Tuesday, October 31, 2017

Pärnu muusikafestival – peegeldus vanast heast Euroopast, uute perspektiividega

Ajakiri Muusika
Kristel Pappel
Oktoober 2017

Pärnu on kuulutatud suvepealinnaks ja järelikult ootame seal ka pealinnale vastavat muusikaelu. Et see nii ka olla võib, tõestab Pärnu muusikafestival. Mitme Pärnu suvefestivali (sh Oistrahhi festival, festival “Klaaspärlimäng”) järglasena ja Järvide muusikaperekonna suvise tegevus- ja puhkepaigana on festival saanud kordumatu ilme ja muutunud rahvusvaheliseks magnetiks.

Vaadates Euroopa tausta, siis on suvefestivale mõistagi peaaegu et loendamatult, ning selleks et festival üldse saaks toimuda ja huvi äratada, peab siin olema midagi erilist. Rohkesti on kammermuusikafestivale, ooperifestivale, kombineeritud festivale, ja ka selliseid, kus rõhk on orkestril, dirigendil ja orkestrimuusikal. Viimasest valdkonnast meenub eelkõige Luzerni festival ja Claudio Abbado festivaliorkester. Parimad tulid kokku, et musitseerida koos Abbadoga.

Pärnusse tulevad parimad kokku, et musitseerida koos Paavo Järviga. Ettevõtmise võti on erakordne isiksus, kelle juhatusel on orkestrimäng vaimustav, inspireeriv tegevus, mis puudutab neid sfääre, mille pärast muusikat üldse tehakse ja kuulatakse – eksistentsiaalsed küsimused, surutud kokku sügavasse kunstielamusse. Vararomantikute seisukohal, et instrumentaalmuusika tungib universumi ja inimolemise ülimate saladusteni, põhineb kogu XIX ja XX sajandi kontserdikultuur ning hoolimata modernismi ja postmodernismi pööretest on see kehtiv tänaseni. See on parimas mõttes vana Euroopa kunstimõistmine, nõudlikkus ja idealism, asetatuna XXI sajandi konteksti ning sealjuures pilguga tulevikku.

Festivaliorkester koosneb nii Paavo Järvi praeguste ja endiste orkestrite solistidest (kontsertmeister oli Deutsche Kammerphilharmonie esiviiuldaja Florian Donderer) kui ka eesti muusikutest, kes teevad karjääri välisorkestrites, ning Eesti parimatest jõududest, sh oli seekord kaasatud Tallinna Kammerorkester. Esmakordselt kandis orkester Eesti Festivaliorkestri nime ning kollektiivi tegevust toetavad mitmed EV institutsioonid, nagu EV 100, EAS jt. Orkestri edukus oleneb sünergiast, mis tekib eri isiksuste, koolkondade, kogemuste pinnal, ja iga mängija solistipotentsiaalist. Paavo Järvi missioon on olnud mitte ainult selle orkestri tegevusega tutvustada Eestit ja Eesti muusikat, vaid arendada edasi Eesti orkestrikultuuri, tõsta selle konkurentsivõimelisust, näidata noortele muusikutele reaalseid perspektiive.






Festivali avas 10. augustil Neeme Järvi 80. sünnipäevale pühendatud kontsert Tallinna Kammerorkestriga. Suure meistrina leidis maestro kammerorkestri jaoks sobiva filigraanse ja nõtke joone ning Mozart, Haydn ja Rääts kõlasid värskelt ja viimistletult. Imeliselt kirgas oli Beethoveni viiulikontserdi esitus, milles soleeris baltisaksa juurtega Berliini viiuliprofessor Kolja Blacher. Tema isa Boris Blacher (1903–1975), üks tuntumaid saksa heliloojaid pärast Teist maailmasõda, oli sündinud Tallinnas.

Eesti Festivaliorkester (EFO) Paavo Järvi dirigeerimisel esines kõigepealt 13. augustil tõsise Šostakovitši-Beethoveni kavaga. Šostakovitši kammersümfoonia c-moll on seade 8. keelpillikvartetist, mida läbib helilooja n-ö nimetähtede teema – üks isiklikumaid teoseid, dokument kunstnikust ja tema ajast. Paavo Järvi oskas ühendada intiimsuse ja sümfoonilisuse, groteski ja traagika mõjuvaks tervikuks. Kontserdi lõpetanud Šostakovitši 1. sümfoonia näitas orkestri virtuoossust ja karakterite rohkust kõlas. Beethoveni 4. klaverikontserdi solistipartiid mängis legendaarne, praegu 72-aastane pianist Radu Lupu, kelle tõlgendus Beethovenist oli lüüriline ja sissepoole pööratud, mitte heroiline, vaid mõtisklev. Ilusa punkti pani poeetiline lisapala, Schuberti eksprompt klaverile Ges-duur. Küll aga ei saa olla rahul Pärnu kontserdimaja klaveriga, mis ei vasta kõrgetele rahvusvahelistele standarditele.




EFO kanda oli ka festivali lõppkontsert 17. augustil, mille kavva oli Paavo Järvi valinud Nielseni “Aladdini süidi”, Tšaikovski viiulikontserdi, Kancheli teose “V&V” ning Sibeliuse 2. sümfoonia D-duur. Nielseni süit oli orkestrile kõla, mängutehnilise valmisoleku ja ansamblimängu proovikivi, sest ainult täielik üleolek materjalist – mida me selliselt orkestrilt ka eeldame – paneb teose särama. Orkestris on tugevaid soliste, kes mitmel kontserdil silma paistsid (Florian Donderer, klarnetist Matthew Hunt, löökpillimängija Madis Metsamart jt). Tšaikovski viiulikontserdis ja Kancheli teoses “V&V” soleeris Gruusiast pärit Lisa Batiashvili, näidates väga head, erksat ja elegantset viiulimängu, suurepärast fraasikujundust ning loomulikku virtuoossust. Kogu festivali kulminatsiooniks sai aga Sibeliuse 2. sümfoonia. Paavo Järvi on kahtlemata tänapäeva üks silmapaistvamaid Sibeliuse muusika tõlgendajaid, vähesed tajuvad selles peituvat tohutut jõudu ja dramaatikat nii ehedalt, veel vähem aga osatakse Sibeliuse eepilisest kõnetoonist kujundada pinev tervik. Paavo Järvi on suur dramaturg – või öelda hoopis suur skulptor, kes materjalile õige kuju annab. Orkester tuli dirigendi taotlustega jäägitult kaasa.



Pärnu muusikafestivali teema on orkester, seega esinesid veel ka Euroopa Liidu Noorteorkester (14. augustil) Vassili Petrenko juhatusel ning Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkester (12. augustil). Suurt huvi pakkus just viimane, sest seda nõudliku kavaga kontserti juhatasid Järvi dirigeerimiskursustel osalejad. Nagu varasematelgi festivalidel, võlus ka nüüd nii noorte orkestrantide kui ka dirigentide innukus ja püüd anda endast maksimum.

Pärnu muusikafestivali üks eripära on kava läbipõimitus ja mõistlik tihedus. Tähtsal kohal on kammermuusika viljelemine, orkestri juhtivad muusikud annavad koos külalissolistidega kontserte Pärnu eri saalides. Deutsche Kammerphilharmonie mängijatest moodustatud Signum keelpillikvartett esitas 11. augusti hilisõhtul Eliisabeti kirikus Haydni kvarteti C-duur op. 20 nr 2 ja Schuberti “Rosamunde”-kvarteti a-moll D 804. Viimistletud ja tundlik ettekanne saksa kvartetimängu parimates traditsioonides mõjus sumeda suveöö saabudes meeli ja mõtteid ülendavalt. Järvi Akadeemia galal 11. augustil esinesid solistid-kursuste juhendajad ning Järvi Akadeemia Sinfonietta kursuslaste dirigeerimisel (Eesti noortest dirigentidest võtsid neist osa Andres Kaljuste, Mikk Murdvee, Jaan Ots, Ingrid Roose, Maria Seletskaja). Väga hea barokkstiili tundmisega tõlgendas Biberi “Passacagliat” viiuldaja Marina Chiche, tugeva mulje jätsid Šostakovitši, Kancheli ja Mendelssohni teostega Anna-Liisa Bezrodny ja Sharon Roffmann ning trio Eva Bindere, Kristīna Blaumane ja Reinis Zariņš. Eriti hea meel oli säravast, mitmekülgsest sopranist Arete Teemetsast, kes sel kontserdil laulis Mozarti kantaati “Exsultate, jubilate”, ning viiuldaja Triin Ruubelist, kes köitis Stenhammari romansside läbitunnetatud esitusega.

Oluline on aga ka Eesti muusika publiku ette toomine, nagu 15. augustil kontserdimajas, kus kõlasid Tüüri “Fata morgana” (Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits, Rasmus Andreas Raide) ja “Valgustornid” (Harry Traksmann, Leho Karin, Marrit Gerretz-Traksmann), Tormise “Jaanikvartett” (Mari Targo, Lisanne Altrov, Karin Sarv, Leho Karin), Elleri viiulipala “Männid” (Mikk Murdvee, Raide), Tulevi ansambliteos “Now Comes Good Sailing” (Laur Eensalu, Indrek Vau, Marten Altrov, Heigo Rosin, Olga Voronova, Theodor Sink, Maria Luisk, Gerretz-Traksmann, dirigeeris kursuslane Ingrid Roose) – väga hea valik eriilmelisi kompositsioone, mida tahaks nende interpreetide esituses tingimata veel kuulata. Festivalil anti üle ka Lepo Sumera nimeline heliloomingupreemia, mille pälvis muusikaakadeemia professor Helena Tulve.

Pärnu festivali kava oli kõigis punktides kõrgetasemeline, nagu ka akordionivirtuoosi Ksenija Sidorova kontsert 12. augustil ning järgmisel päeval Ammende villas toimunud südamlik lastekontsert Arete Teemetsa ja Peeter Veltmanni soleerimisel. Kohe pärast festivali lõppkontserti suundus EFO esimesele pikemale turneele Põhjamaadesse (Turu, Kopenhaagen, Stockholm). Festivaliorkestrit on vaja, nagu ka Pärnu muusikafestivali.


No comments: