Thursday, May 05, 2016

PAAVI JÄRVI MUUSIKALINE ABSOLUUT


Muusika
Riina Luik
juuli 2015

Maestro Paavo Järvile ja Orchestre de Paris´le oli lõppenud 2014/2015 hooaeg järjekorras juba viies ning seda jäi õnnestunud kontsertide ja täissaalide kõrval tähistama ka orkestri kolimine oma uude koju – Villette´i pargi Muusikalinnakusse rajatud Pariisi filharmoonia uhiuude kontserdimajja. Eesti muusikaajakirjanikud ei pidanud paljuks kohale sõita, et vaadata üle nii palju kõneainet pakkunud ultramoodne kontserdimaja ja kuulata, kuidas orkester maestro Järvi käe all kodusaalis kõlab. Võib juba ette öelda: fantastiliselt!

Tekst Riina Luik, kultuuriajakirjanik
Pariis-Tallinn

Kakskümmend üheksa aastat tagasi seisid sa esimest korda noore dirigendina suure orkestri ees. Oli aasta 1986,sina napilt kahekümne nelja aastane. Sellest on möödas terve igavik ja samas nagu hetk. Mis on muutunud?

Ühest küljest pole midagi muutunud, teisest küljest on kõik muutunud – oleneb, missugusest vaatenurgast vaadata. Muusika tegemise ja selles olemise protsess ei ole näiteks emotsionaalses plaanis absoluutselt muutunud.

Endiselt armastad muusikat ja naudid selle tegemist?


Absoluutselt! See tunne on alles, ja see ei saagi ära kaduda, sest see on olnud minuga algusest saadik. Aga kui rääkida muutustest, siis puudutab see eelkõige oskusi ja tehnikat – dirigendi ametis on eriline koht kogemusel ja seda ei ole võimalik omandada kiirkorras. See on pidev oma vigadest õppimine. Ja kuigi see protsess toimub kogu aeg, on kolmkümmend aastat siiski kolmkümmend aastat, ja nende aastate jooksul olen vähemalt iga nädal kord juhatanud (kiire arvutus annab tulemuseks ~ 1540 kontserti ).

Kuid muusikamaailm, maailm sinu ümber – see pole ju sama? Mis märke sa näed, millised neist on head, millised panevad muretsema?

Palju on muutunud, ja ma arvan, et me oleme ise nende muutuste üks osa ja need muutused peegelduvad ka meis. Näiteks kui vaadata kasvõi aega, mil me perega Nõukogude Eestist lahkusime (Järvide perekond lahkus Eestist 5.01.1980 – R.L) valitses siin kultuuripoliitika, mis vastandas end pidevalt lääne kultuuritraditsioonidele. Kui vaatame Eestit täna, siis liigume aina lähemale läänelikule kultuuriruumile. Ühest küljest on see hea, teisalt toob see kaasa ka kõik sealsed probleemid. Põhiliselt on need majanduslikku laadi: kultuuriorganisatsioonid peavad ise rahadega välja tulema, aktiivselt tulu teenima, paljud projektid on üles ehitatud era- või korporatiivsponsorlusele, riigi toetav osa on järjest väiksem. Need on asjad, millega on tulnud harjuda ja hakkama saada. Mis puudutab klassikalise muusika osatähtsusesse, siis kuigi seis on veel küllaltki stabiilne, kahaneb selle osatähtsus kultuuris järjepidevalt. Tänapäeva noored kasvavad üles pop-, mitte klassikalise muusikaga, seda ka Eestis. Hoolimata sellest, et meil on tugev laulupeotraditsioon, meie identiteet on tugevalt seotud muusikaga, eelkõige lauluga. Klassikalise muusika traditsioon on küll Eestis kindlalt püsiv, kuid ei saa kahjuks öelda, et selle kandepind kasvaks, või et see oleks kõigile jätkuvalt elu loomulik osa. Ei ole paraku! Kui noortega juttu ajada, siis juhul, kui tegu ei ole just muusikute perest pärit või muusikat õppiva inimesega, on kohe aru saada, et nad ei ole klassikalise muusika maailmaga kursis ega tunne seda.

Millest see tuleneb? Sama räägitakse nii ooperi kui balleti puhul.

Põhjus on minu meelest üsna lihtne: popkultuur, ja kõik see, mida on võimalik kiiremini ja lihtsamini haarata, on lihtsalt niivõrd võimas: see domineerib nii muusikaeelistusena kuid ka rahaliselt. Need võimalused, mis on olemas pop- või rockmuusikal kontserttegevuseks või tulud, mida saadakse plaatide müügist, nendest võime klassikalises muusikas ainult unistada. Raadiost ja telest kuuleb ainult pop- ja rockmuusikat ja tuleb tunnistada, et see on nii hästi ja võimsalt tehtud ning ülitäpselt oma ostujõulisele auditooriumile suunatud. Klassikaline muusika ei saa sellest mööda vaadata, tahame seda või mitte, sest kuidagi moodi peame ka meie oma saalid täis saama. Aga tulu, mis tuleb täis saalist, on kõikide kulude kõrval, mis ühe kontserdiga kontsertorganisatsioonile tekivad, tühine. Sümfooniakontsert ja sümfooniaorkester on tohutu suur ja kallis masinavärk. Ooper ja ballett on veel kallimad, sest neil on vaja rõhuda ka visuaalile. Teine probleem on kasvukeskkond ja sellest tulenevad väärtused: mina kasvasin üles klassikalise muusika keskel, kuid tänaste noorte vanemad ja nende õpetajad peavad muusikaklassikaks The Beatles´it või Elvist – sel juhul on asjad Beethovenist väga kaugel, ja peab tegema erilisi jõupingutusi, et saada neid kasvõi ühele kontserdile ja et neil tekiks päris huvi, mis toob nad ka hiljem tagasi. Huvi aga tekib järk-järgult, väga harva juhtub, et käid kontserdil ja oled kohe muusikasse armunud. Selleks, et tekiks püsiv huvi on vaja kedagi, kes sul piltlikult öeldes käest kinni hoiab, sind regulaarselt kontserdile viib ja muusikas juhatab. Need on paraku protsessid, mis kulgevad oma rada ja toimuvas pole mõtet otsida süüdlast.

Kui palju sa usud plaadimaailma kestmisse?

Ausalt öeldes ma ei näe plaatidele tulevikku – plaadiformaat kui niisugune kaob ära, kuid see ei tähenda, et plaadistamine/salvesatmine ära kaoks. Sest kui ei tehtaks plaadikvaliteediga salvestisi, poleks ka mingites teistes formaatides võimalik alla laadida kvaliteetset muusikat. Kuid kvaliteediga ollaks harjunud. See tähendab, et muutub formaat, mille vahendusel kõrgkvaliteetset muusikat müüakse. Mind ei huvita, kuigi ehk peaks, kui palju üks plaat müüb või ei müü, sest salvestis on see, mis minust kui muusikust järele jääb.

Milline näeb välja sinu argipäev Orchestre de Paris peadirigendina: kas ja kuidas muutunud olud ja prantsuse kultuuriruumi iseärasused seda mõjutavad?

Pariisi orkestril on siiski natukene kergem, sest orkestrit hoiab üleval linn, kaks ülejäänud orkestrit kuuluvad ringhäälingule, kuid põhimõtteliselt hoiavad kõiki üleval maksumaksjad. Seda nö puhtkapitalistlik süsteemi nagu Ameerikas – kus orkestril tuleb iga sent ise teenida või otsida sponsorite toetust, siin ei ole. Euroopas on riiklikul tasandil väärtused ja fookus paljudes riikides endiselt haridusel ja kultuuril. Meie orkestri puhul on nii meie igapäevane tegevus sh palgad, kinni makstud linnaeelarvest, kuid kõik sellest väljaspool olev: turneed, plaadistamised, teleesinemised jmt. mis annavad orkestrile näo ja mille järgi orkestrit tegelikult tuntakse – selleks on vaja leida sponsorid.

Pariisi filharmoonia uus maja on nüüdseks avatud ja peaaegu valmis, kontserdid pidevalt välja müüdud. Milline on selle maja sünniprotsessi sulle, kui asja seestpoolt näinule?

Umbes kolmkümmend aastat tagasi tuli ideega: rajada Pariisi südalinnast eemale muusikalinnak – esmakordselt välja Pierre Boulez (Pariisi Filharmoonia kõrval asuvas Pariisi muusikamuuseumis on kuni 28.06. avatud Boulezi 90. juubelit tähistav näitus). Villette´i parki hakati rajama muusikalinnakut, mille esimene maamärk oli uus Pariisi konservatoorium. Hiljem lisandusid väike kontserdisaal, uue muusika eksperimentaalmuusika stuudio ja muusikamuuseum ning selle krooniks nii öelda, pidi saama kontserdimaja. 80ndate keskpaigas otsustas toonane Pariisi linnapea François Mitterand selle asemel rajada linna südamesse Opéra de la Bastille (ooperimaja ehitati 1984 -1989, avati ametlikult 1990) ning kontserdimaja ehitamise idee jäi aastakümneteks soiku. Ühest küljest olid muusikud toona kurvad, sest käes oli nende kord saada endale uus kodu, kuid teisalt oli see 80ndate arhitektuur nagu ta oli… Sellise saaliga, nagu meil täna on, ei saa seda võrreldagi! Kontserdimaja arhitekt on kuulus prantsuse arhitekt Jean Nouvel, kes on suutnud luua midagi väga erilist, saali akustika on fantastiline! Aga muidugi oli see kõik väga kallis nagu kõik sellised suured projektid ning sellele lisandusid arutelud teemal: on meile siis veel üht kontserdisaali tarvis? Vastata küsimusele: miks meile on vaja uut kontserdimaja või mis tahes kultuurihoonet, on praegu raske vastata igal pool maailmas, mitte ainult Pariisis. Aga Prantsusmaal on see keeruline ka seetõttu, et kõik taolised otsused on väga poliitilised. Kuid õnneks otsustas valitsus, et see projekt on kultuuripoliitiliselt niivõrd oluline, et seda ei tohi kõrvale heita ja see sai teoks. Kui minna ajaloos tagasi, siis on Prantsusmaa valitsejad, alates Louis XIV, kelle ajal rajati (1669) vana ooper ehk Opéra de Paris, tahtnud endast maja jätta mingit maamärki.

Kui suur on nende kultuuripoliitiliste otsuste foonil sinu kui Pariisi esindusorkestri peadirigendi sõna jõud?

Otsest mõjujõudu kultuuripoliitiliselt on väga vähe, sest need otsused on eelkõige finantsilised otsused. Kuid nii palju mu sõnal siiski kaalu oli, et kui ehitus käima läks, kutsuti mind sinna ringkäigule. Nägin juba siis selgelt, kus miski asub – üldplaan oli juba olemas, kuid mida ma ei näinud, oli dirigendiruum – seda polnud, või õigemini see oli 3. korrusel! Dirigendil on aga vaja olla lava vahetus läheduses. Kui mind seal poleks olnud, poleks seda märganud ja seda öelnud, oleks dirigendituba endiselt 3. korrusel.

Kui suur vabadus on sul Pariisis loominguliselt?

Mis puutub minu enda kontserdite repertuaari, siis on mul täiesti vabad käed. Mingit nõukogu seal ei ole ja ma ei arutakski seda ühegi nõukoguga, sest see pole selline asi, mida nõukogu peaks arutama. On aga teisi asju, mida nõukogu peab arutama, näiteks külalisdirigentide või solistide kutsumine. Olukorra teeb keeruliseks see, et Pariisi filharmoonia, mille alla meiegi orkester kuulub, kutsub ka välisorkestreid Pariisi ja neid huvitab, et neil oleks head dirigendid, head solistid ja populaarsed kavad ning kontserdid oleks välja müüdud. Aga meid huvitavad samad asjad ! Need orkestrid esinevad meie kodusaalis, olles samal ajal meie konkurendid ja see, mis praktiliselt toimub, on «üks suur sõda», kogu aeg! (Naerab.) Ja sa pead oskama kogu aeg laveerida mitme sõdiva fraktsiooni vahel, kes samal on kõik sulle tähtsad. Ühest küljest on see väga tüütu, teisalt väga õpetlik : kui sa juba Pariisi hakkama saad, saad igal pool.

Kuidas prantslased, eriti muidugi sinu orkester, sind vastu võtsid?

Ma pean ütlema, et veel enne kui ma Pariisi läksin, teadsin orkestri kohta üht ja teist, ja mind hoiatati ette, et see on «üks raske orkester». Selle teadmisega ma sinna läksingi. Ühest küljest püüdsin end ette valmistada, kuid teisalt on see võimatu, sest alles kohapeal saad sa aru, mis on mis. Võin ausalt tunnistada, et mul pole kunagi selle orkestriga raske olnud ja mul on tänaseni nendega väga hea, inimlik, kuid muusikaliselt sütitav, otsekohene ja töine vahekord. Arvasin algul, et mul tuleb ajada palju tühja juttu, vahetada viisakusi jne. kuid kuna võtsin algusest peale töise hoiaku ja selle asemel, et proovi alustades sellele aega kulutada, ütlesin lihtsalt: «Tere hommikust! Beethoven.» Kõik! (Naerame mõlemad.) Ja peagi harjus orkester ära, et ega minult pikka juttu kuule. Neile hakkas meeldima, et me ei ajanud tühja loba ega kulutanud aega nö poeetilistele liialdustele.

Kas pead Pariisi oma kodulinnaks? Kunagi ütlesid, et õiget kodu sul polegi...

Ühest küljest polegi midagi suurt muutunud, sest mul pole endiselt sellist tunnet, et mul on kusagil nö päris kodu. Ainuke aeg, mil mu see tunne oli, oli siis kui elasime kogu perega Cincinnatis ja ka minu töökoht oli seal. Minu puhul on nii, et kui ma kusagil linnas töötan, siis ega mul seal oma päris elu ei olegi, sest ma olen hommikust õhtuni väga hõivatud. Pariisis algab mu töönädal esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval on kontserdid, nädalavahetusel juhatan juba kusagil mujal, esmaspäeval Pariisi tagasi... Sellist vaba aega nö elamiseks mul polegi, nii et minu jaoks pole seega vahet, kas ma töötan Pariisis või Abu Dhabis.

Kunagi ütlesid, et sinu isa oli selline jõluvana-tüüpi isa, keda te väga ootasite, kes alati tõi kingitusi ja oli väga hea. Kas nüüd ajalugu kordub: sinu tütred Lea ja Ingrid elavad Cincinnatis ja ootavad samamoodi sind, või käivad nemad juba Pariisis sinu juures?

Ikka mina käin nende juures, kuigi paar korda on nad ka üksi Pariisi lennanud aga üldiselt, kuna nad käivad koolis, siis püüan ikka mina nende juures käia. Ja mul on isegi oma ajakava nii sätitud, et seal on süstemaatilised augud, et neile külla minna. Aga näib tõesti, et ajalugu kordub...

Kas tütred on musikaalsed, on neile mõlema vanema muusikaline andekus edasi pärandunud?
Nad on musikaalsed, mõlemad õpivad klaverit ja vanem neist, Lea, ka laulab.

Kas ka perekondlikud traditsioonid jätkuvad ehk kas tänuvu avatakse Pärnumaal Kirbul taas perekondlik sega-summa-suvila? Ühes intervjuus ütles kord su isa humoorikalt, et ta on sellest perekondlikust puhkamisest täiesti läbi – kui palju sina suvel puhata saad?


(Naerab.) Ma ei saa seda samuti väga mingiks puhkuseks nimetada, kuid see on kahtlemata väga lõbus olemine, kui me seal kõik koos oleme. Kuid kuna samal ajal on ka Pärnu Muusikafestival ja Järvi Akadeemia, siis juba hiljemalt kell kümme hommikul on mul juba kas proovid, ma õpetan, olen meistrikursustel vmt. Programm on nii tihe, et puhkuseks seda kuidagi nimetada ei saa. Ka õhtud venivad enamasti pikaks, sest festivali mõte ei ole ainult kontserte anda, vaid tuua inimesed kokku, anda neile võimalus üksteist tundma õppida. Üks asi, mis mulle seejures väga meeldiv, on see, et meie eesti muusikud loovad väga häid kontakte lääne muusikutega ja ma olen juba näinud pragu, kuidas meie muusikuid kutsutakse välismaale õppima ja mängima – isiklikud kontaktid on väga tähtsad ja inimeste kokkuviimine ongi üks selle festivali mõte.

Mida tänavune festival uut pakub?
Igal aastal on festival natukene kasvanud, kuigi püüame seda mitte liiga suureks paisutada. Tänavu on see siiski taas veidi suurem kui eelmisel aastal. Alati on meil kaks põhiliini: dirigentide meistrikursus ja festivali orkester. Dirigentide meistrikurustele oli tänavu kõikjalt maailmast – alates Jaapanist ja Brasiiliast, lõpetades praktiliselt kõigi Euroopa riikidega - , üle saja soovija, kohti aga kaksteist. Õpetust jagame kolmekesi : isa, Leonid Grin ja mina – meil on väga hea tiim. Kõik Järvi Akadeemiasse valitud dirigendid saavad juhatada Eesti Noorteorkestrit. Festivali orkester on minu jaoks väga eriline projekt, kuna ma tahaksin, et sellest kujuneks välja projektiorkester, mis tuleb kokku rohkem kui kord aastas, millega on võimalik teha turneed ja mis on kasvanud ka musikaalselt kokku. Sel aastal on meil väga vedanud, sest meil mängivad orkestris maailmatasemel mängijad – mängijaid on nii Londoni, Berliini ja teistest saksa orkestritest, ning muidugi palju noori andekaid eesti muusikuid. Minu jaoks on väga tähtis, et nad saavad olla selles rahvusvahelises õhkkonnas.

Järgmine hooaeg jääb sulle Orchestre de Paris´ juures viimaseks, seejärel siirdud Jaapanisse – sinust saab NHK SO peadirigent.

Jaapani NHK on Aasia üks paremaid, kui mitte isegi parim orkester. Olen käinud Jaapanis juhatamas nüüdseks juba kakskümmend aastat ja see fanatism ja respekt mis neil on klassikalise muusika vastu, on erakordne – seda enam mujal maailmas ei ole, vähemalt ma ei tunneta seda. Isegi Saksamaal mitte. Neil on mingi eriline armastus klassikalise muusika vastu, kuigi ma arvan, et neid valdkondi, mille vastu nad samasugust austust tunnevad, on teisigi. Need, kes on su leidnud, käivad alati truult sinu kontserditel. Muidugi on minu jaoks esmatähtis orkestri kõrge tehniline tase. Samuti on meeldiv see, et saalid on rahvast täis ja kõik NHK kontserdid kantakse teles üle. NHK kuulub maailma suurima ringhäälingukorporatsiooni hõlma alla ja kui kontsert kantakse üle Jaapani teles, siis näeb seda praktiliselt kogu Aasia ja kaabli abil ka Euroopa. Seal on väga palju sellist, mis on ühele muusikule huvitav.

27.-28. mail kõlas Pariisi filharmoonia suures saalis maestro Paavo Järvi ja Orchestre de Paris esituses: Bruchi Viiulikontsert nr 1 (solist Renaud Capuçon, Prantsusmaa) ja Mahleri Viies sümfoonia.

No comments: