CONCERT REVIEW: Piret Väinmaa
Ilmunud: reede, 26 august 2005
DEUTSCHE KAMMERPHILHARMONIE BREMEN ja Baiba Skride (viiul, Läti) PAAVO JÄRVI dirigeerimisel Estoonia kontserdisaalis 16. VIII, kavas Beethoven ja Sibelius.
On vanu muinasjutte, mida ikka ja jälle tahetakse kuulata ning mille tarkusetera kulub eluteel marjaks ära. Kontsert on aga sündmus, kus rullub lahti muusikaline muinasjutt. Ja on heliloojaid, kes elavad tänapäevani õnnelikult muusikalise muinasmaa mäetippudel. Üks neist on Beethoven, kelle loomingust võib ikka ja jälle elamusi ammutada.
16. augustil Estonia kontserdisaalis Paavo Järvi juhatusel esinenud Deutsche Kammerphilharmonie Bremen on koosseis, mille kuulamiseks võiks kokku tulla uhkes säravate lühtritega mõisasaalis – dirigent Järvi sõnutsi köidab teda just võimalus mängida Beethovenit ajastule omase, suure sümfooniaorkestriga võrreldes väiksema koosseisuga.
Suursugusust õhkus ka repertuaarivalikust: Beethoveni kaks sümfooniat, Esimene (C-duur op. 21, 1800) ning Neljas (B-duur op. 60, 1806), saadetuna romanssidest viiulile ja orkestrile (G-duur op. 40 ja F-duur op. 50), lisaks veel Sibeliuse humoreskid (op. 87 nr 1 ja 2) samuti viiulile ja orkestrile, solistiks lätlanna Baiba Skride.
Maailmas on kindlasti vähe selliseid häid orkestreid, kelle musitseerimises oleks sama palju tuld, kirge ja tahet kui Bremeni muusikute koosluses. Beethoveni partituurid, sisaldades endas inimtunnete paletti kui ideaalipüüdlusi jumalikkuse poole, pakuvad selle avaldumiseks ka tänuväärse võimaluse. Ei saa mööda minna ka ühest olulisest väljendusvahendist meie selleõhtuste külalisesinejate arsenalis: armastusest ja õhinast muusika vastu, mis liitus kaasakiskuva tahte ja intensiivsusega. Sealjuures on Bremeni kammerorkestri mängutehnika keskeuroopalikult usaldusväärne ja korrektne.
Esimese sümfoonia kõlamaailmas on tugevaid Haydni mõjutusi, Beethoveni omapära see aga ei varjuta. Allegro’s ilmnes orkestrantide kõlakujutluse värskus, valmisolek ja väga hea koostöö dirigendiga. Andante cantabile pisut rutakas tempo röövis aga veidi lüüriliste ja humoorikate kujundite nõtkust. Ent finaali Allegro molto e vivace hoogu ei pidurdanud miski.
Viiulisolist Baiba Skride musitseerimine tegi Beethoveni ja Sibeliuse palad kergesti kuulatavaks ja ülimalt nauditavaks. Kõnelev cantabile, karakterite selgus ning perfektne koostöö dirigendi ja orkestriga iseloomustas Skride esinemist algusest lõpuni. Eriti vaimukalt olid kujundatud siinmail vähe esitatud Sibeliuse humoreskid, pakkudes üllatusi esimesest viimase noodini.
Vaatamata Schumanni poeetilisele iseloomustusele Beethoveni Neljanda kohta, mis olevat kui sihvakas helleni tütarlaps kahe põhjamaise hiiu vahel, ennustab sümfoonia traagilise alatooniga sissejuhatus kogu partituuri teatavat otsivat, isegi heitlikku karakterit, kus otse sekundipealt muutub ooperlik õhin või seikluslik märul enesessepöördunud mõtiskluseks.
Teise osa Adagio karakter on üks mõistatuslikumaid: mõtted oleks justkui laokil, teisal jälle pöörduvad kindlasse suunda... Forte kõlaline kvaliteet paistis enim olevat paigas kolmandas osas Allegro vivace’s.
Paavo Järvi professionaalsuses ja partituuri valdamises pole kahtlust. Järvi juhatusel elas dünaamilistest kontrastidest pakatav Beethoveni partituur täisverelist elu. Ometi võib igapäevases leivas, nagu Beethoven dirigentidele on, avastada uusi ja mitmekesiseid maitsevarjundeid, eriti forte’s, mis sel õhtul kippus sümfooniates ühetaoliselt kalgivõitu kõlama. Beethoveni dünaamikamärkuste, sealhulgas rõhkude ja crescendo’de kontekstipõhisem tõlgendamine aidanuks sümfoonia muusikaliseks tervikuks sidumisele oluliselt kaasa ning toonuks esile suurvormide tõelised kulminatsioonid.
Vaimustust äratas Bremeni orkestri ülim pühendumus ja aktiivsus musitseerimisel, mis tuletab meelde, et midagi ei saa poolikult teha – kui tahta, et muinasjutud tõeks saaksid.
Senikaua, kui on muusikuid ja kuulajaid, jätkub ka muinasjutt.
DEUTSCHE KAMMERPHILHARMONIE BREMEN ja Baiba Skride (viiul, Läti) PAAVO JÄRVI dirigeerimisel Estoonia kontserdisaalis 16. VIII, kavas Beethoven ja Sibelius.
On vanu muinasjutte, mida ikka ja jälle tahetakse kuulata ning mille tarkusetera kulub eluteel marjaks ära. Kontsert on aga sündmus, kus rullub lahti muusikaline muinasjutt. Ja on heliloojaid, kes elavad tänapäevani õnnelikult muusikalise muinasmaa mäetippudel. Üks neist on Beethoven, kelle loomingust võib ikka ja jälle elamusi ammutada.
16. augustil Estonia kontserdisaalis Paavo Järvi juhatusel esinenud Deutsche Kammerphilharmonie Bremen on koosseis, mille kuulamiseks võiks kokku tulla uhkes säravate lühtritega mõisasaalis – dirigent Järvi sõnutsi köidab teda just võimalus mängida Beethovenit ajastule omase, suure sümfooniaorkestriga võrreldes väiksema koosseisuga.
Suursugusust õhkus ka repertuaarivalikust: Beethoveni kaks sümfooniat, Esimene (C-duur op. 21, 1800) ning Neljas (B-duur op. 60, 1806), saadetuna romanssidest viiulile ja orkestrile (G-duur op. 40 ja F-duur op. 50), lisaks veel Sibeliuse humoreskid (op. 87 nr 1 ja 2) samuti viiulile ja orkestrile, solistiks lätlanna Baiba Skride.
Maailmas on kindlasti vähe selliseid häid orkestreid, kelle musitseerimises oleks sama palju tuld, kirge ja tahet kui Bremeni muusikute koosluses. Beethoveni partituurid, sisaldades endas inimtunnete paletti kui ideaalipüüdlusi jumalikkuse poole, pakuvad selle avaldumiseks ka tänuväärse võimaluse. Ei saa mööda minna ka ühest olulisest väljendusvahendist meie selleõhtuste külalisesinejate arsenalis: armastusest ja õhinast muusika vastu, mis liitus kaasakiskuva tahte ja intensiivsusega. Sealjuures on Bremeni kammerorkestri mängutehnika keskeuroopalikult usaldusväärne ja korrektne.
Esimese sümfoonia kõlamaailmas on tugevaid Haydni mõjutusi, Beethoveni omapära see aga ei varjuta. Allegro’s ilmnes orkestrantide kõlakujutluse värskus, valmisolek ja väga hea koostöö dirigendiga. Andante cantabile pisut rutakas tempo röövis aga veidi lüüriliste ja humoorikate kujundite nõtkust. Ent finaali Allegro molto e vivace hoogu ei pidurdanud miski.
Viiulisolist Baiba Skride musitseerimine tegi Beethoveni ja Sibeliuse palad kergesti kuulatavaks ja ülimalt nauditavaks. Kõnelev cantabile, karakterite selgus ning perfektne koostöö dirigendi ja orkestriga iseloomustas Skride esinemist algusest lõpuni. Eriti vaimukalt olid kujundatud siinmail vähe esitatud Sibeliuse humoreskid, pakkudes üllatusi esimesest viimase noodini.
Vaatamata Schumanni poeetilisele iseloomustusele Beethoveni Neljanda kohta, mis olevat kui sihvakas helleni tütarlaps kahe põhjamaise hiiu vahel, ennustab sümfoonia traagilise alatooniga sissejuhatus kogu partituuri teatavat otsivat, isegi heitlikku karakterit, kus otse sekundipealt muutub ooperlik õhin või seikluslik märul enesessepöördunud mõtiskluseks.
Teise osa Adagio karakter on üks mõistatuslikumaid: mõtted oleks justkui laokil, teisal jälle pöörduvad kindlasse suunda... Forte kõlaline kvaliteet paistis enim olevat paigas kolmandas osas Allegro vivace’s.
Paavo Järvi professionaalsuses ja partituuri valdamises pole kahtlust. Järvi juhatusel elas dünaamilistest kontrastidest pakatav Beethoveni partituur täisverelist elu. Ometi võib igapäevases leivas, nagu Beethoven dirigentidele on, avastada uusi ja mitmekesiseid maitsevarjundeid, eriti forte’s, mis sel õhtul kippus sümfooniates ühetaoliselt kalgivõitu kõlama. Beethoveni dünaamikamärkuste, sealhulgas rõhkude ja crescendo’de kontekstipõhisem tõlgendamine aidanuks sümfoonia muusikaliseks tervikuks sidumisele oluliselt kaasa ning toonuks esile suurvormide tõelised kulminatsioonid.
Vaimustust äratas Bremeni orkestri ülim pühendumus ja aktiivsus musitseerimisel, mis tuletab meelde, et midagi ei saa poolikult teha – kui tahta, et muinasjutud tõeks saaksid.
Senikaua, kui on muusikuid ja kuulajaid, jätkub ka muinasjutt.
Comments