Wednesday, August 05, 2020

Paavo Järvi: Olen surmväsinud, aga jube õnnelik

Pärnu Postimees
01.08.2020
Anu Jürisson

Maailmamainega dirigent Paavo Järvi on juba harjunud, et igal aastal pärast Pärnu muusikafestivali magab ta nädal jutti. Parasjagu nii kaua, kui keha vajab, ​ilma et keegi segaks. Äratuskellata.

Fakt on see, et festivali ajal uneaega eriti ei jää, ei Järvil ega muusikutel, sest iga vaba hetk kasutatakse ära suhtlemiseks.

Hullumeelne tempo tegelikult meeldib talle, peaasi, et nähtud vaev ja valatud higi läheks asja ette. Ja Pärnus läheb. Lemmiknädal siinses kontserdimajas, mida Järvi igal aastal väga ootab, päädib alati kuuma sauna ja vettesulpsamisega Kirbul. Sadagu või rahet. “Siis ma olen surmväsinud, aga jube õnnelik,” kirjeldab ta ​seda tunnet.

Nüüd, mil juubelifestival seljataga, vestlesime Järviga Pärnust kui võimalikust tulevasest Euroopa kultuuripealinnast ja muustki.

Tänavust muusikapidu iseloomustas kõige paremini korraldusmeeskonna juhi Kristjan Halliku huumoriga öeldud lause: võib-olla oligi nii ette nähtud, et tähistame klassikalise muusika festivalide 50 aasta juubelit 50 protsendi publikuga. Samuti mängisid koroona pärast harilikust suuremat rolli Eesti oma muusikud. Sai festival seetõttu vähem särav või kõlas festivaliorkester teisiti, et napimalt oli kohal välismaiseid tippe?
Paljud nendest eestlastest, kes siin mängisid, on meie pere liikmed. Ma ei räägi Järvidest, vaid sellest, et nad on igal aastal kaasa teinud, mõni juba kümme aastat. Nii et, nad on kõik erakordselt kõrge tasemega muusikud niikuinii. Mängustiil, koosmängimise oskus ja hingamine – see on aegade jooksul juba nii arenenud. Mina küll ei saanud vahest aru.

Tekitab see dilemma, mida järgmistel aastatel teha: kas panna Eesti Festivaliorkester mingist ajast kokku ainult oma või jätkuvalt välismaistest tippudestki?Ei, absoluutselt mitte. Selle festivali mõte on just selles, et meie Eesti inimesed, eriti noored muusi​- kud ja läänes väga tuntud muusikud omavahel kokku viia ja võrgustik tekitada. Võib vabalt öelda: teeme ainult ise. Aga siis ei ole impulsse, mis tulevad mängijatelt Saksamaalt, Itaaliast, Prantsusmaalt, veel kuskilt.
Küsimus ei ole selles, kas me saame Eestis ise hakkama. Muidugi saame. Aga üks inimene väljastpoolt teeb meid rikkamaks või paneb sedasama asja natuke teisest vaatevinklist nägema. Kui Berliini esimene Wlharmoonik istub ja räägib meie noorte mängijatega, kes on 15-16aastased. Nad ei saaks talle võib-olla kunagi nii lähedale, aga siin istub see Wlharmoonik tunde ja õpetab neid, teab neid nimepidi.
Vali alati välja need inimesed, kellel tõesti on potentsiaali. See on minu moto.

Teile endale oli tänavune festivalinädal eriti intensiivne, kuna Leonid Grin ja Neeme Järvi ei pääsenud Ameerikast Eestisse. Pidite dirigeerimiskursuslasi õpetama, mitut orkestrit ja enamikku kontserte juhatama – olema korraga igal pool.
Pidin. See on mulle alati kõige raskem nädal terve aasta peale, samal ajal on see mu lemmiknädal, mida ma ootan kogu aasta. Sest sa teed kohutavalt palju, aga nii huvitavate inimestega, ja tunned, et oled kasulik.

Kui palju teil unetunde päevas tuli?
Unega on sellel nädalal tõesti ​väga halvasti lood. Ka festivali viimasel päeval pärast lõppkontserti jõudsin alles hommikul kell kuus koju, sest väga raske on ​öelda kõigile head aega pärast nii intensiivset koosolemist.

Tean, et te alati magate ​enne õhtust dirigeerimist.
Probleem selle festivalinädalaga ongi alati selles, et seda tundi, mida enne kontserti hädasti vaja on, ei ole. Sellepärast, et siis on veel mingisugused inimesed, kellega pead kokku saama, mingid asjad ära korraldama, sponsori​tega suhtlema. Sel aastal oli veel lisaraskus, et isa (Neeme Järvit, A. J.) ei olnud. Isa võtab mõnikord poole päeva pealt dirigeerimise või õpetamise üle, aga kuna teda ei olnud, jäi kõik minu ja vend Kristjani õlgadele.

Aga mulle meeldib intensiivsus – kui näed, et töö läheb asja ette, et sa ei rabele tühja. Näed, et sellest on kasu. Ja kõigil osalejatel on siin alati tohutult positiivne, väga hea energia.

Kas teie vend Kristjan Järvi oli samuti tänavu tavalisest rohkem rakkes?

Palju rohkem, jaa. Tema õpetas dirigente pea iga päev. Meil on ju niimoodi, et hommikul on kolm tundi ja õhtul kolm tundi. Nii kui hommikul lõpetasin, olid festi​valiorkestriga proovid, aga keegi pidi ka dirigente edasi õpetama. Siis Kristjan võttis üle. Kogu aeg käis minutite mäng, et “sina lähed sinna ja ...”.

Et kes millal tualetti jõuab?
Umbes nii, jah.

Teie ja venna dirigeerimisstiil on väga erinev. Õpilastele võis see päris huvitav kogemus olla.

Ma arvan, jah, et see on uni​kaalne selles mõttes, et saad ​momentaanselt kaks arvamust. Tehniline baas on sama, aga viis, kuidas mingeid asju paremini ​teha või mis on kõige kiirem tee jõuda mingisuguse resultaadini, võib ​olla natuke erinev.

Kui kaks õpetajat juhendavad, üks ühelt ja teine teiselt poolt, isa on alati istunud ka veel juures ja rääkinud üle, ei tea vaene dirigent enam, keda kuulata: mis nüüd saab, kust see järgmine pauk tuleb? See on selles mõttes küllaltki unikaalne kursus. Tavaliselt on üks õpetaja.

Intervjuus Ela Tomsonile, mis läks raamatusse “Pärnu muusikasuved. 50 aastat klassikalise muusika festivale Pärnus”, märgite, et te ei soovi korraldada siin kord aastas staaride paraade ega muutuda kommertslikuks, sest selliseid festivale on maailmas palju. Tahate, et muusika tegemine oleks esikohal ja Pärnu muusikafestival oleks taimelava, mis viiks järjest kõrgemale tasemele.
Jah, see tähendab, et meid tuntaks kui kultuurimaad. Väikse maa kohta on meil erakordselt hästi andekate heliloojatega. Kui hakkame Tubinast peale: Pärt, Tüür, Kõrvits, Sumera, Tormis. Nad on andnud meile väga ​suure pärandi. Meie heliloojaid tun​takse.

Mis on dirigentide ja heliloojate vahe? Kui kirjutad mingi​suguse hea ja eduka loo, siis see jääbki. Heino Elleri “Kodumaist viisi” mängitakse nii kaua, kui Eesti eksisteerib ja isegi pärast seda, sest sel lool on oma elu nüüd. Või Arvo Pärdi “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”. Kõige tähtsamad inimesed on heliloojad. Aga dirigendiamet on selles mõttes vajalik, et ta ei ole ainult muusik, ta on ka see inimene, kellel on võimalus korraldada, kavu kokku panna, noori muusikuid õpetada. See ei ole ainult muu​sika tegemine orkestriga. Kogu planeerimine, mis suunas orkester läheb, mis repertuaari ja kui rasket, kui palju Eesti muusikat mängitakse, kui palju Eesti soliste kutsutakse – see on kõik dirigendi töö.

Häid ja tuntud Eesti dirigente peab olema palju, sest nemad on need, kes saavad Erkki-Sven Tüüri teose panna kavva, kui lähevad välismaale mõnda orkestrit juhatama. Kui ma Pärdi või Tüüri teost juhatan Berliinis, on see ​minu otsus ja nii on võimalik tutvustada Eestit maailmale.

Kas teie tegevuse tulemusi on juba näha?
On. Meil on palju häid dirigente tulnud. Samal ajal on see natuke keeruline küsimus: kuna kur​sused on tasulised ja Eesti noortel muusikutel ei ole arusaadavalt palju raha, püüame neid toetada. Olen alati öelnud, et kaks Eesti dirigenti tulevad siis stipendiumiga ja kultuuriministeerium toetab neid kahte. Aga tänavu oli meil neid üksteist. Nii et, me ei saanud eriti tulu ja rahvastki oli 50 protsenti vähem saali lubatud. Meie mõte ei ole raha teenida, vaid katta elementaarsed kulud, et näiteks elektrit kinni ei keerataks.

Osaliselt toetavad festivali omavalitsus ja riik. Ometi pole teil varemgi olnud lihtne kõiki kulusid katta?
Ei ole ja sel aastal on olnud veel keerulisem. Aga ära ei saa jätta ja tegema peab, kuidagi me leiame selle võimaluse. Tähtis on, et Pärnu linn aitaks meid. Aitabki ja alati oleme tänulikud igasuguse summa eest.

Seda festivali tuntakse ja eriti nüüd on ta väga kuulsaks saanud, sellepärast et oleme maailmas üks kuuest või seitsmest festivalist, mis ikkagi toimus. Kõik Ameerika festivalid viimse kui üheni on kinni ja Euroopaski suurem osa ära keelatud. Meil terve orkester mängis, välissolistid olid, noorteorkester oli, kammerorkester käis, publikut oli, olime välja müüdud, üksnes pool saalist võis olla täidetud. Nii et selles mõttes oli õige mitte ära jätta.

Millisena näete Pärnu muusikafestivali tulevikku? Ega te ühel päeval selle vedamisest ära väsi?
Kui keegi ütleb, et on juba kümme aastat tehtud, siis ma ei usu seda isegi. Sellepärast, et see läks kuidagi nii kiiresti. Tunnen, nagu oleksime alles paar aastat tagasi hakanud seda tegema.

Mina plaanin seda teha niikaua, kui ma olen. Aga teha midagi seepärast, et nii me oleme harjunud, ei ole mõtet. Tuleb teha üha paremini. Mitte et me peaksime hästi suureks minema või tegema rohkem nädalaid. See formaat iseenesest on väga hea. Meie festival ei tohi minna kommertslikuks ega odavaks, missioon on Eesti muusikute toetamine ja kokkuviimine lääne tippudega.
Kui te meie festivaliorkestrit nägite, siis meil oli ainuüksi esimeses viiulirühmas neli kontsertmeistrit üle terve Maa. See on ​väga andekas kamp. Sellist orkestrit ei ole kusagil mujal.

Aga kuidas saab veel paremaks minna?
Meil on vaja kutsuda siia mujalt maailmast selliseid õpetajaid, kes oleks saadaval, aga kellele oleks vaja ka maksta. Et meie noored muusikud saaksid nendega kontakti ja võib-olla isegi õppima kuhugi Saksa- või Prantsusmaale.
Festivalil osalevad tippmuusikud ei peaks elama kahekesi toas nagu üliõpilased, neil oleks võimalik ennast välja puhata. Ma ei räägi noortest, see on teine asi.

Paremaks annab teha palju selliseid asju, mis igal pool mujal on elementaarsed.

Allgemeine Zeitung, mis on kõige loetavam ja prestiižsem ajaleht Saksamaal, pühendas meie festivali kajastamisele tänavu terve lehekülje. See on väga oluline, aga kõik need ajakirjanikud peavad kuidagi siia tulema, kusagil elama.

Osalevad muusikud peavad iga päev kolm korda sööma, eriti sellise tambi juures, kus nii palju energiat kulub.

See kõik on normaalne festivali väljaminek ja selles mõttes on eelarve meil väga ääre peal. Aga me ikkagi teeme, ainult natukene paremini võiks teha.

Kui palju teil eelarvest puudu jääb?
Igal aastal on meil puudu nii 200 000 eurot. Võrdluseks: samasuguse mahuga Jurmala festivali eelarve on kaks miljonit, meil 300 000 eurot.

Kui me räägime emotsioonist ja heast tundest, siis me teeme seda niikuinii. Aga ma ei saa kutsuda inimesi siia kümnendat aastat järjest ja maksta palju vähem kui teised festivalid. Sest see on raske töö ja neil on muidki võimalusi.

Kas mullu esimest korda toimunud Jurmala festival on meile ohtlik konkurent?
Siin on kaks väga erinevat printsiipi. Sellise rahaga nagu Jurmalal on võimalik osta sisse kõike ja parima kvaliteediga. Loomulikult muusikud lähevad, võtavad selle raha ära ja mitte midagi ei jää sellesse paika järele peale mälestuse, et nad tulid, esinesid ja läksid.

Meie festivali väärtus on see, et me arendame uut põlvkonda. Näiteks oli noorteorkestris aastaid selline inimene nagu Triin Ruubel, aga nüüd on ta ERSO kontsertmeister. Meid kannustab missioonitunne, meil on mingisugune pikem eesmärk ja peale selle on see meie maa. See festival on pärna​katele ja kõigile eestlastele, kes muusikat armastavad. Sellest on saanud sündmus. Inimesed võtavad selle nädala vabaks, et tulla Šveitsist, Inglismaalt või Pariisist siia ja käia kõikidel kontsertidel igal aastal. Neile on see aeg, mil nad on kindlalt Eestis.

Samal ajal võib häid muusikasündmusi toimuda igal pool ja suurele muusikaarmastajale ei ole vahet, kas ta tuleb Pärnu või Riiga. Paljud meie inimesed lendavadki Riia kaudu, sest otseühendus on parem. Kui Jurmala festivalile hakkab tulema märgatavalt rohkem huvitavaid muusikuid ja seal makstakse neile rohkem, võib see muidugi muutuda meile ohtlikuks konkurendiks. Meid peab olema näha ja kõik ​olgu väga huvitav.

Meie tugevus on, et meil on ​side publikuga, pikaajaline kohalik väärtus. Traditsiooni ei saa sisse ​- osta, seda peab arendama. Kõik ​juba teavad ja ootavad meilt lisapala “Kevadine kärbes”, nad on olnud siin mitu korda ja õppinud aastate jooksul seda armastama.

Sel korral pärnakad veel ei julgenud, vaatasid, et läheb liiga kalliks, ärme hakka üldse proovimagi, las Tartu teeb. Aga järgmine kord peame hakkama selle peale tõsiselt mõtlema. Kas Pärnul on potentsiaali pürgida Euroopa kultuuripealinnaks?
Mina arvan, et kindlasti, miks mitte. Kui üldse rääkida Pärnu turismist ja potentsiaalist: mida rohkem kultuuriturismi siin on, seda parem. Muidugi, inimesed tahavad puhata, kvaliteetselt ​aega veeta. Aga kui siin on erakordselt hea festival, tuleb siia neidki, kellel on võimalik natuke rohkem raha kulutada. Ja kui see muutub traditsiooniks, nagu käivad inimesed festivalidel Salzburgis või Edinburghis –
nad söövad ja joovad, peatuvad kallites hotellides, on seal natuke pikemalt enne ja pärast –, on kultuurne ajaviide väga hea investeering.

Kuivõrd võrreldav Pärnu juba on teie mainitud linnadega? Mida meil veel ​vaja on?
Pärnu areneb fantastiliselt kiiresti. Seda on eriti näha, kui sõidan linnas jalgrattaga. Ma tean, kuidas oli, ja näen, kuidas on praegu. See on ikka vägev.

Eelmisel suvel käis mul siin grupp Šveitsi muusikaarmastajaid, hästi jõukad inimesed, ja olid ülirahul. Sõime koos õhtust ja küsisin: kuidas meeldis? Tõesti, jube hea. Aga huvi pärast, mis võiks veel parem olla? Kahjuks ei ole siin ühtegi head hotelli. Siinsed hotellid olid nende standardite järgi okei, aga mitte nii head, kui nemad oleks tahtnud. Ma ​tean, et viietärnihotelli Pärnus aasta läbi pidada on väga raske. Aga nemad tahtsid paremat.

See näitab, et on kontingent inimesi, kes on nõus maksma nii kõrget hinda kui vaja heas hotellis. Nad ei tuleks kunagi siia mingisuguse muu ürituse pärast, sest neid kohti, kus on võimalik hästi elada ja saada naudingut, on maailmas küll ja veel. Aga nad tulevad siia just selle muusika ja festivali pärast.

Kuid see, mis Pärnus suvel toimub, on fantastiline. Ma ütlen alati kõikidele: see on maailma parim koht.

Neeme Järvi on korduvalt öelnud: pärnakad, tehke nüüd lõpuks ometi üks korraliku suurusega linnaorkester. Ta viitab püsikoosseisu väiksusele. On kasvamine teie arvates reaalne?Absoluutselt, täismahuga sümfooniaorkester peaks olema. Ma ei räägi midagi halba selle orkestri kohta, mis Pärnul praegu on, või et selleta ei saa. Väga hästi saab maailmas ka üldse ilma igasuguste orkestriteta elada. Aga mida see annab? Esiteks annab see headele Eesti muusikutele võimaluse leida tööd, meie noortele solistidele ja dirigentidele koha teha debüüt. Tekib küsimus: kas meil on küllalt publikut? Publikut ei saa ju olla, kui teda ei kasvata, kui ei ole noortekontserte ja vanemad ei vii mudilasi muusikat kuulama.

Kas Soomes Oulus, Jyväskyläs või Vaasas on vaja orkestrit? Need linnad on taimelava kõikidele Soome muusikutele, kes pärast saavad maailmas tuntuks, kes propageerivad Soome muusikat.
Kas Pärnu muusikafestivali oli vaja? Ei olnud. Aga kas Oistrahhi festivali oli vaja? Ei olnud. Kui hakata niimoodi mõtlema, on ​vaja vaid natuke süüa ja katust pea kohale. See raamat (“Pärnu muusikasuved. 50 aastat klassikalise muusika festivale Pärnus”, A. J.) näitab ju seda, et hakkajad inimesed on algusest peale tundnud ​südamevalu ja missioonitunnet, et peaks nagu tegema! Nende õlgadel me praegu seisame.

Mitte teha oleks väga lihtne. Üldse mitte midagi teha veel ​lihtsam. Nii et, kas meil on vaja Pärnusse väga head orkestrit? Loomulikult on.

Ja me ei pea muretsema, et oleme sümfooniaorkestri pidamiseks väikesed?
Ei pea. Kogu Pärnu ümbruskond – see on ju suur Eesti ala. Siin on palju inimesi ja ettevõtlus, piirkond areneb. Kui mõelda, mis oleks see magnet, mis tõmbaks ​kedagi siia talvel, võib see olla ju kultuur. Talvelgi saab teha mingisuguse väga huvitava festivali. ​Ainult et peavad olema inimesed, kes midagi teevad.

Alati on olnud üks inimene või väga väike grupp inimesi, kellel on tulnud hea idee, mida nad püüavad läbi viia. Pärast rää​gitakse: nii peabki olema. Aga nad hakkasid nullist peale, nägid tohutut vaeva ja neil oli eesmärk. Pärnu muusikafestivaliga on ​sama asi. Oleme seda kümme aastat teinud ja nüüd on see sündmus, mida kõik teavad.

Kuivõrd on koroona teie ja Eesti Festivaliorkestri plaanid sassi ajanud?
Meil pidi tulema New Yorgis Carnegie Hallis kontsert novembris. Carnegie Hall on suletud terveks aastaks. Toronto, Philadelphia, kogu Ameerika seisab.

Teil oli järgmisena ette valmistatud just Ameerika tuur?
Just, oli. Et Carnegie Halli üldse kutset saada ja sobiv kuupäev ​leida, pidi ootama kolm aastat. Mõni ei saagi seda.

Keegi ei tee praegu mingeid plaane, sest keegi ei tea, mis saab. Ja ma kujutan ette, et me võib-olla ei ole number üks Carnegie Halli nimekirjas. Seal on palju suuremaid orkestreid, kes niisamuti pidid oma esinemise ära jätma. Suured kontserdimajad ja tippmuusikud planeerivad oma hooaega kaks– kolm aastat ette. Ei ole nii, et saame automaatselt need projektid, mis nüüd ära jäid, kohe järgmisel aastal ära teha.

Üks turnee jääb toppama, aga see probleem on kõigil. Mis on seejuures positiivne: olime üks vähestest festivalidest, mis toimus. Meil on tänu sellele nüüd festivalil oma TV ja me püüdsime ennast teha kogu maailmas nii nähtavaks kui võimalik selles ​situatsioonis, kus oleme. Midagi ära ei jäänud, keegi haigeks ei jäänud ja kõik toimis.

https://parnu.postimees.ee/7030077/paavo-jarvi-olen-surmvasinud-aga-jube-onnelik?utm_source=twitter.com&utm_medium=social&utm_campaign=share-buttons&utm_content=7030077

No comments: