Saturday, August 10, 2013

Neil päevil oli Pärnu maailma muusikalinn

Sirp
Nele-Eva Steinfeld
08/08/2013
Pärnus käib suviti tihe puhkamistöö. Linnaruum on hoolitsetud. Tänavatel tunnetab hilisõhtuni erksat elurütmi. On soe ja ilus. Ühel pool meri, teisel jõgi. Keset kõike seda asetseb aga Eesti parim kontserdimaja ja lisaks suveilule annab Pärnu võimaluse kaevuda muusikakultuuri süvakihtidesse. Tänavu kolmandat aastat peetud festival, mis kahel eelmisel korral kandis Järvi suvefestivali nime, on nüüdseks saanud Pärnu muusikafestival ja Järvi akadeemia. See ütleb olulisema ja väljendab muusikasündmuse kahte poolust. Iga aastaga on festivali fookus selginenud ning kontsertide ühtlaselt kõrge tase lubab öelda, et Pärnu muusikafestivalist on kujunenud Eesti kõige silmapaistvam muusikasündmus. Ja mitte ainult Eesti.

Kui Järvide peres on tavaline, et samal ajahetkel on Neeme Haagis, Paavo Pariisis ja Kristjan Leipzigis, siis kolmandal festivalisuvel saadi esimest korda kolmekesi Pärnus kokku ja esineti Pärnu kontserdimajas. Muusikutena on need kolm maailmalavade dirigenti väga erinevad, ent ühenduslüliks on parim dirigeerimiskool ja teadmised, mille edasiandmist noortele ametivendadele Pärnus juba aastaid korraldatakse.
Festivali avakontsert anti 16. juulil, kuid kursuslased olid kohal varem. Õppida oli palju, kuulati proove, salvestati ja koguti endasse informatsiooni. Osa sai võtta isegi orkestratsiooni meistriklassist, mida juhendas Lyoni kõrgema muusika- ja tantsuakadeemia professor Luca Antignani. Kes noortest dirigentidest Paavo ja Neeme Järvi ning Leonid Grini nõuannetest aru sai, oli Pärnusse tulles üks ja lahkudes teine inimene. Märgatavad muudatused toimusid kohati minutitega ning kursuslaste juhatatud kontsertidel sai kuulda arengu vilju. Pole kerge esineda täissaalile, kus publiku seas viibivad peale Järvide ja Leonid Grini veel Gennadi Roždestvenski ja Eri Klas.
Roždestvenski ilmumine Pärnusse koos pianistist abikaasa Viktoria Postnikovaga tekitas elevust. Maestro külastas meistriklasse ja kontserte ning osales vestlusringis koos Neeme Järvi ja Leonid Griniga. Kuulajad said aimu, millised olid Roždestvenski kokkupuuted Prokofjevi, Šostakovitši ja Schnittkega. Räägiti Auftakt’ist, tempodest, kogemuste saamisest ja muusikutee loogilisest arengust. Tihti rahvusvahelistes žüriides osalev Roždestvenski tõi välja tendentsi, mis on ütlemata omane tänapäeva maailma kiirele saavutusvajadusele ja edukultusele. Konkursivõitjad küsivad tihti, kuidas saada dirigeerima Berliini Filharmoonikuid või siis „vähemalt” Amsterdami Concertgebouw’ orkestrit. Keegi ei ole huvitatud teise koormeistri ametist Saksamaa väikelinnas. Maestro rääkis oma muusikuteest, mis sai alguse Moskva Suure teatri noodikogus räbaldunud partituure kleepides, abidirigendi tööst. Lõpuks terendas Suure teatri peadirigendi amet. Küsimuse peale, mida noor dirigent taseme tõstmiseks tegema peaks, vastas ta, et kõige tähtsam on armastada fanaatiliselt muusikat. Kui aga uuriti, kas peaks juba noorena teatud ajastu repertuaarile spetsialiseeruma, lisas Neeme Järvi, et sellise küsimuse üle juurdlemiseks ei tohiks üldse aega jääda, sest õppida tuleb kõike, hommikust õhtuni.
Kui vaadata muusikaelu viimasele poolsajandile, siis muutunud on mõndagi. Kas või see, et üha sagedamini kirjutavad naised muusikat, juhatavad orkestrit ning mängivad suuri ja raskeid vaskpille. Järvigi pani tänavu rõhku naisdirigentide kaasamisele. Festivali kunstilise juhi sõnul olla väga õpetlik vaadata, milline on naiselik vaatepunkt dirigeerimisele ja kuidas kasutavad naised dirigeerimisel oma füüsist. Kursuslaste hulgas oli mitu naist, nende seas Colombiast kohale sõitnud Paola Avila, kes õpib dirigeerimist Bogotá konservatooriumis, kus asub Olav Rootsi nimeline auditoorium. Seal aastaid elanud Olav Roots tõi muusikakultuuri värsket verd ning muutis linna muusikaelu ja orkestri taset tundmatuseni. Värske vere paralleeli võib tõmmata Leipzigi linnaga, kus Kristjan Järvi lõpetas kevadel peadirigendina Kesk-Saksamaa Ringhäälingu Sümfooniaorkestri juures oma esimese hooaja. Mul õnnestus kuulata Leipzigi Bachi festivalil tema juhatatud originaalse kavaga kontserti, mida saatis tohutu menu. Gewandhausi saal oli rahvast tulvil ja aplaus tormiline.
Kristjan Järvi tugevat mõju saalisviibijaile võis tunda ka Pärnu festivali avakontserdil, kus tema juhatada oli kõrgetasemeline, kiire reageeringuga ja paindlik Sinfonietta Rīga. Kavas olid Gene Pritskeri „40 muutuvat orbiiti” ja „Variatsioonid jaapani meloodiatele”. Isegi klassikalisest muusikast kaugem inimene tuleb Pritskeri nime peale ilmselt kohale, lootes teada saada, mida möödunud aastal linale tulnud menufilmi „Pilveatlas” muusika autor veel on kirjutanud. Kontserdi solist Anne Akiko Meyers esitas Bachi Viiulikontserdi a-moll, tehes seda maailma ühel hinnalisemal Guarneri del Gesu viiulil, mida kasutas omal ajal Henri Vieuxtemps. Pillikõla oli suursugune, solisti tõlgendus jäi aga veidi staatiliseks ning muusikaline joonis ühes temposuhetega ebalevaks. Kava teises pooles kõlas Beethoveni Kaheksas sümfoonia. Tempod olid tormilised, laval pulbitsev energia tohutu ja igav ei hakanud. Isegi kui interpretatsioonis kõigega lõpuni mitte nõustuda, peab tunnistama, et Kristjan Järvil on olemas omadused, mis teevad heast dirigendist väljapaistva. Ta suudab inspireerida ja innustada ning tal on alati oma sõnum.
Kohapeal tegutses kolm orkestrit, neist parim mõistagi Pärnu festivali orkester, mis on näidanud kõrgtaset juba kahel eelmisel aastal. Kuigi paljud orkestrandid on samad, on festivaliorkestril olnud igal aastal kõlaliselt oma nägu. Orkester ongi tundlik, pidevas muutumises ja arengus organism. Eriliseks teeb Pärnu festivali orkestri aga see, et sinna on koondunud palju muusikuid, kes töötavad mitmel pool maailmas rühmakontsertmeistrina. Näiteks kontsertmeister Florian Donderer ja klarnetite kontsertmeister Matthew Hunt (Die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen), László Fenyö (Frankfurdi Raadio SO esitšellist aastani 2012), Mihhail Zemtsov (Haagi Residentie Orkesti vioolarühma kontsertmeister), Nikita Naumov (Šoti Kammerorkestri kontrabassirühma kontsertmeister), Lasse Joamets (Oulu Sinfonia), Maano Männi (Vaasa Linnaorkester), lisaks veel Arvo Leibur ja Harry Traksmann. Lisaks mängisid orkestris solistikvaliteediga muusikud. Paljud neist juhendasid kursusi ning iseäranis pandi rõhku keelpilliõppele.
Kunstilise juhi Paavo Järvi soov oli panna festivalikavasse teosed, mis puudutavad kuulajaid-mängijaid hingeliselt ja emotsionaalselt. Nende kvaliteetide esiletoomiseks tehti proovides suure kirega tööd. Eriti ilmnes see Mozarti muusika puhul. Paavo Järvi kujundas fraasid ja kulminatsioonid särisevaks. Kontsertmeister Florian Donderer tõusis proovis püsti, mängides lõigu ette nii, et muusikalise iseloomu kujundamisest võttis osa kogu tema keha. Orkester reageeris ja kõla muutus silmapilk. Saja mängija vahel toimus pidev ja selge dialoog, faktuur ja karakterid läksid iga minutiga üha enam paika ja tulemus oli mõlemal kontserdil meeldejääv. Mängiti orkestriklassikat: 18. juulil olid kavas Beethoveni Kolmas sümfoonia ja avamäng „Prometheus”, nende vahel Richard Straussi „Metamorfoosid”. Kõik on tuntud teosed, ent avanesid täiesti uuest küljest. Beethoveni „Eroica” mõningad libastumised kolmandas osas võib kirjutada musitseerimisõhina arvele. Vigu saab parandada, aga orkestri inspireerimine on raskemini saavutatav kunst.
Pärnu festivali orkestri teisel kontserdil 21. juulil kõlasid Mozarti Sümfooniad nr 33 B-duur ja nr 35 D-duur „Haffner”. Mozarti muusika kontsert oli parim nii mulluses kavas kui nüüdki. Kontserdil tegi Eesti debüüdi USA viiuldaja ja festivali peaesineja Hilary Hahn. Paavo Järviga esinevad nad tihti koos ja Vieuxtemps’i Neljandas viiulikontserdis oli tunda head teineteisemõistmist. Hahni esinemine oli veatu, romantiline muusika oli mängitud bachiliku selgusega ja kõik teosesse kätketu pääses mõjule. Muusika on helivõngete kunst ajas ja Hahni ajakasutus lähenes täiuslikkusele. Perfektsusele vaatamata oli esiplaanil inimlik soojus ja orkester tuli sellega vaistlikult kaasa. Hahni muusikalised tõekspidamised ja väärtused annavad mõtlemisainet pikaks ajaks. Kavas oli veel Ülo Kriguli uudisteos „Chordae”, mis valmis festivali tellimusel. See oli suurepärane kontserdi avateos: tihe, energiline ja kompaktne. Helilooja vihjab pealkirjas mitmele tähendusväljale nagu kokkulepe, nõusolek või lihtsalt kooskõla ehk akord. Kuuldud muusika väljendas hästi ideed, et miski ei püsi liikumatu või muutumatuna.
Pikkadele orkestriproovidele ja meistriklassidele vaatamata suutsid muusikud õhtuti särada kammerlavadelgi. Muusikute tahe kõneleda kammermuusika keeles tõi need kvaliteedid omakorda ringiga tagasi orkestrimängu. Meeldejäävaid kammerlikke hetki oli palju: näiteks Ernest Chaussoni Kontsert viiulile, klaverile ja keelpillikvartetile (Peeter Laul, Anna-Liisa Bezrodny, Lasse Joamets, Vivika Sapori-Sudemäe, Johanna Vahermägi, Leho Karin), kontsert Jean Sibeliuse kammermuusikast (Miina, Marius ja Mihkel Järvi, Folke Gräsbeck), Francis Poulenci Sonaat fagotile ja klarnetile (Martin Kuuskmann, Matthew Hunt) või öökontserdil kuuldud Arnold Schönbergi „Kirgastunud öö” ja Mihkel Keremi „Rahutu öö”.
Kui Pärnu festivali orkester paigutas oma tasemega lati kõrgustesse, siis ei jäänud ülejäänud kaks orkestrit sugugi kehva rolli. Järvi akadeemia kammerorkestri kõla oli ühtne ja esmakordselt festivali ajaloos anti kontsert kursuslaste juhatusel ka Tallinna Jaani kirikus. Kammerorkestri Pärnu kontserdil oli põnevaimaks hetkeks Christopher Theofanidise Kontsert fagotile ja kammerorkestrile, kus soleeris Martin Kuuskmann. Meeldejääv oli Franz Schuberti Teise sümfoonia I osa nõtke ja sisukas kulgemine Florian Dondereri juhatusel. Järvi akadeemia noorte sümfooniaorkester, kelle noorim liige oli 16aastane, esines lõppkontserdil 23. juulil ning tuli raske kavaga tublilt toime. Camille Saint-Saënsi Kolmas sümfoonia (orelil Ulla Krigul) õnnestus Neeme Järvi ökonoomsel ja täpsel juhatusel väga hästi. Eduard Tubina Kontrabassikontserdis soleeris eredalt Nikita Naumov ja esitust juhatas kursustel suuri edusamme teinud Kaspar Mänd. Vaatamata kõigele vajaksid noorimad orkestrandid siiski rohkem proove ja süvenemisaega, et end laval kindlamalt tunda ja kogemusest rohkem õppida.
Vaadates läbi nende kolme orkestri prisma, jõuab ühe ja sama keskse ideeni, et festivalikontserdid pole ainult ühekordne nauding. Kunstiline juht ja meeskond panevad rõhku tugevale alussüsteemile ja hariduse järjepidevusele, mis võimaldavad osa saada muusikute teadmiste kasvamisest saadud viljadest nii järgmistel Pärnu festivalidel kui mujalgi. Publiku järelkasvu peale oli samuti mõeldud ning Ammende villas esinesid 21. juulil muusikuteel esimesi samme tegevad lapsed ja kus kogenud mängijad esitasid Saint-Saënsi „Loomade karnevali”. Noor publik ei tahtnud villasse kuidagi ära mahtuda ja menu oli suur.
2013. aasta on Eestis pühendatud kultuuripärandile. Mis see kultuuripärand siis on ja kuidas see meid puudutab? Neile küsimustele andis hea vastuse Pärnu muusikafestivalil kogetu. Kui on pärand, peab olema ka pärija ehk inimeste kontakt, meister ja õpipoiss. Seda pakkusid kohtumine Gennadi Roždestvenskiga, õppimine tippdirigentide ja -muusikute juhendamisel, parimad solistid ning sõbralik ja inspireeriv muusikaline õhkkond. Kahju ainult, et meie päevalehtede ja kultuurikanalite ajakirjanikud Pärnus toimunu vastu suhteliselt leiget huvi üles näitasid. Kas mitte just kultuuripärandi aastal ei tuleks rohkem intervjueerida, jäädvustada, arvustada ja väärtuslikku esile tuua? Neil päevil oli Pärnu maailma muusikalinn ja rahvusvahelise mõõtmega kultuurikeskus. On suur rõõm käia avastamas muude maade muusikaelu ja sealset tipptaset. Veelgi suurem on rõõm, kui see kõik tuleb sulle koju kätte.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18816:neil-paeevil-oli-paernu-maailma-muusikalinn&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3450

No comments: