
Mida selline tunnustus võib kaasa tuua?
Meie erialas on nii, et sa pead mingisuguse nivooni jõudma. Aasta algul oli meil väga hea Euroopa turnee, aga praegu tunnen, et väga suur samm on edasi astutud ka Pärnu festivaliga. Tähtis ei ole ühest triumfist teise minemine, tähtis on enesekehtestamine.
Siiani olime ühe väikelinna festivaliorkester, aga nüüd oleme end kehtestanud kui üks tähtis ja väga hea orkester. See kehtestamise asi on nüüd tehtud. Meile öeldi anytime, seda öeldi nii Hamburgis kui ka Londonis, ja seda ei öelda igaühele. Ma tean, olen käinud eri orkestritega nii Londonis kui ka siin, sageli öeldakse: mõtleme, arutame jne. Aga meile öeldi: tulge!
Lavastaja kohta öeldakse, et ta on nii hea kui tema viimane lavastus. Kas orkester on nii hea kui tema viimane kontsert?
Jah.
Või on plaat olulisem?
Ei, ikkagi kontsert. Tänase (15. august) pealt on meil kõik uksed lahti. Orkester mängis jube hästi – issand, kui hästi nad mängisid Pärti, ma pole nii head esitust kunagi kuulnud.
Täna toimus aga üks fantastiline kontsert, see oli parem kui Promsil.
Seal oli algus kuidagi rabe.
Jah, hirm oli, Promsil mängida on kõigile suur asi. Eesti Festivaliorkester pole professionaalne orkester, see on professionaalidest koosnev entusiastide orkester. Minu arvates on see nii palju parem. Orkestrandid on inimesed, kui nad näevad Royal Albert Halli, saalis on peaaegu 6000 inimest, nad mõtlevad: «Issand jumal, ma pean nüüd soolot mängima.» Siis hakkab kästi värisema – see on inimlik ja see on väga okei.
Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis.
FOTO: Kaupo Kikkas
Mida tähendab BBC Promsil esinemine teile isiklikult ja Eesti Festivaliorkestrile?
See on viies kord olla Promsil. Iga kord on selline tunne, nagu see oleks aasta kõige tähtsam esinemine. Sest see on vanim, suurim ja kõige tähtsam klassikalise muusika festival maailmas.
Mitte kusagil mujal tegelikult pole sellist 6000 kohaga saali, mis ka välja müüakse. Head saalid mahutavad tavaliselt 2000 inimest või isegi vähem, sest mida suurem saal, seda viletsam akustika. Royal Albert Hallis on vedanud, siin on akustika väga hea. Lisaks on BBC kõige suurema mõjuga ringhäälingukompanii, neil on maailmas hästi palju kontakte ja kõik, mis toimub BBC Promsil, jõuab igale poole maailma, Londonist Hiinani. See on erakordselt suur publik.
London on muusikamaailma keksus ja tänu sellele Londonis esinemine muusikutele alati väga tähtis. Kui olla sellises nimekirjas, kus iga õhtu esineb mõni tähtis solist, dirigent või orkester, siis see muidugi on suur asi.
Vaata BBC videot, kuidas Arvo Pärt Festivaliorkestrit juhendab.
Närv tuleb sisse?
Närv on alati sees. Kui ei ole, siis annad liiga palju kontserte või teed midagi muud valesti.
Kui vabad käed andis teile BBC Proms kava koostamisel?
Läbirääkimine on ilus sõna, aga tegelikult on see ikkagi kauplemine. Püütakse mingit liini dikteerida, aga suund, mida nad seekord tahtsid – Põhjamaist kava –, sobis mulle väga hästi. Eks nemad ju tahavad ka, et orkester tuleks eduka kavaga.
Loomulikult pidi kavas olema Arvo Pärt, kolmas sümfoonia oli minu valik. Griegi klaverikontsert oli nende valik, aga mina valisin solisti Khatia Buniatishvili. Sibeliuse viies oli ka minu valik, sest see lugu istub hästi orkestrile ning sellega saame end hästi näidata.
Tõnu Kaljuste on öelnud, et maailmas on väga palju head muusikat, mida ei mängita, sest kontserdimajad ja publik ootab kindlate heliloojate kindlaid teoseid.
Kui selle trendida kaasa minna, siis mingisuguse aja pärast muutub see nimekiri veelgi väiksemaks. Ei ole nii, et inimesed ei taha kuulata midagi tundmatut, nad lihtsalt ei tea.
Pole enam nii, et kõik tunneksid klassikalist muusikat. Noored ei tunne seda. Meie üheks missiooniks peabki olema klassikalise muusika tutvustamine. Inimeste muusika juurde toomine on üks tähtsaid missioone meie, nii dirigentide kui ka interpreedi töös. Pole tähtis ainult mängimine, vaid ka publiku valgustamine.
Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis. Esiplaanil Paavo Järvi ja Arvo Pärt.
FOTO: Kaupo Kikkas
Sümfoonilist muusikat kasutatakse palju sarjades, näiteks ühes maailma menukamas sarjas «Troonide mäng». Kas teie hinnangul on see toonud uut publikut saali.
Mulle väga meeldib see fakt, et menukates sarjades kasutatakse seda muusikat. Aga ma ei arva, et nii publikut saali rohkem tooks. Minu arvates tuleb inimestelt konkreetselt käest kinni ja viia nad saali. See, et keegi kogemata midagi kuulis ning siis otsustab minna, sellesse ma ei usu.
Tuleb selgitada, tutvustada muusikat – ei pea kohe minema kontserdile, võib ju koduski Spotify’st kuulata. Tänapäeval on pea kogu maailma muusika tasuta kõigile kättesaadav Youtube’ist.
Öeldakse, et filmide vaatamiseks tuleb minna kinno ja muusika kuulamiseks kontserdile.
Selge see, et kontserdil saab teistsuguse elamuse. Inimesi ei muuda skeptilisemaks see, kui nad kõrvaklappidega kuulevad natuke viletsema helikvaliteediga muusikat.
Ma tegelikult pole pessimistlik. Meie, muusikud-interpreedid, me peame olema ka misjonärid, me ei vii ristiusku, vaid muusikausku.
Inimesi tuleb muusika juurde juhatada. Kõige parem oleks, kui seda teeksid vanemad siis, kui lapsed on kolme-nelja-aastased. Aga kui vanemad arvavad, et klassikaline muusika on The Beatles, siis muidugi nad ei vii last Beethovenit kuulama.
Eesti Festivaliorkestri pooled muusikud on eestlased, ülejäänud välismaalased, kuidas te hoiate seda tasakaalu?
See pole kerge, sest eestlastest muusikuid pole nii palju võtta.
Me pole tavaline orkester, me oleme armastuse festival, see on muusika ja armastuse orgia.
Miks? Kas pole taset või ei taheta?
Kõik tahavad. Aga ma ei taha, et orkester oleks eestlastele ainult haridusprogramm. Nad peavad orkestrile midagi ka juurde andma, me peame olema tasemel.
Olete te eestlastele allahindlust teinud?
Absoluutselt mitte. Siin mängivad ainult hästi tugevad. Vahva on, et iga aastaga Eesti muusikute, nii väljaspool Eestit kui ka Eestis õppinute tase kasvab. On näha arengut. Suvel Pärnu Muusikafestivalil Eesti Festivaliorkestriga mängimine inspireerib, paneb nad tegelikult tööle. Muusikas on inspiratsioon väga tähtis, ei saa niisama harjutada, arvates, et niikuinii midagi paremat kui kohalik orkester ei tule.
Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis. Esiplaanil pianist Khatia Buniatishvili ja Paavo Järvi.
FOTO: Kaupo Kikkas
Miks pole orkestri nimi Paavo Järvi Orkester?
Heili Sibrits
24.08.2018
Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis. Fotol Paavo Järvi. FOTO: Kaupo Kikkas
FOTO: Kaupo Kikkas
Paavo Järvi ideest alguse saanud Eesti Festivaliorkester, kes on tegutsenud ainult seitse aastat, jõudis Eesti esimese orkestrina BBC Promsile ja Elbphilharmonie uhkesse saali. Mida see tähendab ja miks sellist orkestrit vaja on, räägib Paavo Järvi.
«Ma tahan, et te paneksite oma klaasid käest, me teeme nüüd ühe suure kalli!» hüüab kõlaval häälel Eesti Festivaliorkestris klarnetit mängiv Matt Hunt. Mati kutse peale piiravad pea 90 orkestranti Paavo Järvi ümber ning skandeerivad «Paavo! Paavo! Paavo!». Ja see on üks võimas külakuhi!
Äsja on lõppenud kontsert Euroopa moodsamas kontserdisaalis, Hamburgi Elbphilharmonies. Selja taga on peaaegu kaks nädalat koos mängimist, hommikust öötundideni koos olemist, tuhandeid lennukilomeetreid, kadunud ja leitud kohvreid, keskendumist, käte värinat, rõõmu, nalju-naeru ja vahel ka põrnitsevaid pilke.
Viis päeva Eesti Festivaliorkestriga on mind veennud: selle kambaga olen ma nõus valitsusi kukutama, tegema revolutsiooni, lendama Kuu peale. Nad on kirglikud, pühendunud ning fantastilised muusikud, kes tõesti naudivad Paavo Järvi käe all muusika mängimist. Sest see on fun!
Jasper Parrott, väga olulise muusikaagentuuri Harrison Parrotti asutaja, tunnustas lõpupeol peetud kõnes orkestri pühendumust ja tehtud tööd. Eesti Festivaliorkester on tema arvates hea näide ideaalselt ühiskonnast. «Te seostute kõigega, mis on Euroopas head,» ütleb Parrott ja pidades silmas orkestri rahvusvahelist koosseisu ning neid ühendavaid väärtusi ja eesmärke.
Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel FOTO:
FOTO: Kaupo Kikkas
«Orkester on ühiskonna prototüüp,» täpsustab hiljem Paavo Järvi. «Siin on hästi palju väga intelligentseid, hästi erinevate arvamustega inimesi, aga kes näevad suuremat eesmärki – teose ettekanne – ja nad võtavad end kokku, töötavad koos selleks, et teha midagi head ja teha seda nii hästi kui võimalik. Vaidlusi on igas perekonnas, probleeme on igas organisatsioonis, aga kui sa millegi nimel end tõeliselt kokku ei võta, kui sa ei püüa oma vaenlastega kompromissi leida, siis see pole õige.»
Intervjuu Paavo Järviga sai tehtud kahes osas, vahetult enne Royal Albert Halli lavale astumist ja pärast Elbphilharmonie kontserti meeleolukal peol.
Kolm edukat kontserti on selja taga, Pärnu Muusikafestivalile järgnes esinemine maailma kõige tähtsamal klassikalise muusika festivalil, BBC Promsil, ja uhiuues saalis Hamburgis. Kas teil pole kahju, et selleks korraks saab kõik läbi?
Oi, jube kahju on! Küsige ükskõik kellelt, kõik ütlevad, et pärast tuuri tuleb depressioon. Inimesed küsivad, miks ma töötan nii palju, aga ma ei saa teisiti. Kui ma kohe uut tööd ei alustaks, siis ma oleks pikali põrandal maas, depressioonis. Üks päev pausi on ok, aga kui jääb nädal aega vahet – ma tean seda, mul on olnud –, siis on tunne, et üldse pole mõtet olla ega elada.
See pole mitte ainult emotsionaalne depressioon, vaid ka füüsiline. Kontsertide ajal on adrenaliini tase kehas kõrge ja kui seda järsku pole, siis tunned, et maailmalõpp on käes.
Kas mulle tundub õigesti, et kontserdid läksid tõusvas joones?
Absoluutselt tõusvas joones. Pärnus oli väga hea, Londonis oli täitsa priima. Siin (Hamburgis) oli kõige parem, kindla peale minek.
Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel, esiplaanil pianist Khatia Buniatishvili.
FOTO: Kaupo Kikkas
Arvo Pärdi kolmas sümfoonia kõlas Elbphilharmonies vapustavalt, sellega võrreldes oli Londoni ettekanne pisut harali.
Siin on teistsugune akustika, see on päris kontserdisaal, kõik muusikud kuulsid üksteist. Promsil oli raske üksteist kuulda.
Üks päev pausi on ok, aga kui jääb nädal aega vahet – ma tean seda, mul on olnud –, siis on tunne, et üldse pole mõtet olla ega elada.
See pole mitte ainult emotsionaalne depressioon, vaid ka füüsiline.
Olete Elbphilharmonies kolm korda varem dirigeerinud, mis vahe on siin eri orkestriga mängida?
Väiksemaga, nagu Deutsche Kammerphilharmonie Bremeniga on siin kergem, sest saal sobib väiksemale koosseisule. Suurega on alati balansiprobleem, me ei tea, mida saal kuuleb.
Muusikas peab olema ühine hingamine. Näiteks kirikus mängides sulatab akustika ja kaja kõik kokku, siin aga ei sulatata midagi kokku, siin oled sa nagu arsti juures, kõik on selge nagu röntgenis.
Kui keegi köhatab, siis tundub, et köhitakse hästi kõvasti, aga tegelikult normaalselt, lihtsalt see köhh võimendub. Elbphilharmonie on väga analüütiline, siin on igat väikest detaili kuulda.
Kas see on hea või halb?
Mulle meeldivad saalid, mis natuke rohkem sulatavad ja aitavad orkestrit.
Kõige parem saal on see, mis paneb ühe hea orkestri mängima geniaalse orkestrina. Elbphilharmonie saal paneb jubedalt tööle, sest sa tead, et midagi ei anta niisama. Ühest küljest on see hea, teistest küljest raske.
Kuidas publik oli?
Püsti!
Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel.
FOTO: Kaupo Kikkas
Alguses tundus, et nad on väga külmad. Füüsiliselt elati Londonis rohkem kaasa.
See on Põhja-Saksamaa. Nad on reserveeritud ja tagasihoidlikud. Lõpuks me saime nad kätte!
Mille poolest Londoni kontserdi vastukaja teid üllatas?
See vastukaja on olnud üllatavalt positiivne, tavaliselt on Londoni kriitika hävitav.
Miks?
Sest see on London. Londoni ja New Yorgi kriitika on tavaliselt hävitav, nad võivad nii-nii halvasti öelda. Meie vastuvõtt oli aga suurepärane. Ühele kriitikule ei meeldinud solist, teisele Sibelius jne, aga mitte keegi ei öelnud, et miks see orkester siin üldse on. Orkestri suhtes oldi ülistavad isegi siis, kui neile ei meeldinud minu või Khatja (pianist Khatia Buniatishvili) interpretatsioon. Aga fakt on, et igas meie kohta ilmunud arvustuses öeldi midagi head orkestri kohta, ja see on suurepärane.
Mina saan kriitikat iga nädal, kolm tükki.
Loete neid?
Mõnikord loen, mõnikord mitte. Ma saan ka väga halba kriitikat. Üldiselt mind see ei huvita, aga see on bisnise osa, ja tähtis on, et see oleks olemas. Kõige hullem kriitika on puuduv kriitika.
Mitte kunagi ei tohi unustada, et kriitika on alati ühe inimese arvamus. Näiteks Promsi kontserdi kohta kirjutati «geniaalne Sibelius ja väga vilets Grieg», teises ajalehes jällegi «geniaalne Grieg ja vilet Sibelius». Orkestri kohta öeldi alati hästi.
Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis dirigent Paavo Järvi juhatusel.
FOTO: Kaupo Kikkas
Mida selline tunnustus võib kaasa tuua?
Meie erialas on nii, et sa pead mingisuguse nivooni jõudma. Aasta algul oli meil väga hea Euroopa turnee, aga praegu tunnen, et väga suur samm on edasi astutud ka Pärnu festivaliga. Tähtis ei ole ühest triumfist teise minemine, tähtis on enesekehtestamine.
Siiani olime ühe väikelinna festivaliorkester, aga nüüd oleme end kehtestanud kui üks tähtis ja väga hea orkester. See kehtestamise asi on nüüd tehtud. Meile öeldi anytime, seda öeldi nii Hamburgis kui ka Londonis, ja seda ei öelda igaühele. Ma tean, olen käinud eri orkestritega nii Londonis kui ka siin, sageli öeldakse: mõtleme, arutame jne. Aga meile öeldi: tulge!
Lavastaja kohta öeldakse, et ta on nii hea kui tema viimane lavastus. Kas orkester on nii hea kui tema viimane kontsert?
Jah.
Või on plaat olulisem?
Ei, ikkagi kontsert. Tänase (15. august) pealt on meil kõik uksed lahti. Orkester mängis jube hästi – issand, kui hästi nad mängisid Pärti, ma pole nii head esitust kunagi kuulnud.
Täna toimus aga üks fantastiline kontsert, see oli parem kui Promsil.
Seal oli algus kuidagi rabe.
Jah, hirm oli, Promsil mängida on kõigile suur asi. Eesti Festivaliorkester pole professionaalne orkester, see on professionaalidest koosnev entusiastide orkester. Minu arvates on see nii palju parem. Orkestrandid on inimesed, kui nad näevad Royal Albert Halli, saalis on peaaegu 6000 inimest, nad mõtlevad: «Issand jumal, ma pean nüüd soolot mängima.» Siis hakkab kästi värisema – see on inimlik ja see on väga okei.
Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis.
FOTO: Kaupo Kikkas
Mida tähendab BBC Promsil esinemine teile isiklikult ja Eesti Festivaliorkestrile?
See on viies kord olla Promsil. Iga kord on selline tunne, nagu see oleks aasta kõige tähtsam esinemine. Sest see on vanim, suurim ja kõige tähtsam klassikalise muusika festival maailmas.
Mitte kusagil mujal tegelikult pole sellist 6000 kohaga saali, mis ka välja müüakse. Head saalid mahutavad tavaliselt 2000 inimest või isegi vähem, sest mida suurem saal, seda viletsam akustika. Royal Albert Hallis on vedanud, siin on akustika väga hea. Lisaks on BBC kõige suurema mõjuga ringhäälingukompanii, neil on maailmas hästi palju kontakte ja kõik, mis toimub BBC Promsil, jõuab igale poole maailma, Londonist Hiinani. See on erakordselt suur publik.
London on muusikamaailma keksus ja tänu sellele Londonis esinemine muusikutele alati väga tähtis. Kui olla sellises nimekirjas, kus iga õhtu esineb mõni tähtis solist, dirigent või orkester, siis see muidugi on suur asi.
Vaata BBC videot, kuidas Arvo Pärt Festivaliorkestrit juhendab.
Närv tuleb sisse?
Närv on alati sees. Kui ei ole, siis annad liiga palju kontserte või teed midagi muud valesti.
Kui vabad käed andis teile BBC Proms kava koostamisel?
Läbirääkimine on ilus sõna, aga tegelikult on see ikkagi kauplemine. Püütakse mingit liini dikteerida, aga suund, mida nad seekord tahtsid – Põhjamaist kava –, sobis mulle väga hästi. Eks nemad ju tahavad ka, et orkester tuleks eduka kavaga.
Loomulikult pidi kavas olema Arvo Pärt, kolmas sümfoonia oli minu valik. Griegi klaverikontsert oli nende valik, aga mina valisin solisti Khatia Buniatishvili. Sibeliuse viies oli ka minu valik, sest see lugu istub hästi orkestrile ning sellega saame end hästi näidata.
Tõnu Kaljuste on öelnud, et maailmas on väga palju head muusikat, mida ei mängita, sest kontserdimajad ja publik ootab kindlate heliloojate kindlaid teoseid.
Kui selle trendida kaasa minna, siis mingisuguse aja pärast muutub see nimekiri veelgi väiksemaks. Ei ole nii, et inimesed ei taha kuulata midagi tundmatut, nad lihtsalt ei tea.
Pole enam nii, et kõik tunneksid klassikalist muusikat. Noored ei tunne seda. Meie üheks missiooniks peabki olema klassikalise muusika tutvustamine. Inimeste muusika juurde toomine on üks tähtsaid missioone meie, nii dirigentide kui ka interpreedi töös. Pole tähtis ainult mängimine, vaid ka publiku valgustamine.
Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis. Esiplaanil Paavo Järvi ja Arvo Pärt.
FOTO: Kaupo Kikkas
Sümfoonilist muusikat kasutatakse palju sarjades, näiteks ühes maailma menukamas sarjas «Troonide mäng». Kas teie hinnangul on see toonud uut publikut saali.
Mulle väga meeldib see fakt, et menukates sarjades kasutatakse seda muusikat. Aga ma ei arva, et nii publikut saali rohkem tooks. Minu arvates tuleb inimestelt konkreetselt käest kinni ja viia nad saali. See, et keegi kogemata midagi kuulis ning siis otsustab minna, sellesse ma ei usu.
Tuleb selgitada, tutvustada muusikat – ei pea kohe minema kontserdile, võib ju koduski Spotify’st kuulata. Tänapäeval on pea kogu maailma muusika tasuta kõigile kättesaadav Youtube’ist.
Öeldakse, et filmide vaatamiseks tuleb minna kinno ja muusika kuulamiseks kontserdile.
Selge see, et kontserdil saab teistsuguse elamuse. Inimesi ei muuda skeptilisemaks see, kui nad kõrvaklappidega kuulevad natuke viletsema helikvaliteediga muusikat.
Ma tegelikult pole pessimistlik. Meie, muusikud-interpreedid, me peame olema ka misjonärid, me ei vii ristiusku, vaid muusikausku.
Inimesi tuleb muusika juurde juhatada. Kõige parem oleks, kui seda teeksid vanemad siis, kui lapsed on kolme-nelja-aastased. Aga kui vanemad arvavad, et klassikaline muusika on The Beatles, siis muidugi nad ei vii last Beethovenit kuulama.
Eesti Festivaliorkestri pooled muusikud on eestlased, ülejäänud välismaalased, kuidas te hoiate seda tasakaalu?
See pole kerge, sest eestlastest muusikuid pole nii palju võtta.
Me pole tavaline orkester, me oleme armastuse festival, see on muusika ja armastuse orgia.
Miks? Kas pole taset või ei taheta?
Kõik tahavad. Aga ma ei taha, et orkester oleks eestlastele ainult haridusprogramm. Nad peavad orkestrile midagi ka juurde andma, me peame olema tasemel.
Olete te eestlastele allahindlust teinud?
Absoluutselt mitte. Siin mängivad ainult hästi tugevad. Vahva on, et iga aastaga Eesti muusikute, nii väljaspool Eestit kui ka Eestis õppinute tase kasvab. On näha arengut. Suvel Pärnu Muusikafestivalil Eesti Festivaliorkestriga mängimine inspireerib, paneb nad tegelikult tööle. Muusikas on inspiratsioon väga tähtis, ei saa niisama harjutada, arvates, et niikuinii midagi paremat kui kohalik orkester ei tule.
Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester BBC Promsi proovis. Esiplaanil pianist Khatia Buniatishvili ja Paavo Järvi.
FOTO: Kaupo Kikkas
Miks pole orkestri nimi Paavo Järvi Orkester?
Minu vanaema ütles, et iga kord, kui sa uksest välja lähed, siis pead sa olema eestlane. Minu isa on alati öelnud, et pane kontserdikavva alati üks eesti helilooja, sest sa oled eestlane ja pead tutvustama Eestit ja eesti muusikat. See on minu missioon. Järvidega pole siin midagi tegemist.
Kui ilmub arvustus, pole oluline, kas hea või vilets, mul on vaja, et pealkirjas oleks Estonia. Alguses oli orkestri nimi Pärnu Festivaliorkester, aga sellise nimega pole mõtet Jaapanisse minna. Mul on vaja Eestit tutvustada, me ajame ju Eesti asja, seega peab olema orkestri nimes Eesti. Ma vabandan sellise liigse patriotismi pärast, aga mind on nii kasvatatud. Minu vanaema ütles alati, et sa oled eestlane ja sa pead olema Eestile kasulik.
Aasta algul oli orkestril Euroopa tuur, nüüd mängite Promsil ja Elbphilharmonies. Mis järgmiseks?
Aprillis-mais tuleb Jaapani turnee. See on muusika mõistes hästi tähtis koht, kõik orkestrid tahavad Jaapanisse minna. See ongi järgmine väljakutse.
Jaapan on konkreetne plaan, aga millised on unistused?
Tahan hoida õiget tasakaalu kodu- ja välismaa vahel. Tähtis on, et Pärnu Muusikafestival muutuks veelgi tähtsamaks ja tuntumaks. Neid kohti, kuhu tahaksime minna, on küll, aga tähtis on, et meid oodatakse meie taseme ja reputatsiooni, aga mitte haipimise pärast. Tahan, et kõik teaksid, et Eestis on tõeliselt hea orkester.
Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis irigent Paavo Järvi juhatusel.
FOTO: Kaupo Kikkas
Kuidas hoida orkestrit, kes ei tegutse iga päev koos, tõeliselt heana?
Väga head muusikud peavad olema, aga sellest ei piisa, sest kui on anne, aga puudub orkestrikogemus, siis ei saa taset hoida. Seepärast püüan hästi kogenud inimesi panna kõrvuti mitte nii väga kogenud inimestega.
Pärisorkester mängib aastaid koos, neil on omad traditsioonid välja kujunenud. Meil on entusiasm, meil on väga andekad inimesed. See on missioonitundega orkester.
On teil oma traditsioon enne lavale minekut?
Viskan pikali, panen silmad kinni, magan tunnikese, siis olen kontserdiks valmis.
Aga mida teete pärast kontserti?
Arvatakse, et klassikaline muusika on teistmoodi kui kõik muu muusika, aga see on täpselt nagu rokk-kontsert – enne hoiad energiat, siis lähed lavale ja annad endast kõik. Pärast aga lõõgastud. Nii on ka meil, pärast kontserti terve orkester pidutseb, me tantsime, joome veini, tähistame ja pidutseme.
Orkester peab tähistama oma kontserte. Iga päev koos mängiva orkestri kontserdi järel läheb igaüks koju, aga meie orkester peab tähistama oma kontserte. Me pole tavaline orkester, me oleme armastuse festival, see on muusika ja armastuse orgia.
*Ajakirjaniku sõitu toetas Postimees ja Eesti Festivaliorkester
Tagaisiside BBC Promsile
13. augustil esines Royal Albert Hallis Paavo Järvi Eesti Festivaliorkester maailma suurimal klassikalise muusika festivalil, BBC Promsil. See ei jäänud ka kriitikutel märkamata.
The Times andis Paavo Järvi Festivaliorkestrile kolm tähte viiest, tõstes positiivselt esile nende Edvard Griegi ja Arvo Pärdi interpretatsioone, kuid heites ette Jean Sibeliuse tõlgendusele teatavat energiavaegust.
Muusikasait bachtrack.com andis seevastu kontserdile sama hinde nagu The Times, nimetades Eesti Festivaliorkestri kontserti «muljetavaldavaks debüüdiks, mis pakkus värskeid, elavaid interpretatsioone nii Põhjamaade kui ka Eesti repertuaarist.» Bachtracki kohaselt oli Sibeliuse muusika interpretatsioon hoopiski õhtu tipuks.
Väljaanne Planet Hughill andis kontserdile neli tähte viiest ning tõi positiivsena välja, et nii solist Khatia Buniatišvili kui ka Paavo Järvi lähenesid Edvard Griegi klaverikontserdile äärmiselt luuleliselt, nende tõlgendus «polnud plahvatusteta, ent need hääbusid peagi ning üldiseks muljeks jäi tugev, seesmine poeetilisus.»
Ent Buniatišvili esinemine tõmbas ligi ka kriitikat. David Gutman väljaandest Classical Source kirjutas, et Buniatišvili on «erakordselt andekas pianist, kuid tema edev, langlangilik esitluslaad pole tema esinemiste juures sugugi ainuke probleem. […] Paavo Järvi on üks paremaid, tähelepanelikumaid dirigente, kuid siin polnud lihtsalt võimalik niivõrd enesekeskse solistiga kooskõla saavutada.»
Seevastu ajaleht Evening Standard oli oma hinnangus palju leebem, öeldes, et just nimelt vaiksed kohad olid Buniatišvili esinemises kõige paremad. Rahulik stiil sobis väljaande meelest ka Sibeliuse interpretatsiooni juurde. «Järvi eelistas vaoshoitust hüperboolile,» märkis väljaanne.
Tagasiside Elbphilharmonie kontserdile
15. augustil esines Eesti Festivaliorkester Hamburgis, esitades seal sama kava, mida sai kuulata ka kaks päeva varem BBC Promsil. Marcus Stäbler ajalehest Hamburger Abendblatt andis kontserdile väga kiitva hinnangu – tõstes esile, kuidas erinevad palad üksteisega kontrasteerusid.
«Arvo Pärdi kolmas sümfoonia manab Gregoriuse koraali ja arhailise puhkpillikooride abil kuulajate ette salapärase ja viljatu helimaastiku. Otsekui oleks helilooja kujutanud oma muusikaga mõne munga igapäevaelu mõnes kloostris: spirituaalselt ja vaimselt toitev, aga muidu pisut igav.»
Seevastu taaskord Edvard Griegi klaverikontserti esitava Khatia Buniatšvili enesekindla ja naiseliku jõu kohta kirjutas ajaleht kiitvalt järgmist: «Buniatšvili hoiab osavasti kuulajaid õrritades meloodia koondumispunkte tagasi seni, kuni ta nad seejärel dissonantsist päästab. Solistist kiirgab valvsa kassi petlikult rahulikku jõudu, kes on valmis iga hetk sööstma ning oma küünised välja sirutama, nagu ta teeb näiteks pala tulisemate akordide puhul. Tõeline sündmus.»
Pärast vaheaega esitamisele tulnud Jean Sibeliuse viienda sümfoonia kohta kirjutas Hamburger Abendblatt nõnda: «Paavo Järvi kasutab laiaulatuslikke žeste, et modelleerida selle pala pöörlevaid motiive, konarlikke pause ning lõputuid kaari. Siin on Eesti Festivaliorkestril […] väga eriline toon. See on tume, homogeenselt segatud ning peen, avanedes viimaks ka tugeva seesmise säraga.»
Heaks näiteks sellest särast olid väljaande sõnul puhkpillid pala kolmandas osas, «kus Sibeliuse pala avaneb järsku taevalikuks, igatsevaks unelmaks. See on maagiline hetk, mida esitatakse puhkpillidel tohutu pühendumuse ja südamlikkusega. See on musikaalseks ja emotsionaalseks haripunktiks õhtule, mis lõppeb võrratult rahulikus meeleolus lausa kahe lisalooga.»
Eesti Festivaliorkester
Orkester tuli esimest korda Paavo Järvi käe all kokku 2011. aastal Järvi suvefestivalil, kandes toona nime Pärnu Festivaliorkester.
Eesti Festivaliorkestri muudavad eriliseks lisaks Paavo Järvile orkestri liikmed – kõik interpreedid on Paavo Järvi isiklikult välja valinud, pooled orkestrandid on pärit Eestit ja teise poole moodustavad Euroopa tipporkestrite kontsertmeistrid.
Orkestri juht ja dirigent on Paavo Järvi. Orkestri kontsertmeister on Philippe Aiche, kes on ühtlasi ka Orchestra de Paris kontsertmeister.
Eesti Festivalorkester on andnud kontserte Pärnu muusikafestivalil ning Jūrmalas, Turus, Kopenhaagenis ja Stockholmis, 2018. aastal Berliinis, Brüsselis, Viinis, Kölnis, Luxembourgis, Zürichis, nüüd siis Londonis ja Hamburgis. Uue aasta ootab ees turnee Jaapanis.
Londonis Royal Albert Hallis ja Hamburgi Elbphilharmonie kontsertsaalis esitati Pärdi kolmas sümfoonia, Sibeliuse viies sümfoonia ning Griegi klaverikontsert maailmanimega pianisti Khatia Buniatishvili soleerimisel.
BBC Proms
BBC Promsi festivali korraldab Briti rahvusringhääling BBC ning tegemist on Euroopa ühe suurema ja vanema klassikalise muusika festivaliga, kus esinevad tippmuusikud kogu maailmast ning mille eesmärk on tuua parimad klassikalised muusikapalad laia avalikkuse ette.
Kaheksa nädalat kestev klassikalise muusika festival, mida peetakse üheks mõjukamaks kogu maailmas. Kontserdid toimuvad Royal Albert Hallis. Tänavu toimub festival 13. juulist 8. septembrini. Esimene Promsi kontsert toimus 10. augustil 1895. aastal.
Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi dirigeerimisel oli esimene Eesti orkester, kes valiti BBC Promsile. Varem on BBC Promsil esinenud Eesti Filharmoonia Kammerkoor.
Elbphilahrmonie
Elbphilharmonie asub Hamburgis Elbe jõe kaldal ning hoone projekteeris Šveitsi arhitektuuribüroo Herzog & de Meuron. Selle idapoolne osa on renditud Westin Hamburg hotellile. Kontserdisaali peal asub 45 luksusapartementi. Ehitise kõrgus on 110 meetrit, tegemist on Hamburgi kõrgeima eluhoonega.
Rahva seas Elphiks kutsutud kontserdimaja nurgakivi pandi 2007. aastal vana laohoone vundamendile, ehituse eelarve oli 241 miljonit eurot ning see pidi valmima 2010. aastal. Valmimise tähtaega lükati mitu korda edasi. 789 miljonit eurot maksnud hoone avamine toimus 11. jaanuaril 2017. aastal. Suur saal mahutab 2100 inimest
Paavo Järvi
Paavo Järvi (s 1962) alustas muusikuteed Tallinnas, õppides löökpille ja dirigeerimist Georg Otsa Tallinna muusikakoolis. 1980. aastal asus ta elama USAsse, kus jätkas õpinguid Curtise muusikainstituudis ja Los Angelese filharmoonikute instituudis Leonard Bernsteini juures. 1994–1997 oli ta Malmö sümfooniaorkestri, 1995–1998 Stockholmi kuningliku filharmooniaorkestri peadirigent. 2001–2011 oli ta Cincinnati sümfooniaokrestri muusikadirektor, 2006–2013 oli ta hr-Sinfonieorchesteri peadirigent. Alates 2004. aastast on Paavo Järvi Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni kunstiline juht. Sellega tehtud Beethoveni ja Schumanni salvestused on jõudnud järjega Brahmsini. Schumanni sümfooniate terviksalvestis on pälvinud ka mitmeid auhindu (Gold Remi auhind WorldFest-Houstoni rahvusvahelisel filmifestivalil 2013 ning Gold Panda auhind Sichuan TV festivalil 2013).
Alates 2010 on Paavo Järvi Pariisi orkestri (Orchestre de Paris) muusikaline juht; 2012. aastal pälvis Paavo Järvi Prantsuse kultuuriministeeriumilt auhinna Commandeur de L’Ordre des Arts et des Lettres oma panuse eest Prantsusmaa muusikaellu. Frankfurdi Raadio sümfooniaorkestriga on ta esinenud Euroopa mainekates kontserdipaikades ning teinud väga eduka turnee Hiinas ning salvestanud DVD-le kõik Mahleri sümfooniad (Unitel). Alates hooajast 2015/16 on Järvi temast Jaapani NHK sümfooniaorkestri peadirigent. Paavo Järvi on väga nõutud külalisdirigent paljude orkestrite ees, sealhulgas Berliini Filharmoonikud, Berliini Riigikapell, Viini sümfoonikud. Aastast 2002 on ta ka ERSO kunstiline nõustaja. ERSO ja Paavo Järvi plaat Sibeliuse kantaatidega koos RAM-i ja tütarlastekooriga Ellerhein võitis 2004. aastal Grammy parima kooriesituse kategoorias. Grammy võitis 2006. aastal ka ERSOga salvestatud plaat, millel on Griegi «Peer Gynt». Paavo Järvi on pidanud oluliseks eesti heliloojate muusikat, esitades Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Lepo Sumera, Eduard Tubina, Tõnu Kõrvitsa teoseid.
Eesti Festivaliorkestri orkestrandid
I viiul: Philippe Aïche, Tatiana Porshneva, Eva Bindere, Sergej Bolkhovets, Mikk Murdvee, Adela-Maria Bratu, Artur Podlesniy, Sha Katsouris, Narine Nanayan, Egert Leinsaar, Anna Petry, Robert Traksmann, Olga Voronova, Yana Mägila, Tae-Keun Lee
II viiul: Sharon Roffman, Marta Spārniņa, Emma Yoon, Mátyás Mézes, Peter Zelienka, Peeter Margus, Iaroslav Zaboiarkin, Vivika Sapori-Sudemäe, Esther Feustel, Marike Kruup
Lasse Joamets, Eva-Maria Sumera, Mari Targo, Lisanne Altrov, Miina Järvi
Vioola: Nathan Braude, Maya Meron, Mari Adachi, Karin Sarv, Laur Eensalu, Nataly Golubov, Georg Katsouris, Greten Lehtmaa, Madis Järvi, Lyudmyla Krasnyuk, Liina Žigurs, Helen Kedik
Tšelloo: Georgi Anichenko, Paul Suss, Marius Järvi, Johannes Välja, Leho Karin
Theodor Sink, Teet Järvi, Johannes Sarapuu, Marcel Kits,
Kontrabass: Esko Laine, Cristian Braica, Marcello Hong, Juliane Bruckmann, Mati Lukk, Angie Liang, Oskari Hannula, Siret Lust, Andres Kungla
Flööt: Michel Moragues, Maarika Järvi, Maria Luisk
Oboe: Jose Garcia Vegara, Riivo Kallasmaa, Martine Varnik
Klarnet: Matt Hunt, Signe Sõmer, Toomas Vavilov, Marten Altrov
Fagott: Jesus Villa Ordoñez, Peeter Sarapuu, Jakob Päeske
Metsasarv: Ville Hiilivirta, Patrick Broderick, Björn Olsson, John Pratt, Alec Frank-Gemmill
Trompet: Vladislav Lavrik, Indrek Vau, Mihkel Kallip, Artem Sviridov
Tromboon: Espen Aareskjold, Andres Kontus, Marten Bötjer, Johannes Kiik
Tuuba: Madis Vilgats
Löökpillid: Madis Metsamart, Heigo Rosin,
Klaver/celesta: Marrit Gerretz-Traksmann
Kui ilmub arvustus, pole oluline, kas hea või vilets, mul on vaja, et pealkirjas oleks Estonia. Alguses oli orkestri nimi Pärnu Festivaliorkester, aga sellise nimega pole mõtet Jaapanisse minna. Mul on vaja Eestit tutvustada, me ajame ju Eesti asja, seega peab olema orkestri nimes Eesti. Ma vabandan sellise liigse patriotismi pärast, aga mind on nii kasvatatud. Minu vanaema ütles alati, et sa oled eestlane ja sa pead olema Eestile kasulik.
Aasta algul oli orkestril Euroopa tuur, nüüd mängite Promsil ja Elbphilharmonies. Mis järgmiseks?
Aprillis-mais tuleb Jaapani turnee. See on muusika mõistes hästi tähtis koht, kõik orkestrid tahavad Jaapanisse minna. See ongi järgmine väljakutse.
Jaapan on konkreetne plaan, aga millised on unistused?
Tahan hoida õiget tasakaalu kodu- ja välismaa vahel. Tähtis on, et Pärnu Muusikafestival muutuks veelgi tähtsamaks ja tuntumaks. Neid kohti, kuhu tahaksime minna, on küll, aga tähtis on, et meid oodatakse meie taseme ja reputatsiooni, aga mitte haipimise pärast. Tahan, et kõik teaksid, et Eestis on tõeliselt hea orkester.
Eesti Festivaliorkester esines 15. augustil Hamburgis irigent Paavo Järvi juhatusel.
FOTO: Kaupo Kikkas
Kuidas hoida orkestrit, kes ei tegutse iga päev koos, tõeliselt heana?
Väga head muusikud peavad olema, aga sellest ei piisa, sest kui on anne, aga puudub orkestrikogemus, siis ei saa taset hoida. Seepärast püüan hästi kogenud inimesi panna kõrvuti mitte nii väga kogenud inimestega.
Pärisorkester mängib aastaid koos, neil on omad traditsioonid välja kujunenud. Meil on entusiasm, meil on väga andekad inimesed. See on missioonitundega orkester.
On teil oma traditsioon enne lavale minekut?
Viskan pikali, panen silmad kinni, magan tunnikese, siis olen kontserdiks valmis.
Aga mida teete pärast kontserti?
Arvatakse, et klassikaline muusika on teistmoodi kui kõik muu muusika, aga see on täpselt nagu rokk-kontsert – enne hoiad energiat, siis lähed lavale ja annad endast kõik. Pärast aga lõõgastud. Nii on ka meil, pärast kontserti terve orkester pidutseb, me tantsime, joome veini, tähistame ja pidutseme.
Orkester peab tähistama oma kontserte. Iga päev koos mängiva orkestri kontserdi järel läheb igaüks koju, aga meie orkester peab tähistama oma kontserte. Me pole tavaline orkester, me oleme armastuse festival, see on muusika ja armastuse orgia.
*Ajakirjaniku sõitu toetas Postimees ja Eesti Festivaliorkester
Tagaisiside BBC Promsile
13. augustil esines Royal Albert Hallis Paavo Järvi Eesti Festivaliorkester maailma suurimal klassikalise muusika festivalil, BBC Promsil. See ei jäänud ka kriitikutel märkamata.
The Times andis Paavo Järvi Festivaliorkestrile kolm tähte viiest, tõstes positiivselt esile nende Edvard Griegi ja Arvo Pärdi interpretatsioone, kuid heites ette Jean Sibeliuse tõlgendusele teatavat energiavaegust.
Muusikasait bachtrack.com andis seevastu kontserdile sama hinde nagu The Times, nimetades Eesti Festivaliorkestri kontserti «muljetavaldavaks debüüdiks, mis pakkus värskeid, elavaid interpretatsioone nii Põhjamaade kui ka Eesti repertuaarist.» Bachtracki kohaselt oli Sibeliuse muusika interpretatsioon hoopiski õhtu tipuks.
Väljaanne Planet Hughill andis kontserdile neli tähte viiest ning tõi positiivsena välja, et nii solist Khatia Buniatišvili kui ka Paavo Järvi lähenesid Edvard Griegi klaverikontserdile äärmiselt luuleliselt, nende tõlgendus «polnud plahvatusteta, ent need hääbusid peagi ning üldiseks muljeks jäi tugev, seesmine poeetilisus.»
Ent Buniatišvili esinemine tõmbas ligi ka kriitikat. David Gutman väljaandest Classical Source kirjutas, et Buniatišvili on «erakordselt andekas pianist, kuid tema edev, langlangilik esitluslaad pole tema esinemiste juures sugugi ainuke probleem. […] Paavo Järvi on üks paremaid, tähelepanelikumaid dirigente, kuid siin polnud lihtsalt võimalik niivõrd enesekeskse solistiga kooskõla saavutada.»
Seevastu ajaleht Evening Standard oli oma hinnangus palju leebem, öeldes, et just nimelt vaiksed kohad olid Buniatišvili esinemises kõige paremad. Rahulik stiil sobis väljaande meelest ka Sibeliuse interpretatsiooni juurde. «Järvi eelistas vaoshoitust hüperboolile,» märkis väljaanne.
Tagasiside Elbphilharmonie kontserdile
15. augustil esines Eesti Festivaliorkester Hamburgis, esitades seal sama kava, mida sai kuulata ka kaks päeva varem BBC Promsil. Marcus Stäbler ajalehest Hamburger Abendblatt andis kontserdile väga kiitva hinnangu – tõstes esile, kuidas erinevad palad üksteisega kontrasteerusid.
«Arvo Pärdi kolmas sümfoonia manab Gregoriuse koraali ja arhailise puhkpillikooride abil kuulajate ette salapärase ja viljatu helimaastiku. Otsekui oleks helilooja kujutanud oma muusikaga mõne munga igapäevaelu mõnes kloostris: spirituaalselt ja vaimselt toitev, aga muidu pisut igav.»
Seevastu taaskord Edvard Griegi klaverikontserti esitava Khatia Buniatšvili enesekindla ja naiseliku jõu kohta kirjutas ajaleht kiitvalt järgmist: «Buniatšvili hoiab osavasti kuulajaid õrritades meloodia koondumispunkte tagasi seni, kuni ta nad seejärel dissonantsist päästab. Solistist kiirgab valvsa kassi petlikult rahulikku jõudu, kes on valmis iga hetk sööstma ning oma küünised välja sirutama, nagu ta teeb näiteks pala tulisemate akordide puhul. Tõeline sündmus.»
Pärast vaheaega esitamisele tulnud Jean Sibeliuse viienda sümfoonia kohta kirjutas Hamburger Abendblatt nõnda: «Paavo Järvi kasutab laiaulatuslikke žeste, et modelleerida selle pala pöörlevaid motiive, konarlikke pause ning lõputuid kaari. Siin on Eesti Festivaliorkestril […] väga eriline toon. See on tume, homogeenselt segatud ning peen, avanedes viimaks ka tugeva seesmise säraga.»
Heaks näiteks sellest särast olid väljaande sõnul puhkpillid pala kolmandas osas, «kus Sibeliuse pala avaneb järsku taevalikuks, igatsevaks unelmaks. See on maagiline hetk, mida esitatakse puhkpillidel tohutu pühendumuse ja südamlikkusega. See on musikaalseks ja emotsionaalseks haripunktiks õhtule, mis lõppeb võrratult rahulikus meeleolus lausa kahe lisalooga.»
Eesti Festivaliorkester
Orkester tuli esimest korda Paavo Järvi käe all kokku 2011. aastal Järvi suvefestivalil, kandes toona nime Pärnu Festivaliorkester.
Eesti Festivaliorkestri muudavad eriliseks lisaks Paavo Järvile orkestri liikmed – kõik interpreedid on Paavo Järvi isiklikult välja valinud, pooled orkestrandid on pärit Eestit ja teise poole moodustavad Euroopa tipporkestrite kontsertmeistrid.
Orkestri juht ja dirigent on Paavo Järvi. Orkestri kontsertmeister on Philippe Aiche, kes on ühtlasi ka Orchestra de Paris kontsertmeister.
Eesti Festivalorkester on andnud kontserte Pärnu muusikafestivalil ning Jūrmalas, Turus, Kopenhaagenis ja Stockholmis, 2018. aastal Berliinis, Brüsselis, Viinis, Kölnis, Luxembourgis, Zürichis, nüüd siis Londonis ja Hamburgis. Uue aasta ootab ees turnee Jaapanis.
Londonis Royal Albert Hallis ja Hamburgi Elbphilharmonie kontsertsaalis esitati Pärdi kolmas sümfoonia, Sibeliuse viies sümfoonia ning Griegi klaverikontsert maailmanimega pianisti Khatia Buniatishvili soleerimisel.
BBC Proms
BBC Promsi festivali korraldab Briti rahvusringhääling BBC ning tegemist on Euroopa ühe suurema ja vanema klassikalise muusika festivaliga, kus esinevad tippmuusikud kogu maailmast ning mille eesmärk on tuua parimad klassikalised muusikapalad laia avalikkuse ette.
Kaheksa nädalat kestev klassikalise muusika festival, mida peetakse üheks mõjukamaks kogu maailmas. Kontserdid toimuvad Royal Albert Hallis. Tänavu toimub festival 13. juulist 8. septembrini. Esimene Promsi kontsert toimus 10. augustil 1895. aastal.
Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi dirigeerimisel oli esimene Eesti orkester, kes valiti BBC Promsile. Varem on BBC Promsil esinenud Eesti Filharmoonia Kammerkoor.
Elbphilahrmonie
Elbphilharmonie asub Hamburgis Elbe jõe kaldal ning hoone projekteeris Šveitsi arhitektuuribüroo Herzog & de Meuron. Selle idapoolne osa on renditud Westin Hamburg hotellile. Kontserdisaali peal asub 45 luksusapartementi. Ehitise kõrgus on 110 meetrit, tegemist on Hamburgi kõrgeima eluhoonega.
Rahva seas Elphiks kutsutud kontserdimaja nurgakivi pandi 2007. aastal vana laohoone vundamendile, ehituse eelarve oli 241 miljonit eurot ning see pidi valmima 2010. aastal. Valmimise tähtaega lükati mitu korda edasi. 789 miljonit eurot maksnud hoone avamine toimus 11. jaanuaril 2017. aastal. Suur saal mahutab 2100 inimest
Paavo Järvi
Paavo Järvi (s 1962) alustas muusikuteed Tallinnas, õppides löökpille ja dirigeerimist Georg Otsa Tallinna muusikakoolis. 1980. aastal asus ta elama USAsse, kus jätkas õpinguid Curtise muusikainstituudis ja Los Angelese filharmoonikute instituudis Leonard Bernsteini juures. 1994–1997 oli ta Malmö sümfooniaorkestri, 1995–1998 Stockholmi kuningliku filharmooniaorkestri peadirigent. 2001–2011 oli ta Cincinnati sümfooniaokrestri muusikadirektor, 2006–2013 oli ta hr-Sinfonieorchesteri peadirigent. Alates 2004. aastast on Paavo Järvi Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni kunstiline juht. Sellega tehtud Beethoveni ja Schumanni salvestused on jõudnud järjega Brahmsini. Schumanni sümfooniate terviksalvestis on pälvinud ka mitmeid auhindu (Gold Remi auhind WorldFest-Houstoni rahvusvahelisel filmifestivalil 2013 ning Gold Panda auhind Sichuan TV festivalil 2013).
Alates 2010 on Paavo Järvi Pariisi orkestri (Orchestre de Paris) muusikaline juht; 2012. aastal pälvis Paavo Järvi Prantsuse kultuuriministeeriumilt auhinna Commandeur de L’Ordre des Arts et des Lettres oma panuse eest Prantsusmaa muusikaellu. Frankfurdi Raadio sümfooniaorkestriga on ta esinenud Euroopa mainekates kontserdipaikades ning teinud väga eduka turnee Hiinas ning salvestanud DVD-le kõik Mahleri sümfooniad (Unitel). Alates hooajast 2015/16 on Järvi temast Jaapani NHK sümfooniaorkestri peadirigent. Paavo Järvi on väga nõutud külalisdirigent paljude orkestrite ees, sealhulgas Berliini Filharmoonikud, Berliini Riigikapell, Viini sümfoonikud. Aastast 2002 on ta ka ERSO kunstiline nõustaja. ERSO ja Paavo Järvi plaat Sibeliuse kantaatidega koos RAM-i ja tütarlastekooriga Ellerhein võitis 2004. aastal Grammy parima kooriesituse kategoorias. Grammy võitis 2006. aastal ka ERSOga salvestatud plaat, millel on Griegi «Peer Gynt». Paavo Järvi on pidanud oluliseks eesti heliloojate muusikat, esitades Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Lepo Sumera, Eduard Tubina, Tõnu Kõrvitsa teoseid.
Eesti Festivaliorkestri orkestrandid
I viiul: Philippe Aïche, Tatiana Porshneva, Eva Bindere, Sergej Bolkhovets, Mikk Murdvee, Adela-Maria Bratu, Artur Podlesniy, Sha Katsouris, Narine Nanayan, Egert Leinsaar, Anna Petry, Robert Traksmann, Olga Voronova, Yana Mägila, Tae-Keun Lee
II viiul: Sharon Roffman, Marta Spārniņa, Emma Yoon, Mátyás Mézes, Peter Zelienka, Peeter Margus, Iaroslav Zaboiarkin, Vivika Sapori-Sudemäe, Esther Feustel, Marike Kruup
Lasse Joamets, Eva-Maria Sumera, Mari Targo, Lisanne Altrov, Miina Järvi
Vioola: Nathan Braude, Maya Meron, Mari Adachi, Karin Sarv, Laur Eensalu, Nataly Golubov, Georg Katsouris, Greten Lehtmaa, Madis Järvi, Lyudmyla Krasnyuk, Liina Žigurs, Helen Kedik
Tšelloo: Georgi Anichenko, Paul Suss, Marius Järvi, Johannes Välja, Leho Karin
Theodor Sink, Teet Järvi, Johannes Sarapuu, Marcel Kits,
Kontrabass: Esko Laine, Cristian Braica, Marcello Hong, Juliane Bruckmann, Mati Lukk, Angie Liang, Oskari Hannula, Siret Lust, Andres Kungla
Flööt: Michel Moragues, Maarika Järvi, Maria Luisk
Oboe: Jose Garcia Vegara, Riivo Kallasmaa, Martine Varnik
Klarnet: Matt Hunt, Signe Sõmer, Toomas Vavilov, Marten Altrov
Fagott: Jesus Villa Ordoñez, Peeter Sarapuu, Jakob Päeske
Metsasarv: Ville Hiilivirta, Patrick Broderick, Björn Olsson, John Pratt, Alec Frank-Gemmill
Trompet: Vladislav Lavrik, Indrek Vau, Mihkel Kallip, Artem Sviridov
Tromboon: Espen Aareskjold, Andres Kontus, Marten Bötjer, Johannes Kiik
Tuuba: Madis Vilgats
Löökpillid: Madis Metsamart, Heigo Rosin,
Klaver/celesta: Marrit Gerretz-Traksmann
Comments